Eesti Maaülikool
Põllumajandus-ja keskkonnainstituut
GISi kasutamine navigatsiooniseadmetes (GPSid, sh autodel jt
sõidukitel), ArcGIS , ArcPad
Refertaat õppeaines:
Geoinformaatika Koostaja :
Juhendaja : Anne Kull
Tartu 2015
Sisukord
Sissejuhatus.........................................................................................................3
Mis on GPS......................................................................................................4-5
Gis-mõõtmine......................................................................................................5
ArcGIS.................................................................................................................6
ArcPad..............................................................................................................6-7
Kokkuvõtte...........................................................................................................8
Kasutatud kirjandus..............................................................................................9
2
Sissejuhatus
Valisin enda teemaks „GISi kasutamine navigatsiooniseadmetes (GPSid, sh autodel jt sõidukitel),
ArcGis, ArcPad“ kuna teema on minu arvates väga aktuaalne ja laiapõhine. Jaotasin teema
neljaks peatükiks. Esimene peatükk sellest, mis on GPS mida sellega teha saab. Teises peatükis
käsitletakse teemat kuidas GIS ja GPS omavahel toimivad. Kolmas ja neljas peatükk on kahest
tarkvara lahendusest, mida rakendatakse.
Aga, mis see GIS on?
GIS on geograafiline infosüsteem, mida kasutatakse info vaatamiseks ja haldamiseks,
ruumiliste seoste analüüsimiseks ning ruumiliste protsesside modelleerimiseks. GIS võimaldab informatsiooni
koguda ja hallata
selliselt , et seda saab visualiseerida ja analüüsida. GIS-i komponentideks on
riistvara , arvuti tarkvara,
andmebaas ,
toimingud ja
inimressurss (Eesti Geoinformaatika Selts).
Järgnevalt tuleb
juttu GIS-i kasutusest navigatsiooniseadmetes, nende tööst ning mõningatest
tarkvaraprogrammidest nagu ArcGIS ja ArcPad.
Ajalugu ulatub tagasi 1854. aastase John
Snow koostatud kaarti, kus kujutati koolerapuhangut
Londonis. Konkreetsete haigusjuhtude
esitamiseks kasutas John Snow punkte.Tema uurimus
koolera leviku kohta viis haiguse allikani, milleks osutus haiguspuhangu keskmes asuv nakatanud
veepump (Broad Streeti veepump, mille käepideme Snow haiguspuhangu lõpetamiseks eemaldas)
20. sajandi alguses arenes fototsinkograafia, mis lubas kaardi jagada kihtideks. Näiteks üks kiht
kujutaks vegetatsiooni ning teine vetevõrku. See oli eriti kasulik samakõrgusjoonte trükkimisel,
kuna nende joonestamine oli töömahukas protsess
1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel kannustas GIS-i kasutamine Unixi tööjaamades ning ka
personaalsete arvutite levik tegevusala kasvu. 20. sajandi lõpuks on paljude süsteemide kiire kasv
stabiliseerunud ning standardiseerunud suhteliselt vähestele platvormidele. Kasutatakse aina enam
võimalust vaadata GIS-i andmeid Internetist. Operatsioonisüsteemides liigub kasvav number tasuta
GIS-i pakette, mida saab kohandada vastavalt spetsiifilisele ülesandele. Pidevalt suureneb
ruumiliste andmete ning kaardirakenduste hulk, mis on saadaval läbi veebikeskkonna.
3
Mis on GPS?
GPS pole piisav termin, kuna Ameerika Ühendriikide GPS-süsteemile leidub sarnaseid alternatiive
ka teistel riikidel. Peaks kasutama ehk sõna satelliitpositsioneerimine või asukohamääramine
satelliitide abil. Rahvusvaheliselt on tulnud uus termin GNSS (
Global Navigation Satellite System,
ehk ülemaailmne navigatsioonisatelliitide süsteem) (Jürgenson 2006).
Teame, et GPS-mõõt-mine põhineb spetsiaalsetel satelliitidel, mis tiirlevad ümber Maa u 20 000 km
kõrgusel. Meetodiks on kosmosetriangulatsiooni lahendamine. Aja mõõtmisest saavad
joonepikkused, joonepikkustest
ruumilised ristkoordinaadid X, Y, Z ja neist arvutab GPS-seadme
protsessor ka
geodeetilised koordinaadid B ja L ning tasapinnalised ristkoordinaadid x ja y kasvõi
L-Est97 süsteemis. Lähtepunktidena kasutame geodeetilise põhivõrgu koordinaate mingis
realisatsioonis (raamistikus), tulemuse saame seetõttu samas realisatsioonis. Üks GPSseade ei suuda
anda meile täpset koordinaati kohalikus raamistikus
tingituna atmosfääri segavast mõjust
GPS-signaalidele ja muudest asjaoludest. Ühe GPS-
seadmega mõõtes on täpsusklass mõne meetri
piires (või halvem), sõltuvalt mõõtmistingimustest. Lagedal vaimustust tekitava käsi-GPS-seadme
täpsus langeb drastiliselt, liikudes piiratud avatusega
alale . Seetõttu kasutame täpsetel mõõtmistel
alati
tugijaama infot niiöelda paranduste saamiseks. GPStugijaam mõõdab ise koordinaate ja
võrdleb tulemust tegelike etteantud koordinaatidega. Tekivad vahed, ühe vektori korral eeldame
samu vahesid ka uues mõõdetavas punktis. Muude vahede edasiandmise käigus uuele
mõõtepunktile (ükskõik kas
reaalajas või järeltöötlusega) antakse edasi ka kohaliku
koordinaatsüsteemi realisatsiooni ja globaalse koordinaatsüsteemi realisatsiooni vahed, nii saame
tulemuse ikka kohalikus realisatsioonis, milleks meil on EUREF-EST97 (Jürgenson 2006).
Geodeetilise süsteemi üheks osaks on referentssüsteem, milleks on Euroopa Terrestiline
referentssüsteem 89 (ETRS89). ETRS89 realisatsiooniks Eestis on geodeetilise võrgu punktide
koordinaatide kogum, mille ruumiliste ristkoordinaatide ja
geodeetiliste koordinaatide lühend on
EUREF-EST97 (Tamme 2004).
Ostes GPS-seadme, saame kaasa ka seadme spetsifikatsiooni. See
teatab meile, et staatilisel
meetodil mõõdetud punkti täpsus on 5 mm + 0,5 mm/km kohta baasjaamast. Mida veel tahta?
Vaimustuses jääb tähele panemata väike tärn selle juures, mis lehekülje all teatab väga olulist
lisainformatsiooni. Seda
lugedes saame kohe aru, et täpsus on tagatud vaid vahetevahel, st juhul, kui
on saadaval vähemalt 5–6 satelliiti kõrgemal kui 10 kraadi, nende
paigutus meie suhtes
(konstellatsioon, mida iseloomustab näitaja PDOP) on ühtlane ning meie ja satelliitide vahel pole
mingeid segavaid objekte. Seda
spetsifikatsioon ütleb, aga jätab
targu palju veel ütlemata. Näiteks
seda, et selline olukord peab olema stabiilne, mitte vaid hetkeks (läbi raagus puu võib see korra nii
olla ja järgmine hetk jälle mitte olla). Mõni tootja ütlebki targu selle tärni juures veel kavalamalt ja
üldisemalt, et täpsus sõltub mõõtmisajast, peegelduvatest signaalidest, atmosfääritingimustest,
satelliitide arvust ning asendist jne.
Niisiis tootjad lubavad
eelpool mainitud täpsust vaid
ideaalisarnastes
olukordades (Jürgenson 2006).
Peame tõdema, et reaalsetes oludes tehtud GPS-mõõtmised on valdavalt tehtud segavates
oludes, kus täpsus kujuneb väga paljude faktorite kombinatsioonina. Mõõtmise absoluutset täpsust
mõjutavad mitmed tegurid, nagu lähtepunkti täpsus, vähene satelliitide arv, tsentreerimise täpsus,
antenni kõrguse mõõtmine. Suur osa maamõõtjatest ei oska kontrollida ja justeerida
optilist loodi,
kui see on
treegeri sisse ehitatud. Ja nii võib treeger aja möödudes näidata tsentri suunda vigaselt
(Jürgenson 2006).
4
Maailma juhtivad tootjad, keda ka Eestis esindatakse, on kõik väga heal tasemel. Mõni kasutaja
püüab vahest öelda, et ühe tootja seade lahendab algtundmatud mõõtes RTK-meetodil kiiremini kui
teise tootja oma. Tõepoolest kasutatakse veidi erinevaid algoritme, aga sisulist vahet ikkagi pole.
Võib öelda, et vahe eri tootjatel võib olla teatud määral kasutusmugavuses, võib-olla ka mitte.
Maamõõtja seisukohalt rohkem meeldivuse küsimus.
Arengud toimuvad satelliitnavigatsiooni
vallas pidevalt.
Efektiivsust suurendaks just satelliitide arvu suurenemine. Kahjuks on Euroopa
satelliitnavigatsioonisüsteemi Galileo arendus algsest ajagraafikust maas. Lähiaastatel on
GPS-süsteemis lisandumas ka kolmas sagedus L5, mis kiirendab algtundmatute lahendamist.
Maaülikooli tugijaama almanahhfaili andmetel oli novembris 2006 orbiidil 31 GPSsatelliiti, neist 30
on kasutatavad. Venemaa satelliitsüsteem GLONASS on
toiminud juba üle 15 aasta. Selle süsteemi
põhimured on satelliitide arv ja kvaliteet. Süsteem areneb aga jõudsalt, satelliitide põlvkonnad
vahetuvad tunduvalt moodsamate seadmete vastu. Peame ootama veel mitu aastat, et kättesaadavate
satelliitide arv oluliselt kasvaks. See aga tooks satelliitpõhise kohamääramise kasutusvõimalustesse
piiratud horisondiga piirkondades suure hüppe (Jürgenson 2006).
Gis-mõõtmine
GIS-mõõtmiseks vajatakse kohamääramise infot tavaliselt täpsusega 0,5 kuni 1 meeter. Seda täpsust
ei saavuta odavate käsi-GPSseadmetega. Kui käsi-GPS-seade kasutab parandusi spetsiaalselt
EGNOS-satelliidilt, on täpsus reeglina vähemalt 3 meetri
ringis . Eesti suhtes madala orbiidi asetuse
tõttu (u 18o) näeb EGNOS-satelliiti praktilises töös meil harva. On aga üks võimalus pidevaks
EGNOSsatelliidilt tulevate diferentsiaalparanduste kasutamiseks – lagedal olev tugijaam võtab
vastu parandeid EGNOS-sateliidilt ja edastab need GSM-side kaudu kasutajale. Kasutaja GPS peab
parandite vastuvõttu muidugi võimaldama. See on GIS GPS-seadmete puhul tavaline töövõte.
GIS-mõõtmiseks
piisab ühest tugijaamast Eesti keskel kogu Eesti jaoks. Praegu saab reaalajas
kasutada Maaülikooli tugijaama, aga ka teised on neid püstitanud. Spetsiaalsed GIS GPS-seadmeid
eristab käsi-GPS-seadmetest tõsiasi, et nad on võimelised vastu võtma koodiparandusi reaalajas
GSM- või
raadioside vahendusel ja salvestama ka staatilisi mõõtmisandmeid järeltöötluseks.
Osaliselt siit tulebki hinnavahe käsi-GPS-seadmetega. Kuna nende seadmete
antennid ei ole nii
kvaliteetsed kui RTK-seadmetel, antakse tootja poolt täpsuseks koodiparanduse kasutamise korral
reaalajas tavaliselt pool meetrit. Need seadmed võimaldavad kasutada järeltöötluse korral ka L1
signaali
faaside vahe andmeid, aga see seab kohe kauguse piirangud (alla 10 km) tugijaamast.
Seetõttu leiab nimetatud omadus vähe
kasutust . Seega on kõige otstarbekam ja mugavam kasutada
GIS-mõõtmiseks spetsiaalset GIS GPS-
seadet koos koodiparandustega reaalajas otse kodumaisest
maapealsest tugijaamast. Kas parandite sidekandja on raadiosignaal, GSM datakõne, WiFi- või
GSM-põhine GPRSühendus, ei oma tähtsust (Jürgenson 2006).
Kui Eestis paigaldatakse GPS statsionaarsete tugijaamade võrk, muutub RTK-mõõtmine
mugavamaks, natuke ka efektiivsemaks, mõnikord ka täpsemaks. Ise ei pea tugijaama paigaldama.
Efektiivsust suurendab algtundmatute veidi kiirem lahendamine, kuna kasutatakse mitut tugijaama
korraga. Kasutaja saab mitte lähima tugijaama
parandid , vaid lähimate tugijaamade
kompleksparandi. Täpsus võib
suureneda seetõttu, et mitme tugijaama parandi korral pole see enam
niivõrd sõltuvuses kaugusest tugijaamast. Kuna meil Eestis, isegi maailma mastaabis, on ainulaadne
tihe geodeetiline põhivõrk (keskmine tihedus maal 5 km), on tugijaamade võrgu kasutegur siin
väiksem kui mujal (Jürgenson 2006).
5
ArcGIS
ArcGIS on kogum omavahel integreeritud GIS tarkvaratooteid, millest on
võimalik
komplekteerida
vastavalt kasutajavajadustele ja töö
iseloomule ettevõtte geoinfosüsteem. ArcGIS võimaldab luua
geoinfosüsteemi vastavalt vajadusele ja tehnilistele tingimustele: töökohad,
serverid , omaloodud
tarkvararakendused, veebirakendused või
mobiilsed lahendused välitingimustes töötamiseks.
Kombineerides ArcGIS arhitektuuri geoandmebaasi tehnoloogiaga on võimalik kokku panna
terviklikke intelligentseid geoinfosüsteeme (AlphaGIS 2011a)
ArcPad
ArcPad on mobiilse GIS`i ja välikaardistuse rakenduste tarkvara,
mis
võimaldab kasutajatel
käsi- ja
mobiilsete seadmete kaudu välitingimustes kaardistamist, GIS`i ühendust ja GPS`i integreerimist
(sh GPS
navigatsioon ). Tarkvara on riistvara
osas
ühilduv Windows platvormil töötava väliarvuti ja
integreeritud käsi-GPS seadmega. Andmete kogumine ja analüüs ArcPad’ga on kiire ning
välitingimustes saab teostada ka andmete täiendamise, haldamise ja päringutega seotud
toiminguid (AlphaGIS 2011b).
ArcGIS tarkvaratooted tagavad geoandmebaasist väljavõtte tegemise välitöö tarbeks ning
hiljem saadud paranduste laadimise väliseadmest geoandmebaasi (joonis 1). Töölaua
GIS-tarkvaraga (ArcView, ArcEditor või ArcInfo) genereeritakse soovitud tööpiirkonna väljavõte
geoandmebaasist AXF või
.shp (
shape ) formaati (nn
check out). Samuti
luuakse ArcPad’i
projektifail (
.apm)
kaardikihtide kujundusega. ArcPad’ga teostatakse välitöö, mille tulemusena
täpsustatud andmed laetakse tagasi geoandmebaasi (nn
check in) (AlphaGIS 2011b).
6
Joonis1. Geoandmebaasist väljavõtte tegemine ning paranduste laadimine väliseadmest
geoandmebaasi.
ArcGisi funktsioonideks on standardsete vektorandmete, rasterformaatide ning graafiliste kihtide
kuvamine ; geograafiliste ruumiandmete loomine ja muutmine; kiirprojekti koostamine; andmete
digitaliseerimine ; kaardil
navigeerimine ja mõõtmine; päringute koostamine kaardikihtidest
objektide kiiremaks leidmiseks ja tuvastamiseks; töötamine geoandmebaasi objektiklassidega
(AlphaGIS 2011b).
7
Kokkuvõte
GPS asukohamääramine on minu meelest huvitav, kuid keeruline süsteem. See saab järjest
populaarsemaks ja tavakodanikele kättesaadavamaks. Paigaldatakse uusi tugijaamu ja luuakse uusi
programme .
Tehnoloogia areneb väga kiirelt ning see muudab meie elu lihtsamaks nii
navigeerimisel, andmete töötlemisel kui ka pärgingute koostamisel.
Töö oli vajalik selle tõttu ,et
vajaminev materjal sai lühidalt kokkuvõetud ja vastavaid programme
kirjeldatud.
8
Kasutatud kirjandus
Eesti Geoinformaatika Selts. 2011. Mis on GIS? Kättesaadav:
http://www.gispaev.ee/avaleht/mis-on-gis/ Tamme, L., 2004. Eesti geodeetiline süsteem ja taspinnalised ristkoordinaadid L- EST 92 ja L-EST
97. Kättesaadav:
http://egu.ee.mic2.mikare.ee/uploads/userfiles/file/geodeet/geo29_tamme.pdf Jürgenson, H. 2006. GPS-mõõtmismeetod – lihtne või keeruline?
http://egu.ee.mic2.mikare.ee/uploads/userfiles/file/geodeet/geo33_jyrgenson.pdf AlphaGIS OÜ. 2011a. ArcGIS tooteperekond.
http://www.alphagis.ee/menu.php?view=2,11,41 AlphaGIS OÜ. 2011b. ArcPad.
http://www.alphagis.ee/menu.php?view=2,11,41,53 (15.12.11)
www.pocketgpsworld.com/howgpsworks.php
http://en.wikipedia.org/wiki/Global_Positioning_System https://et.wikipedia.org/wiki/Geoinfos%C3%BCsteem Kaplan, E.D.; Hegarty, C.J. (2006)
Understanding GPS: Principles and
Applications; Second
Edition . Boston, London: Artec House
Renault
service manual „Dialogys"
9
Kõik kommentaarid