Etikett kui vananenud nähtus tänapäeva ühiskonnas (0)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu kolledž
Turismiosakond
AÜSR 2
Etikett kui vananenud ajalooline nähtus tänapäeva ühiskonnas
Essee
Juhendaja :
Pärnu 2015

SISSEJUHATUS

Tänapäevalt teatakse etiketist vähem kui kunagi varem. Kogu meid ümbritsev keskkond on muutunud vabamaks ja inimesed ei pööra tähelepanu etiketi järgimisele ega kommetest lugupidamisele.
Väga kurb on tõdeda, et mida uuem põlvkond, seda vähem teatakse midagi etiketist ja kommetest. Ometigi on kombed need, mis meie käitumist mingilgi moel reguleerivad. Mis juhtuks siis, kui kaoks üldiselt kombestik ja etiketinõuded? Tõenäoliselt tooks selline olukord kaasa kaose sarnase olukorra, kuid on siiski ka neid inimesi, kes suudavad käituda kombekalt igas olukorras.

Etikett on tõepoolest kadumas nähtus. Sageli tundub, et mõned inimesed ei tea midagi viisakast käitumisest, rõivastuse valmisest vastavalt üritusele ega ka sellest, kuidas oleks paslik mingites olukordades suhelda ja valida oma rääkimistoon.
Kõige märgatavam erinevus aastakümnetetaguste aegadega on kindlasti inimeste riietumisstiilis. On loomulik, et stiilid ja trendid vahetuvad väga tihti ja tahes tahtmata me käime nendega kaasas. Kuid etikett ju tegelikult ei muutu, vaid on muutunud mõttetuks reeglikogumikuks, mida väga paljud lihtsalt väldivad.
Etiketis on üsnagi täpselt määratletud, et milliseid rõivad peaksid inimesed valima ametlikeks kokkusaamisteks, teatrikülastusteks, pulmadeks ja ka matusteks. Igale poole ei saa ega ka tohiks minna ühtede ja samade riietega. Kahjuks on juhtunud nii, et viigipüksid on vahetatud teksapükstega ja triiksärgid T-särkidega. Võimutseb üldine casual look igas valdkonnas.
Kõige ehedama näite tooksin oma 8 aasta tagusest gümnaasiumi lõpuaktuselt. Siinkohal märgin ära, et kooli juhtkond kindlustas, et nii põhikooli lõpetajad kui ka abituriendid saaksid õpetust etiketist. Räägiti riietusest, soengutest, õigest istumisstiilist neidudele ja ka poisid said nõuandeid. Siiski olid mõned vanemad õpetajad ahastuses, kui üks minu klassiõde ilmus lõpuaktusele kleidis, mis kattis vaevu tema istmiku ja dekoltee oli nii avar, et ka mõned vanemad selle kohta hiljem märkuse tegid. Kas seda neiut huvitas etikett? Vaevalt küll. Pidulikul üritusel, isegi suvisel perioodil, peaks neiud kandma kleidi või seelikuga alati ka sukki, neidki kandsid vaid näputäis tüdrukuid. Poisid olid nagu ikka – ülikonnad- lipsud ja kingad . Ja suurem osa meist nägid väga head ja šikid välja. See on üks väheseid pilte, kus me kõik nägime välja nö vastavalt olukorrale.
Kasvatus algab kodust ja mõned akadeemilised tunnid etiketi teemadel ei tee noortest täiskasvanutest kõige kombekamaid inimesi. Maaja Kallast (2010: 143) nendib, et gümnaasiumi lõpetav noormees võiks kanda nn pärastlõunaülikonda. Kui paljud meist teavad, mis on pärastlõunaülikond? Ilmselt väga vähesed. Juba see on progress, kui saab praegusel ajal noormeestele selga viisipüksid ja triiksärgi. Samuti on Kallast nentinud, et etikett näeb noorele daamile ette tagasihoidlikke rõivaid. Tagasihoidlikeks rõivasteks ei saa pidada riideid , mis paljastavad tüdrukut liigselt.
Samuti on toimunud suured muutused ka riietuse osas näiteks teatris ja erinevatel vastuvõttudel. Teatrisse minnakse vabaajariietuses ja vastuvõttudele pannakse selga seda, mida arvatakse parajast ilus ja maitsekas olevat. Samas, keegi ei vaevu isegi uurima , kuidas oleks paslik riietuda piduliku vastuvõtu või teatrikülastuse jaoks.
„Sobiv riietus õhtuseks vastuvõtuks: daamil pidulik kleit, kõrgete kontsadega kingad ja sobivad ehted ; härral tume ülikond valge särgi ja harmoneeruva siidlipsuga, jalas mustad nahktallaga kingad. Üherealise ülikonna kõige alumine nööp jäetakse lahti.“ ( Joonas 2007: 108)
Eelnev lõik võtab kokku, milline võiks välja näha üks õhtune riietus vastuvõtu jaoks, kuid nooremates meestes tekitavad segadust juba sõnad siidlips ja üherealine ülikond. Kui varemalt nõudis just etikett, et ka meestel oleks igaks sündmuseks erinevate detailidega ülikonnad ja muud stiilielemendid, siis praegu on nõutav vaid „pidulik riietus“. Kommete õpetamine , sh ka sobiva riietuse valmise õpetamine peaks algama maast ja madalast – kodust. Kui praegu vanemad(ega ka vanavanemad) ei õpeta oma lapsi kandma pidulikke riideid näiteks lasteaia jõulupidudel, siis vaevalt teevad nad seda ka koolis. Järjest tavalisemaks muutuvad grupipildid inimestega pidulikus riietuses , kus just see pidulik element on näiteks triiksärk koos teksapükstega.
Samas on meeste riietumisstiil järjest rohkem argisemaks muutumas ja meid ümbritsev keskkond soodustab ka meeste stiilijärgimist ja enesest lugupidamist. On suurenenud näiteks reklaamide hulk, kus on reklaamitavateks toodeteks meeste riided ja jalanõud .
Riietumisega seonduvate muutumiste kõrval on suureks muutuseks ka inimeste üldine vabameeldus. Ajaloofilmidest võime näha, kuidas avalikud õrnuste vahetamised, näiteks käest kinnihoidmine, suudlused, olid tabud. Veel vähem räägiti avalikult seksuaalsuhetest ja üldiselt lahati teiste inimeste suhteid. Päris suure muutuse on läbi teinud laste rinnaga toitmine avalikus olukorras.
Ükskõik missugune tagasihoidlikkus ja diskreetsus sellega ka ei kaasneks – seda ei pruugi ju teha võitlusvalmis hoiakuga –, avaldab rinnaga toitmine ikkagi ülejäänud ruumis viibijatele tugevat mõju. Kui teiste juuresolek on möödapääsmatu, peaks ema vähemalt küsima , kas kellelgi midagi selle vastu pole ning püüdma ette näha, missuguse reaktsiooni see endaga näiteks restoranis võib kaasa tuua. ( Rees 1992: 191)
Just see tegevus on pälvinud väga paljude inimeste tähelepanu ja seadnud feministid võitlusvalmidusse, et emad saaksid avalikus kohas oma lapsi imetada. Jah, see on täiesti loomulik tegevus, kuid kas seda peaks tegema avalikult? Õnneks või kahjuks jään oma arvausele kindlaks – rinnaga toitmine kuulub omal moel etiketi järgimise alla ja seda ei peaks tegema avalikult. Ema võib ennast täiesti vabalt ja hästi tunda, kuid teda ümbritsevad inimesed mitte.
Suuresti on etiketi järgimine muutunud ka näiteks restoranis einestades. Järjest enam pean tõdema, et teenindajate üldine viisakus ja etiketiteadlikkus on täiesti kadumas. Väga vähe on alles jäänud selliseid kohti, kus reaalselt tervitatakse kliente uksel ning juhatatakse nad lauda. Veel vähem teavad teenindajad , et menüüde jagamisel peaks alustama vanemast naisest, siis noorem naine ja siis loogiliselt võttes lasteni välja. Sageli pole eraldi ka joogi- ega veinikaarte, vaid on kõik koos ühes suures kompaktses menüüs. Olen üpriski kindel, et üle poole kelneritest ega klienditeenindajatest ei teagi, mida tähendab sõna aperatiiv ja miks seda pakutakse. Seega kogu klienditeeninduse protsess on üles ehitatud tegevustejadale, kus teenindatakse klient – serveeritakse tellitud toidud-joogid – esitatakse arve. Arve esitamise ajal ei pöörata tähelepanu, kellele arve esitatakse. Sageli eeldatakse, et arved tasutakse eraldi. Kuigi võiks endiselt arvestada variandiga, et traditsiooniliselt arveldavad siiski mehed. Õnneks on ka kohti, kus on eraldi menüüd toitudele ja jookidele ning teenindaja käib ja reaalselt TEENINDAB kliente kogu külastuse vältel, kuid ise pole ma kahjuks üheski sellises kohas käinud.
Klienditeenindajaid peaks koolitama etiketi ja viisaka käitumise reeglite suhtes. Praegusel ajal on tavaline klienditeenindaja üsna madal ametikoht ja mõneti ka arusaadavalt. Sellisele ametikohale kandideerimiseks pole seatud erilisi kvalifikatsioone ega sageli nõuta mingeid kogemusi. Just sellisel juhul peaks tööandja olema valmis investeerima oma töötaja koolitamisse. Väga sageli on koolituste vältimise põhjuseks levinud arvamus, et miks peaks tööandja töölise koolituskulud tasuma , kui ta nagunii läheb varsti siit töölt ära. Ehk siis klienditeenindus on ametikoht, mis oleks kui hüppelauaks ja selline töökoht ei vaja eraldi lisakulutusi. Kahjks unustab siinkohal tööandja fakti, et kehv teenindus ei too tagasi kaotatud kliente ning kaotatud klliendid on kaotatud kasum ja käive . Seega peaks ka tööandja mõtlema etiketile kohaselt, kui ta soovib pakkuda kvaliteetset toodet ja teenust.

KOKKUVÕTE

Etikett on aja jooksul läbi teinud korraliku muutuse. Etikett kui abstraktne subjektiivne mõiste on jäänud küll samaks, kuid tema kooslust on kohantatud vastavalt keskkonna iseärasustele.
On kahju, et mõned vanad väärtused hakkavad hääbuma ja paljud inimesed on muutumas ükskõikseteks ja ei hooli kommetest ega väärtustest. Ma peaksime tänama inimesi, kes püüvad elus hoida etiketti ja kombeid, sest tänu neile toimub mingigi protsess ja maailma on jäänud kombekaid ja väärikaid inimesi, kes annavad neid väärtusi edasi ka oma lastele ja lapselastele. Fakt on see, et ilma etiketi ega kombestikuta jäävad paljud olukorrad reguleerimata.

VIIDATUD ALLIKAD

1. Joonas, A., Joonas, I. 2007. Ärietikett . Tallinn: Äripäev .
2. Kallast, M. 2010. Käitumise käsiraamat . Tallinn: Tea Kirjastus.
3. Lukas , M. Tsatsua, T. 1996. Protokoll & Etikett. Tallinna Raamatutrükikoda.
4. Lukas, M. Tsatsua, T. 2008. Etikett tööl ja kodus. Tallinna Raamatutrükikoda.
5. Rees, N. 1992. Head kombed. Suhtlemine ja etikett. Tallinn: Perioodika .