Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Filosoofia 1. arutlus - Filosoofia vahearvestus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
meelte, lühikokkuvõtte, kahtlemine, eksistents, etalon, versioon, kuulmise, maitsmise, vahearvestustodeid, nendest, hermeneutiline, loen, teatakse, tunnetata, sisestatud, substants, asjast, võrrandid, omandanud, asjal, perfektne, küllap, niikaua, juhtumisi, kahtlusi, mõistan, tajuda, puudutuse, haistmisega, viisidel, iseennast, minast, millenimeditatsioonis, aga seminaritekstis (Arutlus meetodist) mitte. · ,,Seevastu keha kohta mul kahtlusi polnud; arvasin, et tean täpselt ta loomust ja kui ma ehk oleksin proovinud kirjeldada, millisena ma teda vaimuga haarasin, siis oleksin selgitanud nii: ma mõistan keha all kõike, mida saab mingi kujuga piiritleda, kohaga ümbritseda; mis täidab ruumi nii, et see välistab temast kõik teised kehad; mida saab tajuda puudutuse, nägemise, kuulmise, maitsmise või haistmisega, ja samuti liigutada paljudel viisidel, mitte küll ise, aga seda võib teha kes tahes teine, kes teda puudutab nimelt olin arvamusel, et keha loomusesse ei kuulu mingil juhul see, et tal on jõudu iseennast liigutada, samuti aistida või mõtelda." · ,,On täiesti kindel, et nii täpselt saadud teadmine minast ei sõltu neist asjust, mille eksistents ist ma veel ei tea; nõnda ka mitte ühestki neist, mida mõtlen
2) Sellest, et ma mõtlesin kahelda teiste asjade tões, järgnes väga evidentselt ja kindlalt, et ma olen. 3) Ent kui maailmas oli mingisuguseid kehi või mingisuguseid mõistuslikke või muid loomusi, mis ei olnud päris täiuslikud, siis nende olemus pidi niivõrd sõltuma Jumala võimust, et nad ei oleks võinud püsida ilma temata ainustki silmapilku. 4) Kuna aga asudes uuesti vaatlema ideed, mis mul oli täiuslikust olevusest, ma leidsin, et selles idees sisaldus eksistents samal viisil vöi isegi veel evidentsemalt - nagu sisaldub kolmnurga idees, et selle kolm nurka on võrdsed kahele täisnurgale, või nagu kera idees, et kõik ta välispinna osad on ta keskpunktist ühekaugusel. Järelikult on vähemasti niisama kindel nagu seda võib olla mingi geomeetria tõestus, et Jumal, kes ongi too täiuslik olevus, on ehk eksisteerib. 5) ,,Kõike ollakse harjunud vaatama ainult kujuteldavalt, sellepärast ei tunnetatagi jumalat"
Rene Descartes Arutlus meetodist 1.Antud teksti põhiväiteks oleks asjaolu, et midagi ei saa tunnetada enne intellekti ennast, sest intellektist sõltub kõige muu tunnetamine ja mitte vastupidiselt. 2.Me leiame end ümbritsetuna kehaliste asjade maailmast, millel on teatud omadused, ja see näib olevat küllaltki kindel tunnetus, milles üldiselt ei kahelda. Me teame seda enda meelte kaudu seetõttu, et me neid asju näeme, kuuleme, kombime. Kuid võib-olla pole ühtegi asja, mis oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme, kuna meeled meid sagedasti petavad. Kuigi me praktilises elus nende asjade olemasolus kindlad oleme, jääb siiski teoreetiliselt nende olemasolu kaheldavaks. Me näeme tihti und ja kuna kõik need mõtted, mis meil on ärkvel olles, võivad tulla ka magades, ei ole siiski meie vaimu sattunud asjad unenägude illusioonides tõelisemad. Kes
FILOSOOFIA VAHEARVESTUS 1.OSA Tehnikatest sobisid olulisema teksti allajoonimine, kokkuvõtte kirjutamine. Üritan neid ka järgnevate tekstide puhul kasutada. 1a) Eelnevalt olen kasutanud olulisema teksti allajoonimist, erinevate värvide kasutamist ning märksõnade ja märkuste väljakirjutamist. Pikemate tekstide puhul olen jaganud teksti lõikudeks, et oleks parem ülevaade. 1b)Mõttekäikude lihtsustatud ümbersõnastamine, jooniste skeemide tegemine, hermeneutilise ringi koostamine. 2.OSA 1. Pole mitte ühtki asja, mis oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme. 2. Sellest, et ma mõtlesin kahelda teiste asjade tões, järgnes väga evidentselt ja kindlalt, et ma olen. 3. Niisiis: see mina, s.o. hing, mille tõttu ma olen see, mis ma olen, on täiesti erinev kehast ja teda on isegi kergem tunnetada kui keha; sest kuigi ei oleks keha, siis hing oleks ikkagi see, mis ta on. 4. Kuna ma teadsin, et mul puudusid mõningad täiuslikkused, s
Keha tähtusetus selles argumendis ilmneb selles, et keha on vaid maine ja füüsiline. Tema kea kontrollib mõistus ja mõtlemine. Keha ei suudaks eksisteerida ilma hingeta, kuid hing suudaks elada ilma kehata. Kehade olemasolu ei saa Descarti arvates aga üldse tõestada. Descart väidab, et kehade all mõistavad inimesed kõike, mida saab mingi kujuga piiritleda, kohaga ümbritseda, mis täidab ruumi nii, et see välistab temast kõik teised kehad, mida saab tajuda puudutuse, nägemise, kuulmise, maitsmise või haistmisega, ja samuti liigutada paljudel viisidel. Järgneb tõestus. Näiteks võttis ta vaha. Ühel hetkel oli vaha tahke, järgmisel voolav. Aga kuidas me teame, et tegemist on vahaga? See tuleb meie mõtetest. Me teame, et see on vaha. Seda, et see on vaha, tajume me enda meeltega. Täpselt nägemise, kompimise ja haistingute kaudu. Kuid kui nihutame selle vaha tule poole, värv, lõhn ja kõik muu, mis oli enne vaha, muutub. Teame
tagasilükkamiseks sellest, kui ma leian igas arvamuses mingi põhjuse kahelda. Ja seetõttu pole tarviski iga arvamust eraldi 1äbi vaadata, mis oleks 1õputu töö; vaid kuna aluste õõnestamisel variseb iseenesest kokku kõik, mis nendele on rajatud, ründan ma kohe põhialuseid, millele tugines kõik see, mida ma kunagi uskuma jäin. Muidugi olen ma saanud kõik, mida olen senini pidanud läbinisti tõeseks, kas meeltest või meelte kaudu, neid aga olen ma mõnikord tabanud pettuselt, ja elutarkus ütleb, et kes on meid kordki tüssanud, seda ei tohi kunagi täielikult usaldada. Aga võib-olla on nii, et kuigi meeled petavad meid vahel mõne pisikese või kaugema asja puhul, jääb ikkagi väga palju muud, milles lihtsalt ei saa kahelda, kuigi seegi on võetud meeltest: et ma olen praegu siin, istun kamina juures, mul on talvekuub seljas, ma puudutan kätega seda paberit jms
et on olemas Jumal, sest et ei saa olla olemas ebatäiuslikkust ilma täiuslikkuseta. Minu arvates ei pea inimese eksisteerimiseks olema olemas midagi kõrgemat ja ülitäiuslikku. Inimesed ongi ebatäiuslikud, igaüks omal erineval moel ning seeläbi nad täiendavad üksteist. Nõnda tekibki tervikpilt täiuslikkusest kui kõik annavad omalt poolt mingi panuse. III Korduvad väited ja argumendid: 1. Kõik, mida inimene näeb, on võlts, ehk midagi pole kindlalt teada (mida meelte abil tunnetatakse). a. Pole võimalik asjade olemasolu kinnitada (kuna meeled võivad inimest petta). 2. Täiuslikkuse (ehk siis Jumala) olemasolu. a. Kuna ebatäiuslik inimene ei ole võimalik täiuslikkust kujutlema, peab miski (täiuslikkus) selle idee temasse sisestama. b. Descartes'i väitel ei ole ebatäiuslikkust ilma täiuslikkuseta. Teises meditatsioonis sisalduvad väited ja argumendid: 1
arusaadavasse keelde tõlkimist ei vaja. Kui on tõesti vaja tekstist mingit kindlat informatsiooni leida, siis otsin selle tekstist välja ja kirjutan lühikeste konkreetsete punktidena üles. 1b) Õpiobjektist teadsin kõiki tõlgendustehnikaid, aga ei teadnud, et viimast tehnikat Hermeneutiliseks ringiks nimetatakse! 2) Struktureeritud kokkuvõte Descartes'i "Arutlus meetodist" 4. osa põhjal: Põhiväide: Inimese ja Jumala hinge olemasolu, selles kahtlemine ja selle üle mõtlemine ning samas ka mõtlemise üle kahtlemine. Toetavad väited: 1) Ma mõtlen, järelikult ma olen / Kui mõelda siis peab ka olema. 2) Pole ühtki asja, mis oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme. 3) Minu loomus pole küllalt täiuslik, sest tunnetada on täiuslikum kui kahelda. 4) Paratamatult pidi olema mingi teine täiuslikum olevus, kellest ma oleksin sõltunud ja kellelt ma oleksin omandanud kõik, mis mul oli.
sõltuvust, kuid see oleks ebatäiuslikkus. 3. Minu kriitiline pilk autori suhtes. Autor peab kõigi täiuste ja ideede allikaks Jumalat. Kuid miks peab ideedel ja täiustel üldse olema mingisugune allikas? Kui kõik ideed pärineksid Jumalalt, siis oleks see Jumal küll ebatäiuslik, kuna on olemas ikka väga rumalaid ideid. Ja kui Jumal oleks ebatäiuslik, siis kuidas saab väita, et ta on täiuste allikaks? Ka Jumala eksistents jääb tõestamata. 4. Konkreetsed küsimused Autor ütleb, et kõik see mida me mõtleme täiesti selgesti ja täiesti distinktselt, on kõik tõeline, kuid väidab ka, et teatav raskus peitub õigesti märkamises, mida me nimelt mõtleme distinktselt. Kuna autor pole välja toonud määratlemise viisi, milline oleks õige distintkselt mõtlemine, siis tekkiski mul küsimus, et kas ta ise suudab määrata, millal ta mõtleb distinktselt
Tegemist on tõlkega I, II ja VI meditatsioonist. Teen antud Marju Lepajõe tõlkest kokkuvõtliku ülevaate ja väljendan sinna juurde oma mõtteid. Descartese I meditatsioonis leiame arutelu selle üle, mis on tõeline ja mis mitte? Kas asjad on olemas või on need olemas ainult kujutlustes? Kas jumal on kõikhea või paheline? II meditatsioonis arutleb autor enese olemasolu teemal. VI meditatsioonis on peamiseks teemaks inimese hinge ja keha vaheline erinevus. Materiaalsete asjade eksistents. I meditatsioon Descartes (edaspidi autor) alustab võimalusest oma arvamused ühekorraga kõrvaldada ja pidada tõelist ebatõeliseks ja vääraks. Olles tõeseks pidanud kõike saadut meeltest või meelte kaudu. Öeldes, et seda kes on meid tüssanud ei tohi enam kunagi täielikult usaldada. Et kas keha mida ma tunnen kuulub mulle? Siinkohal võrreldes end hullumeelsetega kes väidavad end olevat kuningad, kuigi on vaesed või purpurisse rüütatud, olles alasti. Kuidas võtta seda,
Arutlus meetodist Rene Descartes 1) Antud teksti põhiväide: Inimese ja jumala hinge olemasolu. 2) Descartes arvas, et leida tõestus inimese ja jumala hinge olemasolust, tuleb seada kõik kahtluse alla. Tema eesmärk oli leida kõige õigemad tõed, vastused milles ei ole võimalik kahelda, laused kus kahtlused on võimalikult tugevalt välja juuritud.Ta uuris ja mõtiskles inimese olemasolu üle, et kuidas teada ``Mis ma olen ``. Ta selgitas välja täpselt, et keha on vaimust erinev. Tõestamaks enda olemasolu maailmas je enda eksisteerimises, jõudis ta teadmiseni ma mõtlen, järelikult ma olen olemas. Midagi loogilisemat ja enam kergemat ei saakski selles lauses olla. Ta tunnetas, et ta on substants, mille kogu olemus ehk loomus sisaldub ainult mõtlemises, mis oma oleluseks ei vaja kohta ega sõltu materiaalsetest asjadest. Samuti pööras ta tähelepanu hingele, mille tõttu me oleme ne
Filosoofia kodutöö nr. 4 Gregor Johannson 134303IAPB, Reede, 1/3, 12:00 DESCARTES “Arutlus meetodist” 1) Mis on kaine inimaru (mõistus) ja millest tuleb meie arvamuste erinevus? Kuidas saate sellest aru ja esitage lühidalt oma arvamus: mille poolest antud seisukoht on ratsionalistlik. (tekst hõlmab I osa 2 esimest lõiku – lk 127) 2) kuidas Descartes põhjendab vajadust uue meetodi järele; iseloomustage meetodi 4 reeglit koos oma arusaamisega nendest reeglitest (mõelge, kuidas matemaatikas lahendatatkse hulknurga pindala ja võrrelge lahenduse eri etappe 4 reegliga); millised on meetodi üldised eelised (II osa, lk 135 –138) selgitage miks on tegemist deduktiivse meetodiga 3) millistes arvamustes ja miks saab kahelda; esitage lühidalt oma arusaam selle kohta 4) Descartes tõestab kahel viisil (kaks argumenti), et ma olen olemas: printsiip "mina olen,
Sellest võib järeldada et meie keha ei toimiks ilma vaimuta. Keha all pean silmas oma jäsemeid ja pead ja kogu seda tajutavad materjali, millest väline vaatleja tajub, et tegu on inimesega ning vaim pole midagi muud kui see tükikest aju mis paneb meid mõtlema ja kujutlusvõimet omama. Seega keha oleks justkui vaimu tööriist või vahend, mille kaudu vaim näeb, kuuleb, tunnetab valu ja naudingut. See kõik jõuab meie vaimuni aga selle tükikese aju kaudu, mis omakorda kogub infot meelte vahendusel. Tõe tunnetamisel mängib põhirolli vaim. Meeled petavad meid sageli, kui näiteks vaatame taevas olevaid tähti, siis teame et tegelikult nad nii väikesed ei ole kui meie silmadele tundub, või kui vaatame kaugelt eemal seisvat sõdurit, näeme et tal on laiguline vorm, kuid lähemale jõudes näeme et need laigud koosnevad väikestest ruudukestest. Nii me ei saa võtta alati tõeselt seda mida me oma keha vahendusel
FILOSOOFIA VAHEARVESTUS SANDER KUKK 140592 I OSA 1A) TEHNIKAD, MIDA EELNEVALT OSKASIN: Olulise allajoonimine Seda tehnikat olen ma kõige enam kasutanud. See aitab silmatorkavalt eristada olulisemaid mõtteid ja seoseid. Lisaks kasutan märkmeid ja märksõnu, et lahti seletada keerulisemad laused. Sageli muudab teksti raskesti mõistetavaks just lausete pikkus. Sel juhul püüan olulise mõtte alla joonida ning sedasi need lühemate märkustena kirja panna. Teksti liigendamine alateemadeks Seda tehnikat olen kasutanud eelkõige kirjandite ja esseede analüüsimiseks. Kui olen kirja pannud iga lõigu põhiteesi või idee, siis annab see kirjutisest hea ülevaate ning võimaldab kiirelt leida koha, kust võiks teemakohast infot leida. Mõttekäikude lihtsustav ümbersõnastamine Seda tehnikat olen kasutanud näiteks võõrkeelsete tekstide lugemisel. Lisaks on
arenes välja skeptikuks sellises tähenduses, nagu see oli filosoofilise vooluna kujunenud Platoni asutatud akadeemias. Peagi leidis ta aga enda jaoks ristiusu, kuid kuna ta oli Platoni filosoofia mõju all, võttis ta selle endaga ka ristiusku kaasa. Ta sulatas kokku platonismi ja ristiusu. Ta väitis, et skeptikud peavad eksima, sest kõiges kahtlemiseks tuleb kõigepealt ise olemas olla ja järelikult mu enda eksistents on midagi, milles mul on võimatu kahelda. Kui ma aga tean kindlalt, et ma olen olemas, ei saa ma öelda, et meil on võimalik kõiges kahelda. Asjaolu, mis lubas kristlust ja platonismi segada, oli see, et kristlus ei ole filosoofia. Jeesus andis meile küll hulgaliselt juhtnööre, kuidas me peaksime elama, kuid filosoofilisi küsimusi ta ei puudutanud. Augustinus aga soovis
Olga Dalton, 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 5 MEDITATSIOONID Põhiideed: Descartes alustab esimest meditatsiooni mõttega, et kõik, mida ta kunagi on uskunud, on pettus. Eksiarvamuste hävitamiseks tuleb leida mingi põhjus kahelda põhitõdedes. Aga kuigi saame kõik tõed meelte kaudu, ei saa me kõigis tõdedes siiski kahelda, kuna leidub ka selliseid tõdesid, mida ei saa kahtluse alla seada. Näiteks ei saa kahelda selles, et inimene omab keha. Samas võib inimene ka unes asju tajuda, kuid neid asju tegelikult ei eksisteeri, seega on tegemist pettusega. Pealegi ei ole kunagi võimalik eristada unenägu reaalsusest. Descartes jõuab järeldusele, et tõesed on ainult aritmeetika ja geomeetria, kuna need ei uuri keerulisi looduslikke kaheldavaid nähtusi. Nende
järeldudes üksteisest, ning kogu saladus seisneb vaid selles, et alustada kõige esimestest ja lihtsamatest, minnes neist samm-sammult kaugemate ja keerulisemate poole" D. süstemaatilisel kahtlusel ei ole mingeid piire see hõlmab kõike ja ükskõik mida. See on teoreetiline, sest loomulikult ei saa me oma praktilises ja igapäevases elus ning toimingutes kogu aeg kahelda. D. ei ole skeptik, sest skeptikute jaoks oli kõiges kahtlemine nende uurimustöö tulemus ja lõpp, aga D.-le on kõiges kahtlemine uurimustöö algus ja eelduseks. Erinevatel meelteandmetel põhinev teadmine on alati ebakindel, sest tekivad erinevad tajumisvead või illusioonid (nt. see üldlevinud näide veega täidetud klaas ja kui panna sinna lusikas, siis lusikavars murdub või et tähed taevas näivad meile väikestena). Ehkki D. usub end teadvat tänu meeleelunditele, et istub parajasti, paber käes, meeldivalt
Descartes 1. Descartes ütleb, et on palju asju, milles lihtsalt ei saa kahelda, kuigi need on võetud meeltest. Ta toob näiteid: et ma olen praegu siin, istun kamina juures, mul on talvekuub seljas, ma puudutan kätega seda paberit jms. Ta nendib, et selliseid asju võib näha ka unes. Seejärel ütleb ta, et ärkveloleku ja une vahest on aru saada: unesolijale ei tundu ümbritsev nii aredana kui ärkvelolijale. Samas tunnistadas, et teda on teinekord unes petetud ja ta pole tajunud vahet kahe seisundi vahel. Sellest järeldab, et une ja ärkvel-oleku vahel vahet teha on võimatu. Autor toob sisse paralleelid kujutava kunstiga. Ta leiab, et unes nähtu on nagu maalidel kujutatu seda saab vormida ainult tõeliste asjade sarnaselt. Isegi tahes luua väga ebatavalist olendit lõpeb see sellega, et segatakse kokku erinevate loomade kehaosi. Isegi, kui suudetakse luua midagi täiest fantastilist, siis värvid millest see kokku pannakse peavad ole
See kuulus Descartes'i kahtlus pole mitte elulise skepsise väljendus. Elu praksises kahelda - see tähendaks mööda minna lasta produktiivse toimingu momente. Meil on siin tegu metoodilise kahtlusega, mis peab tunnetust viima kaheldamatule täiskindlusele. Me leiame end ümbritsetuna kehaliste asjade maailmast, millel on teatud omadused, ja see näib olevat küllaltki kindel tunnetus, milles ei kahelda. Ent kust teame, ja mida teame sellest maailmast. Me teame seda enda meelte kaudu, seetõttu, et me neid asju näeme, kuuleme, et me neid kombime. Kuid kõik me teame ühtlasi, et need meeled meid sagedasti petavad. Ent kui nad mõnikord meid petavad, siis ei ole võimatu, et nad seda alati teevad. Võib-olla on kogu kehaline maailm ja tema ol- masolu paljas meeltepete. Kuigi me praktilises elus nende olemasolus kindlad oleme, siiski jääb teoreetiliselt nende olemasolu kaheldavaks. Olevuste hulgas, mis meid
Universumis. Olen tihti ka ise arutlenud ja mõelnud samadele eneseolemuse ja eksisteerimise ideedele. Kes ma olen, miks ma olen ja kuidas toimib see maailme meie ümber. Kas elu on selline, nagu ta meile esmapilgul tundub või nagu on koolis õpetatud või on see kõik tegelikkuses palju sügavam, mõttelisem? Sedavõrd keeruline, et enamus meist ei tunne terve eluaja jooksul seda ,,tegelikkust" ega mõista oma eesmärki, oma osa selles kõiges. Kuidas suhestub ülejäänud maailm ja eksistents minu mõttemaailmaga? Descartes leidis oma filosoofilise arutluse jaoks väga õige vormi. Üksindus, vaikus ja rahu. Samuti oli väga tähtis kasutatud metoodika minna täiesti algusse, kahelda kõiges ja alustada teadmiste ülesehitamise päris nullist. Kas ma olen olemas? Millisel kujul ma eksisteerin? Kas see mida ma näen, kuulen ja tunnen, on tegelikkus või kõigest meelepete? Kas need samad meeled ja mõistus, mis on võimeline meile unes kujutama ükskõik mida ja
) ja intelligentsest jutust.Suure osa oma elust töötas õukondades nõuandja, ajalookirjutaja ja raamatukoguhoidjanaEhitas arvutusmasina. Tema arendatud lahendused jõudsid hiljem arvutitehnoloogiasse.Kogu eluaja huvitus alkeemiast.Kogu elu oli kirglik entsüklopedistKõigi aegade suuremaid loogikuid.Tahtis välja arendada teaduslikku ideaalkeelt (universaalne, ühtne ja selge mõtlemise keel).Üks kuulsamaid teoseid on ,,onadoloogia" Põhimõisteks monaad. MONAAD on vaimne ühik. Nendest koosneb reaalsus/ Idividuaalselt eksisteeriv osake,substantsina jagamatu, ta ei koosne teistest substantsidest.Kui Spinoza puhul on olendid substantsi ehk suure terviku ilmingud, siis Leibnizi kohaselt on nad ise substantsid ehk iseseisvad ühikud.Väidab, et täiuslik monaad ehk jumal on aegade algusest alates määranud monaadide tegevuse (see on ettemääratud harmoonia põhimõte ehk determinism).Kui jumal on loonud monaadid ja kogu nende ajaloo, siis on jumal valinud maailma
et ta on valge, soe või 3 küünart pikk, vaid et ta on inimene või jumal) ... Olemus on olemine algseimas tähenduses, sest ta pole olemas millegi suhtes, vaid ta "on" ilma eeltingimusteta." Filosoofia esmast ülesannet nägi ta olemasoleva uurimises. Puhtteoreetiline mõtlemine ja praktiline (meeleline) kogemus võivad olla erinevad ning tihti ka vastuolus. Elea koolkonna põhiseisukohtadeks olid, et meelte andmed mitmekesise ja muutuva maailma kohta on petlikud. Tegelikult pole olemas mingit muutumist, vaid tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega. Teravmeelsete argumentidega püüti näidata paljuse, muutuse ja liikumise vasturääkivat iseloomu. Sokratese meetod. Kriton. Sokratese meetodi struktuur: - Iroonia (ma tean, et ma midagi ei tea) - Induktsioon 4
Descartese peateose "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" tutvustamisele ja Esimeses Meditatsioonis esitatud väidete uurimisele. 3 1.MEDITATSIOONIDE LÜHTUTVUSTUS Esimeses meditatsioonis rakendab Descartes metoodilist kahtlust. Ta kahtleb tunnetuse printsiipides, millele tuginevad kõik tema senised tõekspidamised. Esimesena jätab ta kõrvale kõik arvamused, mis on saadud meelte vahendusel. Seejärel jätab ta kõrvale aritmeetika, geomeetria ja teiste sääraste teaduste tulemused, mis tegelevad üldiste asjadega, sest on mõeldav, et jumal (või pigem kuri vaim) võiks teda neis asjus petta. Kokkuvõtvalt esimeses meditatsioonis kahtleb Descartes kõigis meelte ja tunnete vahendusel saadud väidetes.(II;1642) Teises meditatsioonis otsib Descartes absoluutset ümberlükkamatut tõde iseenda olemasolu
Vastasel korral peaks eeldama, et midagi tagajärjes on tekkinud eimillestki. Kuid eeldusena kehtib ka printsiip: eimillestki ei saa midagi tekkida. “Reaalsus” ei tähenda antud juhul mitte lihtsalt eksistentsi, vaid nö. “olemiseastet”: põhjusel peab olema vähemalt samal astmel olemist, kui seda on tagajärjel. Lõpmatult täiusliku olendi idee põhjuseks ei saa järelikult olla meie ise, sest meie oleme lõplikud ja – nagu kinnitab kahtlemine, mis eeldab mitteteadmist – ebatäiuslikud olendid. Lõpmatult täiusliku olendi idee põhjus peab kätkema endas toda lõpmatut täiuslikkust tegelikkuses, mis sisaldub jumala- idees mõttelise määratlusena. See tähendab, et üksnes jumal saab olla jumala-idee põhjuseks. Järelikult peab jumal tegelikkuses olemas olema. Teine ilmselge tõde seostub ülimalt targa, võimsa ja täiusliku Jumala ideega, mille inimene oma mõistuses avastab
Teine meditatsioon Teises meditatsioonis eeldab Descartes ikka, et kõik, mida ta näeb, on võlts. Tal ei ole meeli, keha, kuju, ulatust, tundeid ehk mitte midagi pole kindlalt teada. Siiski tekib tal küsimus, et kas pole olemas Jumalat või kedagi, kes saadab tema sisse neid mõtteid? Kuid siis tekib jälle küsimus, et kas ta ise ei võiks olla nende mõtete autor? Ometi ütles ta ju äsja, et tal pole meeli ega keha, aga kas tõesti on siis inimene seotud nii oma keha ja meelte külge, et ilma nendeta olla ei saa? Descartes arvab, et on olemas keegi ülivõimas pettur, kes sihilikult teda eksitab, sest kui ta ennast veenab, siis on ta ju olemas, aga see keegi üritab teda eksitada ja arvama panna, et teda polegi olemas. Meditatsioon jätkub keerulise küsimusega, kelleks Descartes ennast varem pidas? Arvata on, et inimeseks, aga kui uurida lähemalt, siis kehaks, kellel on hing. Hinge all kujutles ta midagi
tunne, ei tee ta vigu ning väldib õnnetusi. Mina-filosoofiline tõlgendus - oma autonoomia teadvustamine - enda avastamine mõistusliku ja kõlbelise olendina Protagoras : - kõikide asjade mõõt on inimene : olevate, et nad on, olematute, et neid pole. 6) Mina-filosoofiline küsimuseasetus Descartes'il (loeng; Saarinen, 106-116) Kahtlemine mitte kahtlemise enese, vaid tõese ja tõsikindla teadmise pärast kahtlemine kui inimese mõtlemise viis kahtlemine, s.t mõtlemine on iseendale vahetult tõsikindel ja selge asi Cogito ergo sum mõtlen, järelikult olen Kogu kahtlemise juures on tõsikindel vaid see, et ma mõtlen; et ma mõtlev asi olen (res cogitans). Seda ma tean vahetu kogemuse ehk hinge intuitsiooni ehk kõigile inimestele omase mõistuse loomuliku valguse (lumen naturale) ehk puhta selge ettekujutuse läbi.
sekundaarsete kvaliteetide eristusena. ,,Ma ütlen nüüd, et alati kui ma mõtlen mistahes materiaalse või kehalise substantsi peale, siis tunnen ma vahetult vajadust mõelda sellest kui piiritletust ning millestki, mis omab mingisugust kuju; on suur või väike teiste asjadega võrreldes ning asub igal hetkel mingis kindlas paigas; liigub või seisab; on kokkupuutes mõne teise kehaga või mitte; ning mida on oma arvult üks, mõni või mitu. Nendest tingimustest ei suuda ma substantsi eraldada, ükskõik kuidas ma oma kujutlusvõimet ka ei pingutaks.." galileo galilei ,,...Ent mu vaim ei tunne tingimata vajadust lisada, et see peab olema valge või punane, mõru või magus, kärarikas või vaikne ning meeldiva või vastiku lõhnaga. Kui meeled meid ei juhiks, siis ei jõuaks mõistusvõi kujutlusvõime arvatavasti eales selliste kvaliteetideni. Seepärast arvan ma, et mis puutub
riigikordasid ning jaotab neid järgmiselt: ÕIGED VALED ÜKS Monarhia Türannia VÄHEMUS Aristokraatia Oligarhia ENAMUS Politeia Demokraatia 4 Aristoteles isiklikult eelistab politeia riigivormi. DESCARTES 1.Tema filosofeerimise põhiprobleem: 2.Metoodiline kahtlemine: Teaduste süsteemi kaheldamatu aluse leidmiseks tuleb rakendada metoodilist kahtlemist vähemalt kord elus tuleb kahelda kõiges, milles on loogiliselt võimalik kahelda. Ehk kõiges peab kahtlema, milles saab kahelda. Kui mõni väide on kaheldav, kui väiksemgi eksimisevõimalus on olemas, oletagem väide valeks ja vaadakem, kas pärast äärmiselt ranget sõelumist üleüldse mõni tõde alles jääb. 3.Cogito ergo sum! Mõtlen, järelikult olen olemas!
Ei saa ainult süüa või seksida:D, need peavad olema tasakaalus ka intellektuaalsete vajadustega(teadmised). Samas ei tohi olla ainult tunnustuseotsija, ei tohi ära unustada ka söömist ja seksi. Sisemine tasakaal. Selle tasakaalu eest on vastutav mõistus. Eeskujuks peaks võtma planeetide ideaalse liikumise. Küünikud loobuvad tasakaaluideest ja lähevad tagasi hedonismi juurde. Tekib B) intellektuaalne hedonism - õnn peitub targalt valitud naudingutes. Äärmuslik versioon: ainult tõde pakub naudingut, mis on väärt kogemist, kõik muu on teisejärguline C)Religioosne hedonism inimese ülim hüve on taastada side jumalaga. Probleem: see taastub tavaliselt alles hauataguses elus, õnn jõuab meieni alles hauataguses elus. Lahendus: elan oma elu nii, et saan hauataguses elus nn õndsa ekstaasi. Alates 11. Sajandist hakatakse sellest lahti ütlema. D),,Hüpe" idee suurimast hüvest hauatagusest elust jääb. Ainult, et lisandub see, et elus
rohkem mõista. K U U E S M E D I TAT S I O O N Empirismi kriitika Vastu: Meelelise tunnetusega ei kujutle värve, helisid, maitseid, valu ja muud sellelaadset nii täpselt ja selgelt kui keha tajudes. Näiteks tornid, mis kaugelt näisid ümmargused, osutusid lähedalt neljakandiliseks, ja väga suured kujud nende otsas ei paista suured maa pealt vaadates, sellest tulenevalt märgatakse, et meelte otsused on ekslikud. Sel põhjal on kergesti mõistetav, et kehale on loomulik, kui ta näiteks on vaevatud vesitõvest, et ta kannatab kurgu kõrbemist, mis toob tavaliselt vaimu janutunde, ja see korraldab tema närvid ja muud kehaosad nii, et ta joob, mistõttu haigus süveneb, ja samavõrd on loomulik, et ka kui tal mingit niisugust haigust ei ole. Paneb samasugune kurgukuivus ta kasutoovat jooki jooma.
Inimene on alati sunnitud küsima, et miks ma olen, mis ma siin teen? 5.Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? Kas selline filosoofiline praktika kus luuakse tekste ei ole lihsalt tegevus, millest on vaimustunud inimesed kes selliste tekstidega tuttavad on. Inimloovuse kohta üldkehtivat tõde ei ole. Kas filosoofial on mingi igavene, ajatu loomus. Olemus, mis teeb ühe tegevuse sõnaliseks. Tekib küsimus kas on olemas normatiiv etalon kuju? Normatiivseid etalone on loodud ja et neid kasutatakse. Filosoofia kujutab endast väga suurt hulka teksti praktikaid ning meil pole mingit kohustust ühte neist välja valida ja teistele eelistada. 6.Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem? Milline on teie seisukoht selles küsimuses? Probleem filosoofia elitaarsuses seisneb selles, et probleemid millega filosoofid end vaevavad , tegelikult ei pruugi eksisteeridagi. Ma arvan, et kõik inimesed ei suuda(võimalik,
pseudoprobleeme. Gilbert Ryle (1900-1976): Oxfordi ülikooli tuleb külaline, soovib ülikooli hoonet näha, seda ka talle näidatakse, peaaegu 40 hoonet. Seepeale küsis too: "Milline neist on ülikool?" Filosoof peab märkama lisaeeldusi, mis tunduvad iseenesestmõistetavad, kuid tulenevad konteksti tundmisest, mitte aga väidetest enesest. David Hume (1711-1776): Kui John on Georgile 10 naela kartuleid tarninud, 1 nael 2 senti, siis nendest kahest tõest ei järeldu veel kuidagi, et Georg peaks John'ile ka midagi maksma. FILOSOOFIA neljas interpretatsioonis TEADUSELE TOETUV: Tugineb teadusliku uurimise tulemustele. Iga teadus algab filosoofiana ja lõpeb oskusena. Teadus on analüütiline kirjeldamine, filosoofia sünteetiline tõlgitsemine. RELIGIOONILE TOETUV: Tugineb religioossetele ja moraalsetele veendumustele ja arusaamadele. Filosoofia uurib mõistusetõdesid (mitte ilmutustõdesid), ta on teadlik
Kogu läänemaailma ajalugu on Hegeli meelest dialektika, milles jõutakse võõrandumiselt orjuse näol enesega ühinemiseni vabade ja võrdsete kodanike mõistuspärase, konstitutsioonilise riigi näol Søren Kierkegaard õpetus olemise tasanditest. Ta tahab, et inimene muutuks. Ta ei taha luua oma õpetust, koolkonnast rääkimata. Täähtis ei ole esitada võimalikult tõepärast teooriat vaid tähtis on tuua, muuta ja sundida iga inimese eksistents tema enda ette. Esteetiline olemine-inimest suunavad tema aistingud, impulsid, tunded, tema meeleolud. See toimub alati olevikus ilma mingi jätkuvuse või pidevuseta. Esteetilise olemuse võtmeks on tasakaal, eetilise olemise põhiraskus on jätkuvuses, üldisuses, oühimõttes. Religioossne- usk varemkäsitletud järsult radikaalsubjektivistlikus tähenduses; usk ilma objektiivse aluseta, usk ilma mõistlike põhjusteta
annaabi.ee 
