Filosoofia 2 kodutöö - Teadmised ilma autoriteedita (1)

Tallinna Tehnikaülikool - Filosoofia - Filosoofia

2 HALB

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Teadmised ilma autoriteedita

2/4 N8
Maria Kohtla
103548IAPB
Popper käsitleb antud kirjatükis teadmise olemasoli ja selle õiget käsitlust tõeste faktide otsinguil. Popper väidab, et empiristide arusaam tõest (tõesed on need faktid, millest on teada algallikas mis peab põhinema vaatlusel) on väär. Faktide tõeseks midamiseks on vaja tema meelest pigem faktide kontrollimist ja võrglemist nii teiste allikate, kui allika iseendaga . Samas ka selle kriitilist hindamist ja lahtiarutamist. Samuti väidab Popper, et ei ole olemas täielikult autoriteetset allikat, mida saaks täielikult uskuda , kuna kõik allikad on tänapäeval juba vähe või rohkem rikutud. Seetõttu väidab ta, et selle asemel, et kontrollima hakata, kas allikas on autoriteetne , tuleb sellest hoopis üritada leida vigu.

Empiristide arvates tuleb teadmise tõsikindlus kui see pärineb vaatlusest. Popperi arvates see aga tõde kindlaks teha ei võimalda, sest alati leidub uus tõik mille algallikani vaja jõuda on. Põhiliselt ammutab inimene teadmised erinevast kirjandusest, näiteks entsüklopeediad, ajalehed jne.

Vaaltusest pärineva teadmise usaldusväärsus pärineb sellest, et see on empiristide arvated ülim teadmiste allikas. Popper väidab, aga et meil on vaatluse korral vaja tervet hulka teadmisi, kuna fakt, et teadmine pärineb vaatluselt ei ole veel piisavalt autoriteetne, et seda saaks pidada tõeks. Inimestevahelised teadmised on seotud kuna ei ole võimalik vaadelda kõike üksi, seetõttu kasutame me teiste inimeste teadmistest pärinevaid fakte.

Kui allikaks on puhas vaatlus , siis empiristi arvates tajub inimene tõde oma meeltega . Vaatluse teostamise puhul on väga oluline sündmuste õige tõlgendus. Igasugune teadmine põhineb aga faktide tõlgenduses ja kontrollimises kuna teadmine on vaja omale selgeks teha ning veenduda, et see on tõene.

Ajaloo puhul on allikas oluline, kuna see määrab kirjapandud fakti usutavuse. Sündmuse vahetu pealtnägemine ei mängi aga ajaloolise sündmuse tõe kindlakstegemisel mingit rolli, kuna see ei kinnita meile selle tõesust. Teadmiste muutumine on ka ise teadmine, sest meelemuutus võib osutuda tähtsaks ajalooallikaks.

Empiristi arvates on põhiline teadmiste allikas, kuna isegi kohtuprotsessis tõe selgitamiseks üritatakse leida algallikas, ehk isik kes on sündmust vahetult ise näinud, kuid paljude katsete põhjal on selgunud, et pealtvaatajad eksivad tihtu, kuna üritavad sündmusi tõlgendada. Tark tegu on sündmuse toimumise ajal see meelde jätta seostades muude tähtsate asjaoludega.

Empiristi jaoks on lähtekoha teadmine samaväärne faktitõestusega. Popperi arvates, aga ei vasta nad tõele, sest ühe puhul me saame teada vaid algallika, teise puhul aga knnitust faktile. Tõe saame teada vaid fakte kriitiliselt uurides ehk korrates eksperimenti vms.

Sellist küsimust tuleb esitada, kuna ei eksisteeri täiesti puhtaid ja õildais allikaid pole olemas. „Kriitiline ratsionalism“ seisneb teiste ning enda teooriaid ja oletusi kritiseerimises.Teadmine on aga vaid oletus, sest on peaaegu võimatu olla mingis väites või faktis täielikult kindel ning me lihtsalt oletame, et teatud väide on tõene.

Kuna kõige veenvam õigustus teadmisele on autoriteetne allikas, kuidd me ei saa kunagi kindel olla kui autoriteetne see tegelikult on. Kuna muidu ohustaks see tõe objektiivset käsitlust ja kriitikas selle suhtes. Sest kui sügavale me ka ei tükiks ei leia me autoriteeti kelle väljapakutud väidet ei saaks kritiseerida.

Kui inimene ei küüni tõeni, siis minu meelest ei saa ta väita et sta seda ei tee, sest selle väitmine tähendab siiski, et ta teab või küünib selleni .

Võimatus kõneluseks

Gadamer väidab, et inimestevaheline mõistmine ja mõtetevahetamine on suhtlusest kaduma hakanud. Kõne kasutatakse vaid mõtetu mulina tekitamiseks, või arutamaks asju, millesse nad ise hingega sisse ei ela, kuna need ei puuduta otseselt neine endi asju. Selles pole aga süüdi vaid puudulik suhtlusoskus või soovi puudus inimesega läheduse tekitamiseks. Tihtipeale on asjas süüdi ka kuulamisvõime või tahte puudumine.

Inimesed on tehnika arenguga hakanud vähem suhtlema silmast-silma ja see toob kaasa inimsuhete pinnapealseks muutumise. Keel on olemas vaid kõneluses, sest vaid nii ta vananeb või uueneb, muutub labaseks või täiustub. Seltskondliku suhtlemist ei saa pidada kõneluseks, sest kaob kahe erineva maailmapildi kokkusaamins ja mõtetejagamist vaid see sulab hoopis ühtlasesse mulinasse, mis ei anna kellelegi midagi.

Tehnika ei võimalda inimestel laskuda kõnelusse aina sügavamalt ja lõpuks tunda ühtekuuluvust, mida võimaldab vahetu läheduses viibimine .

Kirjad on muutunud labaseks, nõudmata enam mingitki kujutlusvõimet aga nende kirjutamisse sisse elama.

Elav kõnelus on ainuke mis võimaldab elavat spontaansust küsimuse ja vastuse kujunemise näol ning seetõttu kõneluse olemuses ka tõelist tõe tunnetamist kõneluspartneri nõustumise näol. Kõneluses kohtume me teises isikus ehk teises maailmapildis , maailmavaates midagi, mis puudus meis ning kui kõnelus õnnestunud, siis on see meisse jätnud midagi, mis on meid muutnud, ning see sarnaneb omamoodi sõprusega.

Esiteks on pedagoogidel raske säilitada kõneoskus kui nad peavad seda tegama suure kuulajaskonna puhul, seetõttu peaks pedagoogid õpetama korraga võimalikult vähe rahvast, et oleks võimalus kõigiga suhelda. Teiseks Peavad pedagoogid enda kohustuseks just rääkida, sest see annab nende arvates kõige paremini teadmisi üle kuulajaskonnale, mis on muidugi ekslik.

Läbirääkimiskõneluse eesmärgiks on jõuda kokkuleppele ning selles osalevad mitte rakendatud isikud ise, vaid nad esindavad oma partnerite huve. Kui inimene tajub teist teisena, siis ta näeb teise erinemist iseendast, kuid kui ta süveneda viitsib, siis kindlasti märkab ka teises inimeses kokkupuuteid oma enda huvidega . Läbirääkimise käigus tuleb loobuda barrikaatidest mis takistavad ühise keele leidmist.

Inimese haigus seisneb selles, et tal kaob loomulik kommunikatsioonivõime ümbritseva maailmaga ning arusaamast, et ta on eraldatud muust kõnelusühendusest pöördub ta arsti poole. Kui inimene ei oska teist mõttega ärakuulata ja teisest õigesti aru saada, siis on ta samuti kõnevõimetu, sest ta ei saa aktriivselt osaleda kõneluses. Raviprotsessi käigus tuleb aga patsiendil ka kuulamisvõime omandada.

Vastastikuse mõstmise juures on olulisteks komponentideks ka üksteise mõistmise eeldamine ja selle lootmine, sest kui inimene algusest peale kohe matab maha mõtte, et ta saab teist mõista ja ei looda, et see võimalik on, siis ei saagi seda juhtuda. Sellise käitumisega ta seab omale kohe seina ette ja sellest läbi pääsemine on üpris võimatu. Ühine keel eeldab aga teise inimese mõistmist ja seega lihtsustab kuulamist ning arusaamist . See aga võimaldab kõnelemisse süveneda ja sukelduda aina sügavamale ning avada lõpuks ka kõige sügavamad osad iseendast.

.ODT Laadi alla originaalfail 2 lk · .odt · 253 allalaadimist

Filosoofia 2 kodutöö - Teadmised ilma autoriteedita #1

Filosoofia 2 kodutöö - Teadmised ilma autoriteedita #2

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-06-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti

253 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

DOF Õppematerjali autor

Teadmised ilma autoriteedita
Võimatus kõneluseks
vastused küsimustele

filosoofia teadmised autoriteedita

Sarnased õppematerjalid

doc

Popper, Gadamer

1 2. kodutöö POPPER Teadmised ilma autoriteedita Autori põhiidee: Popper seletab, kuidas on võimatu jõuda teadmiste algallikani, st igal inimesel on asjadest oma arusaam ning iga inimene näeb asju erinevalt ja seetõttu on võimatu leida ühest ja ka tõeset informatsiooni ükskõik missuguste väidete kohta. Teadmiste tähtsaim allikas on traditsioon, kuid teadmiste allikaid on mitmeid. Siiski ei ole mitte ühelgi teadmiste allikal vaimset mõjuvõimu, st autoriteeti

Filosoofia

docx

Teadmised ilma autoriteedita

Olga Dalton, 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 2 Teadmised ilma autoriteedita Popper näitab, et vastupidiselt empiristide arvamusele pole teadmiste ainukeseks ja ülimaks allikaks vaatlus. Me võime küll vaatlusest teadmisi saada samamoodi nagu teistelt inimestelt, kuid ükski neist pole tähtsam kui teine: ülimaid, kõige algsemaid allikaid polegi olemas. Allika järele pärimise asemel peaksime teadmist ennast kriitiliselt uurima. Teadmine ei alga eimillestki, vaid tekib eelnevate teadmiste teisenemise teel.

Filosoofia

docx

Filosoofia vahearvestus 2015

filosoofilist teksti lugeda ja teha see endale arusaadavaks. Kõik õpiobjektis käsitletud tehnikad olid mulle enamvähem tuttavad v.a. hermeneutiline ring - see oli mulle uus, kuid idee oli lihtne ning sain seda edukalt rakendada. II OSA Teksti teema ja autori uurimisprobleem Teksti teema: Empirismi pädevus teadmiste päritolu selgitamisel Uurimisprobleem: Kas vaatlus on meie maailmamõistmise algseim ning ülim allikas tõe leidmiseks? Kust saame oma teadmised? Väited Põhiväide: Teadmine ei alga eimillestki, vaid tekib eelnevate teadmiste teisenemise teel. 1. Vaatlus ei võimalda tõde kindlaks teha. 2. Ühe inimese teadmine on alati seotud teiste inimestega ehk traditsioonidega. 3. Vaatlus omaette pole veel teadmine, vaid saab selleks siis kui analüüs on lõppenud. 4. Teadmised ei teki eimillestki – need saadakse varasemate teadmiste teisenemise põhjal. 5. Inimesed tõlgendavad asju erinevalt. 6

Filosoofia

doc

K. R. Popperi kriitiline ratsionalism.

Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 16. teema: K. R. Popperi kriitiline ratsionalism. Probleemsituatsioon. Karl Raimund Popper (1902-1994) oli kahekümnenda sajandi filosoof, kes mõtestas oma filosoofilises õpetuses just seda maailma, milles inimkond kahekümnendal sajandil elas. Tema peamisteks uurimisvaldkondadeks olid teadusfilosoofia ja poliitiline filosoofia ning ta püüdis lahendusi leida küsimustele, mis olid ajendatud kahekümnendal sajandil teaduses ja poliitikas toimunud sündmustest. Antud loeng on kirjutatud kommentaarina Popperi artiklile “Teadmised ilma autoriteedita” [Akadeemia 1990, nr. 9]. Selles kirjutises käsitleb Popper näiliselt filosoofia ajalukku puutuvaid teemasid, ehkki tema kui teoreetiku peamine huvi ei olnud üldiselt sugugi suunatud filosoofia ajaloole. Ning ka antud

Filosoofia ajalugu

docx

Filosoofia vahearvestus (Popper ja Descartes)

Kuigi sain sellest tehnikast kerge ülevaate, ei tundu see olevat siiski tehnika, mida hakkan tulevikus kasutama. Kuigi eelmises osas ei maininud ma järgnevaid tehnikaid: teksti liigendamine alateemadeks ning jooniste ja mõisteskeemide tegemine, ei tähenda see, et ma neid varasemalt ei teaks ja alles nüüd tundma oleks õppinud, vaid minu jaoks pole need efektiivsed. II osa 1. Teksti teema ja autori uurimisprobleem Teksti teemaks on „teadmised ilma autoriteedita“. Autori uurimisprobleemiks on tõestada, et empiristide argumentatsioon ei pea paika. Esiteks seab ta kahtluse alla empiristide pädevuse: „ Kas vaatlus on meie maailmamõistmise algseim, ülim allikas? Ja kui ei, kust ammutame siis oma teadmised?“. Autor püüabki leida vastuse sellele, kust tulevad teadmiste allikad ja kas teadmistel üldse on autoriteetseid allikaid. Uurimismeetodiks on peamiselt empiristide väidete ja argumentide ümberlükkamine. 2. Väited

Filosoofia

rtf

Popper “Teadmised ilma autoriteedita“ ja Locke “Essee Inimarust“

Popper "Teadmised ilma autoriteedita" Locke "Essee Inimarust" Popper kirjutab oma essees "Teadmised ilma autorideedita" teadmiste allikatest, esitades vastuväiteid empiristide arusaamale, et teadmiste allikaks on vaatlus. Essee põhiidee on,et teadmiste ülimaid, kõige algseimaid allikaid pole olemas. Teadmiste otsingul ei tasu pärida teadmiste allikate järele vaid tuleb uurida, kas esitatud väide on tõene ja kooskõlas faktidega. Inimestel tasuks algseima teadmisteallika ideest loobuda ning aru saada, et et kõik inimeste teadmised on inimlikud. Me võime küll tõde otsida,

Filosoofia

doc

Karl R-Popperi kriitiline ratsionalism

Ta käsitleb teadusfilosoofias küsimusi näiteks: kuidas võis juhtuda, et üks vaatlustes ja eksperimentides laialdast kinnitust leidnud teaduslik teooria osutus lõpuks ikkagi paljuski ekslikuks? Miks ei avastatud selle teooria puudujääke mitme sajandi vältel, vaid see paistis kaasaegsetele hoopis lõpliku tõena? Kas ei või sama saatus oodata ka neid teooriaid, milles tänapäeval ei osata kahelda? Millist probleemsituatsiooni käsitleb Popperi poliitiline filosoofia? Poliitilised probleemsituatsioonid filosoofias tekitasid Popperil küsimusi, näiteks: milline on totalitaarsete ühiskondade tekke- ja püsimisemehhanism? Kuidas oleks võimalik selliste reziimide tekkimist ära hoida? Millistele tingimustele peaks vastama ühiskond, et see areneks kõigi oma liikmete huvides? Millise epistemoloogilise järelduse teeb Popper 20. sajandi alguse teadusrevolutsioonist?

Filosoofia ajalugu

docx

Teadusfilosoofia ja metodoloogia

Teadusfilosoofia ja metodoloogia Eksam: 4 küsimust, 2 pikemat (1-2 lk) Objektiivne teadmine.. kuid ka teaduses on palju seisukohti ümber hinnatud. Esitused sõltuvad vaatenurkadest, eesmärkidest, uurimisülesandest jne. Akadeemilise teaduse 3 dimensiooni: filosoofiline, psühholoogiline, sotsioloogiline Teadlast raamitsevad traditsioonid ja institutsioonid. Normatiivne vs deskriptiiven – filosoofia peaks olema loomu poolest normatiivne (alati ei vaja empiirilisi fakte) Epistemoloogia – so teadmiste ja tunnetamise teooria, Episteme – kindel, kaheldamatu. Uurib, missugune on teadmine (uskumus, teadmine, juhuse tõttu on uskumus tõene). Episteme järgi peab aga lati olema tõene, alusega. Uurib üldisi seoseid tõendite ja üldväidete vhael. Teadus võimaldab meil põhjendada uskumusi ja seletada ümbritsevat maailma.

Teadusfilosoofia ja metodoloogia

Rohkem sarnaseid