Filosoofia vahearvestus 2015 (0)

FILOSOOFIA VAHEARVESTUS
SANDER KUKK
140592
I OSA
1A) TEHNIKAD , MIDA EELNEVALT OSKASIN:

Olulise allajoonimine

Seda tehnikat olen ma kõige enam kasutanud. See aitab silmatorkavalt eristada olulisemaid mõtteid ja seoseid. Lisaks kasutan märkmeid ja märksõnu, et lahti seletada keerulisemad laused. Sageli muudab teksti raskesti mõistetavaks just lausete pikkus. Sel juhul püüan olulise mõtte alla joonida ning sedasi need lühemate märkustena kirja panna.

Teksti liigendamine alateemadeks

Seda tehnikat olen kasutanud eelkõige kirjandite ja esseede analüüsimiseks. Kui olen kirja pannud iga lõigu põhiteesi või idee, siis annab see kirjutisest hea ülevaate ning võimaldab kiirelt leida koha, kust võiks teemakohast infot leida.

Mõttekäikude lihtsustav ümbersõnastamine

Seda tehnikat olen kasutanud näiteks võõrkeelsete tekstide lugemisel. Lisaks on meetodit hea kasutada ümberjutustuse ettevalmistamisel, sest kui silme ees on lihtsamad mõttekäigud, siis saab sellele pikemat ja sisukamat teksti juurde lisada. Enneantud teksti lugedes oli sellest samuti kasu, sest mitmed mõtted vajasid korduvat lugemist ning „lahti harutamist“.

Lühikokkuvõtte kirjutamine

Seda meetodit olen ma isiklikult vähe kasutanud, aga leian, et see on hea viis näiteks eksamiks ettevalmistumisel. Kui konkreetse teema kohta, mis on esitatud pika õpikutekstina, kirjutada lühikokkuvõte, siis annab see edasi materjali põhilise sisu ning aitab põhilise mõtte meelde jätta.
Diagonaalis lugemine
Kui esimest korda Descartes `i teksti vaatasin , siis lugesin teksti diagonaalis läbi ning otsisin silmatorkavamaid märksõnu. Seda meetodit on efektiivne kasutada näiteks uudiste või lihtsamate tekstide lugemisel. Minul isiklikult see meetod filosoofilise teksti puhul edukas ei olnud, sest tekst vajas rohkem süvenemist.
1B) TEHNIKAD, MIDA ÕPIOBJEKTIST JUURDE ÕPPISIN:

Jooniste ja mõisteskeemide tegemine

Antud meetodit olen ma kasutanud peamiselt protsesside või seoste selgitamiseks. Antud teksti puhul see meetod minu puhul edukas ei olnud, sest suurem ressurss kulus arusaadava skeemi koostamisele. Lisaks oli see meetod minu jaoks liiga ajakulukas, sest erinevate joonte ja selgitavate noolte vedamine võttis minu jaoks liiga kaua aega. Tehnika ei olnud minu jaoks täiesti uus, kuid selle kasutamine antud teksti puhul andis mõista, et olen enda jaoks sisse töötanud muud meetodid.

Hermeneutiline ring

Kui vaatasin esimest korda sõnapaari “ hermeneutiline ring“, siis kerkis mulle silme ette mõni ringilaadne joonis või skeem. Tegelikult oli antud meetodi sisu hoopis lihtsam: lugeda teksti korduvalt ning iga kord püüda järjest sügavamat mõtet leida. Antud võte oli minu jaoks peaaegu et uus ning soovin seda tulevikus kasutada teaduslike artiklite ja eriti võõrkeelsete tekstide lugemisel.
Kokkuvõte
Kõige enam sobisid mulle järgmised meetodid: allajoonimine, mõttekäikude ümbersõnastamine ning hermeneutiline ring. Nende kolme kombineerimisel sain enda jaoks toimiva süsteemi, kuidas keerukat filosoofilist teksti lugeda ja teha see endale arusaadavaks. Kõik õpiobjektis käsitletud tehnikad olid mulle enamvähem tuttavad v.a. hermeneutiline ring - see oli mulle uus, kuid idee oli lihtne ning sain seda edukalt rakendada.
II OSA
Teksti teema ja autori uurimisprobleem
Teksti teema: Empirismi pädevus teadmiste päritolu selgitamisel
Uurimisprobleem: Kas vaatlus on meie maailmamõistmise algseim ning ülim allikas tõe leidmiseks? Kust saame oma teadmised?
Väited
Põhiväide: Teadmine ei alga eimillestki, vaid tekib eelnevate teadmiste teisenemise teel.

Vaatlus ei võimalda tõde kindlaks teha.

Ühe inimese teadmine on alati seotud teiste inimestega ehk traditsioonidega.

Vaatlus omaette pole veel teadmine, vaid saab selleks siis kui analüüs on lõppenud.

Teadmised ei teki eimillestki – need saadakse varasemate teadmiste teisenemise põhjal.

Inimesed tõlgendavad asju erinevalt.

Nii teiste kui ka enda teooriaid tuleb kriitiliselt uurida.

Objektiivset tõde saame tundma vaid siis kui püüda seda isiklikult uurida.

See, et inimene ei küündi tõeni, on tõde.

Ei ole oletust ilma kriitikata.
Argumendid

Põhiväite argumendid: Empiristid õigustavad allikate poole pöördumist sellega, et need allikad pärinevad tunnistajatelt või tunnistajate kirjeldustelt. Ajaloolise tõe kindlaks tegemisel ei ole sündmuse vahetu pealtnägemine oluline, kuna see ei lisa ajaloolisele faktile uusi teadmisi juurde. Teadmiste muutumine on ise teadmine, sest me saame uusi teadmisi vaid varasemate teisenemise teel – teadmised ei teki eimillestki.

Vaatlus ei võimalda tõde kindlaks teha.
Popperi arvates ei võimalda vaatlus tõde kindlaks teha, sest on võimatu kontrollida kõiki vajaminevaid tunnistajate vaatlusi: alustades oma vaatluse kirjeldamist, jõuab pealtnägija õige pea selliste teoreetilise teadmisteni, mida pole võimalik vaatlusega tõestada. Popper võrdleb seda veereva lumepallina: teadmiste hulk, mida empiristide arvates tuleks vaatlusega tõestada, kasvab tõkestamatult.

Ühe inimese teadmine on alati seotud teiste inimestega ehk traditsioonidega.
Ühe inimese teadmine on alati seotud teiste inimestega, sest üheks teadmise allikaks on traditsioon ehk aja jooksul kogunenud teadmiste hulk ilma milleta on võimatu oma teadmisi suurendada. Vaatlus ei saa toimuda ilma kindlate teadmiste olemasoluta, kuna juba enne vaatluse alustamist peab inimesel olema ettekujutus sellest, missugust probleemi peaks ta vaatlusega lahendama ehk tal peaksid olema teoreetilised teadmised vaadeldavast asjast.

Vaatlus omaette pole veel teadmine, vaid saab selleks siis kui analüüs on lõppenud.
Kui teadmiste allikaks on puhas vaatlus, siis pead sa tõe teadasaamiseks olema sündmuse pealtnägijaks. Puhtal kujul vaatlusele tuginevaid teadmisi ei saa eksisteerida, sest teadmise saamiseks peame vaadeldavat kuidagi enda jaoks tõlgendama. Igasugune vaatlus sisaldab ka teoreetilisi teadmisi, mis on vaatluse eelduseks ja mida ei ole võimalik vaatlusest saada.

Inimesed tõlgendavad asju erinevalt.
Igaüks tõlgendab juhtunut omal viisil, toetudes eelnevatele kogemustele ja teadmistele . Toimuva kohta otsuse tegemine võib osutuda lõputuks tegevuseks ega pruugi lõppkokkuvõttes õige järelduseni viia.

Nii teiste kui ka enda teooriaid tuleb kriitiliselt uurida.
Faktide kriitilise uurimise tagajärjeks on tõe teada saamine, sest siis suudame leida vigu, mis annavad meile aimu tõe olemusest. Millegi teadmine algab selle teadmise kummutamisest või ümberlükkamisest. Iga teadmine on vaid oletus ehk hüpotees , sest selle kriitilise läbivaatamise tulemusel võib selguda, et see ei ole tõene. Seega on iga teadmine falsifitseeritav.

Objektiivset tõde saame tundma vaid siis kui püüda seda isiklikult uurida.
Vastasel juhul peaksime toetuma mingile autoriteedile või kellegi teise arvamustele-kogemustele, mis on aga väär. Kui arvata mingi seisukoha kohta, et see on kindel tõde, siis saab järeldada, et seni pole kellegi kriitika seda ideed ümber lükanud ning peaksime pöörduma mingi autoriteetsema algallika poole, mille olemust on aga keeruline kindlaks määrata.

See, et inimene ei küündi tõeni, on tõde.
Kui inimene ei küüni tõeni, siis saab ta vaid oletada, et ta ei küüni tõeni. Siis võib ta oma oletust kriitiliselt uurida ning läbi selle järeldada, et see, et ta ei küüni tõeni, on tõde.

Ei ole oletust ilma kriitikata.
Falsifitseerimine põhineb faktil, et iga teadmine on potentsiaalselt ümberlükatav, seega falsifitseerimine ise on oletuse ümberlükkamine. Väide „mu väide on oletus“ on üksnes oletus, sest selle väite üle saab vaielda ning pole välistatud ka selle väite ümberlükkamine ning selle tõesust pole võimalik kindlaks teha. Keegi ei saa asetada ennast väljaspoole kriitikat, isegi allutades enese teiste kriitikale, sest kriitika peab jääma , kuna ei ole oletust ilma kriitikata.
Oluliste mõistete definitsioonid

• in infinitum – lõpmatusse, igavesti
  
• doxa – ilmuma, tunduma
  
• epistēmē - teadma, teadmistele tuginema
  
• autonoomia printsiip - tegutse nii, et kohtled iga ratsionaalse olendi tahet kui universaalse seaduse andjat
  
• tabula rasa - puhas leht, algses rikkumata ja välismõjudest vabas seisundis olev asi; filosoofiline sensualistlik tunnetusteoreetiline käsitlus : inimmõistus iseeneses on tabula rasa, igasugune teadmine tuleb meelelistest kogemustest.
  
• anamnesis – meenutus
  
• empirism - mõttesuund, mis vastandub ratsionalismile, pidades teadmise aluseks kogemusi ja eitades kaasasündinud ideesid. Empirism seab muuhulgas kahtluse alla metafüüsika . Ratsionalismi ja empirismi vaidlus on klassikaline tunnetusteoreetiline probleem filosoofias.
  

Vastuväited- ja argumendid

• Popper väidab, et teadmiste tähtsaimaks allikaks nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt on traditsioon. See tähendab, et pärimuseta oleks meil võimatu üldse midagi teada. Miks ei saa siis olla traditsioon empiiriline algallikas ?
  
• Popper väidab: (tsiteerin) “Läbinisti usaldatavad pole ei vaatlus ega põhjendus. Intellektuaalne intuitsioon ja kujutlus on ülitähtsad , kuid needki pole usaldusväärsed: nad võivad asjadest küll väga selge pildi anda, ent ometi eksiteele viia.“ Mis või kes saab sel juhul olla sõltumatu vaatleja kui miski/keegi pole usaldatav?
  
• Popper väidab, et tõde on üle inim-võimu. Kui aga uurimisvõtted, meie oletuste kriitika, püüdlused selle poole, mida me veel ei tea, on kõik seotud puhtalt inimliku eksistentsi ja olemusega, siis miks pidada tõde kui uuritavat objekti inimesele mõistetamatuks?
  

Minu kriitika autori suhtes, mis jääb autoril tõestamata?

• Kui empiiriline allikaotsing on mõttetu võitlus terve mõistuse vastu, siis miks on need ideed ikkagi nii levinud?
  
• Mis juhtub siis kui empiiriline allikaotsing kannab vilja ja leitakse kõige algallikas?
  
• Kuidas mõjutab optimistlik või pessimistlik tunnetusteooria teadmiste õigsust?
  

III OSA
Descartes`i väitis, et kui kõrvale jätta kujutlusvõime ja kõik meeltega tajutav ning keskenduda ainult mõttetegevusele, siis saab järeldada, et kui ma mõtlen, siis järelikult olen olemas ning eksisteerin end ümbritsevas keskkonnas. Enda olemasolu saab ära tunda vaid intellekt ise. See tähendab, et Descartes määras ära ühe kindla pidepunkti, vankumatu seisukoha, mille olemasolu ei saa lihtsalt ära kaotada. Kui nüüd mõelda empiirilisele allikaotsingule ja Popperi väitele, et inimesed ei küündi tõeni, vaid saavad ainult selle piire kombata, siis on märgata vastuolu. Descartes`i väide on tõde: kui intellekt saab aru, et ta on olemas, siis nii ka on. Siin pole vaidlemisruumi. Popperi väite kokkuvõte oleks aga järgmine: inimautoriteet ei saa mingi määrusega kehtestada tõde. Seetõttu usun, et Descartes`i menetlus ei oleks rahuldanud Popperi mõtteid tõe leidmise ja eksistentsi kohta.