Filosoofia vahearvestus (Popper ja Descartes) (0)

Filosoofia vahearvestus
I osa
1a) Tekstide paremaks mõistmiseks olen eelnevalt kasutanud erinevaid õpimeetodeid. Kõige enam olen üldiselt kasutanud alati olulise allajoonimist, kuid harvematel juhtudel olen kasutanud ka mõttekäikude lihtsustavat ümbersõnastamist ja lühikokkuvõtte kirjutamist.
1b) Minu jaoks oli täiesti uueks tekstide tõlgendamise tehnikaks hermeneutiline ring. Kuigi sain sellest tehnikast kerge ülevaate, ei tundu see olevat siiski tehnika, mida hakkan tulevikus kasutama. Kuigi eelmises osas ei maininud ma järgnevaid tehnikaid: teksti liigendamine alateemadeks ning jooniste ja mõisteskeemide tegemine, ei tähenda see, et ma neid varasemalt ei teaks ja alles nüüd tundma oleks õppinud , vaid minu jaoks pole need efektiivsed.
II osa
1. Teksti teema ja autori uurimisprobleem
Teksti teemaks on „teadmised ilma autoriteedita “. Autori uurimisprobleemiks on tõestada, et empiristide argumentatsioon ei pea paika. Esiteks seab ta kahtluse alla empiristide pädevuse : „ Kas vaatlus on meie maailmamõistmise algseim, ülim allikas? Ja kui ei, kust ammutame siis oma teadmised?“. Autor püüabki leida vastuse sellele, kust tulevad teadmiste allikad ja kas teadmistel üldse on autoriteetseid allikaid . Uurimismeetodiks on peamiselt empiristide väidete ja argumentide ümberlükkamine.
2. Väited

Põhiväide – „Teadmiste ülimaid, kõige algseimaid allikaid pole olemas.“

„ Kõigepealt ei põhine enamik meie arusaamu vaatlusel, vaid igasugustel muudel allikatel.“

„Teadmistel on igasuguseid allikaid, kuid absoluutset autoriteeti pole mitte ühelgi.“

„...teadmiste tähtsaimaks allikaks nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt on igatahes traditsioon.“

„...kõik meie teadmised on pärit üleloomulikust.“
3. Argumendid

Argument väitele nr.1 – Siin võiks tuua argumendiks kõik väited.

Argument väitele nr.2 – „Ma lugesin seda „The Times ’ist“ või siis „Ma lugesin seda Encyclopaedia Britannica’st“ on märksa tõenäolisemad ja selgemad vastused küsimusele „Kus te teate?“ kui näiteks „Ma olen seda emotsionaalselt tajunud“ või „Ma tean seda teatud vaatluse põhjal“.“

Argument väitele nr.3 – „Võime öelda, et mingi vabalt valitud teos või artikkel on teadmiste allikas. Võime öelda, et teatud liiki probleemi puhul on seda konkreetset teemat käsitlev allikas eelistatavam kui eespool mainitud vabalt valitud allikas. Kuid oleks täiesti vale arvata, et usaldatavam ja meie jaoks vajalikku teemat käsitlev allikas põhineks ainult - või osaliselt – vaatlusel.“

Argument väitele nr.4 – „Enamiku sellest, mida teame, oleme omandanud eeskuju kaudu, selle kaudu, mida meile on räägitud, mida oleme raamatutest lugenud; ning seetõttu, et oleme õppinud asjadesse kriitiliselt suhtuma, ise kriitikat omaks võtma ja taluma, tõest lugu pidamata.“

Argument väitele nr.5 – „...tõde on üle inimliku võimu.“
4. Oluliste mõistete definitsioonid

Tabula rasa - eimillestki
5. Vastuväited ja -argumendid
„Niisugune võiks minu meelest olla üks kahest põhiideest, mis toetavad õpetust, et kõik meie teadmised on pärit üleloomulikult. Neist esimene idee on usutavasti väär, teine aga õige.
...
Koos vaadelduna viivad need kaks ideed meid peaaegu kohe järeldusele, et allikad, kust ammutame teadmisi, on ilmselt üleinimlikud...“
Autor esitab kaks põhiideed, millest üks idee on usutavasti väär, teine aga õige. Kui üks idee on autori meelest väär, kuidas saab leida nende kahe idee põhjal kokku ühise järelduse?
6. Minu kriitika autori suhtes, mis jääb tõestamata?
Autor esitab intrigeeriva mõttearutluse selle üle, kas teadmistel on ülimad allikad või mitte ja leiab oma arutluses, et teadmistel puuduvad ülimad allikad. Kui olen läbi lugenud pika arutluse sellisel teemal, tekib küsimus, kas me peaks üldse oma kõiki teadmisi usaldama ja mille alusel me neid usaldama peaks, kui reaalselt ülimaid allikaid pole olemas ehk oleksingi oodanud, et autor mõtestab lahti ka sellise küsimuse, mitte ei esita ainult vastust : „Ma ei tea, mu väide on vaid oletus “. Selline vastus tekitab tunde, et miks ma peaks sellist arutlust tõsiselt võtma, kui autor ise juba ütleb, et see kõik on ainult oletus.
7. Konkreetsed küsimused ja probleemid, mis jäid minu jaoks antud tekstis arusaamatuks
Üldiselt ei olnud tekst minu jaoks tüüpiline filosoofiatekst, vaid tekst, kus püüti enda väidetega ja argumentidega lükata ümber teise osapoole väited ja argumendid. See tegi teksti minu jaoks paremini arusaadavaks ja selliseid küsimusi ja probleeme, mis oleks minu jaoks absoluutselt arusaamatuks jäänud ei olnud, pigem oli küsimusi ja probleeme, mis jäid pigem mõistetamatuks minu jaoks, aga see on tingitud minu enda arvamusest, mitte sellest, et ma poleks asjast aru saanud.
III osa
Propperi arvates puudub teadmistel ülim autoriteetne allikas, vaatluseid ei saa arvestada ülima allikana ning peame tunnistama endale, et tõde on üliinimlik ja inimese teadmised on piiratud. Lisaks möönab ta, et kõik, mis me saame teha, on pimesi tõe järele kombata, ehkki me temani ei küüni.
Descartes leiab aga, et tema on, sest ta mõtleb ning tema arvates on üldkehtiv alus teadmistele mõtlemine.
Descartese menetlus ei kummuta aga Popperi kriitikat teadmiste ühtse allika leidmise kohta, sest kuigi Popper olevat olnud tuttav Descartese arvamusega, et kõik teadmine tuleb mõtlemisest, siis Popper leidis, et kõik teadmised on pärit üleloomulikust ja mida rohkem ja sügavamaid teadmisi me maailmast saame, seda teadvustatumad, spetsiifilisemad ja selgepiirilisemad on meie teadmised sellest, mida me ei tea, s.o teadmine oma teadmatusest. Meie teadmatuse peamine allikas on tõik, et teadmised saavad olla vaid piiratud, kuna teadmatus on igatahes paratamatult piiritu. Seega, Popperi arvates on meie mõtlemine liiga piiratud ja kõik uued teadmised „rikutud“ eelnevate teadmiste poolt („varasemate teadmiste poolt „rikkumata“, puhtal kujul vaatlusele tuginevad teadmised on ülipiiratud ja tühised“), et saaks mõtlemist pidada üldkehtivaks allikaks.