a) võrdlev-ajalooline meetod – võrreldakse eri keelte samatähenduslike sõnade häälikulist koostist, mida suurem on häälikuline sarnasus, seda lähemalt on keeled sugulased b) polügeneesi teooria – inimeste eellased hargnesid üle maailma laiali ja keeled tekkisid maailma eri paigus üksteisest sõltumatult c) monogeneesi teooria – tekkis üks keel Aafrikas, mis hakkas maailma eri paigus uuteks keelteks arenema d) tüpoloogiline liigitamine – lähtutakse sõnade grammatilistest omadustest e) genealoogiline liigitamine – keelte rühmitamine keelkondadesse ühise päritolu alusel f) algkeele rekonstrueerimine – algkeele sõnavara ja grammatika taastamine sugulaskeelte võrdlemise kaudu g) Uurali keelepõõsa teooria – uurali keeled ei pärine ühisest algkeelest, vaid on aja jooksul tiheda kontakti tõttu sarnaseks muutunud ja seejärel inimeste laialivalgumise tõttu jälle erinevaks muutunud
funktsioonid Fusioon selge piiri kadumine sõna morfoloogiliste koostisosade vahelt Genealoogiline liigitus jagab keeled sugulus- ja põlvnemissuhete alusel Glossimine morfoloogilise info lisamine igale morfeemile Grammatika uurib keele grammatilist ehitust; keeleõpetus, keele reeglite kogu Grammatiline isik deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele Grammatiline kategooria koosneb üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest Grammatiseerumine vähem grammatiline element muutub grammatilisemaks Häälik suulise kõne väikseim üksus Häälikuseadused kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi Häälikute kvaliteet häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest Häälikute kvantiteet häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus
igasugust kunstiteost lahti seletada. Veel huvitavamaks teeb mõistmise, et kas lugeja või vaataja suudab oma kujutelmades haarata kogu kunstiteose terviklikkust, haarata endasse kunstiteose algust ja lõppu ning nende vahel lugu ennast. Film võrreldes kirjandusega on antud lahenduses mõistmiselt lihtsam ja konkreetsem. Kirjandust ja filmindust saab osadeks jaotatuna uurida ja analüüsida. Kirjanduslikku teksti saab jagada lähtudes fraseoloogiast ja süntaksist ning paljudest muudest grammatilistest suundumistest, kuid samas saab ka filmiteost jagada kaadriteks, episoodideks, heliks või pildiks ning võib lisada boonusena võrreldes tekstiga veel valguse, rakursi või muusika. Kirjanduse ja filmi erinevust saab tabavalt üldistatuna kokku võtta - kirjandus on ainult fikseeritud kirjalik sõna, aga filmis toetab pilti heli, muusika ning suuline sõna. Sellest lähtuvalt tuleb meil tõdeda, et kirjanduses on kirjapandu üheülbaliselt konkreetne ning
vahel morfeeme raske eristada) Genealoogiline liigitus: jagab keeled sugulus- ja põlvnemissuhete alusel. Glossimine: morfoloogilise info lisamine igale morfeemile Grammatika: Grammatika all võib mõista keele ehituse süsteemipärast esitust, reeglite kogu või keele süsteemi. Grammatiline isik: deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele Grammatiline kategooria: koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused (nt kääne, aeg, isik). Grammatiseerumine: keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks Häälik: on väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus. Häälikuseadused: kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes. Häälikute kvaliteet: häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest
on hajusad, vahel morfeeme raske eristada) Genealoogiline liigitus - jagab keeled sugulus- ja põlvnemissuhete alusel. Glossimine - morfoloogilise info lisamine igale morfeemile Grammatika - Grammatika all võib mõista keele ehituse süsteemipärast esitust, reeglite kogu või keele süsteemi. Grammatiline isik - deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele Grammatiline kategooria - koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused (nt kääne, aeg, isik). Grammatiseerumine - keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. Häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus. Häälikuseadused - kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes. Häälikute kvaliteet - häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest
51. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Lausemeloodia. Kõnes esinev helikõrguste liikumine. Põhisagedus, intensiivsus, aeg. Intonatsiooniga saab osutada jätkuvusele, lausetüübile, rääkija suhtumisele. 52. Mis on toon? Toon on sõnameloodia. Eristab mõnedes keeltes sõnatähendust. Tooge näiteid toonikeelte ja tooniaktsendikeelte (olenemine sõnarõhust, silpide arvust, grammatilistest omadustest) kohta! Hiina, tai, vietnami joruba, Rootsi, norra, serbohorvaadi, läti, leedu, 53. Millised on kuulmissüsteemi osad ja missugune on kõrva ehitus? Perifeerne osa koondab õhuvõnkumised ja muudab need närviimpulssideks, vahendav osa kuulmisnärvid, mis kannavad närviimpulsid ajju, ajukoore kuulmisala kõne tuvastamine ja sõnumi mõistmine. Kõrv: välis- koondab, kesk- võimendab ja kaitseb ja sisekõrv muudab närvisignaaliks.. 54
Eesmärk on leida keeltes esinevate nähtuste varieerumise piirid ühel nähtusel on eri keeltes eri ilmnemisvormid. Tüpoloogias tegeletakse konkreetse nähtusega (nt isikukategooria maailmakeeltes). Põhiliselt kirjeldatakse üksiknähtusi. Tüpoloogia pole grammatikateooria, vaid on meetod, mistõttu võib ta olla teooria-neutraalne. Ta on tausta ja raamistikuta. Peaks vähem rääkima moodsatest grammatilistest suundadest. Tüpoloogia sai alguse Saksamaalt, 19.saj I poolel. Keeletüpoloogia otsib funktsionaalseid seletusi. 2. Keelte liigitamise põhimõtted: · Genealoogiline ehk päritolu järgi (nt eesti k kuulub soome-ugri k hulka) · Tüpoloogiline (keelte sugulus on tähtsusetu) · Areaalne ehk piirkondlik. Geograafiliselt lähestikku kõneldavad keeled muutuvad sarnasteks. Keelekontaktid (vaja 2keelset inimest). · Sotsioloogiline (nt kõnelejate arvu järgi)
2) viidata lausetüübile (küsimus, hüüatus) 3) näidata rääkija suhtumist, emotsioone, kahtlusi jms. 49. Mis on toon? Näited toonikeelte ja tooniaktsendikeelte kohta. Toon on sõnameloodia. Sõnatooni puhul määrab erinev toon samasuguse häälikulise koostisega sõnade tähenduse. Toonikeeltes eristab sõnade tähendusi helikõrgus; nt hiina, tai, vietnami, joruba ja mitmed bantu keeled. Tooniaktsendikeeltes sõltub toonide esinemine sõnarõhust, silpide arvust või grammatilistest omadustest: nt rootsi, norra, serbohorvaadi, läti, leedu. 50. Millised on kuulmissüsteemi osad ja missugune on kõrva ehitus? Kuulmissüsteem: · Perifeerne osa ehk kõrv, mis koondab heli kandvaid õhuvõnkeid ja muudab need närviimpulssideks · Vahendav osa ehk kuulmisnärvid, mis kannavad närviimpulsse ajju · Ajukoore kuulmisala, mis töötleb temani jõudnud info lõpuni. Kõrva ehitus:
Lauserõhu liik on ka emfaas ehk tunderõhk. * Toon ja intonatsioon sõnade tooni ja intonatsiooni määrab häälekurdude võnkumise sagedus, st fonatsioon. Selle akustiline vaste on põhisagedus e põhitoon,mille kuulmisaistingule vastab helikõrgus. Mõnedes keeltes eristavad intonatsioonierinevused sõnade tähendusi, selliseid keeli nimetatakse toonikeelteks (nt hiina, tai, vietnami keel). Toonikeeles ei sõltu toonide esinemine sõnarõhust, silpide arvust või grammatilistest omadustest. Kui selliseid sõltuvusi esineb, on tegemist tooniaktsendiga. Riigirootsi keeles on kaks tooniaktsenti. Lause tasandil on intonatsioonil mitmeid funktsioone, nii ekspressiivseid kui ka grammatilisi (küsimuslikkuse näitamine). Lisaks saab intonatsiooniga väljendada teksti kohesiooni e sõnade ja lausete kokkukuulumiste (nn tekstiintonatsioon). - Diakriitilised märgid IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisimärke, mis osutavad
3) näitab rääkija suhtumist, emotsioone, kahtlusi jms. 50. Mis on toon? Tooge näiteid toonikeelte ja tooniaktsendikeelte kohta! Toon on sõnameloodia, sõnatooni puhul määrab erinev toon samasuguse häälikulise koostisega sõnade tähenduse. Toonikeeltes eristab sõnade tähendusi helikõrgus, nt hiina, tai, vietnami, joruba ja mitmed bantu keeled. Tooniaktsendikeeltes sõltub toonide esinemine sõnarõhust, silpide arvust või grammatilistest omadustest. Nt rootsi, norra, serbohorvaadi, läti, leedu. 51. Millised on kuulmissüsteemis osad, nende funktsioonid; milline on kõrva ehitus? Kõrv on kuulmiselund ja tasakaaluelund. Väliskõrv moodustavad kõrvalest, väline kuulmekäik ja trummikile. Ülesanded: heli lokaliseerimine, kõne jaoks oluliste sageduste võimendamine, keskkõrva kaitse. Keskkõrv moodustavad trummiõõs, vasar, alasi, jalus, ovaalaken, eustachi tõri
Sõnatooni puhul määrab erinev toon samasuguse häälikulise koostisega sõnade tähenduse. Toonikeeles eristab sõnade tähendusi helikõrgus, nt hiina (4 tooni), tai (5 tooni) ja vietnami keel (6 tooni). Nt mandariini keel: · [han] rumal ühtlane kõrge · [han] haruldane langev-tõusev · [han] külm tõusev · [han] higistamine langev · Kui toonide esinemine sõltub sõnarõhust, silpide arvust või grammatilistest omadustest, siis on tegemist tooniaktsendiga. Keelil, kus esineb tooniaktsent, kutsutakse tooniaktsendikeelteks, nt norra keel (aktsent 1 ja aktsent 2). 51. Millised on kuulmissüsteemi osad, nende funktsioonid; milline on kõrva ehitus? Kuulmissüsteemi osad: · kõrv e. perifeerne osa (ülesandeks õhuvõngete kinnipüüdmine ja muutmine närviimpulssideks) · kuulmisnärvid e. vahendav osa (kannab närviimpulsse ajju)
50. Mis on toon? Tooge näiteid toonikeelte ja tooniaktsendikeelte kohta! Kõnes esinev helikõrguste muutumine ajas: sõnameloodia e toon. Sõnatooni puhul määrab erinev toon samasuguse häälikulise koostisega sõnade tähenduse toonikeeled ja tooniaktsendikeeled Toonikeeltes eristab sõnade tähendusi helikõrgus hiina (4 tooni), tai (5 tooni) ja vietnami (6 tooni), joruba (Nigeeria) ja mitmed bantu keeled Toonikeeles ei sõltu toonide esinemine sõnarõhust, silpide arvust või grammatilistest tunnustest; kui esineb seos nendega, on tegu tooniaktsendiga. Toneemid on paralleelsed segmentaalsete foneemidega Toonikeeli jagatakse kontuurtooni- ja nivootooni- keelteks Kontuurtoonikeeles (contour tone language) vastanduvad liikuvad toneemid: Näide hiina keele (nn mandariini keel; põhineb Põhja-Hiina murretel) 4 toneemist: [h a n ] r u m a l [h a n ] h a ru ld a n e [h a n ] k ü lm [h a n ] h ig is ta m in e
keelte võrdlev grammatika. - Rasmus Rask (1787-1832): indoeuroopa keeleuurimise rajajaid, uurimisobjektiks vanaislandi keel ja teised skandinaavia keeled. On kirjutanud ka saami, hispaania, itaalia, muinasfriisi ja Lääne-Aafrika akra keele grammatika. Etümoloogia, keelte sugulus, germaani keeled - Jacob Grimm (1785-1863): saksa keeleteaduse rajajaid. ,,Saksa keele grammatika" (1819). Võrdlev ülevaade kogu germaani rühma (gooti, saksa, hollandi, inglise, friisi ja Skandinaavia) keelte grammatilistest iseloomujoontest. Parandatud trükis (1822) ülevaade germaani ja teiste indo-euroopa keelte konsonantide vahekordadest Grimmi seadus. b) Wilhelm von Humboldt (1767-1835) - Üldkeeleteadus, keeletüpoloogia. 1888 Göttingeni ülikooli filosoofiat õppima, töötas diplomaadina, Preisi haridusministrina Asutas nt Berliini ülikooli (kannab seni Humboldti nime: Humboldt-Univesität) Alles 1819 asub täie jõuga keeleteadusega tegelema
jutustamisel, loengu pidamisel või pikema repliigi esitamisel. Rääkija peab toetuma täies ulatuses iseendale, oma mälule, arutlusele. Monoloogiline kõne on valdavas osas tahteline ja ulatuslikult kavandatud sisuga. Üksikkõnet pidades tuleb väljendeid valida, sobitada, kasutada ainult iseendale lootes, ilma välise toeta. Monoloogi arendamiseks tuleb kavandada juhtmõte ja seda toetav arutlus, valida sobivaid väljendeid, hoiduda grammatilistest vigades, kavandada süntaktilise konstruktsioonid ja kõnefiguratsioonid. Monoloogilise kõne kõrge programeeritus ja tahtelisus ning nõrgast tagasisidest tulenev alateadlik pinge ,teevad selle pidamise üpris väsitavaks. Monoloogilise kõne näitajad on sisukus, ilmekus, veenvus, mõjukus. 2) Dialoogiliseks kõneks - kus õpetamise käigus luuakse eeldused kirjeldamis- ja jutustamisoskuste valdamiseks. Sellele aitab kaasa dialoogi sidusus: vestluse teemaga määratletud
mõjud; suuliste avalike tekstide esiletõus (TV!), eesti kirjakeele prestiiži langus) Pajusalu 2000: • vanaeesti keel (...−1200) • muutuste aja eesti keel (1200−1700) • uuseesti keel (1700−...) 3. Grammatiseerumise nähtused eesti keele ajaloos. Grammati(kali)satsioon e grammatiseerumine (ingl grammaticalization v grammaticization): areng leksikaalsetest vormidest grammatilisteks ja grammatilistest vormidest veel grammatilisemateks Termin 1912 Antoine Meillet’lt: grammatilise iseloomu omistamine varasemale iseseisvale sõnale. Lisatähendusi: grammatisatsioon kui grammatika komponentide ja elementide kujunemise protsessi üldisemalt, sh nt sõnajärjereeglite ja lausetüüpide kujunemine; grammatisatsioon kui keeleteaduse see osa, mis tegeleb grammatisatsiooniprotsesside uurimisega. Iseseisva uurimisvaldkonnana tõusis huvi keskmesse 1980.–1990. aastatel
Neis puudub fraseoloogilise üksuse kujundlikkus. Leksikoloogia naaberdistsipliinid:leksikograafia • kr. lexikon ’sõnaraamat’, grapho ’kirjutan’ • teoreetiline leksikograafia = õpetus sõnaraamatute koostamisest • praktiline leksikograafia = sõnaraamatute koostamine Leksikoloogia naaberdistsipliinid: morfoloogia • morfoloogia (kr. morphe ’vorm’): õpetus sõnade grammatilistest koostisosadest • muutemorfoloogia ja sõnamoodustusmorfoloogia Leksikoloogia naaberdistsipliinid: onomastika • Onomastika (kr. onoma ' nimi ') uurib pärisnimesid (antroponüümid, toponüümid). • Nimi (e. pärisnimi e. prooprium) on liik nimisõnu ja nimisõnafraase, mida kasutatakse üksikobjekti tähistamiseks. • (Üldnimi e. apellatiiv – nimisõna, mis tähistab entiteete vastavalt mingisse liiki v. klassi kuulumisele.)
asendamine argikeelega, vene keel muulaste ja eestlaste vahelise suhtluse keel K. Pajusalu jaotus: ... – 1200 vanaeesti keel 1200-1700 muutuste aja keel 1700 - .... uuseesti keel 3. Grammatiseerumise nähtused eesti keele ajaloos. Grammati(kali)satsioon e grammatiseerumine – areng leksikaalsetest vormidest grammatilisteks ja grammatilistest vormidest veel grammatilisemateks, samuti grammatika komponentide ja elementide kujunemise protsess üldisemalt. Termini võttis kasutusele 1912 prantsuse lingvist Antoine Meillet ja see tähendas grammatilise iseloomu omistamist varasemalt iseseisvale sõnale. Omaette haruks kujunes 1980-1990. Grammatisatsioon – keeleteaduse osa, mis tegeleb
Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid, fraseologismid). 3. Leksikoloogia naaberdistsipliinid. Leksikograafia tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat. Morfoloogia vormiõpetus, grammatika valdkond, mis uurib grammatilisi vorme; õpetus sõnade grammatilistest koostisosadest. Mõttekas on vahet teha muutemorfoloogia ja sõnamoodustus-morfoloogia vahel. Nimeteadus e onomastika valdkond, kus tegeldakse pärisnimede (isikunimed e antroponüümid ja kohanimed e toponüümid) nii diakroonilise kui ka sünkroonilise uurimisega. Onomastika e nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algset tähendust, päritolu ja muutumist. Nimi e pärisnimi e prooprium on liik üksikobjekti tähistamiseks
Vähemuskeel on keel, mida räägib vähemus. Lingua franca argisuhtluses abikeel. Keel, milles kõik räägivad, olenemata oma emakeelest. Diglossia Olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks erinevat keelekuju, millel on oma kindlad kasutusalad. 9. Keeletüpoloogia keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine. 10. Grammatiline kategooria koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused. Näiteks kääne, aeg, isik. 11. Keeleuniversaalid vt ette poole. 12. Häälik Väikseim kuuldeliselt erisatatav inimkõne üksus. 13. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus Tähistaja on vorm, mida antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, tähistatav on pilt. Kaksikliigendus: Esimesele liigendusele (tähendus/vorm) lisaks jaguneb sümboli
keelte võrdlev grammatika. - Rasmus Rask (1787-1832): indoeuroopa keeleuurimise rajajaid, uurimisobjektiks vanaislandi keel ja teised skandinaavia keeled. On kirjutanud ka saami, hispaania, itaalia, muinasfriisi ja Lääne-Aafrika akra keele grammatika. Etümoloogia, keelte sugulus, germaani keeled - Jacob Grimm (1785-1863): saksa keeleteaduse rajajaid. „Saksa keele grammatika” (1819). Võrdlev ülevaade kogu germaani rühma (gooti, saksa, hollandi, inglise, friisi ja Skandinaavia) keelte grammatilistest iseloomujoontest. Parandatud trükis (1822) ülevaade germaani ja teiste indo-euroopa keelte konsonantide vahekordadest → Grimmi seadus. Näitasid, et keeltevaheline sugulus on tõestatav ainult häälikumuutuste (häälikuseaduste) alusel. • indoeuroopa algkeele b,d,g vanagerm. p,t,k 10. Keel ja rahvus, von Humboldti vaated keelele. Wilhelm von Humboldt – diplomaat, keeleteadlane, haridusteoreetik, Humboldti ülikooli
Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses |1 Eesti suuline keel ja suhtlus Kursus Tartu ülikoolis 2014 Tiit Hennoste I. SISSEJUHATUS 1.1. Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses1 Igas keeles on paljudest sõnadest või grammatilistest vormidest mitu erinevat varianti. Keele sõnavaras on hulk sünonüüme (nt hobune, suksu, ratsu, kronu, setukas jms). Sõnade hääldus võib varieeruda (nt praegu, praega, präägu). Morfoloogias on mitmetest vormidest paralleelvariandid (nt illatiiv koju, kodu ja kodusse). Ka lausegrammatikas ei ole asjad teisiti. Inimene võib soovida telefoninumbrit küsilausega (Kas te ei ütleks mulle rektori telefoni?), käsklausega (Palun öelge mulle rektori telefon
kategooriate kategooriline taju. II: kiri ja kirjasüsteemid *kirjasüsteemid: mis on kiri, kirja algused ja kujunemislood, kirjaviisid (foneetiline ja logograafiline; silpkiri), tähestikud, ladina tähestiku kujunemislugu, eesti keele teadaolevad esimesed kirjapanekud. Kohustuslik lugeda õpikust lk 107-147= peatükk Morfologia. Morfoloogia test Moodle'i 4. Moodulis (seal ka täpsemad juhised.) · Sissejuhatus grammatilistest kategooriatest · Kordamine tüpoloogiast · Morfeem, morf, allmorf · Vaba ja seotud morfeemid · Markeeritus · Sõna · Grammatika · Grammatika ja leksika suhetest · Grammatiseerumine · Sõnaliigid Morfoloogia ja süntaksi uurimisuobjektiks on vormilised vahendid, mida keeles tähenduste väljendamiseks kasutatakse. Morfoloogia- sõna ja sõnast väiksem üksus Süntaks- seosed sõnade vahel ja lausete ehitus =MORFOSÜNTAKS
on hajusad, vahel morfeeme raske eristada) Genealoogiline liigitus: jagab keeled sugulus- ja põlvnemissuhete alusel. Glossimine: morfoloogilise info lisamine igale morfeemile Grammatika: Grammatika all võib mõista keele ehituse süsteemipärast esitust, reeglite kogu või keele süsteemi. Grammatiline isik: deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele Grammatiline kategooria: koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused (nt kääne, aeg, isik). Grammatiseerumine: keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks Häälik: on väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus. Häälikuseadused: kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes. Häälikute kvaliteet: häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest
rõhk). Emfaas e tunderõhk (väljndab tundeid) Sõnade tooni ja lause intonatsiooni määrab häälekurdude võnkumise sagedus (fonatsioon). Selle akustiline vaste on põhisagedus e põhitoon, millele kuulmisaistingu tasemel vastab helikõrgus. Toonikeeled - keeled, kus intonatsioonierinevused muudavad sõnade tähendusi. Toonide esinemine ei sõltu sõnarõhkust, silpide arvust või grammatilistest omadustest (kui esineb siis on tegu tooniaktsendiga) FONOLOOGIA 12. Fonoloogia uurimisobjekt. Fonoloogia uurimisobektiks on keele häälikusüsteemid. Fonoloogia tähtis osa on häälikute foneetiliste erinevuste funktsioonide analüüs. Häälikuid ja häälikustruktuure vaadeldakse paljudel abstraktsiooni tasanditel. Kõige madalama abstraksiooni tasandi üksused on häälikud e foonid. Foneetiline esitus - märkimata jäetakse
Päris supletiivseid tüvesid kasutavaid sõnu on eesti keelesvähe, nt mine/ma (vrd lähe/n), ise (vrd enese), `hea (vrd pare/m). Jaak Peebo „Eesti keele muutkonnad“ (teemad 19-23) 19. Morfoloogilise klassifitseerimise eesmärgid. Muutkonnad, muuttüübid, erandid Morfoloogiasüsteemi kirjeldus peab andma täieliku ülevaate vormiõpetuslikult muutuvate sõnade struktuurist: leksikaalsetest morfeemidest e tüvedest ja grammatilistest morfeemidest e morfoloogilistest formatiividest, s.o tunnustest ja lõppudest. Need morfoloogiasüsteemi põhiüksused võivad varieeruda. Ühe ja sama sõna tüvi võib eri grammatilistes vormides esineda mitmel fonoloogilisel kujul, nt õpik ~ õpiku, puu ~~ pu/i/d, saba ~ sappa, soolane ~ soolase ~ soolas/t, sepp ~ sepa ~ seppa ~ sepp ’i, uus ~ uue ~ uut ~ uude, padi ~ padja ~ patja ~ patj u ~ padj’u/1, luge/ma ~ loe/me, kat/ma ~ katt ’a ~ kata/vad ~ kae/takse.
- Rasmus Rask (1787-1832): indoeuroopa keeleuurimise rajajaid, uurimisobjektiks vanaislandi keel ja teised skandinaavia keeled. On kirjutanud ka saami, hispaania, itaalia, muinasfriisi ja Lääne-Aafrika akra keele grammatika. Etümoloogia, keelte sugulus, germaani keeled - Jacob Grimm (1785-1863): saksa keeleteaduse rajajaid. ,,Saksa keele grammatika" (1819). Võrdlev ülevaade kogu germaani rühma (gooti, saksa, hollandi, inglise, friisi ja Skandinaavia) keelte grammatilistest iseloomujoontest. Parandatud trükis (1822) ülevaade germaani ja teiste indo-euroopa keelte konsonantide vahekordadest Grimmi seadus. b) Wilhelm von Humboldt (1767-1835) - Üldkeeleteadus, keeletüpoloogia. 1888 Göttingeni ülikooli filosoofiat õppima, töötas diplomaadina, Preisi haridusministrina Asutas nt Berliini ülikooli (kannab seni Humboldti nime: Humboldt-Univesität) Alles 1819 asub täie jõuga keeleteadusega tegelema
- Rasmus Rask (1787-1832): indoeuroopa keeleuurimise rajajaid, uurimisobjektiks vanaislandi keel ja teised skandinaavia keeled. On kirjutanud ka saami, hispaania, itaalia, muinasfriisi ja Lääne-Aafrika akra keele grammatika. Etümoloogia, keelte sugulus, germaani keeled - Jacob Grimm (1785-1863): saksa keeleteaduse rajajaid. ,,Saksa keele grammatika" (1819). Võrdlev ülevaade kogu germaani rühma (gooti, saksa, hollandi, inglise, friisi ja Skandinaavia) keelte grammatilistest iseloomujoontest. Parandatud trükis (1822) ülevaade germaani ja teiste indo-euroopa keelte konsonantide vahekordadest Grimmi seadus. Wilhelm von Humboldt (1767-1835) - Üldkeeleteadus, keeletüpoloogia. 1820- 1830 esitab ulatusliku programmi keelte uurimiseks, haarates üle maailma erinevat tüüpi keeli sanskrit baski kaavi (Jaava saarel seks ajaks välja surnud kultuurkeel). Keeleteaduslik kontseptsioon keel kui tegevus, energeia, mitte produkt, ergon
Muutujate asemele saab paigutada konkreetseid mõisteid või nimesid. Asendades a sõnaga ``asi'', b sõnaga ``loom'' ja g sõnaga ``koer'', saame: ``kui iga loom on asi ja iga koer on loom, siis iga koer on asi''. Aristoteles võttis loogikas kasutusele muutujad: see alusidee võimaldas luua süsteemi, mis jäi loogika vundamendiks Euroopas kuni 18. sajandini. Aristotelese loogika käsitleb väiteid, mis koosnevad järgmistest grammatilistest komponentidest: (1) kvantor (``kõik'', ``mõni'', ``mitte ükski''), (2) subjekt, (3) koopula, (4) eitus, (5) predikaat. Niisugusi väiteid nimetatakse ``kategoorilisteks väideteks'' ja nad jagunevad kaheksaks liigiks: 1. ``Iga b on a''. 2. ``Mitte ükski b pole a''. 3. ``Mõni b on a''. 4. ``Mõni b ei ole a''. 5. ``b on a''. 6. ``b ei ole a''. 7. ``x on a'', kus x tähistab konkreetset indiviidi. Naäiteks: ``Sokrates on surelik''. 8
tuletusaluse tähendust (maja —> majake, arg -> arglik), muuta tähendust sama sõnaliigi piires (kala —> kalur, riietama —> riietuma) või muuta ühtlasi sõnaliiki (kiire —> kiirus — > kiirustama -> kiiresti). Kui sõnade liitmisel ilmneb sarnasus sõnaühendite moodustamisega, siis sõnatuletus sarnaneb vormimoodustusega. Kuid moodustusprotsessid on formaalselt vähem reeglipärased ja semantiliselt keerukamad. Tuletised koosnevad leksikaalsetest ja grammatilistest morfeemidest nagu sõnavormidki. Kuid tuletusliidetel on nii leksikaalsete kui ka grammatiliste morfeemide tunnused: tüvi ja tuletusliide koos moodustavad uue leksikaalse üksuse. Kujundatavate tuletusmallide järjestamiseks ja valikuks, samuti keelematerjali valikuks tuleb arvesse võtta küllaltki palju tunnuseid. Olulisemad neist on järgmised: tuletiste abstraktsus, malli produktiivsus ja tüvevariant. Liitsõnade õpetamise-õppimise saab jaotada järgmisteks etappideks.
suhtlemisevajadusele. 3. Kahjude korral peab olema tagatud nende heastamine, mis on kohane vastavale suhtlemisevajadusele. 2. Juriidilise argumentatsiooni teooria NB! Seda katab Mario Rosentau aine „Õiguslik analüüs ja argumentatsioon“. §-i ülesleidmine on alles algus. Argumentatsiooni on vaja sealt edasi lahenduse leidmiseks. Argumentatsioonist sõltub juristi kvaliteet. Tuleb minna grammatilistest argumentidest edasi. JAT on juba aastakümneid olnud õigusteoreetiliste ja õigusfilosoofiliste diskussioonide üheks keskseks teemaks (nt 1971 Brüsselis ülemaailmne kongress, 1978 Saksamaal konverents, 1979 Šveitsis ja Soomes jne). Põhjused, miks pole juriidilises meetodiõpetuses võimalik JAT-ist mööda minna: 1) Esimene põhjus seotud õiguse teooria arenguga mandri-euroopalikus õiguskultuuris –
Siin aga võib öelda, et varmad on tekkima olukorrad, kus õige lahendus ei pruugi alati tähendada seda, et olukorda on õigesti mõistetud. Laps lihtsalt toetub tuttavale skeemile. Ka ei ole intellektipuudega lapsel mingi probleem liita suvalisi arve ülesandest, vaatamata seda, kas arvu taga on minutid või kilomeetrid. See tähendab, et nad sooritavad arvudega selliseid operatsioone, mida reaalselt sooritada ei saa. See aga näitab, et laps ei saa tegelikult loogilis-grammatilistest seostest ülesannetes midagi aru. Ja kui nad juhuslikult saavadki nendest seostest aru, ei pruugi nad veel alati esemete vaheliste loogiliste suhete alusel ülesandeid korralikult lahendada. Hea oleks treenida intellektipuudega lastega tüüpülesandeid. See annab hea pinna selleks, et õpilased tunneksid ära uues ülesandes juba varem esinenud matemaatilisi struktuure. Siin on tarvis uut ülesannet võrrelda tuntuga ja tuua välja erinevused ning sarnasused
annaabi.ee 
