Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Fütobentos". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
arktika, vetikad, troopika, bentos, füto, poolkera, fütobentos, vöönd, soolsus, vöötme, antarktika, endeem, taimestik, litoraal, hoovus, floora, tallusikro, parasvöötmes, lõunapoolkera, polaar, järvede, promilli, isotermi, õistaim, järvedes, parasvööde, subarktika, talluse, austraalia, korallidered, fotosünteesõõnage, arktikaskuulub hüdrosfääri. Kui arvestada ka veel põhjavett, katab hüdrosfäär peaaegu kogu maa pindalaga võrdse ala. Maa veest 99,5% e. 1,6 miljardit km3 asub ookeanis, ülejäänud jaganueb pinna- ja põhjavete vahel enam-vähem pooleks. Suurema osa pinnavetest moodustab mandrijää. Üldise hüdrobioloogia naaberteadused: a)rakendushüdrobioloogia (nt. kalandus, joogi- ja reovee puhastamine, veetransport, riisikasvatus, mürgised vetikad jm liigid, veekogu seisundi hindaminevesiehitused jm) b)süstemaatika c)morfoloogia (välisehitus) d)anatoomia (siseehitus) e)füsioloogia(talitus) f)biogeograafia (organismide levik Maal) g)limnoloogia, okeanoloogia, potamoloogia- erinevad veekogud (järveteadus, ookean,jõgi) h)hüdrokeemia- vee lisandite uurimine i)hüdrogeoloogia- veealune geoloogia Vee-elanikke mõjutavad tegurid: a)keemilis-füüsikalised e. abiootilised b)biootilised, sh inimmõjulised e. antropogeensed
Biosfäär 1.04 Alt ülesse produktsiooni kontrollib - toitained vesikeskkonnas (paneb vetikad vohama) Ülevalt alla produktsiooni kontrollib - herbivoorid, need kes toituvad vetikates Zooplankton koosneb ainuraksetest, aineõõsetest, kammloomadest, harjaslõugsetest, rõngasussidest, molluskitest, koorikloomadest (kõige arvukamad), keelikloomadest.
süvikualadel, kus puuduvad hoovused ja vee liikumine on aeglane. Setete moodustumiseks vajalikku materjali kannavad Läänemerre jõed, peenemateraline materjal tekib ka meres eneses vee mehaanilise tegevuse toimel ja mitmesuguste orgaaniliste jäänustekõdunemisel. Läänemeres on kolm funktsionaalset osa: litoraal e. rannikuvöönd, profundaal ehk põhjavöönd litoraalist sügavamal ja pelagiaal ehk vaba vee vöönd. Litoraal ulatub lainepritsmete ülapiirist põhjataimestiku alapiirini. Profundaalis lagundavad loomad põhja langenud surnud ainest. Pelagiaali moodustavad veemassiiv ja selle organismid. Valgala moodustab kogu vesi, mis voolab merre, läbi jõgede ja põhjavee. LÄÄNEMERI KUI ELUKESKKOND SOOLSUS 1000 grammis merevees lahustunud soolade üldhulk.(väljendatakse promillides) Merevesi sisaldab kõige rohkem keedusoola, mis annabki soolase maitse. Kibekas
.......................................................................................................................3 1.Üldist Läänemerest......................................................................................................4 2. Läänemere ajaloost.....................................................................................................4 3. Temperatuuri tingimused Läänemeres.......................................................................5 4. Läänemere soolsus.....................................................................................................6 5. Läänemere põhjataimestik.........................................................................................6 6. Rohevetikad...............................................................................................................7 7. Mändvetikad..............................................................................................................7 8. Pruunvetikad........
Tekib mingisugune barjäär mandrite triivimine. o Kauglevi algselt on olnud üks areaal, aga siis on liik leidnud teise koha kus on ka hea elada ja jääb seda asustama (vahepeal on ala, mis pole kõlbulik). o Grupidisjunktsioonid paljude taksonite areaalide ühesugused disjunktsioonid tingituna paleogeograafilistest muutustest: ~ holarktiline arktika ümbruses nt punahirv Euroopas, Kaug-idas, Põhja-Ameerikas tekkinud barjääri tekkimise tõttu. Viimase jääaja ajal olid kliimavöötmed surutud kokku, oli varem ühendus läbi kõrbete ja Beringi väin oli kuiv. Nt harilik pöök, ümber antarktika on lõunapöök, mis on hariliku pöögi kauge sugulane. Uus-meremaal, Tsiilis, Austraalias, Uus-Guineal tekkinud mandrite lahknemise kaudu. Gondwana ajal oli
Sügisene veetsirkulatsioon - veekiht jahtub 4 kraadini ning vajub sügavamale ja pressib kergema kihi ülesse. Üles kerkinud kiht jahtub 4 kraadini ning vajub jälle sügavamale...selline protsess jätkub kuni kogu vesi on ühtlustunud. Kui väljas on -4 kraadi, siis veekiht on +3 kraadi. Vesi jahtub null kraadini ning jäätub. Pinnale tekkiv jää on veest kergem ja püsib. Jää ei lase külmal edasi tungida ning tänu sellele saavad organismid vees edasi elada. Vee külmumist takistab ka soolsus. Normaalne soolsus on 35 promilli. Sellisel juhul hakkab vesi külmuma -2 C° juures. Ka tuuled takistavad jäätumist. Pindmine veekiht vajub allapoole, kuid ei jõua põhja ja vesi jäätub umbes meetrises ulatuses. Vee tihedusest sõltub organismide ujuvus. Erikaal väikestel organismidel on võrdne veega, seega ei pea organismid vees ületama gravitatsioonijõudusid. Vesikeskkond on õhukeskkonnast viskoossem umbes 100 korda, see tähendab, et vees liikudes tuleb ületada palju suuremaid
slideshare.net/helina20/aine-ja-energiaringe http://www.freewebs.com/margeku/MOISTE~1.pdf 1 24. iseloomustab kaardi ja jooniste abil Maailmamere regionaalseid erinevusi (veetemperatuur ja soolsus) ning selgitab erinevuste põhjusi; Soolast merevett on maakeral kõige rohkem, umbes 83,5% kõigist veevarudest. Ookeanifauna elab 35 promille lähedasel soolsusel. Ekvaatori piirkonnas tõuseb soolsus pinnal kuni 36 promillini. Soolsuse kõikumine fauna kooseisu nimetamisväärselt ei mõjuta, viimase määrab peamiselt temperatuur. Öeldu ei käi siiski põhjapoolkera poolsuletud ääremerede ja sisemerede kohta, milliseid jõed rikkalikult mageveega varustavad ja millede soolsus on seetõttu madalam Läänemeri, Valge meri, Siberi merede lõunaosad, samuti ka Must, Aasovi ja Kaspia meri , 5 promillist kuni 30 promillini.
Ujuvetikad muutuvad koos veekogu vananemisega, kuid peamiselt on ujuv penikeel ja vesikupud. 8.2. Elupaigad ja eluvormid jões, vee vool (organismide kohastumused kiire ja aeglase vooluga). Liikide arvu ja temperatuuri seosed, kohastumused veealuseks hingamiseks. Voolukiiruse jmt. tegurite erinevuse pärast on eri jõelõikude elustik erisugune. Ülemjooksul, ka allika-, liustiku-, mäestikuojades on vool tavaliselt kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, fütobentos koosneb kividele kinnitunud vetikaist ja samblaist, zoobentos külmade allikavetega kohastunud organismidest. Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad, esinevad kalad. Jõgede elustik on liigiliselt mitmekesine, mida põhjustab biotoopide suur mitmekesisus. Eluvormidest rikkalik plankton, bentos ja nekton, vähem perifüütonit; neuston puudub peaaegu täielikult. Plankton kantakse jõkke seisvast veekogust
õhutemperatuur maismaa kohal! Merevee keskmine temperatuur on 3,8 kraadi Põhjapoolkeral on veetemperatuur ligi 3 kraadi kõrgem kui lõunapoolkeral. Miks? Maismaa ja mere ebaühtlane jaotus erinevatel poolkeradel ja polaaralade temperatuuri suur erinevus (Antarktikas 1015 kraadi külmem kui Arktikas) SOOLSUS Merevee mineraalses koostises on enam kloriiderohkem NaCl (78%) , sulfaate, ja karbonaate (kaltsiumkarbonaat) Keskmine soolsus 35 promilli Lähistroopilistel ja troopilistel aladel on auramine suurem ja ka soolsus suurem Keskmisest madalam soolsus ekvaatoril (sajab palju, auramine väike) Põhjapoolkera parasvöötmes ja arktilistel laiustel on soolsus väike (34 promilli) veerohkete jõgede ja liustike sulavete mõjul SOOLSUS Vertikaalselt avalduvad soolsuse erinevused selgelt 200 m paksuses pinnakihis Sügavuse suurenedes soolsus ühtlustub ja umbes
on PõhjaJäämerega ühenduses Suur ja VäikeBelti, Sundi, Kattegati ja Skagerraki väinade kaudu. Soomes ja Rootsis on palju liigestunud viljakandmatuid kiviseid randu. Seevastu on Läänemere lõunaosas palju madalaid liiva ja luiterandu, mis sobivad hästi plaazideks. Eesti, Ölandi ja Gotlandi saartel on kõrge lubjakivist pankrannik. Läänemeri muudab suvel lähialade kliima külmemaks, talvel aga pehmemaks. Vee keskmine soolsus Läänemeres on kõigest 0,9%. Vee soolsus väheneb Taani väinadest Soome lahe ja Põhjalahe soppide suunas. Üldandmed: Pindala: 365 000 km2 Keskmine sügavus: 55 m Suurim sügavus: 459 m Landsorti sügavikus. üle 100 000 saare vee maht on umbes 20 000 km3 keskmine soolsus: 0,9%. Suuremad lahed ja saared 1) Lahed Läänemeri jaguneb Eesti ranniku lähedal kolmeks suureks laheks: kõige põhjapoolsem osa on
põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed
merest süües planktonit või planktonist toituvaid loomi. Vaaladel , jääkarudel ja hüljestel on naha all traan, mis ulatub vilja siseorganiteni ega lase kehasoojusel välja lekkida ( Grööni vaalal kaalub see mitu tonni ). Lindudel on tihe udusulepolster. Kalade ja ka putukate veri sisaldab antifriisi , mis ei lase verel alla 0 kraadi temp. Juures jäätuda. Kiire paljunemine lühikeste suvekuude jooksul, kaitsevärvus. Maavarad: magaas, raud, nafta, kuld, kivisüsi. ARKTIKA Arktika on põhjapolaarala , mis haarab Põhja- Jäämere koos saartega ja mandrite põhjaservas asuvate tundravöönditega; lõunapiiriks loetakse tavaliselt juulikuu 10 kraadi C isotermi maismaal ja 5 kraadi C isotermi merel. (Lepasaar, Lumiste 2006,lk 5 ) Arktika paikneb põhjapooluse lähedal .Piirkond hõlmab Põhja Jäämere , Taanile kuuluva Gröönimaa, Alaska , Kanada, Euroopa ja Siberi põhjaosa. Taimne plankton annab kolmveerandi atmosfääri hapnikust. Talvel
Rohevetikad Rannikumeres Kõrgemad taimed Zosteracea nt Rannikumeres merihein Mikrofütobentos Bacillariophyceae Rannikumeres Cyanophyceae Kemosünteesivad Anaeroobse ja aeroobse veekeskkonna piirialal. bakterid Rannikumere primaarprodutsendid: mikrofütobentos Mikroskoopilised vetikad koos bakterite ja mikroseentega moodustavad perifüütoni matid. Levik: madalatel merealadel, 0-5 m sügavusel. Primaarprodutsentidest domineerivad · Ränivetikad: peamiselt sulgränivetikad · Niitja ja kokkoidse ehitustüübiga sinivetikad Perifüütoni matid tekivad enamasti tugevasti eutrofeerunud või reostunud rannikumere piirkonnas. Vetikamatid toimivad filtrina. Bentilised vetikad kasutavad setetest eraldunud toiteaineid. Joonis 2. Kloroplasti ehitus
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, florist
Tervikuna on maailmamere keskmine temp. 3,8C, põhjapoolkeral on vee pinnatemperatuur 3C võrra kõrgem kui lõunapoolkeral. Maailmamere pinnale langevast päikesekiirgusest neeldub vees 92% ja 8% peegeldub tagasi atmosfääri. Ligi 2/3 kiirgusest neeldub 1 meetri paksuses pinnakihis ning neeldumine lõppeb 30-40m sügavusel, seetõttu on veekogude paari meetri paksune veekiht palju soojem kui sügavamate kihtide vesi. Maailmamere soolsus-Merevesi on merede ja ookeanide vesi, mille keskmine soolsus on ~3,5% ehk 35 promilli. See tähendab, et iga kilogramm merevett sisaldab 35 grammi lahustunud sooli (valdavalt naatriumkloriidi ioone: Na+, Cl-). Merevee soolsus sõltub mitmetest teguritest. Kui näiteks on tegu suletud merega (sisemeri), siis selle soolsus erineb tunduvalt keskmisest. Samuti sõltub merevee soolsus aurumisest (aurumine suureneb ekvaatorist pooluse suunas), sademete hulgast (seotud rõhuvöötmetega: rohkem sajab
põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed
Bakterid- n kõige väiksemad (mikroskoopilised) üherakulised eeltuumsed organismid, kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada. Paljunevad pooldumisega. Ligikaudu 1-5 mikromeetri suurused. Seened- Neile on iseloomulikud pikad torujad rakud. Seened moodustavad eoseid. Esineb nii sugulist kui ka mittesugulist paljunemist. Umbes 100 000 seeneliiki Vetikad- on suur fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt, vähesed vetikad ka vegetatiivselt. Samblikud- koosnevad seentest ja vetikatest. moodustavad puudel, kividel või maapinnal erineva kuju ja värvusega talluseid. Samblikud paljunevad vegetatiivselt või eoste abil. Eestis on leitud 647 liiki pisisamblikke, umbes 300 liiki suursamblikke ja 200 liiki lihhenikoolseid seeni. Samblad- on kuni mõnekümne sentimeetri kõrgused taimed. Maailmas tuntakse kokku umbes 16 000 liiki sammaltaimi
Maa pöörleb ümber oma telje: Maa pöörleb ümber oma telje poolusel vaadatuna kellaosuti liikumise vastusuunas, ekvaatoril vaadatuna läänest itta. Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb mööda elliptilist orbiiti ümber Päikese. Maal kulub Päikese suhtes ühe täispöörde tegemiseks keskmiselt 24 tundi ehk üks keskmine päikesepäev Maa pöörlemine tingib: 1 öö ja päeva vaheldumist – sellest tuleneb vastavalt poolkera valgustatusele perioodilisus õhurõhus, õhu liikumises, vee aurustumises, temperatuuris jne 2 Maa pöörlemise tagajärjel iga keha, mis liigub Maal mingis kohas horisontaalselt, kaldub sõltumata liikumissuunast horisondiga kindlalt seotud joone suhtes (keha) põhjapoolkeral paremale ja lõunapoolkeral vasakule. Seda nimetatakse Coriolise jõuks 3 tõusu- ja mõõnalaine teke – Kuu külgetõmbejõu mõjul Kuule lähimas ja
3. Mereliste liikide ülekaal mere avaosas, mageveeliste ülekaal rannikualadel. 4. Kaks selget väljendunud hooajalist kooslust: ränivetikate ülekaal kevadel ja tsüanobakterite ülekaal suvel. 5. Läänemere fütoplanktoni andmebaas (2004) sisaldab 1700 liiki, alamliiki ja varieteeti http://www.helcom.fi/stc/files/Publications/Proceedings/bsep95.pdf Fütoplanktoni horisontaalne levik Läänemeres Mõjutegurid: 1. Soolsus. Joonis 1. Läänemere soolsuse jaotumine 2. Temperatuur. 3. Hoovused 1.1 Soolsuse horisontaalne varieeruvus mere eri osades on 10-15- kordne: 3-5 Põhjalahes, 6-8 avameres, 20-30 Kattegatis ja Skagerrakis. Seetõttu liigiline koosseis mere eri osades erinev. Darssi künnis on "looduslik piir", millest idapoole väheneb tugevasti polühaliinsete liikide arv perekondadest Chaetoceros, Coscinodiscus, Rhizosolenia, Ceratium..
Antarktikas aga kagust, eemale pooluse kohal olevast tugevast kõrgrõhkkonnast Kõrg- ja madalrõhkkondade paiknemine, õhu pidev liikumine palav-, paras- ja külmvöös. Passaadid, läänetuuled, nende põhjustatud ilmastik. Tõusvate ja laskuvate õhuvoolude seos sademete tekkega. Kerkiv niiske õhk, sademed. läänetuulte M vöönd Laskudes õhk soojeneb, sademeid K K ei teki. Jahtunud õhk liigub suuremate laiuste poole ja kirdepassaa hakkab laskuma. did Niiske soe õhk kerkib ülespoole, jahtub/kondenseerub ja tekivad sademed.
merevesi naatriumkloriidi ehk keedusoola 77,8 %. Arvatakse, et maailmaookeani veed sisaldavad 90 miljardit tonni joodi, 5 miljardit tonni uraani, kuni 3 miljardit tonni marganetsi,vanaadiumi, niklit, 10 miljonit tonni kulda, 270 miljardit tonni rasket vett, miljardeid tonne mangaani (magnia), kaaliumi, broomi, kaltsiumi, miljoneid tonne hõbedat ja teisi hinnalisi ja haruldasi elemente. 1 kg merevees lahustunud soolade kogust väljendatakse promillides (). Maailmamere keskmine soolsus on 35 , so. 35 grammi soola 1 kg merevee kohta, mis kogusummas teeks 5 x 10 16 tonni astronoomilise arvu. Tihedus. Merevee tihedus on sõltuvalt temperatuurist ja soolsusest erinev. Mida madalam on temperatuur ja suurem soolsus, seda suurem on tema tihedus. Merevee pinnakihtide keskmine tihedus on Maailmameres 1, 02474 g/cm³, Vaikses ookeanis 1,02427 g/cm³, India ookeanis - 1,0248 g/cm³, Atlandi ookeanis 1,02543 g/cm³ ja Põhja Jäämeres 1,02525 g/cm³.
Ookeani uurimise tänapäev: hästi sisustatud uurimislaevad ja laboratooriumid, kõrgel tasemel allveevarustus, automaatpoid ja proovivõtjad. Maailmameri Maa hüdrosfääri osa. 70,8% maakoore pindalast kattev katkematu veekht. Põhjapoolkerast katab vesi 61% ja lõunapoolkerast 81%. Maailmameri jaguneb 3-5 ookeaniks: Vaikne, India, Atlandi, Põhja-Jäämeri ehk Arktiline ja Lõunaookean. Maailmamere keskmine sügavus on 3711m, keskmine soolsus 25 promilli, keskmine temperatuur pinnakihis 17,5 kraadi (27-29kraadi ekvaatori piirkonas, kuni 1,9 kraadi polaaraladel, 2-4kraadi süvavees). Maailmamere väiksemad osad on: mered, lahed ja väinad Meri suhteliselt ruur maailmamare osa, mis lõikub maismaasse või mida avaookeanis eraldavad saared. Vahemeri jaotub ise mitmeks mereks. Pindalalt võivad mered olla väga erineva suurusega Filipiini meri 5 726 000 km2, Valgemeri 90 000km2.
piiri tõmmata. Üldiselt lähtume tüüpilisest, keskmise veetasemega südasuvisest olukorrast. 3. Millisteks eluvormideks jagunevad veesisesed taimed? Põhjataimed; Elodeiidid - põhja kinnitunud, veesisesed taimed, õisik veepinna kohal; Tseratofülliidid - nõrgalt kinnitunud veesisesed taimed, võivad kerkida pinnakihti. 4. Kuidas defineeritakse litoraali? Kui sügavale see meie järvedes tavaliselt ulatub? Mis on ripaal? LITORAAL - taimedest hõivatud vöönd järves või meres (tavamõistes). Eesti järvedes kasvavad kaldaveetaimed enamasti kuni 2 m sügavusel. Jõgede kaldapiirkonda nimetatakse ripaaliks. 5. Millised keskkonnategurid mõjutavad kõige sagedamini veetaimede lehekuju? Vastavalt vee sügavusele on erinevad kasvuvormid. Erinev lehekuju võib tuleneda ka temperatuuri erinevustest või vee liikumise tugevusest. 6. Milline eripära on veekeskkonnal taimede kasvukohana ja milliseid
Maailmamere suurus. Ookeanid. Maakera pindalast (510 mln. km2) moodustab maailmameri 70.8% ja maismaa 29.2%. Maailmameri on jaotunud poolkerade vahel ebavõrdselt: põhja poolkera katavad ookeanid ja mered 61% ja lõuna poolkeral 81% pindalast. Hüdrosfääri mass on ligikaudu 1.45*1018 tonni, sellest ligi 93.93% moodustab maailmamere vesi (ca. 1.36*1018 tonni).Maailmamere jaotus ookeanideks ja meredeks on kokkuleppeline. Kindlalt eristatakse kolme ookeani: Vaikne ookean, Atlandi ookean ja India ookean. Neljandaks ookeaniks loetakse Põhja-Jäämerd, mis mõnede maailmamere jaotuste
Nad on enamsti ainuraksed või lihtsa ehitusega hulkraksed. Vetikate rühm on ökoloogiline rühm, siia kuuluvad ka sinivetikad ehk tsüanobakterid. Rohevetikad paigutatakse mõnikord ka taimeriiki, kuna taimed pärinevad nendetaolistest eellastest.Vetikaid uurivad algoloogid. Sinivetikad, kuni 2500 liiki. Ei leidu veekogu, kus neid poleks, neid kohtab ka mullas, kividel ja puutüvedel. Mõnedes leidub toksiine, enamus on ohutud, väga vajalikud eluslooduses. Raku ehituselt bakterid, eluviisilt vetikad. Siiani pole kokku lepitud, kas neid käsitleda taimede või bakteritena. Paljud, kellel on heterotsüstid (paksu sinaga värvuseta rakud), mis sisaldavad ensüüm nitrogenaasi, suudavad eluks vajalikku lämmastikku omastada õhust. Toksilised liigid esinevad meil suvel veidi reostatuma vee korral. Mürke eritab 40 liiki. Meie järvedes on levinud neist 6 perekonda. Huvitav on see, et kuna igal liigil on erinevadi tüvesid, ei pruugi õitsengu laigus kõigis kohtades mürki olla
VETIKAD · Vetikad fotosünteesivad. · Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks. · Vetikarakkudes on kloroplastid, milles on pigmente. · Paljud on mikroskoopilised, neist väikseimad üherakulised. · Paljunevad eostega, suguliselt ja harvem vegetatiivselt. · Vetikad moodustavad taimse hõljumi või on kinnitunud veekogu põhja, kividele, veeloomadele. · Võivad kasvada mullas, puutüvedes, kaljudel jm. · Neile annab värvuse klorofüll. Üherakulised ja koloniaalsed rohevetikad · Enamik üherakulisi ja koloonialisi rohevetikaid elab veekogudes (põhiliselt magevetes), kuid neid kasvab ka mullas, samblas, lumel, puukoortes jne. Ikka seal kus on piisavalt valgust. Koppvetikas
Vesi soojeneb ja ka jahtub aeglaselt. Ta on seepärast hea soojapuhver ning hoiab nii ära järske kliimamuutusi. · Elu seisukohalt ilmselt kõige olulisem - vesi on universaalne lahusti, ta on võimeline lahustama rohkem aineid kui ükski teine vedelik. · Vesi adsorbeerib valgust väga tugevalt (see on tähtis fotosünteesivatele organismidele) (http://www.marinebiology.org) Merevesi on puhas vesi pluss lahustunud soolad ja gaasid. Merevee soolsus on keskmiselt 34-37. Soolsuse varieeruvus paiguti on tingitud erinevatest faktoritest nagu vihm, aurumine ja bioloogiline aktiivsus. Mereveed jagatakse soolsuse järgi: · 1-25 - riimveed · 25-50 - mereveed · üle 50 - ülisoolased veed Sisemerede soolsus on väga mitmekesine sõltuvalt sellest kui hea on sisemere ühendus avamerega. Näiteks Läänemeri on riimveeline veekogu, kuna tema veevahetus ookeaniga on üsna väike. (http://www.marinebiology.org & Üldise hüdrobioloogia konspekt-
Füüsikalised faktorid on peamine tegur sesoonse ja ööpäevase dünaamika kujunemisel. Ökotoobid veekogus - Pelagiaal e avavesi. Elustik: plankton e. hõljum ja nekton, mis koosneb kaladest Litoraal kaldavöönd suurtaimede kasvualal, taimestikuta kaldal tinglik: sügavus, kuhu ulatub lainetuse mõju. Eesti järvedes ulatub 3-5 m sügavuseni. Jõgedes ripaal. Bentaal veekogu põhi, kus elab bentos e põhjaelustik enamuses põhjasette pinnal, aga osalt ka sette sees. Fütobentos: mikrofütobentos mikrovetikad lahtiselt sette pinnal, makrofütobentos makrovetikad kinnitunult põhjale või esemetele. Meie tingimustes esineb makrofütobentost vaid litoraalis. Zoobentos: kirju koosseisuga ja erineva suurusega loomorganismid, valdavalt palja silmaga nähtavad Plankton ja selle koostisosad - Plankton e. hõljum vees passiivselt hõljuvate või vähese liikumisvõimega organismide plankterite kogum. Osa neist võimelised aktiivselt liikuma, kuid
oleluskeskkonnaks (meediumiks), kus toimub vee, mineraaltoitainete ja mõnede orgaaniliste ainete vastuvõtt (seda seente ning bakterite abil). Mitmetele teistele organismidele (nt mullavetikad, seened, bakterid, loomad) on muld täielikuks oleluskeskkonnaks. Seda organismide kogumit nim mullaelustikuks ehk edafoniks, mida saab jaotada nelja suurusjärku: 1. Mikroskoopilised organismid Need, kes asustavad mullavett: bakterid, vetikad, ainuraksed, nematoodid. 2. Mikrofauna Need, kes asuatavad mulla õhuruume: lestad, hooghännalised. 3. Mulla mesofauna Need, kes uuristavad käike mulla tahkete osade vahel: putukavastsed, vihmaussid. 4. Mulla makrofauna Sinna kuuluvad mullasse kaevuvad imetajad (mutt, pimerott) ja reptiilid. Edafon edendab suurt osa taimejäänuste muundamisel ja mullaviljakuse kujundamisel.
· Pinnase omadustest · Taimestik · Õhu ja maapinna niiskus · Temperatuur · Tuule kiirus (näited!) 56678190 Maria telefoninummer Sademed: · Kaugus ookeanidest ja meredest · Pinnamood mäed takistavad niiskete õhumasside liikumist (rohkesti sajab mägistel rannikualadel) · Auramine Miks on põhjapoolkera palavvöös vesi soojem? (miks asub termiline ekvaator p-poolkeral) · Maismaa ja mere ebaühtlane jaotus · Antarktika on soojem kui arktika Merevee keskmine temperatuus on 3,8 kraadi, põhjapoolkeral on keskmine temperatuur 3 kraadi võrra kõrgem kui lõunapoolkeral Maailmamere keskmine soolsus on 35 promilli. Soolsus sõltub: · Mereliigist (kas on sisemeri, ääremeri v saartevaheline, ääremered on soolasemad) · Sademete ja auramise vahekord · Suubuvate jõgede arv Rannajoon on maismaa ja mere kokkupuuteala. Ajuvesi üle normaalse veetaseme Paguvesi alla normi veetaseme
kõrget temperatuuri. 4. Ekvatoriaalne õhumass - ekvatoriaalne õhumass on alati mereliste omadustega. Mandri kohal on see niiskem, sest vihmametsadest on auramine (evapotranspiratsioon) suurem kui ookeanilt. 4.Atmosfääri üldine tsirkulatsioon, seda põhjustavad ja mõjutavad tegurid. Õhu liikumise üldskeem on järgmine: 1) Ekvaatori kohal intensiivse päikesekiirguse mõjul soojenev ja kerkiv õhk tekitab sinna madalrõhuala. Kerkinud õhk liigub ülemistes õhukihtides troopika suunas, muutub külmaks ja raskeks ning laskub 30-tel laiuskraadidel. Seal tekib kõrge õhurõhuga vöönd. 2) Troopikast liigub õhk nii ekvaatori kui ka parasvöötme suunas. Kuna õhu liikumine muutub Coriolise efekti mõjul, tekivad troopikast ekvaatori suunas puhuvad kagu- ja kirdepassaadid 3) Läänetuuled on püsivad tuuled, mis puhuvad troopika piirkondadest, kus paikneb kõrgrõhuala, 60º laiuskraadide suunas, kuhu kujuneb madalrõhuala. Kuna Coriolisi jõud
langeb vee temperatuur kiiresti. Termokliin on piirkond kus temperatuur järsult langeb ja peale seda on vee temperatuur ühtlaselt madal kuni maailmamere põhjani (4C). Vees lahustunud hapniku sisaldus on kõrgem maailmamere pinnakihis, kus toimub fotosüntees 15. Maailmameri, selle põhja osad, merede tüübid Maailmamere moodustavad India-, Vaikne- ja Atlandi ookean. Põhja-Jäämeri ja Lõuna-Jäämeri. Maailmamere soolsus on 34,5 prom ehk 3,45%. Maailmamere põhja osad self e mandrilava. on mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üle ujutatud mandrinõlv on maailmamere põhja osa, mis paikneb mandrilava ja mandrijalami vahel see on suhteliselt järsk mandrijalam on mandrinõlva ääristav maailmamere osa abüssaalne tasandik on tasane ala ookeani põhjas bentaal on veekogude põhi organismide elukeskkonnana
seetõttu on temperatuur Vahemere põhjas 12–13 °C. Seetõttu ei jäätu Vahemeri kunagi. Soojenenud, segatud ülemkihi sügavus suvel tsükloonilistes ringlustes on 15-30 m , aga antitsüklonilistes suureneb 60-80 m. Madalkihtides on hästi samasugune temperatuur- umbes 12,5-14°C. Vahemeri on üks soolasematest meredest. Aurumine veepinnalt on suurem kui sademetena ja jõgede kaudu juurdevoolanud vee hulk, seepärast on soolsus suur. Aadria mere põhjaosas 36–37 ‰, Küprosest idas üle 39 ‰. Läbi Gibraltari väina voolab pinnal magedam ja kergem vesi 5 Vahemerre, sügavamal raskem ja soolasem Atlandi ookeani. Vahemere vesi on helesinine, läbipaistvus kuni 60 m. Soolsus veepinnal suureneb läänest itta, aga põhjaosas on soolsus suurem kui lõunaosas. See on tingitud levimisest mööda lõunarannikuid vähem soolased aatlandi veedest.
annaabi.ee 
