Kokkuvõte filosoofilisest tekstist ehk Rene Descartes (0)

Kokkuvõte filosoofilisest tekstist
Rene Descartes
Rene Descartes oli prantsuse filosoof , matemaatik ja loodusteadlane. Teda huvitas peamiselt optika, geomeetria ja hinge loomus. Just viimase teemaga seotud filosoofilisi meditatsioone võtan mina kokku.
Decartese teises meditatsioonis kõlas põhiväitena ,,mina olen, mina eksisteerin, on paratamatult tõde, kui ma seda iganes sõnas väljendan või vaimuga haaran’’. Tema väite põhiargumendiks oli ,,...Seega olen kahtlemata olemas ka mina, kui ta eksitab mind; ja eksitagu palju tahab, ta ei saavuta siiski iialgi, et ma oleksin eimiski, niikaua kuni ma mõtlen, et ma miski olen. Ümber sõnastatult tähendab see, et nii kaua, kuni inimene on võimeline mõtlema (ka näiteks seda, et ta siin maailmas ei tegelikult ei eksisteeri), nii kaua ei ole kuidagi võimalik, et teda päriselt ei oleks olemas, kuna kahtlemata see, et ta suudab mõelda, on kindlasti olemas, ja see on vangutamatu tõde. Descart mainib ka hiljem ise, et ainult mõtlemine on see, mida pole võimalik temast ära rebida, seega mõtlemine on ainus asi, mis jääb ja kui mõtlemine täiesti katkestada, võib juhtuda, et enam ta ei eksisteerigi.
Keha tähtusetus selles argumendis ilmneb selles, et keha on vaid maine ja füüsiline. Tema kea kontrollib mõistus ja mõtlemine. Keha ei suudaks eksisteerida ilma hingeta, kuid hing suudaks elada ilma kehata. Kehade olemasolu ei saa Descarti arvates aga üldse tõestada.
Descart väidab, et kehade all mõistavad inimesed kõike, mida saab mingi kujuga piiritleda, kohaga ümbritseda, mis täidab ruumi nii, et see välistab temast kõik teised kehad, mida saab tajuda puudutuse , nägemise, kuulmise , maitsmise või haistmisega, ja samuti liigutada paljudel viisidel . Järgneb tõestus.
Näiteks võttis ta vaha. Ühel hetkel oli vaha tahke, järgmisel voolav. Aga kuidas me teame, et tegemist on vahaga? See tuleb meie mõtetest. Me teame, et see on vaha. Seda, et see on vaha, tajume me enda meeltega. Täpselt nägemise, kompimise ja haistingute kaudu. Kuid kui nihutame selle vaha tule poole, värv, lõhn ja kõik muu, mis oli enne vaha, muutub. Teame vaid, et ta oli vaha, ja sedagi mitte tõsikindlalt.
Selle sama väite põhjal avaldubki, et asjade olemasolu ei saa tõsikindlalt väita.
Descart järeldab :,, Kuna ma nüüd tean, et kehi tajutakse ainuomasel viisil üksnes intellektiga ega mitte meeltega või kujutlusvõimega, ja mitte selle põhjal, et neid puudutatakse või nähakse, vaid üksnes selle põhjal, et neid mõeldakse, siis tunnetan ma täiesti selgesti, et ma ei taju midagi kergemalt ega evidentsemalt kui oma vaimu.’’