Teadmised ilma autoriteedita (0)

Olga Dalton , 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 2
Teadmised ilma autoriteedita
Popper näitab, et vastupidiselt empiristide arvamusele pole teadmiste ainukeseks ja ülimaks allikaks vaatlus . Me võime küll vaatlusest teadmisi saada samamoodi nagu teistelt inimestelt, kuid ükski neist pole tähtsam kui teine: ülimaid, kõige algsemaid allikaid polegi olemas. Allika järele pärimise asemel peaksime teadmist ennast kriitiliselt uurima . Teadmine ei alga eimillestki, vaid tekib eelnevate teadmiste teisenemise teel.

Empiristide arvates saab mingis teadmises olla kindel vaid siis, kui see toetub vaatlusele ehk teisisõnu on tarvis pealtnägijaid, kes mingi sündmuse toimumist on tunnetanud. Popperi arvates ei võimalda vaatlus tõde kindlaks teha, sest on võimatu kontrollida kõiki vajaminevaid tunnistajate vaatlusi : alustades oma vaatluse kirjeldamist, jõuab pealtnägija õige pea selliste teoreetilise teadmisteni, mida pole võimalik vaatlusega tõestada. Popper võrdleb seda veereva lumepallina: teadmiste hulk, mida empiristide arvates tuleks vaatlusega tõestada, kasvab tõkestamatult. Inimene ammutab oma teadmised paljudest asjadest: nii vaatlusest, avastusest, raamatutest, traditsiooniliste teadmiste uurimisest jne, kuid ükski eeltoodud teadmiste allikatest pole teistest tähtsam.

Empiristid arvavad , et vaatlusest lähtuva teadmise usaldusväärsus põhineb tunnistaja ehk teabeallika olemasolul . Kuid vaatlus ei saa toimuda ilma kindlate teadmiste olemasoluta, kuna juba enne vaatluse alustamist peab inimesel olema ettekujutus sellest, missugust probleemi peaks ta vaatlusega lahendama ehk tal peaksid olema teoreetilised teadmised vaadeldavast asjast . Ühe inimese teadmine on alati seotud teiste inimestega, sest üheks teadmise allikaks on traditsioon ehk aja jooksul kogunenud teadmiste hulk ilma milleta on võimatu oma teadmisi suurendada. Traditsioon aga pärineb paratamatult teistest inimestest.

Kui teadmiste allikaks on puhas vaatlus, siis pead sa tõe teadasaamiseks olema sündmuse pealtnägijaks. Kuid Popper väidab, et puhtal kujul vaatlusele tuginevaid teadmisi ei eksisteeri, sest teadmise saamiseks peame vaadeldavat kuidagi enda jaoks tõlgendama. Igasugune vaatlus sisaldab ka teoreetilisi teadmisi, mis on vaatluse eelduseks ja mida ei ole võimalik vaatlusest saada. Teadmine seisnebki faktide tõlgendamises ja kontrollimises, kuna vaatlus omaette ei ole veel teadmine, vaid saab selleks läbi analüüsi.

Ajalooliste teadmiste puhul kehtib enamasti see, et elus tunnistajaid, kes kirjeldaksid oma vaatlust, polegi kuskil võtta. Empiristid õigustavad allikate poole pöördumist sellega, et need allikad pärinevad tunnistajatelt või tunnistajate kirjeldustelt. Ajaloolise tõe kindlaks tegemisel ei ole sündmuse vahetu pealtnägemine oluline, kuna see ei lisa ajaloolisele faktile uusi teadmisi juurde. Teadmiste muutumine on ise teadmine, sest me saame uusi teadmisi vaid varasemate teisenemise teel – teadmised ei teki eimillestki.

Kohtuprotsessi puhul on pealtnägijate vaatlus tõepoolest teadmiste allikas, sest annab kohtule ettekujutuse toimunust. Kuid pealtnägijad eksivad paratamatult, sest igaüks tõlgendab juhtunut omal viisil, toetudes eelnevatele kogemustele ja teadmistele . Toimuva kohta otsuse tegemine on arukas tegevus, sest vaatluse analüüsimine võib osutuda lõputuks tegevuseks ega pruugi lõppkokkuvõttes õige järelduseni viia.

Empiristliku lähenemise põhiviga seisneb selles, et teabe lähtekohta samastatakse selle tõestatavusega. Et nende vahel selget piiri teha, ei ole tarvis lähtekohta pöörduda, vaid tasub väidetavaid fakte kriitiliselt uurida. Faktide kriitilise uurimise tagajärjeks on tõe teada saamine, sest siis suudame leida vigu, mis annavad meile aimu tõe olemusest.

Peaksime küsima: kuidas suudaksime leida ja kõrvaldada vea, sest ideaalseid, täiesti usaldusväärseid allikaid ei eksisteeri, seega sisaldavad kõik allikad vigu. Tõe teada saamiseks peaksime allikatele tuginedes need vead avastama . Kriitiline ratsionalism seisneb selles, et nii teiste kui ka enda teooriaid ja oletusi tuleb kriitiliselt uurida. Millegi teadmine algab selle teadmise kummutamisest või ümberlükkamisest. Iga teadmine on vaid oletus ehk hüpotees, sest selle kriitilise läbivaatamise tulemusel võib selguda, et see ei ole tõene. Seega on iga teadmine falsifitseeritav.

Idee, et teadmisi või arusaamu peab õigustama veenvate põhjendustega, on väär, sest siis ei piisaks vaid sellest, et seni pole kellegi kriitika seda ideed ümber lükanud, vaid peaksime pöörduma mingi autoriteetsema algallika poole, mille olemust on aga keeruline kindlaks määrata. Tõde on üle inimliku võimu, sest ta eksisteerib meie tahtest vaatamata. Objektiivset tõde saame tunda vaid siis, kui püüame seda isiklikult uurida, vastasel juhul peaksime toetuma mingile autoriteedile, mis on aga väär. Siit tuleneb tõe inimlikkus.

Kui inimene ei küüni tõeni, siis saab ta vaid oletada, et ta ei küüni tõeni. Siis võib ta oma oletust kriitiliselt uurida ning läbi selle arvata, et see, et ta ei küüni tõeni, on tõde.

Väide „mu väide on oletus“ on üksnes oletus, sest selle väite üle saab vaielda ning pole välistatud ka selle väite ümberlükkamine ning selle tõesust pole võimalik kindlaks teha. Keegi ei saa asetada ennast väljaspoole kriitikat, isegi allutades enese teiste kriitikale, sest kriitika peab jääma, kuna ei ole oletust ilma kriitikata. Induktsiooni kriitika põhipunktid: Teadmine ei saa järelduda vaatlusest, sest juba enne vaatluse alustamist vajame teadmisi. Induktsiooniprintsiip on õigustamata, sest seda ei saa tõestada. Seega peab teaduses toetuma oletustele ja nende oletuste kriitikale. Falsifitseerimine põhineb faktil, et iga teadmine on potentsiaalselt ümberlükatav, seega falsifitseerimine ise on oletuse ümberlükkamine.
Võimetus kõneluseks
Autor kirjeldab tänapäeval levinud tendentsi – kõnelusvõime allakäimist ning kadumist ja inimeste monologiseerumist. Miks on aga kõnelus tähtis? Sest üksnes läbi kõneluse säilib keel ning inimeste teineteisemõistmine. Tehnikavahendid hävitavad kõneluse häid külgi, sest inimeste vahel ei tekki intiimset sidet. Et kõnelus õnnestuks peavad mõlemad dialoogi osalised seda tahtma, võimetus kõneluseks tuleneb pigem tahtmatusest teist kuulata.

Kui pealkirja vaadata, siis tekib minul kohe küsimus, et kuidas saab eksisteerida võimetus kõneluseks, kui kõneluse võimelisus on inimeste jaoks loomulik ja igaüks meist oskab ju kõnelda. Kuid probleemi süvenedes jõudsin järeldusele, et pelgalt seltskondlikku suhtlemist ei saa pidada kõneluseks, kuna seltskondliku suhtlemise traditsioon on enamasti seotud kultuuri või inimese loomusega. Keel on olemas vaid kõneluses, sest üksnes läbi kõneluse suudab keel areneda ja muutuda ehk teisisõnu keel „elab“. Ilma kõneluseta keel ei areneks, vaid jääks vaid sõnaraamatute tasemele .

Tehnika vaesestab inimestevahelist kõnelust, sest telefoni teel suheldes ei leia inimeste vahel aset nende teineteisele lähenemine, ei toimu ühtesulandumist. Ajalugu on aga näidanud, et kõneluskarismaatikute tegutsemise tulemusena tekib omapärane inimeste kokkupuude , mis võib muuta ja arendada maailma.

Võrreldes 17.-18. sajandiga on kirja teel suhtlemisest kaduma läinud nii kujutlus - kui ka kõnelusvõime. Erinevalt 17.-18.sajandist, mil kirja teel suhtlemist kasutati väga laialdaselt, pole tänapäeva kirjal tema endist tähtsust, kuna telefon on eelistatuim suhtlemisvahend. Seega piirdutakse kirjades vaid formaalsete ja lühikeste kirjeldustega , mis ei nõua keelelist kujundusvõimet ja perfektsust. Omalt poolt tooksin näiteks armastuskirju, milles inimesed väljendasid oma siiraid tundeid: selline kiri oli intiimne kõnelus. Vaevalt et praegu keegi meist hakkaks armastuskirja kirjutama.

Kahe inimese kohtumine on ju tegelikult kahe erineva maailmavaate kohtumine ja võimalik, et ka vastandumine . Kui aga need „kaks erinevat maailma“ astuvad kõnelusse, vahetavad nad teineteisega oma mõtteid. Dialoog aitab tõe tunnetamises, sest kui inimese jutukaaslane tema mõtteid toetab, veendub ta oma mõtte õigsuses. Just läbi kõneluse jõuab inimene oma kogemuste ja teadmiste peene analüüsini, sest lisaks oma subjektiivsele arvamusele saab ta teada ka teiste arvamuse asjast. Kõneluses toimub inimese seisukohtade teisenemine: ta avastab teises inimeses midagi sellist, mida ta pole seni kohanud ning see rikastab inimese maailmavaadet . Kõnelus on sarnane sõprusega, sest see jätab inimesele oma jälje ning ka kõneluses püütakse üles ehitada sõprusega sarnast ühtekuuluvust ja teineteisemõistmist.

Pedagoogilist kõnelust iseloomustab väga hästi võimetus kõneluseks: suur kuulajaskond teeb võimatuks intiimse ühtekuuluvustunde tekkimise. Õpetaja näeb oma kohustusena rääkida võimalikult palju ja hästi, kuid ta unustab selle, et monoloog ei ole kõnelus ning teineteisemõistmise tekkimiseks peaksid mõlemad kõnelusest osavõtjad oma arvamust avaldama. See aga pole suure kuulajaskonna puhul võimalik, sest siis ei tekki intiimsust.

Läbirääkimise eesmärk seisneb mingi kokkuleppeni jõudmises ning selles osalevate isikute peamine ülesanne on veenda teisi selle kokkuleppe vajaduses ning oma seisukohtade ainuõigsuses ja vajalikkuses. Seejuures esindavad kõneluses osalevad isikud kellegi teise(partei, firma) huve. Kuna siinpuhul tähendab „teise tajumine teisena“ teise tegelike huvide tajumist, mis on enese huvidega vastuolus , siis teiseneb see subjektiivseks kõnevõimetuseks, kuna inimene püüab veenda vastast oma seisukohtade paremuses ega süvene teise inimese seisukohtadesse. Seega peaks kõneluses osaleja loobuma egoistlikust seisukohast , et tema arvamus on ainuõige, ning oma kaasvestleja ära kuulama, et leida mõni kompromiss .

Ravikõneluse puhul seisneb inimese haigus tema võimetuses kõnelda: st võimetuses teist kuulama ning aru saama, leidma teistega ühist keelt. Inimene pöördub abi järele, sest ta mõistab oma haiguse olemust ega suuda taluda oma eraldatust teistest inimestest. Ravikõneluse puhul on oluline see, et üks pool on oma kõnevõimetusest teadlik ning on seepärast passiivne. Tal on olemas suhtlemistahe, kuid pole julgust . Arst peab olema aktiivne pool, kes jututeemat üleval hoiab. Kuid siis tekib probleem, et patsiendil, kes arsti kuulab, on väga raske oma kõnevõimetust taastada. Kõnelemise ehk raviprotsessi käigus õpitakse kõnelemisoskust, mis ongi patsiendi tervenemine.

Vastastikune mõistmine tekib vaid seal, kus seda otsitakse ja eeldatakse, st mõlemad jutukaaslased peavad seda otsima ning pingutama selle leidmise nimel. Vastastikune mõistmine pole võimalik, kui seda ei looda, kuna inimesele on omane teise mittekuulmine. Inimene peab oma huvid ja egoistlikkuse ohvriks tooma, et tekkiks teineteisemõistmine ning selleks peab olema valmis ehk seda lootma. Kui ühist keelt pole, kuulab inimene üksnes enda mõtteid, mitte aga teist, ning kui ühine keel tekib, ollakse suutelised kõnelema iseendast, sest jutukaaslaste vahel tekib omapärane usaldusside, ühtekuuluvus – inimene ei karda enam, et teda mõistetakse valesti.