GPS referaat (0)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Erakorralise meditsiini tehniku õppekava
PRIIT KIRSS
GPS
Referaat
Juhendaja : Siim Nemvalts, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lektor
Tartu 2014

SISUKORD

MIS ON GPS? 3
SÜSTEEMI ARENG 3

MIS ON GPS?

Lühend GPS tuleneb inglisekeelsest terminist Global Positioning System - Ülemaailmne Asukohamääramise Süsteem, Globaalne Punkti Seire, kohamäärangusüsteem. Globaalne Positsioneerimise Süsteem võimaldab toimetada mingit objekti planeet Maa lähedasse etteantud koordinaatidega mistahes punkti. Juhtiv objekt saab GPS abil katkematult andmeid enda asukoha ning liikumise suuna ja kiiruse kohta. Süsteemi töö põhineb elektromagnetlainete ( sagedused 1,2 ja 1,5 GHz) püsiva kiirusega sirgjoonelisel levil lähi -kosmoses tiirlevatelt navigatsioonisatelliitidelt objekti pardal paikneva GPS vastuvõtjana. Süsteemi saab kasutada nii merel,maal kui ka õhus. Alates 2007. aasta septembrist on süsteemis kasutusel 31 satelliiti, mis võimaldavad määrata näiteks inimese või auto täpset asukoha (laiuskraadid, pikkuskraadid, kõrgus merepinnast) reaalajas mistahes maailma punktis. Satelliitide tööd jälgivad ja korrigeerivad pidevalt 5 maapealset tugijaama . GPS vastuvõtja arvutab asukoha kasutades enda ja kolme või rohkema satelliidi vahelist kaugust. Teades signaali levimise kiirust ja mõõtes aega, mis kulub signaalil satelliidilt vastuvõtjani jõudmiseks, arvutatakse signaali teekonna pikkus.

SÜSTEEMI ARENG

GPS-i välimus sarnaneb osaliselt maa-baasilise raadionavigatsiooni süsteemiga. Et saavutada täpseid nõudeid, kasutab GPS üldisi relatiivseid põhimõtteid, et parandada satelliitide aatomkella. Algne inspiratsioon GPS-i loomiseks tuli siis, kui Nõukogude Liit saatis esimese inimese poolt valmistatud satelliidi, Sputniku, kosmosesse aastal 1957. USA teadlaste meeskond, kelle juhiks oli Dr Richard B. Kershner, juhtisid Sputnikut raadiosaatja abil. Nad avastasid , et Doppleri efekti tõttu oli Sputniku poolt saadetud signaal tihedam ja tugevam, kui ta oli lähemal, ja madalam ning nõrgem, kui ta liikus eemale. Teadlased said aru, et kuna nad teadsid Sputniku täpset asukohta maakeral, saavad nad märgistada satelliidi asukohta, mõõtes Doppleri efekti muutumist (sageduste muutumist). Kuskil 1960-ndate aastate algusest olid mitmed USA valituse organisatsioonid, seal hulgas kaitseministeerium (DOD), NASA ja transpordiamet (DOT) , huvitatud kolmetasandilise GPS võrgu rajamist, millele esitati kohe ka väga suured nõudmised. Süsteem sai valmis 1964. aastal, kuid esialgu jäi see vaid sõjaväe kasutusse. See 12 miljardit USA dollarit maksma läinud projekt oli mõeldud vastase rakettide stardiseadeldiste avastamiseks ja hävitamiseks. 90- datel salastatus võeti maha ja GPS anti ka tsiviilkasutusse. Tsiviilelanikele oli GPS signaal saadaval, sisaldades meelega lisatud vigu. Seda seepärast, et vähendada teiste riikide tiibrakettide juhtimissüsteemide täpsust. Kuna tänapäevased mobiilsidefirmad on teinud suure tiigrihüppe, ei olnud mõtet algset sõjaväesüsteemi saladuses hoida.
Vaid USA sõjaväele ja nende tarbeks mõeldud GPS-vastuvõtjad võimaldasid täpset infot.
Tsiviilkasutajad pidid seetõttu leppima kuni sajameetrise veaga. 1. maist 2000 aastal lõpetati USA presidendi Bill Clintoni otsusega GPS-ile sihilikult ebatäpse info lisamine. Maa atmosfäärist tingituna on praegu GPS info ebatäpsus maksimaalselt 20 meetrit. Sarnane süsteem (Glonassi) on loodud ka Venemaa kaitsestruktuuride poolt.
KUIDAS GPS TÖÖTAB?
Nagu juba varasemalt mainitud , siis alates 2007. aasta septembrist on GPS-süsteemis kasutusel 31 satelliiti, mis tiirlevad oma orbiitidel maapinnast umbes 20 000 kilomeetri kõrgusel. GPS-vastuvõtja mõõdab oma asukoha määramiseks kaugusi neljast teadaolevate koordinaatidega satelliidist. Mõõtes kauguse esimesest satelliidist, määratakse vastuvõtja võimalike asukohtade kerapind. Mõõtes kauguse teisest satelliidist kitseneb vastuvõtja võimalike asukohtade hulk kahe kerapinna lõikumisel tekkivaks ringjooneks. Kolmas satelliit eraldab sellest ringjoonest kaks punkti ning neljanda satelliidi kauguse mõõtmine valib neist kahest välja “selle õige”.
GPS vastuvõtja asukoha määramise täpsus sõltub kahest faktorist: satelliitide koordinaatide ning vastuvõtja ja satelliitide vaheliste kauguste mõõtmise täpsusest. Iga GPS-satelliit saadab pidevalt välja keerukat pseudojuhuslikku signaali, mida vastuvõtja kasutabki mõlema parameetri väljaarvutamiseks. Teooria kohaselt liiguvad satelliidid kindlatel orbiitidel, kus nende koordinaadid on igal ajahetkel võimalik välja arvutada. Tegelikkuses kalduvad satelliidid oma ettenähtud trajektooridelt kõrvale. Siin tulevadki appi maapealsed jälgimisjaamad, mis mõõdavad pidevalt satelliitide tegelikke koordinaate ja saadavad neile parandusandmeid. Satelliidid omakorda saadavad need andmed vastuvõtjale edasi. Satelliidi kauguse mõõtmiseks mõõdetakse tegelikult aega, mis kulub signaalil satelliidilt vastuvõtjani jõudmiseks. Teades valguse levimise kiirust, on selle aja järgi võimalik arvutada ka kaugus. Kuna valguse kiirus on umbes 300 000 km/s, siis tuleb ka aega mõõta äärmiselt täpselt, sest juba 0.001-sekundine viga aja mõõtmisel tähendab 30-kilomeetrist viga kauguse arvutamisel. Parima võimaliku täpsuse saavutamiseks on igas GPS-vastuvõtjas samasugune signaaligeneraator nagu satelliitideski ja vastuvõtja mõõdab tegelikult ajalist nihet tema enda genereeritud signaali ja satelliidilt saadud signaali vahel. Asukoha määramiseks ruumis (3D-mode) vajatakse vähemalt nelja jälgitavat satelliiti. Seda rakendatakse aeronavigatsioonis ja mägedes orienteerumisel, kus asukoha kõrgus ei ole eelnevalt teada. Kahemõõtmelist (2D-mode) reziimi võib rakendada merel ja laugjal maastikul, kus puudub vajadus kõrgusepidevaks määramiseks. Asukoht arvutatakse siis kolme satelliidi abil.
GPS SEADMETE VÄLJATÖÖTAMISE AJALOOLISEID TÄHELEPANEKUID
GPS jäljed toovad meid Eestisse, nimelt Tartusse
Friedrich Georg Wilhelm von Struve (vene keeles Василий Яковлевич Струве; 15. aprill 1793 Altona – 23. november 1864 Pulkovo) oli saksa päritolu vene astronoom ja geodeet . Ta määras esimesena teise tähe kauguse päikesesüsteemist, mõõtis koos Carl Friedrich Tenneriga Tartu Tähetorni läbiva meridiaanikaare pikkuse Doonau suudmest kuni Põhja-Jäämereni, koostas kaksiktähtede kataloogi .
Fr. G. W. Struve õppis aastatel 1808– 1813 Tartu ülikoolis, töötas aastatel 1813–1820 ülikooli tähetorni observaatorina ning aastatel 1820–1839 tähetorni direktorina, ühtlasi oli ka professor astronoomia ja geodeesia alal.
Fr. G. W. Struve juhtimisel toimus aastatel 1816–1855 meridiaanikaare mõõtmine, mille eesmärgiks oli maakera kuju ja suuruse kindlaksmääramine. Võivere ja Avanduse küla vahelisel tasasel väljal mõõtis Fr. G. W. Struve 1827. aastal 4,5 km pikkuse baasijoone, mille ühte otspunkti püstitati mälestusmärk . Omal aja saavutas ta mõõtmise eksimuse alla 20 meetri, mis oli tolle aja kohta fenomenaalne tulemus.
Fr. G. W. Struve oli Pulkovo observatooriumi üks rajajaid ning aastatel 1839–1862 selle direktor. Ta oli 1845. aastal üks Vene Geograafia Seltsi asutajaid ning alates 1853. aastast Eesti Looduseuurijate Seltsi auliige.
Fr. G. W. Struve järgi on nime saanud kaks mäge Teravmägede saarestikus ja mägi Antarktikas Kuninganna Maudi maal. Aastatel 1964–1995 kandis Tartu Observatoorium nime Fr. G. W. Struve nimeline Tartu Astrofüüsika Observatoorium. Seoses Fr. G. W. Struve 100. surma-aastapäevaga nimetati 2. oktoobril 1964 Tartus Tähe tänava lõik Vallikraavi ja Riia tänava vahel Wilhelm Struve tänavaks.
Tartu Tähetorni ees on Friedrich Georg Wilhelm Struvele pühendatud monument.
SATELLIIDID, GPS-i ALUS
Satelliit on objekt, mis tiirleb ümber mõne teise objekti. Kuu on näiteks Maa looduslik satelliit. Tegelikult peetakse satelliitidest rääkides tavaliselt silmas inimese valmistatud aparaate, mis saadetakse kosmosesse Maa ümber tiirlema. Satelliite lahutavad meist sajad kilomeetrid pimedust ja tühjust. Satelliidid võtavad iga sekund vastu ning saadavad tagasi Maale tuhandeid raadiosignaale.
Rahvusvaheline äri-ja tööstusmaailm vahetab satelliitide abil igas sekundis miljardeid uudiseid. Luuresatelliidid pildistavad ükskõik millises maailmanurgas paiknevat sõjaväebaasi, jalaväeüksust või raketti. Vaatlussatelliidid kaardistavad maad ning jälgivad farmerite , metsatööliste ning ehitajate tegevust. Navigatsioonisatelliidid aitavad meremeestel, pilootidel ning matkajatel kindlaks teha oma asupaika. Iga päev ostetakse tuhandeid satelliidiantenne, et vaadata satelliittelevisiooni. Satelliiditööstus kasvab ning muutub üha tähtsamaks osaks meie elust.
1.1. Satelliitide ajalugu
Satelliidiajastu algas 4. oktoobril 1957, kui Nõukogude Liidust saadeti orbiidile Sputnik 1. Sputnik oli 58-sentimeetrise läbimõõduga metallkera, mis kaalus 84 kilogrammi. 220 – 1000 kilomeetri kõrgusel kulus sellel Maa ümber tiirlemiseks 90 minutit. Selle pardal oli väike raadiosaatja ja termomeeter kosmose temperatuuri mõõtmiseks. Tänapäeval pole selles midagi imelist, kuid tollal oli tegu sensatsiooniga. Sputnik 1 saatis 90 päeva jooksul Maale raadiosignaale, kuid langes siis tagasi Maa atmosfääri ning põles sabatähena tuhaks.
1958. aasta jaanuaris saatis USA kosmosesse oma esimese satelliidi, Explorer 1. Selle pardal oli mitmeid mõõteriistu, mis saatsid Maale infot kosmiliste kiirte ning kiirguse kohta. Varajaste satelliitide ülesandeks oli koguda infot avakosmose kohta ning vaadelda kaugelasuvaid galaktikaid ja tähti.
Satelliidid hakkasid etendama tähtsat rolli meie elus 1962. aastal, kui orbiidile saadeti Telstar, mis hakkas vahendama telepilti USA ja Euroopa vahel. Kuid oma orbiidi tõttu suutis Telstar töötada vaid lühikeste perioodide vältel. 1965. aastal lasti käiku "Early Bird " ehk Intelsat I sidesatelliit, mis kasutas teist orbiiti ja mida oli võimalik pidevalt kasutada. Sellega pandi nurgakivi ülemaailmsele sidesatelliitide võrgule.
Senini on teele saadetud üle 4000 satelliidi, millest üle poole pole enam kasutusel. Mõned on orbiidilt kõrvale kaldunud ning kadunud kosmosesse, teised on põlenud Maa atmosfääris tuhaks. Mitmed on küll orbiidil, kuid ammu välja lülitatud. Tänapäeval saadetakse teele vähemalt üks satelliit nädalas.
1.2. Satelliitide tööpõhimõtted
Satelliidid kuuluvad maailma kallimate aparaatide hulka. Nende teelesaatmise kulude vähendamiseks tehakse nad võimalikult kerged ning väiksed. Samas peab satelliit taluma päikese kõrvetavat kuumust ning Maa varjus esinevaid uskumatuid külmakraade.
Satelliidid ehitatakse peamiselt kas silindri- või kuubikujulised. Esimesed on üks kuni viis meetrit pikad ning nende väliskest on kaetud läikivate päikesepatareidega, mis muundavad päikeseenergia elektriks. Kuubikujulisel satelliidid paiknevad päikesepatareid kahel pool külgedel. Tavaliselt on kuubi külje pikkuseks 1,8 meetrit, kuid mõned on lausa sõiduauto suurused.
Tüüpilist satelliiti juhitakse raadiosignaalide abil, mis edastatakse Maal paiknevate paraboolantennide abil. Sellist sidet nimetatakse üleslüliks. Satelliit edastab omakorda informatsiooni oma asukoha, seisukorra, mõõtmistulemuste vms. kohta samale või mõnele teisele maapinnal paiknevale raadiojaamale. Seda nimetatakse allalüliks.
Enamikul satelliitidest on pardal transporderinimelised seadeldised. Nende abil võetakse vastu Maalt saadetud signaal, võimendatakse seda ning saadetakse see mõnda teise, kaugel asuvasse raadiojaama. Niiviisi edastavad sidesatelliidid teavet ülisuurte vahemaade taha.
1.3. Satelliidi saatmine orbiidile
Suurem osa satelliite saadetakse orbiidile ühekordselt kasutavate kanderakettide abil. USA kasutab selleks mudeleid Atlas , Delta ja Titan, Venemaal on Proton ja Energija , Hiinal Long March, Jaapanil H1 ja H2 ning Euroopa ArianeSpace`il Ariane . Raketid, mis on väga kallid põlevad ära või jäävad rusudena kosmosesse. Mitmekordseks kasutamiseks kõlbavad vaid USA kosmosesüstikud.
Kuidas püsib satelliit orbiidil? Iga objekt liiguks sirgjooneliselt , kui teda ei mõjutaks erinevad jõud. Satelliite mõjutab Maa raskusjõud – gravitatsioon . Satelliit proovib liikuda sirgjooneliselt, kuid Maa gravitatsioon kisub seda allapoole. Satelliit langeb Maa poole, kuid ei jõua kunagi selle pinnani, sest Maa on kerakujuline. Satelliit liigub ringjooneni, jõudes maapinnast kindlale kaugusele, ning tiirleb niiviisi ümber planeedi.
KUIDAS KONTROLLIDA GPS-I NÄIDU TÄPSUST?
GPS-i kontrollimine
GPS näidu täpsust saab kontrollida mõnes kohas, mille koordinaadid on teada. Seda saab teha näiteks geodeetilise põhivõrgu kindelpunktide abiga. Selleks tuleb otsida Maa–ameti koduleheküljelt avalike teenuste (maainfoga tutvumise teenus) alt lähima kindelpunkti koordinaadid ja kõrgus. Koordinaadid on enamasti antud nii L–EST–is kui ka geograafilistena. Veebilehel näeb Riigi põhivõrgu I, II ja III klassi punkte koos nimede või numbritega. Lisaks on võimalik kuvada kaardiaknasse jäävad kindelpunktid nimekirjana (kas kõik või klassi kaupa), saadud nimekirja sorteerida päise järgi ja printida. Samuti saab nimekirjast valitud punkti kohta eraldi aknas täpsemat teavet. Mõõta võiks kindlal kõrgusel kindelpunktist, et võimaldada GPS–ile korralikku signaali satelliitidelt ning anda sellele piisavalt aega keskmistamiseks. GPS valetab juhul, kui erinevus teadaolevaist koordinaatidest on heades tingimustes üle 7 meetri uuematel GPS- idel ja üle 10 m vanematel (üle 3–aasta vanustel) seadmetel. Peab muidugi arvestama, et saadud tulemus kehtib ainult antud kohas ja ajahetkel. Teistes tingimustes (signaal takistatud, satelliitide geomeetria teistsugune) võib näit kujuneda hoopis erinevaks.
GARMIN GPS.
Võib väita, et Eesti jaoks on antud hetkel parim valik GPS seadmetest firma Garmin tooted. Seda seetõttu, et AS Regio on teinud Garminile väga täpse kaardirakenduse 2013 a.
Samuti on positiivne, et tarkvara uuendamine on kasutajale tasuta ja lihtne.
Garmin GPS seadmete tarkvara uuendamise programm - WebUpdater
Garmin GPS tarkvara uuendamine on lihtne tänu WebUpdater tarkvarale - Garmin`i uus ja tasuta programm, mis automaatselt tuvastab ja paigaldab Garmin GPS seadmesse kõige hilisema operatsiooni tarkvara.
WebUpdater'i lihtsa kasutajaliidesega on operatsiooni tarkvara uuendamine imelihtne. Lihtsalt ühenda Garmin GPS arvutiga, käivita WebUpdater ning jälgi juhiseid ekraanil . Päras seda, kui kinnitad, et tahad tarkvara uuendada, laeb WebUpdater uue tarkvara alla ning paigaldab selle seadmesse. WebUpdater kontrollib alati kõigepealt enda uuendusi ning seejärel seadme uuendusi. Kui WebUpdater on paigaldatud, saad sa selle lihtsalt oma arvutist käivitada - pole vaja ise midagi muud alla laadida .
Garmin omanikud saavad tasuta programmi alla laadida meie lehelt:
Vananenud tarkvara, kasutage uut programmi: Garmin Express
WebUpdater Windows arvutile (Windows Vista või hilisem), Ver. 2.5.6, Juuni 5, 2012, Download
WebUpdater vanale Windows arvutile (Windows XP ja vanem ), Ver. 2.4.0, Dets 20, 2006, Download
WebUpdater Mac arvutile, Ver. 2.1.3, Veeb 27, 2012, Download
Juhend Eesti keeles Download
Video õpetused
Ühilduvad arvutid : IBM-ühilduvad arvutid Windows® 2000 või XP op. süsteemiga | Uus! Inteli -põhised Mac`id või PowerPC`d (G3 või uuem) OS X 10.4 või hilisem.
Hoiatus !!! Käsi gps seadmetest (vanad GPSMAP seeria mudelid 60;76, eTrex seeria, Astro 220) kustub eesti keelne menüü pärast tarkvara uuendust.
WebUpdater`iga saad uuendada gps`i tarkvara (mitte kaarte) ning laadida seadmesse näiteks lisa keeli, hääli, gps vastuvõtja uudendusi jne.
Mis on WebUpdater?
WebUpdater on programm, mis suhtleb läbi inerneti Garmin serveriga ning uuendab sinu Garmin GPS´i tarkvara kõige uuemaks versiooniks.
See on lihtne ja automaatne. Sa ei pea teadma oma GPS`i mudelit ega tarkvara versiooni. Selle eest hoolitseb WebUpdater.
GPS KASUTUSVÕIMALUSED TÄNAPÄEVA RELVAJÕUDUDES :
Navigatsioon: GPS võimaldab sõduritel leida objekte isegi pimedas ja või võõral territooriumil ning koordineerida üksusi ja jälgida liikumist. USA relvastatud jõududes kasutab komandör „Komandöride Digitaalset Abilist“ ja alamad kasutavad „Sõdurite Digitaalset Abilist“
Sihtmärgi jälgimine: Mitmesugused militaarsed relvasüsteemid kasutavad GPSi, et jälgida potentsiaalset maa-ala ja õhu sihtmärke, enne neid vaenlaseks (ohtlikuks) tembeldamist. Need relvasüsteemid mööduvad sihtmärkidest, lubades kaasa haarata täpseid vaenlaste koordinaate. Sõjaväe lennukid kasutavad GPSi, et leida sihtmärke (näiteks relvakaamera video Iraagis näitab kuidas see töötab).
Raketi ja mürsu juhtimine: GPS lubab täpset sihtmärgistamist erinevatel sõjarelvadel. Sisseehitatud GPS vastuvõtjad peavad vastu kiirendustele kuni 118km ruutsekundis ja neid kasutatakse näiteks 155 millimeetristes suurtükkides (haubits).
Otsimine ja päästmine: allalastud pilootide asukohta on kerge ja kiire määrata kui nende positsioon on teada.
Luure: Patrullide liikumist saab jälgida lähemalt.
NATO kasutab idapikkuse ja põhjalaiuse edastamiseks tuhandike ja kilomeetervõrgustiku baasil. Miks kilomeetersüsteemis? See vähendab tunduvalt eksimust andmete edastamisel ja nende vastuvõtmisel. 64000 süsteem on kasutusel NATO-s, lubatud eksimus on alla 10 meetri kui kasutatakse tulejuhtimist, tavatingimustel 100 meetri täpsusega.
Soomes relvajõududes on kasutusel 60000 süsteem, mise iseenesest on lihtsam kui 64000 süsteem, kuna põhineb tavalisel kellal, ehk 60 sekundil. Sama süsteem on kasutusel ka Vene Föderatsiooni ja SRÜ relvajõududes. Taasiseseisvunud Eesti kaitsejõududes võeti kasutusele 64000 süsteem, kuigi me ei olnud veel tollal NATO liige. Seda seetõttu, et esimesed kaitseväele ostetud Israeli haubitsad olid selle süsteemi peal.
VENEMAA GPS SÜSTEEM GLONASS
GLONASSi arendamist alustati 1976. aastal eesmärgiga saavutada globaalne kattuvus 1991. aastaks. Satelliitide ülessaatmist alustati 12. oktoobril 1982. 24. septembril 1993 võeti süsteem ametlikult kasutusele (süsteemis oli 12 satelliiti). 1995. aasta detsembriks oli satelliitide arv kasvanud 24ni. Peale valmimist hakkas süsteem lagunema , sest Venemaa majanduse kokkukukkumise tõttu võeti Föderaalselt Kosmoseagentuurilt süsteemi hooldamiseks vajalikud ressursid . Ebapiisav rahastamine ja satelliitide lühike eluiga viis selleni, et 2001. aastal vähenes satelliitide arv kuueni.
2001. aasta algul võttis valitsus vastu otsuse taastada süsteem ning viimastel aastatel töö selles suunas käib. 2001. aastal vastuvõetud föderaalprogrammi "Globaalne positsioonisüsteem » kohaselt pidi GLONASS töötama Venemaa territooriumil alates 2008. aasta algusest ning kogu maailmas 2010. aasta alguseks. Selle jaoks oli vaja lähetada orbiidile aastail 2007–2009 kokku 18 satelliiti.
2008. aasta lõpuks oli üleval 18 töökorras satelliiti, nende koguarv oli 22.
2009. aasta lõpuks oli töökorras 23 satelliiti.
30. märtsil 2010 oli töötavate satelliitide arv 21.
2. septembril 2010 saadeti orbiidile veel 3 satelliiti ja nende koguarv on praegu 26.
Uudisekünniseid ületas 03.04.2014 alljärgnev:
Venelaste satelliitnavigeerimissüsteem GLONASS, hetkel ainuke tõsiseltvõetav konkurent GPSile, oli sel nädalal rivist väljas. Mis juhtus?
Suurem osa GLONASSiga seotud 24 satelliidist hakkas teisipäeva õhtul oma asukoha kohta vigast infot edastama , mis mõjutas muidugi tavakasutajaid üle maailma, vahendab PC World.
Paljud tänapäevased GPS-vastuvõtjad kasutavad andmekogumisel ka GLONASSi signaale, kui enda omadest väheks jääb, nii et probleem oli ulatuslik.
Satelliitnavigeerimissüsteemid on maailmamajandusele ülimalt tähtsad, sest puudutavad muuhulgas kaubatransporti, lennuliiklust, naftaplatvormide tööd ja mitmesuguseid automatiseeritud süsteeme.
Venemaa kosmoseagentuuri veebisait kinnitas, et rike puudutas mingil hetkel kõiki GLONASSi "toitvaid" satelliite. Süsteem sai täielikult töökorda alles 11 tundi hiljem.
Kosmoseagentuuri esindajad pole põhjuseid veel avalikkusele selgitanud, aga ilmselt võib süüdistada vigaseid andmeid, mis süsteemi üles laaditi.
Venelased alustasid GLONASSi arendamist 1980ndatel ja projekt oli seotud sõjaliste eesmärkidega. 1990ndatel jäi töö seisma, ent selle juurde naasti 2000ndate alguses. Nüüd on see kasutusel nii militaar - kui ka tsiviilalal.
Tuleb välja, et neile, kellele on oluline võimalikult suur täpsus põhjapoolsematel laiuskraadidel, annab GLONASS märkimisväärseid eeliseid .
Vastava Rootsi riikliku asutuse, mille vastutada on Rootsi riigi pinnal asuvate referentspunkide töökord, juhataja sõnul on asi selles, et kuna GLONASS satelliidid asuvad veidi kõrgemal orbiidil kui GPS satelliidid, on neid rohkem korraga näha ning seeläbi võimaldavad saavutada paremat täpsust võrreldes GPS-iga, mida põhjapoolsemaks positsioneerimistarvidus läheb.
Kuigi idanaabrite juures juba väga kaua (pea sama kaua kui GPS) arenduses olnud süsteem on aastate jooksul takerdunud nii majanduslike kui poliitiliste komistuskivide otsa, võib praeguse presidendi Putini ühest lemmikprojektist saada koguni nii hea tulemuse, et koguni ameeriklased võiksid hakata tahtma seda kasutada :)
Nagu mainitud ka eelmises postituses, peavad arvatavasti ka Eesti GPS-seadmeid ning nendega seotud teenuseid pakkuvad ettevõtted selle tehnoloogiaga üha kärmemalt tegelema hakkama. Kuna sel teemal pudeneb üha põnevaimaid uudised pea iga nädal, ootame huvi ja tähelepanuga, mida lähemad aastad toovad.
KOKKUVÕTE
Käes oleva töö eesmärk oli anda ülevaade asukohamääramise süsteemist GPS. Töö kirjutamisel püüdsin tuua välja huvitavamaid aspekte GPS süsteemitekkeloost ning kasutusvaldkondadest. Kuna töö on siiski ülevaatliku referaadiga , puuduvad tehnilisemad seletused ja täpsemad kirjeldused. GPS on asendamatu abivahend laevanduses , lennunduses, autotranspordis, kogu logistika valdkonnas. Samuti sõjaväelastel, politseinikel, päästjatel ja otse loomulikult kiirabitöötajatel. Samuti hõlbustab GPS inimeste igapäevaseid toimetamisi, aitab hoida kokku aega ja ressurssi. Valdkondi, kus GPS kasutust leiab, või on võimalik teda kasutada, on tohutult.
KASUTATUD ALLIKAD:
What is GPS? Garmini kodulehekülg [WWW] http://www8.garmin.com/aboutGPS/
GPS World kodulehekülg [WWW] http://www.gpsworld.com/
GPS-i ajalugu ja struktuur. Vikipeedia vaba entsüklopeedia [WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/GPS
http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Georg_Wilhelm_Struve
http://et.wikipedia.org/wiki/GLONASS
http://forte.delfi.ee/news/kosmos/navigatsioonisusteem-glonass-venelaste-vaste-gpsile-oli-sel-nadalal-rivist-valjas-ohtlik-kogu-maailmale.d?id=68369875
Eesti kaitsevägi
16