Filosoofia vahearvestus Popperi ja Descartese tekstid (0)

1.OSA Enim olen kasutanud olulise allajoonimist, lühikokkuvõtete kirjutamist. Kõige enam oleneb tekstist või materjalist millist viisi kasutada.
1a. Varasemalt olen kasutanud allajoonimist, lühikokkuvõtete tegemist ning jooniseid, mõisteskeeme, samuti ka mõttekäikude ümbersõnastamist
1b. Varem pole ma kasutanud tekstide liigendamist alateemadeks, ning hermeneutilisest ringist polnud ma varem üldse midagi kuulnud .
2.OSA
1. Teksti teema ja autori uurimisprobleem. 
Teksti teemaks on „teadmised ilma autoriteedita “. Uurimisprobleemiks, et empiristide argumentatsioonid ei pea peaika. Kõigepealt esitab ta küsimuse: „Kas vaatlus on meie maailmamõismise algseim, ülim allikas? Ja kui ei, kust ammutame siis oma teadmised?“
2.Väited
1) „kõigepealt ei põhine enamik meie arusaamu vaatlusel, vaid igasugustel muudel allikatel.“
2) „ teadmistel on igasuguseid allikaid , kuid absoluutset autoriteeti pole mitte ühelgi“
3) „teadmiste ülimaid, kõige algseimaid allikaid pole olemas.“
4) „teadmiste tähtsaimaks allikaks nii kvantitaiivselt kui kvalitatiivselt on igatahes traditsoon.“
5) „kõik meie teadmised on pärit üleloomulikust.“
3. Argumendid
1) „ Ma lugesin seda „The Times ’ist““ või siis „ma lugesin seda Envyvlopaedia Britannica ’st“ on märksa tõenäolisemad ja selgemad vastused küsimusele „Kust te teate?“ kui näiteks „Ma olen seda meeleliselt tajunud“ või „Ma tean seda ühe oma mulluse, vaatluse põhjal“.
2) „võime öelda, et „The Times“ on teadmiste allikas. Võime öelda, et „Physical Review’s“ avaldatud töödest on mõni autoriteetsem kui teine ning teatud füüsikaprobleemi puhul allikana eelistatavam kui „The Times’i“ või Encyclopaedia samateemaline artikkel. Kuid oleks täiesti vale arvata, et „Physical Review“ artikkel põhineks ainult – või ka osaliselt – vaatlusel. Allikas võib vabalt olla mõnest teisest uurimusest leitud vasturääkivus või näiteks avastus, et teises töös väljapakutud hüpoteesi saab kontrollida ühe või teise eksperimendi abil; kõik niisugused avastused on allikad, kuivõrd nad täiendavad meie teadmisi.
3)Teadmiste ülimaid, kõige algseimaid allikaid pole olemas. Teretulnud on iga allikas, iga oletud, ning iga allikat ja oletust võib kriitiliselt uurida. Ajalooteadus välja arvatud, uuritaksegi tavaliselt pigem fakte endid kui teabeallikaid.
4)Kui jätta kõrvale kaasasündinud tarkus, on teadmiste tähtsaimaks allikaks nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt igatahes traditsioon. Enamiku sellest, mida teame, oleme omandanud eeskuju kaudu, selle kaudu, mida meile on räägitud, mida oleme raamatutest lugenud; ning seetõttu, et oleme õppinud asjadesse kriitiliselt suhtuma , ise kriitikat omaks võtma ja taluma , tõestu lugu pidama
5)“Tõde on üle inimliku võimu.“
4. Oluliste mõistete definitsioonid
    Tabula rasa – ei millestki
5. Vastuväited- ja argumendid
„Niisugune võiks minu meelest olla üks kahest põhiideest, mis toetavad õpetust, et kõik meie teadmised on pärit üleloomulikust. Neist esimene idee on usutavasti väär, teine aga õige.
Esimese, väära idee järgi peaksime oma teadmisi või arusaamu õigustama veenvate põhjendustega, s.o põhjendustega, mis neid kinnitaksid või vähemalt näitaksid nende suurt tõenäosust. Igatahes tuleks õigustuseks valida paremad põhjendused kui see, et seni on meie arusaamad kriitikale vastu seisnud. Minu meelest viitab see idee sellele, et peame pöörduma tõeliste teadmiste algseima või autoriteetse allika poole, autoriteedi iseloom jääb aga lahtiseks: kas see on inimlik – nagu vaatlus või põhjendus – või üleinimlik (ning seega üleloomulik).
Teine idee, mille elulist tähtsust rõhutas Russell , seisneb selles, et inimautoriteet ei saa mingi määrusega kehtestada tõde, selles, et me peame tõele alistuma, et tõde on üle inimliku võimu. „
Juhul, kui autori meelest on üks idee usutavasti õige ja teine väär, siis kuidas saab leida kahe erineva idee põhjal ühise järelduse?
6. Minu kriitika autori suhtes, mis jääb autoril tõestamata? 
Minu meelest jätab autor õhku küsimuse, et kust ma tean, kas minu väide on õige või mitte. Samuti ei tea ma edasi kas peaksin autorit tõsiselt võtma kui ta ise ütleb, et see kõik on oletus .
7. Konkreetsed küsimused ja probleemid, mis jäi minu jaoks antud tekstis arusaamatuks?
Minu meelest oli tekst lihtsasti loetav ja jälgitav, ei meenutanud tavalist filosoofiateksti. Tekst oli arusaadav ning ei tekitanud mõistmisega probleeme.
3.OSA
Descartes leiab, et ta mõtleb ning tema alus teadmistele on mõtlemine. Popper arvab, et vaatluseid ei saa arvestada ülima allikana ning me peame endale tunnistama, et tõde on üliinimlik ja inimeste teadmised on piiratud.
Descartese menetlus ei kummuta Popperi kriitikat teadmiste ühtse allika leidmise kohta. Popper leidis, et kõik teadmised on pärit üleloomulikust ning mida rohkem teadmisi me saame, seda spetsiifilisemalt on meie teadmised sellest, mida me ei tea. Popperi arvates on meie mõtlemine liiga piiratud ning uued teadmised „rikutud“ eelnevate teadmiste poolt, et saaksime mõtlemist pidada üldkehtivaks allikaks.