Arengumaa - Montenegro. (0)

Lühiülevaade Montenegrost
Montenegro ehk Tšernogooria nimetus tuleneb itaalia keelest – must mägi – Aadria mere ranniku mägedel kasvanud männimetsade järgi.
Maa kohta on kasutatud nime Zeta , mis tuleb Zeta jõe nimest ja on etümoloogiliselt seotud viljalõikust tähendava slaavi sõnaga.
Montenegro asub Lõuna – Euroopas Balkani poolsaare loodeosas. Naaberriigid on läänest ja põhjast Bosnia ja Hertsegoviina, põhjast ja kirdest  Serbia , idast Kosovo, kagust ja lõunast Albaania . Edelapiiriks on Aadria mere rannik . Merepiiri pikkus on 293,5 km. Maismaapiiri pikkus on 625 km.
Reljeef Montenegros on enamasti mägine. Rannikul on kitsas rannikumadalik. Edasi kulgevad lubjakivi mäestikud ja kõrgustikud. Kõrgeim mägi on Bobotov Kuk 2522 m üle merepinna . Esineb purustavaid maavärinaid.
Kliima on lähistroopiline vahemereline kliima. Suved ja sügised on kuumad ja kuivad.  Sisemaal on suhteliselt külmad tugevate lumesadudega talved.
Paesel aluspõhjal esineb palju maa-aluseid karstijõgesid ning mineraalveeallikaid.
Suurimad jõed on Doonau lisajõed Lim, Tara ja Piva. Suurim järv on lõunapiiril olev Scutari järv.
Loodusvaradelt ei ole Montenegro rikas. Leidub boksiiti ja lubjakivi. Jõed on hüdroenergiarikkad. Inimesed tegelevad boksiidi kaevandamise, alumiiniumitööstuse, turisminduse ning põllumajandusega.
Pealinn – Podgorica
Podgoricat on mainitud esmakordselt 1326.aastal. Podgorica asus strateegiliselt tähtsas liiklussõlmes ja on seda siiamaale. Näiteks ainus Albaaniat välismaailmaga ühendav raudtee kulgeb just läbi Podgorica.
1474–1878.aastatel oli Podgorica Ottomani impeeriumi valduses. Türklased muutsid Podgorica kindluseks, ümberkaudsete slaavi hõimude vastupanu mahasurumise keskuseks. Sel ajal ei suudetud kordagi kindlust vallutada.
1878. aasta Berliini kongressi otsusega läks Podgorica Montenegro koosseisu. Linn hakkas kiiresti arenema, eeskätt kaubanduskeskusena. 1904aastal asutati esimene pank : Zetska säästupank, millest kasvas välja Podgorica pank.
1918. aastast kuulus Podgorica Jugoslaaviasse. Maailmasõdadevahelisel ajal elas linnas 13 tuhat inimest. Teise maailmasõja ajal pommitati linna üle 70 korra, hävitati suur osa linnast ja hukkus üle 4100 inimese. Linn vabastati 19. detsembril 1944. aastal.
1946. aastal sai Montenegro pealinnaks. 13. juulist 1946.aastast 2. aprillini 1992.aastani oli linna nimi Titograd .
Podgorica on Montenegro suurim tööstuskeskus. Seal on alumiiniumi-, tubaka- ja tekstiilitööstusettevõtteid. Linnas asub ka Montenegro Väärtpaberibörs.

Rahvuslik koosseis

Ametlikel andmetel määratles 2004. aastal 43,16 protsenti Montenegro elanikest end montenegrolastena. 31,99 protsenti eelistas end nimetada serblasteks. Bosnialastena määratles end 7,77%, albaanlastena 5,03%, muslimitena 3,99%, horvaatidena 1,1%, mustlastena 0,42% ning jugoslaavlastena 0,3% elanikest.
Montenegrolased on ajaloo, keele, religiooni ja etnilise päritolu poolest lähedased serblastele. Nende eripära tuleneb sellest, et nad ajal, mil Balkani poolsaar oli Türgi ülemvõimu all, säilitasid iseseisvuse. Alates 1940. aastatest ergutas Jugoslaavia sotsialistlik režiim montenegrolaste serblastest erinevat identiteeti. Iseseisvusmeelsed montenegrolased kandsid seda suunda edasi. Neid toetasid suured islamiusulised ja katoliiklikud vähemused, põhjuseks nende nõrgad sidemed serblastega, kes on õigeusulised.

Keeled

Montenegro 2007. aasta põhiseaduse järgi sai Montenegro esmaseks ametlikuks keeleks montenegro keel, mida senini tunti serbia keele variandina. Ametlikeks keelteks on tunnistatud ka serbia, bosnia, albaania ja horvaadi keel.
Ajalugu
Montenegro pidi andamit maksma algul Bütsantsi impeeriumile ja hiljem Serbia kuningriigile. 1360. aastaks sai temast Zeta nime all iseseisev vürstiriik. Osmanite impeeriumil, mille võimu all alates 15. sajandist olid Montenegrost lõuna ja ida poole jäävad alad, ei õnnestunud Montenegrot kunagi vallutada. 1516.aastal hakkasid Montenegros valitsema Cetinje valitsejad. Alates 1697.aastast oli see positsioon Ridani klanni kuuluva Petrović-Njegošite suguvõsa käes.

Nikola I Petrovići valitsusaeg

1862 .aastal korraldas Türgi armee rea sissetungikatseid, et Montenegro täielikult sõjaliselt hävitada. Montenegrolased kaotasid 3500 meest, Türgi regulaarväed üle 8000 mehe. Lõpuks pidi Nikola siiski vastu võtma rahuettepaneku, mida pakkus paša Omar Latas. Kuid neid tingimusi montenegrolased ei täitnudki ja 1863.aastal valmistusid nad uueks sõjaks.
Sissetungid ja sõjad jätkusid ja kulmineerusid Vene-Türgi sõjas 1876–1878.aastatel, kui Montenegro armee , mida juhtis prints Nikola, võitis Venemaa liitlasena mitu lahingut: Vucj Do, Fundina, Trijebaći, Krstaći ja Bjelopavlići lahingu. Eriti tähtsad olid võidud Vucji Dos ja Bjelopavlići (Zeta jõe) orus. Podgorica, Nikšići, Bari ja Ulcinji linn läksid sellega Montenegro kontrolli alla. Montenegro pindala kahekordistus. Austria tunnustas Montenegro piire 1842.aastal, 1859 .aastal tegi seda Türgi ja 1878.aastal Berliini Kongressil kõik teised riigid: nad tunnustasid Montenegrot kui iseseisvat riiki.
Montenegro kuningas oli Montenegro kuningriigi valitseja tiitel kuningriigi loomisest 1910 . aastal kuni likvideerimiseni 1918. aastal. Ainuke Montenegro kuningas oli Nikola I Petrović.
Nikola ja tema järeltulijad jätkasid kuningatiitli kasutamist ka peale kuningriigi likvideeridmist.
Nikola I valitsusajal (1860–1918) haaras Montenegrot ja tema pealinna Cetinjet majanduslik areng. Tähelepanuväärne on, et see toimus ajal, kui valitses ebakindlus ja Türgi võis sooritada uusi rünnakuid.
Enne 1868.aastat oli Montenegros ainult mõni algkool , kuid ajavahemikul 1868–1875 avati 72 kooli, milles said haridust keskeltläbi 3000 õpilast. Algharidus, mida pakuti tasuta, sai kohustuslikuks . Aastal 1869 avati Cetinjes õpetajate seminar ja tütarlaste instituut, mis spetsialiseerus algkoolide õpetajate koolitamisele. 1875.aastal avati põllumajanduskool vastrajatud linnas Danilovgradis, kuid kool suleti paar aastat hiljem sõja tõttu. Sarnane kool avati ka Podgoricas 1893.aastal. 1899.aastal oli Montenegros 75 üld- ja 26 erakooli.
Montenegro sai oma esimese telegraafi 1869 ja korrektse postimajanduse koos uue postkontoriga 1871.aastal. 1874 .aastal alustas Montenegro Austria abiga peatee ehitamist Cetinjest Kotorise, mida hiljem pikendati Rijeka Crnojevicani ja edasi läbi kogu riigi. Sel ajal avati ka raudtee Barist kuni Virpazarini. Järsk kasv toimus majanduses; tekkis palju väikeärisid. Välismaine kapital , peamiselt Itaaliast , voolas paljudesse Montenegro ettevõtetesse.
Kuningas saatis noormehi õppima Itaalia ja Venemaa sõjaakadeemiatesse. Need mehed moodustasid Montenegro armee tuumiku, juurutasid moodsat sõjalist organisatsiooni, strateegiat ja taktikat. Montenegro armee peamine rahastaja oli Venemaa.
Kuiningas asutas ülemkohtu, lahutades niiviisi kohtuvõimu ja täidesaatva võimu. Juristi Baltazar Bogisiči Tavaseadus asendas Danilo II Üldise Maaseaduse . 1888.aastal sai Montenegro esimese omandiseaduse, mis määratles omandiõigused ja -kohustused. 1905.aastal lasi Nikola koostada põhiseaduse, mis sisaldas ajakirjandusvabadust, ja kriminaalseaduse, mis vastas Lääne-Euroopa standarditele. Sel ajal asutati ajalehti ja ajakirju. 1910.aastal kuulutas parlament Montenegro konstitusiooniliseks monarhiaks ja Nikola kuningaks.
Balkani sõdade käigus tehti uusi vallutusi. Muuhulgas vallutasid montenegrolased paša Esad Toptani juhitud vägede vastu võideldes Türgi võimu alt Shkodëri linn, kaotades 10 000 meest. Ent suurriikide otsusega läks linn vastloodud Albaania riigi koosseisu, mida montenegrolased peavad ülekohtuseks.
Montenegro osales alates augustist 1914.aastal Serbia poolel Esimeses maailmasõjas. Jaanuaris 1916.aastal okupeerisid ta Austria-Ungari väed, pärast maailmasõja lõppu Serbia väed.
Serbia süüdistas kuningas Nikolat vaenlasega separaatrahu sõlmimises ning laskis kokku kutsuda Suure Rahvuskogu . Rahvuskogu oli Serbia politsei poolt kontrollitud, ta oli vastuolus ikka veel kehtiva Montenegro põhiseadusega. Rahvuskogu tõukas Nikola troonilt ja keelas tal riiki naasta. 29. novembril 1918.aastal kuulutati välja liitumine Serbiaga. Montenegro sümbolid keelustati , sealhulgas rahvusliku mütsi kandmine. Isegi Montenegro nimi keelustati: tema ametlikuks nimeks sai Zeta piirkond. See põhjustas ulatusliku Jõuluülestõusu, mis suruti maha. Mägedes jätkus vastupanu 1926.aastani.

Taasiseseisvumine

1992.aastal toimunud referendumil Serbiaga ühinemise üle 1992.aastal anti 96% häältest föderatsiooni poolt Serbiaga, kuigi tegelik poolehoid oli 66%, sest islami- ja katolikuusulised vähemused ning ka mõned õigeusulised montenegrolased boikoteerisid referendumit.
Valitsus jätkas sellest hoolimata iseseisvusmeelset poliitikat.
Alates 1996. aastast asus Milo Đukanovići valitsus Montenegrot Serbiast, mis siis oli veel Slobodan Miloševići võimu all, mitmes suhtes de facto isoleerima. Montenegro rakendas sõltumatut majanduspoliitikat ja võttis kasutusele Saksa marga. Hiljem võeti käibele euro, kuigi Montenegro ei kuulu eurotsooni.
13. jaanuaril 2002.aastal kogunes pärast seda, kui keelati vana-aastaõhtu tähistamine Juliuse kalendri järgi, Podgoricas arvatavalt umbes 50 000 inimest, et demonstreerida umbusaldust valitsusele ja toetada serbia rahvuslikku identiteeti. See sündmus sai nimeks Serbia vana-aastaõhtu.
2002 sõlmisid Serbia ja Montenegro uue leppe koostöö jätkumise kohta. 2003 asendati nimi Jugoslaavia nimega Serbia ja Montenegro ning võimalik referendum Montenegro iseseisvuse üle lükati edasi.
Đukanovići valitsust raputasid sigarettide salakaubaveo ja seksiorjadega kaubitsemise ( Moldova tüdrukute) skandaal . "Moldova skandaali" olid segatud valitsusametnikud, nende seas Đukanović, endine riigiprokurör Božidar Vukčetić ja Đukanovići partei nõunik Miško Perović. Kuigi see praktika oli aastaid teada, hakkas selle tõeline ulatus alles viimastel aastastel selguma.
21. mail 2006aastal toimus iseseisvusreferendum, millel 55,4% hääletanutest pooldas Montenegro iseseisvumist. 3. juunil kuulutas parlament välja Montenegro iseseisvuse.
15. juunil 2006.aastal tunnustas Serbia Montenegro iseseisvust ja 28. juunil võeti Montenegro ÜRO liikmeks.
15. detsembril 2008.aastal andis Montenegro peaminister Milo Đukanović Euroopa Liidu eesistujamaa Prantsusmaa presidendile Nicolas Sarkozyle üle sooviavalduse Montenegro liitumiseks Euroopa Liiduga.

Eesti ja Montenegro

Eesti sõlmis 13.06.2006aastal esimese riigina maailmas diplomaatilised suhted Montenegro Vabariigiga. Kahe riigi ühisavaldusele diplomaatiliste suhete sõlmimisest kirjutasid Montenegro pealinnas Podgoricas alla Eesti välisministeeriumi 2. poliitikaosakonna peadirektor Karin Jaani ja Montenegro välisminister Miodrag Vlahović.
Esimene Eesti suursaadik Montenegros oli aastatel 2006-2009 Karin Jaani, kes resideeris Brüsselis.
Esimene Eestisse nimetatud Montenegro suursaadik Milorad Šćepanovic (resideerib Podgoricas) andis oma volikirjad president Toomas Hendrik Ilvesele üle 9. aprillil 2008.
Eesti ja Montenegro vahel ei ole alates Montenegro iseseisvumisest 2006. aastal ühtegi kahepoolset lepingut sõlmitud. Küll aga kirjutati Montenegro välisminister Milan Roćeni visiidi ajal Eestisse 4.märtsil 2008 alla kahe riigi välisministeeriumite vaheline koostööprotokoll.
Lisaks on Eesti ja Montenegro vahetanud noote (2008. aastal) kinnitamaks, et 15. märtsil 2002 Eesti ja Jugoslaavia vahel sõlmitud kultuuri-, haridus - ning spordialane koostöölepe püsib jõus ka pärast Montenegro iseseisvumist.
Üldandmed
Riigihümn: Oj svijetla majska zoro
Pealinn: Podgorica
Pindala: 13 812 km2
Rahvaarv: 678 200 (2004)
Riigikord : Parlamentaarne vabariik
President: Filip Vujanović
Peaminister: Milo Đukanović
Iseseisvus : Välja kuulutatud 3. juunil 2006.aastal (Serbia ja Montenegro lagunemine )
Ragaühik: Euro