Kogemuse põhjal me avardame sirge üldmõistet, lisades et sirge võib ühtlasi olla ka lühim tee kahe punkti vahel. Kokkuvõtteks: sünteetiline tunnetus avardab ja lisab midagi uut subjekti sisule, analüütiline tunnetus lihtsalt seletab subjekti ja aitab meil subjekti mõistest paremini aru saada samas midagi mõistele lisamata. 3) Kogemusotsustused omavad objektiivset kehtivust ehk on üldkehtivad, see tähendab kõik inimesed tunnetavad mingeid objekte ühtemoodi. Tajuotsustused on subjektiivsed, ei saa nõuda, et kõik inimesed teatud objekte sarnaselt tajuvad. Kuigi mõlemad otsustused on kogemuslikud ehk empiirilised erinevad nad teineteisest. Otsustus tuba on soe saab olla vaid tajuotsustus kuna on subjektiivne, kuigi minu jaoks võib tuba soe tunduda ei ole see kõikide inimeste jaoks ühene, leidub palju neid, kelle jaoks tuba on jahe. Õhk on elastne on aga üldkehtiv ehk kogemusotsustus kuna ei sõltu subjekti seisundist ning kõik
sünteetiline rohkendab meie tunnetust, kuna lisab meie mõistusele midagi juurde. 3) Kanti järgi on kogemusotsustus selline empiiriline otsustus, millel on objektiivne kehtivus (st kõik inimesed peaksid tegema samalaadseid järeldusi). Kui otsustusel on aga subjektiivne kehtivus (kehtib ainult kindla inimese tajutu kohta), on see tajuotsustus. Väited tuba on soe, suhkur on magus ning koirohi on mõrkjas on tüüpilised tajuotsustused, mida muuhulgas ei saa muuta objektiivseteks/üldkehtivateks. Teatud juhtudel peab see siiski võimalik olema, kuna kõik meie otsustused on algselt tajuotsustused. Näiteks vaadeldes kivi, mis on päikesekiirte all soe, võib vaatleja teha hinnangu, et päikese paistmine kivile muudab selle soojaks. Tähelepanek hõlmab kaemusi, et päike paistab ja kivi on soe, kuid see kehtib ainult vaatleja jaoks sel kindlal ajahetkel. Samas kui lisada peale taju
otsustusel ei olegi selles tähenduses objekti. Nii et rangemas terminoloogilises mõttes nimetab Kant objektiks mitte ükskõik millist tajutavat asja, vaid üksnes mõisteliselt määratletud nähtust: “Objekt on aga see, mille mõistesse on ühendatud ühe antu kaemuse mitmekesisus” (B 137). Olles tajuotsustuste ja kogemusotsustuste erinevuse selgeks teinud, küsib Kant seejärel: kust pärineb kogemusotsustuste suhe objekti ja nende üldkehtivus. See ei saa pärineda kaemustest, mida tajuotsustused ammendavalt kirjeldavad. Kui aga suhet objekti ei saa abstraheerida kaemusest, siis peab selline kehtivus kujutama panust, mis pärineb kogemusotsustusest endast. Milline faktor ühes kogemusotsustuses, näiteks “Kui päike paistab kivile, siis soojeneb kivi paratamatult”, annab objekti ja üldkehtivuse vastavale tajuotsustusele, näiteks “Kivi tundub katsumisel soe”? Seda ei saa anda mõisted “kivi” ja “soojus” (täpsemalt “kivi-
annaabi.ee 
