Filosoofia referaat - kas intellekt saab olla tehislik (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Rahvusvaheliste suhete instituut
Kommunikatsiooni ja kultuuri õppetool
REFERAAT
Kas intellekt saab olla tehislik?
Juhendaja : professor Peeter Müürsepp
Tallinn 2010
Olen koostanud töö iseseisvalt.
Töö koostamisel kasutatud teiste autorite kõikidele töödele,
olulistele seisukohtadele ja andmetele on viidatud .
……………………………….
Üliõpilase kood:
Üliõpilase e-posti aadress:
Sisukord
Sissejuhatus 3
1.Mida mõeldakse intelligentsi all? 4
2.Intellekt: tegevuse valitsemine mõtte poolt 5
3.Käitumise seletamise viisid 7
4.Õppimise roll 9
Kokkuvõttev hinnang 12
Viidatud allikad 13
Sissejuhatus
Käesolev referaat on koostatud filosoofia kursuse raames ning käsitleb tehisintellekti võimalikkust.
Referaat on kirjutatud tuginedes Ameerika Ühendriikide Stanfordi ülikooli filosoofiaprofessori Fred I. Dretske 1993. a. avaldatud kirjutisele „Kas intellekt saab olla tehislik?“. Antud referaadi autor on refereerimiseks kasutanud ülalnimetatud teksti 1995. a. Akadeemias avaldatud Ene- Reet Sooviku poolset eestikeelset tõlget.
Tekst „Kas intellekt saab olla tehislik?“ kuulub teadvuse- e. vaimufilosoofia valdkonda.

Mida mõeldakse intelligentsi all?
Dretske järgi võib intellektist mõelda kahel erineval moel: kas millestki rahasarnasest, mida me võime omada mingil suvalisel määral ja kui me juba natukenegi teda omame, siis meil juba on teda, ehk sama loogikat intelligentsuse puhul kasutades - me oleme sel juhul mingilgi määral intelligentsed, või siis nagu näiteks jõukusest, mille puhul on vaja omada juba päris märgatavalt raha, et olla jõukas, ehk siis selleks, et olla intelligentne , peaks selle määratluse korral me omama juba üle keskmise vaimseid võimeid. (1995, 1272)
Filosoofid kalduvad intellektist mõeldes silmas pidama esimest viisi ja arvutiteadlased teist viisi, mis põhjustab arvamuste lahknemise tehisintellekti võimalikkuse küsimuses. Kui intelligents oleks ka väheste vaimsete võimete olemasolu, siis oleks intelligentne ka see, kellel on need vähesed võimed, ükskõik kui vähe tal neid ka on. Dretske toob võrdluse gupiga, kes ujub tiigi teise otsa, et süüa saada, sest on näljane ja kuna arvab , et seal on süüa. Selline gupi on tema arvates intelligentne, kuna ta teeb midagi sellepärast, et mõtleb, et see on võimalus saada seda, mida ta tahab, ja iga organism, kelle käitumist mõtlemine sel moel valitseb, on intelligentne. Sel olendil on mõistus (vähemalt ühe mõtte näol) ja see mõistus (mõte) kontrollib seda, mida loom teeb. Dretske seisukoht on, et arvutiteadlaste silmis ei oleks selline olevus intelligentne. ( Ibid , 1273)
Dretske huvi tehisintellekti küsimuse vastu lähtub huvist selgitada välja, kas on võimalik selliste intelligentsete masinate konstrueerimine just sõna intelligents minimaalses tähenduses. Teda huvitab , kas masinatel on üldse mingisugust vaimset vanust ehk läbi võrdluse rahaga: oluline pole kui jõukad nad on, vaid kas see, mis neil on, ikka on tõepoolest raha. Seega jõuab Dretske järeldusele, et küsimust, kas tehisintellekt on võimalik, tuleb tegelikult vaadelda kui küsimust, kas me suudame luua tehissüsteeme, mille käitumist, vähemalt osaliseltki, tuleb mõista nende poolt mõeldava kaudu. (Ibid, 1273-1274)

Intellekt: tegevuse valitsemine mõtte poolt
Dretske jõuab edasi arutledes järeldusele, et kui öelda, et intellekt nõuab tegevuse valitsemist mõtte poolt, siis see on sama, mis öelda, et mõttest ainuüksi ei piisa. Ehk teisisõnu – mõte peab midagi tegema. Intelligentne olemiseks pole mõtleja ja tegutseja tühipaljas olemine piisav, vaid mõtlemine peab vähemalt mõnikord tegutsemist seletama . Ta toob erinevaid näiteid sellest, kuidas inimene võib teha terve rida erinevaid tegevusi – aevastada, norsata, higistada, silmi pilgutada jmt ning omada samas mitmeid mõtteid, kuid need kaks asja kokku ei anna intellekti. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et ühegi nimetatud tegevuse tegemist ei seleta inimese mõtlemine. Isegi kui inimene teab, et silma pilgutamine on kasulik, kui ta soovib vältida näiteks silma poole suunduva eseme silma sattumist, ja olgugi, et ta seda ka teeb (pilgutab silma), ei ole see käitumine tegelikult intellekti näitaja. Ja ei ole sel põhjusel, et inimene ei pilguta silma mitte sellepärast, mida ta mõtleb, vaid teeb seda reflektoorselt. Intellekti jaoks on aga vaja käitumist, mida valitsevad põhjused, mis selle ratsionaalseks muudavad. „On vaja millegi tegemist (olgu sellest kasu või mitte) sellepärast, et seda peetakse vahendiks mingi soovitud eesmärgi saavutamisel.“ (1995, 1274-1275)
Dretske sõnul võib mingit tegu pidada intelligentseks käitumissammuks vaid siis, kui käitumise põhjustajana esineb mõte sellest, milline saab olema tulemus või tõenäoline tulemus; kui käitumine toimub sellepärast, et tal eeldatakse olevat teatav mõju. Ta täpsustab veelgi, et intelligentne olemiseks peab käitumine olema selle kontrolli all, mida mõeldakse ehk mõtte sisu ja mitte selle sisu kandja kontrolli all. Näiteks toob Dretske mikrofoni, mille sisse öeldes „Võngu kiiresti!“, mikrofon teebki seda. Aga ta ei tee seda ju mitte seepärast, et ütleja seda käskis, vaid hoopis seetõttu, et helilained panevad ta võnkuma. Ta võngub ka siis, kui öelda risti vastupidist ehk siis „Ära võngu!“ Kuna tegelikult mikrofon ei suuda vahet teha, mida tal kästakse teha, siis ta ju ei reageeri sellele, mida talle öeldakse, vaid helilainetele. (Ibid, 1276-1277)
Analoogiline on olukord ka mõttega. Kuigi loomal võivad olla mõtted ja need mõtted panevad ta mingis suunas tegutsema, ei tarvitse loom seda, mida ta teeb, teha sellepärast, et ta mõtleb, mida ta teeb. Tema mõtete sisu või tähendus võib põhjuslikust seisukohast olla ebaoluline. Seega ei pruugi tema käitumine olla intelligentne pelgalt seetõttu, et ta mõtles. (Dretske, 1995, 1277) Dretske väitel ei saa see, mida läheb vaja selleks, et midagi mõtteks muuta, olla liiga lihtne. Sest kui see nii oleks, ei seletaks tõsiasi, et need on mõtted, miks süsteem, kellel on need mõtted, käitub just nii, nagu käitub. Ilma nimetatud seoseta mõtte ja käitumise vahel pole intellekti. (Ibid, 1279)

Käitumise seletamise viisid
Järgnevalt liigub Dretske oma aruteluga edasi, vaadeldes seda, kuidas võiks mõte käitumist kontrollida, jõudes arusaamisele, et mõtted peavad ilmselt olema meie närvisüsteemi materiaalsed seisundid . Ehk siis meie käitumist peavad selles ulatuses, milles seda kontrollib mõte, kontrollima meie närvisüsteemi füüsikalised seisundid. Samas, arendades mõttekäiku edasi, näitab Dretske meile, et mitte iga nende siseseisundite omadus ja eriti sisu (see, mida mõeldakse neid mõtteid mõeldes), ei ole seotud ainult või isegi peamiselt sisemise juhtmestikuga. (1995, 1280 )
Ta toob näiteks taimeriigist pärineva süsteemi – õistaime nimega punane gilia , mille õied vahetavad õitsemise aja kestel värvi, muutudes punasest valgeks. Kuigi taimel pole mõtteid, teevad taimed mõnikord väga omapäraseid tegusid , mille analoogiale tuginedes on võimalik lahti mõtestada sarnaseid olukordi mõtlevate olendite puhul. Nimetatud taime värvivahetuse üheks võimalikuks põhjuseks on see, et ta teeb seda tolmeldajate ligimeelitamiseks. Kuna tema tolmeldaja muutub õitseaja keskel – koolibrid algul ja pärast surud, aga nende värvieelistused on erinevad – ühtedel punased ja teistel valged õied, siis muudabki taim värvi, et ümbritsevat maksimaalselt ära kasutada ja kasvatada värvi muutes rohkem vilju . (Ibid, 1280-1281)
Järgnevalt võrdleb Dretske aga nimetatud taime võimaliku kaksiktaimega, mis vahetab küll samamoodi värvi, aga teeb seda hoopis sel põhjusel, et õitsemise aja keskel ilmuvad mardikad , kes toituvad punast värvi õitest, aga valgeid ei söö. Nii tuleb välja, et teatud viisil käitumiseks võivad olla täiesti erinevad välised põhjused: sest kuigi mõlemas taimes sisemiselt toimuvad täiesti sarnased keemilised muutused, ei ole vaid süsteemisiseste muutuste uurimise tulemusel võimalik välja selgitada, mis neid muutusi ja sellist käitumist konkreetsel juhul põhjustab. Taime käitumise seletamine nõuab minekut taimest väljapoole, millenigi, mis juhtus selle taime või taimeliigi arenguloos. (Ibid, 1281)
Et asja võimalikult täpselt lahata, toob Dretske järgnevalt sisse veel ühe taime, mis on eelmiste analoog, aga mitte ehtne , vaid nn Võltstaim, mis on sünteesitud laboratooriumis teadlaste poolt ning mis käitub täpselt samuti nagu kaks eelnevat – vahetab juuli keskel õite värvi. Kuigi see taim on füüsiliselt identne kahe eelnevaga , puudub tal sama põhjus värvimuutuseks, mõnes mõttes üldse mingi põhjus nii käitumiseks (tal puudub teleoloogiline kohandumuslike eesmärk). Vaatamata sellele, et tal puudub värvimuutuseks põhjus, võiks tema käitumist välisel vaatlusel pidada intelligentseks, ehk siis nn Turingi testi põhjal osutuks see taim intelligentseks. Dretske nimetabki selle ilmse vastuolu tõttu Turingi testi mitte õiget asja näitavaks. (1995, 1282- 1283 )
Kuna taimed tegelikkuses ju ei ole intelligentsed, neil pole eesmärke, kavatsusi ja mõtteid, siis peab Dretske vajalikuks põhjendada, miks ta kasutas sellist analoogiat. Ta räägib taimedest kui mõtlevatest olenditest, et näitlikustada võimalikult lihtsa ja mõistetava subjekti põhjal keerulisema süsteemi käitumise seletamist. Ta ütleb: „Süsteemi käitumist seletades ei otsi me tihti mitte välise muutuse füüsikalist põhjust süsteemi sees, vaid väliseid sündmusi ja olukordi, mis andsid sellele sisestruktuurile kuju, mis korraldasid selle ümber nii, et muutsid need põhjused sedasorti muutuste põhjuseks.“ (Ibid, 1283)

Õppimise roll
Et selgitada meile tõelise intellekti loomist ja panna meid mõistma, kuidas süsteemi hakkab valitsema see, mida ta (süsteem) mõtleb, vaatleb Dretske järgnevalt lugu ühest loomast , kelle ta nimetab Busteriks.
Dretske poolt välja mõeldud looma Busteri elupaigas leidub karvaseid usse ehk krusse, millede ühisteks tunnusteks on see, et nad kõik on karvased (K) ja ussikujulised (U), kuigi erinevas suuruses ja värvis. Lisatingimus on see, et Busteri elupaigas puuduvad muud olendid peale tema ja krusside, mis võimaldabki krusse vaid kahe omaduse põhjal identifitseerida. Ühtlasi on Busteril kaasasündinud võime krusse vaadelda, kuid tal puudub instiktiivne, geneetiliselt programmeeritud reaktsioon neile. (1995, 1283-1284)
Seega on Buster loom, kes suudab teatud tüüpi objekte (krusse) kogeda, kuid loom, kellel ei ole välja arenenud võimet neile reageerida kui teatud konkreetset tüüpi objektidele. Ehk siis Buster ei tea, et krussid on krussid, tema jaoks ei oma krussid teistest suvalistest ümbritsevatest objektidest erinevat olulist tähendust. Kuigi ta näeb krusse, ei oma ta samas uskumust, et need karvased ussikujulised objektid on krussid. Selleks, et hakata teadlikult nägema krusse, tuleb tal välja arendada võime uskuda , et krussid, keda ta näeb, on krussid, milleks on tal omakorda vaja omandada krusside äratundmise võime. (Ibid, 1284-1285)
Järgnevalt läheb Dretske oma looga Busterist edasi näidates, kuidas Buster hakkab tegutsema intelligentselt läbides õppimisprotsessi. Buster nimelt nuusutab ühel päeval uudishimust suurt punast karvast krussi ja kogeb selle tulemusel ninasse valusat torget. Edaspidi hakkab ta vältima punaseid krusse. Mõne aja pärast kordub sama väikese rohelise krussiga, mille tulemusena Buster hakkabki kõiki krusse vältima. On selge, et sellist käitumist võime pidada intelligentseks. (Ibid, 1285)
Edasi püüab Dretske mõista, miks Buster käitub nüüd nii nagu ta käitub ja kas tema käitumist kontrollib mõtlemine ja kui nii, siis millised mõtted täpsemalt. Ta kasutab selleks taaskord võltssubjekti, seekord siis nn Võltskrusse. Kui Buster kohtub Võltskrussiga, reageerib ta samamoodi, kui päriskrussidele, kuid võimalikku selgituse leidmine sellele käitumisele pole nii kerge. Dretske pakub välja kolm võimalikku vastust, miks Buster käitus nii nagu ta käitus ja välistab neist kaks:

Buster nägi enda poole suunduvat krussi. See variant ei sobi, kuna tegemist polnud ju krussiga. (1995, 1285)

Ta nägi, et miski, mis näeb välja nagu kruss (olles nii K kui U), tuli tema suunas. See selgitus ei sobi, kuna ta pole piisav, sest ta ei ütle midagi selle kohta, mida Buster usub selle kohta, mida ta näeb. Vaid paljalt nägemise mainimisest ei piisa näitamaks, mis on see, mis käivitab Busteri reaktsiooni – eemaldumise. (Ibid, 1285)

Buster eemaldub, kuna usub, et see, mida ta näeb, on kruss ( karvane uss-nõelaja) ja ta ei taha nõelata saada (ehk siis ta kardab krusse). Siit me saame järeldada Dretske sõnul, et kuna Busteril oletatavasti oli olemas instinkt valuvältimiseks, siis tema valulised kohtumised krussidega viisid ta uue võime omandamisele ehk õppimisele: ta hakkas nägema krusse kui krusse (või vähemalt kui potentsiaalseid nõelajaid). (Ibid, 1286- 1287 )
Dretske leiab, et see, kuidas Buster järgnevalt käitus, „annab tunnistust intellektist, sest see on käitumine, mida valitsevad sisemised esitused (uskumused või mõtted), mis kirjeldavad mõtte objekti (krusse) käitumise suhtes olulisel kujul – millenagi, mis nõelab ninasse, kui liiga lähedale satub.“ Selline esitus arenes Busteris õppimise tulemusena, muutes selle esituse üheks käitumist määravaks teguriks. (Ibid, 1287-1288)
Nii ongi Dretske jõudnud lõppjärelduseni – sellist intelligentset käitumist pole võimalik tehislikult laboratooriumis luua. Sellise käitumise nn Võltsbusterile sissemonteerimisel, saavutame tulemuse, kus, kuigi see võltsolend käitub samuti, kui originaal , ei tee ta seda täpselt sel samal põhjusel. Ta vaid matkib etteantud ulatuses originaali käitumist, kuid tal puudub seletav suhe selle, mida esitatakse (ehk siis mõtte sisu), ja käitumise vahel, mis on nendest esitustest põhjustatud. Seega ei toimu käitumise valitsemist selle poolt, mida mõeldakse, ehk siis ei ole ka tõelist intellekti. Dretske leiab õigustatult, et tehisintellekti väljavaated on seega üsna haprad , kuna me ei suuda tehissüsteemile anda arengulugu . „Et saavutada tõelist intellekti, on vaja arengulugu, sellist arengulugu, mis kehtestaks seletava seose esitatava (sisu) ja käitumise vahel, mida see sisu aitab seletada. Kuid miski, millel on õige arengulugu, ei ole enam tehislik.“ (1995, 1288-1289)
Kokkuvõttev hinnang
F.I.Dretske kirjutatud artikli põhjal võib väita, et autor peab tehisintellekti loomise võimalust üsna ebareaalseks. Antud referaadi autori arvates on Dretske esitatud arutelu tehisintellekti võimalikkusest (või pigem võimatusest) üsna loogiline ja seetõttu ka veenev , eriti kui arvestada nimetatud kirjutise avaldamise aega – 1993. a., kuigi tänasel päeval võib juba intelligentsete masinate võimalikkust pidada pigem tõenäoliseks kui ebatõenäoliseks. On suudetud luua süsteeme, mis on võimelised oma vigadest õppima, ehk siis omandama uskumusi oma varasema kogemuse põhjal, mis on juba samaväärne Busteri õppimiskogemusega. Kui masin on suuteline võtma teadmiseks oma eksitusi ja neid edaspidi vältima, kas pole siis tegu intelligentse masinaga ? Samas ei lähe see siiski vastuollu ka Dretske seisukohaga, sest tema väitel miski, millel on õige arengulugu, ei ole enam tehislik ehk siis intelligentne masin, mis on võimeline õppima, ei ole enam pärast õppimist enam see sama tehislik süsteem, mis ta oli valmistamise hetkel – ta on läbi teinud arengu ja seeläbi uuenenud.
Viidatud allikad
Dretske, F. I. (1995). Kas intellekt saab olla tehislik?. – Akadeemia. Tartu: Eesti Kirjanike Liit, 1272 - 1289
2