Kõige enam olen üldiselt kasutanud alati olulise allajoonimist, kuid harvematel juhtudel olen kasutanud ka mõttekäikude lihtsustavat ümbersõnastamist ja lühikokkuvõtte kirjutamist. 1b) Minu jaoks oli täiesti uueks tekstide tõlgendamise tehnikaks hermeneutiline ring. Kuigi sain sellest tehnikast kerge ülevaate, ei tundu see olevat siiski tehnika, mida hakkan tulevikus kasutama. Kuigi eelmises osas ei maininud ma järgnevaid tehnikaid: teksti liigendamine alateemadeks ning jooniste ja mõisteskeemide tegemine, ei tähenda see, et ma neid varasemalt ei teaks ja alles nüüd tundma oleks õppinud, vaid minu jaoks pole need efektiivsed. II osa 1. Teksti teema ja autori uurimisprobleem Teksti teemaks on „teadmised ilma autoriteedita“. Autori uurimisprobleemiks on tõestada, et empiristide argumentatsioon ei pea paika. Esiteks seab ta kahtluse alla empiristide pädevuse: „ Kas vaatlus on meie maailmamõistmise algseim, ülim allikas? Ja kui ei, kust ammutame siis
hermeneutiline ring. Nende kolme kombineerimisel sain enda jaoks toimiva süsteemi, kuidas keerukat filosoofilist teksti lugeda ja teha see endale arusaadavaks. Kõik õpiobjektis käsitletud tehnikad olid mulle enamvähem tuttavad v.a. hermeneutiline ring - see oli mulle uus, kuid idee oli lihtne ning sain seda edukalt rakendada. II OSA Teksti teema ja autori uurimisprobleem Teksti teema: Empirismi pädevus teadmiste päritolu selgitamisel Uurimisprobleem: Kas vaatlus on meie maailmamõistmise algseim ning ülim allikas tõe leidmiseks? Kust saame oma teadmised? Väited Põhiväide: Teadmine ei alga eimillestki, vaid tekib eelnevate teadmiste teisenemise teel. 1. Vaatlus ei võimalda tõde kindlaks teha. 2. Ühe inimese teadmine on alati seotud teiste inimestega ehk traditsioonidega. 3. Vaatlus omaette pole veel teadmine, vaid saab selleks siis kui analüüs on lõppenud. 4
1a. Varasemalt olen kasutanud allajoonimist, lühikokkuvõtete tegemist ning jooniseid, mõisteskeeme, samuti ka mõttekäikude ümbersõnastamist 1b. Varem pole ma kasutanud tekstide liigendamist alateemadeks, ning hermeneutilisest ringist polnud ma varem üldse midagi kuulnud. 2.OSA 1. Teksti teema ja autori uurimisprobleem. Teksti teemaks on ,,teadmised ilma autoriteedita". Uurimisprobleemiks, et empiristide argumentatsioonid ei pea peaika. Kõigepealt esitab ta küsimuse: ,,Kas vaatlus on meie maailmamõismise algseim, ülim allikas? Ja kui ei, kust ammutame siis oma teadmised?" 2.Väited 1) ,,kõigepealt ei põhine enamik meie arusaamu vaatlusel, vaid igasugustel muudel allikatel." 2) ,,teadmistel on igasuguseid allikaid, kuid absoluutset autoriteeti pole mitte ühelgi" 3) ,,teadmiste ülimaid, kõige algseimaid allikaid pole olemas." 4) ,,teadmiste tähtsaimaks allikaks nii kvantitaiivselt kui kvalitatiivselt on igatahes traditsoon."
Olen kasutanud veel mõttekäikude lihtsustavat ümbersõnastamist, lühikokkuvõtte kirjutamist ja teksti liigendamist alateemadeks. Antud tehnikatest ei ole ma kasutanud hermeneutilist ringi. See tehnika on minu jaoks täiesti uudne. Osa II 1. Teksti teema ja autori uurimisprobleem Teksti põhiteema seisneb selles, et teadmiste kõige algsemaid allikaid pole olemas. Lähtuvalt eelnevast tekkis autori uurimisprobleem:“ Kas vaatlus on meie maailmamõistmise algseim, ülim allikas? Ja kui ei, siis kust ammutame oma teadmised?“ 2. Väited 1. Põhiväide „Teadmiste ülimaid, kõige algseimaid allikaid pole olemas.“ 2. „Kõigepealt ei põhine enamik meie arusaamu vaatlusel, vaid igasugustel muudel allikatel.“ 3. „Teadmistel on igasuguseid allikaid, kuid absoluutset autoriteeti pole mitte ühelgi.“ 4. „Kui jätta kõrvale kaasasündinud tarkus, on teadmiste tähtsaimaks
mõisteskeemide tegemise tehnika). Keerukamatest kirjutistest arusaamiseks olen tihtipeale mõtted ka enda jaoks mõistetavamalt ümbersõnastanud (mõttekäikude lihtsustav ümbersõnastamine). b) Täiesti uus teksti tõlgendamise tehnika minu jaoks oli Hermeneutiline ring, kuid arvan, et filosoofiliste tekstide mõistmiseks on antud tõlgendustehnika kasutamine üpriski vajalik. II. osa: Struktureeritud kokkuvõte 1. Autori uurimisprobleem: Kas vaatlus on meie maailmamõistmise algseim, ülim allikas? 2. Väited: Põhiväide: Enamik meie arusaamu ei põhine vaatlusel, vaid igasugustel muudel allikatel. Teised olulisemad väited: 1. Ideaalseid allikaid pole olemas. 2. Võimalikke allikaid on palju ja pooli neist ei pruugi me teadagi. 3. Teadmiste ülimaid, kõige algsemaid allikaid pole olemas. 4. Teadmiste tähtsaimaks allikaks nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt on igatahes traditsioon. 5. Kõik inimeste teadmised on inimlikud. 3. osa: Argumendid Küsimusele "Kust te teate
Filosoofia I. Osa Tõlgendustehnikatest sobis mulle kõige rohkem olulise allajoonimine ja jooniste ja mõisteskeemide tegemine. See aitab kõige paremini leida üles teksist olulise. Filosoofiliste tekstidega töötamisel hakkan kasutama ka mõttekäikude lihtsustavat ümbersõnastamist. 1a) Varasemalt teinud allajoonimist ja kõva häälega tekstide lugemist. 1b) Õppisin hermeneutilise ringi, mõttekäikude lihtsustava ümbersõnastamise, teksti liigendamine alateemadeks ja lühikokkuvõtte kirjutamise kohta. II. Osa 1) K.R
1 2. kodutöö POPPER Teadmised ilma autoriteedita Autori põhiidee: Popper seletab, kuidas on võimatu jõuda teadmiste algallikani, st igal inimesel on asjadest oma arusaam ning iga inimene näeb asju erinevalt ja seetõttu on võimatu leida ühest ja ka tõeset informatsiooni ükskõik missuguste väidete kohta. Teadmiste tähtsaim allikas on traditsioon, kuid teadmiste allikaid on mitmeid. Siiski ei ole mitte ühelgi teadmiste allikal vaimset mõjuvõimu, st autoriteeti.Allikaks saab nimetada ükskõik missugust fakti, kui ta täiendab meie teadmisi. Küsimused:
VAHEARVESTUS Martin Malm, VE II I OSA Tehnikad mida olen kasutanud ja kasutan edaspidi on olulise info allajoonimine ning märkmete tegemine. Need aitavad hiljem tähtsamad kohad üles leida ja muuta tekst arusaadavamaks. Tehnika, millest ma varem pole kuulnud ja mida ma varem kasutanud pole on hermeneutiline ring. 1a - Eelnevalt olen kasutanud olulise allajoonimist, lühikokkuvõtte kirjutamist ja jooniste ning mõisteskeemide tegemist. 1b - Juurde õppisin kasutama hermeneutilist ringi mis tundub suhteliselt keeruline. II OSA Teema põhineb maailmamõistmisel. Kas vaatlus on meie jaoks algseim, ülim allikas või mitte. Kui vastus on eitav, siis kust mujalt me saame oma teadmised? Keda uskuda, mida uskuda? I väide: Enamik me arusaamu ei põhine vaatlusel, vaid igasugustel muudel allikatel. Argument: Autor viitab igasugustele muudele allikatele, näiteks nagu „The Times“, et kust
Teadmised ilma autoriteedita 2/4 N8 Maria Kohtla 103548IAPB Popper käsitleb antud kirjatükis teadmise olemasoli ja selle õiget käsitlust tõeste faktide otsinguil. Popper väidab, et empiristide arusaam tõest (tõesed on need faktid, millest on teada algallikas mis peab põhinema vaatlusel) on väär. Faktide tõeseks midamiseks on vaja tema meelest pigem faktide kontrollimist ja võrglemist nii teiste allikate, kui allika iseendaga. Samas ka selle kriitilist hindamist ja lahtiarutamist. Samuti väidab Popper, et ei ole olemas täielikult autoriteetset allikat, mida saaks täielikult uskuda, kuna kõik allikad on tänapäeval juba vähe või rohkem rikutud.
Olga Dalton, 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 2 Teadmised ilma autoriteedita Popper näitab, et vastupidiselt empiristide arvamusele pole teadmiste ainukeseks ja ülimaks allikaks vaatlus. Me võime küll vaatlusest teadmisi saada samamoodi nagu teistelt inimestelt, kuid ükski neist pole tähtsam kui teine: ülimaid, kõige algsemaid allikaid polegi olemas. Allika järele pärimise asemel peaksime teadmist ennast kriitiliselt uurima. Teadmine ei alga eimillestki, vaid tekib eelnevate teadmiste teisenemise teel. 1) Empiristide arvates saab mingis teadmises olla kindel vaid siis, kui see toetub vaatlusele ehk teisisõnu on
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 16. teema: K. R. Popperi kriitiline ratsionalism. Probleemsituatsioon. Karl Raimund Popper (1902-1994) oli kahekümnenda sajandi filosoof, kes mõtestas oma filosoofilises õpetuses just seda maailma, milles inimkond kahekümnendal sajandil elas. Tema peamisteks uurimisvaldkondadeks olid teadusfilosoofia ja poliitiline filosoofia ning ta püüdis lahendusi leida küsimustele, mis olid ajendatud kahekümnendal sajandil teaduses ja poliitikas toimunud sündmustest. Antud loeng on kirjutatud kommentaarina Popperi artiklile “Teadmised ilma autoriteedita” [Akadeemia 1990, nr. 9]
1. Teksti teema ja autori uurimisprobleem. Põhiprobleem - kas vaatlus on meie maailmamõistmise algseim, ülim allikas? Ja kui ei, kust ammutame siis oma teadmised? 2.Väited 1) Kõigepealt ei põhine enamik meie arusaamu vaatlusel, vaid igasugustel muudel allikatel. "Ma lugesin seda "The Times'ist"" või siis "Ma lugesin seda Encyclopaedia Britannica'st" on märksa tõenäolisemad ja selgemad vastused küsimusele "Kust te teate?" kui näiteks "Ma olen seda meeleliselt tajunud" või "Ma tean seda ühe oma mulluse, vaatluse põhjal".
rõõmsad. 5. Minu kriitika autori suhtes, mis jääb autoril tõestamata? Jumal- kas ta siis ikka on olemas. Tekstis ei käsitletud ühtegi teist võimalust, räägiti Jumalast kui faktist, seda ei nimetatud isegi ühegi teise nimega. Pärja Bärg Maakorralduse magister I Filosoofia vahearvestus III osa Kahe teksti võrdlus Olulised väited ja argumedid, mis kordusid mõlemas tekstis · ,,Mina olen, mina eksisteerin; see on kindlalt teada. Aga kui kaua? Küllap niikaua kui mõtlen; võib ju juhtumisi ka sündida, et kui katkestaksin mõtlemise täiesti, siis lakkaksin üldse olemast." ma mõtlen, järelikult ma olen. · ,,Ma mõtlen järelikult olen" Olulised väited ja argumendid, mis sisaldusid ainult 2. meditatsioonis, aga seminaritekstis (Arutlus meetodist) mitte.
Wittenstein: millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida. Millal teha vaatlusi, kas homme on ka kõik a-d b-d. Üldiselt ei eelda enne midagi, alles vaatluste ja andmete kogumisega. Formaalsed käsitlused; falsifikatsionism: siin on juba alguses olemas hüpotees. Ei püütagi kinnitada hüpoteesi, vaid vaadatakse, kaua see vastu peab – püütakse hüpoteesi kummutada. Popperi meelest on eesmärk avastada vigu ja kummutada teooriaid. Ainult empiirilied väited, mitte ennustused vms. Artikkel c Objektiivne ja objektiivsus, 4 põhitähendust 1. filosoofiline või absoluutne objektiivsuse tähendus – näidata asju nii, nagu need on; võimalikult lähedal reaalsusele. Kant, „Critique of pure reason“, subjekt mõtestab oma kategooriate abil objekti, me näeme asju nende mõistete abil, mida oskame nimetada, seega subjekti vaatenurk on oluline. Loodusteadlased valivad taustateadmiste abil välja
tõendi vahel. Vastavusreegel – iga väide vaadeldavates tingimustes on kirjeldatav teoreetiliste tingimustega (mitte vastupidi). Defineeritud mõisted ehk teoreetilise seaduse tingimused. Vastavusreeglid pole nagu tavalised definitsioonid. Operatsioonilisus – kui pole vaadeldav, siis saab määratleda toime kaudu. Weber’i näide, et vaadelda toime kaudu, mitte otseselt ( ei saa samasid tulemusi, ei saa korrata katset). Sõltuvad asjad maa asukohast jne. V. 3. Seminar. Popperi empirismi kriitika ja falsifikatsionism. Miks Popperi meelest empirism ei pakutud teaduskäsitus ei ole asjakohane? Millies empirism ummikusse satub? Miks Popper nimetab empirismi optimistiks? Miks pessimism e skeptsism ei ole lahendus? Miks pragmatismi katsed ületada optimistliku ja pessimistliku vaate raskusi Popperi meelest ebaõnnestuvad? Miks ei ole meil mõtet empiristidega koos küsida teadmiste allikate järele
Senised metafüüsika konstruktsioonid ei kõlvanud selleks. Et mitte rajada teadmiste süsteemi näivatele eeldustele, rakendas Descartes metoodilist kahtlust. Kas filosoofia saaks rajada meelelisele kogemusele? See tundub ju vahetuim. Kuid meeled petavad meid vahel, ka unes tundub meile, et teeme midagi jne. ... ,,Mõtlen, järelikult olen" (Cogito, ergo sum) ongi uusaegse pöörde moto ja tulevase ratsionalismi lähtekoht. Mõtlemine alati millestki + see, et mina mõtlen. Siit hakkab kujunema uusaega määrav subjekt-objekt suhe, mis viib ka teaduste tormilise arenguni. SUBJEKT (kr. hypokeimenon). Iseenesena aluseks lebav, iseseisvalt olev. Enne uusaega nimetati subjektiks mistahes iseseisvat olevat (näit. puu). Uusajal saab subjektiks mõtlev mina ja teised asjad muutuvad selle jaoks objektideks. OBJEKT- vastas-ese. See, mille mõtlev subjekt enda vastu asetab. Subjekt-objekt suhtes
Näited igapäevases elu: antakse edasi õpetajalt õpilasele- oskus rääkida emakeeles, oskus kõndida, kirjutada, hoida tasakaalu. Mis erinevus on teadmisel ja pelgal uskumusel või arvamusel?- Teadmine peab olema põhjendatud- pime usk ei ole teadmine… Millised on teadmise kriteeriumid? Millised on õiged meetodid teadmiste hankimiseks? Millised on teadmiste allikad? KAs see on kogemus või inimmõistus või mõistus….Mida me teame? Mida on üldse võimalik teada?- teadmistel on igasuguseid allikaid, kuid absoluutset autoriteeti pole mitte ühelgi. Epistemoloogia põhisuundadeks on empirism ja ratsionalism. Teadmiste allikana rõhutavad empiristid kogemust, ratsionalistid aga mõistust. Äärmuslikud epistomoloogilised teooriad on skeptitsism ja agnostitsism. Skeptitsism on kahtlemise filosoofia st, et tark inimene kahtleb kõiges. Agnostitsism on õpetus, mis eitab teadmiste võimalikkust-oluliseim religion-mille järgi inimessel on võimatu teada, kas
3) Juhtumiuurimus (case study), mida võib teostada nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt. (2004: 125126) Kvantitatiivsete uurimuste traditsioonilised tüübid on eksperimentaalse uurimuse eri liigid ning survey- uurimus. Kvalitatiivses uurmuses ollakse huvitatud: keele tunnustest, seaduspärasuste avastamisest, teksti või tegevuse tähenduse mõistmisest, reflektsioonist Teschi liigitus (2004: 156) Andmekogumise põhimeetodid on küsitlus, intervjuu, vaatlus ja dokumentide kasutamine. Küsitlus on peamine survey- uurimuse meetod. Küsitlusmeetod on hea, sest kaasata saab palju inimesi, neilt rohkelt küsimusi esitada, aja planeerimine on tõhus ning kui on hea küsitlus saab arvuti abil ka kiiresti tulemused teada. Küsitlusmeetodil on ka negatiivseid pooli: inimesed ei pruugi täpselt vastata ega teemast suurt midagi teada. Küsitluses saab andmeid koguda peamiselt kahel viisil: posti- ja võrguküsitlus ja kontrollitud küsitlus
Parmenides Olemas on ainult üks jagamatu ja liikumatu (muutumatu) olemine. Zenoni apooriad (paradoksid): 3 1) Achilleus ja kilpkonn võidujooks; stardivad samal ajal erinevatest punktidest; kui Achilleus jõuab sinna, kus kilpkonn oli, on kilpkonn juba uues punktis; Achilleus ei jõua kunagi kilpkonnale järgi. 2) Achilleus; start ja finis; enne terve distantsi läbimist tuleb läbida pool; enne seda poolest pool jne; liikumine ei saa kunagi alata. Olemisefilosoofia. Zenoni apooriad esitasid väljakutse antiikaja ajamõistele, mis eeldas aja lõputut jagatavust ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele. Olemine on filosoofia kategooria, mis hõlmab kõik olemasoleva, nii materiaalse kui ka ideaalse, seda täpsemalt määratlemata. Materialistlikku olemiskäsitlust arendas Parmenides, kes pidas ühtset, igavest, liikumatut, muutumatut ja jagamatut olemist maailma materiaalseks aluseks. Ta
(Kõikide tarkade inimeste? Suure juhi? Enamuse? Ühiskonna? Kirikuisade? Teadlaste?) 3. Piiskop Stubbsi probleem. 4. Jane Austeni mõrva probleem (usutakse erinevaid asju). 5. Pragmatismi tõeteooria C.S. Pierce. W. James. F.C.S. Schiller. J. Dewey. Pragmatistide (kr pragma “tegu, tegutsemine”) tõekontseptsioonid. Tõesed on sellised uskumused... mis “töötavad”, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda, mis ennast õigustavad, millesse on kasulik uskuda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Pragmatismi kriitikat: 1. “Töötama” kahemõttelisus (A. O. Lovejoy (1908) küsib: mida tähendab, et “tõene on see uskumus, mis töötab”? Sõna “töötama” on kahemõtteline: 1) mingi uskumus prognoosib juhtuvat või siis 2) mingi uskumus varustab meid energiaga.) 2. Kasulik väärus/kasutu tõde (Võib olla
eksivad, vaid et kõigil neil on õigus. Järelikult on põhimõtteliselt igaühe jaoks justkui oma tõde, kõigi jaoks üldiselt kehtivat tõest teadmist ei pruugi leiduda. Nii ongi kõigi teadmiste, mis meil asjade kohta on, mõõt inimene ja nimelt iga üksiku indiviidina. Protagorase epistemoloogiline positsioon kätkeb endas aspekte, mida on kirjeldatud selliste terminitega nagu (1) perspektivism – teadmine millestki on alati kujundatud kindlast perspektiivist lähtudes, mille konkreetne indiviid endaga kaasa toob, ja asi, mida ta sellest perspektiivist käsitleb, avaneb ka nende omadustega, mis just nimelt sellest perspektiivist esile kerkivad. Seetõttu pole alust kõnelda asjast nagu ta iseenesest on, st. absoluutne, konkreetsetest perspektiividest sõltumatu ja lõplikult ammendav teadmine asja kohta on saavutamatu. Võimalikke perspektiive, millest
Suur süntees (antiikfilosoofia kõrgperiood) Platon, Aristoteles. Hilisperiood stoikud, epikuurlased, skeptikud, uusplatoonikud. Antiikfilosoofias ilmneb kolm mõtlemisjoont: 1. Ratsionalism Pärineb tegelikult juba Dionysose kultusest. Ei usutud mütoloogiat, otsiti põhjendusi, peab tõestama, et asi on, eesmärk on veenda. 2. Krititsism kriitiline suhtumine. Kui üldse tahetakse ratsionaalselt mõelda, peab olema mõttevabadus, ei saa uskuda kõike mis mütoloogias, asju tuleb vaadelda kriitiliselt. 3. Dünanism mõtte liikuvus. Vaade, mille kohaselt on maailm muutuv ja arenev. MILEETOSE KOOLKOND Põhiküsimus: Millest kõik on tehtud? Selleks on mingi substants ürgne algaine. On võimalik näidata, et Hesiodose ja mileetoslaste kosmoloogia on väga sarnane oma välise vormi poolest, kuid sisu on erinev. Filosoofidel on kosmoloogias antiteoloogiline hoiak. Selline hoiak esines juba foiniikia kosmoloogias
Seetõttu on materiaalne maailm pideva tekkimise ja hävimise seisundis, seega olemise ja olematuse vahelises püsitus olekus. Platon käsitas ideede tunnetamist kui meenutamist (anamnees). Seda tõekspidamist tõlgendab müüt hingede rändamisest: inimese hing viibis enne maapealset elu ideede maailmas ja võis seal vahetult ideid näha. 5. Milliste küsimustega tegeleb metafüüsika? Metafüüsika tähendab seda, et sa räägid millestki, mida pole võimalik empiiriliselt tõestada, Mis eksisteerib? Kas kogu olemasoleval on mingi algpõhjus? Kas inimese puhul saab eristada keha ja vaimu? Kas inimese tahe on vaba? Ehk püüab kataloogida kõike mis on olemas. 6. Nimetage praktilise filosoofia valdkondi! Poliitfilosoofia (Milline on õige valitsemisvorm, Kui palju vabadust peab inimesel olema, Missugune on õige hüvede jaotus), eetika (mis on moraalselt õige käitumine, Kas ja mis
Vastus on mõlemal õige. Kas mahakirjutaja teab õiget vastust? 2. Mahakirjutaja teab õiget vastust vaid siis, kui ta lahenduskäigust aru saab ning on võimeline näpuvead üles leidma John Locke'i arvates ("Essee inimmõistusest") pärinevad aistingutest näiteks järgmised ideed: 2. kollase, külma ja magusa ideed William James'i arvates 25. on vältimatu, et suur osa uskumustest võetakse omaks ilma tõestuseta. Karl Popperi arvates Karl Popperi arvates 1. on teaduslik teooria falsifitseeritav, mitteteaduslik (näiteks astroloogia) ei ole falsifitseeritav Tõsikindel teadmine on ratsionalismi seisukohalt Õige vastus on: Millegi üldkehtiva ning paratamatu teadmine. Leibnizi arvates (Kiri Preisi kuninganna Sophie-Charlottele) Õige vastus on: võib meelelise kogemuse alusel jõuda vaid selle teadmiseni, mis on ning mis tavaliselt toimub, kuid mitte paratamatute tõdede teadmiseni.
mahakirjutamisel paar näpuviga. Vastus on mõlemal õige. Kas mahakirjutaja teab õiget vastust? 2. Mahakirjutaja teab õiget vastust vaid siis, kui ta lahenduskäigust aru saab ning on võimeline näpuvead üles leidma John Locke'i arvates ("Essee inimmõistusest") pärinevad aistingutest näiteks järgmised ideed: 2. kollase, külma ja magusa ideed William James'i arvates 25. on vältimatu, et suur osa uskumustest võetakse omaks ilma tõestuseta. Karl Popperi arvates 1. on teaduslik teooria falsifitseeritav, mitteteaduslik (näiteks astroloogia) ei ole falsifitseeritav Tõsikindel teadmine on ratsionalismi seisukohalt Õige vastus on: Millegi üldkehtiva ning paratamatu teadmine. Leibnizi arvates (Kiri Preisi kuninganna Sophie-Charlottele) Õige vastus on: võib meelelise kogemuse alusel jõuda vaid selle teadmiseni, mis on ning mis tavaliselt toimub, kuid mitte paratamatute tõdede teadmiseni.
nad eksisteerivad ja mitteeksisteerivatele, et nad ei eksisteeri." (lad k. nimetatakse seda printsiipi hiljem homo mensura'ks). -) Ta ütles ka: ,,Nõrk allub võõrale seadustele, aga tugev ei allu seadustele." * Gorgias 485-380 eKr ta kirjutas teoses ,,Olematust" ja põhi väide seal oli: ,,Mitte midagi ei ole olemas." Ta kirjutas ka oma teesid: -) 1. Kui midagi oleks olemas, siis see peaks olema tekkinud või see on igavene. -) 2. Tekkinud see olla ei saa, sest mitte millestki ei teki midagi. -) 3. Igavene see ei saa olla, sest siis oleks see lõputu, aga lõputust ei saa ette kujutada. -) 4. Isegi kui oleks olemas olemine, siis ta oleks haaramatu. -) 5. Kui see olekski kuidagi haaratav, poleks see arusaadav. * Sofistika on mõnes mõttes ka tänane nähtus ning kogul sellel koolkonnal oli kolm positiivset mõju: -) Suunasid esmakordselt filosoofia ajaloos pilgu looduselt inimesele. -) Muutsid mõtlemise mõtlemise aineks (hakkasid mõtlema mõtlemisest endast).
teeb. Jumal eksisteerib teisel pool aega ja ruumi, ta on igavene. 3 teda iseloomustavat tunnust: kõikvõimsus, ülim tarkus, ülim headus. Jumal ei manipuleeri inimesega, ta teab ette tema saatust, inimese otsusi. Jumal= transtsendentne, ontoloogiline, kognitiivne ja moraalne absoluutne substants. 16. Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada? Tooge näiteid. Seda, mida pole olemas pole võimalik tõestada, kuid sellesse on võimalik uskuda. Jumala olemasolu kohta on kaks positsiooni- ateistlik ja kristlik. Ateistlikud seisukohad: · Ludwig Feuerbach- jõudis järeldusele, et jumala mõiste on olulises sõltuvuses inimese enda sõltuvuse ja hüljatuse tundega. Jumal lohutab neid karmis maailmas. · Voltaire- kui jumalat pole olemas siis tuleks ta välja mõelda, et elu oleks parem. · Karl Marx- usk on oopium rahvale. Usk pole välja mõeldud lohutuseks rahvale, vaid
Idola fori e turuiidolid tulenevad inimese ebatäpsest sõnakasutusest. Näiteks pole tähendust sõnal saatus. Inimene alahindab sõnu neid väärkasutades. Sellega võitlemiseks tuleb kõigepealt mõisted korrektselt defineerida. Idola theatri e teatri iidolid on tingitud usaldavast suhtumisest kõiksugu teooriatesse. Palju on filosoofilisi õpetusi, mis on justkui lavastatud komöödia e milles kujutatakse välja mõeldud maailma. Inimesed hakkavad uskuma seda, millesse on meeldivam uskuda, kaotades huvi tegeliku sisu vastu. Baconi arvates pole võimalik iidolitest täielikult lahti saada, ent nende mõju on võimalik vähendada. 12. PILET ARISTOTELESE METAFÜÜSIKA AUGUSTINUSE ÕPETUS KAHESUGUSEST ARMASTUSEST JA RIIGIST Aristoteles pidas teadustest kõige väärtuslikumaks 'esimest filosoofiat', mis uurib olemise lähteprintsiipe ja algpõhjusi. Metafüüsika e see, mis järgneb füüsikale
Ühelt pool on laud loodus ja teiselt pool on ajalugu; see oleneb sellest, kuidas me käsitleme objekti – oleneb, kuidas me kategoriseerimine. Uurimismenetluste tüpoloogia. Mis on nende omavaheline olukord? Tunnetusteoreetiline aspekt - ühelt poolt universaalne ja teiselt poolt unikaalne ja askioloogiline aspekt. Tunnetusteoreetilise puhul - mõlemal juhul tuleb tõendada kogemuslikult. Kogemus peab olema metoodiline; juhuslik vaatlus ei sobi; vaatlustulemuste süstematiseerimise puhul ei tohi olla vasturääkivuse. Teadmiste väärtuste vahekord, aksioloogiline pool (lk 500). Küsimuse all on teadmiste väärtus; kannab nimetust aksioloogia. Windelband leiab, et tunnetus põhineb väärtusel. Kõige sügavam on väärtuspõhine. Väärtus on see, mille pärast teadust teha. Unikaalsus, see mis kordub pole väärtuslik. Väärtuskontseptsioon, kus väärtus on seotud unikaalsusega. Tuleb välja kristlik metafüüsika
võimalusi kriitiliselt (ükski asi pole täielikult vastatud ning kahtleb ka enese vajalikkuses, täielik allutatus kriitiikale). Õigusfilosoofia olemuslik küsimuseasetus on alati küsimine õige õiguse või õige õiguse idee järele deontoloogiline küsimuseasetus (Vecchio). Küsimused ntks kunstlik viljastamine vms ja selle õiguslik sisuse õigusfilosoofiliselt ja õigusdogmaatiliselt. Objekt -> vaatlus -> protokoll -> seaduspärasus -> teooria Õigusteaduse uurimise objekt ei ole püsiv, mistõttu puudub teadusele omane invariantsus (on samas invariantsed omadused). Õigusteooria püüab olla loodusteaduslikult eksaktne teadus. 20. Sajandil pidi õigusteadus saama valitsevast positivistlikust õigusfilosoofiast, ühiskondlikke fakte loodusteadusliku täpsusega uurivaks õiguslikuks teaduseks. 7
. 40 3 4 SISUKORD A Inimesed 45 A.1 Collingwood, R(obin) G(eorge) . . . . . . . . . . . . . . . . . 45 A.2 Gertrude Himmelfarb . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 46 A.3 Popper, Sir Karl Raimund . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 46 A.4 Hayden White . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 46 B Mõisted 47 Sissejuhatus Õppetöö toimub loengute ja kirjatöö vormis. Iga osavõtja valmistab ette- kande mingil teemal, kusjuures mitu inimest saavad sama teema. Tööd kir-
Kuna tahe on esmane, siis tõuseb inimese metafüs tase. In täiuslikule jõusmine läbi jumalaarmastuse Meie tegevus on hea, kui see on armastuses jumala vastu. Teeb vahet käskude vahel, mis on absoluutsed. Gnoseoloogia Loomulik teadmine, meeltele Üleloomulik teadmine, ebaselge ka mõistusele kättesaamatu, vahendatud tunnetus Ilmutus katet kergitama Mõni seisukoht teol õige, filo väär ja vastupidi. Pole ratsionaalselt vaja teada, kuidas veel kõndida, tuleb lihtsalt uskuda Teoloogiline praktiline teadus eelkõige. Metafüüsika objetiks on olemine, mitte jumal. Met mingisugune jumala kui võimallikkusena, teol jõuab konkreetse ju. Olemine üldine mõiste, kõiki/e saame sellega väljendada. Selles ei ole teisi määratlusi. Igas asjas peale üldise, on olemas see miski. Individuaalsusel on roll. Individuaal on täiuslik ja looduse tegelik EM. Rajab tee renessanssile. Skotistid järgijad, eitasid kiriku õpetuse filosoofilise põhjendamise võimalikkusest.
(eeldused, võimed). Vastavalt naises olevatele eeldustele peab ta saama ka mehega võrdse/sarnase hariduse selleks, et oma funktsioone ühiskonnas korralikult täita. Perekonda ja monogaamsesse abiellu suhtub Platon aga eitavalt. Perekond ja abielu lõhuvad tema arvates riigi ühtsust. Eriti andekatel ühiskonnaliikmetel on lubatud ja isegi kohustatud võimalikult paljude järglaste sigitamine. Lapsed aga antakse ühiseks kasvatamiseks. Ükski vanem ei tea, kes on tema järeltulija. Ja põhjendus on see, et "sinu" ja "minu" lapsed lõhuvad ühiskonna ühtsust ning ühine laste kasvatamine aitab kaasa ühiskonna ühtsustunde kasvamisele. Platoni ideaalse riigi riigikorraldust võib kõrvutada tänapäevasega. Kui rääkida riigikorrast tänapäeval, siis saab tavaliselt välja tuua kolm komponenti, mis osalevad võimu teostamises: parlament kui seadusandliku võimu kandja, valitsus kui täidesaatev võim ja rahvas. Võib ütelda, et Platoni ideaalses riigis teostasid seadusandlikku
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
