Teadmised ilma autoriteedita (0)

Olga Dalton , 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 2
Teadmised ilma autoriteedita
Popper näitab, et vastupidiselt empiristide arvamusele pole teadmiste ainukeseks ja ülimaks allikaks vaatlus . Me võime küll vaatlusest teadmisi saada samamoodi nagu teistelt inimestelt, kuid ükski neist pole tähtsam kui teine: ülimaid, kõige algsemaid allikaid polegi olemas. Allika järele pärimise asemel peaksime teadmist ennast kriitiliselt uurima . Teadmine ei alga eimillestki, vaid tekib eelnevate teadmiste teisenemise teel.

Empiristide arvates saab mingis teadmises olla kindel vaid siis, kui see toetub vaatlusele ehk teisisõnu on tarvis pealtnägijaid, kes mingi sündmuse toimumist on tunnetanud. Popperi arvates ei võimalda vaatlus tõde kindlaks teha, sest on võimatu kontrollida kõiki vajaminevaid tunnistajate vaatlusi : alustades oma vaatluse kirjeldamist, jõuab pealtnägija õige pea selliste teoreetilise teadmisteni, mida pole võimalik vaatlusega tõestada. Popper võrdleb seda veereva lumepallina: teadmiste hulk, mida empiristide arvates tuleks vaatlusega tõestada, kasvab tõkestamatult. Inimene ammutab oma teadmised paljudest asjadest: nii vaatlusest, avastusest, raamatutest, traditsiooniliste teadmiste uurimisest jne, kuid ükski eeltoodud teadmiste allikatest pole teistest tähtsam.

Empiristid arvavad , et vaatlusest lähtuva teadmise usaldusväärsus põhineb tunnistaja ehk teabeallika olemasolul . Kuid vaatlus ei saa toimuda ilma kindlate teadmiste olemasoluta, kuna juba enne vaatluse alustamist peab inimesel olema ettekujutus sellest, missugust probleemi peaks ta vaatlusega lahendama ehk tal peaksid olema teoreetilised teadmised vaadeldavast asjast . Ühe inimese teadmine on alati seotud teiste inimestega, sest üheks teadmise allikaks on traditsioon ehk aja jooksul kogunenud teadmiste hulk ilma milleta on võimatu oma teadmisi suurendada. Traditsioon aga pärineb paratamatult teistest inimestest.

Kui teadmiste allikaks on puhas vaatlus, siis pead sa tõe teadasaamiseks olema sündmuse pealtnägijaks. Kuid Popper väidab, et puhtal kujul vaatlusele tuginevaid teadmisi ei eksisteeri, sest teadmise saamiseks peame vaadeldavat kuidagi enda jaoks tõlgendama. Igasugune vaatlus sisaldab ka teoreetilisi teadmisi, mis on vaatluse eelduseks ja mida ei ole võimalik vaatlusest saada. Teadmine seisnebki faktide tõlgendamises ja kontrollimises, kuna vaatlus omaette ei ole veel teadmine, vaid saab selleks läbi analüüsi.

Ajalooliste teadmiste puhul kehtib enamasti see, et elus tunnistajaid, kes kirjeldaksid oma vaatlust, polegi kuskil võtta. Empiristid õigustavad allikate poole pöördumist sellega, et need allikad pärinevad tunnistajatelt või tunnistajate kirjeldustelt. Ajaloolise tõe kindlaks tegemisel ei ole sündmuse vahetu pealtnägemine oluline, kuna see ei lisa ajaloolisele faktile uusi teadmisi juurde. Teadmiste muutumine on ise teadmine, sest me saame uusi teadmisi vaid varasemate teisenemise teel – teadmised ei teki eimillestki.

Kohtuprotsessi puhul on pealtnägijate vaatlus tõepoolest teadmiste allikas, sest annab kohtule ettekujutuse toimunust. Kuid pealtnägijad eksivad paratamatult, sest igaüks tõlgendab juhtunut omal viisil, toetudes eelnevatele kogemustele ja teadmistele . Toimuva kohta otsuse tegemine on arukas tegevus, sest vaatluse analüüsimine võib osutuda lõputuks tegevuseks ega pruugi lõppkokkuvõttes õige järelduseni viia.

Empiristliku lähenemise põhiviga seisneb selles, et teabe lähtekohta samastatakse selle tõestatavusega. Et nende vahel selget piiri teha, ei ole tarvis lähtekohta pöörduda, vaid tasub väidetavaid fakte kriitiliselt uurida. Faktide kriitilise uurimise tagajärjeks on tõe teada saamine, sest siis suudame leida vigu, mis annavad meile aimu tõe olemusest.

Peaksime küsima: kuidas suudaksime leida ja kõrvaldada vea, sest ideaalseid, täiesti usaldusväärseid allikaid ei eksisteeri, seega sisaldavad kõik allikad vigu. Tõe teada saamiseks peaksime allikatele tuginedes need vead avastama . Kriitiline ratsionalism seisneb selles, et nii teiste kui ka enda teooriaid ja oletusi tuleb kriitiliselt uurida. Millegi teadmine algab selle teadmise kummutamisest või ümberlükkamisest. Iga teadmine on vaid oletus ehk hüpotees, sest selle kriitilise läbivaatamise tulemusel võib selguda, et see ei ole tõene. Seega on iga teadmine falsifitseeritav.

Idee, et teadmisi või arusaamu peab õigustama veenvate põhjendustega, on väär, sest siis ei piisaks vaid sellest, et seni pole kellegi kriitika seda ideed ümber lükanud, vaid peaksime pöörduma mingi autoriteetsema algallika poole, mille olemust on aga keeruline kindlaks määrata. Tõde on üle inimliku võimu, sest ta eksisteerib meie tahtest vaatamata. Objektiivset tõde saame tunda vaid siis, kui püüame seda isiklikult uurida, vastasel juhul peaksime toetuma mingile autoriteedile, mis on aga väär. Siit tuleneb tõe inimlikkus.

Kui inimene ei küüni tõeni, siis saab ta vaid oletada, et ta ei küüni tõeni. Siis võib ta oma oletust kriitiliselt uurida ning läbi selle arvata, et see, et ta ei küüni tõeni, on tõde.

Väide „mu väide on oletus“ on üksnes oletus, sest selle väite üle saab vaielda ning pole välistatud ka selle väite ümberlükkamine ning selle tõesust pole võimalik kindlaks teha. Keegi ei saa asetada ennast väljaspoole kriitikat, isegi allutades enese teiste kriitikale, sest kriitika peab jääma, kuna ei ole oletust ilma kriitikata. Induktsiooni kriitika põhipunktid: Teadmine ei saa järelduda vaatlusest, sest juba enne vaatluse alustamist vajame teadmisi. Induktsiooniprintsiip on õigustamata, sest seda ei saa tõestada. Seega peab teaduses toetuma oletustele ja nende oletuste kriitikale. Falsifitseerimine põhineb faktil, et iga teadmine on potentsiaalselt ümberlükatav, seega falsifitseerimine ise on oletuse ümberlükkamine.
Võimetus kõneluseks
Autor kirjeldab tänapäeval levinud tendentsi – kõnelusvõime allakäimist ning kadumist ja inimeste monologiseerumist. Miks on aga