II
peatükkNÕUSTAMISE
PROTSESS JA ÜLESEHITUS
Muutuste
dünaamikaKuidas
inimesed tegelikult oma elus toimuvaid muutusi kogevad? See
laiahaardeline küsimus viib arutelu
fookuse kaugemale konkreetsetest
nõustamisega seotud rollidest ja tegevustest ning aitab mõista
kõige aluseks olevat üldisemat muutuste protsessi. Kõnealuse
teema kohta oma käsitlusviisi kujundamisel tuginesin ma paarile
Malcolm Gladwelli ideele (2000). Gladwell analüüsib kiiresti
levivate nähtuste ja kiirenevate tendentside aluseks olevat
dünaamikat. Tema uurimus kiire kasvu kohta aitas tal määratleda
mõned muutuste protsessi olulised tunnused. Ma lubasin endale
Gladwelli esialgsete käsituste suhtes
veidike vaba
voli ja
kasutan nendest oma tõlgendusi, et kirjeldada kolme tegurit, mis
muutustele kaasa aitavad. Enne aktiivse kaasamise mudeliga seotud konkreetsete ülesannete kirjeldamist on minu arvates oluline käsitleda paari olulist teemat. Selles peatükis käsitlen ma küsimusi, mis on seotud muutuste dünaamikaga, kontseptuaalsete raamistikega
( career craftehk karjääri
meisterdamine ), nõustamistavadega,
suhetega , hoovõtuga, eesmärkide seadmisega, kliendi vajadustega ja suhtlemisoskustega (nii traditsioonilised
tehnikad kui ka metafooride kasutamine).
Mõjukad inimesed
Muutused
olenevad inimestest. Teatud inimestel on selliseid isikuomadusi ja
nad võtavad enesele rolle, mis võimaldavad neil muutuste protsessis
veenvad ja mõjukad olla. Mõelge, millised on mõjukad inimesed teie
elus. Mis neid teistest eristab? Olles selle küsimuse esitanud ja
võimaluste üle mõtisklenud,, koostasin ma mitu erinevat
kirjeldust. Siin on mõned neist.
Mõjukad
inimesed on südamlikud ja hoolivad; nad on targad; nad on pädevad;
nad on julged ja valmis pakkuma abi väljaspool oma ametialast rolli;
enne nõuannete jagamist kuulavad nad su ära; nad on kannatlikud;
nad pingutavad rohkem; nad selgitavad protsessi kõiki etappe ; nad ei karda tunnistada, et tegid vea; nad on visad; nad ei mõtle ega
tegutse nii, nagu oleksid nad teistest paremad; nad on väärikad;
nad tunnevad huvi selle vastu, mida sa teed; nad on valmis aitama ;
nad panevad su tundma, et sinu vajadused on olulised.
Me peame analüüsima oma suhteid klientidega, laiendama oma rolli piire, õppima uusi oskusi ning olema valmis kaasama kliente tunnete, kogemise ja käitumisega seotud tegevuste kaudu.See nimekiri kattub ilmselt osaliselt teie enda mõtetega ja kahtlemata oskaksite veel muidki omadusi lisada. Tähtis on tõsiasi, et on olemas teatud suhtlemisoskused ja omadused, mis muudavad inimese mõjukaks. Mingi ametikoht (näiteks karjäärinõustaja oma) iseenesest ei pruugi inimest mõjukaks teha. Mõned ametialased rollid ja töökohustused võivad kindlasti olla abiks, kuid mis tahes roll realiseerub täiel määral üksnes koos vastavate isikuomaduste, oskuste ja väärtushinnangutega.
Asjakohased , meeldejäävad ja muutusi esile kutsuvad kogemused (meeldejäävuse faktor)
Muutusele aitab kaasa see, kui inimesel on juurdepääs kasulikule teabele ning kui ta osaleb tegevuses, mis on kaasahaarav ja talle isiklikult tähendusrikas. Kättesaadava teabe hulk tundub olevat lõputu; teabe korraldamine mõttekateks üksusteks on tõeliselt keeruline ülesanne. Wurman (1989) märgib, et töötlemata andmetel puudub igasugune väärtus, kuni neile antakse vorm ja eesmärk, mis muudab nad sisukaks teabeks. Lisaks teabele on ka ideid keeruline esitada viisil, mis muudab nad meeldejäävaks. Siin muutubki aktiivne kaasamine eriti oluliseks. Mõelge oma igapäevaelule ja infole, millega teid igast küljest pommitatakse. Mõelge, milline on teave, mis teile meelde jääb. Selle käsituse õpetamisel olen ma teinud koostööd oma kolleegi Gray Poehnelliga. Me töötasime välja harjutuse, mille käigus me palume inimestel keskenduda niisugusele mõistele nagu abistav suhe. Alguses antakse rühma liikmetele ülesanne sõnastada mõiste määratlus, mis sobiks sõnaraamatusse. Mõne aja möödudes ülesanne muutub ja inimestel palutakse kirjeldada abistavat suhet mitmesuguste metafooride abil. Lõpetuseks palutakse rühmal mõelda, kuidas nad võiksid abistavat suhet füüsiliselt demonstreerida, ja seejärel seda näidata. Ehkki kõik kolm teadasaamise viisi on õiged, on ilmselge, et enamiku inimeste jaoks on metafoorid või füüsiline tegevus kõige meeldejäävam. Kui meie mälu toimib sel moel, siis miks me tugineme nõustamisel nii suurel määral verbaalsele suhtlusele? Õppimine visuaalse ja motoorse tegevuse ulatuslikuma kasutuse kaudu on kahtlemata põhjendatud.
Ma olen üha rohkem veendunud, et nõustamise käigus on kasulik leida viise, kuidas kaasata inimesed lisaks verbaalsele suhtlusele ka kõigi nende meelte ja tajude kaudu. Meeldejääva tegevuse korraldamisest ainuüksi muidugi ei piisa. Tegevus peab olema inimese jaoks ka isiklikult tähendusrikas, et see kutsuks esile nihke ja seeläbi muutu mise . Seega ei korraldata taolist tegevust mitte üksnes meelelahutuslikel põhjustel, vaid tegevuse eesmärgi ja kliendi probleemide vahel on tihe seos.
Konteksti muutused
Selle, kas muutus toimub või mitte, määravad suuresti ära väljapoole nõustamisruumi jäävad tegurid. Elulised asjaolud nurjavad paljud head kavatsused. Nõustajad peavad arvesse võtma kliendi maailmas toimuvat ning sisenema tema maailma viisil, mis toetab ja kutsub esile muutusi. Sedalaadi praktiline tegevus on nõustamisel sageli minimaalselt esindatud . Meie arusaam nõustamisest peab hõlmama käitumise muutust ning tunnetuse ja emotsioonidega seonduvat.
Üks üsna ebatavaline karjäärinõustaja Andrea Fruhling tõi suurepäraseid näiteid selle kohta, kuidas tema kui mõjukas isik tekitab nõustamise käigus meeldejäävaid ja muutusi esile kutsuvaid kogemusi. Ta kirjeldas oma tööd ühe introvertse kliendiga, kes tavatses väga vaikselt rääkida ja kellel oli töövestlustel ääretult raske. Olles vestlusoskust nõustamisruumis üsnagi edutult harjutanud, viis Andrea Fruhling kliendi välja parkimisplatsile ja jätkas harjutamist nii, et klient oli platsi ühes otsas ja tema ise teises. Ma olen kindel, et selline kogemus on kliendi jaoks meeldejääv. Andrea Fruhling asutas ka röivalao, kust kliendid said töö vestluste jaoks riideid . Lisaks õpetamisele, kuidas töövestlusel käituda, aitas ta klientidel ka rõivastumisstiili muuta. Rõivastuse muutmine on jällegi kogemus, mis on kasulik väga praktilisel tasandil ja tõenäoliselt on see kliendi jaoks ka meeldejääv. Kõik sedalaadi toimingud on osa loovamast ja aktiivsemast nõustamissuhtest.
Minu arvates peaksime me nõustajatena seadma enesele ülesandeks kõik kolm tasandit omavahel ühendada ja kõikidel tasanditel töötada. Me peame analüüsima oma suhteid klientidega, laiendama oma rolli piire, õppima uusi oskusi ning olema valmis kaasama kliente tunnete, kogemise ja käitumisega seotud toimingute kaudu.
Career Craft ehk karjääri meisterdamine
Karjääri arendamise protsessi käsitatakse sageli loogilise, organiseeritud, juhitud ja järjestikulise tegevusena . Mõisted nagu „karjääriplaneerimine" on selle käsitusega kooskõlas ning osutavad, et karjäär on midagi, mida me kavandame ja suuname selgelt sõnastatud eesmärkide poole. Ehkki sellisel käsitusel on kindlasti oma plussid, vajame me kiiretempolises ühiskonnas, kus muutus tundub olevat ainus püsiv nähtus, uusi paradigmasid, mis keskenduvad uuenduslikkusele ja paindlikkusele ( Herr 1999). Dünaamilise ja muutliku karjääriprotsessi kirjeldamiseks on sobivama mõistena välja pakutud career craft ehk karjääri meisterdamine (Poehnell & Amundson 2002).
Metafoori „katjääri meisterdamine" kasutamine aitab inimestel taas leida oma loovuse ning hakata oma mõtlemist ja tegutsemist uutmoodi vormima.
Mõiste craft ehk meisterdamine hõlmab kolme elementi. Meisterdamine erineb kaunitest kunstidest, kuna sisaldab endas funktsionaalsuse ideed. Rõhuasetus on millegi praktilise ja kasuliku loomisel. Lisaks on toote loomiseks vaja eriteadmisi ja oskusi. Ja lõpetuseks läheb vaja ka loovust ja uuenduslikkust. Meisterlikkus milleski tähendab oskuste ühendamist loovusega ning kultuuriliselt ja kontekstiliselt sobiva toote loomisega . Samad tegurid võib esile tuua ka karjääriprotsessis - siit ka mõiste career craft ehk karjääri meisterdamine (Poehnell & Amundson 2002).
Karjääri arendamisele sellest aspektist vaatamisel on mitu positiivset külge. Üks neist on viis, kuidas me eri liiki karjääriprotsessides osaleme. Esiteks kaasamine. Kaijääri meisterdamise protsessis on kliendid passiivse osalemise asemel aktiivselt kaasatud. Arthur , Inkson ja Pringle (1999) on öelnud, et inimesed, kes otsivad tööd aktiivselt, valivad edasiliikumise teid uute võimaluste leidmise ja piirangute kõrvaldamise kaudu.
Csikszentmihalyi (1991, 1997) kirjeldab kaasatust kui protsessi, kus saavutatakse optimaalne voog . Kaasatud, vooga kaasa minevad inimesed leiutavad ja katsetavad olemise ja tegemise uusi viise, mitte ei sammu mööda hoolikalt paikapandud karjääri- teed.
Inimesed, kes ise oma karjääri meisterdamises aktiivselt kaasa löövad, saavad sellest protsessist tavaliselt ka palju energiat. Nad tunnevad põnevust ja kirge ning mõnikord peaaegu ammendamatut energiapuhangut. Samas saadab loovat energiat nõudvate projektidega tegelemist teatud rahulikkus ja tasakaalukus. Fritz (1989) ütleb, et ettekujutuse ja olemasoleva reaalsuse vahel eksisteerib loominguline pinge, mis aitab tekitada loovat energiat. Selle rakendamine karjääri arendamisse aitab luua protsessi, mis on isiklikult rahuldust pakkuv .
Lisaks aitab karjääri meisterdamine suurendada isikliku jõu tunnetust. Jõudu tajutakse kahel eri tasandil. Ühest küljest tekib võime näha olemasolevatest tõketest või takis tavatest harjumustest kaugemale ning alustada uute teeradade loomise protsessi. Teisest küljest toimub avanemine uutele võimalustele ja suhetele. Suurema teadlikkuse ja enesekindlusega varustatult on inimesel lihtsam kujutleda vaimusilmas uusi suundi ja jälgida omaenda jõupingutusi.
Paljud inimesed, kes püüavad toime tulla karjäärimuutusega, tunnevad end ummikus olevat - nad ei suuda enesele uut tulevikku ette kujutada. See kujutlusvõime kriis nõuab uutmoodi mõtlemist, mis on loovam ja annab rohkem enesekindlust. Metafoori «karjääri meisterdamine" kasutamine aitab inimestel taas leida oma loovust, muuta oma mõtteviisi ja hakata uutmoodi tegutsema. Nüüdisaegses ühiskonnas on enamik meist võtnud omaks arusaama, et me läheme ja otsime endale töö umbes nii, nagu me valime kaupluses kaupa. Kui aga valmis töökohti - s.t organisatsioonide poolt loodud ja ajalehes reklaamitud töökohti - pole, siis peame me säärase tarbijamenta- liteedi korral ootama, kuni keegi meile töökoha tekitab. Väikeettevõtluse areng viitab aga sellele, et tasub olla aktiivsem. Selle asemel, et oodata töökohtade loomist, võivad kliendid võtta enesele suurema vastutuse uute võimaluste algatamise eest
.Karjääri meisterdamise põhimõtete rakendamine karjääri nõustamises eeldab vastavat koolitust ja oskusi, mida nõustamispraktikas kasutada. Kindlasti keskendutakse selle käsitlusviisi puhul aktiivsele kaasamisele ning nõustaja peab olema valmis kaasama kliente mitmel eri tasandil (füüsilisel, vaimsel, emotsionaalsel ja hingelisel). Rõhku pannakse ka loovusele ja kujutlusvõimele ning see paneb proovile nii nõustajad kui ka kliendid. Mis puutub nõustajate koolitusse, siis üks eeldusi on, et inimene õpib kogu elu. Iga ala meistrid teavad, et meisterlikkus võib alguse saada kursusest või koolitusest või meistri juures õpipoisina töötamisest. Inimene peab pidevaks arenguks valmis olema ja seda soovima. Meisterkuduja Regensteiner (1970, lk 7) ütleb koolituse kohta nii:
Igasuguse käsitöö puhul tuleb kõigepealt selgeks saada põhialused ja õppida teooriat, alles seejärel saab asuda kõikmõeldavate loominguliste võimaluste avastamise juurde. Kuid loov avastamine võib alata paralleelselt koos õppimisega ja tehniliste oskuste täiustamine ei pea olema igav.
Nõustamistavad
Iga isikutevahelise suhtluse vormi puhul eksisteerivad teatud sotsiaalsed tavad, mis seavad suhtlusele reeglid ja piirid. Aja jooksul on tavade ajalugu ja eesmärk sageli ununenud. Enamik inimesi aktsepteerib tavasid kui midagi iseenesestmõistetavat ja nad peaksid pikalt järele mõtlema, kui neil palutaks sotsiaalse suhtluse reegleid kirjeldada. Et mõista sotsiaalsete tavade rolli igapäevaelus, mõelge näiteks õhtustele külaskäikudele. Kanadas eeldatakse sageli, et külalised toovad kaasa väikese kingituse (näiteks pudeli veini või lilled). Kui külla on kutsutud kella seitsmeks õhtul, siis tavaliselt ei ole midagi katki, kui külalised jäävad paar minutit hiljaks (aga kunagi ei tohi tulla varem!). Sõltuvalt sellest, kellele külla minnakse, on olemas teatud kirjutamata kokkulepped, millistel teemadel on sobiv rääkida ja millistel mitte. Kaks ilmselgelt tundlikku teemat on poliitika ja religioon . Tavad määravad ka, millist toitu serveerida , kui palju tohiks süüa, kui pikalt peaks ühe inimesega vestlema, millal on aeg lahkuda jne. Paljud kombed, mille järgi me elame, saavad ilmseks alles siis, kui satume uutesse olukordadesse ja kohtume inimestega, kes lähtuvad teistsugustest normidest.
Nüüd olen ma üha rohkem hakanud mõtlema, kuidas neid tavasid muuta ja paremini kohandada sedalaadi aktiivsele nõustamisele, mida mina soovitan
.nõustamisasutust sõja-aastatel, mil nõustajat eraldas kliendist muljet avaldav töölaud. Tänapäeval on enamik nõustajaid oma kabineti sättinud nii, et ruumis puuduvad igasugused füüsilised barjäärid. Ka nõustamissuhte juurde kuuluvad vältimatult teatud sotsiaalsed tavad. Mõelge näiteks sellele, kuidas inimesed nõustamisele tulevad, kuidas neid tervitatakse ja pannakse tundma teretulnuna ning kui palju nähakse visiidiks ette aega. Tavad hõlmavad ka nõustamisruumi füüsilist olemust ja kasutatavaid vahendeid. Millised võiksid olla sotsiaalse suhtlusega (antud juhul nõustaja ja kliendi vahelise suhtlusega) seotud ootused ning kuidas võiksid need inimeste soost, vanusest , sotsiaalsest klassist ja kultuurist sõltuvalt erineda?
Kasulik oleks mõelda ka muutustele, mis on sotsiaalsetes tavades ajajooksul toimunud. Kujutlege, kuidas oleks olnud astuda sisse Sigmund Freudi kabinetti või külastada
Paljude aastate vältel aktsepteerisin ma nõustamisruumi suhtes kehtivaid kirjutamata tavasid. Nüüd olen ma üha rohkem hakanud mõtlema, kuidas neid tavasid muuta ja paremini kohandada sedalaadi aktiivsele nõustamisele, mida mina soovitan. Allpool on loetletud mõned juurdunud tavad või eeldused, mis mulle minu tööst meenuvad (teile tuntud tavad võivad olla teistsugused).
Nõustamine toimub kindlas ajaraamis (sageli on seansi kestus 50 minutit) ja ajaline korraldus on üsna paindumatu.
Vaikimisi lähtutakse eeldusest, et seansid on olemuselt ennekõike verbaalsed . Sageli ei ole ruumis paberit ega markereid või isegi kui on, siis puudub mugav koht nendega töötamiseks. Ka ruumi suurus piirab oluliselt võimalikku füüsilist liikumist.
Paljudel juhtudel pööratakse vähe tähelepanu ruumi füüsilisele väljanägemisele, s.t piltide, värvide, taimede kasutamisele. Arvestades, kui oluline on nõustamise juures kujutlusvõime, tundub olevat elementaarne luua ruum, mis laseks fantaasial lennata .
Eelduse kohaselt toimub nõustamine nõustaja ja kliendi vahelise suhtluse vormis. Abikaasa või mõne muu kliendi jaoks olulise inimese kaasavõtmine on eriline sündmus, mida juhtub harva. Mäletan, et ükskord jälgisin ma seanssi, kuhu klient oli ootamatult kaasa võtnud oma väikese tütre. Nõustamine muutus veidi koomiliseks, kui kaks täiskasvanut üritasid rääkida, samas kui laps püüdis kõigest väest oma kätt isa suu peal hoida.
Kui klient ja nõustaja on nõustamisprotsessiga algust teinud, valitseb kirjutamata eeldus, et seanss koosneb pidevast dialoogist (väheste pausidega). Katkestused on tavaliselt ette nähtud eriolukordadeks, kui ilmneb mõni eriline raskus. Seansi peatamine järelemõtlemiseks või konsulteerimiseks on üldiselt uudne
Tundub, et nõustamiskabinetist lahkumise ja näiteks koos kliendiga parki jalutama mineku osas tuntakse teatud ebakindlust. Murelikuks võib teha muidugi vastutuse teema, kuid mulle näib, et ebakindluse põhjused ei ole seotud juriidiliste küsimustega. Eelduste kohaselt peaks nõustamine toimuma selleks ette nähtud, kindlaksmääratud ruumis.
Nõustamisseansid toimuvad üks kord nädalas, välja arvatud eriliste asjaolude korral. Iganädalaste kohtumiste juures ei ole midagi erilist. Kohtumised võivad olla sagedasemad või harvemad olenevalt vajadusest ja tööst, mida kliendid seanssidevahelisel ajal iseendaga teevad.
On olemas väljaütlemata eeldused selle kohta, kui pikk on „heaks" nõustamiseks vajalik aeg. Tavaliselt oletatakse, et positiivsete tulemuste saavutamiseks on vajalik rohkem kui üks seanss. Isegi kui tundub, et eesmärk saavutatakse ühe seansiga, tuntakse survet plaanida lisaseansse. Asi ei ole selles, nagu saaks nõustamise läbi viia ühe seansiga ja nii tulekski teha, vaid pigem selles, et üheseansilist nõustamist ei tohiks välistada kui võimatut (Talmon 1990). Lisandub veel tõsiasi, et nõustajad suudavad tegutseda tõhusamalt, kui nad suhtuvad igasse seanssi aktiivsemalt, s.t kasutavad ära kogu nende käsutuses oleva aja.
Sotsiaalsetest tavadest sellist pilti maalides ei taha ma tunduda ülemäära kriitilisena. Mõned tavad haakuvad hästi minu poolt soovitatava nõustamisviisiga. Näiteks on meie nõustamiskeskuse vastuvõtusekretär ja koordineerija hoolivad ja meeldivad ning nad panevad iga inimese end teretulnuna tundma. Kõikidele pakutakse kohvi, teed, kakaod ja suppi. Ooteruum on avar ja mugav. See tekitab selgelt õhkkonna, kus inimene tunneb, et ta on meile tähtis. Kuid siiski tuleb minu arvates kõik nõustamis- tavad üle vaadata.
Tavade olemasolu iseenesest ei ole probleem. Probleem tekib siis, kui me ei vaevu uurima , kuidas tavad mõjutavad nõustamissuunda, mida me omaks võtta tahame. Aktiivsem nõustamine eeldab uusi tavasid, vastasel juhul on oht, et me paneme uue sisu vanadesse raamidesse
.Aktiivsem nõustamine eeldab uusi tavasid, vastasel juhul on oht, et me paneme uue sisu vanadesse raamidesse. arusaam.
Tavade muutmine algab sellest, et me teeme endale selgeks reeglid, mille järgi me tegutseme. Seejärel saame me määratleda need tavad, mida me vajame oma tegevuse toetamiseks. Mina panen samm-sammult paika tavad, mis sobivad kokku kujutlus võimet, loovust ja elujõudu hindava nõustamismeetodiga.
Aktiivse kaasamise puhul on eelduseks , et nõustajad on ette valmistatud kasutama oma töös väga mitmesuguseid meetodeid ja vahendeid ( kunstiteoseid , metafoore, liikumist, sümboleid). Et nõustajad niisuguste võimaluste rakendamiseks valmis oleksid, olen ma soovitanud neil hoida käepärast vastavad vahendid ja suhtuda neisse võimalustesse avatult.
Põhimõtteliselt tuleb nõustajaid julgustada kasutama kogu oma loovust ja kujutlusvõimet ning tegema seda võimalikult intensiivselt. Selle tulemusena hakkavad ka kliendid kasutama rohkem loovust ja paindlikkust oma probleemide lahendamisel (vajalik eeldus kliendi poolt muutuse juhtimiseks ). Seansside intensiivsus edastab ka teatud sõnumi: „See on koht, kus asjad saavad tehtud ning me töötame kõvasti, et kasutada võimalikult hästi ära nii meie kokkusaamiste aega kui ka seanssidevahelist aega." Kui nõustaja esitab sellise eelduse, siis iseloomustab nõustamist vastutustunne, mida võib sõnastada nii: „Meie mõlemad peame siin kõvasti tööd tegema."
Liikudes lähemale aktiivse kaasamise nõustamisfilosoofiale ja -praktikale, pühenduvad nõustajad täielikult sellele, mida teevad. Nad hindavad ka kriitiliselt olemasolevaid piire ja seavad uusi, mis on kujutlusvõime ja aktiivse õppimisega paremini kooskõlas. Ma ei taha öelda, et selle meetodi kasutamisel peaksid nõustajad tegutsema ilma igasuguste piirideta . Kindlasti on vajalikud need piirid, mis tagavad füüsilise ja emotsionaalse turvalisuse nii kliendi kui ka nõustaja jaoks. Tuleb kinni pidada juriidilistest, eetilistest ja suhtlemisreeglitest. Mõte on pigem selles, et mõned väljakujunenud piirid on liiga kitsad ja neid võiks laiendada.
Nõustamissuhte loomine
Nõustamissuhte käsitlemisel on hea võtta lähtepunktiks Carl Rogersi töö (1951, 1961, 1980). Nõustamissuhte esmased tingimused, nagu Rogers need sõnastas, on enamiku nõustamisteooriate vundament . Üha enam ollakse ühel meelel , et Rogersi esitatud suhteraamistik on kooskõlas ka kognitiiv-käitumusliku teooria ja praktikaga (Tursi & Cochran 2006). Nõustamissuhte kolm esmast tingimust on siirus , tingimusteta heatahtlik suhtumine ja empaatiline mõistmine.
Nõustamise esmastele tingimustele oleks kasulik lisada paindlikkus .
Nõustamissuhtes siiras ja loomulik olemine tähendab seda, et tavapärased ametiga seotud rollid heidetakse kõrvale ning teise inimesega suheldakse läbipaistvalt ja ausalt . Siirusest kantud suhtlemine tagab tegevuse, tunnete ja mõtete ühtsuse. Kliendi ja nõustaja kohtumisel puuduvad igasugused varjatud tagamõtted või kaitsereaktsioonid. Nii nõustaja kui ka klient peaksid olema spontaansed ja avameelsed. Siirusega kaasneb ebatäiuslikkuse aktsepteerimine. Nõustaja ei pea eksperdi rollist kramplikult kinni hoidma - nii on tal võimalik jagada kliendiga avameelselt hetki , mil ta on segaduses, ja tunnistada võimalikke eksimusi.
Tingimusteta heatahtlik suhtumine on tihedalt seotud selliste mõistetega nagu toetamine , austamine, aktsepteerimine ja hoolimine . Niisuguse suhtumise puhul on rõhuasetus valmisolekul aktsepteerida teist inimest teda arvustamata.
Tingimusteta heatahtlik suhtumine tähendab seda, et klienti võetakse kui ainulaadset ja väärtuslikku inimest olenemata sellest, mida ta teeb. Nõustajal on võimalik aktsepteerida klienti ja samal ajal mitte aktsepteerida tema käitumist. Käitumise ja sisemise väärtuse eristamine on oluline käsitus ning see on ka üks neid käsitusi, mida sageli valesti mõistetakse. Tingimusteta aktsepteerimisel põhineva suhtumise puhul pöördu
bnõustaja kliendi poole soojusega ja tugeva usuga kliendi suutlikkusse oma probleemid lahendada.
Empaatiline mõistmine tähendab, et nõustaja püüab täpselt tajuda kliendi maailma, nii nagu see seda kogeb (tundeid ja mõtteid). Mõistmist saab väljendada lisaks keelelistele vahenditele ka mitteverbaalsete märkide ja käitumisega. Mõnest olukorrast on suhteliselt kerge aru saada, samas kui teised nõuavad peidus olevate tunnete sügavamat mõistmist. Nõustajate koolitusel valitseb kaudne eeldus, et empaatia on meil kõigil olemas ja tuleb vaid õppida mõistmist väljendama. Minu arvates on olukord veidi keerulisem. Ehkki meil kõigil on veidi empaatiat , võivad inimesed olla siiski väga erinevad. Empaatia allikat on raske kindlaks teha, kuid teoreetikud , näiteks Schwalbe (2007), on viidanud, et empaatia arenemisel mängivad olulist rolli sellised tegurid nagu võimetuse tundmise kogemused, kokkupuuted meist erinevate inimestega ja suhted teistega (seda teemat käsitletakse põhjalikumalt VIII peatükis). On üsna selge, et nõustajana töötavad inimesed peavad olema väga empaatilised. Peale empaatia tundmise peavad nõustajad õppima ka seda, kuidas oma tundeid verbaalselt ja mitteverbaalselt väljendada. Empaatia väljendamine eeldab riskide võtmist ning seda tuleb teha osavõtlikkuse ja austusega. Lause „Te tunnete ..., sest..." äraõppimine on üks lähtepunkte, kuid minna tuleks palju kaugemale. Sageli võib kallistus sobival hetkel väljendada märksa rohkem kui miski muu.
Kui te mõtlete nõustamise kolme esmase tingimuse peale, on oluline mitte kaotada silmist eesmärki, et need tingimused peavad moodustama ühtse terviku. Järgnev tsitaat Rogersilt, mis kirjeldab tema mõtisklust (84-aastasena) ühe varasema nõustamisseansi üle, väljendab selle terviku mõtet:
Ma mäletan, et see oli minu jaoks väga keeruline vestlus , sest klient tõstatas teemasid , mida ma poleks ühegi kliendi puhul oodanud. Niisiis küsin ma endalt: „Kas ma saan olla vatmis selleks, mida ma ei tea, mis on ootamatu ja mille esilekerkimist ma ei osanud kuidagi ette näha? Ja kas ma suudan mitte anda hinnanguid, kas ma oskan ära kuulata kõik, mis mulle räägitakse, ja aktsepteerida seda ilma arvustamata? Kas ma suudan panna end tundma, kuidas oleks olla praegu minu kliendi nahas?
Ja kas ma suudan aktsepteerida asjaolu, et peaaegu kindlasti teen ma alguses vigu?" Ma ei saa asjast täiesti täpselt aru. Ma tahaksin suuta aktsepteerida tõsiasja, et ma võin teha vigu, ja seejärel parandada ennast, et saada kliendiga tõepoolest ühele lainele. Ja mitte olla enda suhtes kriitiline, kui mul on veidi raskusi täpse tähenduse mõistmisel. Ja ilmselt küsin ma endalt ennekõike: „Kas ma oskan siseneda teise inimese maailma ja tunnetada seda maailma nii, nagu tema seda teeb?" Veel tuleb mulle meelde, et meie vestlus on väga lühike ja kestab kõigest 15 minutit.
„Kas ma saan olla valmis selleks, et võib-olla ei juhtu suurt midagi, ja kas ma saan olla valmis ka selleks, et 15 minuti jooksul võib juhtuda väga olulisi asju?" Teisisõnu, ma tahan olla võimalikult paindlik ja avatud kõige suhtes, mis võib juhtuda.
(Boy & Pine 1990, lk 143-144)
Sõnad «paindlikkus" ja « avatus " väljendavad nii mitmelgi moel meetodit, millest selles raamatus räägitakse. Et käsitletava meetodi järgi töötada, peame me olema valmis põhjalikuks enesevaatluseks. On huvitav lugeda kõiki neid küsimusi, mida Rogers tema jaoks keeruliseks vestluseks valmistudes enesele esitab. Need peegeldavad eespool kirjeldatud mõisteid «siirus", «tingimusteta heatahtlik suhtumine" ja «empaatia" ning ka valmisolekut alati kahelda selles, mida sa teed.
Nõustamise esmastele tingimustele oleks minu arvates kasulik lisada neljas mõõde - paindlikkus. Paindlikkus kui mõiste on kindlasti kooskõlas käsitusega, mida soovitas Rogers. See peegeldab ka vajadust kohaneda muutuva tööturu ja sotsiaalse maastikuga . Herr (1993, 1997) on öelnud, et nõustaja paindlikkus on 21. sajandil hädavajalik. See peegeldub kujutlusvõimes ja loovuses, aga ka valmiduses olla avatud uutele olukordadele. Paindlikkus on samuti seotud mängulise suhtumisega, valmisolekuga paigutada kujundeid ja ideid uutesse raamidesse (Thorsted 2008).
Suhte arendamine toimub sageli nii, et inimesed istuvad koos ja peavad sisukat vestlust. Individuaalses karjäärinõustamises kasutatava tavapärase hoiaku kirjeldamisel kasutatakse mõnikord lühendit SOLER
.S - näoga otse kliendi poole (squarely facing the Client )
0 - avatud asend (openness of posture )
L- kergelt ettepoole nõjatunud (leaning forward slightly )
E - silmside (eye contact)
R - lõõgastunud (relaxed)
Ehkki selline meetod on kindlasti mõne nõustaja ja kliendi puhul tõhus, on oluline meeles pidada, et see pole ainus viis inimeste kaasamiseks. Paljud kliendid eelistavad kaudsemat suhtlemisviisi. Ma olen avastanud, et mõne inimese puhul on kasulik mõtted ja metafoorid paberile kirja panna. Teistega võib olla parem töötada koos mõne joonise või skeemi kallal või minna lihtsalt kahekesi jalutama.
Olemine ja tegemine
Eelmises osas toodud ettepanek lisada Rogersi esitatud esmastele tingimustele, milleks on siirus, tingimusteta heatahtlik suhtumine ja empaatiline mõistmine, ka paindlikkus on oluline samm aktiivseks kaasamiseks vajaliku tasakaalustatud hoiaku saavutamisel. Ehkki ma pean seda sammu tähtsaks, tuleks minu arvates kaaluda veel üht aspekti. Kõnealune aspekt hõlmab „olemise" ja „tegemise" (being and doing) vahelist suhet. Muidugi hindan ma nõustamise seda osa, mis keskendub tegevusele, kuid nõustamine on midagi enamat kui lihtsalt suur hulk tegevusi. Tegevusele keskenduv nõustamise osa peab rajanema olemise seisundil (Hansen & Amundson; Thrift & Amundson 2005). Tegutsemise ja toimetamise keskel on vaja otsida ja leida rahu, see on seisund, mida mingil määral kirjeldab ütlus vaikus enne tormi. Selles rahus on valmisolek olla täiel määral kohal ja lihtsalt oodata, et midagi juhtuks, mitte püüda midagi parandada, vaid üksnes olla olemas, olla täielikult kaasatud ja uskuda , et lugu hakkab ühel või teisel moel hargnema. Vaimu vaikuses hakkab inimene kuulama vaikset sisehäält, intuitiivset teadmist. See vaikne tähenduse otsimine on olemise seisund, mis on karjääri arendamise kese (Amundson 2008). Vaimu vaikuses hakkab inimene kuulama vaikset sisehäält, intuitiivset teadmist.
Lastes klientidel oma lugusid rääkida, õppisin ma rahulikult ootama, millal nende tähendus minuni jõuab. Kui ma liigun liiga kiiresti edasi, jäävad tähelepanuta olulised osad sellest, mida mulle räägitakse. Ootamine eeldab, et ma olen kannatlik ja enesekindel ning usun, et tähendus ilmutab end mulle, kui ma vaid rahulikuks jään. See protsess kulgeb oma kiirusega (sageli aeglasemalt, kui mulle meeldiks) ja mul tuleb lihtsalt oodata, et midagi juhtuma hakkaks.
Kirjeldatud protsess on aktiivne selles mõttes, et hoolimata näilisest rahulikkusest toimub intensiivne elu mõistatuslikkuse tunnetamine . Lihtsaid vastuseid ei ole. See
on tõepoolest mõnevõrra paradoksaalne olemise seisund, kus aktiivsus ja vaikelu eksisteerivad kõrvuti. Et sellesse seisundisse jõuda, tuleb vaadata nii enda sisse kui ka väljapoole.
Tempo mahavõtmise tähtsust kogesin ma hiljuti füüsiliselt oma taastusravi ajal (pärast puusaliigese operatsiooni). Ühe osa minu harjutustest moodustas aeglane edasi- tagasi kõndimine tänaval. Mõnikord kulus mul tund aega, et läbida vahemaa, mis varem võttis vaid 10 minutit. Aeglase kõndimise seisundis tundus maailm teistsugune. Ma märkasin peegeldusi lompides ja rohutiblesid läbi sillutise tungimas. Ehkki ma ei oleks tahtnud sellisesse peatunud olekusse igaveseks jääda, sain ma seeläbi kinnitust, et me kogeme reaalsust teisiti, kui kiiruse maha võtame.
Aastate jooksul olen õppinud, et keerukate asjadega toimetulekuks on sageli parem liikuda aeglasemalt, selle asemel, et püüda tegutseda kiiresti. Vaiksem seisund võimaldab paremini süveneda ja laseb tekkida uutel mõtetel. See on sageli päris vaevanõudev, sest ma pean seisma vastu kiusatusele liikuda edasi liiga kiiresti - piisava sügavuse ja arusaamiseta.
Kuidas siis leida see vaiksem seisund, olemise tunnetus? Filosoofilised nõustajad, näiteks dr Finn Thorbjorn Hansen, on öelnud, et filosoofia, luule, kunst ja mõned meditatsioonivormid avavad meie silmad tavalise elu ja meie ameti salapära suhtes. Nimetatud tegevuste abil siseneme me uude teadvustatuse seisundisse, mis aitab meil paremini rajada oma tegevust olemise seisundi tugevamale tunnetamisele. Selle väite põhisisuga olen ma kindlasti nõus. Ma arvan ka, et oma roll on vaimsusel ja usul , ning olen veendunud, et vastused saabuvad, kui ma olen tasakesi ja kuulan tähelepanelikult oma vaikset sisehäält.
Inimese olulisust rõhutava õhkkonna loomine
Nõustamissuhet võib hinnata ka sellest vaatenurgast, kuivõrd olulisena klient ennast nõustajaga suheldes tunneb. Rosenberg ja McCullough (1981) kirjeldasid esimestena enda olulisuse tunnetamist kui inimese mina-käsituse lahutamatut osa. Schlossberg, Lynch ja Chickering (1989) määratlesid olulisuse tunnetamise kui inimese veendumuse - olgu see õige või vale -, et ta on kellegi teise jaoks tähtis, et ta on kellegi tähelepanu objekt ning et teised hoolivad temast ja hindavad teda. Kui inimene tunneb, et ta on oluline, siis suhtub ta endasse paremini, ta tunneb end teistega seotuna ning suutelisemana valikuid tegema ja vastavalt tegutsema ( Chen 2006). Kui inimene tunneb, et ta ei ole oluline, siis tema sidemed teiste inimestega nõrgenevad ning tavaliselt toimub teatav eemaletõmbumine ja enesekindluse vähenemine. Enese olulisuse tunnetamise kontseptsiooni on kasutatud töötute (Amundson 1993) ja töökeskkonna teema puhul (Connolly & Myers 2003). Dixon Rayle (2006) on öelnud, et olulisuse tunnetamise kontseptsioon pakub nõustajatele, sotsioloogidele ja psühholoogidele üha enam huvi.
Olulisuse tunnetamine on inimese veendumus - olgu õige või vale et ta on kellegi teise jaoks tähtis, et ta on kellegi tähelepanu objekt ning et teised hoolivad temast ja hindavad teda.
Schlossberg, Lassalle ja Golec (1988) väidavad, et enda olulisust tunnetatakse mitmel eri tasandil. Kõige esmasel tasandil eeldab see nähtavust - klient tunneb, et keegi on tema olemasolu märganud ja teeb jõupingutusi selleks, et ta tunneks end oodatuna. Need jõupingutused algavad esimesest kontaktist ja hõlmavad lisaks nõustajale ka teisi töötajaid. Püüdes seda kontseptsiooni nõustajatele selgitada, palun ma neil mõelda, mida nad teeksid, kui nad ootaksid mõne tähtsa isiku külaskäiku. Milliseid ettevalmistusi sel juhul tehtaks
?Meie nõustamiskeskuses tervitatakse inimesi vastuvõtulauas, nõustaja juhatab nad isiklikult oma kabinetti, neile pakutakse kuuma või külma jooki , on olemas koht, kuhu mantel riputada, visiidi ajal ei võeta vastu telefonikõnesid jne. Kui me asetame kliendid olulisuse pjedestaalile, siis sellel on nõustamisruumi sisenemisel teatav mõju.
Olulisuse tunnetamise teisel tasandil minnakse tähelepanu osutamisest kaugemale ja väljendatakse teise inimese väärtustamist. Inimese olulisuse tunnustamiseks tuleb võtta aega ja kuulata ära probleemid, millest räägitakse, ning panna tähele ka rääkija tundeid. Nöustamisseansside üks ainulaadne aspekt on see, et kliendile peaks kuuluma teise inimese (nõustaja) jagamatu tähelepanu.
Olulisuse tunnetamise kolmanda tasandiga on tegemist siis, kui kliendil on võimalus lisaks abi saamisele ka ise teistele abi pakkuda. Paljudel aitab võimalus näha end inimesena , kellel on midagi teistele pakkuda, taastada eneseusaldust. Näiteks grupinõustamise käigus on võimalik teisi rühmaliikmeid aidata. Lisaks võib näiteks töötuid otsesemalt kaasata tööhõivekeskuste tegevusse. Ehk saaks neile leida võimaluse koostöö tegemiseks keskuste töötajate ja nõustajatega, et nad võiksid võtta endale rohkem vastutust seoses osutavate teenustega .
Olulisuse tunnetamise neljas ja viimane tasand tekib siis, kui klient usub siiralt, et ta on loonud oma nõustajaga nii isikliku kui ka ametialase suhte. Positiivne tunne on mitmelgi moel loomulik tulemus, kui kliendiga suhtlemise aluseks on empaatia, siirus, tingimusteta heatahtlik suhtumine ja paindlikkus. See ei tähenda isikliku sõpruse tekkimist, pigem tekib isiklik hoolimine, mis väljub professionaalsuse traditsioonilistest piiridest. Niisuguse kontakti tekkimisel usub klient, et nõustaja hoolib temast kui inimesest ja on huvitatud tema edust pikema aja vältel. Tehtu või saavutatu follow-up ehk järelhindamine tugevdab olulisuse tunnetamist. Tagasiside saamiseks tehtaval telefonikõnel või saadetaval e-postisönumil võib olla suur mõju.
Olulisuse väljendamine nõustamisseansi ajal sõltub mingil määral ka sellest, mis nõustaja elus üldisemalt toimub. Raske on panna teist end olulisena tundma, kui miski häirib nõustajat kas tööl või isiklikus elus. Sellisel juhul on nõustajal sageli keeruline keskenduda ja ta võib olla hajevil.
Tulemusliku teenuse osutamise vundamendi ühe lahutamatu osa moodustavad nõustaja isiklikud vajadused. Lisas 1 on esitatud olulisuse tunnetamise skaala, mida nõustajad võivad kasutada, et hinnata, kuivõrd olulisena nad tunnevad end oma suhetes juhtide ja teiste inimestega. Olulisuse tunnetamise küsimustiku valiidsust ja reliaablust ehk asjakohasust ja usaldusväärsust on hinnatud Corbiere'i ja Amundsoni töös (2007).
Olulisuse tunnetamise kontseptsioon on asjakohane paljudes eluvaldkondades. Ma reisin palju ja sõidan sageli ka taksoga. Mulle on eriti meeldejäänud üks juhtum, kui ma võtsin pärast maandumist lennujaamas takso, et sõita kesklinnas olevasse hotelli. Autosse istudes tundsin väsimust, ma nõjatusin seljatoele, et lõõgastuda ja nautida sõitu läbi linna. Peagi olime me liiklusummikus ja kui auto parasjagu ei liigu, köidab taksomeetri tiksumine paratamatult tähelepanu. Kuna ma olin selles linnas mõni aasta tagasi elanud, teadsin ma sealset liiklust ja sain aru, et me pääseksime kõrvaltänavate kaudu ummikust mööda. Enesekehtestamise seisukohast tuli mulle kõigepealt pähe hakata juhtnööre jagama . Olles aga hiljuti valmis saanud uurimuse olulisuse tunnetamise kohta, otsustasin proovida teistsugust taktikat. Taksojuht oli teise kultuuri esindaja ja ma lihtsalt küsisin temalt, kust ta pärit on (ta oli Etioopiast) ja kuidas talle selles linnas meeldib. Vestlus hakkas sujuma ja taksojuht keeras auto peagi kõrvaltänavasse, öeldes, et teab, kuidas ummikust mööda saada. Varsti tegin ma oma elu kiireimat sõitu ja saabusin hotelli rekordajaga. Taksomeetril oli kirjas 13 dollarit, kuid taksojuht ütles, et 10 dollarist piisab . Mina tahtsin anda 15 dollarit ja me hakkasime vaidlema. See kogemus andis mulle õppetunni, millest võib kasu olla suhetes taksojuhtide ja paljude teistegi inimestega. Kui me pühendaksime rohkem aega sellele, et aidata üksteisel end olulisena tunda, jääksid paljud katsumused ja raskused meie elus ära
,Ühisosa leidmine
Kui kliendid tulevad nõustamisele, siis tahavad nad sageli kiiresti probleemi(de)st rääkima hakata. Enne asja juurde asumist ja probleemist kõnelemist on aga sageli otstarbekas suhelda veidi isiklikumal tasandil, suunates jutu kliendi tugevatele külgedele ( Harris , Thoresen & Lopez 2007; Schutt 2007). Kui võtate aega ja uurite rohkem välja kliendi tugevate külgede ja isikliku elu kohta, aitab see kaasa teievahelise vastastikuse mõistmise tekkimisele ja võib osutuda kasulikuks nõustamisprotsessi hilisemates etappides. Ma olen avastanud, et iga uue kliendiga kohtudes on hea rakendada multikultuurse nõustamise põhimõtteid (Amundson, Westwood & Prefontaine 1995). Mõnes mõttes on iga uus olukord rassidest ja kultuuritaustast olenemata multikultuurne suhtlus. Kuna nõustaja ja klient tulevad n-ö erinevatest maailmadest, on oluline pühendada veidi aega nii sarnasuste kui ka erinevuste leidmisele (Pedersen 1997).
Selles esimeses etapis peaks arutelu olema pigem mitteametlik vestlus kui küsitlemine. Siirus, austus , empaatiline mõistmine ja paindlikkus kui esmased tingimused on kõnealuse protsessi lahutamatud osad. Minu kogemused on näidanud, et paljud nõustajad suhtuvad klientidega vaba vestluse arendamisse mõningase vastumeelsusega. Mõnikord seostatakse seda vajadusega olla professionaalne, kuid sagedamini on põhjus isiklikus seisukohas, et teatud liiki küsimuste esitamine on pealetükkiv. Tihti on piirid, mille nõustajad tõmbavad sensitiivsete ja aktsepteeritavate vestlusteemade vahele, ülemäära konservatiivsed ega haaku kuidagi klientide valmisolekuga oma lugu jutustada. Suurem osa inimesi räägib üsna meelsasti endast ja tõlgendab sellist vestlust tegelikult kui märki, et neid peetakse oluliseks.
Tihti on piirid, mille nõustajad tõmbavad sensitiivsete ja aktsepteeritavate vestlusteemade vahele, ülemäära konservatiivsed ega haaku kuidagi klientide valmis olekuga oma lugu jutustada.
Kui te ei ole mingi küsimuse esitamises kindel, siis tavaliselt on kõige parem kliendilt otse küsida, kas see on sobiv. Kui küsimusi esitatakse heas usus ja siirast uudishimust ajendatuna, siis ei teki üldjuhul mingeid raskusi. Klientidele sellisel moel lähenedes alustan ma harilikult nii:
„Mulon hea meel teid täna siin näha. Ma mõtlesin, et enne kui me asja juurde läheme, võiksime pühendada paar minutit üksteise tundmaõppimisele. Kas see sobib teile? ... Kui jah, siis ehk võiksite mulle veidi endast rääkida, s.t kus te elate, kui kaua te olete seal elanud, kui suur on teie pere, mida te vabal ajal teete ja nii edasi."
Veel üks, veidi struktureeritum viis tundmaõppimise etapi läbimiseks on kasutada harjutust „20 asja, mida mulle meeldib teha". Mul pole aimugi, kus see harjutus välja töötati, kuid mina sain selle koolis ühelt oma õpilaselt, kes väitis, et oli selle leidnud paberilehelt, mis vedeles mahajäetud kirikus Uus- Meremaal . Ma olen seda harjutust palju kasutanud ja sellest on saanud üks minu lemmikuid. Kõigepealt paluge kliendil võtta tühi paber ja kirjutada lehe vasakule poolele 20 asja, mida talle meeldib teha. Need tegevused peaksid hõlmama tema elu kõiki tahke, nii isiklikke kui ka tööga seotuid. Kui nimekiri on valmis, paluge kliendil iga tegevuse üle mõtiskleda, lähtudes järgmistest küsimustest.
Millal te seda viimati tegite?
Kui palju see maksma läks?
Kas te teete seda üksi või kellegagi koos?
Kas tegevus eeldab kavandamist või on see pigem spontaanne?
Mis tasandil see tegevus teile rahuldust pakub: vaimsel, emotsionaalsel, füüsilisel, hingelisel (võimalikud on mitu varianti )?
Kirjapandud tegevuste üle mõtisklemine annab kliendile võimaluse uurida oma isiklikku rahulolu. Samuti annab see nõustajale võimaluse saada hea ülevaade kliendi elus valitsevast olukorrast. Ma olen leidnud, et kuulates kliendi kirjeldust tema olukorra kohta, on kasulik sõna sekka öelda, kui nõustajal ja kliendil tundub midagi ühist ole
-Nõustamissuhte
olemuses kokkuleppimine
Klient
ja nõustaja peavad kokku leppima, millise rolli kumbki neist selles
uues suhtes enesele võtab. Vähämöttönen (1998) kirjeldab
kõnealust protsessi kui läbirääkimisi, kus klient ja nõustaja
püüavad jõuda ühisele arusaamale küsimuses, kuidas nad
nõustamisprotsessi iga etapi läbivad. Võimalikke läbirääkimisi
mõjutab suurel määral see, millisena osalised
tajuvad oma identiteeti. vat. Näiteks võib klient mainida, et talle meeldib tennist mängida, ja mina märgin, et ka mulle meeldib see spordiala . Selliste sarnasuste leidmine tugevdab suhteid ja võib olla allikaks sobivate metafooride leidmisel (seda teemat laiendatakse III ja V peatükis). Saadud teave võib osutuda tulusaks ka vestluse hilisemas etapis, kui tegeletakse karjäärivõimaluste uurimisega.
Ühisosaga seotud põhimõtteid võib rakendada paljudes olukordades , kus teemaks on erinevused. Kultuurilised erinevused on kindlasti üks oluline valdkond , kuid vaadelda võiks ka vanuse, soo, puude, haridustaseme, usutunnistuse , majandusliku staatuse, seksuaalse sättumusega jms seotud erinevusi (Weinrach & Thomas 1996). Seisukohtade erinevusi tuleb tunnustada, samal ajal aga tuleb esile tuua ka valdkonnad, kus leidub ühisosa.
Peacock
(2001), kes kasutab lahenduskeskset lähenemist, ütleb, et on kolm
rolli, mille klient võib enesele võtta. Esiteks külaline
(Visitor) -
inimene, kes tuleb nõustamisele seetõttu, et keegi teine on talle
seda soovitanud. Niisugune inimene ei mõista, et tal on tegelikult
probleem, ja ta võib kogu protsessi suhtes skeptiliselt meelestatud
olla. Teiseks klient
(Customer) -
inimene, kes näeb probleemi ja on valmis tegutsema. Kliendi puhul
saab hästi kasutada enamikku nõustamismudelitest. Ja lõpuks kurtja
(Complainant) -
inimene, kes teab, et tal on probleem, kuid ei ole valmis selle
suhtes midagi ette võtma. Sellised kliendid vastavad ettepanekutele
sageli: Jah, aga ..."
Jah,
teie ettepanek on kasulik, aga ei, sellest ei tule midagi
välja." Kurtja võtab passiivse ohvri hoiaku ja tunneb, et ta
ei saa oma olukorra parandamiseks midagi teha.
Läbirääkimiste
protsessi käigus võib osutuda vajalikuks, et nõustaja selgitaks
kliendile neid paljusid tegureid, mis mõjutavad karjäärivalikule
tegemist, ja juhiks teda koostööpõhisema suhte poole.
Iga rolli korral peab nõustaja erinevalt reageerima . Külalise puhul on oluline tegutsemisega mitte kiirustada, vaid anda inimesele aega olukorda hinnata ja otsustada, kas selles on midagi tema jaoks. Külalisi tuleb julgustada ja neile tuleb anda ■>
positiivset tagasisidet nende endi ja võimaluste kohta. Kurtjate puhul on oluline protsessi aeglustada ja võib-olla kaasata nad teatud liiki jälgimisega seotud tegevusse, pöörates tähelepanu olukordadele, kus asjast „tuleb midagi välja" (erandid), selle asemel, et keskenduda üksnes negatiivsele. Klient on sageli tegutsemiseks valmis ning talle tuleb anda koduülesandeid ja konkreetseid tegevusi. Peacock (2001) ütleb veel, et need kategooriad ei ole püsivad; alati on ruumi muutustele ja kõikumistele, isegi sama vestluse käigus.
Läbirääkimiste teine aspekt on identiteedi kujunemise sotsiaalne olemus. Gilbert ja Cooper (1985, lk 83) kinnitavad, et meie arusaam iseendast sõltub sellest, millised on teiste arusaamad meist. Tõlgendades ühiselt sotsiaalset reaalsust, määravad inimesed vastastikku ära üksteise identiteedi - mingis mõttes muutume me selleks, kelleks teised meid peavad. Seega on tegemist üksteise vastastikuse mõjutamisega, kui klient ja nõustaja püüavad oma rolle määratleda või uuesti määratleda.
Üks praktiline küsimus, mis tuleb kohe alguses paika panna, on konfidentsiaalsus . Klient peab teadma, kuidas nõustaja kavatseb klienti puudutavat teavet käsitleda ja mida ta kavatseb teistega arutada. See on iseäranis oluline siis, kui nõustamisse on juhendajate või konsultantidena kaasatud teisi isikuid.
Töötud kliendid tunnevad sageli end tööd otsides võimetuna (Westwood & Ishiyama 1991). Borgeni ja Amundsoni uurimusest (1987) ilmnes , et paljud töötud kogevad väga järske meeleolu kõikumisi. Neis muutlikes tingimustes võib nõustajatel olLa üsna keeruline nõustamissuhtes kokku leppida. Mõned inimesed võivad olla usaldusliku suhte sõlmimisel kahtlustavad ja ettevaatlikud. Teised võivad tunda end lööduna ja loodavad, et nõustaja võtab kõik enda peale ja lahendab probleemi. Sõltumata lähtepunktist peab nõustaja olema valmis pühendama aega nõustamisprotsessi olemuses kokkuleppimisele.
Paljud kliendid arvavad , et karjäärinõustajal on mingi imerohi (tavaliselt testid), mis võimaldavad neil lahendada probleemid lühikese aja ja minimaalse omapoolse panusega. Läbirääkimiste protsessi käigus võib osutuda vajalikuks, et nõustaja selgitaks kliendile neid paljusid tegureid, mis mõjutavad kaijäärivalikute tegemist, ja juhiks klienti koostööpõhisema suhte poole. Üks vahend, mida ma sellistes arut -
eludes olen kasutanud, on joonisel 1 kujutatud ratas (Amundson 1989; Amundson & Poehnell 2004).
Kui ma kirjeldan ratta elemente, hakkavad kliendid mõistma, et nõustamine on kompleksne protsess, mis nõuab märkimisväärset panust ka neilt endilt. Tavaliselt teen ma kohe alguses selgeks, et saan mingi arvamusega välja tulla alles siis, kui me oleme kogunud veidi algandmeid. Harilikult juhtub nii, et analüüsi käigus leiab klient ise õige suunaja tegelikult on minu arvamust vaja üksnes toetuseks või julgustuseks. Samal ajal püüan ma selgitada oma ootusi suhte iseloomu osas, s.t soovi saavutada koostöö.
Kliendid, kes suhtuvad karjäärinõustajatesse ettevaatusega, tulevad nõustamisele tavaliselt siis, kui see on mingil moel kohustuslik. See ei ole nõustamiseks muidugi kuigi hea algus, kuid mõnikord tuleb seda ette ja kui see nii on, siis peab nõustaja olema valmis vastavateks läbirääkimisteks. Niisuguses olukorras on harilikult kasulik alustada vastuseisu ja mõne selle aluseks oleva tunde avameelsest tunnistamisest. Võimaldada kliendil oma tundeid ja muresid väljendada on oluline, nagu ka see, et nõustaja ei asu väljendatavate seisukohtade suhtes kaitsepositsioonile. Kui klient on saanud end välja elada, on enamasti mõistlik keskendada tähelepanu olemasolevale suhtele kliendi ja nõustaja vahel ning sellele, mida kasulikku oleks võimalik ühiselt saavutada. Kõige paremini tundub toimivat see, kui klient pannakse olukorda, kus ta saab teha mingeid valikuid nõustamisseanssidel toimuva suhtes.
Klient võib olla kohustatud tulema nõustamisele, kuid tal on võimalus otsustada, kuidas nõustamine toimuma hakkab. Kliendile selle valikuvabaduse andmine on rahuldava töösuhte loomisel sageli määrav tegur. Siiski on oluline olla valmis aktsepteerima seda, et klient ei taha osaleda. Siin tundub kehtivat Inglise vanasõna, et sa võid küll viia hobuse vee juurde, kuid sa ei saa panna teda jooma.
Läbirääkimised võivad toimuda paljudel eri tasanditel ja mõnel juhul on vaja uuesti läbirääkimistesse asuda (Amundson 1994). Kui klient on hakanud end paremini tundma, siis võib ta tahta mõnda nõustamisprotsessi tingimust muuta. Enamikul juhtudel on nõustajatel suurema isikliku kaasatuse üle hea meel ja see on tunnistuseks ka nõustamise käigus tehtud edusammudest
.Joonis 1. Ratas
Nõustamissuhte rollide ja identiteediga seotud küsimustes kokkuleppimine on muidugi vaid üks osa laiemast läbirääkimiste protsessist. Nõustamise käigus toimuva i muutused võivad mõjutada ka suhteid isiklikus ja tööelus. Karjäärinõustamine võib aidata inimestel iseendasse paremini suhtuma hakata, välja töötada võtteid negatiivse enesesisenduse kontrollimiseks, õppida ennast paremini „müüma" ja luua süsteemne tegevusplaan , mille elluviimise tõenäosus on suur.
Nõustamise eesmärkide ühine määratlemine
Eespool kirjeldatud läbirääkimiste protsess kehtib ka üksikute seansside ja kogu nõustamisprotsessi eesmärkide seadmise puhul. Nõustamisele tulles on klientidel tavaliselt mõned mõtted selle kohta, mida nad loodavad saavutada. Need eesmärgid võivad nõustamise võimalusi silmas pidades olla realistlikud ja asjakohased, aga ei pruugi. Nii nõustajal kui ka kliendil on oma vaatenurk ning mõnikord võib osutuda vajalikuks kohandada eesmärke selle järgi, mida on reaalselt võimalik saavutada. Walterja Peller (1992) on andnud eesmärkide väljatöötamise kohta järgmised suunised.
Kasutage oodatava tulemuse kirjeldamisel positiivseid väljendeid.
Eesmärkide kirjeldamisel kasutage pigem tegevust väljendavaid verbe kui nimisõnu.
Keskenduge vahetult saabuvale olukorrale, s.t mis juhtub pärast seda, kui klient on nõustamisseansilt lahkunud.
Olge konkreetne ja mõelge üksikasjad läbi.
Rõhutage eesmärke, mille üle kliendil on kontroll.
Kasutage eesmärgi (eesmärkide) sõnastamisel lihtsaid väljendeid.
Saavutatavate ja konkreetsete eesmärkide väljatöötamine on protsess, mis jätkub nõustamise kõikides etappides. Klient ja nõustaja teevad koostööd, et panna paika selge suund. Ma olen avastanud, et osa klientide puhul on hea kasutada eesmärgi poole liikumise skaalat , et aidata neil protsessist täielikumat ülevaadet saada. Selle
meetodi puhul palute te kliendil mõelda, kus ta on praegu (lähtepunkt, 0), mida ta mõistlikult võttes võiks loota saavutada (+1) ja mis oleks ideaalne tulemus (+2). Ja ümberpöördult - mis tõenäoliselt juhtuks, kui asjad läheksid halvemaks (-1), ja mis oleks täielik katastroof (-2). Selle meetodi illustreerimiseks sobib ühe 33-aastase vallalise mehe juhtum. Ettevõttes, kus ta töötas, oli parasjagu käimas tootmise vähendamine. Nõustamisele tulles ei olnud klient kindel, kas ta peaks hakkama otsima muud tööd või jääma oma praegusesse ettevõttesse (lähtepunkt, 0). Kui ta oli oma eesmärke analüüsinud, sai talle selgeks, et nõustamiselt lootis ta saada juhiseid selle kohta, milline otsus langetada. Ta mõistis, et otsus tuleb teha tal endal, ent soovis lisateavet, millele oma otsus rajada (+1). Tema seisukohalt ideaalne lahendus oleks olnud see, kui nõustaja ütleks talle selgelt, mida ta peab edasi tegema (+2). Negatiivse poole pealt vaadatuna lootis ta, et ei ole pärast nõustaja juures käimist veelgi rohkem segaduses (-1), ja täielik katastroof (-2) olnuks see, kui ta teeb vale otsuse. Kõnealuse juhtumi puhul said eesmärgid ise arutelu ja muutuse keskpunktiks. Kaks peamist arutatavat teemat olid vastutus ja vajadus aktsepteerida ebakindlat tööturgu. Suure tähtsuse omandas mõiste «positiivne ebakindlus " nagu ka rõhuasetus isiklikule tegutsemisele (käsitletakse lähemalt VI peatükis).
Klient ja nõustc teevad koostööd, et panna paika selge suund.
Selleks, et kliendid oleksid eesmärkide seadmisel ja saavutamisel edukad , tuleb pöörata suurt tähelepanu isiklikule motivatsioonile ja keskkonnast tulenevatele piirangutele. Paljudes olukordades on vaja paindlikkust ja püsivust ning kliendid peavad olema valmis tegema rasketes olukordades vajalikke mööndusi. Teie saate aidata klientidel keerulisteks situatsioonideks valmistuda, pakkudes toetust (julgustades neid ja kontrollides saavutatut) ning juhiseid (suunates kliente mõtlema ja tegutsema).
Toimetulek kliendi vastupanuga
Kliendid ei vasta nõustaja abistamissoovile alati samaga ja mõnikord on nõustajal oht sattuda üsna keerulisse olukorda. See näeb välja nii, et nõustaja alustab entusiastlikult, soovides klienti päästa. Kahjuks ei käitu mõned kliendid ootustele vastavalt ja lõppkokkuvõttes kukuvad päästmiseks tehtavad jõupingutused läbi. See tekitab pettumust ja nõustaja võib muutuda päästja asemel tagakiusajaks, üritades klienti sunniviisiliselt raskustest välja aidata. Lõpptulemus on see, et enamik päästmiseks tehtavaid jõupingutusi ei kanna vilja ja nõustajast endast saab ohver.
Klient, kes ei tee seanssidel või seanssidevahelisel ajal aktiivselt tööd, edastab teatava sõnumi. Kas on nõustaja temast liiga kaugel ees või ei ole klient sel hetkel lihtsalt motiveeritud.
Sellise olukorra vältimine, kuid samas piisava intensiivsuse säilitamine nõustamisel võib olla keeruline. Siiski on see tasakaal, mille nõustaja peab ise endale looma. Intensiivsus peab olema tasakaalustatud respektiga selle vastu, kuidas klient saab ise oma probleeme lahendada. Klient, kes ei tee seanssidel või seanssidevahelisel ajal aktiivselt tööd, edastab teatava sõnumi. Kas on nõustaja temast liiga kaugel ees või ei ole klient sel hetkel lihtsalt motiveeritud.
Vastupanu allikate mõistmine on oluline lähtepunkt kliendist lähtuvate keeruliste olukordade lahendamisel. Alljärgnevalt kirjeldatakse lühidalt viit kõige tavalisemat vastupanu allikat
.Hirm tundmatu ees
Paljud kliendid on nõustamisele tuleku suhtes kõhkleval seisukohal, sest neil on sedalaadi suhtega vähe kogemusi või puuduvad need sootuks. Neil võivad olla väärarusaamad selle kohta, mis nõustamisseanssidel toimub, ja see võib nõustamis- protsessi takistada. Mõnikord usuvad kliendid, et nõustajad on nagu mustkunstnikud - neil on olemas spetsiaalne test, mis ütleb
100 punkti
~ 130 lehte
11 laadimist
0 arvamust 
Kõik kommentaarid