Rene Descartes Arutlus meetodist 1.Antud teksti põhiväiteks oleks asjaolu, et midagi ei saa tunnetada enne intellekti ennast, sest intellektist sõltub kõige muu tunnetamine ja mitte vastupidiselt. 2.Me leiame end ümbritsetuna kehaliste asjade maailmast, millel on teatud omadused, ja see näib olevat küllaltki kindel tunnetus, milles üldiselt ei kahelda. Me teame seda enda meelte kaudu seetõttu, et me neid asju näeme, kuuleme, kombime. Kuid võib-olla pole ühtegi asja,
I OSA Minu tõlgendustehnikad: eelnevalt ja juba aastaid olen kasutanud teksti allajoonimise tehnikat. Sest see on siiani tundunud minu jaoks kõige lihtsam viis tekstist olulise informatsiooni kiireks leidmiseks ning käsitlemiseks. Vähemal määral olen kasutanud ka tekstist kokkuvõtte kirjutamise moodust. Sest tekstist olulisema leidmine ning selle kirjapanemine annab palju lihtsama ja loogilisema pildi sellest, millest tekstis juttu on ning mis on teksti põhiline mõte. Proovides erinevaid tõlgendustehnikaid, jõudsin järeldusele, et üsna kasulik viis on ka teksti liigendamine alateemadeks, ehk siis teksti liigendamine osadeks küsimuste abil. Selle tehnika abil ei pea uuesti lõiku läbi lugema, et teada saada mis on seal kasulik informatsioon, vaid kohe küsimust lugedes aitab see mul keskenduda sellele, mida on mul konkreetsest tekstilõigust tarvis. Üks edaspidiselt kasutatav meetod on ka jooniste ning mõtteskeemide tegemine. See aitab üsna kiiresti tekstis olevast p?
1. Millise meetodi valis Descartes tõeuurimiseks? On see Sinu hinnangul sobiv meetod? 2. Mil moel peab Descartes võimalikuks kahelda meeltes? 3. Milles ei ole võimalik Descartes'i arvates kahelda, kas nõustud tema mõttekäiguga? 4. Descartes'i mina-definitsioon + Sinu kriitika. 5. Descartes'i tingimused mistahes lause tõsikindluseks. 6. Descartes'i mõttekäik täiuslikkusest (jumalast) vajadusel Sinu kriitika. 7. Mis alusel peab Descartes tavamõistuslikke arvamusi, nt.
FILOSOOFIA VAHEARVESTUS 1.OSA Tehnikatest sobisid olulisema teksti allajoonimine, kokkuvõtte kirjutamine. Üritan neid ka järgnevate tekstide puhul kasutada. 1a) Eelnevalt olen kasutanud olulisema teksti allajoonimist, erinevate värvide kasutamist ning märksõnade ja märkuste väljakirjutamist. Pikemate tekstide puhul olen jaganud teksti lõikudeks, et oleks parem ülevaade. 1b)Mõttekäikude lihtsustatud ümbersõnastamine, jooniste skeemide tegemine, hermeneutilise ringi koostamine. 2.OSA 1. Pole mitte ühtki asja, mis oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme. 2. Sellest, et ma mõtlesin kahelda teiste asjade tões, järgnes väga evidentselt ja kindlalt, et ma olen. 3. Niisiis: see mina, s.o. hing, mille tõttu ma olen see, mis ma olen, on täiesti erinev kehast ja teda on isegi kergem tunnetada kui keha; sest kuigi ei oleks keha, siis hing oleks ikkagi see, mis ta on. 4. Kuna ma teadsin, et mul puudusid mõningad täiuslikkused, s
a) Miski täiuslik peab selle idee inimesse sisestama b) Inimene (ebatäiuslik) ei saa eksisteerida ilma jumalata (täiuslikkuseta) Autori enda vastuväited: Descartes esitab vastuväite oma geomeetria tõestuseile öeldes, et nendes pole midagi, mis veenaks teda nende objektide eksistensis. Ei ole olnud ühtki põhjendit, mis meid oleks veennud, et ideedel on täiuslikkust olla tõelised. Oma poolse kriitika koha pealt on üks põhiline asi, mis mind häiris. Descartes väidab kindlalt, et on olemas Jumal, sest et ei saa olla olemas ebatäiuslikkust ilma täiuslikkuseta. Minu arvates ei pea inimese eksisteerimiseks olema olemas midagi kõrgemat ja ülitäiuslikku. Inimesed ongi ebatäiuslikud, igaüks omal erineval moel ning seeläbi nad täiendavad üksteist. Nõnda tekibki tervikpilt täiuslikkusest kui kõik annavad omalt poolt mingi panuse. III Korduvad väited ja argumendid: 1
Descartes leiab, kui mõelda, siis järelikult peab ka olemas olema. Sellest lähtuvalt, et ta on olemas, tekkis kohe järgmine probleem kes või mis ta on? Ta võis oletada, et tal pole keha ega üldse mingit maailma ega kohta, kus ta oleks olnud, kuid sellest hoolimata võis ta kindel olla, et ta ise on olemas. Ta mõtles ja kahtles, ta oli substants, kelle olemus sisaldus ainult mõtlemises. Ta ei vajanud selleks ühtegi kohta ega sõltunud ühestki materiaalsest asjast. Descartes leidis, et hing, kes ta oli, oli täiesti erinev kehast ja hinge oli isegi kergem tunnetada kui keha. Kuna Descartes kahtles, siis leidis, et ta pole küllalt täiuslik. Ja kuna tal puudusid mõningad täiuslikkused, siis ei olnud ta ainus eksisteeriv olevus. Seega pidi eksisteerima keegi veel peale tema, keegi täiuslik. Ta leidis, et selleks täiuslikuks olevuseks oli Jumal. Ta oli kindle, et Jumalas
1a) Tavaliselt ei kasuta ma mingeid tõlgendustehnikaid, sest tänapäeva tekst on ikkagi arusaadav ja nn arusaadavasse keelde tõlkimist ei vaja. Kui on tõesti vaja tekstist mingit kindlat informatsiooni leida, siis otsin selle tekstist välja ja kirjutan lühikeste konkreetsete punktidena üles. 1b) Õpiobjektist teadsin kõiki tõlgendustehnikaid, aga ei teadnud, et viimast tehnikat Hermeneutiliseks ringiks nimetatakse! 2) Struktureeritud kokkuvõte Descartes'i "Arutlus meetodist" 4. osa põhjal: Põhiväide: Inimese ja Jumala hinge olemasolu, selles kahtlemine ja selle üle mõtlemine ning samas ka mõtlemise üle kahtlemine. Toetavad väited: 1) Ma mõtlen, järelikult ma olen / Kui mõelda siis peab ka olema. 2) Pole ühtki asja, mis oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme. 3) Minu loomus pole küllalt täiuslik, sest tunnetada on täiuslikum kui kahelda. 4) Paratamatult pidi olema mingi teine täiuslikum olevus, kellest ma oleksin sõltunud ja kellelt ma
1) Kaine inimaru on võime eristada tõde valest ning vastu võtta meie jaoks häid otsuseid. Meie arvamuse erinevus tuleb aga sellest, kuidas me oma mõistust rakendama, milliseid valikuid teeme ja kuidas oma mõtteid juhime, kas produktiivselt või destruktiivselt. Taoline seisukoht on ratsionalistlik kuna eeldab, et inimene eristab õiget ja valet tuginedes enda mõistusele ehk arule mitte aga kogemustele, niisiis teadmised tulenevad meist endist. 2) Descartes teab, et ta on olemas kuna ta on võimeline mõtlema ning keegi ei saa vastupidist väita kuni ta mõtlemast ei lakka. Niikaua kuni inimene on oma mõtete autor on ta keegi, teisisõnu: olematu asi ei saa mõelda. Teiseks väidab Descartes, et kuna inimene kahtleb oma olemuses, siis järelikult kahtlemine teeb temast ebatäiusliku olendi, kelle loomus pärineb mõnest täiuslikust olendist. Argumentide erinevus seisneb selles, et esimese puhul
Kõik kommentaarid