Popper, Gadamer (0)

4

2. kodutöö

POPPER Teadmised ilma autoriteedita
Autori põhiidee: Popper seletab, kuidas on võimatu jõuda teadmiste algallikani, st igal inimesel on asjadest oma arusaam ning iga inimene näeb asju erinevalt ja seetõttu on võimatu leida ühest ja ka tõeset informatsiooni ükskõik missuguste väidete kohta. Teadmiste tähtsaim allikas on traditsioon, kuid teadmiste allikaid on mitmeid. Siiski ei ole mitte ühelgi teadmiste allikal vaimset mõjuvõimu, st autoriteeti.Allikaks saab nimetada ükskõik missugust fakti, kui ta täiendab meie teadmisi.
Küsimused:

Kust tuleb teadmise tõsikindlus ( empirist )? Vaatlusest. Miks ei võimalda vaatlus (veerev lumepall ) tõde kindlaks teha (Popper)? Enamik meie arusaamu ei põhine vaatlusel, vaid igasugustel muudel allikatel. Kui hakata uurima mingi fakti tõelevastamist, siis peagi avastame, et iga sammuga kasvab vajadus aina rohkema informatsiooni saamiseks. Tõe kindlaks tegemisel tuleks võimaluse korral kontrollida väidetavat fakti ennast.
Kust ammutab inimene teadmised? Erinevatest allikatest. Teadmised täienevad eelnevate teadmiste kaudu, kõik teadmised algavad millestki.

Millel põhineb vaatlusest lähtuva teadmise usaldusväärsus (empirist)?
Kui vaatluse abil tõde kindlaks teha, siis jõuame lõpuks allikani, kust informatsioon pärineb. See võtab küll palju aega ja vaeva, kuid tulemus on usaldusväärne.
Miks vajab inimene vaatluste korral tervet hulka teadmisi (Popper)? Vaatluse korral kasutab inimene ka oma varasemaid teadmisi ning nende ja vaatluse kokkupanemisel saab ta lõpptulemuse. Varasemate teadmiste abil oskab inimene vaatlust paremini läbi viia.
Kuidas on ühe inimese teadmine seotud teiste teadmistega? Teadmisi edastatakse inimeselt inimesele. Meie oleme oma teadmised saanud eeskujude kaudu ning raamatutest, mida lugenud oleme.

Kuidas avaldub inimesele tõde, kui teadmiste allikaks on puhas vaatlus (empirist)? Küsimuste esitamise teel kuni jõutakse algallikani. Mis on vaatluste teostamise vajalik tingimus: mida sisaldab igasugune vaatlus (Popper)? Igasugune vaatlus sisaldab vaatlusele tuginevaid teadmisi. Kuidas mõista, et igasugune teadmine seisneb faktide tõlgendamises ja kontrollimises? Kui me mingis tõigas kahtleme, siis kontrollime selle paikapidavust. Ning alles siis, kui see tõele vastab, oleme omandanud uue teadmise.

Mispärast ei ole ajalooliste teadmiste puhul allikate poole pöördumist võimalik vältida (empiristi õigustus)? Allikate poole pöördumine on ainus võimalus neid fakte kontrollida, sest isikud, kes need kirja on pannud , ei ela enam ning meil pole võimalik nendeni jõuda, et järgi küsida, mis täpselt juhtus. Miks ajaloolise tõe kindlaks tegemisel ei ole sündmuse vahetu pealtnägemine oluline (Popper)? Sest pealtnägija arvamuse muutumine ei ole vaadeldav sündmus, seda ei saa vaadelda.Mis mõttes on teadmiste muutumine ise teadmine? Uued teadmised muudavad inimest, tema arusaama ja maailmavaadet.

Millel põhineb empiristi väide, et teadmiste allikaks on vaatlus (kohtuprotsessi näide)? Kohtuprotsessi korral pole võimalik saada mujalt andmeid, kui tunnistaja(te) ütluste järgi. Mis alust on arvata, et pealtnägijad eksivad (Popper)? Asjadekäik on nii kiire, et hiljem on raske meelde tuletada täpset sündmustejada. Mille poolest on toimuva kohta otsuste tegemine arukas tegevus? Kui me toetume ainult sümboleile, mida mäletame, pole meie jutul kandejõudu ning sellest pole abi. Kui meil on selgelt meeles, mismoodi miski toimus, on meie teadmistest ka abi.

Milline on lähtekoha ja tõesuse seos empiristi jaoks? Empirist ei tee küllalt selget vahet teabe lähtekoha küsimuse ning tõestatavuse küsimuse vahel Kuidas on võimalik lähtekoha ja tõesuse küsimustel selget vahet teha (Popper)? Väidetavate faktide kriitilise uurimise kaudu. Miks on faktide kriitilise uurimise tagajärjeks tõe teada saamine? Siis on viga kõrvaldatud ning tõde välja selgitatud .

Miks tuleb küsida: kuidas suudaksime leida ja kõrvaldada vea? Me peame endale selgeks tegema, et ideaalseid allikaid ei ole ning seetõttu tuleks hoopis vigu leida ja neid kõrvaldada. Kirjeldage, milles seisneb “kriitiline ratsionalism ”? Uurides kriitiliselt teiste teooriaid enda teooriaid kritiseerides. Mis mõttes teadmine ( tehtav väide) on vaid oletus? Kui kelleltki küsida, kust see väide pärineb, siis on vastuseks , et see on vaid oletus. Inimene ei pruugi isegi mäletada, kust ta seda kuulnud on, see teadmine on lihtsalt temas olemas.

Miks idee, et teadmisi või arusaamu peab õigustama veenvate põhjendustega, on väär (autoritaarne)? Sellisel juhul peaksime pöörduma tõeliste teadmiste algseima või autoriteetse allika poole, autoriteedi iseloom jääb aga lahtiseks. Miks idee, et tõde on üle inimliku võimu, on õige? Inimene ei saa tõde kehtestada, tõele tuleb alistuda. Mil moel tõe objektiivsuse põhimõte on ühildatav tõdemusega, et kõik teadmised on inimlikud? Kõik inimeste teadmised on inimlikud – läbisegi meie eksituste, eelarvamuste, meie unistuste ja lootustega –, kõik mis me saame teha, on pimesi tõe järele kombata, ehkki me temani ei küüni.

Kui inimene ei küüni tõeni, siis kuidas (mis alusel) saab ta väita, et ta ei küüni tõeni (teab et see, et ta ei küüni tõeni, on tõde)? Mida rohkem teadmisi me saame, seda rohkem teame me ka seda, et me midagi ei tea. Teadmine oma teadmatusest.

Falsifitseerimine on teoreetilise väite põhimõtteline ümberlükkamine vaatluste või katsete põhjal

Induktsiooni kriitika põhipunktid
*vaatlustest ei saa tuletada rangelt üldist teadmist vaadeldava nähtuste kogu klassi (ka tuleviku) kohta.
GADAMER Võimetus kõneluseks 1972
Autori põhiidee: Inimesele on loomupärane võime kõnelemiseks. Kõnelemise vorme on erinevaid, kuid üldjoontes on kõnelemine õnnestunud siis, kui me oleme sealt midagi saanud ning see miski on meis midagi ka muutnud. Sellegipoolest tekib kõnelusvõimetus. Inimene seda üldjuhul enda juures ei märka. Ühelt poolt saab kõnelusvõimetuseks nimetada võimetust kuulata, teiselt poolt seda, kui mingit ühist keelt polegi.
Küsimused:

Milles on teie jaoks probleem, kui autor tõstatab küsimuse kõnelemise võimetusest? Probleem seisneb selles, et inimesed ei oska enam üksteisega suhelda, ei mõisteta üksteist.
Kuidas mõistate - keel on olemas vaid kõneluses? Keel on olemas vaid kõneluses, st ükskõik missugust eneseväljendusviisi kasutada, on tegemist siiski erinevate keele vormidega ( nt kehakeel, kõnekeel jne). Samuti raamatutesse jt ürikutesse kirja pandud keel on omamoodi kõnelus, nt raamatu kirjutanud autor on lugejaga mõttevahetuses.
Mispärast ei saa seltskondlikku suhtlemist pidada kõneluseks?
Seltskondlikku suhtlemist ei saa pidada kõneluseks, sest palju inimesi üheaegselt ei saa kõneleda, kõneluses osaleb 2 inimest. Seltskond ei süvene juttu , räägitakse igapäevaasjadest.

Mille poolest vaesestab tehnika inimeste vahelist kõnelust (telefon ja kõnekarismaatikud)?
Informatsioonitehnika kasutamise tulemusena inimesed kaugenevad üksteisest. Telefoni puhul ei ole teine inimene valmis kuulama ega ka kõnelusse laskuma.

Mis on autori arvates kirjateel suhtlemisel kaasajal 17-18. saj võrreldes kaduma läinud? Kadunud on kirjakirjutajad, kaasajal suheldakse kirja teel väga harva ning edastatakse pigem postkaarte puhkuselt vms lühisõnumeid. Tänapäeval ei saadeta kirjale koheselt ka vastust tagasi.

Milles seisneb kahe inimese kohtumine ja milline on dialoogi roll tõe tunnetamises? Kahe inimese kohtumine seisneb teineteise kuulamises, mitte ainult enese mõtete austamises. Dialoogi roll tõe tunnetamises seisneb selles, et sõna vaid teiste vastuvõtus ja nõustumises leiab kinnituse ja et mõtlemise järjekindlus, mis samas ei ole teiste kaasaskäimine selle mõtetega, jääks ilma veenva jõuta. Kõnelus teistega tähendab, nende vastuväiteid või nende nõustumisi, nende arusaamisi või arusaamatusi, üht meie üksilduse laienemise laadi ja võimaliku ühtekuuluvuse proovimist, milleks mõistus meid julgustab. Tõe tee on kõnelus. Mis toimub kõneluses ja mille poolest sarnanaeb kõnelus inimestevahelise sõprusega? Dialoogi pidades kohtuvad kahe erineva inimese maailmavaated ning nad need inimesed seisavad üksteisega vastamises. Nende maailmapildid kohtuvad ning neid on kaks, st see pole üks vaade ühele maailmale. Kõneluse käigus kohtub inimene teises inimeses millegagi, millega ta varem kokku puutunud pole. Ning kui kõnelus on õnnestunud, muudab see kõnelejas midagi. See on ka kõnelemise sarnasus sõprusega. Kaks inimest leiavad üksteist, nad täiustavad teineteist ning õpivad üksteiselt midagi uut, mida nad varem ei teadnud . Ning lõpuks leiavad nad üksteises iseenda, sest nad on muutunud sarnasteks.

Kuidas rääkimine, teadmise vahendamine ja suur kuulajaskond katkestavad inimeste vahel toimuva kõneluse (pedagoogiline kõnelus)?
Õpetaja rollis oleval isikul on võimetus kõnelemiseks, sest õpetaja arvates on tema ülesanne teadmisi võimalikult ühtlaselt edasi anda, st tema räägib ja teised kuulavad. Sellest staadiumist on raske üle minna küsimise ja arutlemise tasemele .

“läbirääkimiskõnelus”: Milles seisneb läbirääkimiste eesmärk ja mis rolli täidavad selles osalevad isikud? Läbirääkimiste eesmärk on kokkuleppele jõudmine ning selles osalevad isikud esindavad näiteks neid volitanud partei huve. Kuidas saab olla, et teise tajumine teisena (objektiivne kõnevõime) tähendab võimetust teist kuulata (subjektiivne kõnevõimetus)? Me ei taju seda, mis teises sünnib või me kuuleme valesti. Vaid see, kes kuuleb vaid iseennast , laseb temale suunatud jutu kõrvust mööda või kuuleb valesti. Ta ei ole võimeline teist kuulama. Millest tuleb läbirääkimiste käigus (kõneluses) loobuda?
Läbirääkimiste käigus tuleb unustada selle teema isiklikult võtmine. Kõige rohkem võidavad kõik siis, kui otsitakse ühiseid lahendusi.

Ravikõnelus: Milles seisneb inimese haigus ja miks pöördub ta abi järele (psühhoanalüütiline kõnelus)? Haige inimene on takerdunud omaenese ettekujutustesse ning seetõttu ei oska ta teisi kuulata ja ei saa ka kõnelusse laskuda.Arsti juurde viib ta soov uuesti kõnelema õppida, tal on siiski olemas soov teiste inimestega kõneluses olla. Mis mõttes teise kõneluses ärakuulamine (subjektiivne kõnevõime) tähendab oskamatust kõnelda (objektiivne kõnevõimetus)? Kuulatakse küll teine inimene ära, kuid üksteist ei mõisteta, ühine keel puudub.
Mis tuleb raviprotsessis (kõnelemise käigus) omandada?
Raviprotsessis tuleb omandada uuesti kõnelemisevõime.

Mille tõttu vastastikust mõistmist ei suudeta leida, kui seda ei eeldata? Kui puudub ühine keel, siis on ka raske üksteist mõista. Kui inimesed ei räägi sama keelt, siis nad võõrduvad. Kui inimesed ei tahagi ühist keelt rääkida, siis ei saagi nad teineteist ka mõista. Ja mispärast vastastikune mõistmine pole võimalik, kui seda ei looda? Kui tegeletakse ühise keele otsimisega, siis see ka leitakse ning üksteise mõistmine on suurepärane. Kuid selleks tuleb vaeva näha. Kui pingutatakse ning seda tõesti tahetakse, siis see ühine keel ka leitakse.
Kuidas ühine keel võimaldab kuulata teist ja mil moel teist kuulates ollakse suutelised kõnelema iseendast?
Ühine keel võimaldab teisest inimesest aru saada, teda mõista. Nind kui usaldus on saavutatud, siis kõneletakse ka iseendast, st avatakse teisele ka oma mõtted.