Amundsoni raamat (0)

II peatükk
NÕUSTAMISE PROTSESS JA ÜLESEHITUS
Muutuste dünaamika
Kuidas inimesed tegelikult oma elus toimuvaid muutusi kogevad? See laiahaardeline küsimus viib arutelu fookuse kaugemale konkreetsetest nõustamisega seotud rolli­dest ja tegevustest ning aitab mõista kõige aluseks olevat üldisemat muutuste prot­sessi. Kõnealuse teema kohta oma käsitlusviisi kujundamisel tuginesin ma paarile Malcolm Gladwelli ideele (2000). Gladwell analüüsib kiiresti levivate nähtuste ja kiirenevate tendentside aluseks olevat dünaamikat. Tema uurimus kiire kasvu kohta aitas tal määratleda mõned muutuste protsessi olulised tunnused. Ma lubasin endale Gladwelli esialgsete käsituste suhtes veidike vaba voli ja kasutan nendest oma tõlgen­dusi, et kirjeldada kolme tegurit, mis muutustele kaasa aitavad. Enne aktiivse kaasamise mudeliga seotud konkreetsete ülesannete kirjeldamist on minu arvates oluline käsitleda paari olulist teemat. Selles peatükis käsitlen ma küsimusi, mis on seotud muutuste dünaamikaga, kontseptuaalsete raamistikega ( career craftehk karjääri meisterdamine ), nõustamistavadega, suhetega , hoovõtuga, eesmärkide seadmisega, kliendi vajadustega ja suhtlemisoskustega (nii traditsioo­nilised tehnikad kui ka metafooride kasutamine).

Mõjukad inimesed
Muutused olenevad inimestest. Teatud inimestel on selliseid isikuomadusi ja nad võtavad enesele rolle, mis võimaldavad neil muutuste protsessis veenvad ja mõjukad olla. Mõelge, millised on mõjukad inimesed teie elus. Mis neid teistest eristab? Olles selle küsimuse esitanud ja võimaluste üle mõtisklenud,, koostasin ma mitu erinevat kirjeldust. Siin on mõned neist.
Mõjukad inimesed on südamlikud ja hoolivad; nad on targad; nad on pädevad; nad on julged ja valmis pakkuma abi väljaspool oma ametialast rolli; enne nõuannete jagamist kuulavad nad su ära; nad on kannatlikud; nad pingutavad rohkem; nad selgitavad protsessi kõiki etappe ; nad ei karda tunnistada, et tegid vea; nad on visad; nad ei mõtle ega tegutse nii, nagu oleksid nad teistest paremad; nad on väärikad; nad tunnevad huvi selle vastu, mida sa teed; nad on valmis aitama ; nad panevad su tundma, et sinu vajadused on olulised.
Me peame analüüsima oma suhteid klientidega, laiendama oma rolli piire, õppima uusi oskusi ning olema valmis kaasama kliente tunnete, kogemise ja käitumisega seotud tegevuste kaudu.See nimekiri kattub ilmselt osaliselt teie enda mõtetega ja kahtlemata oskaksite veel muidki omadusi lisada. Tähtis on tõsiasi, et on olemas teatud suhtlemisoskused ja omadused, mis muudavad inimese mõjukaks. Mingi ametikoht (näiteks karjäärinõustaja oma) iseenesest ei pruugi inimest mõjukaks teha. Mõned ametialased rollid ja töö­kohustused võivad kindlasti olla abiks, kuid mis tahes roll realiseerub täiel määral üksnes koos vastavate isikuomaduste, oskuste ja väärtushinnangutega.

Asjakohased , meeldejäävad ja muutusi esile kutsuvad kogemused (meeldejäävuse faktor)
Muutusele aitab kaasa see, kui inimesel on juurdepääs kasulikule teabele ning kui ta osaleb tegevuses, mis on kaasahaarav ja talle isiklikult tähendusrikas. Kättesaadava teabe hulk tundub olevat lõputu; teabe korraldamine mõttekateks üksusteks on tõeliselt keeruline ülesanne. Wurman (1989) märgib, et töötlemata andmetel puudub igasugune väärtus, kuni neile antakse vorm ja eesmärk, mis muudab nad sisukaks teabeks. Lisaks teabele on ka ideid keeruline esitada viisil, mis muudab nad meelde­jäävaks. Siin muutubki aktiivne kaasamine eriti oluliseks. Mõelge oma igapäevaelule ja infole, millega teid igast küljest pommitatakse. Mõelge, milline on teave, mis teile meelde jääb. Selle käsituse õpetamisel olen ma teinud koostööd oma kolleegi Gray Poehnelliga. Me töötasime välja harjutuse, mille käigus me palume inimestel kesken­duda niisugusele mõistele nagu abistav suhe. Alguses antakse rühma liikmetele ülesanne sõnastada mõiste määratlus, mis sobiks sõnaraamatusse. Mõne aja möödudes ülesanne muutub ja inimestel palutakse kirjeldada abistavat suhet mitmesuguste metafooride abil. Lõpetuseks palutakse rühmal mõelda, kuidas nad võiksid abistavat suhet füüsiliselt demonstreerida, ja seejärel seda näidata. Ehkki kõik kolm teada­saamise viisi on õiged, on ilmselge, et enamiku inimeste jaoks on metafoorid või füüsiline tegevus kõige meeldejäävam. Kui meie mälu toimib sel moel, siis miks me tugineme nõustamisel nii suurel määral verbaalsele suhtlusele? Õppimine visuaalse ja motoorse tegevuse ulatuslikuma kasutuse kaudu on kahtlemata põhjendatud.
Ma olen üha rohkem veendunud, et nõustamise käigus on kasulik leida viise, kuidas kaasata inimesed lisaks verbaalsele suhtlusele ka kõigi nende meelte ja tajude kaudu. Meeldejääva tegevuse korraldamisest ainuüksi muidugi ei piisa. Tegevus peab olema inimese jaoks ka isiklikult tähendusrikas, et see kutsuks esile nihke ja seeläbi muutu­ mise . Seega ei korraldata taolist tegevust mitte üksnes meelelahutuslikel põhjustel, vaid tegevuse eesmärgi ja kliendi probleemide vahel on tihe seos.

Konteksti muutused
Selle, kas muutus toimub või mitte, määravad suuresti ära väljapoole nõustamisruumi jäävad tegurid. Elulised asjaolud nurjavad paljud head kavatsused. Nõustajad peavad arvesse võtma kliendi maailmas toimuvat ning sisenema tema maailma viisil, mis toetab ja kutsub esile muutusi. Sedalaadi praktiline tegevus on nõustamisel sageli minimaalselt esindatud . Meie arusaam nõustamisest peab hõlmama käitumise muutust ning tunnetuse ja emotsioonidega seonduvat.
Üks üsna ebatavaline karjäärinõustaja Andrea Fruhling tõi suurepäraseid näiteid selle kohta, kuidas tema kui mõjukas isik tekitab nõustamise käigus meeldejäävaid ja muutusi esile kutsuvaid kogemusi. Ta kirjeldas oma tööd ühe introvertse kliendiga, kes tavatses väga vaikselt rääkida ja kellel oli töövestlustel ääretult raske. Olles vestlusoskust nõustamisruumis üsnagi edutult harjutanud, viis Andrea Fruhling kliendi välja parkimisplatsile ja jätkas harjutamist nii, et klient oli platsi ühes otsas ja tema ise teises. Ma olen kindel, et selline kogemus on kliendi jaoks meeldejääv. Andrea Fruhling asutas ka röivalao, kust kliendid said töö vestluste jaoks riideid . Lisaks õpeta­misele, kuidas töövestlusel käituda, aitas ta klientidel ka rõivastumisstiili muuta. Rõivastuse muutmine on jällegi kogemus, mis on kasulik väga praktilisel tasandil ja tõenäoliselt on see kliendi jaoks ka meeldejääv. Kõik sedalaadi toimingud on osa loovamast ja aktiivsemast nõustamissuhtest.
Minu arvates peaksime me nõustajatena seadma enesele ülesandeks kõik kolm tasandit omavahel ühendada ja kõikidel tasanditel töötada. Me peame analüüsima oma suhteid klientidega, laiendama oma rolli piire, õppima uusi oskusi ning olema valmis kaasama kliente tunnete, kogemise ja käitumisega seotud toimingute kaudu.
Career Craft ehk karjääri meisterdamine
Karjääri arendamise protsessi käsitatakse sageli loogilise, organiseeritud, juhitud ja järjestikulise tegevusena . Mõisted nagu „karjääriplaneerimine" on selle käsitusega kooskõlas ning osutavad, et karjäär on midagi, mida me kavandame ja suuname selgelt sõnastatud eesmärkide poole. Ehkki sellisel käsitusel on kindlasti oma plussid, vajame me kiiretempolises ühiskonnas, kus muutus tundub olevat ainus püsiv nähtus, uusi paradigmasid, mis keskenduvad uuenduslikkusele ja paindlikkusele ( Herr 1999). Dünaamilise ja muutliku karjääriprotsessi kirjeldamiseks on sobivama mõistena välja pakutud career craft ehk karjääri meisterdamine (Poehnell & Amundson 2002).
Metafoori „katjääri meisterdamine" kasutamine aitab inimestel taas leida oma loovuse ning hakata oma mõtlemist ja tegutsemist uutmoodi vormima.
Mõiste craft ehk meisterdamine hõlmab kolme elementi. Meisterdamine erineb kaunitest kunstidest, kuna sisaldab endas funktsionaalsuse ideed. Rõhuasetus on millegi praktilise ja kasuliku loomisel. Lisaks on toote loomiseks vaja eriteadmisi ja oskusi. Ja lõpetuseks läheb vaja ka loovust ja uuenduslikkust. Meisterlikkus milleski tähendab oskuste ühendamist loovusega ning kultuuriliselt ja kontekstiliselt sobiva toote loomisega . Samad tegurid võib esile tuua ka karjääriprotsessis - siit ka mõiste career craft ehk karjääri meisterdamine (Poehnell & Amundson 2002).
Karjääri arendamisele sellest aspektist vaatamisel on mitu positiivset külge. Üks neist on viis, kuidas me eri liiki karjääriprotsessides osaleme. Esiteks kaasamine. Kaijääri meisterdamise protsessis on kliendid passiivse osalemise asemel aktiivselt kaasatud. Arthur , Inkson ja Pringle (1999) on öelnud, et inimesed, kes otsivad tööd aktiivselt, valivad edasiliikumise teid uute võimaluste leidmise ja piirangute kõrval­damise kaudu.
Csikszentmihalyi (1991, 1997) kirjeldab kaasatust kui protsessi, kus saavutatakse optimaalne voog . Kaasatud, vooga kaasa minevad inimesed leiutavad ja katsetavad olemise ja tegemise uusi viise, mitte ei sammu mööda hoolikalt paikapandud karjääri- teed.
Inimesed, kes ise oma karjääri meisterdamises aktiivselt kaasa löövad, saavad sellest protsessist tavaliselt ka palju energiat. Nad tunnevad põnevust ja kirge ning mõnikord peaaegu ammendamatut energiapuhangut. Samas saadab loovat energiat nõudvate projektidega tegelemist teatud rahulikkus ja tasakaalukus. Fritz (1989) ütleb, et ettekujutuse ja olemasoleva reaalsuse vahel eksisteerib loominguline pinge, mis aitab tekitada loovat energiat. Selle rakendamine karjääri arendamisse aitab luua protsessi, mis on isiklikult rahuldust pakkuv .
Lisaks aitab karjääri meisterdamine suurendada isikliku jõu tunnetust. Jõudu tajutakse kahel eri tasandil. Ühest küljest tekib võime näha olemasolevatest tõketest või takis ­tavatest harjumustest kaugemale ning alustada uute teeradade loomise protsessi. Teisest küljest toimub avanemine uutele võimalustele ja suhetele. Suurema teadlikkuse ja enesekindlusega varustatult on inimesel lihtsam kujutleda vaimusilmas uusi suundi ja jälgida omaenda jõupingutusi.
Paljud inimesed, kes püüavad toime tulla karjäärimuutusega, tunnevad end ummikus olevat - nad ei suuda enesele uut tulevikku ette kujutada. See kujutlusvõime kriis nõuab uutmoodi mõtlemist, mis on loovam ja annab rohkem enesekindlust. Metafoori «karjääri meisterdamine" kasutamine aitab inimestel taas leida oma loovust, muuta oma mõtteviisi ja hakata uutmoodi tegutsema. Nüüdisaegses ühiskonnas on enamik meist võtnud omaks arusaama, et me läheme ja otsime endale töö umbes nii, nagu me valime kaupluses kaupa. Kui aga valmis töökohti - s.t organisatsioonide poolt loodud ja ajalehes reklaamitud töökohti - pole, siis peame me säärase tarbijamenta- liteedi korral ootama, kuni keegi meile töökoha tekitab. Väikeettevõtluse areng viitab aga sellele, et tasub olla aktiivsem. Selle asemel, et oodata töökohtade loomist, võivad kliendid võtta enesele suurema vastutuse uute võimaluste algatamise eest
.Karjääri meisterdamise põhimõtete rakendamine karjääri nõustamises eeldab vastavat koolitust ja oskusi, mida nõustamispraktikas kasutada. Kindlasti keskendutakse selle käsitlusviisi puhul aktiivsele kaasamisele ning nõustaja peab olema valmis kaasama kliente mitmel eri tasandil (füüsilisel, vaimsel, emotsionaalsel ja hingelisel). Rõhku pannakse ka loovusele ja kujutlusvõimele ning see paneb proovile nii nõustajad kui ka kliendid. Mis puutub nõustajate koolitusse, siis üks eeldusi on, et inimene õpib kogu elu. Iga ala meistrid teavad, et meisterlikkus võib alguse saada kursusest või koolitusest või meistri juures õpipoisina töötamisest. Inimene peab pidevaks arenguks valmis olema ja seda soovima. Meisterkuduja Regensteiner (1970, lk 7) ütleb koolituse kohta nii:
Igasuguse käsitöö puhul tuleb kõigepealt selgeks saada põhialused ja õppida teooriat, alles seejärel saab asuda kõikmõeldavate loominguliste võimaluste avastamise juurde. Kuid loov avastamine võib alata paralleelselt koos õppimisega ja tehniliste oskuste täiustamine ei pea olema igav.
Nõustamistavad
Iga isikutevahelise suhtluse vormi puhul eksisteerivad teatud sotsiaalsed tavad, mis seavad suhtlusele reeglid ja piirid. Aja jooksul on tavade ajalugu ja eesmärk sageli ununenud. Enamik inimesi aktsepteerib tavasid kui midagi iseenesestmõistetavat ja nad peaksid pikalt järele mõtlema, kui neil palutaks sotsiaalse suhtluse reegleid kirjeldada. Et mõista sotsiaalsete tavade rolli igapäevaelus, mõelge näiteks õhtustele külaskäikudele. Kanadas eeldatakse sageli, et külalised toovad kaasa väikese kingituse (näiteks pudeli veini või lilled). Kui külla on kutsutud kella seitsmeks õhtul, siis tavaliselt ei ole midagi katki, kui külalised jäävad paar minutit hiljaks (aga kunagi ei tohi tulla varem!). Sõltuvalt sellest, kellele külla minnakse, on olemas teatud kirjutamata kokkulepped, millistel teemadel on sobiv rääkida ja millistel mitte. Kaks ilmselgelt tundlikku teemat on poliitika ja religioon . Tavad määravad ka, millist toitu serveerida , kui palju tohiks süüa, kui pikalt peaks ühe inimesega vestlema, millal on aeg lahkuda jne. Paljud kombed, mille järgi me elame, saavad ilmseks alles siis, kui satume uutesse olukordadesse ja kohtume inimestega, kes lähtuvad teistsugustest normidest.
Nüüd olen ma üha rohkem hakanud mõtlema, kuidas neid tavasid muuta ja paremini kohandada sedalaadi aktiivsele nõustamisele, mida mina soovitan
.nõustamisasutust sõja-aastatel, mil nõustajat eraldas kliendist muljet avaldav töölaud. Tänapäeval on enamik nõustajaid oma kabineti sättinud nii, et ruumis puuduvad igasugused füüsilised barjäärid. Ka nõustamissuhte juurde kuuluvad vältimatult teatud sotsiaalsed tavad. Mõelge näiteks sellele, kuidas inimesed nõustamisele tulevad, kuidas neid tervitatakse ja pannakse tundma teretulnuna ning kui palju nähakse visiidiks ette aega. Tavad hõlma­vad ka nõustamisruumi füüsilist olemust ja kasutatavaid vahendeid. Millised võiksid olla sotsiaalse suhtlusega (antud juhul nõustaja ja kliendi vahelise suhtlusega) seotud ootused ning kuidas võiksid need inimeste soost, vanusest , sotsiaalsest klassist ja kultuurist sõltuvalt erineda?
Kasulik oleks mõelda ka muutustele, mis on sotsiaalsetes tavades ajajooksul toimunud. Kujutlege, kuidas oleks olnud astuda sisse Sigmund Freudi kabinetti või külastada
Paljude aastate vältel aktsepteerisin ma nõustamisruumi suhtes kehtivaid kirjutamata tavasid. Nüüd olen ma üha rohkem hakanud mõtlema, kuidas neid tavasid muuta ja paremini kohandada sedalaadi aktiivsele nõustamisele, mida mina soovitan. Allpool on loetletud mõned juurdunud tavad või eeldused, mis mulle minu tööst meenuvad (teile tuntud tavad võivad olla teistsugused).

Nõustamine toimub kindlas ajaraamis (sageli on seansi kestus 50 minutit) ja ajaline korraldus on üsna paindumatu.

Vaikimisi lähtutakse eeldusest, et seansid on olemuselt ennekõike verbaalsed . Sageli ei ole ruumis paberit ega markereid või isegi kui on, siis puudub mugav koht nendega töötamiseks. Ka ruumi suurus piirab oluliselt võimalikku füüsilist liikumist.

Paljudel juhtudel pööratakse vähe tähelepanu ruumi füüsilisele väljanägemisele, s.t piltide, värvide, taimede kasutamisele. Arvestades, kui oluline on nõustamise juures kujutlusvõime, tundub olevat elementaarne luua ruum, mis laseks fantaa­sial lennata .

Eelduse kohaselt toimub nõustamine nõustaja ja kliendi vahelise suhtluse vormis. Abikaasa või mõne muu kliendi jaoks olulise inimese kaasavõtmine on eriline sündmus, mida juhtub harva. Mäletan, et ükskord jälgisin ma seanssi, kuhu klient oli ootamatult kaasa võtnud oma väikese tütre. Nõustamine muutus veidi koomiliseks, kui kaks täiskasvanut üritasid rääkida, samas kui laps püüdis kõigest väest oma kätt isa suu peal hoida.

Kui klient ja nõustaja on nõustamisprotsessiga algust teinud, valitseb kirjuta­mata eeldus, et seanss koosneb pidevast dialoogist (väheste pausidega). Katkes­tused on tavaliselt ette nähtud eriolukordadeks, kui ilmneb mõni eriline raskus. Seansi peatamine järelemõtlemiseks või konsulteerimiseks on üldiselt uudne

Tundub, et nõustamiskabinetist lahkumise ja näiteks koos kliendiga parki jalutama mineku osas tuntakse teatud ebakindlust. Murelikuks võib teha muidugi vastutuse teema, kuid mulle näib, et ebakindluse põhjused ei ole seotud juriidi­liste küsimustega. Eelduste kohaselt peaks nõustamine toimuma selleks ette nähtud, kindlaksmääratud ruumis.

Nõustamisseansid toimuvad üks kord nädalas, välja arvatud eriliste asjaolude korral. Iganädalaste kohtumiste juures ei ole midagi erilist. Kohtumised võivad olla sagedasemad või harvemad olenevalt vajadusest ja tööst, mida kliendid seanssidevahelisel ajal iseendaga teevad.

On olemas väljaütlemata eeldused selle kohta, kui pikk on „heaks" nõustamiseks vajalik aeg. Tavaliselt oletatakse, et positiivsete tulemuste saavutamiseks on vajalik rohkem kui üks seanss. Isegi kui tundub, et eesmärk saavutatakse ühe seansiga, tuntakse survet plaanida lisaseansse. Asi ei ole selles, nagu saaks nõustamise läbi viia ühe seansiga ja nii tulekski teha, vaid pigem selles, et üheseansilist nõustamist ei tohiks välistada kui võimatut (Talmon 1990). Lisan­dub veel tõsiasi, et nõustajad suudavad tegutseda tõhusamalt, kui nad suhtuvad igasse seanssi aktiivsemalt, s.t kasutavad ära kogu nende käsutuses oleva aja.
Sotsiaalsetest tavadest sellist pilti maalides ei taha ma tunduda ülemäära kriitilisena. Mõned tavad haakuvad hästi minu poolt soovitatava nõustamisviisiga. Näiteks on meie nõustamiskeskuse vastuvõtusekretär ja koordineerija hoolivad ja meeldivad ning nad panevad iga inimese end teretulnuna tundma. Kõikidele pakutakse kohvi, teed, kakaod ja suppi. Ooteruum on avar ja mugav. See tekitab selgelt õhkkonna, kus inimene tunneb, et ta on meile tähtis. Kuid siiski tuleb minu arvates kõik nõustamis- tavad üle vaadata.
Tavade olemasolu iseenesest ei ole probleem. Probleem tekib siis, kui me ei vaevu uurima , kuidas tavad mõjutavad nõustamissuunda, mida me omaks võtta tahame. Aktiivsem nõustamine eeldab uusi tavasid, vastasel juhul on oht, et me paneme uue sisu vanadesse raamidesse
.Aktiivsem nõustamine eeldab uusi tavasid, vastasel juhul on oht, et me paneme uue sisu vanadesse raamidesse. arusaam.
Tavade muutmine algab sellest, et me teeme endale selgeks reeglid, mille järgi me tegutseme. Seejärel saame me määratleda need tavad, mida me vajame oma tegevuse toetamiseks. Mina panen samm-sammult paika tavad, mis sobivad kokku kujutlus ­võimet, loovust ja elujõudu hindava nõustamismeetodiga.
Aktiivse kaasamise puhul on eelduseks , et nõustajad on ette valmistatud kasutama oma töös väga mitmesuguseid meetodeid ja vahendeid ( kunstiteoseid , metafoore, liikumist, sümboleid). Et nõustajad niisuguste võimaluste rakendamiseks valmis olek­sid, olen ma soovitanud neil hoida käepärast vastavad vahendid ja suhtuda neisse võimalustesse avatult.
Põhimõtteliselt tuleb nõustajaid julgustada kasutama kogu oma loovust ja kujutlus­võimet ning tegema seda võimalikult intensiivselt. Selle tulemusena hakkavad ka kliendid kasutama rohkem loovust ja paindlikkust oma probleemide lahendamisel (vajalik eeldus kliendi poolt muutuse juhtimiseks ). Seansside intensiivsus edastab ka teatud sõnumi: „See on koht, kus asjad saavad tehtud ning me töötame kõvasti, et kasutada võimalikult hästi ära nii meie kokkusaamiste aega kui ka seanssidevahelist aega." Kui nõustaja esitab sellise eelduse, siis iseloomustab nõustamist vastutustunne, mida võib sõnastada nii: „Meie mõlemad peame siin kõvasti tööd tegema."
Liikudes lähemale aktiivse kaasamise nõustamisfilosoofiale ja -praktikale, pühenduvad nõustajad täielikult sellele, mida teevad. Nad hindavad ka kriitiliselt olemasolevaid piire ja seavad uusi, mis on kujutlusvõime ja aktiivse õppimisega paremini kooskõlas. Ma ei taha öelda, et selle meetodi kasutamisel peaksid nõustajad tegutsema ilma igasuguste piirideta . Kindlasti on vajalikud need piirid, mis tagavad füüsilise ja emotsionaalse turvalisuse nii kliendi kui ka nõustaja jaoks. Tuleb kinni pidada juriidi­listest, eetilistest ja suhtlemisreeglitest. Mõte on pigem selles, et mõned välja­kujunenud piirid on liiga kitsad ja neid võiks laiendada.
Nõustamissuhte loomine
Nõustamissuhte käsitlemisel on hea võtta lähtepunktiks Carl Rogersi töö (1951, 1961, 1980). Nõustamissuhte esmased tingimused, nagu Rogers need sõnastas, on enamiku nõustamisteooriate vundament . Üha enam ollakse ühel meelel , et Rogersi esitatud suhteraamistik on kooskõlas ka kognitiiv-käitumusliku teooria ja praktikaga (Tursi & Cochran 2006). Nõustamissuhte kolm esmast tingimust on siirus , tingimusteta heatahtlik suhtumine ja empaatiline mõistmine.
Nõustamise esmastele tingimustele oleks kasulik lisada paindlikkus .
Nõustamissuhtes siiras ja loomulik olemine tähendab seda, et tavapärased ametiga seotud rollid heidetakse kõrvale ning teise inimesega suheldakse läbipaistvalt ja ausalt . Siirusest kantud suhtlemine tagab tegevuse, tunnete ja mõtete ühtsuse. Kliendi ja nõustaja kohtumisel puuduvad igasugused varjatud tagamõtted või kaitsereakt­sioonid. Nii nõustaja kui ka klient peaksid olema spontaansed ja avameelsed. Siirusega kaasneb ebatäiuslikkuse aktsepteerimine. Nõustaja ei pea eksperdi rollist kramplikult kinni hoidma - nii on tal võimalik jagada kliendiga avameelselt hetki , mil ta on segaduses, ja tunnistada võimalikke eksimusi.
Tingimusteta heatahtlik suhtumine on tihedalt seotud selliste mõistetega nagu toetamine , austamine, aktsepteerimine ja hoolimine . Niisuguse suhtumise puhul on rõhuasetus valmisolekul aktsepteerida teist inimest teda arvustamata.
Tingimusteta heatahtlik suhtumine tähendab seda, et klienti võetakse kui ainulaadset ja väärtuslikku inimest olenemata sellest, mida ta teeb. Nõustajal on võimalik aktsep­teerida klienti ja samal ajal mitte aktsepteerida tema käitumist. Käitumise ja sisemise väärtuse eristamine on oluline käsitus ning see on ka üks neid käsitusi, mida sageli valesti mõistetakse. Tingimusteta aktsepteerimisel põhineva suhtumise puhul pöördu
bnõustaja kliendi poole soojusega ja tugeva usuga kliendi suutlikkusse oma probleemid lahendada.
Empaatiline mõistmine tähendab, et nõustaja püüab täpselt tajuda kliendi maailma, nii nagu see seda kogeb (tundeid ja mõtteid). Mõistmist saab väljendada lisaks keelelistele vahenditele ka mitteverbaalsete märkide ja käitumisega. Mõnest olukorrast on suhteliselt kerge aru saada, samas kui teised nõuavad peidus olevate tunnete sügavamat mõistmist. Nõustajate koolitusel valitseb kaudne eeldus, et empaatia on meil kõigil olemas ja tuleb vaid õppida mõistmist väljendama. Minu arvates on olukord veidi keerulisem. Ehkki meil kõigil on veidi empaatiat , võivad inimesed olla siiski väga erinevad. Empaatia allikat on raske kindlaks teha, kuid teoreetikud , näiteks Schwalbe (2007), on viidanud, et empaatia arenemisel mängivad olulist rolli sellised tegurid nagu võimetuse tundmise kogemused, kokkupuuted meist erinevate inimestega ja suhted teistega (seda teemat käsitletakse põhjalikumalt VIII peatükis). On üsna selge, et nõustajana töötavad inimesed peavad olema väga empaatilised. Peale empaatia tundmise peavad nõustajad õppima ka seda, kuidas oma tundeid verbaalselt ja mitteverbaalselt väljendada. Empaatia väljendamine eeldab riskide võtmist ning seda tuleb teha osavõtlikkuse ja austusega. Lause „Te tunnete ..., sest..." äraõppimine on üks lähtepunkte, kuid minna tuleks palju kaugemale. Sageli võib kallistus sobival hetkel väljendada märksa rohkem kui miski muu.
Kui te mõtlete nõustamise kolme esmase tingimuse peale, on oluline mitte kaotada silmist eesmärki, et need tingimused peavad moodustama ühtse terviku. Järgnev tsitaat Rogersilt, mis kirjeldab tema mõtisklust (84-aastasena) ühe varasema nõustamisseansi üle, väljendab selle terviku mõtet:
Ma mäletan, et see oli minu jaoks väga keeruline vestlus , sest klient tõstatas teemasid , mida ma poleks ühegi kliendi puhul oodanud. Niisiis küsin ma endalt: „Kas ma saan olla vatmis selleks, mida ma ei tea, mis on ootamatu ja mille esilekerkimist ma ei osanud kuidagi ette näha? Ja kas ma suudan mitte anda hinnanguid, kas ma oskan ära kuulata kõik, mis mulle räägitakse, ja aktsepteerida seda ilma arvustamata? Kas ma suudan panna end tundma, kuidas oleks olla praegu minu kliendi nahas?
Ja kas ma suudan aktsepteerida asjaolu, et peaaegu kindlasti teen ma alguses vigu?" Ma ei saa asjast täiesti täpselt aru. Ma tahaksin suuta aktsepteerida tõsiasja, et ma võin teha vigu, ja seejärel parandada ennast, et saada kliendiga tõepoolest ühele lainele. Ja mitte olla enda suhtes kriitiline, kui mul on veidi raskusi täpse tähenduse mõistmisel. Ja ilmselt küsin ma endalt ennekõike: „Kas ma oskan siseneda teise inimese maailma ja tunnetada seda maailma nii, nagu tema seda teeb?" Veel tuleb mulle meelde, et meie vestlus on väga lühike ja kestab kõigest 15 minutit.
„Kas ma saan olla valmis selleks, et võib-olla ei juhtu suurt midagi, ja kas ma saan olla valmis ka selleks, et 15 minuti jooksul võib juhtuda väga olulisi asju?" Teisisõnu, ma tahan olla võimalikult paindlik ja avatud kõige suhtes, mis võib juhtuda.
(Boy & Pine 1990, lk 143-144)
Sõnad «paindlikkus" ja « avatus " väljendavad nii mitmelgi moel meetodit, millest sel­les raamatus räägitakse. Et käsitletava meetodi järgi töötada, peame me olema valmis põhjalikuks enesevaatluseks. On huvitav lugeda kõiki neid küsimusi, mida Rogers tema jaoks keeruliseks vestluseks valmistudes enesele esitab. Need peegeldavad eespool kirjeldatud mõisteid «siirus", «tingimusteta heatahtlik suhtumine" ja «empaa­tia" ning ka valmisolekut alati kahelda selles, mida sa teed.
Nõustamise esmastele tingimustele oleks minu arvates kasulik lisada neljas mõõde - paindlikkus. Paindlikkus kui mõiste on kindlasti kooskõlas käsitusega, mida soovitas Rogers. See peegeldab ka vajadust kohaneda muutuva tööturu ja sotsiaalse maastikuga . Herr (1993, 1997) on öelnud, et nõustaja paindlikkus on 21. sajandil hädavajalik. See peegeldub kujutlusvõimes ja loovuses, aga ka valmiduses olla avatud uutele olu­kordadele. Paindlikkus on samuti seotud mängulise suhtumisega, valmisolekuga paigutada kujundeid ja ideid uutesse raamidesse (Thorsted 2008).
Suhte arendamine toimub sageli nii, et inimesed istuvad koos ja peavad sisukat vestlust. Individuaalses karjäärinõustamises kasutatava tavapärase hoiaku kirjelda­misel kasutatakse mõnikord lühendit SOLER
.S - näoga otse kliendi poole (squarely facing the Client )
0 - avatud asend (openness of posture )
L- kergelt ettepoole nõjatunud (leaning forward slightly )
E - silmside (eye contact)
R - lõõgastunud (relaxed)
Ehkki selline meetod on kindlasti mõne nõustaja ja kliendi puhul tõhus, on oluline meeles pidada, et see pole ainus viis inimeste kaasamiseks. Paljud kliendid eelistavad kaudsemat suhtlemisviisi. Ma olen avastanud, et mõne inimese puhul on kasulik mõtted ja metafoorid paberile kirja panna. Teistega võib olla parem töötada koos mõne joonise või skeemi kallal või minna lihtsalt kahekesi jalutama.
Olemine ja tegemine
Eelmises osas toodud ettepanek lisada Rogersi esitatud esmastele tingimustele, milleks on siirus, tingimusteta heatahtlik suhtumine ja empaatiline mõistmine, ka paindlikkus on oluline samm aktiivseks kaasamiseks vajaliku tasakaalustatud hoiaku saavutamisel. Ehkki ma pean seda sammu tähtsaks, tuleks minu arvates kaaluda veel üht aspekti. Kõnealune aspekt hõlmab „olemise" ja „tegemise" (being and doing) vahelist suhet. Muidugi hindan ma nõustamise seda osa, mis keskendub tegevusele, kuid nõustamine on midagi enamat kui lihtsalt suur hulk tegevusi. Tegevusele keskenduv nõustamise osa peab rajanema olemise seisundil (Hansen & Amundson; Thrift & Amundson 2005). Tegutsemise ja toimetamise keskel on vaja otsida ja leida rahu, see on seisund, mida mingil määral kirjeldab ütlus vaikus enne tormi. Selles rahus on valmisolek olla täiel määral kohal ja lihtsalt oodata, et midagi juhtuks, mitte püüda midagi parandada, vaid üksnes olla olemas, olla täielikult kaasatud ja uskuda , et lugu hakkab ühel või teisel moel hargnema. Vaimu vaikuses hakkab inimene kuulama vaikset sisehäält, intuitiivset teadmist. See vaikne tähenduse otsimine on olemise seisund, mis on karjääri arendamise kese (Amundson 2008). Vaimu vaikuses hakkab inimene kuulama vaikset sisehäält, intuitiivset teadmist.
Lastes klientidel oma lugusid rääkida, õppisin ma rahulikult ootama, millal nende tähendus minuni jõuab. Kui ma liigun liiga kiiresti edasi, jäävad tähelepanuta olulised osad sellest, mida mulle räägitakse. Ootamine eeldab, et ma olen kannatlik ja enese­kindel ning usun, et tähendus ilmutab end mulle, kui ma vaid rahulikuks jään. See protsess kulgeb oma kiirusega (sageli aeglasemalt, kui mulle meeldiks) ja mul tuleb lihtsalt oodata, et midagi juhtuma hakkaks.
Kirjeldatud protsess on aktiivne selles mõttes, et hoolimata näilisest rahulikkusest toimub intensiivne elu mõistatuslikkuse tunnetamine . Lihtsaid vastuseid ei ole. See
on tõepoolest mõnevõrra paradoksaalne olemise seisund, kus aktiivsus ja vaikelu eksisteerivad kõrvuti. Et sellesse seisundisse jõuda, tuleb vaadata nii enda sisse kui ka väljapoole.
Tempo mahavõtmise tähtsust kogesin ma hiljuti füüsiliselt oma taastusravi ajal (pärast puusaliigese operatsiooni). Ühe osa minu harjutustest moodustas aeglane edasi- tagasi kõndimine tänaval. Mõnikord kulus mul tund aega, et läbida vahemaa, mis varem võttis vaid 10 minutit. Aeglase kõndimise seisundis tundus maailm teistsugune. Ma märkasin peegeldusi lompides ja rohutiblesid läbi sillutise tungimas. Ehkki ma ei oleks tahtnud sellisesse peatunud olekusse igaveseks jääda, sain ma seeläbi kinnitust, et me kogeme reaalsust teisiti, kui kiiruse maha võtame.
Aastate jooksul olen õppinud, et keerukate asjadega toimetulekuks on sageli parem liikuda aeglasemalt, selle asemel, et püüda tegutseda kiiresti. Vaiksem seisund võimal­dab paremini süveneda ja laseb tekkida uutel mõtetel. See on sageli päris vaevanõudev, sest ma pean seisma vastu kiusatusele liikuda edasi liiga kiiresti - piisava sügavuse ja arusaamiseta.
Kuidas siis leida see vaiksem seisund, olemise tunnetus? Filosoofilised nõustajad, näiteks dr Finn Thorbjorn Hansen, on öelnud, et filosoofia, luule, kunst ja mõned meditatsioonivormid avavad meie silmad tavalise elu ja meie ameti salapära suhtes. Nimetatud tegevuste abil siseneme me uude teadvustatuse seisundisse, mis aitab meil paremini rajada oma tegevust olemise seisundi tugevamale tunnetamisele. Selle väite põhisisuga olen ma kindlasti nõus. Ma arvan ka, et oma roll on vaimsusel ja usul , ning olen veendunud, et vastused saabuvad, kui ma olen tasakesi ja kuulan tähelepanelikult oma vaikset sisehäält.
Inimese olulisust rõhutava õhkkonna loomine
Nõustamissuhet võib hinnata ka sellest vaatenurgast, kuivõrd olulisena klient ennast nõustajaga suheldes tunneb. Rosenberg ja McCullough (1981) kirjeldasid esimestena enda olulisuse tunnetamist kui inimese mina-käsituse lahutamatut osa. Schlossberg, Lynch ja Chickering (1989) määratlesid olulisuse tunnetamise kui inimese veen­dumuse - olgu see õige või vale -, et ta on kellegi teise jaoks tähtis, et ta on kellegi tähelepanu objekt ning et teised hoolivad temast ja hindavad teda. Kui inimene tunneb, et ta on oluline, siis suhtub ta endasse paremini, ta tunneb end teistega seotuna ning suutelisemana valikuid tegema ja vastavalt tegutsema ( Chen 2006). Kui inimene tunneb, et ta ei ole oluline, siis tema sidemed teiste inimestega nõrge­nevad ning tavaliselt toimub teatav eemaletõmbumine ja enesekindluse vähenemine. Enese olulisuse tunnetamise kontseptsiooni on kasutatud töötute (Amundson 1993) ja töökeskkonna teema puhul (Connolly & Myers 2003). Dixon Rayle (2006) on öelnud, et olulisuse tunnetamise kontseptsioon pakub nõustajatele, sotsioloogidele ja psühholoogidele üha enam huvi.
Olulisuse tunnetamine on inimese veendumus - olgu õige või vale et ta on kellegi teise jaoks tähtis, et ta on kellegi tähelepanu objekt ning et teised hoolivad temast ja hindavad teda.
Schlossberg, Lassalle ja Golec (1988) väidavad, et enda olulisust tunnetatakse mitmel eri tasandil. Kõige esmasel tasandil eeldab see nähtavust - klient tunneb, et keegi on tema olemasolu märganud ja teeb jõupingutusi selleks, et ta tunneks end oodatuna. Need jõupingutused algavad esimesest kontaktist ja hõlmavad lisaks nõustajale ka teisi töötajaid. Püüdes seda kontseptsiooni nõustajatele selgitada, palun ma neil mõelda, mida nad teeksid, kui nad ootaksid mõne tähtsa isiku külaskäiku. Milliseid ettevalmistusi sel juhul tehtaks
?Meie nõustamiskeskuses tervitatakse inimesi vastuvõtulauas, nõustaja juhatab nad isiklikult oma kabinetti, neile pakutakse kuuma või külma jooki , on olemas koht, kuhu mantel riputada, visiidi ajal ei võeta vastu telefonikõnesid jne. Kui me asetame kliendid olulisuse pjedestaalile, siis sellel on nõustamisruumi sisenemisel teatav mõju.
Olulisuse tunnetamise teisel tasandil minnakse tähelepanu osutamisest kaugemale ja väljendatakse teise inimese väärtustamist. Inimese olulisuse tunnustamiseks tuleb võtta aega ja kuulata ära probleemid, millest räägitakse, ning panna tähele ka rääkija tundeid. Nöustamisseansside üks ainulaadne aspekt on see, et kliendile peaks kuuluma teise inimese (nõustaja) jagamatu tähelepanu.
Olulisuse tunnetamise kolmanda tasandiga on tegemist siis, kui kliendil on võimalus lisaks abi saamisele ka ise teistele abi pakkuda. Paljudel aitab võimalus näha end inimesena , kellel on midagi teistele pakkuda, taastada eneseusaldust. Näiteks grupinõustamise käigus on võimalik teisi rühmaliikmeid aidata. Lisaks võib näiteks töötuid otsesemalt kaasata tööhõivekeskuste tegevusse. Ehk saaks neile leida võima­luse koostöö tegemiseks keskuste töötajate ja nõustajatega, et nad võiksid võtta endale rohkem vastutust seoses osutavate teenustega .
Olulisuse tunnetamise neljas ja viimane tasand tekib siis, kui klient usub siiralt, et ta on loonud oma nõustajaga nii isikliku kui ka ametialase suhte. Positiivne tunne on mitmelgi moel loomulik tulemus, kui kliendiga suhtlemise aluseks on empaatia, siirus, tingimusteta heatahtlik suhtumine ja paindlikkus. See ei tähenda isikliku sõpruse tekkimist, pigem tekib isiklik hoolimine, mis väljub professionaalsuse tradit­sioonilistest piiridest. Niisuguse kontakti tekkimisel usub klient, et nõustaja hoolib temast kui inimesest ja on huvitatud tema edust pikema aja vältel. Tehtu või saavutatu follow-up ehk järelhindamine tugevdab olulisuse tunnetamist. Tagasiside saamiseks tehtaval telefonikõnel või saadetaval e-postisönumil võib olla suur mõju.
Olulisuse väljendamine nõustamisseansi ajal sõltub mingil määral ka sellest, mis nõustaja elus üldisemalt toimub. Raske on panna teist end olulisena tundma, kui miski häirib nõustajat kas tööl või isiklikus elus. Sellisel juhul on nõustajal sageli keeruline keskenduda ja ta võib olla hajevil.
Tulemusliku teenuse osutamise vundamendi ühe lahutamatu osa moodustavad nõustaja isiklikud vajadused. Lisas 1 on esitatud olulisuse tunnetamise skaala, mida nõustajad võivad kasutada, et hinnata, kuivõrd olulisena nad tunnevad end oma suhetes juhtide ja teiste inimestega. Olulisuse tunnetamise küsimustiku valiidsust ja reliaablust ehk asjakohasust ja usaldusväärsust on hinnatud Corbiere'i ja Amundsoni töös (2007).
Olulisuse tunnetamise kontseptsioon on asjakohane paljudes eluvaldkondades. Ma reisin palju ja sõidan sageli ka taksoga. Mulle on eriti meeldejäänud üks juhtum, kui ma võtsin pärast maandumist lennujaamas takso, et sõita kesklinnas olevasse hotelli. Autosse istudes tundsin väsimust, ma nõjatusin seljatoele, et lõõgastuda ja nautida sõitu läbi linna. Peagi olime me liiklusummikus ja kui auto parasjagu ei liigu, köidab taksomeetri tiksumine paratamatult tähelepanu. Kuna ma olin selles linnas mõni aasta tagasi elanud, teadsin ma sealset liiklust ja sain aru, et me pääseksime kõrval­tänavate kaudu ummikust mööda. Enesekehtestamise seisukohast tuli mulle kõigepealt pähe hakata juhtnööre jagama . Olles aga hiljuti valmis saanud uurimuse olulisuse tunnetamise kohta, otsustasin proovida teistsugust taktikat. Taksojuht oli teise kul­tuuri esindaja ja ma lihtsalt küsisin temalt, kust ta pärit on (ta oli Etioopiast) ja kuidas talle selles linnas meeldib. Vestlus hakkas sujuma ja taksojuht keeras auto peagi kõrvaltänavasse, öeldes, et teab, kuidas ummikust mööda saada. Varsti tegin ma oma elu kiireimat sõitu ja saabusin hotelli rekordajaga. Taksomeetril oli kirjas 13 dollarit, kuid taksojuht ütles, et 10 dollarist piisab . Mina tahtsin anda 15 dollarit ja me hakkasime vaidlema. See kogemus andis mulle õppetunni, millest võib kasu olla suhetes taksojuhtide ja paljude teistegi inimestega. Kui me pühendaksime rohkem aega sellele, et aidata üksteisel end olulisena tunda, jääksid paljud katsumused ja raskused meie elus ära
,Ühisosa leidmine
Kui kliendid tulevad nõustamisele, siis tahavad nad sageli kiiresti probleemi(de)st rääkima hakata. Enne asja juurde asumist ja probleemist kõnelemist on aga sageli otstarbekas suhelda veidi isiklikumal tasandil, suunates jutu kliendi tugevatele külgedele ( Harris , Thoresen & Lopez 2007; Schutt 2007). Kui võtate aega ja uurite rohkem välja kliendi tugevate külgede ja isikliku elu kohta, aitab see kaasa teievahelise vastastikuse mõistmise tekkimisele ja võib osutuda kasulikuks nõustamisprotsessi hilisemates etappides. Ma olen avastanud, et iga uue kliendiga kohtudes on hea rakendada multikultuurse nõustamise põhimõtteid (Amundson, Westwood & Prefontaine 1995). Mõnes mõttes on iga uus olukord rassidest ja kultuuritaustast olenemata multikultuurne suhtlus. Kuna nõustaja ja klient tulevad n-ö erinevatest maailmadest, on oluline pühendada veidi aega nii sarnasuste kui ka erinevuste leidmisele (Pedersen 1997).
Selles esimeses etapis peaks arutelu olema pigem mitteametlik vestlus kui küsitlemine. Siirus, austus , empaatiline mõistmine ja paindlikkus kui esmased tingimused on kõnealuse protsessi lahutamatud osad. Minu kogemused on näidanud, et paljud nõustajad suhtuvad klientidega vaba vestluse arendamisse mõningase vastumeel­susega. Mõnikord seostatakse seda vajadusega olla professionaalne, kuid sagedamini on põhjus isiklikus seisukohas, et teatud liiki küsimuste esitamine on pealetükkiv. Tihti on piirid, mille nõustajad tõmbavad sensitiivsete ja aktsepteeritavate vestlustee­made vahele, ülemäära konservatiivsed ega haaku kuidagi klientide valmisolekuga oma lugu jutustada. Suurem osa inimesi räägib üsna meelsasti endast ja tõlgendab sellist vestlust tegelikult kui märki, et neid peetakse oluliseks.
Tihti on piirid, mille nõustajad tõmbavad sensitiivsete ja aktsepteeritavate vestlus­teemade vahele, ülemäära konservatiivsed ega haaku kuidagi klientide valmis­ olekuga oma lugu jutustada.
Kui te ei ole mingi küsimuse esitamises kindel, siis tavaliselt on kõige parem kliendilt otse küsida, kas see on sobiv. Kui küsimusi esitatakse heas usus ja siirast uudishimust ajendatuna, siis ei teki üldjuhul mingeid raskusi. Klientidele sellisel moel lähenedes alustan ma harilikult nii:
„Mulon hea meel teid täna siin näha. Ma mõtlesin, et enne kui me asja juurde lähe­me, võiksime pühendada paar minutit üksteise tundmaõppimisele. Kas see sobib teile? ... Kui jah, siis ehk võiksite mulle veidi endast rääkida, s.t kus te elate, kui kaua te olete seal elanud, kui suur on teie pere, mida te vabal ajal teete ja nii edasi."
Veel üks, veidi struktureeritum viis tundmaõppimise etapi läbimiseks on kasutada harjutust „20 asja, mida mulle meeldib teha". Mul pole aimugi, kus see harjutus välja töötati, kuid mina sain selle koolis ühelt oma õpilaselt, kes väitis, et oli selle leidnud paberilehelt, mis vedeles mahajäetud kirikus Uus- Meremaal . Ma olen seda harjutust palju kasutanud ja sellest on saanud üks minu lemmikuid. Kõigepealt paluge kliendil võtta tühi paber ja kirjutada lehe vasakule poolele 20 asja, mida talle meeldib teha. Need tegevused peaksid hõlmama tema elu kõiki tahke, nii isiklikke kui ka tööga seotuid. Kui nimekiri on valmis, paluge kliendil iga tegevuse üle mõtiskleda, lähtudes järgmistest küsimustest.

Millal te seda viimati tegite?

Kui palju see maksma läks?

Kas te teete seda üksi või kellegagi koos?

Kas tegevus eeldab kavandamist või on see pigem spontaanne?

Mis tasandil see tegevus teile rahuldust pakub: vaimsel, emotsionaalsel, füüsilisel, hingelisel (võimalikud on mitu varianti )?
Kirjapandud tegevuste üle mõtisklemine annab kliendile võimaluse uurida oma isiklikku rahulolu. Samuti annab see nõustajale võimaluse saada hea ülevaade kliendi elus valitsevast olukorrast. Ma olen leidnud, et kuulates kliendi kirjeldust tema olukorra kohta, on kasulik sõna sekka öelda, kui nõustajal ja kliendil tundub midagi ühist ole
-Nõustamissuhte olemuses kokkuleppimine
Klient ja nõustaja peavad kokku leppima, millise rolli kumbki neist selles uues suhtes enesele võtab. Vähämöttönen (1998) kirjeldab kõnealust protsessi kui läbirääkimisi, kus klient ja nõustaja püüavad jõuda ühisele arusaamale küsimuses, kuidas nad nõustamisprotsessi iga etapi läbivad. Võimalikke läbirääkimisi mõjutab suurel määral see, millisena osalised tajuvad oma identiteeti. vat. Näiteks võib klient mainida, et talle meeldib tennist mängida, ja mina märgin, et ka mulle meeldib see spordiala . Selliste sarnasuste leidmine tugevdab suhteid ja võib olla allikaks sobivate metafooride leidmisel (seda teemat laiendatakse III ja V peatükis). Saadud teave võib osutuda tulusaks ka vestluse hilisemas etapis, kui tegeletakse karjäärivõimaluste uurimisega.
Ühisosaga seotud põhimõtteid võib rakendada paljudes olukordades , kus teemaks on erinevused. Kultuurilised erinevused on kindlasti üks oluline valdkond , kuid vaadelda võiks ka vanuse, soo, puude, haridustaseme, usutunnistuse , majandusliku staatuse, seksuaalse sättumusega jms seotud erinevusi (Weinrach & Thomas 1996). Seisukohtade erinevusi tuleb tunnustada, samal ajal aga tuleb esile tuua ka valdkonnad, kus leidub ühisosa.
Peacock (2001), kes kasutab lahenduskeskset lähenemist, ütleb, et on kolm rolli, mille klient võib enesele võtta. Esiteks külaline (Visitor) - inimene, kes tuleb nõustamisele seetõttu, et keegi teine on talle seda soovitanud. Niisugune inimene ei mõista, et tal on tegelikult probleem, ja ta võib kogu protsessi suhtes skeptiliselt meelestatud olla. Teiseks klient (Customer) - inimene, kes näeb probleemi ja on valmis tegutsema. Kliendi puhul saab hästi kasutada enamikku nõustamismudelitest. Ja lõpuks kurtja (Complainant) - inimene, kes teab, et tal on probleem, kuid ei ole valmis selle suhtes midagi ette võtma. Sellised kliendid vastavad ettepanekutele sageli: Jah, aga ..."
Jah, teie ettepanek on kasulik, aga ei, sellest ei tule midagi välja." Kurtja võtab passiivse ohvri hoiaku ja tunneb, et ta ei saa oma olukorra parandamiseks midagi teha.
Läbirääkimiste protsessi käigus võib osutuda vajalikuks, et nõustaja selgitaks kliendile neid paljusid tegureid, mis mõjutavad karjäärivalikule tegemist, ja juhiks teda koostööpõhisema suhte poole.
Iga rolli korral peab nõustaja erinevalt reageerima . Külalise puhul on oluline tegutsemisega mitte kiirustada, vaid anda inimesele aega olukorda hinnata ja otsus­tada, kas selles on midagi tema jaoks. Külalisi tuleb julgustada ja neile tuleb anda ■>
positiivset tagasisidet nende endi ja võimaluste kohta. Kurtjate puhul on oluline protsessi aeglustada ja võib-olla kaasata nad teatud liiki jälgimisega seotud tegevusse, pöörates tähelepanu olukordadele, kus asjast „tuleb midagi välja" (erandid), selle asemel, et keskenduda üksnes negatiivsele. Klient on sageli tegutsemiseks valmis ning talle tuleb anda koduülesandeid ja konkreetseid tegevusi. Peacock (2001) ütleb veel, et need kategooriad ei ole püsivad; alati on ruumi muutustele ja kõikumistele, isegi sama vestluse käigus.
Läbirääkimiste teine aspekt on identiteedi kujunemise sotsiaalne olemus. Gilbert ja Cooper (1985, lk 83) kinnitavad, et meie arusaam iseendast sõltub sellest, millised on teiste arusaamad meist. Tõlgendades ühiselt sotsiaalset reaalsust, määravad inimesed vastastikku ära üksteise identiteedi - mingis mõttes muutume me selleks, kelleks teised meid peavad. Seega on tegemist üksteise vastastikuse mõjutamisega, kui klient ja nõustaja püüavad oma rolle määratleda või uuesti määratleda.
Üks praktiline küsimus, mis tuleb kohe alguses paika panna, on konfidentsiaalsus . Klient peab teadma, kuidas nõustaja kavatseb klienti puudutavat teavet käsitleda ja mida ta kavatseb teistega arutada. See on iseäranis oluline siis, kui nõustamisse on juhendajate või konsultantidena kaasatud teisi isikuid.
Töötud kliendid tunnevad sageli end tööd otsides võimetuna (Westwood & Ishiyama 1991). Borgeni ja Amundsoni uurimusest (1987) ilmnes , et paljud töötud kogevad väga järske meeleolu kõikumisi. Neis muutlikes tingimustes võib nõustajatel olLa üsna keeruline nõustamissuhtes kokku leppida. Mõned inimesed võivad olla usaldusliku suhte sõlmimisel kahtlustavad ja ettevaatlikud. Teised võivad tunda end lööduna ja loodavad, et nõustaja võtab kõik enda peale ja lahendab probleemi. Sõltumata lähte­punktist peab nõustaja olema valmis pühendama aega nõustamisprotsessi olemuses kokkuleppimisele.
Paljud kliendid arvavad , et karjäärinõustajal on mingi imerohi (tavaliselt testid), mis võimaldavad neil lahendada probleemid lühikese aja ja minimaalse omapoolse panusega. Läbirääkimiste protsessi käigus võib osutuda vajalikuks, et nõustaja selgitaks kliendile neid paljusid tegureid, mis mõjutavad kaijäärivalikute tegemist, ja juhiks klienti koostööpõhisema suhte poole. Üks vahend, mida ma sellistes arut -
eludes olen kasutanud, on joonisel 1 kujutatud ratas (Amundson 1989; Amundson & Poehnell 2004).
Kui ma kirjeldan ratta elemente, hakkavad kliendid mõistma, et nõustamine on kompleksne protsess, mis nõuab märkimisväärset panust ka neilt endilt. Tavaliselt teen ma kohe alguses selgeks, et saan mingi arvamusega välja tulla alles siis, kui me oleme kogunud veidi algandmeid. Harilikult juhtub nii, et analüüsi käigus leiab klient ise õige suunaja tegelikult on minu arvamust vaja üksnes toetuseks või julgustuseks. Samal ajal püüan ma selgitada oma ootusi suhte iseloomu osas, s.t soovi saavutada koostöö.
Kliendid, kes suhtuvad karjäärinõustajatesse ettevaatusega, tulevad nõustamisele tavaliselt siis, kui see on mingil moel kohustuslik. See ei ole nõustamiseks muidugi kuigi hea algus, kuid mõnikord tuleb seda ette ja kui see nii on, siis peab nõustaja olema valmis vastavateks läbirääkimisteks. Niisuguses olukorras on harilikult kasulik alustada vastuseisu ja mõne selle aluseks oleva tunde avameelsest tunnistamisest. Võimaldada kliendil oma tundeid ja muresid väljendada on oluline, nagu ka see, et nõustaja ei asu väljendatavate seisukohtade suhtes kaitsepositsioonile. Kui klient on saanud end välja elada, on enamasti mõistlik keskendada tähelepanu olemasolevale suhtele kliendi ja nõustaja vahel ning sellele, mida kasulikku oleks võimalik ühiselt saavutada. Kõige paremini tundub toimivat see, kui klient pannakse olukorda, kus ta saab teha mingeid valikuid nõustamisseanssidel toimuva suhtes.
Klient võib olla kohustatud tulema nõustamisele, kuid tal on võimalus otsustada, kuidas nõustamine toimuma hakkab. Kliendile selle valikuvabaduse andmine on rahuldava töösuhte loomisel sageli määrav tegur. Siiski on oluline olla valmis aktsepteerima seda, et klient ei taha osaleda. Siin tundub kehtivat Inglise vanasõna, et sa võid küll viia hobuse vee juurde, kuid sa ei saa panna teda jooma.
Läbirääkimised võivad toimuda paljudel eri tasanditel ja mõnel juhul on vaja uuesti läbirääkimistesse asuda (Amundson 1994). Kui klient on hakanud end paremini tundma, siis võib ta tahta mõnda nõustamisprotsessi tingimust muuta. Enamikul juhtudel on nõustajatel suurema isikliku kaasatuse üle hea meel ja see on tunnistuseks ka nõustamise käigus tehtud edusammudest
.Joonis 1. Ratas
Nõustamissuhte rollide ja identiteediga seotud küsimustes kokkuleppimine on muidugi vaid üks osa laiemast läbirääkimiste protsessist. Nõustamise käigus toimuva i muutused võivad mõjutada ka suhteid isiklikus ja tööelus. Karjäärinõustamine võib aidata inimestel iseendasse paremini suhtuma hakata, välja töötada võtteid negatiivse enesesisenduse kontrollimiseks, õppida ennast paremini „müüma" ja luua süsteemne tegevusplaan , mille elluviimise tõenäosus on suur.
Nõustamise eesmärkide ühine määratlemine
Eespool kirjeldatud läbirääkimiste protsess kehtib ka üksikute seansside ja kogu nõustamisprotsessi eesmärkide seadmise puhul. Nõustamisele tulles on klientidel tavaliselt mõned mõtted selle kohta, mida nad loodavad saavutada. Need eesmärgid võivad nõustamise võimalusi silmas pidades olla realistlikud ja asjakohased, aga ei pruugi. Nii nõustajal kui ka kliendil on oma vaatenurk ning mõnikord võib osutuda vajalikuks kohandada eesmärke selle järgi, mida on reaalselt võimalik saavutada. Walterja Peller (1992) on andnud eesmärkide väljatöötamise kohta järgmised suunised.

Kasutage oodatava tulemuse kirjeldamisel positiivseid väljendeid.

Eesmärkide kirjeldamisel kasutage pigem tegevust väljendavaid verbe kui nimisõnu.

Keskenduge vahetult saabuvale olukorrale, s.t mis juhtub pärast seda, kui klient on nõustamisseansilt lahkunud.

Olge konkreetne ja mõelge üksikasjad läbi.

Rõhutage eesmärke, mille üle kliendil on kontroll.

Kasutage eesmärgi (eesmärkide) sõnastamisel lihtsaid väljendeid.
Saavutatavate ja konkreetsete eesmärkide väljatöötamine on protsess, mis jätkub nõustamise kõikides etappides. Klient ja nõustaja teevad koostööd, et panna paika selge suund. Ma olen avastanud, et osa klientide puhul on hea kasutada eesmärgi poole liikumise skaalat , et aidata neil protsessist täielikumat ülevaadet saada. Selle
meetodi puhul palute te kliendil mõelda, kus ta on praegu (lähtepunkt, 0), mida ta mõistlikult võttes võiks loota saavutada (+1) ja mis oleks ideaalne tulemus (+2). Ja ümberpöördult - mis tõenäoliselt juhtuks, kui asjad läheksid halvemaks (-1), ja mis oleks täielik katastroof (-2). Selle meetodi illustreerimiseks sobib ühe 33-aastase vallalise mehe juhtum. Ettevõttes, kus ta töötas, oli parasjagu käimas tootmise vähendamine. Nõustamisele tulles ei olnud klient kindel, kas ta peaks hakkama otsima muud tööd või jääma oma praegusesse ettevõttesse (lähtepunkt, 0). Kui ta oli oma eesmärke analüüsinud, sai talle selgeks, et nõustamiselt lootis ta saada juhiseid selle kohta, milline otsus langetada. Ta mõistis, et otsus tuleb teha tal endal, ent soovis lisateavet, millele oma otsus rajada (+1). Tema seisukohalt ideaalne lahendus oleks olnud see, kui nõustaja ütleks talle selgelt, mida ta peab edasi tegema (+2). Negatiivse poole pealt vaadatuna lootis ta, et ei ole pärast nõustaja juures käimist veelgi rohkem segaduses (-1), ja täielik katastroof (-2) olnuks see, kui ta teeb vale otsuse. Kõnealuse juhtumi puhul said eesmärgid ise arutelu ja muutuse keskpunktiks. Kaks peamist arutatavat teemat olid vastutus ja vajadus aktsepteerida ebakindlat tööturgu. Suure tähtsuse omandas mõiste «positiivne ebakindlus " nagu ka rõhuasetus isiklikule tegutsemisele (käsitletakse lähemalt VI peatükis).
Klient ja nõustc teevad koostööd, et panna paika selge suund.
Selleks, et kliendid oleksid eesmärkide seadmisel ja saavutamisel edukad , tuleb pöörata suurt tähelepanu isiklikule motivatsioonile ja keskkonnast tulenevatele piirangutele. Paljudes olukordades on vaja paindlikkust ja püsivust ning kliendid peavad olema valmis tegema rasketes olukordades vajalikke mööndusi. Teie saate aidata klientidel keerulisteks situatsioonideks valmistuda, pakkudes toetust (julgustades neid ja kontrollides saavutatut) ning juhiseid (suunates kliente mõtlema ja tegutsema).
Toimetulek kliendi vastupanuga
Kliendid ei vasta nõustaja abistamissoovile alati samaga ja mõnikord on nõustajal oht sattuda üsna keerulisse olukorda. See näeb välja nii, et nõustaja alustab entu­siastlikult, soovides klienti päästa. Kahjuks ei käitu mõned kliendid ootustele vastavalt ja lõppkokkuvõttes kukuvad päästmiseks tehtavad jõupingutused läbi. See tekitab pettumust ja nõustaja võib muutuda päästja asemel tagakiusajaks, üritades klienti sunniviisiliselt raskustest välja aidata. Lõpptulemus on see, et enamik päästmiseks tehtavaid jõupingutusi ei kanna vilja ja nõustajast endast saab ohver.
Klient, kes ei tee seanssidel või seanssidevahelisel ajal aktiivselt tööd, edastab teatava sõnumi. Kas on nõustaja temast liiga kaugel ees või ei ole klient sel hetkel lihtsalt motiveeritud.
Sellise olukorra vältimine, kuid samas piisava intensiivsuse säilitamine nõustamisel võib olla keeruline. Siiski on see tasakaal, mille nõustaja peab ise endale looma. Intensiivsus peab olema tasakaalustatud respektiga selle vastu, kuidas klient saab ise oma probleeme lahendada. Klient, kes ei tee seanssidel või seanssidevahelisel ajal aktiivselt tööd, edastab teatava sõnumi. Kas on nõustaja temast liiga kaugel ees või ei ole klient sel hetkel lihtsalt motiveeritud.
Vastupanu allikate mõistmine on oluline lähtepunkt kliendist lähtuvate keeruliste olukordade lahendamisel. Alljärgnevalt kirjeldatakse lühidalt viit kõige tavalisemat vastupanu allikat

.Hirm tundmatu ees
Paljud kliendid on nõustamisele tuleku suhtes kõhkleval seisukohal, sest neil on sedalaadi suhtega vähe kogemusi või puuduvad need sootuks. Neil võivad olla väärarusaamad selle kohta, mis nõustamisseanssidel toimub, ja see võib nõustamis- protsessi takistada. Mõnikord usuvad kliendid, et nõustajad on nagu mustkunstnikud - neil on olemas spetsiaalne test, mis ütleb neile kõike, mida nad teadma peavad. Teised võivad muretseda konfidentsiaalsuse hoidmise pärast - mil määral nende poolt räägitu saladusse jääb. Ebakindlus on uues olukorras loomulik reaktsioon ning nõustaja peab sel juhul nõustamisprotsessi täielikult kliendiga läbi arutama ja saavutama vastastikuse mõistmise.

Probleemi tunnistamisest ja/või probleemi eest vastutuse võtmisest keeldumine
Nõustamisele tulek võib olla raske samm, sest ühiskonnas levinud hirmude kohaselt tähendab see, et sa oled hull või oma probleemides ise süüdi. Ühiskonnas, kus hinna­takse kõrgelt tugevust ja sõltumatust, võidakse abi otsimist näha nõrkuse märgina. Karjäärinöustamisel on mõned eelised: see on ühiskonnas vastuvõetavam kui psühholoogiline nõustamine. Siiski esineb ka karjäärinõustamise puhul väärarusaamu. Paljud inimesed kasutavad karjäärinõustamist ka kattevarjuna, otsides tegelikult abi
Me hõlbustame klientide hoovõtuprotsessi, et saavutada eesmärkide suunas liikumisel suurim tõhusus ja paremad tulemused.
isiklike probleemide lahendamisel. Seetõttu ei ole üllatav, et klientidel võib olla keeruline tunnistada probleeme ja oma isiklikku vastutust nende ees seisvate raskuste ületamisel. See ei tähenda, et kliendid peavad alati võtma kogu vastutuse toimunu eest enda peale, sest kahtlemata tuleb ette ebaõiglasi vallandamisi jms. Oluline on, et klient oleks valmis nii iseennast kui ka väliskeskkonda realistlikult hindama .

Töökaotus ja töö otsimisel läbipõlemine
Uurimusest, mille ma viisin läbi koos kolleeg Bill Borgeniga, ilmnes, et paljudel juhtudel kogevad töötud väga järske meeleolu kõikumisi (Borgen & Amundson 1987). See kogemus hõlmab kaotuse (šokk, viha, mure, ärevus) ja läbipõlemise ( lootusetus , tardumus, viha, meeleheide, hirm) tunnet . Muutuva emotsionaalse seisundi tõttu võib klient paista loid või vihane . Kui pühendada aega nende reaktsioonide tunnista­misele ja tõdeda, et need on normaalsed reaktsioonid sellises olukorras, võib see aidata vastupanu vähendada.

Klient versus süsteem
Paljudel klientidel on olnud ebameeldivaid kogemusi mitmesuguste riigi-ja haridus ­asutustega. Need eelnevad kogemused nn süsteemiga mõjutavad seda, kuidas nad suhtuvad nõustajatesse, eriti jäijekordses riigi- või omavalitsuse asutuses töötavatesse nõustajatesse. Niisuguses olukorras on lihtne asuda kaitsepositsioonile. Ma olen avastanud, et kriitikalaviinile vastamise asemel on kasulik lasta kliendil end mõnda aega välja elada, möönda nende solvatud tundeid ja seejärel uurida, mida oleks praeguses olukorras võimalik saavutada. :

Teisesed tuluallikad
Mõned kliendid võivad näha nõustamises ohtu rahalisele abile (töötushüvitised, sotsiaalabi , toetused), mida nad parasjagu saavad. Eriti juhul, kui nad on nõustamisele suunatud, võivad nad tunda vastumeelsust oma olukorra avameelse arutamise suhtes. On oluline, et nõustaja teeks need asjaolud esialgse arutelu käigus selgeks, vastasel juhul võivad edaspidised reaktsioonid tekitada pettumust ja segadust .
Vastupanu allikate mõistmine võib olla oluline esimene samm kliendi vastupanuga toimetulemisel (Vogel, Wester & Larson 2007). Lisaks peab nõustaja endale ka aru andma, kuidas tema oma reaktsioonid võivad mõnel juhul vastupanu tugevdada ja esile kutsuda
.Mul oli võimalus tegeleda paljude tõrksate klientidega, kui osalesin valitsuse poolt finantseeritud programmis ^Lähtepunktid" (Starting Points). Selles töös nägin ma, kuidas paljud kliendid vahetasid vastupanu aktiivse kaasatuse vastu (Amundson & Borgen 2000). Klientidest, kes olid programmi suhtes väga kartlikult meelestatud, said sageli selle aktiivsed toetajad. Muutus oli tingitud soojast ja turvalisest nõustamiskeskkonnast, mida iseloomustas selge suhtlus ja soov olla pigem kliendi kõrval kui teda juhtida.
Vastupanuga toimetulek nõuab kannatlikkust, empaatiat, selget teavet rollide ja kohustuste kohta ning seda, et nõustaja ei asuks kaitsepositsioonile ja oleks valmis klienti edasi suunama, kui see tundub vajalik. Bezanson, DeCoff ja Stewart (1985) ütlevad, et vastupanuga toimetulemiseks peab nõustaja tegema järgmist: a) kont­rollima omaenda reaktsioone tõrksale käitumisele; b) looma nõustamistingimused, mis on kliendi jaoks turvalised ja selged; c) looma nõustamistingimused, mis moti­veerivad klienti, ja d) rakendama spetsiifilisi võtteid (vastupanu tunnistamine, kliendi kaasamine eesmärkide ümberhindamisse, kliendi kaasamine riskide hindamisse ja sobivate vastandumisstrateegiate kasutamine).
Siinkohal on ka oluline märkida, et nõustajatel ei pruugi olla võimalik kaasata kõiki kliente tulemuslikku nõustamissuhtesse. On inimesi, kes ei ole lihtsalt nõustamiseks valmis. Tähtis on mõista, millal kõrvale astuda ja avameelselt tunnistada, et asi ei toimi (ja klient edasi suunata, kui see on põhjendatud). Nõustaja on abistamise võrrandis vaid üks osa ja kliendi koostööta ei ole võimalik kuigi palju saavutada.
Vastumeelsusega toimetuleku õppimine võib olla raske ülesanne, kuid see võib ka väga suurt rahuldust pakkuda. Just rasked kliendid on need, kes panevad nõustaja proovile ja testivad tema nõustamisoskusi. Kui nõustaja saab keerulistes olukordades hakkama, arenevad välja ja täiustuvad uued nõustamisvõtted ning kasvab enese­kindlus. Tänu sellele on nõustaja uuendusaltim ja paindlikum ning valmis aktiivse kaasamise meetodi juurde kuuluvatele raskustele vastu astuma .
Hoovõtuvajadus
Mõnikord võib füüsiline maailm olla meie psühholoogiliste protsesside dünaamikat selgitavate metafooride kasulik allikas. Üks selline näide on hoovõtt (backswinging) (Amundson 2003). Kui te vibutate haamrit, luuda või golfikeppi, siis selleks, et seda edasi liigutada, tuleb kõigepealt hoovõtuks liikuda tagasi. See tagurpidine liikumine aitab tekitada energiat ja hoogu ettepoole suunatud löögiks. Ma leian, et sama dünaamikaga on tegemist ka karjääri planeerimisel. Selle asemel, et lihtsalt viskuda kiirelt kavandatud tegevuskava täitmisse, võib inimesele olla väga kasulik, kui ta vaatab esmalt tagasi oma minevikule, teeb kindlaks oma tugevad küljed ja rõõmuallikad ning suurendab oma enesekindlust (kõik nn hoovõtutoimingud). Meie, nõustajad, tegelemegi mitmes mõttes hoo andmisega, hõlbustame klientide hoovõtuprotsessi, et saavutada eesmärkide suunas liikumisel suurim tõhusus ja paremad tulemused.
Vajadus hoogu võtta saab ilmseks, kui me mõtleme, kuidas stressi tekitavad olukorrad inimestele mõjuvad. Kolleeg Bill Borgen ja mina hakkasime uurima seda protsessi töötute puhul (Borgen & Amundson 1987) ja laiendasime edaspidi uurimist tööelu eri aspektidele (Earnshaw, Amundson & Borgen 1990; Amundson, Borgen, Jordan & Erlebach 2004). Kõigil juhtudel tõmbusid inimesed elust tagasi ja kaotasid eneseaustuse, olles olnud vaid paar kuud pideva pinge all. Sageli üllatas meid, kui palju eneseusaldust kaotati suhteliselt lühikese aja jooksul.
Üks vähenenud enesekindluse tagajärgi on see, et inimesed suudavad vähem ära kasutada teistelt saadud positiivset tagasisidet. Neile meeldib kuulda positiivseid kommentaare, kuid sisimas nad ei usu seda, mida kuulevad (nagu hane selga vesi). Negatiivsetel kommentaaridel on aga just vastupidine mõju: isegi kui inimestele ei meeldi see, mida nad kuulevad, jäävad kommentaarid nende sisse ja kinnistavad negatiivset minapilti. Väga enesekindlate inimeste puhul on tulemused ümber­pööratud. Ainus võimalus murda läbi madalast enesekindlusest tingitud suhtlemis­barjääri on tagada, et antav tagasiside oleks tihedalt seotud reaalse elu situat­sioonidega - selle eluga, mida nõustatavad elavad. IV peatükis kirjeldatav süvitsi küsitlemise meetod on hea näide nõustamisest, mis loob sobiva aluse nõustatavale antavale tagasisidele
.Kui inimene on kaotanud enesekindluse, siis ei ole tal ka võimalik hakata tegevuskava paika panema . Ta võib kava küll koostada, kuid teatud mõttes puudub sel elujõud. Kui nõustaja nõuab sellegipoolest niisuguses olukorras kava koostamist, siis ei tohiks ta olla üllatunud, kui seda kava ellu ei viida. Tegevuskava tulemuslikkus sõltub kavast kinnipidamisest. Ilma eneseusalduseta on kava algusest peale puudulik. Borgeni ja Maglio uuringus (2007) keskenduti küsimusele, mis aitab kaasa tegevuskavade tulemus­likkusele ja mis seda takistab. Üle 90% uuringus osalenutest teatas, et eneseusaldus ja enesekindel suhtumine olukorda on peamised kaasaaitavad tegurid.
Riigipoolsed rahastajad ei saa tihti aru, miks nad peaksid toetama inimesi, kes tegevus­kavasid ellu ei vii. Ühel kõrgetasemelisel kohtumisel, mida ma juhatasin, sain ma teada, et enamik kohalviibivatest ametnikest mängib golfi . Küsisin neilt, kui mitu lööki võiks kuluda palli löömiseks esimesse auku , kui nad ei saaks hoogu võtta. See küsimus tundus pälvivat nende tähelepanu ja korraga said nad aru, mida ma silmas pean.
Mõne nõustaja puhul on probleem hoovõtus, mis meeldib neile nii väga, et sellest kaugemale ei jõutagi. Lööki ei järgne kunagi, vaid pidevalt liigutakse ühe uuriva tegevuse juurest teise juurde.
Hea hoovõtu korral toimub lühike keskendunud liikumine vastassuunas ja seejärel ettepoole suunatud löök. Seega ei tähenda hoovõtt lõputut analüüsimist, vaid on lihtne ja lühike vaade elule ning keskendub iseenese mõistmisele ja eneseaustuse tekitamisele. Kui ülevaade on tehtud, naaseb klient tegevuskava koostamise juurde (mõnikord võetakse siis uus suund).
Hoovõtu selgitamisel kasutan ma vahel võimenduse metafoori. Pikendades oma kätt palliviskaja abil (seda kasutatakse koertega mängimisel), näeb inimene, kuidas tema viskeulatus pikeneb. Mõnes mõttes on see võrreldav võrgustike loomise mõjuga. Teiste inimeste kaasamisel protsessi suureneb suutlikkus leida erisuguseid töö­võimalusi.
Vajaduste hindamise programm «Lähtepunktid" on näide meetodist, mille puhul hoovõttu hästi ära kasutatakse (Westwood, Amundson & Borgen 1994). Esimeseks
sammuks on suhte loomine. Seejärel keskendutakse tuleviku kavandamise tarbeks emotsionaalsete reaktsioonide ja ootuste kindlakstegemisele (kasutades teekaarti ja meeleolu kõikumise skaalat, mida kirjeldatakse III peatükis). Pärast seda toimub küsitlemine, mille käigus tehakse kindlaks oskused, hoiakud ja väärtushinnangud, ning selle protsessiga tekitatakse enesekindlust. Tegevus sisaldab konkreetset hoovõtu- elementi. Klient lahkub parema arusaamisega iseendast ja suurema enesekindlusega. Lisavõimalusena palutakse teistel toetavatel inimestel (pereliikmetel ja sõpradel) anda teavet nõustatava tugevate külgede ja karjäärivõimaluste kohta (VI peatükk, osa «Kliendile oluliste inimeste kaasamine nõustamisse"). Need toimingud loovad tausta varem kasutatud teekaardi juurde tagasipöördumiseks. Kirjeldatud protsessi kaudu on võimalik teha mõned muudatused. Näiteks võib inimene olla olukorras, kus ta arvab , et ei ole suuteline enam edasi õppima. Enesekindluse kasvades leiab ta aga endas soovi minna koolitusele. Teisalt võib olla ka inimesi, kes kasutavad õppimist selleks, et vältida töö otsimist. Sellistel inimestel puudub usk oma võimesse leida tööd ja nimetatud harjutus aitab neid töö otsimisele lähemale. Plaanide muutused ei ole alati nii järsud, kuid kindlasti tasub tegevuskava koostamine siduda tihedamalt enesekindluse kasvatamisega .
Hoovõtutoiminguid on mitut liiki. Paljud käesolevas raamatus kirjeldatud toimingud sobivad selle põhimõttega kokku. Kõiki hoovõtutoiminguid iseloomustab see, et tähelepanu keskmes on mingid reaalse eluga seotud kogemused. Tegemist ei ole lihtsalt teisele inimesele mõne hea sõna ütlemisega. Sõnade ja tegelikkuse vahel peab olema tajutav seos. Niisuguse seose puudumise korral klient küll hindab toetust, kuid selle mõju on väike. Kui inimesel on probleeme enesekindlusega, siis vajab ta positiivset ja konstruktiivset tagasisidet, mille aluseks on tegelikkus
.Suhtlemisoskused - traditsioonilised võtted ja metafooride kasutamine
Selles peatükis keskendutakse mitmele olulisele tegevusele, mis aitavad luua positiivset töösuhet. Selle saavutamine eeldab häid suhtlemisoskusi (nii traditsiooniliste tehnikate kui ka metafooride kasutamise oskust). Suhtlemistehnikate kirjeldamisel on oluline mõista, et oskusi on võimalik rühmitada mitmel eri moel. Allpool kirjeldatud traditsiooniliste suhtlemistehnikate kogum on tuletatud oskustest, mis esitati Kanada föderaalvalitsuse jaoks välja töötatud grupinõustamise koolitus­programmis (Borgen, Pollard, Amundson & Westwood 1989). Iga suhtlusvõtte kohta on esitatud selgitus ja näide.

Traditsioonilised suhtlemistehnikad

Ümbersõnastamine
Selle tehnika kasutamisel ütlete te oma sõnadega ümber teiselt inimeselt saadud sõnumi (mitte ei korda seda papagoina). Põhirõhk on sõnumi sisu ümbersõnastamisel.
Näide. „Kui ma teist õigesti aru saan, siis te tahaksite pühendada täna veidi aega sellele, et harjutada homme toimuvaks vestluseks."

Täpsustamine
Võib ette tulla olukordi , kus teil on vaja kontrollida (esitada täpsustavaid küsimusi), kas olete mõttest õigesti aru saanud. Selle vajaduse väljendamiseks kirjeldage, mida te kuulsite, öelge, mis teie jaoks segadust tekitab, ja paluge teisel asja täpsustada.
Näide. „Kui te kirjeldasite oma eelmist töökohta, siis ma ei saanud hästi aru, kas teile meeldis vabrikus töötamine või tahtsite te tegelikult midagi muud leida."

Peegeldamine
Peegeldamine on ümbersõnastamise laiendus . Selle abil peegeldate te nii tundeid kui ka sisu. Sageli kasutatakse järgmist konstruktsiooni: „Te tunnete ..., sest..." Selle võtte puhul on oluline oma väljendeid varieerida (mitte kasutada liiga palju eespool toodud sõnastust), vastasel juhul mõjute te jäiga ja ametlikuna.
Näide. „Sind häirib, kui sul ei lasta oma mõtet lõpuni selgitada."

Kokkuvõtte tegemine
Kokkuvõtte tegemisel te seostate omavahel ja võtate kokku olulisemad vestluse punk­tid. See toimib järelduse tegemisena, kuuldust arusaamise kontrollimisena ja vahendina üleminekuks ühelt teemalt teisele.
Näide. „ Vaatame, kas ma sain kõigest õigesti aru. Te ei saanud teha neid telefonikõnesid, mida te plaanisite, sest telefon ei töötanud ja te olite vähe maganud."

Teabe andmine
Selle võtte kasutamisel annate te konkreetset teavet selgelt, lühidalt ja viisil, mis ei mõju hirmutavalt. Kõnealust tehnikat kasutatakse ka olukordades, kus tuleb kliendile nõu anda selle kohta, kuidas ta võiks leida lisateavet.
Näide. „Mul on just selle kõrgkooli kohta mateijale, mida ma võiksin teile näidata. Kui te soovite uurida teisi võimalusi, siis võiksite kasutada raamatukogus olevat arvutit."

Vestluse suunamine
Arutelu suunamisel on teie ülesanne tagada, et probleemi kõik tahud saaksid käsitletud. Rühmaseansi korral julgustate te kõiki oma arvamust avaldama.
Näide. „Me oleme pikalt rääkinud, kui kasulik oleks kooli tagasi minna.
Mis te arvate , kas sellega võib kaasneda ka mingeid raskusi?

"Seoste loomine
Seoste loomist kasutatakse selleks, et illustreerida erinevate inimeste arvamuste sarnasusi ja lahknevusi. Te saate ka näidata, kuidas erinevad mõtted võivad omavahel seotud olla.
Näide. „Teie kaldute infotehnoloogia poole, kuid teie vanemad tahaksid, et te valiksite meditsiini."

Peatamine
Vestluse käigus võib teil aeg-ajalt tekkida vajadus peatada ebasoovitav, ebaeetiline või sobimatu tegevus. Peatamise puhul on abi sellest, kui teie sõnad on kooskõlas teie kehakeelega.
Näide. Nõustaja tõstab veidi kätt. „Ma saan aru, et te olete endast väljas, kuid teiega on raske rääkida, kui te kaijute. Palun muutke oma hääletooni."

Toetamine
Oskus teist inimest toetada hõlmab julgustamist ja tunnustamist. Toetamise korral tuleb tunnustavate seisukohtade väljendamisel olla võimalikult täpne.
Näide. „See oli suurepärane. Mulle tõesti meeldis, kuidas te selle küsimuse meie vestluse alguses vahele põetasite."

Piiramine
Piiramine on võte, mida te kasutate klientide jaoks piiride määratlemisel ja neile piirangute seadmisel. Kui võrrelda peatamist ja piiramist, siis piiramise puhul on kaudne tähendus sageli see, et te peatate hetkeks mingi tegevuse, kuid tulete selle juurde hiljem tagasi.
Näide. „Ma saan aru, et see uus mõte meeldib teile väga, kuid mis te arvate, kui me vaataksime enne uute asjadega tegelemist üle koduse töö? Lepime kokku, et me pühendame 15 minutit koduse töö ülevaatamisele ja seejärel võime tegeleda mõnega neist uutest ideedest."

Üksmeele ( konsensuse ) väljendamine
Üksmeele väljendamine rõhutab vajadust tagada enne tegutsema asumist täielik nõusolek. Üksmeele väljendamisel on oluline mitte tõlgendada vaikimist nõusolekuna, küsimus tuleb ikkagi esitada.
Näide. „Enne kui me jätkame, tahtsin ma veenduda, et te olete selle kavaga täiesti nõus."

Avatud küsimuste esitamine
Avatud küsimuste kasutamisel küsitlete te klienti viisil, mis julgustab teda järele mõtlema ja oma mõtlemist laiendama. Tavaliselt ei ole alguses kasulik esitada miks- küsimusi, sest neile vastamine võib eeldada olukorrast arusaamist , mida kliendil veel ei ole.
Näide. „Mida te mõtlesite ja tundsite, kui saite teada, et kursust pakutakse alles järgmisel aastal?"

Empaatia
Empaatia kasutamisel väljendate te arusaamist tunnetest ja kogemustest, millele on vihjatud, kuid mida pole otsesõnu välja öeldud. Tähelepanu keskmes on see, millest kõva häälega ei räägita, näiteks kavatsused, soovid, hirmud ja vajadused.
Näide. „Mingis mõttes tundub, et te olete selliste kõnede tegemise suhtes enesekindel, kuid ma tajun ka mõningast ebalust. Helistamine tundmatutele inimestele on hirmutav ülesanne."

Tugevatele külgedele osutamine
See tehnika põhineb ideel, et kliendile näidatakse kätte tema tugevad küljed, mitte ebaõnnestumised. Rõhuasetus on kindlal käitumisel või hoiakul , mida klient eitab, kuid mis teie tähelepanekute kohaselt on olemas. Paljud inimesed alahindavad ennast ja neile tuleb (konkreetsete käitumist puudutavate tähelepanekute põhjal) meelde tuletada tugevaid külgi, mis neil olemas on.
Kliendile näidatakse kätte tema tugevad küljed, mitte ebaõnnestumised.
Näide. „Te olete mõista andnud, et ei suuda käigu pealt mõelda, kuid minu tähelepanekute põhjal, mis ma eelmise harjutuse ajal tegin, tulete te pingelises olukorras väga hästi toime. Kui ma esitasin teile selle küsimuse, mida raamatus ei olnud, siis mõtlesite te järele ja andsite hea vastuse."

Konfronteerumine
Konfronteerumise korral osutate te ebajärjekindlusele või vastuoludele kliendi käitumises või suhtumises. Tavaliselt tehakse seda pigem küsimuse kui kindla väite vormis ja seda tehnikat tuleks vaid harva kasutada.
Näide. „Eelmisel seansil tundus, et te olite sellest töövihikust väga huvitatud ja tahtsite sealt mõnda harjutust teha. Täna näen ma, et te pole ühtki harjutust alustanud. Mis juhtus?"

Avatus
Avatus tähendab, ette räägite kliendiga otse ja avameelselt sellest, mis teie suhtes toimub. Suhtlemine võib aset leida mitmel tasandil ja selle võttega püütakse mõista suhtluse aluseks olevat dünaamikat.
Näide. „Mu märkan, et te tunnete end selle harjutuse ajal tõesti ebamugavalt. Kas selle põhjuseks on miski, mida mina teen?"

Enesepaljastus
Enesepaljastuse kaudu jagate te oma isiklikke kogemusi teistega. Enesepaljastus võib olla kasulik varjatud emotsioonide (viha, hirm jne) vallapäästmiseks, kui klient ei tunnista neid, kuid need võivad takistada teda edasi liikumast. Seda võtet kasutades peate te olema siiras ja tajuma , kui palju on antud olukorras sobiv endast rääkida.
Näide. „Kui te rääkisite, kuidas teid kõrvale jäeti, meenus mulle, et ma ise kogesin mõni aasta tagasi midagi sarnast. Ma olin sellest hoolimatusest täiesti löödud nagu teiegi." (Seoste loomine ja enesepaljastus.)

Protsessi jälgimine
See tehnika hõlmab nõustamisprotsessi dünaamika jälgimist teatud aja jooksul ja tähelepanekute verbaalset kirjeldamist.
Näide. „Mulle meeldib väga, et te naeratate täna. Kui ma mõtlen sellele, kuidas te end meie esimesel kohtumisel tundsite, tundub lausa uskumatu, kui palju te olete muutunud."
Üks suhtlemistehnika , mis sageli tähelepanuta jäetakse, on HUUMOR. Oskus naerda iseenda ja elus ettetulevate raskete olukordade üle on imeline anne. Sobiv nali võib aidata suhteid luua ja pinget vähendada. Huumor võib avalduda erinevates olukordades erineval moel. Mõned inimesed oskavad igas olukorras selle naljakat külge näha,
Oskus naerda iseenda ja elus ettetulevate raskete olukordade üle on imeline anne
.teised tuginevad struktureeritumale lähenemisele. Üks näide huumorist töösuhte kontekstis on kiri, mille ma juhtumisi Internetist leidsin ( Riley Guide , www.rileyguide.com). Kirja autor ei ole teada, kuid ilmselt saadeti see mingi ülikooli teaduskonna dekaanile vastuseks äraütlemisele (nimed on muidugi väljamõeldud).
Lugupeetud professor Hombre!
Tänan Teid Teie 6. märtsi kirja eest. Olles asja põhjalikult kaalunud, pean Teile kahetsustundega teatama, et ma ei saa nõustuda Teie otsusega mitte pakkuda mulle dotsendi ametikohta Teie teaduskonnas.
Sel aastal on mul olnud õnne saada ebatavaliselt palju äraütlemiskirju.
Arvestades kandidaatide erisugusust ja paljutõotavalt suurt hulka, on mul võimatu nende äraütlemistega nõustuda.
Vaatamata Towanda Ülikooli suurepärasele kvalifikatsioonile ja varase ­matele kogemustele kandidaatide tagasilükkamisel leian ma, et Teie äraütlemine ei vasta praegusel hetkel minu vajadustele. Seepärast asun ma selle aasta mais Teie teaduskonnas dotsendi ametikohal tööle. Loodan Teiega siis kohtuda.
Edu tulevaste taotluste tagasilükkamisel.
Lugupidamisega Goddard Youville

Metafooride kasutamine
Eespool loetletud suhtlemistehnikad on üsna tüüpilised, neid kasutatakse enamikus nõustajate koolitusprogrammides. Mina olen olnud huvitatud ka metafooride kasuta­misest suhttusprotsessi ühe osana . Metafoorid on visuaalsed kujundid , mida me igapäevases suhtluses kasutame. Lyddon, Clay ja Sparks (2001) ütlevad, et metafoore saab nõustamisel kasutada mitmel eesmärgil: 1) suhete loomiseks; 2) kliendi emot-
siooni tabamiseks ja sümboliseerimiseks; 3) kliendi väljaütlemata mõtete kindlaks­tegemiseks; 4) kliendi vastupanuga toimetulekuks ja 5) selleks, et aidata kliendil näha oma olukorda uuel ja erineval moel.
Metafoorid võivad olla väga kasulikud vahendid emotsionaalsete seisundite määratlemisel. Näiteks sellist tunnet nagu lootusetus võib üks inimene piltlikult kirjeldada, öeldes, et „ rattad käivad mudas ringi". Teine võib sama tunde puhul kasutada väljendit „peaga vastu seina jooksma ", kolmas aga väljendit „ilma aerudeta paadis keset jõge". Kõik need variandid kirjeldavad lootusetust, kuid kõnekujunditest ilmneb, et seda kogetakse üsna erineval moel. Ma olen avastanud, et metafoorid aitavad meil oma tundeid täpsemalt määratleda. Sõnadel «lootusetus" või „rõõm" võib olla mitu eri tähendust ning metafoorid aitavad selgitada, mida täpselt tuntakse.
Metafoore võib kasutada selleks, et väljendada empaatilist mõistmist ja nõustamis- protsessi edasi viia. Vaadake näiteks järgmist dialoogi.
Klient räägib pika ja keerulise loo probleemidest seoses karjääri ja isikliku eluga.
Nõustaja: «Olukord on tõesti keeruline. Tundub, nagu oleksite võrku kinni jäänud ja raske on edasi liikuda."
Klient: «Jah, ma olen tõesti hädas ja mõnikord on mul tunne, et lämbun."
Nõustaja: «Kas te võiksite rääkida rohkem sellest lämbumistundest? Mis seda põhjustab?"
Toodud näites aitas võrgu metafoor kliendil ära tunda lämbumistunde ja seda lähemalt uurida. Niisugune protsess on osutunud väga kasulikuks kliendi enesetunde dünaamika kirjeldamisel.
Metafoore võib ka joonistuste abil kirjeldada. Näiteks kui klient ütleb, et ta tunneb, nagu jookseks ta peaga vastu seina, võiksite te paluda tal selle kohta pilt joonistada. Joonistuse abil saaks klient uurida, kuidas leida pääsetee oma täbarast olukorrast. Võib-olla oleks edasiliikumiseks vaja redelit või vasarat? Ehk tuleks lihtsalt paar
sammu tagasi astuda, et saada parem ülevaade? Esialgu oleks võib-olla kiiver abiks, et lööke pehmendada? Mis iganes see abivahend ka poleks, klient ja nõustaja võivad koostöös pilti muuta, et visuaalne tulemus saaks positiivsem.
Nõustaja võib ka kliendi esitatud metafoore vaidlustada. Üks naine, kellega ma kord töötasin, ütles enda kohta, et ta tunneb end jalamatina. Kõik võtsid teda iseenesest­mõistetavana ja «pühkisid tema peal jalgu ". Vastuseks sellele kujundile kasutasin mina metafoori «seinavaip", et kirjeldada, kuidas mina teda näen. Vaibad võivad olla põrandal, kuid neid võib ka kunstiteosena seinale panna.
Metafoore kasutama õppides tuleb kõigepealt selgeks saada, kuidas tavalisest vestlusest metafoore välja noppida. Kord töötasin ma nõustajaga, kes väitis, et ta ei kasuta kunagi metafoore. Vestlus arenes edasi ja ma küsisin, kuidas tal tööl läheb. Ta vastas, et olukord ei ole hea ja et aeg-ajalt tunneb ta, nagu kõnniks õhukesel jääl. Ma ei öelnud seepeale midagi, vaid tõusin püsti ja kõndisin kikivarvul ümber ta tooli - mu mõte jõudis kohale! Me kõik kasutame metafoore. Nõustajate koolitusel tuleb keskenduda sellele, kuidas aidata metafoorid üles leida, ja seejärel tuleb õppida, kuidas kasutada piltlikku keelt karjäärinõustamise käigus. Selles raamatus võib metafoore mitmest kohast leida. III ja V peatükis antakse metafooride kasutamise kohta rohkem teavet.
Kirjeldatavate traditsiooniliste suhtlemistehnikate ja metafooride kasutamine nõuab pidevat harjutamist ja avatust konstruktiivsele tagasisidele. Selles peatükis ära toodud tehnikaid saab kasutada nõustamisprotsessi kõikides etappides, s.t probleemi määratlemise ülesannetes, probleemi lahendamise ülesannetes ja nõustamise lõpeta­misel. Ehkki suhtlemistehnikad on siin esitatud ükshaaval, kasutavad kogenud ja koolitatud nõustajad neid sageli keerukates kombinatsioonides. Ka VIII peatükis kirjeldatakse paari teemat, mis on seotud heade nõustamisoskuste ja -meetodite arendamisega.
Kokkuvõte
Siiani esitatud ideed on olulised karjäärinõustamise konteksti loomise seisukohalt. Nõustamistavasid tuleks muuta ja ümber kujundada, et nõustamisseanssidel oleks võimalik kasutada rohkem kujutlusvõimet ja loovust. Nõustamise tegelikud tulemused sõltuvad positiivsete ja täpselt määratletud nõustamissuhte loomisest, mille puhul ootused ja eesmärgid on selgelt sõnastatud. Positiivsete suhete loomine oleneb paljudest teguritest ja võib mõnikord keeruliseks osutuda. Enamikul juhtudel on siiski võimalik luua konstruktiivne õhkkond, kui mõista kliendi vastupanu põhjuseid ja arendada välja mitmesuguste traditsiooniliste suhtlemistehnikate ja metafooride kasutamise oskus.
Nüüd liigume nõustamise protsessi ja ülesehituse juurest tegelike nõustamistegevuste juurde, mis moodustavadki karjäärinõustamise sisu. Nendeks tegevusteks on probleemi määratlemise ülesanded, probleemi lahendamise ülesanded ja nõustamise lõpetamine
.III peatükk
PROBLEEMI
MÄÄRATLEMISE
ÜLESANDED
probleemi ja ootuste sõnastamine
Kui klient on tulnud nõustamisele vabatahtlikult, on probleemi esmane sõnastamine üsna lihtne ja enamikul juhtudel toimub see sujuvalt pärast esialgset n-ö tervitamis- tseremooniat ehk vabas vormis vestlust, kliendi käekäigu järele pärimist jms. Olles nõustamisruumis istet võtnud, hakkab enamik kliente õige pea oma probleemi(de)st rääkima. Kui valitseb vaikus või kohmetus, võib nõustaja vestluse algatada, esitades näiteks küsimuse: „Mis teid täna siia tõi?" Küsimus on mõeldud selleks, et viia vestlus vastastikuse mõistmise loomise juurest edasi ja keskenduda otsesemalt probleemile. Vastused sellele pärimisele võivad olla väga erinevad. Mõned kliendid sõnastavad probleemi selgelt, teised võivad olla aga väga üldsõnalised; samuti võib kliendil olla kaks või kolm paralleelselt esinevat probleemi. Nagu ma eelmise peatüki lõpus ütlesin, liigume me nüüd nõustamise protsessi ja ülesehituse juurest karjäärinõustamise aktiivse kaasamise meetodiga seotud tegevuste praktilise kirjelduse juurde. Need tegevused hõlmavad probleemi määratlemist ja lahendamist ning nõustamise lõpetamist. Nõustamise käigus tehtavate ülesannete esimene seeria , mida käsitletakse selles peatükis, keskendub küsimusele, kuidas kliendid oma probleeme ja nõustamisprotsessi määratlevad. Meie nõustajatena peame andma klientidele võimaluse põhjalikult nende olukorda kirjeldada ja arutada, kuidas me võiksime ühiselt sellele mingi lahenduse leida.
Ma olen leidnud, et esialgu on kasulik nõustuda probleemiga nii, nagu klient on selle sõnastanud, ja seejärel viia vestlust edasi, uurides, millised on kliendi ootused prob ­leemi lahenduse ja nõustamissuhte olemuse suhtes. Dialoogi algatamiseks sobivad näiteks sellised küsimused: „Mida te konkreetselt sooviksite meie kohtumiste käigus saavutada? Millisena te näete meie koostööd nende ülesannete lahendamisel?" Alanud vestlus keskendub rollide kokkuleppimisele. Eelmise peatüki osas „Nõustamissuhte olemuses kokkuleppimine" kirjeldatakse mitmeid probleeme, mis selles etapis ette võivad tulla.
Kui olukord on ebaselge , tuleks pühendada veidi aega kliendi abistamisele, et ta suudaks oma ootused määratleda.
Pärast ootuste läbiarutamist pöördutakse tagasi kliendi sõnastatud probleemi(de) juurde. Kui olukord on ebaselge, tuleks pühendada veidi aega kliendi abistamisele, et ta suudaks oma ootused määratleda. Kui kliendil on rohkem kui üks probleem,võiks ta need üksteisest eraldada ja tähtsusejärjekorda panna. Selguse saavutamine nõuab selliste suhtlemistehnikate kasutamist nagu ümbersönastamine, täpsustamine, empaatia, vestluse suunamine ja kokkuvõtte tegemine.
Patsula (1992) ütleb, et esialgse hindamise käigus võiks nõustaja proovida mõista kliendi probleemi nii, et aitab tal sõnastada piirangute kirjelduse. Piirangute kirjelduses sõnastab klient nii probleemi kui ka selle põhjuse. Mõned näited piirangute kirjelduste kohta:
„Ma ei leia tööd, sest tehas pandi kinni ja siin piirkonnas ei ole tööd."
„Ma pean minema arvutikoolitusele, et mul oleksid paremad võimalused leida tööd sekretärina."
„Ma ei tea, kuidas töö otsimisega alustada, sest mul pole selget ette­kujutust, mida ma tahaksin teha."
Et aidata kliendil piirangute kirjeldust täpsustada, võite kasutada kokkuvõtvat väidet, mis keskendub kliendi murele. Esimese eespool toodud näite puhul võiks vastata nii:
„Seega teie näete asja nii, et te ei leia tööd, kuna tehas on kinni ja samast tööd selles piirkonnas lihtsalt pole."
Klient kas nõustub väitega või täpsustab seda.
Probleemi täpsustamise käigus on kasulik pidada silmas tööalase konkurentsivõime teatud aspekte . Tavaliselt vajavad kliendid abi järgmistes küsimustes:

karjäärivõimaluste kaardistamine ja otsuse tegemine;

kutsealaste või üldiste oskuste arendamine;

tööotsimismeetodid ja
Mõne kliendi jaoks on oluline üks teema, samas kui teised on silmitsi laiemate probleemidega. Kliendid võivad oma probleemide väljaselgitamiseks kasutada teekaardi metafoori (vt programmi ..Lähtepunktid" joonist 2, Borgen, 1995. aasta mugandus). Liikudes uue töökoha poole, võib klientidel ette tulla igasuguseid takistusi (teetõkkeid), kuid nad võivad probleemid lahendada, kui teevad asju, mis on joonisel peatumispaikade juurde märgitud. Muuseas , kuigi see teekaart tundub lineaarne, saavad kliendid töötada korraga enam kui ühe teetõkke juures märgitud ülesandega.
Teekaardi näide on kasulik kujund, kuna neli teekaardil esitatud teetõket vastavad tööalase konkurentsivõime eri tahkudele. Algusesesse on paigutatud üks lisatakistus, mis viitab olukordadele, kus klient ei ole kindel oma valmisolekus protsessi alustada. Ebakindlus võib olla tingitud alkoholi või narkootikumide kuritarvitamisest, lapsehoidmisega seotud probleemidest, kuid ka paljust muust .
Keerukamatest olukordadest rääkides tuleb tõdeda, et paljude nõustajate ees on raske ülesanne - töötada klientidega, keda on nõustamisele saadetud või kelle jaoks see on kohustuslik. Sellistel juhtudel peab probleemi käsitlemisele eelnema arutelu sunniviisilise osalemise teemal. Arutelu algatamiseks võiksid nõustajad kasutada järgmisi lauseid:
„Ma saan aru, et teid on siia nõustamisele suunatud. Ehk alustaksime sellest, et te räägite, mida te sellest arvate?
"
töökoha säilitamise oskused
. 4)
Nagu ma eelmises peatükis kirjeldasin, on selle etapi eesmärk lasta kliendil elada välja tunded ja mõtted, mida kohustusliku nõustamise korraldamine on tekitanud. Nõustaja kuulab ära, mida klient räägib, andmata hinnanguid ja väljendades mõistmist. Minu kogemuste järgi on mõne aja möödudes kasulik kliendilt küsida, kas tema arvates on mingeid teemasid, millega ta tahaks tegeleda, kuna me niikuinii peame koos aega veetma . See omakorda on aluseks esialgsele probleemi kindlakstegemisele. Olukordades, kus probleemi ei ole võimalik kindlaks teha, võib osutuda otstarbekaks vestlus lõpetada. Huvitav on märkida, et enamikul juhtudel otsustavad kliendid nõustamist jätkata, kui neil on lastud alguses oma mõtteid ja tundeid väljendada. PEATUMISPAIK 5
Töökoha säilitamine
PEATUMISPAIK 4
Tööotsingute
tõhustamine
PEATUMISPAIK 3
Oskuste edendamine
PEATUMISPAIK
Ressursid
'■'■Q
MK 1 V^C--*
määratlemine
ümbertõlgendamine
Probleemi täpsustamine
Nõustamisele tulevad kliendid tavaliselt seetõttu, et nad on mingis mõttes kinni jäänud. Nad vajavad uut vaatenurka, teistsugust lähenemist oma probleemile, ümber- tõlgendamist (refraiming). Nõustajas nähakse uue vaatenurga pakkujat - inimest, kes võib aidata neil ületada nende ees olevad teetõkked. Kuid enne uue vaatenurga pakkumisega alustamist peab nõustaja kliendi loo tervenisti teada saama. See tähen­dab, et nõustaja peab mõistma probleemi eri tahke kuni selle hetkeni, mil klient vajab probleemi ümbertõlgendamist - s.t kliendi poolt astutud samme , probleemi esialgset määratlust, otsuse tegemise ajendeid, määravaid asjaolusid ja kõiki välis­mõjusid, millel on olnud oma roll. Karjääriotsuse tegemise interaktiivne mudel (joonis 3) illustreerib nende komponentide vahelist seost.
Kliendid tulevad nõustamisele, sest nad on mingis mõttes kinnijäänud: nad vajavad teistsugust lähenemist. Nõustajas nähakse uue vaatenurga pakkujat - inimest, kes võib aidata neil teetõkked ületada.
Kliendi loo täielik mõistmine eeldab olukorra kõikide aspektide (kognitiivsete, afek­tiivsete, käitumustike ja kontekstiliste) põhjalikku uurimist. Loo üksikasjalik läbiaru­tamine on karjäärinõustamise protsessi oluline osa. Uurimist on hea alustada otsuse tegemise ajendi (te) käsitlemisest, mis moodustab lähtepunkti. Otsuse tegemise ajendid võivad olla nii välised kui ka sisemised. Välised ajendid on sellised sündmused nagu töö kaotus, kooli lõpetamine, perekonnaseisu muutus, surm perekonnas jne. Sisemised ajendid on aga näiteks teatud ikka jõudmine (30, 40, 50, pensioniiga) või .läbikukkumine varem seatud eesmärkide poole pürgimisel (Schlossberg & Robinson 1996). Karjääriotsuste tegemise ajendite dünaamika mõistmiseks võib esitada järg­mised küsimused

.Esimesed muljed: „Miäal te seda esimest korda kuulsite (et jääte tööst ilma)?" või „Millal te seda esimest korda tundsite (et peate tegema tööalase muutuse)? Mida te tundsite, kui see juhtus?"

Üleminekuperiood: „Mis toimus sellest esmakordselt kuulmise (mõtlemise) ja töölt tegelikult lahkumise vahelisel ajal? Mida te sel ajal mõtlesite ja tundsite?"

Kliendile olulised inimesed: „Millised olid teiste inimeste reaktsioonid (teod, mõtted, tunded) toimuvale?"
Käsiloleva etapi peamine eesmärk on mõista lugu ja selle algust. Suhtlemistehnikad nagu avatud küsimused, ümbersõnastamine, täpsustamine, empaatia ja kokkuvõtte tegemine on selles etapis eriti olulised.
Otsuse tegemise ajendite kirjeldamisel mainitakse tavaliselt ka välismõjusid, mis võisid probleemi tekkimisele kaasa aidata. Välismõju on väline olukord, mis tekitab konkreetse otsuse tegemise ajendi. Näiteks riikidevahelised kokkulepped, muutused kohalikul majandusmaastikul või tööturul jms tegurid võivad etendada tavaliste töö­inimeste elus tähtsat rolli. Need mõjutused on sageli olemuslikult üldised ja neid on raske kontrollida. Sellegipoolest võib neil olla ja on märkimisväärne mõju karjääri planeerimisele.
Muud tegurid, mida otsuse tegemise ajendite arutamise käigus tihti nimetatakse, on seotud sellise muutujaga nagu määravad asjaolud. Nende asjaolude seast leiame niisugused mõjutajad nagu kultuur, perekond, sugu, rollid inimestevahelistes suhetes, traumaatilised kogemused ja minapilt. Siinkohal tuleb märkida, et igasugune arutelu määravate asjaolude üle on selles etapis esialgne ja seda laiendatakse nõustamis- protsessi hilisemas järgus (pärast loo täielikku uurimist).
Pärast otsuse tegemise ajendite käsitlemist keskendutakse probleemi esialgsele määratlusele ja senisele tegevusele. Liikumine minevikust olevikku võimaldab põhja­likumalt uurida, kuidas klient probleemi esialgu määratles ja milliste sammude abil ta üritas seda lahendada (koos kaasnevate emotsioonidega). Selles etapis sobivad näiteks niisugused küsimused:
„Vaatame nüüd, mis on toimunud pärast seda, kui te töölt lahkusite (või otsustasite tööalase muutuse kasuks). Mida te sel vahepealsel ajal olete mõelnud ja tundnud ? Milliseid samme te olete astunud ? Kuidas on teiega toimuv mõjutanud teisi inimesi? Millist emotsionaalset ja/või rahalist tuge te olete sel ajal saanud?"
Siinkohal on oluline meenutada nii edusamme (mida ta on õppinud), aga ka pettumusi. Samuti on vaja välja tuua isikliku aktiivsuse näited. Üks kõige ilmsem samm, mis jääb tihti tagaplaanile, on nõustamisele tuleku fakt ise. Kui nõustamisele tulek on vabatahtlik tegu, siis on see miski, mille klient on algatanud, ja märk sellest, et ta on motiveeritud lahendusi leidma.
Kui klient määratleb probleemi, siis on oluline mitte kaotada silmist teile avanevas loos sisalduvaid emotsionaalseid elemente. Lihtne on üksikasjadesse niivõrd süveneda, et see väga oluline mõõde jääb teil tähelepanuta. Et aidata kliendil töötusega kaasnevatele emotsionaalsetele elementidele keskenduda, on minu kogemuste põhjal kasulik lasta tal võrrelda oma tundeid joonisel 4 esitatud meeleolu kõikumise skaala ehk Ameerika mägedega.
Meeleolu kõikumise skaala põhineb paaril varasemal uurimusel töötuksjäämise dünaamika kohta (Borgen & Amundson 1987; Amundson & Borgen 1987). Selle skaala kasutamine aitab inimestel aru saada, et emotsionaalsed reaktsioonid, mida nad kogevad, on normaalsed
Al. Esialgsed negatiivsed reaktsioonid töökaotusele (šokk, viha)
Bl. Töökaotusele mõtlemine (mure, ärevus)
A2. Töökaotuse aktsepteerimine (ärevus, kartus , eitamine)
B2. Esialgne reaktsioon töökaotusele (kergendus)

Töökaotuse aktsepteerimine (kindlameelsus, kontrolli säilitamine)

Töökaotuse aktsepteerimine (lootusrikkus, optimism , uhkus)

Esialgsed reaktsioonid tööotsingutega seotud stressile (surve, lootusetus, hirm, viha, meeleheide)

Isoleerumine tööotsingutega seotud stressist ( apaatia )

Tõijutuse kinnistumine (väärtusetus, isoleeritus , üksildus, pidetus)

Toetus/ümberõpe (lootusrikas, mõistetud, julgustatud)

Tööotsingute jätkamine

Libisemine stressiga seotud reaktsioonidesse

Iseenda ja väärtushinnangute ümberhindamine

Tasakaalustumine (positiivne, muutunud)
Joonis 4. Töötuksjäämisega kaasneva meeleolu kõikumise skaala
Vahel on raske kliendi loo kuulamise käigus sündmuste järjekorrast aru saada. Üks meetod, mida ma sündmuste järjekorra mõistmiseks sageli kasutan, on nn elujoone
harjutus.
Elujoon näeb välja umbes nagu aktsiaturuindeks (tõusud ja langused registreeritakse teatud ajavahemike järel). Elujoone näide on esitatud joonisel 5.
Selle meetodi abil oma loo kirjeldamine aitab määratleda olulisi sündmusi. Sageli saab elujoont kasutada kokkuvõtte tegemiseks pärast seda, kui klient on oma olukorda iseloomustanud. Kliendiga koostöös diagrammi koostades saate kontrollida tema arusaamist nii sündmustest kui ka iga olukorraga kaasnevatest emotsioonidest ja nende mõjust.
Uus
Probleemi määratlemise ülesanded 7 9
Kui lugu on räägitud, liigub vestlus mõistmise teisele tasandile , määravate asjaolude valdkonda. Nagu ma varem mainisin , on määravad asjaolud seotud kultuuri, perekonna, soorollide, muude inimestevahelistes suhetes võetavate rollide, traumaatiliste kogemuste ja isiksuse struktuuri (väärtushinnangud, isiksuse omadused, eneseaustus , huvid) mõjudega. Määravate asjaolude mõju otsuste tegemisele võib illustreerida järgmise juhtumi kirjeldusega. Üks noormees oli kasvanud peres, kus isa proovis alustada ettevõtlusega. Kahjuks see ebaõnnestus ja tulemuseks oli pankrot . Sündmuse mõju perekonnale ja tollele noormehele oli märkimisväärne - oma karjäärivalikuid tehes valis noormees ala, kus kindlustunne paistis olevat garanteeritud. Õpetajaamet tundus loogiline valik ja mõnda aega läks kõik kenasti. Majandusolukorra muutudes olid kärpimised koolides aga paratamatud ja noormeest hirmutas mõte, et ta võib oma töökoha kaotada. Probleemile lisandus kasvav arusaam sellest, et tegelikult talle õpetajaamet ei meeldigi. Niisuguses olukorras oleva inimese nõustamine on võimatu, kui ei mõisteta varasemaid määravaid mõjureid. Teadmine perekonnas varem toimunud traumaatilistest sündmustest ei anna vastuseid kõigile küsimustele, kuid see aitab aru saada teguritest, mis takistavad näiteks riskide võtmist.
Määravate asjaolude uurimiseks ei aita paarist küsimusest või harjutusest, see on palju keerukam protsess. Lähtepunktiks on vastastikuse mõistmise tekitamise ja probleemi määratlemise käigus väljaöeldud märksõnade tabamine. Töö või isikliku eluga seotud probleeme kirjeldades viitavad kliendid sageli mitmesugustele olukordadele ja kasulik oleks neid lähemalt uurida. Mõnikord on soovitatav lihtsalt paluda kliendil määratleda mõned tegurid, mis tema arvates mõjutavad karjääriotsuste tegemist. Selline otsene lähenemine võib aidata kohe asja tuumani jõuda ja peamistele probleemidele keskenduda. Kui on piisavalt aega ja huvi, võib läbi viia põhjalikuma küsitlemise, kasutades kõikehõlmava struktureeritud küsitlemise meetodit. Olenemata kasutatavast meetodist on kasulik arvesse võtta, et probleemide esialgne määratlus võib olla tugevalt mõjutatud varasematest kogemustest.
Mõjutuste kindlakstegemise üks tahke on isiksuse struktuur, mis toimib välismõjutuste puhul vahendajana. Selle näiteks on tegutsemisvõime või eneseusu tase, mille inimene mingis olukorras säilitab. „Suure eneseteadlikkuse ja -usuga inimestel on paremad võimalused välistele oludele proaktiivselt reageerida ja pikaajaliste tagajärgede üle
suuremat kontrolli omada" (Amundson 1995a, lk 12). Ka inimese väärtushinnangutel, huvidel, isiksuse omadustel ja võimetel on määrav osa selles, kuidas tajutakse otsuse tegemise ajendeid, määratletakse probleemi ning milliseks kujunevad järgmised sammud. Mõnes mõttes võiks vanasõna „0ma silm on kuningas" (mida näed, seda usud ) asendada uue maksiimiga „0ma usk on kuningas" (mida usud, seda näed). Meie suhtumine maailmasse määrab ära, mida me seal näeme
.Probleemi määratlemine metafooride abil
Siiani on selles raamatus olnud juttu peamiselt probleemi määratlemisest sündmuste, tunnete ja oluliste mõjutajate põhjaliku uurimise ja kaalumise abil. Paljude inimeste jaoks on kujundlik keelekasutus kasulik abinõu oma olukorra olemuse tabamiseks. Metafooride abil mõistame ja kogeme me sündmusi suhestatuna teiste sündmustega. Näiteks kui me oleme kõrgendatud meeleolus, siis me ütleme, et oleme seitsmendas taevas. Metafoorid aitavad olukordi visualiseerida - suhteliselt lihtsad näitlikud kujundid aitavad meil tegevusi ja olukordi kirjeldada. Neil on võime tuua olukorda korrastatust ja struktuuri. Kui situatsioon on ebamäärane ja segadust tekitav, aitavad metafoorid selles korda luua. Selle protsessi käigus luuakse uus muster (figure) ja taust (ground) ( Bryan , Cameron & Allen 1998). Ristole (2003) ütleb, et metafoorid aitavad avada võimalusi, tuua esile kogemusi ning tagada sidusust ja tähenduslikkust. Lakoff ja Johnson (1980) väidavad koguni, et „meie tavapärane mõistete süsteem, mille raames me mõtleme ja tegutseme, on oma olemuselt põhimõtteliselt kujundlik" (lk 3).
Metafoorid aitavad olukordi visualiseerida - suhteliselt lihtsad näitlikud kujundid aitavad meil tegevusi ja olukordi kirjeldada.
Kliendi abistamine hetkel tema kohta kehtivate metafooride teadvustamisel ja uute leidmisel muutub üheks olulisemaks nõustamisülesandeks.
Karjäärivõimaluste kaardistamisel ja karjääri planeerimisel pöörduvad inimesed sageli kontseptuaalsete metafooride poole, sest need võimaldavad neil paremini oma kar­jäärist aru saada. Metafoorid annavad analüüsiks ja arutamiseks rikkalikult materjali.
Vaadates oma karjääri läbi metafoori prisma , omandab klient uusi arusaamu ja paneb aluse sõnavarale, mida klient ja nõustaja saavad karjääriküsimuste edaspidise käsitle­ mise käigus kasutada. Niisuguse ühise keele loomine aitab kaasa empaatilisele mõistmisele (Wickman, Daniels, White & Fesmire 1999).
Metafoorid tuleb lahti rääkida, neid koos uurida ja laiendada. Kogetava reaalsuse ja metafooride vaheline seos on ebapüsiv. Kuigi me kasutame metafoore selleks, et need aitaksid meil paremini kogetut mõista ja kirjeldada, ei ole metafoori ja reaalsuse vahel edasi-tagasi liikumine sugugi ebatavaline. Iga väljend on informatiivne.
Metafoorid on tihedalt seotud ka paindlikkuse ja loovusega. Combs ja Freedman (1990) on öelnud:
„Iga metafoor on konkreetne versioon maailma konkreetsest osakesest.
Kui inimesel on olukorra kohta ainult üks metafoor, on tema loovus piiratud. Mida suurema hulga metafooride vahel saab inimene mingi olukorra kirjeldamisel valida, seda rohkem on tal valikuvõimalusi ja paindlikkust selle olukorra lahendamiseks. Mitme metafoori leidmine suurendab loovust." (lk 32)
Muutuv tööturg on sundinud paljusid kliente paindlikumaks ja loovamaks muutuma , et toime tulla (Amundson 2006a). Kliendi abistamine hetkel tema kohta kehtivate metafooride teadvustamisel ja uute leidmisel muutub üheks olulisemaks nõustamistegevuseks.
Oma lugu jutustades kasutavad kliendid kirjeldustes sageli metafoorseid väljendeid. Nende kujundite tabamine on nõustaja jaoks tähtis oskus. Metafooridesse on kätketud teave selle kohta, kuidas klient oma probleemi tajub ja millisena ta näeb oma suutlikkust takistusi ületada. Näiteks üks töötu klient kirjeldas oma olukorda nii, nagu istuks ta restoranilaua ääres ja kelnerid ignoreeriks teda. Ühtedele inimestele tuuakse road ette, samas kui teised istuvad ja ootavad , kas ehk jääb neilegi mingeid toidupalukesi. Selles kirjelduses sümboliseerisid toitu laiali jagavad inimesed valitsust ja suurettevõtteid. Minu klient oli nende hulgas, kellele midagi ei jätkunud, ja ta tundis, et tal pole mingit võimalust saada seda, mida tahab. Kirjeldatud kujund o
n
huvitav selles mõttes, et klient suhtus oma olukorda täiesti passiivselt. Tal ei olnud võimaluste suhtes mingit lootust ja ta lihtsalt ootas passiivselt, et midagi juhtuks. Lähtudes sellest metafoorist kui probleemi kujutavast pildist, tegin ma ettepanekuid metafoori muutmiseks viisil, mis suurendas kliendi eneseusku ja tegutsemistahet. Klient õppis ära mõned enesekehtestamise võtted ja hakkas uurima teisi võimalusi toidu saamiseks (ettevõtlus). See kujund oli hea vahend probleemi sõnastamiseks ja võimalike lahenduste uurimiseks.
Juhendamise käigus (lähemalt VIII peatükis) olen ma soovitanud nõustajatel võtta enesele aktiivsem roll ja luua oma tähelepanekute põhjal klientide jaoks metafoore. Neid võib kasutada kokkuvõttena, milles nõustaja püüab väljendada, kuidas ta probleemist aru saab. Protsessi illustreerib joonisel 6 kujutatud pilt, kus probleem on määratletud ühe nõustaja pilgu läbi.
See pilt joonistati esimese kohtumise lõpuosas ja sellel on kujutatud mõned kliendi juhtumi olulisemad elemendid. Pildil seisab klient pilve all ja talle langeb kaela probleemide tulv (vihm). Tema suhted vanematega on halvad, tema keldrikorrusel asuv tuba on niiske ja elamiskõlbmatu, tal on vähe raha, tema hinded halvenevad ja ta poiss-sõber on ta maha jätnud. Klient näeb kaugemal päikesepaistet, kuid ei tea, kuidas selleni jõuda. Pilt on selge märk raskustest ja soovist olla kuskil mujal. Kliendil tekkisid mõned mõtted, kuidas pääseda vihmapilve alt välja või vähemalt hankida vihmavari .
Metafoor on hea võimalus tõsta probleem inimesest väljapoole (eksternaliseerimine) ja viia see uuele tasandile. Seejärel on võimalik kaaluda erinevaid viise metafoori muutmiseks. Seni kirjeldatud näited aitavad mõista, kuidas võiks metafoore muuta, et suurendada optimismi, tegutsemistahet ja otsustusvõimet. Sageli on lahendusi lihtsam kaaluda, kui probleem on tõstetud inimesest väljapoole
.Juhtumianaiüüs
Tahaksin illustreerida seda probleemi määratlemisele pühendatud osa ühe tegelikult aset leidnud juhtumi analüüsimisega, kasutades metafoore ja otsuste tegemise interaktiivset mudelit. Karjäärilugu, mis sõelale jäi, pärineb luuletaja Carl Leggo sulest, kes mõtiskleb luulelises vormis („Teed Niinivesse") oma karjääriteest. Valisin luuletaja selleks analüüsiks teadlikult, et tuua välja kujutlusvõimet ja loovust ning näidata, et interaktiivse otsustusprotsessi käsitustel on lai rakendusala .
TEED NIINIVESSE
Corner Brook 1970, 1988
Minu keskkooli direktor ütles, et ma peaksin hakkama õpetajaks.
„Mitte mingil juhul," ütlesin mina.
Läks mööda peaaegu kaks aastakümmet.
Ma jõudsin ringiga oma vanasse kooli tagasi. Direktor oli pensionil, ammu juba.
Ma olin õpetaja. Endalegi üllatuseks.
St. John's 1970-1976
Ma ei tahtnud kunagi õpetajaks saada.
Ma tahtsin olla astronoom
ja vaadata taevast või
ehk isegi luuletaja ja kirjutada taevast.
Ma mõtlesin, mis amet mind huvitaks. Arvasin, et ma peaksin olema hobuserautaja, ehkki ma kardan hobuseid.
Robert's Arm 1976-1978
Näpud põhjas. Minust sai õpetaja.
Esimesel aastal õpetasin ma seitsmendas klassis, kus oli nelikümmend kaheksa õpilast.
Ma ärkasin üles võõras maailmas, väikeses paigas, kus kõik teadsid, mida Jumal asjadest arvab.
Ma proovisin sinna sobida. Ei sobinud. Ma läksin ära Toronto 1978-1979
suurde linna, teise maailma.
Ma kavatsesin hakata kirikuõpetajaks,
kuid pärast kaht kuud seminaris ,
mis oli nagu kalmistu, mu kutsumus kustus.
Muidugi tuli pastor pastöriseerida, kui ta tahtis olla ebapuhas, toores, nakatunud, nakkav. Niisiis ma läksin ära
Stephenville 1979-1984
väikesesse kooli ühes linnas ookeani kaldal .
Ehk üks väike talu, hobi ja töö?
Sinna pidin ma sobima .
Kuid ma õpetasin põlevi silmi ja tulega südames. Ja mulle öeldi, et ma olen ohtlik. Olingi. Ma läksin ära
Fredericton 1984-1986
ja läksin ära
Edmonton 1986-1988 ja läksin ära
Corner Brook 1988-1989 ja läksin ära.
Vancouver 1989 - praeguseni
Kui UBC mind kutsus,
ütlesin, et olen luuletaja,
kes ei sobi kuhugi ja kel pole ridagi,
ja leidsin luuletajate pelgupaiga seal,
kus ma seda otsidagi ei osanud,
ja nüüd ma õpetan õpetajaid,
küsin neilt nende kutsumuse kohta.
Nagu Joonas , keda kutsuti Niinevesse,
kes seda kutset ei kuulanud, proovis mitte kuulda,
põgenes vastassuunas,
aga jõudis ikkagi Niinevesse,
pääsemislootuseta, suure kala kõhus,
sülitati Niineve kaldal välja,
päevi veel tõrges ja tusane.
On mind siis kutsutud?
On mul kutse?
Kust see kutse tuleb?
Kes mind kutsub?
Ei, mul ei ole kutset.
Mul on kutsumus.
Ja ma ei pääse sellest.
Ma ei vasta kutsele.
Mul on kutsumus,
alati kestev, olevikus, praegu.
Joonas ei põgenenud,
ta jõudis oma kutsumuseni ringiga.
Nagu minagi. Kõik need veidrad käänakud viisid mind sinna, kus ma olen.
Mind ei kutsutud õpetama.
Ma olen õpetaja, ma õpetan alati.
Ei mingit puhkust kutsumusest, ei mingit hobi, mu kutsumus on mu elu.
Ma elan õpetamiseks; mu õpetamine elab.
Ma käisin ringiratast ja ring sai täis,
ma sain teada, et ma olen õpetaja, nagu hobuserautaja,
kes rautab hobuseid, et nad teele saata,
kes kõnnib hea meelega nendega koos, kuid tahab, et nad näeksid poeesiat oma retkedes.
Ma olen õpetaja, ma olen hobuserautaja, kes rautab hobuseid, et nad teele läheksid.
Selles luuletuses esitatud karjäärilugu sisaldab huvitavaid kujundeid ja arenguid. Autor käsitab karjääri kui midagi, mille inimene valib või mis on tema saatus. Kogu luuletust läbib kutsumise idee. Joona Niinevesse kutsumise kujund rõhutab ettemääratust. Ka keskkooli direktoril, kes autori nooruses soovitas tal valida õpetajakutse, on ettekuulutuses tähtis roll. Vaatamata kõigile jõupingutustele seda kutsumust vättida leidiski Carl end mõni aasta hiljem oma endisest koolist õpetajana. Olukorra iroonia viitab Kreeka tragöödiale, kuid alati on olemas järgmine peatükk, ja kõige viimases neist on autor luuletaja. Õpetajaroll muutub ametinimetusest sisemise tungi järgimiseks ja õpetamisest saab elutöö
.Selle karjääriloo teised süžeeliinid kirjeldavad ka autori katset asuda kirikuõpetaja ametisse, mille käigus ta leiab, et vaimulik olemine eeldab pastöriseerimist. Otsides energilisemat elu, pöördub ta tagasi õpetamise juurde. Loos mainitakse ka püüdu keskenduda talupidamisele ja maaelule kui kõrvalharrastusele, kuid edu ei tule.
Loos leidub samuti vihjeid lõksusattumisele, kui Carl võitleb provintsliku kooli­süsteemiga. Mingis mõttes tahab ta ühiskonda sulanduda ja eeskujulikku elu elada, kuid leiab, et ei suuda tuua selleks vajalikke ohvreid. Ta vaevleb ja igatseb teistsugust elu. lalumatu olukorra tõttu taganeb ta sageli mitmesugustesse koolitustesse, mis on tema jaoks pääseteeks. Kõigis neis võitlustes on iseendale valetamise elemente. Lõpuks, kui ees terendab intervjuu UBC-ga ( University of British Columbia ), otsustab ta endise identiteedi kõrvale heita ja astuda maailmale vastu luuletajana. Selle uue minapildi kaudu loob luuletaja nüüd endale uue karjäärisuuna.
Lugu, mille Carl meile jutustab, on nii mõneski mõttes nüüdisaegne legend. Kooli­direktori ettekuulutus oli kui loits (kutse), millest sai alguse edasine heitlus. Sisse­juhatusele järgnevad võitlus ja meeleheide, kuna see kutse meelitab Carli pidevalt, ehkki ta teeb katseid end vabaks rabeleda. Pärast arvukaid ebaõnnestunud katseid mõistab ta, et tõde seisneb uue identiteedi aktsepteerimises. Sel hetkel kaotab loits oma mõju ja Carl loob uues paigas endale uue identiteedi. Kuid erinevalt vanadest mõistujuttudest läheb Carli lugu edasi - ta peab leidma vahendid enda elatamiseks luuletajana haridusmaailmas. See on ülesanne, mis tema ees seisab.
Metafooridega töötava nõustajana püüaksin ma panna Carli neid arenguid mõistma ja aidata tal mõelda välja loo järgmine peatükk. Eriti oluline on, et Carl säilitaks selle identiteeditaju ja tegutsemistahte, mis iseloomustasid tema läbimurret. Haridussüsteemid, isegi ülikooli tasemel, võivad inimese püünistesse meelitada, kui ta ettevaatlik ei ole. Luuletaja vabaduse leidmine ja hoidmine nõuab pidevat valvsust ja ennetavat aktiivsust. Eespool kirjeldatud tööalase konkurentsivõime tahke silmas pidades peab Carl jätkama pingutusi selleks, et arendada töökoha hoidmise oskusi.
Niisuguse loo paigutamine otsuste tegemise interaktiivse mudeli raamidesse tundub esmapilgul mõnevõrra sobimatu. Kahtlemata voolab see lugu väga kenasti kujundilisuse ühtlases jões. Kuid selles on siiski elemente, mis viitavad määravatele asjaoludele,
otsuse tegemise ajenditele, probleemi esialgsele määratlusele, tegevusele ja ümbertõlgendamisele. Lõpptulemuseks on muidugi muundumine, teatav vaatenurga teisenemine, tänu millele õpetamine muutub millekski aktsepteeritavaks. Sellele eelneb mitu probleemi määratlemise ja lahendamise katset, mis lõppevad pettumuse ja meeleheitega. Võiks väita, et paljud õpetamisega seotud raskused võisid olla tingitud töötamisest piiravas haridussüsteemis, mis oli vastuolus Carli põhiliste väärtushinnan­gute ja isiksuse omadustega (määravate asjaoludega). Otsus õpetajana töötada oli mõjutatud pragmaatilist laadi tegurite poolt, mis olid seotud rahaliste vajaduste ja sooviga hoolitseda kasvava pere eest.
Kui vaadata selle konkreetse karjääritee kulgemist ajas, saab ilmsiks teatav negatiivne ja korduv sündmuste tsükkel. Carl püüab mitu korda end hariduse täiendamise kaudu vabaks murda (see on tavapärane tegevusstrateegia paljude inimeste jaoks, kes soovivad põgeneda pettumust valmistavate töökogemuste eest) ning need hetked on positiivsed ja üürikesed. Ring jääb aga püsima ja Carl leiab end ikka ja jälle õpetajaametist, kuid see töö ei rahulda teda ja valikuvõimalusi tundub olevat vähe. Selles mõttes sarnaneb ta paljude teiste klientidega, kes on takerdunud negatiivsuse tsüklitesse. Säärases olukorras on lihtne kujutleda end etturina süsteemis, millest on raske välja pääseda. Siiski leidis Carl pääsetee, heites kõrvale oma varasema vale- kujutluse ja nähes end luuletajana, kelle eesmärk on aidata inimestel elada poeetiliselt. Enesevaatluse abil leidis ta tegutsemistahte ja nii sündis uus kujutlus ( identiteet ). Selle enesevaatluse protsessi hõlbustamine jääb sageli karjäärinõustaja tööks. Nagu eespool mainitud , seisneb nõustaja ülesanne tihti ka selles, et ta aitaks kliendil teha kindlaks raskused, mis teda ees võivad oodata ja mis antud juhul seisnesid karjääri iseseisvas juhtimises. Muundumine või ümbertõlgendamine tekitab uue konteksti, kuid varasematesse püünistesse langemise vältimine eeldab teadlikkust ja pidevat valvsust. Carli metafoorsed väljendid moodustavad hea aluse, et arendada iseenda mõistmist ja saada teadlikuks võimalikest uutest raskustest
.Kokkuvõte
Kliendi probleemi määratlemise protsessil on sageli kahesugune funktsioon - probleemi täpsustamisel hakkavad nähtavale tulema ka uued lahendused. Paljudel juhtudel on peamiseks raskuseks asjaolu, et kliendil on keeruline oma probleemi(de) eri kompo­nente paika panna. Sellises olukorras muutub eraldusjoon probleemi määratlemise ja probleemi lahendamise vahel ähmaseks. Kui probleem on täpselt paika pandud, muutub tee lahenduse suunas nähtavamaks ja mõnikord täiesti ilmseks. IV peatükk
PROBLEEMI
LAHENDAMISE
ÜLESANDED
Süstemaatiline enesehindamine
Järgmises kolmes peatükis peatun ma erinevatel meetoditel , millega saab aidata kliendil tema probleemi lahendusele lähemale liikuda. Probleemi lahendamise viiside seas käsitlen ma kõigepealt süstemaatilise ja dünaamilise enesehindamise meetodeid (IV ja V peatükk) ning seejärel järgmises peatükis (VI peatükk) sidemete loomise, otsustamise ja ettevalmistuste tegemise praktilisi meetodeid. Nende valdkondadega tegelema hakkamine ei pruugi tähendada, et probleemi määratlemise saab nüüd unustada. Nõustamise edenedes võivad esile kerkida probleemi uued tahud ja mõnel juhul võib kogu probleem nihkuda hoopis teise valdkonda. Te peate nõustamisprotsessi igas etapis olema teadlik kliendi probleemide muutlikust olemusest ja märkama momente, mis viitavad juba määratletud probleemide võimalikule muutumisele. Selles mõttes ei ole edasiliikumine kunagi täiesti selgelt etapiviisiline. Tavaliselt toimub veidi edasi-tagasi liikumist ja mõnikord võib rõhuasetus koguni järsult muutuda.
Nõustamise edenedes võivad esile kerkida probleemi uued tahud ja mõnel juhul võib kogu probleem nihkuda hoopis teise valdkonda. Te peate protsessi igas etapis olema teadlik kliendi probleemide muutlikust olemusest.
Kindlasti ei ole kõik klientide probleemid teie abiga lahendatavad. Kui see on nii, peate te võtma endale edasisuunaja rolli ja aitama kliendil leida asjakohaseid teenuseid (edasine tegevuskava võib näiteks sisaldada teiste nõustamisasutuste külastamist). Ees-pool kirjeldatud teekaart on hea vahend probleemide tõlgendamiseks ja ka selleks, et näidata klientidele, kuidas neil on võimalik teetõketest mitmesuguste peatumispaikade abil (nõustamine ja koolitus) mööduda ja oma raskused ületada. VII peatükis käsitletakse üksikasjalikumalt nõustamise lõpetamise ja kliendi edasisuunamisega seotud küsimusi.Nagu eelmises peatükis mainitud, on eraldusjoon probleemi määratlemise ülesannete ja probleemi lahendamise ülesannete vahel veidi ähmane. Järgmiste peatükkide luge­misel võite seetõttu leida, et mõnda esitatud meetodit vöiks kasutada ka probleemi täpsemaks määratlemiseks. Minu arvates ei ole selline kattumine probleem, vaid peegeldab pigem nõustamise terviklikku olemust. Tegelik maailm ei ole kunagi nii selgelt osadeks jaotunud, kui meie teooriate põhjal arvata võiks.
See ja järgmine peatükk on pühendatud enesehindamise ülesannetele. Mõnel juhul aitavad need ülesanded kliendil uuesti üles leida mõtted, mis neil kord olid, kuid mis elus ette tulnud olukordade tõttu on kaotsi läinud. Eriti kehtib see enesetaju kohta, mis võib väliste survetegurite mõjul väheneda. Olenemata olukorrast on tähelepanu keskmes püüd muuta seda, kuidas inimene iseendasse ja tema ees seisvatesse probleemidesse suhtub.
Käesolevas peatükis kirjeldatud enesehindamise ülesannete iseloomulik joon on see, et need on suhteliselt lihtsad ja sisaldavad teatavat paikapandud analüüsimise viisi. Teisisõnu - need ülesanded on süstemaatilisemad. Ma saan aru, et see vahetegemine on veidi meelevaldne. Nii mitmeski mõttes on vahe pigem ulatuses kui olemuses.
Olenemata olukorrast on tähelepanu keskmes püüd muuta seda, kuidas inimene iseendasse ja tema ees seisvatesse probleemidesse suhtub.
Teabe otsimine

Internet
Internet on kutsealase teabe suurepärane allikas, ent siiski midagi enamat kui lihtsalt faktide ja arvude hoidla . Internetti võib kasutada ka laiapõhjalise kaijäärivõimaluste kaardistamise hõlbustamiseks. Mitmel üldist informatsiooni pakkuval veebisaidil leidub hulgaliselt harjutusi ja teavet. Mõned kirjutamise ajal olemas olnud veebisaidid: *
. The Riley Guide: Employment Opportunities and Job Resources on the Internet (Riley teatmik : tööhõivevõimaiused ja töö leidmiseks vajalik teave Internetis) ( http://www.rileyguide.co m)
• The National Association of Colleges and Employers (Kõrgkoolide ja tööandjate riiklik assotsiatsioon) ( http://www.jobweb.co m)
. What Color is Your Parachute: Job Hunting Online (Mis värvi on sinu langevari: tööotsingud Internetis) ( http://www.jobhuntersbible.com/ )
Muid veebisaite, mis pakuvad teavet konkreetsete kutsealade kohta, kirjeldatakse järgmise peatüki osas, mis on pühendatud vajaliku tööturuinfo kogumisele.
Internetis leiduva teabega kursis olemine on muidugi äärmiselt keeruline ülesanne, arvestades uue informatsiooni tohutut hulka ja seda, et pidevalt tekib juurde uusi võrgulehekülgi. Kui klient hakkab mitmesugustelt veebisaitidelt teavet otsima, peaks ta otsingute tulemuste üle karjäärinõustaja või kaijääriinfo spetsialistiga aru pidama
‘Kasulikud veebiaadressid Eestis:
www. kutsekoda .ee www. rajaleidja , ee www.cv.ee www. tootukassa .e
eKuigi veehisairiirl nn sageli küllaltki kõikehõlmavad, tuleb saadud teave enamikul juhtudel siiski teise inimesega läbi arutada, et sealt enda jaoks oluline välja noppida.
Kui teil on plaanis soovitada kliendil Internetist teavet otsida, on kasulik kaaluda paari teabe kasutamise kriteeriumi, mille pakkus välja Wurman (1989). Kõigepealt tuleks veenduda, et klient on tegelikult huvitatud uuest teabest ja valmis kogutud teavet kasutama. Teave peab olema ka struktureeritud kliendile arusaadaval moel. Selle eesmärgi saavutamine sõltub sageli viisist, kuidas uus teave on seotud muu olemasoleva teabega. Mõnikord tasub lasta kliendil teabega töötada ja kontrollida arvamuste paikapidavust. Wurmani määratletud teabe eesmärkide saavutamine eeldab pidevat osalemist karjäärinõustamise protsessis. Aastaid tagasi, kui arvuteid alles hakati karjäärinõustamises kasutama, oldi mures, et vajadus nõustajate järele väheneb. Peagi sai selgeks, et kuigi paljud kliendid hindavad võimalust töötada arvutiga, on tulemuste üle arutlemise vajadus siiski märkimisväärne. Ei ole põhjust arvata, et olukord muutuks vastupidiseks, vaatamata sellele, milliseid edusamme infotehnoloogia vallas tehakse. Löppanalüüsis soovivad ja vajavad inimesed võimalust arutada oma olukorda teise inimesega.
Sampsoni, Lolodinsky ja Greensi artikkel (1997) annab hea ülevaate mõnest võima­lusest ja probleemist, mis on seotud Interneti kasutamisega. Kuigi Internet pakub põnevaid ressursse teabe leidmiseks, võivad ebapiisavalt koolitatud või ületöötanud nõustajad seda ka kuritarvitada.

Eneseabiraamatud
Eneseabiraamatute õitsev turg kirjeldab hästi inimeste janu psühholoogiateadmiste järele. Sealt ammutatud infokildude korrastamine võib aga olla keerukas ja see on valdkond, kus nõustaja saab oma klientidele praktilist abi pakkuda. Paljudel juhtudel võib osutuda kasulikuks soovitada teatud raamatuid või artikleid mingile konkreetsele probleemile lahenduse otsimiseks. Loetu saab võtta järgmistel nõustamisseanssidel edasiste arutelude lähtepunktiks. Ma olen kirjutanud raamatu pealkirjaga „Physics of Living " (Amundson 2003), mida ma olen kasutanud selleks, et aidata inimestel analüüsida elamisega seotud teemasid (elu tasakaal, eneseavastamine, eesmärkide
seadmine jne). Selles raamatus on kasutatud füüsilisest maailmast pärinevaid meta­foore elamise psühholoogiliste põhimõtete uurimiseks. Raamat on kirjutatud lihtsas , zargoonivabas keeles. See on aidanud mul kujundliku keele abil paljude inimeste elu mõjutada.

Psühholoogiaõpetus
Lisaks inimeste suunamisele konkreetsete eneseabiraamatute juurde olen ma nõusta­misseanssidel aeg-ajalt kasutanud ka mõningast otsest õpetamist. Selline õpetamine võib olla seotud paljude eri teemadega. Näiteks on mul tulnud naasta mõnede põhiliste transaktsioonianalüüsi põhimõtete juurde, et selgitada oma mõtteid motivatsiooni, inimestevaheliste suhete, korduvate käitumismustrite jms kohta. Kord töötasin ma naisega, kes soovis täiendada oma oskusi, et taas tööle asuda. Tema lapsed olid juba täiskasvanud ja käisid tööl ning tema abikaasa teenis hästi. Vaatamata sellele, et kõik paistis ilmselgelt korras olevat, oli tal raske otsust teha. Olles veidi perekonna olukorda uurinud, leidsin ma, et mõnda selle pere käitumismustrit on hea selgitada transaktsioonianalüüsi põhimõtete kaudu ( Berne 1964). See hariduslik moment oli abiks kogu nõustamisprotsessi vältel, mil klient mõtiskles oma suhete üle teiste inimestega. Ta sai aru, et langeb pidevalt tagasi hoolitseva lapsevanema rolli ja et sellele rollile omane käitumine takistab tal endal karjääriotsuste tegemist
.Kontekstipõhine küsitlemine
Karjäärivõimaluste kaardistamisega alustamiseks on sageli kasulik esitada mõned küsimused, mis aitavad piiritleda konteksti, milles inimene tegutseb. See on eriti oluline olukorras, kus on tegemist kultuuri- või elustiili erinevustega (Ponterotto, Rivera & Adaclri Seiyoshi 2000; McCormick & Amundson 1997).
Taustsüsteemi määratlemiseks küsimusi esitades olen ma märganud, et kliendid annavad teavet tavaliselt üsna meelsasti, kuid nõustajad võivad tunda end küsitlemisel ebamugavalt, arvates mõnikord, et saadav info on liiga isiklik. Kuigi see teave on kindlasti isiklikku laadi, võib see olla ka abistamisprotsessi oluline koostisosa . Paljud kliendid ei pea oma eluolu arutamist sissetungiks nende eraellu, vaid pigem huvi märgiks. Küsimusi tuleks esitada hoolivuse ja uudishimu vaimus .
Kliendid annavad teavet tavaliselt üsna meelsasti, kuid nõustajad võivad tunda end küsitlemisel ebamugavalt.
„Millist nõu on teile teie karjääri kohta antud?... Millised on teie mõtted selle kohta?... Kas mõni teie pereliige peab kõrgelt hinnatud ametit? ...
Kuidas teie perekonnas kaijääriotsuseid tehakse?"
Paljude inimeste puhul on oluline ka uurida, millist rolli mängib religioosne mõõde karjääriotsuse tegemisel. Minu kogemuste põhjal tuleks seda teha üsna otse ja lihtsalt, küsides näiteks: „Kas religioon mängib teie karjääriotsustes mingit rolli?"... (Kui jah, siis võiks seda teemat edasi uurida). Nõustaja eesmärk on vaid kindlaks teha, kui oluline see religioosne mõõde kliendi jaoks on. Ma juhin nimetatud valdkonnale erilist tähelepanu, sest sageli jäetakse see tausta seisukohalt oluline teema käsitlemata.
Arvesse tuleb võtta mitmeid taustategureid: sugu, seksuaalset sattumust, vanust , puuet, rahvust jne. Üks võimalus nende valdkondade uurimiseks on küsida kliendilt, milliseid raskusi ta tunnetab. Sellele küsimusele vastates osutab klient tausta- probleemidele, mis on tema olukorraga seotud.
Tausta mõistmine loob aluse karjäärivõimaluste analüüsi edasisteks etappideks. Tausta teadmata on vähe võimalusi edu saavutada. Taust on kui raam kõigile teistele küsi­mustele, mida tuleb käsitleda
.V
*\ ^ I * t KA U I l4>«> >•> J
uimaiudi lUiiULctVdU
küsitlusstrateegiad
Ülia rohkem kasutatakse lähenemisi, mis on enam tulevikule suunatud ja mis rõhutavad pigem võimalusi kui probleeme. Selliseks lähenemiseks on näiteks lahenduskeskne lühiteraapia (De Shazer 1985; White & Epston 1990; Friedman 1993). Selle meetodi järgi on oluline kõigepealt probleemid ära kuulata, kuid säilitada rõhuasetus raskuste ületamise võimaluste leidmisel. Meetodit iseloomustab teatud küsitlustehnikate rakendamine, mis võimaldavad teha kindlaks inimese tugevad küljed, rõhutada positiivseid muutusi ning teha ettepanekuid võimalike lahenduste kohta. Alljärgnevalt leiate erinevate küsitlustehnikate näiteid.

Seanssidevaheliste muutuste kirjeldamine
Selle valdkonna küsimused keskenduvad nõustamisseansside vahelisel ajal toimunud muutustele. Eelduseks on, et positiivsed asjad leiavad aset ja neist tuleb nõustamis- seanssidel teada anda. Seda tüüpi küsitlemisel peate te küsimused paigutama positiivsete ootuste konteksti. Näiteks võiks kliendil paluda kirjeldada mõnda posi­tiivset muutust, mida ta on nädala jooksul täheldanud, selle asemel, et küsida, kas nädala jooksul on midagi positiivset juhtunud. Küsimuses sisaldub eeldus, et midagi positiivset on juba toimunud.
tunda ärevust tööandjatele helistamisel. Nõustamise edenedes eeldatakse, et see ärevus väheneb, ja muutuse hoolikas jälgimine aitab kinnistada edusamme, mis nõustamise käigus tehakse.

Toimetulekustrateegiad teistes olukordades
Raskustega silmitsi seisvad kliendid keskenduvad sageli täielikult oma probleemidele ja unustavad, et see ei ole esimene kord, kui neil raskusi on. Oma elu teistes vald­kondades nad saavad või on saanud probleemidega edukalt hakkama ja neid tugevaid külgi tuleb rõhutada. Näiteks olen ma pagulastega töötades märganud, et nemad ei ole töötuse pärast tihtilugu nii mures. Kui neilt selle kohta küsida, siis tihti vastavad nad, et pärast pommitamisi ja põgenikelaagreid on töötus tegelikult üsna väike probleem. Juba ellujäämine on märkimisväärne saavutus ja nad on kindlad oma suutlikkuses saada hakkama ka töötusega kaasnevate raskustega. Ehkki paljudel inimestel pole selliseid dramaatilisi lugusid jutustada, on igaühel suur hulk kogemusi, millele tugineda . Probleemide seadmine õigesse perspektiivi võib aidata kliendil mõista, et tal on tähelepanuväärseid sisemisi ja väliseid ressursse, millele toetuda.
Oma elu teistes valdkondades nad saavad või on saanud probleemidega edukalt hakkama ja neid tugevaid külgi tuleb rõhutada
.
Tehes kliendiga koostööd, võite paluda tal pöörata erilist tähelepanu sellele, kuidas tema probleemid seansside vahepeal vähenevad.
Kliendile võib anda ka koduseid ülesandeid, mis keskenduvad asetleidvatele positiiv­setele muutustele. Tehes kliendiga koostööd, võite paluda tal pöörata erilist tähelepanu sellele, kuidas tema probleemid seansside vahepeal vähenevad. Näiteks võib klient
Kliendid, kellel on probleeme, on sageli segaduses ja ebakindlad ega tea, mida edasi teha. Kui nad mõtlevad muudele probleemidele, mida neil on tulnud ületada, saavad nad hakata välja selgitama samme, mis neid lahenduseni viisid. Mõned varem teistes olukordades edu toonud strateegiad võivad olla rakendatavad ka praeguses dilem­mas.
Selle meetodi kasutamisel peate te aitama kliendil leida olukorrad, millega nad edukalt toime tulid, ja neid analüüsima, et teha kindlaks tulemuslikuks osutunud tegevused

Erandite Leidmisele suunatud küsimused
Klient võib olla oma probleemile nii keskendunud, et näeb kõike negatiivses valguses. Selle asemel, et seda sünget stsenaariumi aktsepteerida, võite te otsida hetki, mil probleem ei ole nii valdav. Näiteks ütles üks klient mulle, et iga kord, kui ta läheb töövestlusele, ta tardub ning vastab küsimustele puiselt ja jäigalt. Klient tõi sellise ennastkahjustava käitumise kohta arvukalt näiteid. Olles ära kuulanud mitmed näited tema probleemi kohta, palusin ma kliendil meenutada neid töövestlusi, kui ta tundis end vabamalt. Vaatamata paljudele negatiivsetele juhtumitele olid ka mõned korrad , kui klient ei olnud tardunud. Abi positiivsete näidete sõnastamisel andis aluse, millele sai rajada edasised positiivsed muutused.
Kui nõustaja aitab kliendil mõista, et tema probleemne olukord ei ole üleni negatiivne, on jõutud olulise äratundmiseni. Positiivsete erandite kaudu hakatakse nägema oma tugevaid külgi.
Erandite leidmist võib laiendada ka kodustele ülesannetele, mille puhul kliendil palutakse analüüsida seanssidevahelisel ajal toimuvat ja seejärel välja tuua olukorrad, kus probleeme ei ilmnenud . Kui nõustaja aitab kliendil mõista, et tema elu ei ole üleni negatiivne, on jõutud olulise äratundmiseni. Positiivsete erandite kaudu hakatakse nägema oma tugevaid külgi.
Erandite kindlakstegemine ei ole ainult kliendi ülesanne. Te võite arutellu tuua ka oma tähelepanekud, eriti kui olete märganud vastuolusid veendumuste ja käitumise vahel.
Kliendile tema tugevate külgede kättenäitamine võib anda suure tõuke muutusteks (Borgen & Amundson 1996b).
Kliendi tugevatele külgedele osutamist peegeldavad näiteks sellised nõustaja laused :
„Meie varasemas vestluses andsite te mõista, et ei suuda töövestlustel käigu pealt mõelda. Mina aga panin viimase harjutuse käigus tähele, et te oskate üsna hästi suunda muuta, kui näete, et see, mida te teete, ei toimi. Mulle tundub, et see on hea näide käigu pealt mõtlemise kohta."
Kliendi tugevustele viitavaid tähelepanekuid tehes on oluline lähtuda käitumise kirjel­damisest. Kui sõnastate oma mõtted liiga üldiselt, siis kliendile küll meeldib see, mida te ütlete, kuid tähelepanekute usutavus väheneb tema jaoks. Ilmselt teate te paljusid inimesi, kes puistavad kiidusõnu, kuid kel pole suurt mõju, sest see kiitmine ei ole konkreetne.

Skaalale paigutamise küsimused
Vaadates oma probleemidele, näevad paljud kliendid, kuhu nad tahavad jõuda, ent neil ei ole selget ettekujutust, kuidas seda saavutada. Kui metafoori kasutada, siis nad näevad end mäe jalamil ja tahavad jõuda tippu, kuid oma mõtetes liiguvad nad edasi-tagasi ega näe kuigi palju vahepealseid samme. Mõnikord on kasulik lasta kliendil mõelda probleemi lahendamisele kui teekonnale, kus tuleb ette mitmesuguseid puhkepeatusi ja takistusi. Sündmuste paigutamine skaalale aitab kliendil teha kindlaks eesmärgid, mida ta üle kõige tahaks saavutada, eesmärgid, milleni ta realistlikult
Sündmuste paigutamine skaalale aitab kliendil teha kindlaks eesmärgid, mida ta üle kõige tahaks saavutada, eesmärgid, milleni ta realistlikult mõeldes loodab praeguses olukorras jõuda, ja olukorrad, mis viitaksid tagasiminekule.
mõeldes loodab jõuda, ja olukorrad, mis viitaksid tagasiminekule. Skaalale paigutamise süsteem, mida kirjeldati II peatükis («Nõustamise eesmärkide ühine kindlaks­määramine"), on hea näide selle protsessi kohta, s.t +2 = ideaal; +1 = mõistlik eesmärk; 0 = hetkeolukord ; -1 = negatiivne pööre; -2 = täielik katastroof. Skaalale paigutamist võib kasutada ka selleks, et uurida kliendi enesetunnet 10 punktisüsteemis. Te võite vaadata, kuidas klient end hetkel tunneb, millise hinnangu ta oleks endale andnud eelmisel nädalal, kuidas ta näeb asju edaspidi paremuse poole muutumas jne. Ma olen leidnud, et nende hinnangute küsimisel on tõhus lasta klientidel kasutada liikumist, et illustreerida erinevaid olukordi. Näiteks ütlen ma, et ruumi üks sein on +10 ja teine on 0. Seejärel lasen ma kliendil sammuda kohta, kus ta on antud hetkel, ja seejärel palun tal oma asukohta muuta, et näidata raskeid aegu minevikus ja seda, kuhu ta loodab jõuda tulevikus.
Skaalale paigutamise eelis seisneb asjaolus, et see aitab eesmärke ja emotsioone täpselt määratleda. Klient saab panna paika oma hetkeolukorra ning seejärel näha, kuidas ta on muutunud, ja mõelda nihete üle, mis võivad ees seista. Selles mõttes on j tegemist probleemide inimesest väljapoole viimisega , mille tulemusel muutuvad sisemised sõlmküsimused nähtavamaks ja neid on lihtsam lahendama asuda.

Imeküsimused
Kui inimene tegeleb probleemide lahendamisega, siis vaatab ta tavaliselt minevikku, kaalub, kus ta on täna ja mida ta loodab saavutada tulevikus. Sellises lineaarses ajalises perspektiivis toimub probleemi lahendamine üldjuhul lihtsalt ja sirgjooneliselt.
Vahel võib olla kasulik perspektiive muuta, lastes kliendil ette kujutada (visualiseerida), et ta on endale seatud eesmärgi(d) saavutanud. Selle asemel, et paluda kliendil vaa­data ettepoole, eesmärkidele, milleni ta loodab jõuda, paluge tal kujutleda, et ta ongi need eesmärgid juba saavutatud (ime on juhtunud). Eesmärkide sõnastamisel paluge kliendil kirjeldada saavutatu kõiki iseloomulikke elemente. Aidake tal end kindlalt sisse seada selles olukorras, mida ta lootis saavutada. Punktist, kus on jõu­tud eesmärgini, vaatab klient tagasi sellele, mis pidi juhtuma, et ta oma eesmärgi saavutaks. Tulevikku suunatud perspektiivi asendamine tagasivaatamisega võib anda uusi ideid ja panna inimese paremini mõistma samme, mis jäävad hetkeolukorra ja soovitud olukorra vahele. Nagu ka eespool kirjeldatud skaalale paigutamise küsimuste puhul võib olla kasulik lasta kliendil seda nõustamisruumis füüsiliselt näidata, s.t seista ruumi ühes otsas ja kõndida teise otsa ning vaadata sealt tagasi. Füüsiline
liikumine lisab nõustamisele teise mõõtme ja aitab inimestel keskenduda käsilolevale ülesandele.
Tulevikku suunatud perspektiivi asendamine tagasivaatamisega võib anda uusi ideid ja panna inimese paremini mõistma samme, mis jäävad hetkeolukorra ja olukorra vahele.
Kui kliendid kujutavad (visualiseerivad) end hetke, kus nad on oma eesmärgid saavutanud, siis mõistavad nad sageli, et sinna jõudmine nõuab palju rohkem, kui nad esialgu arvasid. Selles punktis tuleb teil aidata kliendil iga samm läbi mõelda ja hinnata, kas ta on valmis seda kõike ette võtma. Tihti seavad kliendid endale ebarea­listlikud eesmärgid ja see harjutus võib aidata neil mõista, mis niisuguse sihi poole püüdlemisega tegelikult kaasneb. Vahel on parem seada tagasihoidlikumaid eesmärke, mis on asjaolusid arvestades realistlikumad.
Teise variandina võib selle harjutusega seada eesmärgiks suurendada paindlikkust, küsides kliendilt, kui mitu erinevat teed vöiks viia eesmärgini, mille ta on endale seadnud. Kui lähenete ülesandele sel viisil, on kliendil võimalus näha, et tal võib olla mitu teed, mida mööda minna. Sundides klienti laiemalt mõtlema, aitate tal valmistuda ootamatuteks takistusteks, mis tal teel ette võivad tulla
.Teise tdSdnui küsimuste esitamine 104
105
Teise tasandi küsimuste esitamise meetodi arendamine sai alguse tööst, mille ma tegin intervjueeri mis teooriast (Strauss & Corbin 1990). Selle uuringumeetodi järgi kogutakse teavet mitmest eri allikast ja aluseks võetakse inimeste läbielatud kogemused, Küsitlemise protsess ise on nii süstemaatiline (üksikasjalik ja järjestikune) kui ka loominguline. Protsessi käigus liigutakse konkreetsete sündmuste juurest induktiivselt üldisemate hoiakute ja uskumuste juurde. Järeldused, milleni koostöös kliendiga välja jõutakse, haakuvad tegelikkusega ja neid saab edaspidi kasutada mitmeti, näiteks tegevusplaanide väljatöötamisel.
Selle küsitlusmeetodi kasutamisel peab lähtuma teatud reeglitest. Need puudutavad nii nõustamise konteksti kui ka kasutatavaid oskusi. Küsimusi tuleks esitada koostöö õhkkonnas, mitte ülekuulamise vormis. Oluline on, et nõustaja liiguks ühelt teemalt teisele üleminekulausete abil ja et protsess kulgeks sujuvalt. Soovitatav on kuulata oma sisetunnet ja kasutada küsimusi üksnes üldsuunistena. Nagu ka teiste nöustamis- meetodite puhul huvitutakse kõnealuse meetodi juures konkreetsetest vastustest ning rakendatakse tehnikaid nagu täpsustamine, ümbersõnastamine, empaatia, kokku­võtte tegemine ja protsessi jälgimine, et kontrollida, kas kõigest on aru saadud. Iga­sugused järeldused, mida tehakse, peaksid olema esialgsed.
Klient esitab jutuajamise käigus palju erisuguseid arvamusi . Nõustamistöö üks osa on teha kindlaks need, mis vajavad edasist uurimist. Kui te olete mõne sellise arvamuse välja selgitanud, lähtuge teise tasandi küsimuste esitamisel järgmistest etappidest
Olles küsimuste esitamise protsessi täpset olemust lähemalt uurinud, mõistsin ma, et see protsess võiks olla nõustamisel kasulik vahend. Ma hakkasin esitatavates küsimustes nägema ka teatud mustrit . Sedasorti küsimuste jada nimetan ma teise tasandi küsimusteks. Teise tasandiga on tegemist seetõttu, et nende küsimustega tungitakse sügavamalt konkreetsesse teemasse. Niisuguse jada puhul kasutab küsimuste esitaja esialgu antud teavet ja palub selle põhjal edasisi selgitusi.
Teise tasandi küsimuste esitamine on tulemuslik ja tõhus meetod, et koostöövaimus toimuva vestluse käigus inimese veendumusi uurida.
Igal lool on palju erinevaid tahke, mida saab täpsustada. Nöustamisprotsessi üks oluline osa seisneb otsustamises, milliseid neist on vaja edasi uurida. Head nõustajad oskavad loo erinevate elementide vahel valikut teha ja tähtsates punktides täpsustusi paluda. Seda protsessi mõjutavad intuitsioon , teoreetilised teadmised ja varasemad kogemused.

Tõendid (kinnitavad ja ümberlükkavad)
Esimeses etapis püütakse mõista konkreetse arvamuse aluseks olevat mõtteviisi. Näiteks võib klient olla arvamusel, et ta ei suuda toime tulla stressirohkete olukorda­dega. See puudus mõjutab nii tema võimet leida tööd kui ka võimalusi töökohal edasi liikuda. Selle asemel, et niisugusele arvamusele vastu vaielda, püüdke aru saada, kuidas see on kujunenud. Kõigepealt tuleks kliendi mõistmiseks paluda tal tuua oma arvamust toetavaid näiteid (tõendeid). Olles teatud osa arvamust toetavaid näiteid tähelepanelikult kuulanud, palub nõustaja kliendil tuua näiteid, mis räägivad tema väljendatud arvamusele vastu. Kõnealune küsitlusprotsess sarnaneb eespool kirjeldatud erandite leidmisele suunavate küsimustega (osas «Võimalusi rõhutavad küsitlusstrateegiad").

Arvamuse kujunemise kulg
Pärast arutelu tõendite üle hakatakse uurima, kui kaua klient on sellisel arvamusel olnud. Millal ta sellisele järeldusele tuli, kuidas see arvamus on kujunenud ja millisena näeb klient sündmuste arengut tulevikus
?Teabe korrastamiseks on kasulik panna paika teatav ajaline järjestus. Eespool toodud näite puhul tuleksid kõne alla sellised küsimused:,,Millal te hakkasite arvama, et ei suuda stressirohkete olukordadega toime tulla?" („Mis sündmus sellise arvamuseni viis? Mida te siis mõtlesite ja tundsite?"); „Kuidas see arvamus aja jooksul muutunud on?"; „Kas näete tulevikku vaadates selles suhtes mingeid muutusi?".

Teiste arvamused
Selles etapis tegeletakse teiste inimestega kliendi elus (perekond, sõbrad, kolleegid) ja uuritakse, kuidas nemad olukorda näevad. Kas nad jagavad sama arvamust ja millised on erinevused? Huvipakkuv on ka see, kuidas klient reageerib teiste inimeste seisukohtadele, s.t mida ta mõtleb ja tunneb ning milliseid samme ta astub . Üks lisaküsimus, mida mulle meeldib esitada, on: „Kuidas näeks olukorda kärbes seinal ?" Stressirohkete olukordadega toimetuleku näite puhul võib olla inimesi, kes sellise arvamusega nõustuvad, aga ka neid, kes on teist meelt . Me oleme tagasi protsessis, kus me otsime erinevaid arvamusi ja seisukohti, mis võiksid olla tegelikkusele lähemal. Kärbse-küsimusega suunatakse tähelepanu sedalaadi käitumisele ja hoiakutele, mis ilmnevad probleemsituatsioonis.

Mõju
Esimesed kolm küsimust soodustavad eneseanalüüsi. Protsessi käigus püütakse mõned veendumused kahtluse alla seada ja teistsuguseid mõtteid välja pakkuda. Kui see kõik on läbi tehtud, palutakse kliendil hinnata, millist mõju avaldavad tema arvamused tema era-ja tööelule. Kui rahul on ta oma olukorraga ja kas ta sooviks selles suhtes midagi ette võtta - alustada muutumisprotsessi? Järgmiseks sammuks oleks tegevus­kava koostamine.
Teise tasandi küsimuste esitamist võib kasutada mitmesuguste eri teemade puhul. Eespooltoodud näites keskendutakse isiklikule probleemile, kuid sama protsessi võiks kasutada ka karjäärivõimaluste käsitlemisel.
Näiteks võib klient olla arvamusel, et ta peaks hakkama mõnd loodusteadustega seotud eriala õppima. Konkreetset valikut võiks nüüd eelkirjeldatud küsimustega edasi uurida, näiteks: „Mis viis teid arvamusele, et loodusteadused on parim valik? Kas teil on selle valiku suhtes ka mingeid kahtlusi? Millal te tegite otsuse hakata õppima loodusteadustega seotud eriala? Mida teised inimesed teie valikust arvavad? Kuidas see valik teie elu mõjutab?".
Teise tasandi küsimuste esitamine on tulemuslik ja tõhus meetod, et koostöövaimus toimuva vestluse käigus inimese veendumusi uurida. Küsimusi saab esitada nii mitteametlikul kui ka ametlikul viisil. Pärast mõningast harjutamist võivad need muutuda nõustamisprotsessi lahutamatuks osaks
.Ka rj ä ä ri või m d lu sie igakülgne uurimine
Isikuomadused
Paljud inimesed kulgevad oma karjääriteel, ilma et neil tekiks võimalust mis tahes liiki põhjalikuks karjäärivõimaluste uurimiseks. Nad pole võtnud endale aega, et mõista iseennast ja uurida oma maailma ja muutuvat tööturgu, ning neil pole olnud selleks ka võimalust. Tegeledes klientidega, kes olid kaotanud töö, oli mul võimalik näha mõneks ajaks tööelust väljumise positiivseid külgi. Enamik inimesi ei tahaks töötust uuesti kogeda, kuid nad on märkinud, et iseendale ja tööturule keskenduv igakülgne karjäärivõimaluste uurimine on kasulik. loominguline
kiire õppija
originaalne
eelarvamusteta
helde
nutikas
aus
usaldusväärne
energiline
naudib pinget
entusiastlik
sõbralik
Enamik inimesi on märkinud, et iseendale ja tööturule keskenduv igakülgne karjäärivõimaluste uurimine on kasulik.

„ Karjääriteed" ja „ Karjääri uuri ja"
Üks vahend, mis on klientidele karjäärivõimaluste analüüsi läbiviimisel abiks olnud, on eespool kirjeldatud ratas (joonis 1). Selle mudeli puhul lähtutakse arusaamast, et karjääriga seotud eesmärgi seadmine eeldab teavet mitmesuguste sisemiste ja väliste valdkondade kohta. Karjääri planeerimise läbiviimiseks kasutatav ülesandekogumik „Karjääriteed" lähtub sellest süstemaatilisest lähenemisviisist ja seal on toodud hulk kvalitatiivse hindamise ülesandeid, mis hõlmavad kõiki ratta segmente (Amundson & Poehnell 2004). Seega sisaldab kogumik individuaalsete huvide, väärtushinnangute, oskuste ja isikuomadustega seotud ülesandeid ning väliste mõjutajatega nagu kliendile oluliste inimeste, hariduse, töökogemuste, vaba aja veetmise ja tööturuga seotud harjutusi. Joonisel 7 on kujutatud, kuidas üks ratta segment võiks pärast selle täitmist välja näha. Tegemist on segmendiga, mis kiijeldab isikuomadusi.Selles näites on klient kindlaks teinud mitu olulist isikuomadust. Kõige tähtsamad omadused on paigutatud joonise keskele ja teised külgedele. Ratta segmendid moodustavad pärast kokkupanekut muljet avaldava visuaalse kujutise. Joonis 7. Ratta segment
Kvalitatiivsel hindamisel on teatud eeliseid :

tavaliselt on kvalitatiivne hindamine mitteametlikuni ning selle kasu­tamine pakub standardtestidega võrreldes nõustajale suuremat paind­likkust; b) kvalitatiivsed meetodid kaasavad kliendi aktiivsemalt enese­teadlikkuse otsingutesse ning võivad hõlpsamini ning otseselt ja vahetult viia nõustamisega seotud koostoimete tekkimiseni; c) kuna tavaliselt ei ole kvalitatiivsed meetodid piiratud enne kindlaks määratud skaalade ja hindamiskategooriatega, siis võimaldavad nad avatumat, erilaadsemat ja terviklikumat tõlgendamist ja arutelu. (Goldman 1992, lk 616)
Kuigi ma olen Goldmani seisukohaga suures osas nõus, saan ma aru ka sellest, et kasulikuks võivad osutuda mõned täiendavad standardiseeritud hindamisviisid , eelkõige võimete hindamise puhul.
Programmis „Karjääriteed" osalejatel on võimalik teha läbi kõik või mõned kogumikus sisalduvad kvalitatiivse hindamise ülesanded. Samuti võib teatud harjutusi täiendada, kasutades muid kvalitatiivseid tehnikaid või standardiseeritud hindamisviise. Mõned tavapärased lisavõimalused, mida ma olen kasutanud, on kutsesuundumuste küsimustik (Seif Directed Search) ( Holland 1994), Myers-Briggsi isiksusetest (Myers-Bnggs Type Indicator ) (Myers & Briggs 1993) ja minu enda väljatöötatud isiksusetest (Individual Style Survey ) (Amundson 1999).
Ratta erinevate segmentide käsitlemisel on oluline mõista iga inimese ainulaadsust. Ühe inimese jaoks võivad isiklikud väärtushinnangud olla ülimalt tähtsad, samas kui mõne teise jaoks on esikohal talle oluliste inimeste arvamus. Isiksuse ainulaadsuse väljendamiseks võib olla kasulik lasta kliendil koostada oma isiklik ratas, kasutades tühja lehte (klient määrab ise iga segmendi suuruse). Visuaalselt on abiks ka see, kui kanda tulemused suurele rattale pabertahvlilvõi lõigata kõik nn pirukatükid väljaja paigutada need ringikujuliselt suurele paberilehele.
Välja on töötatud ka programmi „Karjääriteed" lühem versioon „Karjääriteed: lühireis" (Career Pathways: Quick Trip) (Amundson & Poehnell 2008). See kohandatud variant keskendub algupärase programmi olulisematele elementidele ja põhineb karjääri- uuringu läbiviimisel kasutataval rattal.
Programm «Karjääriuurija" (CareerScope) töötati välja kooliõpilaste tarbeks ja selles kasutatakse mugandatud kujul suurt osa programmi „Karjääriteed" materjalidest (Amundson, Poehnell & Pattern 2005). Lisaks pööratakse selles suurt tähelepanu arengumapi koostamisele. Õpilasi juhendatakse arengumapi ( portfolio ) koostamisel, mille käigus nad koguvad tõendeid oma saavutuste kohta, seavad tulevikueesmärke ning koostavad kokkuvõtte, milles on esile toodud nende oskused, hoiakud ja saavu­tused.

„Suunavad ringid "
Karjäärivõimaluste uurimise programm, «Suunavad ringid" (Guiding Circles), on välja töötatud põlisrahvaste esindajatest klientide jaoks (McCormick, Amundson & Poehnell 2006; Poehnell, Amundson & McCormick 2006). «Suunavate ringide" esimeses vihikus keskendutakse iseenda mõistmisele ja teises uute võimaluste leidmisele. Kavas on koostada veel kaks vihikut. Programmis «Suunavad ringid" kasutatav karjääriplanee- rimise meetod järgib teatud kultuurilisi põhimõtteid.
Pere- ja kogukonnaliikmete panus oli kriitilise tähtsusega ning sellest sai nõustamisprotsessi lahutamatu osa.
Üks eeldus on, et kõik on omavahel seotud. Enamikus põlisrahvaste kultuurides rõhu­tatakse seoseid pereliikmete, kogukonna, füüsilise keskkonna ja looja vahel (Ross 1992). Tähtsaks peetakse tervise ja elu tasakaalu, mida väljendatakse nn terviserattaga (vaimne, füüsiline, emotsionaalne ja hingeline tasakaal). Samuti peetakse väga oluliseks rolle ja kohustusi perekonnas ja kogukonnas ning kogukondlikke väärtusi
.Lisaks valitseb eeldus, et inimesed nn sündinud eriliste annetega, ning iga inimesi väärtustatakse selle põhjal, milline on tema ainulaadne panus perekonda ja kogukonda (McCormick & Amundson 1997).
Nende põlisrahvastele omaste eelduste alusel töötati välja uus karjääriplaneerimise mudel (McCormick & Amundson 1997). Karjääriga seotud eesmärgi seadmine oli midagi enamat kui lihtsalt iga inimese isiklik ülesanne. Pere- ja kogukonnaliikmete panus oli kriitilise tähtsusega ning sellest sai nõustamisprotsessi lahutamatu osa. Ratast (joonis 1) kohandati ja see hõlmab järgmisi elemente: a) anded, võimed ja oskused;

huvid;

isikuomadused/iseloom; d) väärtushinnangud, tähendus; e) tasakaal (hingelised, füüsilised, emotsionaalsed ja vaimsed vajadused); f) haridus ; g) töö ja eluga seotud rollid või kohustused; h) tööalased sidemed.
«Suunavate ringide" esimeses vihikus julgustatakse programmis osalejaid uurima oma suhteid ja sidemeid , rääkima töö-ja pereeluga seotud lugusid, otsima käitumis­mustreid, uurima väärtushinnanguid, tegema kindlaks ja analüüsima lemmiktegevusi, töötama nn terviserattaga ning koguma teavet perekonnalt ja sõpradelt. Kar­jääriplaneerimise selle osa tulemusena tehakse kindlaks kolm hüppelauda: tuleviku­kujutlus, otsused ja tegevus.
«Suunavate ringide" teise vihiku eesmärk on julgustada inimesi leidma suuremas valikus karjäärivõimalusi ja neid lähemalt uurima. Ülesandekogumik põhineb esimese kogumiku läbitöötamise tulemusena kindlaks tehtud karjääri-ja sidemeteringil. Rõhku pannakse ka ettevõtlusele ja huvipakkuval alal töötavate inimestega vestlemisele. Otsuste tegemist ja tegevuse kavandamist laiendatakse ning inimesi julgustatakse otsima probleemide lahendamise alternatiivseid viise.
Programm «Suunavad ringid" on osutunud väga tugevaks ja kasulikuks karjääri­planeerimise vahendiks . Sel teemal on korraldatud seminare kõikjal Kanadas ja Austraalias. Ka on ilmnenud, et materjali saab kasutada väga erinevate inimeste puhul mitmesugustes kontekstides . Näiteks on mitu kooli piirkonda võtnud karjääriplaneerimise metoodikas aluseks just selle käsitlusviisi.

Muud programmid
On veel ka teisi laiapõhjalisi karjäärivõimaluste uurimise programme . Näiteks Redekopp, Day, Magnussonja Durnford (1993) kasutavad süvitsi küsitlemise meetodit, et aidata klientidel endast karjääriga seotud autoportree luua. Super , Osborne, Walsh, Brown ja Niies (1992) kasutavad karjääriplaneerimise hindamis- ja nõustamismudelit (iCareer-Development Assessment and Counselting model, CDAC). See meetod sisaldab tugevat arengukomponenti ja põhineb mitmel standardtestide sarjal. Kõigi nende süsteemide puhul keskendutakse igakülgsele ja süstemaatilisele karjäärivõimaluste
uurimisele
.Huvide põhjalik uurimine
Karjääriplaneerimismudelite „Karjääriteed" ja „Suunavad ringid" puhul alustatakse üldpildist - rattast või ringist - ning seejärel keskendutakse konkreetsetele tegevus­tele. Teine meetod on selline, kus uurimist alustatakse kindlatest juhtumitest ja seejärel liigutakse suurema pildi suunas. Ma olen avastanud, et niisuguse liikumise hõlbustamiseks on kasulik alustada üksikasjalikust kirjeldamisest ja seejärel kasutada suunatud küsitlemist, mis lihtsustab analüüsimist ja lõpuks rakendamist. Viimati nimetatud meetodi väljatöötamisel on aluseks võetud Youngi , Beckeri ja Pike 'i töö (1970) retoorika valdkonnas. Nad lõid vaatenurga muutmisel põhineva küsitlus- süsteemi ja kasutasid seda meetodit uudsete olukordade mõistmiseks. Alljärgnevalt kirjeldatakse selle süvitsi mineva meetodi kolme eri kasutusviisi.

Mustrite kindlakstegemise harjutus
Mustrite kindlakstegemise harjutuse aluseks on eeldus, et läbielatu hoolikal uurimisel ilmnevad kõnekad elumustrid. Need mustrid on ainulaadsed ja nad on kootud iga inimese läbitud eluteesse. Ma toon näiteks tennisega tegelemise. Paljud inimesed võivad öelda, et neid huvitab see spordiala, kuid alles konkreetsete kogemuste uurimi­sel tulevad ilmsiks erinevused. Ühe jaoks võib tennise mängimine tähendada sotsiaalset tegevust, mis võimaldab tal viibida teiste inimeste seltskonnas, sõbralikus ja meelepärases õhkkonnas. Positiivseid ja negatiivseid kogemusi kirjeldades rõhutab ta kindlasti seltskondliku läbikäimisega seotud meeldivaid momente nii tenniseväljakul kui ka väljaspool. Teised inimesed võivad tennisemängu hoopis teistmoodi kogeda. Mõne jaoks võib olulisimaks teguriks sellejuures olla võistlusmoment ja mõne jaoks võib kõige tähtsam olla hoopiski füüsiline tegevus. Kuigi kõiki neid inimesi ühendab
Läbielatu hoolikal uurimisel ilmnevad kõnekad elumustrid. Need mustrid on ainulaadsed ja nad on kootud iga inimese läbitud eluteesse.
armastus tennise vastu, on neil selle tegevusega seoses väga erinevad vajadused ja vaatenurgad . Nende vaatenurkade ja vajaduste mõistmine võib aidata kaasa endast parema arusaamise tekkimisele, mis on karjäärivaliku, tööotsimise ja tööga rahuloluga vahetult seotud.
Kõnealuse meetodi kasutamisel saab analüüsida eri liiki kogemusi. Olen leidnud, et kasulik on alustada mõnest valdkonnast, mida inimesed tõenäoliselt vähem tradit­sioonilise karjääriuuringuga seostavad. Heaks lähtepunktiks on tavaliselt vaba aja veetmise kogemused. Vaba aja veetmisest on inimesed harilikult valmis üsna avameelselt rääkima. See on lihtne viis arutelu algatamiseks ja vestlus kulgeb ladusalt. Muidugi ei sisaldu kõik elumustrid ühes vaba aja veetmise kogemuste kirjelduses. Põhjalikumaks analüüsimiseks võib olla kasulik lasta näiteid tuua mitme eri valdkonna kogemustest, näiteks tööelu ja õppimisega seotud kogemustest, religioossetest koge­mustest, perekonnaeluga seotud kogemustest jne.
Alljärgnevalt on loetletud mustrite kindlakstegemise harjutusega seotud küsitlemise etapid (Amundson 1995b).

Paluge kliendil mõelda mingile kindlale tegevusele. See võib olla mis tahes eluvaldkonnast. Kui tegevus on määratletud, paluge kliendil mõelda mingile konkreetsele ajale, mil see tegevus pakkus suurt rahuldust, ja ajale, mil ta seda vähem nautis.
Paluge kliendil positiivseid ja negatiivseid kogemusi üksikasjalikult kirjeldada. Siinkohal võib esitada mõned küsimused, et hõlbustada sündmuste täielikku kirjeldamist. Küsige tegevusega seotud inimeste, tunnete, mõtete, probleemide, kordaminekute ja motiveerivate tegurite kohta. Millised sündmused eristavad positiivseid kogemusi negatiivsetest? Sõltuvalt olukorrast võib olla kasulik laiendada küsitlemist mõnele taustteemale. Küsige kliendilt, kuidas see huvi ajajooksul arenes ja kuidas ta seda tulevikus näeb. Loo rääkimise ajal oleks nõustajal kasulik räägitu üles kirjutada kas pabertahvlile või kliendile selgelt nähtavale suurele paberilehele. Sellest teabest kujuneb analüüsi alus, seega on oluline kõik räägitu paberile kirja panna. (Tavaliselt ma ei poolda seans
iajal märkmete tegemist ja hea oleks seda enne arutada, kui märkmete tegemisest võib probleem tekkida.) Kõik kirjapandu peaks olema kliendile ja nõustajale selgelt nähtav.

Pärast vestlust laske kliendil mõelda, missugused mustrid selle info põhjal välja tulevad. Andke talle võimalus luua seoseid ning toetage ja julgustage teda. Küsige, mida iga üksik teabekild kliendi, s.t tema eesmärkide, väärtus­hinnangute, võimete, isikuomaduste, huvide (vt ratast) kohta räägib. Siin võite ka oma arvamust avaldada. Teie esitatavad seisukohad peaksid olema esialgsed ja kliendi arvamustega positiivselt seostatud . Kuigi see võib olla suurepärane võimalus ümbertõlgendamiseks, on oluline mitte unustada kliendi panust.

Pärast teemade kindlakstegemist võib liikuda mustrite rakendamise küsimuste juurde. Nagu ka eelmises punktis, räägib klient enne ja sellele järgnevad teie märkused. Siin on küsimus selles, kuidas kirjeldatud isiklik teave on seotud karjääriotsuste tegemise ja tegevuse kavandamisega.
Protsessi illustreerib joonisel 8 esitatud kaart. Sellelt ilmneb selgelt, kuidas kirjelda­miselt liigutakse mustri kindlakstegemise ja seejärel rakendamise juurde.
Mustrite kindlakstegemise harjutuse ilmestamiseks toon teile näite ühe noormehe kohta, kes töötas automüüjana ja kel oli raskusi tehingute sõlmimisega. Töö tundus talle meeldivat, ent ta ei olnud selles kuigi edukas. Vaba ajaga seotud kogemustest rääkides viitas ta tennisele. Ta meenutas positiivsena juhtumit, mil tal mäng tehniliselt ülihästi välja tuli. Löögid - nii eeskäe- kui ka tagakäelöögid - olid jõulised. Negatiiv­sest kogemusest rääkides meenutas ta mängu, kus miski ei sujunud. Ta lõi palli liiga tugevasti ja tal oli raskusi selle väljakul hoidmisega. Olukorra vaatlemisel sai selgeks, et ta keskendus pigem tehnilistele oskustele kui tegelikult punktide saamisele või mängu võitmisele. Nii mõneski mõttes oli see sarnane "tema müügitööga - talle meeldis inimestega suhtlemine ja müügiprotsess ise, kuid tal oli raskusi tegelike tehingute sõlmimisega. Ta oli nii keskendunud kliendile teabe andmisele, et ei jõudnud kuidagi järgmise sammuni. Kirjeldatud juhtumi puhul tekib huvitav küsimus: „Kas tal on võimalik muutuda?" Kuigi mustrit on äärmiselt raske muuta, ei ole see siiski võimatu. Sel noormehel tuli harjutada müügiprotsessi lõppetappi. Mõnda aega see
lahendus toimis, kuid kuna tema hing igatses mujale, siis läks ta lõpuks kooli tagasi, et saada akadeemiline kraad . Isegi hariduse omandamisel oli tal vaja õppida, kuidas lõpuni pühenduda ja „tehing lõpule viia". Igal juhul jätkas ta oma eesmärgi poole püüdlemist
.1.
Määratlege mingi vaba aja veetmise, koolituse või
tööga seotud tegevus, mis on eriti nauditav.
Mõelge konkreetsele ajale, mil see tegevus
oli väga nauditav või positiivne, ja ajale,
mil see oli väga negatiivne. Rakendamine e tsitaat loomingulist otsustamist käsit­leva teose t. t peab r Uidsel ajal kõige funktsio­
naalsemaks meetodiks.
sõlmimine, otsustamine, valmistumine
loovad nad sageli ebastabiilse töökeskkonna, kus määramatus on tavapärane nähtus. Et sellises keskkonnas toime tulla, peavad töötajad määramatust mõistma, kuid samas hoidma silme ees selget sihti. Inimesed, kes ei oska nende paradoksaalsete elementi­dega toime tulla, satuvad raskesse olukorda. Kui nad ei arvesta üldse määramatusega, võivad nad end vajaliku kaitseta jätta. Kui neid valdab ebakindlus, võib see halvata nende tegutsemisvõime.
positiivne määramatus on tasakaalustatud, mitmekülgne, aju mõlemat poolkera rakendav otsustamismeetod, mille puhul kasutatakse selliseid loovaid vahendeid nagu paindlikkus, optimism ja kujutlusvõime
.
Nüüd on vaja tasakaalu. Tänapäeval muutub kõik nii kiiresti, et otsusta­misel ei ole mõistlik tugineda ainult vanadele valemitele, väljakujunenud tavadele ja piiratud mudelitele. Tuleb leida tasakaal alati mõne teadusliku valemi järgi otsustamise ja alati instinktiivse otsustamise vahel. Ei ole hea, kui >V Tiib ainult intuitsioon või ainult loogika ... Me vajame otsustanis.. ud nõuandeid, mis on seotud rohkem sellega, mida inimesed teevad, kui sellega, mida eksperdid soovitavad neil teha. Selles raamatus ütlen ma, et otsuste tegemiseks peab olema mingi loogiline prr kasutada tuleb ka midagi muud. See on tavapärane nõuanne.
Ent see ' oovitan, on pi •- itiivne määramatus. Positiiv­ne määramatus on t ud, mit: me, aju mõlemat poolkera
rakendav otsustamismeeto e puhul kasutatakse selliseid loovaid vahendeid nagu paindlikkus, optimism ja kujutlus, me. (lk i)
Positiivse määramatuse idee on huvitav selle poolest, et samasse käsitusse Kaasatakse kaks näiliselt vastandlikku mõtet. Gelatt ütleb, et inimesed peaksid olema positiivselt meelestatud selle suhtes, mida nad teevad, jäädes samas parajal määral ettevaatlikuks ja kõhklevaks. Ta teeb ettepaneku asendada kaalutlemine põhimõttel „kas ... või" põhimõttega „nii... kui ka".
Tänapäeva tööturul on selgesti näha, kuidas mõned paradoksaalsed käsitused võivad aidata olukorda mõtestada. Samal ajal, kui tööandjad nõuavad lojaalsust ja tootlikkust,
Gelatt (1991, lk 12) pakub välja neli paradoksaalset põhimõtet, mis aitavad positiivset määramatust selgitada. Allpool on need põhimõtted loetletud koos lühikirjeldustega.

Keskendu sellele, mida sa tahad , aga ole seejuures paindlik.

• Tea, mida sa tahad, aga ära ole selles liiga kindel.
  
• Suhtu eesmärkidesse kui hüpoteesidesse.
  
• Tasakaalusta eesmärkide saavutamine nende uurimisega.
  

Ole teadlik sellest, mida sa tead, kuid suhtu sellesse ettevaatusega.

• Tea, et informatsioon on jõud ja teadmatus on õndsus.
  
• Suhtu mälusse kui vaenlasesse.
  
• Tasakaalusta informatsiooni kasutamine kujutlusvõimega.
  

Ole objektiivne ja optimistlik selle suhtes, millesse sa usud.

• Pea meeles, et see, mida sa usud, määrab ära selle, mida sa näed ja teed.
  
• Suhtu veendumustesse kui ettekuulutusse.
  

Tasakaalusta tegelikkuse kontrollimine lootusrikka mõtlemisega

.Kuula oma tegevuses nii mõistust kui ka südant. I lUUlCCIIII IG I ICI luu 1111 DV- UttJÜIIUtU. JIUCN/Clt
sõlmimine, otsustamine, valmistumine

• Õpi plaanima ja plaani õppida.
  

» Suhtu intuitsiooni kui reaalsusesse.

• Tasakaalusta muutusele reageerimine muutuse esilekutsumisega.
  

Toodud põhimõtteid vaadates ilmneb, et kujutlusvõime, loomingulisus ja intuitsioon mängivad võtmerolli otsustamisprotsessis, millele Gelatt viitab.
Te võite kasutada positiivse määramatuse käsitust, aitamaks klientidel mõista, et nende ees olevaid takistusi võib olla võimalik ületada loominguliste lahenduste abil. Mõnikord läheb vaja vaid ümbermõtestamist, mis aitab kliendil raamidest väljuda. Toon päiteks ühe noormehe dilemma, kes püüab otsustada, kas hakata tegelema õpetamise või puutööga. Üks võimalik lahendus on saada puutööõpetajaks. Teine võimalus O” valida põhitegevuseks palgatöö, ent tegeleda muude asjadega mõnes teises valdk juhend mune. puidunikerdajate klubisse astumine , kohalikus
teatris dekmats- : 1 ise mõtteviisi puhul on sageli siiski
võimalik korraga kaine head saada.
B, Plaanitud juhus
Nagu ka positiivse määramatuse puhul, on selle käsituse puhul tegemist kahe näiliselt vastandliku idee kokkusulatamisega. Mitchell , Levin ja Krumboltz (1999) ning Krumboltz ja Levin (2009) keskenduvad nähtusele, mida tavaliselt nimetatakse kokkusattumuseks või juhuseks (happenstance), ja selle rollile karjäärinõustamisel. Nad ütlevad, et kuigi kokkusattumusel või juhusel on karjääri kujundamise protsessis kindlasti oma koht, siis sageli ei lähe me piisavalt kaugele, et uurida juhuste aluseks olevaid tegureid. Lähemal vaatlusel ilmneb, et enamiku juhuslike sündmusteni on viinud järgmised oskused ja isikuomadused:

Uudishimu - uute õppimisvõimaluste otsimine.

Visadus -pingutamine vaatamata tagasilöökidele.

Paindlikkus -hoiakute ja tingimuste muutmine.

Optimism - uute võimaluste käsitamine võimalike ja saavutatavatena.
Riskivalmidus - tegutsemine vaatamata sellele, et tulemus ei ole kindel
Mõnikord läheb vaja vaid ümbermõtestamist, mis võimaldab kliendil raamidest väljuda.
Plaanimise ja oskuste arendamise ühendamine võimaldab kliendil juhuseid esile kutsuda ja ära kasutada
.
Ma olen avastanud, et positiivse määramatuse käsitus on eriti kasulik selliste klienti­dega töötamisel, kes tahavad endale seada pikaajalisi eesmärke. Gümnaasiumi lõpu­klasside õpilased on tihtipeale r .id ei oska panna lõplikult paika selget
pikaajalist eesmärki. Soov saavutada kindlustunne on muidugi mõistetav, kuid prae­gusel tööturul on soovitatav tulevikku avatumalt, suhtuda. Enamikul juhtudel tuleb teha otsus vaid esimese sammu kohta. Õpilased, kes plaanivad minna ülikooli, peaksid tegema valiku näiteks kunsti ja teaduse vahel, kuid edaspidiste otsuste tegemisega võib oodata.
Näiteks üks minu õpilastest ütles, et on väga õnnelik meie kraadiõppe programmi vastuvõtmise üle. Kui ma palusin tal endast rääkida, ütles ta, et oli väga energiline ja tegus algklasside õpetaja, kuid olles mõne aasta töötanud, tundis ta, et on läbi­põlemise äärel. Ta arutas oma olukorda teistega ja teda julgustati taotlema kesk­kooliõpetaja kohta. Vanemate õpilastega töötades leidis ta n-ö uue elu ja tema õpetajakaijäär oli väga edukas. Tema kooli nõustajad märkasid ta erilisi oskusi ja soovitasid tal uurida nõustajana töötamise võimalusi. Ta ei olnud oma nõustaja- võimetes kindel, kuid otsustas end kursustel proovile panna. Tal läks seal väga häst
ija spllp tulemusena võeti ta vastu magistriprogrammi. Kuigi selles kõiges oli kindlasti omd osa nn vedamisel (vaba õpetajakohi keskkoolis, julgustavad nõustajad), siis lõpptulemuseni viisid muu hulgas tema enda paindlikkus, optimism ja riskivalmidus. Harjutusena võib olla kasulik lasta inimestel põhjalikult uurida mõnd sündmust oma elus, mille puhul nad tundsid, et neil veab. Niisuguse uurimise teel on teil võimalik aidata neil näha, et vedamisega kaasnevad tavaliselt ka muud tegurid. riuuieemi unicnuamioc uic^anucu. 3/ue//feie
sõlmimine, otsustamine, valmistumine
Mitchell, Levin ja Krumbollz (1999) ütlevad, et meil tuleks julgustada kliente arendama eespool loetletud oskusi ja omadusi ning suhtuma juhuslikesse sündmustesse kui võimalusse midagi õppida. Nad pakuvad välja karjääri nõustamise neljaetapilise lähenemise:

etapp
Normaliseerige plaanitud juhus: aidake klientidel mõista, et iga inimese elus juhtub ootamatuid sündmusi, ja saada aru sellest, kuidas nende enda tegevus võib kaasa aidata plaanimata karjäärivõimaluste tekkimisele.

etapp
Julgustage kliente oma uudishimu kasutama, et teha kindlaks uusi võimalusi: aidake neil rakendada oma kujutlusvõimet, et nad võiksid rohkem õppida ja uurida rohkem valikuvõimalusi.

etapp
Õpetage kliente soovitud juhuseid esile kutsuma: aidake neil arendada eespool mainitud oskusi ja hoiakuid, et oleks võimalik luua õiged tingimused positiivsete juhuste tekkimiseks.

etapp
Abistage kliente takistuste ületamisel: keskenduge probleemide lahendamise konstruktiivsetele viisidele ja avaldage pidevat toetust õppimisele.
plaanitud juhuse käsitus eeldab, et nõustaja läheks kaugemale traditsioonilisest lähenemisviisist, mis keskendub karjäärieesmärgi määratlemisele. Selle asemel pan­nakse rõhku kujutlusvõimele, õppimisele ja oskuste arendamisele, mis soodustavad kliendi jaoks uute võimaluste tekkimist. Plaanimiseja oskuste arendamise ühendamine võimaldab kliendil juhuseid esile kutsuda ja ära kasutada.

S-kõver
Teoreetik Charles Handy (1994), kes on Suurbritannia tunnustatud organisatsiooni- analüütik, väidab, et paljusid elus toimuvaid muutusi saab iseloomustada S-kõvera abil. See tähendab, et iga algusega kaasnevad mõned probleemid, mida sümboliseerib S-i kõige alumine punkt. Pärast esialgset kohanemisaega toimub jõuline ülespoole liikumine. Ent ülespoole liikumine ei saa jätkuda igavesti - mingil hetkel jääb liikumine seisma ja lõpuks leiab aset ka langus. Tundmatu element selles mudelis on aeg, mis erinevates etappides kulub.
Handy ütleb ka, et me peame õppima, kuidas ennast S-ilt selle haripunktis maha libistada ja jõuda järgmise S-i peale, et taas ülespoole liikuma hakata. Raskusi tekitab asjaolu, et enamik meist tahab kõveralt maha tulla alles siis, kui avastatakse selge allapoole liikumine. Selleks ajaks, kui asjade käik pöördub, on sageli juba liiga hilja ja me jätkame langemist. Kirjeldatud vaatenurga paradoksaalsus seisneb selles, et me peaksime tegema muutusi siis, kui kõik läheb hästi. Muuseas, kõik, kes on kunagi börsil mänginud, mõistavad S-kõvera olemust. Liigagi sageli jälgivad börsil mängijad õhinaga, kuidas nende aktsiad kõrgustesse ronivad, ja jäävad seejärel vaatama, kuidas need põhja kukuvad.
Handy mudeli järgi võib inimene teha kaks viga. Ühelt poolt on võimalik liiga vara maha hüpataja lasta nii kaotsi veel mõnda aega kestva ülespoole liikumise võimalus. Teisalt on võimalik liiga kauaks viivitama jääda ja kaotada väljavaade liikuda positiivsemasse olukorda. Seda dilemmat ei ole kerge lahendada. Handy esitatud probleem tundub eriti asjakohane praegust tööturgu arvestades. Üha rohkem inimesi hoiab kinni piiratud kestusega töökohtadest või loob tooteid, mille järele valitseb väike nõudlus. Lepinguliste töötajate, konsultantide, nn universaalsete töötajate,
ettevõtjate ja isegi tavatöötajatena võib neil hetkel hästi minna, kuid nad ei ole kindlad, kui kaua see kõik kestab. Niisuguse pideva pinge all viibimine võib mõjuda halvasti pere- ja eraelule.
Kirjeldatud vaatenurga paradoksaalsus seisneb selles, et me peaksime tegema muutusi siis, kui kõik läheb hästi.
Viimati kirjeldatud probleemi puhul on üks võimalusi hakata end lahkumiseks ette valmistama ajal, kui olete veel kindlalt olemasoleva töökohaga seotud. Rahvapärasemalt väljendudes: kõiki mune ei tohiks ühte korvi panna. On oluline hoida end aktiivse võrgustike loomise teel kursis muude võimaluste ja uute projek ­tidega, mis võiksid olla teostatavad. Uuteks võimalusteks valmistumine on veel üks strateegia, mis võib kasulikuks osutuda. Mõned inimesed teevad seda lisakoolituse ja uute kogemuste hankimise kaudu, mida nad saavad juhuse tekkides ära kasutada. Võtame näiteks noormehe, kes tahtis hakata tegelema kindlustuslepingute sõlmi­misega. Töötades kindlustusseltsis ametnikuna, käis ta õhtuti kursustel, et valmistada end ette tulevikus tekkida võivateks väljavaadeteks. Pärast paari katset sai ta tänu oma koolitusele ja ettevõttes loodud sidemete soovitud ametikoha.
Käsitletavat teemat võib illustreerida ka liikumise metafooriga. Kui inimene seisab paigal, siis enese liikuma panemiseks kulub palju rohkem energiat. Igaüks, kes on mänginud sportmänge, teab, et paigalseisja on liikuvast inimesest palju halvemas olukorras. Tänapäeva tormilisel tööturul on tähtis oma karjääriteel pidevalt liikumises olla. Kui teil on konkreetne töö olemas, siis tasub sellegipoolest oma karjääriga mingil moel edasi tegeleda. Olles nõustanud paljusid töötuid, võin ma öelda, et üks kurvemaid kommentaare on ütlus: „Ma lihtsalt ei osanud seda ette näha. Kui pauk käis, oli juba liiga hilja, ja me kõik kisklesime üksikute allesjäänud töökohtade pärast."
D= Kaoseteooria
Kaoseteooria puhul lähtutakse arusaamast, et meie süsteemid muutuvad üha keeru ­kamaks ning see keerukus sisaldab endas korratust ja ettearvamatust (Pryor & Bright 2003; Bloch 2005). Väikesed sündmused võivad süsteemi ebaproportsionaalselt palju mõjutada. Seda muutumispõhimõtet illustreerib nn liblikaefekt ( Lorenz 1993).
Kui vaadata süsteemisisest muutumisprotsessi, ilmneb selgelt suurem tundlikkus ning muutuse käigus toimuvate teisenemiste ja faasinihete võimalus. Suurema keerukusega kaasnevad teatav kaootilisus ja ettearvamatus, mis tunduvad olevat muutumisprotsessi lahutamatud osad.
Süsteemiteoreetikud on teinud kindlaks käitumismustrid ja neid on nimetatud atrakto- riteks (Bright & Pryor 2005). Pryor, Amundson ja Bright (2008, lk 310) ütlevad, et atraktorid toimivad järgmiselt:
„Kolm traditsioonilist atraktorit on punktatraktor (süsteem liigub ühe lõppseisundi suunas), pendelatraktor (süsteem pendeldab kahe piirseisundi vahel) ja toroidatraktor (süsteem järgib liikumisel keerukat, kuid ajas korrapärast mustrit). Kaoseteooria on lisanud sellesse kollektsiooni nn veidra atraktori, mida iseloomustab keerukas liikumis - mudel, millest ilmneb teatav üldine korrastatus, kuid sellegipoolest ei toimi süsteem eri hetkedel kunagi täpselt ühtmoodi."
Keerukates süsteemides on nii kokkulangevusi (kord ja stabiilsus) kui ka lahknevusi (juhus ja muutus). Seega on kaoseteooria järjekordne näide paradoksaalse karjääri- nõustamise meetodi kohta.
Üks meie ülesanne on aidata kliendil aktsepteerida asjaolu, et karjääri planeerimise protsess ei ole kaugeltki nii lineaarne ja stabiilne, nagu inimesed seda ette kujutavad. Et kliendid hakkaksid paremini mõistma võimalike alternatiivsete plaanide vajadust, soovitatakse harjutust „Mis siis, kui ..." („Wotif”) (Pryor, Amundson & Bright 2008). Harjutuse käik on järgmine.

Tooge näiteid karjääri planeerimisel esile kerkinud kavandamata sündmuste kohta. Näiteks Brighti, Pryori ja Harphami uuringu (2005) tulemuste järgi kinnitas umbes 70% noortest , et ühel või teisel juhuslikul sündmusel oli oluline mõju nende karjääriplaanidele.

Grupinõustamise korral laske inimestel tuua näiteid selle kohta, kuidas juhus­likud sündmused mõjutasid nende endi või mõne nende tuttava otsuste tege­mist. Need näited võib mõtete kaardistamise meetodi järgi pabertahvlile kirja panna.

Kui näidete loetelu on valmis, küsige inimestelt rohkem üksikasju selle kohta, mis hiljem juhtus. Küsige ka seda, mida nad neist sündmustest õppisid.

Paluge inimestel määratleda isiklik karjäärieesmärk, mida nad saavutada taha­vad. Seejärel paluge neil valida üks loetelus nimetatud juhuslik sündmus ja kohaldada seda oma olukorrale. Analüüsimisel võivad abiks olla järgmised kolm küsimust:
„ Kuidas asjad selle sündmuse tulemusena muutuksid? Milliseid muid kaijäärieesmärke oleks võimalik saavutada, kui see muutus aset leiaks?
Kuidas võiks selliste alternatiivsete eesmärkide poole liikuda ja neid saavutada?" (lk 318)
Pryor, Amundson ja Bright (2008) käsitlevad ka meetodeid, mille eesmärk on aidata
inimestel oma vaatenurka muuta. Need meetodid baseeruvad arutelul, mille käigus
tegeldakse peamiselt järgmiste teemadega.

Ebasoodsate asjaolude ületamine. Mida võib õppida olukordadest, kus inimesed suutsid ületada näiliselt ületamatud ebasoodsad asjaolud?

Võimaluste parandamine. Mida võib õppida olukordadest, kus inimesed olid silmitsi probleemidega ja astusid samme õnnestumise tõenäosuse suuren ­damiseks?

Rohkem kui juhus. Kas on hetki, mil inimesed põhjendavad toimuvat juhusega ega mõista omaenda rolli elus ja karjääris aset leidvate sündmuste mõjutamisel? (See sarnaneb plaanitud juhuse teooriaga.)

Realistlikkus. Kuidas te saate tagada, et te plaanide tegemisel ei ülehindaks ega alahindaks oma eduvõimalusi?
Üks meie ülesanne on aidata kliendil aktsepteerida asjaolu, et karjääri planeerimise protsess ei ole kaugeltki nii lineaarne ja stabiilne, nagu inimesed seda ette kujutavad
.Käitumise harjutamise meetodid
Tööotsingute käigus võivad kliendid avastada , et nad peavad teatud asju juurde õppima (üks töö saamise eeldusi). Neil võivad puududa oskused, kuidas potentsiaalsete tööandjatega ühendust võtta või töövestlustel käituda. Üks meetodeid, mis võib olla siinkohal eriti kasulik olla, on käitumise harjutamise koolitus - see tuleb tuttav ette neile, kes on kuulnud Azrini, Florese ja Kaplani (1975) tööotsijate klubidest (Job Club ).
Käitumise harjutamise meetodite kasutamisel on nõustaja treeneri (coacli) või suunaja (guide) rollis. Nõustajal peavad olema spetsiifilised teadmised ja oskused, et jagada keerukad probleemid täidetavateks õppeülesanneteks. Kõige tähtsam on ilmselt see, et nõustaja peab oskama kliente julgustada ja neile konstruktiivset positiivset tagasisidet anda.
Käitumise harjutamise protsess sisaldab kindlaid etappe. Westwood (1994) on välja töötanud järgmise 12-etapilise käitumise harjutamise jada, mida saab kasutada paljudes eri valdkondades.

Hindamine - kasutage põhilisi vaatlus -ja suhtlemisoskusi, et teha kindlaks, mida täpselt on vaja õppida.

Selgitamine - kirjeldage, mis toimuma hakkab, kasutades konkreetseid näiteid.

Eelmodelleerimine - demonstreerige konkreetseid oskusi rollimängu kaudu.

Kommentaarid ja küsimused - julgustage kliente nähtuja kuuldu üle arutlema ning segaseks jäänud küsimusi täpsustama.

Esialgne harjutamine - julgustage kliente kordama /simuleerima eelnevalt modelleeritud käitumist.
Nõustaja roll on olla treener ( coach ) või suunaja (guide). Nimetatud rolli võtmine eeldab, et nõustajal on olemas eriteadmised selle kohta, mida on vaja õppida.

Tagasiside ja julgustamine - keskenduge positiivsetele saavutustele ja korrigeerige käitumist, kui vaja.

Kordusmodelleerimine (vajaduse korral) - näidake klientidele teist korda ette, kasutades veel üht rollimängu.

Kommentaarid ja küsimused - korrake eespool kirjeldatut, arutades klientidega, kuidas teha täiendavaid muudatusi, s.t käitumist viimistleda.

Lisaharjutamine - korrake 5. etappi .

Tagasiside ja julgustamine - korrake 6. etappi.

Eesmärgi seadmine ja kokkuleppe sõlmimine - julgustage kliente oma oskust (oskusi) reaalsetes olukordades harjutama. Võtke vajaduse korral aega lisa- harjutamiseks.

Järelkontroll - kontrollige, kas edusammud on toimunud ning pakkuge veel julgustust ja harjutamisvõimalusi.
Westwoodi tervikliku käitumise harjutamise meetodi eesmärk on anda küllaldaselt võimalusi juhendamiseks, demonstreerimiseks, harjutamiseks, julgustamiseks ja paran­damiseks. Olenevalt õpitava käitumise keerukusest võib osutuda vajalikuks protsessi mitu korda korrata , keskendudes erinevatele õppeülesannetele.
Westwoodi kirjeldatud rollimänge ja harjutusi saab tõhustada audio -ja videosalvestiste tegemise ja ettemängimisega (nagu kirjeldati eelmises peatükis). Kasutades nõusta­misel seda meetodit, on teil võimalus keskenduda koos klientidega konkreetsetele käitumisharjutustele ning osutada probleemidele ja edusammudele.
Käitumise harjutamise meetodi harjutuste osa saab laiendada ka visualiseerimise abil. Visualiseerimisel harjutavad kliendid olukordi mõttes, keskendudes protsessi igale etapile ja kujutledes, kuidas nad ülesanded edukalt täidavad. Visualiseerimise element võib olla tavapärasele käitumise harjutamise protsessile oluline lisandus.
Töövestlustel kasutatakse aina sagedamini käitumusliku intervjuu võtteid. Käitumusliku intervjuu meetodi puhul palutakse klientidel tuua konkreetseid näiteid, mis kinnitavad omadusi ja oskusi, mille olemasolu nad väidavad. Näiteks kui klient väidab, et ta on „meeskonnamängija", peab ta esitama tõendeid selle kohta, et ta on oma varasemas töös tõepoolest meeskonnatööd teinud (tavaliselt palutakse rääkida mõni lugu, mis väidet kinnitab). See võib põhjustada üsna palju stressi ja mõni inimene kangestub, kui tal palutakse näiteid tuua.
Inimeste abistamine käitumusliku intervjuu küsimustele asjakohaste vastuste väljatöötamisel muutub karjäärinöustamise oluliseks osaks. See ülesanne võib tunduda üsnagi keeruline, arvestades, kui palju erinevaid küsimusi võidakse esitada. Kõnealust meetodit kasutades olen ma leidnud, et on võimalik töötada mõne põhilise looga ja neid erinevatele küsimustele vastamiseks veidi kohandada. Näiteks lugu, mida kasutati eespool meeskonnatöö kohta toodud näites, võib viidata ka muudele omadustele - algatusvõimele, paindlikkusele, juhtimisoskusele jne. Lugude viimistlemise õppimine ja täielik arusaam sellest, mida iga lugu endas kätkeb, on üks tähtsamaid karjääri arendamise oskusi.
Aitamaks inimestel oma lugusid välja töötada, olen ma tihti alustanud harjutusest, milles tuleb nimetada teatud tavapäraseid oskusi, mida tööandjad hindavad. Näiteks rõhutavad paljud tööandjad tänapäeval meeskonnatöö oskust, loomingulisust ja probleemide lahendamise oskust.
Klientide esimene ülesanne on määratleda, millised oskused neil enda arvates on. Seejärel tuleb mõelda, kuidas neil on võimalik oskuste olemasolu tõestada. Alustades ühest oskusest , paluge kliendil seda lühiloo vormis tõestada. Kui lugu on räägitud, kaaluge hoolikalt, mida see näitab. Millistele teistele oskustele lugu veel osutab? Siinkohal kasutatakse sama formaati nagu tugevuste ringi puhul (IV peatükk). Tuleb tähele panna, et lood, mida me räägime, sisaldavad hulgaliselt teavet. Samuti võib
lugu veidi kohandada, mille tulemusena see omandab täiesti teistsuguse tähenduse. Tähtis on, et kliendid õpiksid kindlaks tegema oma parimad lood ja neid vestlustel tulemuslikult kasutama. Siin muutubki käitumise harjutamine oluliseks.
On tähtis, et klient oskaks vestlustel oma lugu ladusalt esitada. Mõne hästi formu­ leeritud too väljatöötamine võib eneseusaldust kasvatada. Samuti on käitumusliku intervjuu küsimustele vastamisel klientidele abiks piiratud arvu lugude eri tahkude kasutamine. Kui kliendid hakkavad oma lugusid jutustama, oleks kasulik, kui nad neid viimistleksid, nii et loo sündmused oleks õiges ajalises järjestuses ja lugu ise oleks olukorrale vastavalt sobiva pikkusega. Mõned inimesed alustavad lugu ja eksivad siis seosetute üksikasjade rägastikku. Töövestlusel on oluline rääkida lühike lugu, mis on ühtlasi huvitav ja informatiivne
.VM A«1 + II UivwJnvniMft rlml AAM i ivviuviiu lum-imum uv. UU.JUI IUUU. JIUCIIICLC
sõlmimine, otsustamine, valmistumine
vaicm upuu — uiuiuuvj
Varem õpitu hindamine on selline lähenemisviis teadmistele , mille puhul mingi konkreetse lõputunnistuse asemel keskendutakse tegelikule pädevusele. Seda lähenemisviisi iseloomustab arusaam, et õppida võib mitmel erineval moel ja inimes­tele tuleb anda võimalus näidata õpitu kogu ulatust, sealhulgas löö- ja elukogemuste kaudu ning koolis ja kursustel omandatut.
Õpitu väljendamine tähendab sageli loo rääkimist. Loo elemendid kirjeldavad, kuidas õpitu omandati ja kuidas seda eri kontekstides on kasutatud. Nõustaja üks ülesanne on astuda klientidega dialoogi ja algatada lugude rääkimine, aitamaks neil õpitut kirjeldada, nii et selle saaks ümber tõlgendada kompetentsideks.
Loo rääkimine algab suhte loomisest. Ei saa lihtsalt eeldada, et inimene hakkab kohe oma saavutustest rääkima. Selle asemel on vaja võtta aega, et mõista isiklikke ja kontekstiga seotud asjaolusid loo taga - mõista inimest loo taga. Töös, mida me teeme põlisrahvaste esindajatest klientidega (McCormick, Amundson & Poehnell 2006), tähendab see lähenemisviis, et alustada tuleb inimeste vastu huvi tundmisest. Selleks kasutame me muu hulgas lemmiktegevuste harjutust (vt II peatükk - «Ühisosa leid­mine"). Samuti hõlmab see õhkkonna loomist, kus klient tunneb, et ta on midagi väärt ja et temast hoolitakse (II peatükk - «Inimese olulisust rõhutava õhkkonna loomine").
Suhte loomise järel hakkab lugu hargnema. Sellelt aluselt saab nõustaja julgustada klienti kogu lugu rääkima (V peatükk - «Lugude jutustamine"). Kuid isegi siis jätavad paljud kliendid mõne asja rääkimata või näitavad oma saavutusi väiksematena. Minu kolleeg Gray Poehnell nimetab seda kultuurist tulenevaks tagasihoidlikkuseks. Nii­sugust stsenaariumi arvestades on tähtis, et nõustaja alustaks dialoogi saavutuste teemal, kasutades avatud küsimusi, saamaks lisateavet oskuste ja võimete kohta, mis võivad vajada edasist täpsustamist.
Loo jutustamisel on teiseks piiravaks teguriks jutustaja eneseusaldus. Kui inimesel puudub eneseusaldus, siis tõenäoliselt pisendab ta oma oskusi ja võimeid või jätab neist üldse rääkimata. Isegi õnnestumisi ja saavutusi kiputakse selgitama näiteks hea õnne või vedamisega (VI peatükk - «Plaanitud juhus"). Isiklikku tegutsemistahet, millel on karjääri tulemuslikus kujundamises väga oluline roll, kaldutakse alahindama (Chen 2006). Sellises olukorras on kindlasti vaja mõnd hoovõtutoimingut (II peatükk). Klient peab teadvustama oma olemasolevate oskuste taset ning mõistma, et ta on suuteline õppimist jätkama ja oma oskusi täiendama. Õpivalmidus on tähtis omadus, mida paljud tööandjad ja koolitajad on valmis toetama.
Samuti tuleb tegeleda küsimusega, kuidas teisendada erinevad tegevused oskusteks, mis sobivad kompetentside raamistikku. Selles etapis võtab nõustaja endale nn kultuurigiidi rolli, aidates inimestel õppida, kuidas määratleda oma oskusi ja esitada teavet viisil, mis sobib tööandjate ootustega. See kultuuriline teave ei puuduta üksnes oskusi, vaid käib ka professionaalsuse ning üldiste hariduse ja tööga seotud ootuste kohta.
Lõpuks tuleb veel arutada, kuidas oma lugu esitada, ja seda harjutada (käitumise harjutamine - vt eelmist osa). Tööandjate ja haridusasutustega suhtlemiseks peavad inimesed õppima, kuidas end selgete ja sisukate lugude kaudu väljendada.
Varem õpitu hindamine kuulub lahutamatult tööturult tõrjutud klientide edasi­liikumisele kaasaaitamise juurde. See protsess nõuab jätkuvat dialoogi ning uurimise ja loo rääkimise hõlbustamist nõustaja poolt. Kvalifikatsioonide tunnustamine on loomulikult vaid üks osa keerulisemast pildist. Paljudel juhtudel on kliendil vaja töö­tada välja õppimisplaan, mis võimaldab tal saavutada oma pikaajalised eesmärgid. Näiteks töötasin Venemaalt pärit advokaadi Slavaga, kes püüdis oma peret ülal pidada ja samas astuda samme juristikaijääri jätkamiseks. Ta oli seadnud karjäärieesmärgiks notariameti. Et see eesmärk muutuks reaalsuseks, oli tal kõigepealt vaja parandada oma inglise keele oskust. See tähendas õppimist klassiruumis ning samuti osalise tööajaga töö leidmist, mis andis talle võimaluse teenida raha ja harjutada inglise keelt.
Tl ■ ■ 1% ^ •*%>•% m *** (T* li t ■» -% cco
nMiiviic Midiammc
1
sõlmimine, otsustamine, valmistumine
üuiiciiuaiiiinc v.v ja
soovituskirja kirjutamisel
LV koostamise kohta on kirjutatud loendamatul hulgal raamatuid. Neil, keda huvitab LV koostamine, oleks hea alustada ajakohase juhendi hankimisest. Praegu paistab olukord olevat selline, et koostatakse kas kronoloogiline vöi funktsionaalne CV, ja enamiku inimeste arvates on kõige sobivam nende kahe variandi kombinatsioon. CV pikkus sõltub veidi ametikoha standarditest, kuid valdavalt püütakse piirduda kahe- kolme leheküljega. Seisukohad CV koostamise suhtes tunduvad olevat väga erinevad ning paljud autorid on varmad loetlema, mida tuleb ja mida ei tohi CV-s märkida. Kuigi osa neist nõuannetest on õigustatud, siis kohati on tunda ka mõningast dog­matismi. Mul on olnud võimalus arutada CV-de koostamist karjäärinõustajatega. Meie vestlus muutus peagi kaootiliseks ja inimesed hõikasid välja mitmesuguseid reegleid ja tõlgendusi selle kohta, kuidas üks CV peaks välja nägema. Kõige sellejuures on minu arvates oluline meeles pidada, et tõde on vaataja silmades - lõpliku otsuse teeb tööandja.
Kasutage CV-d eneseanalüüsi ja turundamise vahendina.
Ma olen oma viimase kursuse üliõpilastele alati andnud ülesande leida keegi, kelle jaoks CV koostamine on raske pähkel (noor inimene, teisest riigist pärit inimene, tööturule tagasipöörduv inimene), ning töötada ühiselt välja asjakohane CV ja tegevus­kava ( turundusstrateegia ). Seejuures pööran ma erilist tähelepanu asjaolule, et CV-d kasutataks eneseanalüüsi ja -turundamise vahendina. Tänu sellele ülesandele leiab mõni inimene töö ja enamikul ülesandes osalejatest kasvab eneseusaldus. Tulemused ületavad esialgseid ootusi märkimisväärselt.
Kuigi CV koostamise ülesanne on õppimise ja teiste aitamise mõttes kasulik, peegeldub neis tavaliselt vastavasisuline kirjandus. Ühel lõpukursusel esitasid aga kaks minu üliõpilast töö, mis oli tõeliselt uuenduslik. Uuenduslik oli nende keskendumine CV viimasele ehk soovitajate osale. Minu enda puhul on nii, et kui ma olen ära märkinud oma vastutuse, oskused, töökogemuse ja hariduse, olen ma valmis lihtsa fraasiga ..soovituskirjad esitatakse nõudmisel" CV lõpetama. Minu üliõpilaste töö aga näitab, et soovist asjaga kiiresti ühele poole saada jäetakse CV koostamise protsessi üks tähtis osa sageli tähelepanuta.
Fleming ja Ritchie (2002) kirjeldavad seda protsessi juhendamisena soovituskirja kirjutamisel ja see koosneb viiest etapist.

etapp - eesmärgi seadmine
Kõigepealt määratlevad kliendid üldised eesmärgid ehk selle, mida nad loodavad soovituskirja abil saavutada (nt osaleda koolitusprogrammis, toetada oma kandideerimisavaldust jms).

etapp - soovituskirja sisu
Selles etapis hinnatakse põhjalikult oskusi, isikuomadusi, huve ja saavutusi, mis soovituste osas tuleks esile tuua.

etapp - kelle poole pöörduda?
Kelle poole tuleks pöörduda, arvestades püstitatud eesmärke? Kliente julgus­tatakse pakkuma välja kuni viis inimest, kes võiksid anda konkreetset ja asja­kohast teavet, tänu millele klient eristuks positiivselt teistest kandidaatidest. Selles etapis töötatakse välja täpne teave, kuidas ja millal nende inimestega ühendust võtta

.et-SPP soovitajatega ühenduse võtmine
g§j|:ptakse konkreetsed ettepanekud inimestega ühenduse võtmise kohta. Potentsiaalselt soovitajalt küsitakse, kas ta on valmis soovituskirja kirjutama4, ja pakutakse välja ideid selle kohta, mis kirjas vöiks sisalduda. Siin muutubki juh^ndaii'im. vituskirja kirjutamisel väga tähtsaks. Sõltuvalt olukorrast tehakse ettep.m kuid ja pakutakse abi. Toon mõned näited:
„ Täi ■' nõustusite soovituskirja kirjutama. Kuulutuses on kirjas, et otsii kes on uuenduslikud ja suudavad teha meeskonnatööd.
Ma koosu,., ■pIii tööülesannetest, mis minu arvates neid omadusi tõendavad. Teile e, ub veel mõni selline tööülesanne. Kas teil oleks
võimalik kirjutada soo\. kiri seda silmas pidades ? Lisaks, kas ma saaksin teie kommentaare/kirja näha, enne kui te selle ära saadate?"
„ Tänan, et nõustusite minu soovitajaks olema. Mul on mõned ettepanekud selle kohta, mis soovituskirjas peaks sisalduma . Nad tahavad väga konkreetset informatsiooni. Ma tegin nimekirja sellest, mille peaks kindlasti ära märkima. Edastan teile ka koopia oma CV-st."
Olles aastate jooksul palju soovituskirju kirjutanud, hindan ma neid, kes võtavad initsiatiivi enda kätte ia anwsd : elle kohta, mida kirjutada. Kõigi
puhul ei pr si kasutades tuleb olla ettevaatlik.
On inimes .Kkumine protsc .da nad peavad konfidentsiaalseks.
SaiMSug; ■ ettevaatust tuleb rakendada ka viimases, jälgimise etapis.

® tapp - jälgimine
Km onn "tiinud "oovitust tõrjutama, tuleb üles märkida. i-.-Uega
üt> neiust võeti, ning rusMijade k saamise kuupäevad ja kellaajad. Kui kiri on kätte saadur jn võimalik veel juhiseid anda. Alljärgnevalt mõned näited:
‘Eestis on levinud ka soovitajatele helistamine - näiteks personalifirma helistab kandidaadi poolt loetletud soovitajatele, et koguda kandidaadi kohta lisainfot. Sellisel juhul teavitatakse soovitajat sellest ja valmistatakse ta ette telefonikõneks.
„ Ma hindan väga jõupingutusi, mida te tegite, et aidata mind .
Kuna see on minu jaoks nii oluline, siis kas teile sobiks, kui ma teen teie soovituskirjas mõned muudatused, et see oleks kooskõlas sellega, mida ütlesid minu teised soovitajad?"
„ Tänan teid väga soovituskirja eest. Mulle meeldib väga ,
kuid ma panin tähele, et selles ei mainita eriti . See on aga
oskus, mis aitab mul oma eesmärgini jõuda. Kas te võiksite selle kohta rohkem näiteid lisada? Näiteks panin ma tähele, et te kirjutasite minu
viimase (praktikaaruande, hindamise) kohta . Ehk saaks selle
teabe sinna lisada?"
See on muidugi ka etapp, kus saadetakse tänukirjad ja palutakse jätkuvat toetust.
Soovituskirja kirjutamise juhendamisega on seotud ka eraldi soovituste lehe koosta­mine, millele pannakse kirja soovitaja koos kontaktandmetega ja tema poolt öeldu. Sellist turundusvormi kasutatakse tavapäraselt raamatukaantel, kuid ma pole kunagi näinud seda CV soovituste osas. See võib mõjuda väga üllatavalt ja seega anda kan­didaadile väikese lisaeelise. Niisugune soovituste leht on eriti kasulik siis, kui inimene vahetab kutseala või on tööturule naasmas.
Juhendamine soovituskirja kirjutamisel nõuab teatavat söakust ja võib seetõttu mõne tööotsija jaoks keeruline ülesanne olla. Paljudel juhtudel hindavad soovitajad mõnin­gast suunamist ja tagasisidet. Kliente tuleb julgustada neid võimalusi ära kasutama ja oma soove aktiivselt esitama.
Olles palju soovituskirju kirjutanud, hindan ma neid, kes võtavad initsiatiivi enda kätte ja annavad veidi juhiseid selle kohta, mida kirjutada

.peatükk I//vI/I/miia4-a
IWIMNUVUIC
PROBLEEMI KOKKUVÕTMISE JA NÕUSTAMISE LÕPETAMISEGA SEOTUD Selles peatükis kirjeldatud praktilised meetodid rõhutavad kolme olulist elementi: a) valmistumine - teabe hankimine (juhendatud praktiline tegevus); b) suhete sõlmi­mine - teiste inimeste toetus; ja c) otsustamine - kognitiivne , intuitiivne ja para­doksaalne otsustamine. Nende tegevuste kaudu omandavad kliendid praktilist teavet ja oskusi, mida nad vajavad probleemide lahendamiseks.
Sellega oleme me lõpetanud probleemi lahendamise ülesannete põhjalikuma käsitluse. Järgmises peatükis võetakse vaatluse alla nõustamise lõpetamine ning kirjeldatakse mõnd tegevust, mida saab nõustamisprotsessi viimases etapis tulemuslikult kasutada.
ÜLESANDED
Nõustamisprotsessi viimases etapis lõpeb nõustaja ja kliendi vaheline töö. Lõpuetappi jõudes valitseb lootus ja ootus, et on liigutud esitatud probleemi (de) lahendamise poole. Selles sõlmpunktis hindan ma väga nende ülevaatlike ja lahendusele keskendu­nud nõustajate tarkust, kes kiidavad saavutatud edusammude eest, ent mõistavad ka, et kliendil võib osutuda vajalikuks tulevikus endaga veel tööd teha. Enamikul karjäärinõustajatel on nõustamiseks ette nähtud piiratud aeg ja seetõttu sõltuvad nõustamise lõpetamisega seotud toimingud sellest, mida on kasutada oleva ajajooksul võimalik saavutada.
Nõustamise lõpetamise otsust mõjutab kindlasti tugevalt ümbritsev reaalsus , kuid milleski saavad nõustaja ja klient ka kokku leppida. Teatud hetkel lepitakse vastastikku kokku nõustamise lõpetamise ajas. Lõpetamise märguanne võib tulla nii nõustajalt kui ka nõustatavalt ning see võib olla kas verbaalne või mitteverbaalne. Kui mõlemad pooled on lõpetamise küsimuse teadvustanud, võivad läbirääkimised alata. Klient võib soovida rohkem aega, et töötada muude teemadega, ja ka nõustaja võib osutada asjaolule, et rahuldava lõpptulemuse saavutamiseks tuleb veel midagi teha. Nõustamis- suhte võib lõpetada kumbki osaline, kuid kahtlemata saadakse parimaid tulemusi vastastikuse kokkuleppe korral.
Nöustamissuhte lõpetamisel on minu arvates tähtis käsitada lõpetamisperioodi nõustamise eraldi etapina , millel on oma eriomadused ja millele tuleb pühendada piisavalt aega. Paljud nõustajad teevad selle vea, et kiirustavad läbi lõpetamis- protsessi, pööramata selle kvaliteedile piisavalt tähelepanu. Nõustamise eelseisvast lõpetamisest avameelselt rääkimine ja etteteatamine on eduka lõpetamise seisukohalt olulised ülesanded. Mõnel juhul võib nõustamine üsna kiiresti lõpule jõuda, kuid isegi siis on vaja pühendada veidi aega lõpetamisetapile.
M Alirf n fM1! r /■ nrri
HUUDiailllO|JI ULDCDDI
kokkuvõtmine
Kui nõustamise lõpetamise otsus on sõnastatud, võivad nõustaja ja klient hakata mõtlema sellele, mida on ühiselt veedetud ajajooksul saavutatud. Seejuures minnakse tagasi probleemi esialgse määratluse juurde ja käsitletakse ka erinevaid probleemi lahendamise ülesandeid, mida nõustamise käigus kasutati. Järelemõtlemisprotsessi vältel on teil võimalus määratleda mõned kliendi tugevad küljed, mida te tähele olete pannud , ja neid kommenteerida.
Ma olen oma praktikas avastanud, et tähtis on rõhutada konkreetseid hetki, mil võis täheldada edasiliikumist - selgeid märke vaatenurga muutumise kohta.
Meenutage koos kliendiga, mis nõustamisseansside käigus selgeks sai. Selle lähene­misviisi puhul on lähtepunktiks alati kliendi mälestused. Meil, nõustajatel, on oma arvamus selle kohta, mis toimis ja mis mitte, kuid huvitav on oma isiklikust raamistikust välja astuda ja lasta kliendil meile rääkida, kuidas tema kogu protsessi tajus . Vaate ­nurkade erinevused on tavapärased ja toimivad olulise tagasisidemehhanismina.
Minu arvates on nõustamise eri aspektidele tagasivaatamisel tähtis rõhutada konkreet­ seid hetki, mil võis täheldada edasiliikumist. Neil hetkil oli näha selgeid märke vaate­nurga muutumise (olukorra ümbertõlgendamise) kohta. Sellistel juhtudel ütleb klient midagi taolist:
„See pani mind tõesti mõtlema. Ma pole kunagi sellele- niimoodi vaadanud."
„Ma olin alati suures masenduses , kui mu CV-d vastu ei võetud. Kui mulle nüüd jälle ära öeldakse, siis püüan sellest midagi õppida ja parandada viisi, kuidas ma end esitlen.
"I luuiccmi rsuMSUVULilllbC Jd IlUUStämiSe
lõpetamisega seotud ülesanded
Lõpetamiseks valmistumine saab alguse juba nõustamissuhte sõlmimisel.
Lõpetamiseks valmistumine saab alguse juba nõustamissuhte sõlmimisel. Esialgsete eesmärkide paikapanemise ajal arutatakse sageli ka seda, kui kaua nõustamine kestab. Orienteeruva kuupäeva määramine aitab struktureerida nõustamist nii, et nõustamise lõpetamine ei tule ootamatult. Kui kavandatud on mitu nõustamiskorda, võiks lõpe­tamise teema kõne alla võtta mitu nädalat enne tegelikku lõpetamisseanssi. Seejuures sobiks öelda näiteks nii:
„Me oleme kahtlemata teinud häid edusamme. On raske uskuda, kui kiiresti aeg lendab. Kahe nädala pärast ( eeldusel , et nõustamisseansid toimuvad kord nädalas) on meie ühine aeg läbi."
Sellise jutu eesmärk on kinnistada saavutatud positiivseid muutusi ja juhtida tähele­panu nõustamisseansside eelseisvale lõpetamisele.
Keskendudes neile erilistele hetkedele, aitate kinnistada nõustamisseanssidel õpitut ja mõtlemise muutumist. Sündmuste meenutamine on loomulikult vaid üks osa kokkuvõtte tegemise protsessist. Teine äärmiselt tähtis element on teie poolt tähel­datud positiivsete isikuomaduste kirjeldamine. Seejuures on eriti kasulik määratleda muutused, mida te olete tähele pannud. Tugevatele külgedele osutamiseks võib öelda näiteks midagi sellist:
„Kui te nüüd oma eesmärkidest räägite, siis on ilmselge, et te olete väga sihiteadlik. Alguses te ütlesite, et kõik ajab teid segadusse, aga te olete teinud tõepoolest tublit tööd, et jõuda sinna, kus te praegu olete."
Kui te jätate aega kokkuvõtte tegemiseks, siis annab see teile ja teie klientidele või­maluse vaadata tagasi nõustamisprotsessi käigus saavutatule. Niisugune tagasivaata­mine toetab saavutatud muutusi ja toimib hüppelauana edasise tegevuse kavanda­misel.
Kahjutunde ja ebakindluse tunnistamine
Nõustaja ja kliendi vahel tekkinud tugevat sidet kasutatakse sageli selleks, et edendada nõustamise eesmärkide saavutamist. Kliendid, kes sõlmivad oma nõustajaga tiheda töösuhte, saavad nõustamisest tõenäoliselt rohkem kasu (Bedi 2004). Edukaks nõustamiseks vajalikud positiivsed inimsuhted muudavad aga nõustamise lõpetamise raskemaks (nii kliendi kui ka nõustaja jaoks). Nõustamise lõpetamisel on kahjutunne tavapärane ja seda tuleb ka endale tunnistada. Ma mainisin raamatu alguses, et paljude nõustajate ja klientide jaoks on alustamine ja lõpetamine raske. Teatava kaotuse tunnetamine on kindlasti väga reaalne tegur mõnegi nõustamissuhte puhul
.Viimasel nõuslainisseansilon täiesti asjakohane mainida kahjutunnet. S3geli on seda liiki arutelu kõige parem alustada iseendast rääkimisega. Võib öelda näiteks nii:
„Mn hakkan meie iganädalastest kohtumistest puudust tundma. Mulle meeldis teid tundma õppida ning ma imetlen teie julgust ja visadust karjäärivõimaluste otsingul."
Muidugi ei teki kahjutunnet mitte igas olukorras ja ma soovitan nõustajatel selliseid märkusi teha ainult siis, kui tunded on ehtsad.
Teine tavap ie tunne, mis nõustamise lõpetamisega kaasneb, on ebakindlus. Paljude klientide puhul tõstab nõustamine enesehinnang t ja kasvatab tegutsemistahet. Tekib loomulik liim et kui nõustamistu anL , . *b kõik koost . Siin muutubki
väga oluliseks isikli tegutsemistahe ja oskus seda kasutada. Teie peate suutma klientidele selgeks teha, - neil on tegelikult olemas oskuser -‘seisvaks edukaks toimetulekuks. Konkreetsed näited kliendi vastavate oskuste kohta muudavad sellise kinnituse usutavaks.
Kui klientidel on raske kahjutunde või ebakindlusega toime tulla, siis paluvad nad sageli nõustamise pikendamist. Siinkohal on oluline, et te saaksite aru, kas selline palve on põhjendatud või on tegemist olukorraga, kus nõustamissuhte jätkamisest on väga vähe võita. Kui teil palutakse nõustamist pikendada, võib olla kasulik tekitada võimalus, et klient astub edaspidi aeg-ajalt teie juurest läbi ja teie võtate temaga vahetevahel ühendust, et uurida, kuidas tal läheb.
Tegevuskava koostamine
Edasise tegevuse kavandamine on nõustamisprotsessi lõpetamise väga tähtis osa. Tegevuskava koostamine annab võimaluse õpitut kinnistada ja suunata klient tema enda algatatud tegevuse uutesse etappidesse. Samas oleks eksitav öelda, et nõusta­miselt lahkudes on kõikide klientide probleemid lahendatud . Paljude jaoks on nõusta­mine vaid üks samm pikal teel.
Eelduseks on, et väikeste muutuste tegemine mõjutab ka suuremat pilti.
Tegevuskava koostamisel ja eesmärkide seadmisel on kasulik mõelda nii lühi- kui ka pikaajalisele tegevusele. Et aidata oma klientidel keeruliste olukordadega toime tulla, võiksite juhtida nende tähelepanu konkreetsetele ja saavutatavatele eesmärkidele. Eelduseks on, et väikeste muutuste tegemine mõjutab ka suuremat pilti. Walter ja Peller (1992) on andnud järgmised soovitused, kuidas seada eesmärke nii, et õnnestu­mise tõenäosus oleks suurem.

• Ole eesmärkide sõnastamisel positiivne. Rõhuta seda, mida tegevuskava abil saavutatakse.
  
• Kasuta kavatsuste kirjeldamiseks tegevusele viitavaid sõnu (nt uurimine, kirju­tamine, helistamine).
  
• Keskendu olevikule. Mis juhtub pärast seda, kui klient lahkub nõustamisseansilt?
  
• Ole konkreetne ja mõtle kõik üksikasjad läbi.
  
• Pööra erilist tähelepanu nendele valdkondadele, mida klient saab ise mõjutada.
  

Kasuta näiteid ja metafoore, mis haakuvad kliendi kogemustega ja mida ta mõistab
.Need soovitused on mõeldud selleks, et juhtida kliente konkreetsete ja realistlike toimingute suunas, mille puhul õnnestumise tõenäosus on suur.
Et tegevuskava koostamine oleks tulemuslik, on oluline panna klient end töö käigus otsustajana tundma. Kui klient ei ole tegevuse kavandamisse kaasatud, siis on väga tõenäoline, et pärast nõustamisseansse ei saavutata eriti midagi. Kõnealuses etapis peate nõustajana kandma erilist hoolt selle eest, et klient oleks täielikult kaasatud ja toetaks teie soovitusi.
Nõustajal on selles etapis tähtis roll, aidates kliendil täpselt määratleda, mis edaspidi juhtuma peaks. Ei piisa lihtsalt teadmisest, et järgmise sammuna võetakse ühendust mingi õppeasutusega eesmärgiga saada teavet tulevaste kursuste kohta. Lisaks sellele peab klient täpselt paika panema, millal ja kellele ta helistab. Kliendi suunamine kõikide üksikasjade läbimõtlemisele on tegevuse kavandamise oluline osa.
Lisaks tegevuskava üksikasjade täpsustamisele võiksite veenduda, et kliendil on varuplaan juhuks, kui asjad ei lähe nii, nagu ta ootab. Paljudel klientidel on ainult üks tegevuskava ja ootamatute takistustega silmitsi seistes satuvad nad ummikusse. Tänapäeva tööturul on väga palju määramatust ja kliendid peavad olema valmis selles uues reaalsuses tegutsema. Võimalike takistuste ettenägemine suurendab enese­usaldust ja üldist valmisolekut. Te saate oma kliente aidata, kui korraldate raskete olukordade teemal ajurünnaku ja harjutate neile reageerimist.
Tegevuskava koostamise protsess saab kindla aluse, kui klient suudab paberil oma sõnadega paika panna, mida ta lühiajalises ja pikemas plaanis tegema hakkab. Tegevus­kava kirjapanek aitab muuta selle konkreetsemaks ja millekski, mille eest klient vastutab. Olemata küll õiguslikult siduv, toimib paberile pandud tegevuskava kliendi ja nõustaja vahelise lepinguna . Kumbki pool allkirjastab selle dokumendi, et kinnitada kavatsuste tõsidust. Tegevuskava tseremoniaalne allkirjastamine tugevdab sümboolsel tasandil kliendi pühendumist asjakohasele tegutsemisele. Et tegutsemistahet veelgi tugevdada, võiksite kliendiga hiljem ühendust võtta ning kontrollida, kuidas tegevus­kava elluviimine edeneb ja mida klient on saavutanud. Nõustaja isiklik huvi motiveerib klienti ja sageli piisab sellest, et innustada teda uuesti tegevuskava rakendama. Nii­sugune järelkontroll on ka sobilik vahend nõustamise tõhususe kohta andmete kogu-
miseks. Teisalt võib tegevuskava saata kliendile postiga umbes üks kuu pärast selle koostamist. Kavast ei peagi palju rääkima, juba selle kättesaamine meenutab kliendile kohustusi, mille ta on enesele võtnud.
Võib väita, et tegevuse kavandamine kuulub lahutamatult nõustamise iga aspekti juurde.
Teist laadi tegevuse kavandamine toimub siis, kui te otsustate minna probleemi määratlemise juurest otse nõustamise lõpetamise juurde ja otsite võimalusi asja­kohaste soovituste andmiseks . Sellises olukorras võtab nõustaja endale konsultandi rolli. Peamine ülesanne on suunata klient sobivatesse nõustamis- või õppeprogrammi­desse. Selleks peab nõustajal olema hea ülevaade olemasolevatest koolitustest ja nende korraldajatest. Kui kliendid kaaluvad, milliste võimalustega jätkata, loeb väga palju nõustaja professionaalne arvamus. Professionaalsuse üks aspekt on nõustaja teadlikkus oma erialateadmiste piiridest. Selle teadmiseta võib nõustaja avastada, et ta ei oska klienti aidata ja vajab hädasti ise konsultatsiooni.
Ehkki tegevuse kavandamist on tihedalt seostatud nõustamise lõpetamise etapiga, võib väita, et see kuulub lahutamatult nõustamise iga aspekti juurde. Juba nõusta­misele tulek on võrdsustatav tegevuse kavandamisega. Kliendid kaaluvad oma valikuvõimalusi ja mingil põhjusel otsustavad sõlmida nõustamissuhte (eeldusel, et nõustamisel osaletakse vabatahtlikult). Paljudel juhtudel muudavad probleemid nõustmise käigus oma kuju. Mõned neist muutustest on tingitud nõustamisprotsessi paremast mõistmisest, teised aga tulenevad nõustajaga usaldusliku suhte loomisest. Minu arvates on tähtis olla klientide teisenevate vajaduste suhtes pidevalt valvel ja valmis muutustele uute tegevuskavade väljatöötamisega reageerima
. Kliendid õpivad kõige paremini tegutsedes ja omaenda käitumise eest vastutust võttes. Selle eesmärgi saavutamiseks peate olema valmis võtma otsese teenuse­ pakkuja rolli asemel õpiprotsessi konsultandi rolli.
Paljud inimesed sooviksid leida oma karjäärisuuna minimaalse vaevaga. Sageli võib juhtuda, et nõustaja asetatakse pjedestaalile ja tal palutakse eraeluliste või karjääriga seotud probleemide lahendamiseks imet teha. Nagu te hästi teate, ei ole lihtsaid vastuseid olemas ning kliendid peavad olema valmis pühendama aega ja vaeva oma­enda lahendusteni jõudmiseks. Teie roll on sellele kaasa aidata ning õpetada klientidele iseenda ja tööturu tundmaõppimise meetodeid (Bezanson et ai. 1985). Et seda saavu­tada, on teie ülesanne:

• Mitte teha klientide eest ära seda, mida nad võivad ise teha.
  
• Eeldada kliendilt vastutustunnet.
  
• Mitte nõuda klientidelt rohkem, kui nad on suutelised tegema, ent mitte rahulduda ka vähemaga.
  
• Julgustada kliente näitama üles initsiatiivi.
  
• Kinnistada positiivset käitumist ja kiita kliente jõupingutuste eest ning seista vastu kiusatusele tõtata kliente päästma, kui nad raskustesse satuvad.
  

Tegevuse kavandamine tundub toimuvat kahel tasandil. Ühelt poolt kavandatakse tegevust nõustamiskohtumiste käigus (nõustamissisene tegevuse kavandamine) ja teisalt toimub tegevuse kavandamine väljaspool nõustamist (nõustamisväline tegevuse kavandamine). Kui klient käib nõustamisel, võib nõustamisseanssidel toimuvas ette tulla märkimisväärseid muutusi (nõustamissisene tegevuse kavandamine). Vähesel määral võidakse kasutada ka nõustamisvälist tegevuse kavandamist. Nõustamise lõpetamisel liigutakse aga tavaliselt nõustamisvälise tegevuse kavandamise suunas. Just seda liiki tegevuse kavandamist peetakse tavaliselt silmas nõustamisalases kirjanduses.
Enesejuhtimine
Igapäevavestluses kasutavad mõned inimesed isikliku arengu kirjeldamiseks kõne­ kujundit „kala püüdma õppimine", millele vastandub „ka(a kinkimine". Mõte on selles, et inimesed, kes õpivad võtteid, mida nad saavad iseseisvalt kasutada, on teistest paremini varustatud. Õppimine võib aga nõuda aega ja vaeva ning alati on kiusatus minna põhivõtteid omandamata otse lahenduste juurde
.Krooieemi KOKKuvotmise ja nõustamise 245 lõpetamisega seotud ülesanded
Kõnealust lähenemisviisi iseiuumusLab veendumus, et kliendid õpivad kõige paremini tegutsedes ja omaenda käitumise eest vastutust võttes. Selle eesmärgi saavutamiseks peate olema valmis võtma otsese teenusepakkuja rolli asemel õpiprotsessi konsultandi rolli.
Konsultandi rollis tuleb teil kasutada väga mitmesuguseid meetodeid kliendi enese­juhtimise arendamiseks. Esimene meetod on seotud sellega, kuidas õpetada klienti oma käitumist jälgima ja teistelt tagasisidet küsima. Ehkki tagasiside, mida teie annate, on Väga tähtis, tuleb liikuda mugavast nõustamissuhtest väljapoole ja suhelda teiste inimestega. Selle protsessi esimene oluline samm on anda kliendile võimalus oma tegevuse analüüsimiseks ja hindamiseks. Selleks tuleks klienti juhendada ja jul­gustada hankima pereliikmetele sõpradelt, tööandjatelt tagasisidet selle kohta, milli­ sena ta teistele paistab.
Kui klient Õpib jälgima oma käitumist, peab ta õppima ka seda, kuidas mitte takerduda negatiivse enesesisenduse püünistesse. M me tihti iseenda suhtes kõige karmimad kriitikud nim . "'vnem> ..me üksnes õõnestab enesekindlust ja vähendab
motivatsioon Enesejälgimise uk3 aspekt on see, et me kuulame tähelepanelikult, mida me iseendale oma õppimisvõime ja tulemuste saavutamise võime kohta ütleme. Inimesed, kel ükski asi kuidagi ei õnnestu, ütlevad sageli midagi sellist:
„See on nii nõme! Ma ei saa sellega kunagi hakkama."
KUskumatu, et ma seda tegin. Kas ma üldse kunagi targemaks ei saa?"
Inimesed, kes on edukalt õppinud kasutama positiivset enesesisendust, lähenevad tavaliselt järgmiselt:
„Nii, mis siin nüüd valesti läks? Ma proovin teisiti teha ja vaatan, kuidas $iis välja tuleb."
„Ma olen seda tööd enne teinud. Ma saan sellega hakkama, kui väga püüan."
Enesesisendusele keskendumine võib aidata klientidel õppida, kuidas end edu saavutama motiveerida .
Teine enesejuhtimise meetod käsitleb probleemide lahendamist ja seda, kuidas tulla toime keerulistes olukordades. Et mitte olukorra üle kontrolli kaotada, võivad kliendid õppida, kuidas toimuvat analüüsida ja toimivaid lahendusi välja töötada. Probleemide lahendamisel on olulised sellised oskused nagu probleemi määratlemine (probleemi piiritlemine, põhielementide eristamine), ajurünnak, alternatiivide analüüsimine, visualiseerimine ja tegutsemine. Nagu eespool mainitud, tuleb enamik kliente nõustamisele seetõttu, et nad on ummikusse sattunud. Hea pikaajalise toimetuleku- strateegia loomiseks tuleks neil aidata arendada oskusi, kuidas raskete ja ootamatute olukordadega hakkama saada.
Meie praeguses globaalses ja teadmistepõhises maailmas on elukestev õppimine elementaarne vajadus (Amundson 2005, 2006a). Te võite julgustada kliente enese­täiendamise protsessi jätkama, kasutades mitmesuguseid õppimisvõimalusi. Pika­ajaliste plaanide tegemisel võib osutuda vajalikuks juhtida erilist tähelepanu tegevuste loogilisele järjekorrale (ka raskusastmete kaupa) ja valida selliseid tegevusi, mis pakuvad võimalust end proovile panna, kuid ei ole samas kliendi jaoks hirmutavalt keerulised.
Ilmselt kõige tähtsam enesejuhtimise meetod on seotud vajadusega enda eest jätkuvalt hoolt kanda. Meil kõigil tuleb leida iseenda jaoks aega ning me peame saavutama tasakaalu oma emotsionaalsete, füüsiliste, kognitiivsete, sotsiaalsete ja vaimsete vajaduste vahel (Amundson 2003; Peruniak 2008). Üha toimekamas maailmas on kerge oma prioriteedid silmist lastaja allapoole libiseda. Klientide suunamine nende isiklike vajaduste nägemise ja ka iseenda premeerimise poole võib enesejuhtimisele kaasa aidata. Bezanson et ai. (1985) kasutavad selle-teema uurimise hõlbustamiseks näiteks selliseid küsimusi:
„Mida te oma lõbuks teete? Mida te lõõgastumiseks teete? Mis paneb
teid ennast hästi tundma?
"
„ Millisest tegevusest, mida te iga päev teete, te loobuda ei tahaks? Mis peaks alles jääma?"
„Mis on teie hobid?"
„Milliste inimestega teile meeldib koos olla? Mida teile meeldib koos teistega teha?"
Isiklike vajaduste (emotsionaalsete, füüsiliste, kognitiivsete, sotsiaalsete ja vaimsete) uurimisel võib olla hea kasutada selliseid tegevusi nagu mustrite kindlakstegemise haigutus (IV peatükk).
Enesejuhtimine lisab nõustamisprotsessile uue mõõtme, mis aitab tagada pikaajalist tulemuslikkust. See haakub hea nõustamisega, sest peaasjalikult keskendutakse kliendi aktiivsele kaasamisele, mis on üks keskseid tegureid tema motivatsiooni ja pühendu­muse tagamisel. Enesejuhtimise meetodite tulemuslik kasutamine sõltub nii klientide valmidusest kui ka nõustajate valmisolekust õpetada klientidele oskusi ja pakkuda neile vastuseid. Nimetus „lõpetamistseremoonia" on paljudel juhtudel ehk liiga suurejooneline, kuid ma püüan siiski kirjeldada teatavat pidulikku elementi, mis aitab tähistada ühe peatüki sulgemist ja uute võimaluste avanemist. Karjäärinõusta- misel tuleb kasutada ka tseremoniaalseid toiminguid , et tähistada saavutatut ja panna tegevusplaani koostamise kaudu paika eelseisvad muutused.
Lõpetamistseremoorsiad
Lõpetamistseremoonia võib sisaldada näiteks ühist einet. Sõltuvalt asjaoludest võib see olla asjakohane. Eineks võib olla vaid üks koogike, kuid tal on oluline tähendus. Muudel juhtudel võidakse anda - olenevalt olukorrast - mingit laadi tõend nõustamise läbimise kohta. Mõne inimese jaoks on tegemist pigem meenutusega sellest, mis on ületatud. Probleemid võib paberile kirja panna ja seejärel paberi puruks rebida või prügikasti visata - sel on sümboolne tähendus. Mõned nõustajad kasutava küünlaid ja lõpetamishetkedel kustutavad need (ent küünlad võib ka süüdata, see oleneb vaa­tenurgast). Riskides näida ülemäära dramaatiline, ütlen ma siiski, et sõltuvalt suhte olemusest on kõik need toimingud minu arvates mõnes mõttes vajalikud.
Muidugi on palju selliseid juhtumeid, kus piisab lihtsast käepigistusest või kallistusest. Tähtis on, et lõpetamine märgitaks ära mingi formaalse žestiga. Lõpetamine väärib nõustamisel erilist tähelepanu.
Karjäärinõustamisel tuleb kasutada ka tseremoniaalseid toiminguid, et tähistada saavutatut ja panna tegevusplaani koostamise kaudu paika eelseisvad muutused.Kokkuvõte
Selles peatükis rõhutatakse lõpetamise tähtsust nõustamisprotsessis. Et kirjeldada, kuidas algus ja lõpp aitavad piiritleda ja täpsustada nöustamisprotsessi, võib kasutada raamaturiiulis raamaturea lõppu paigutatava raamatuhoidja metafoori. Selles erilise tähtsusega etapis vaadatakse üle kliendi tugevad küljed ja tunnustatakse saavutatut. Ka kahjutunne ja ebakindlus on protsessi osa ning tseremoniaalsed toimingud aitavad lõpetamist tähistada. Lõpetamine ei tähenda aga üksnes tagasivaatamist - selles etapis tuuakse seosed uute algustega. Tegevusplaani koostamine ja enesejuhtimine aitavad uusi seoseid struktureerida ning omandavad seetõttu lõpetamisetapis erilise kaalu. VIII peatükk
NÕUSTAMISOSKUSTE
ARENDAMINE
Üldine kornpetentsimudel
Mõeldes kompetentside mõistele nõustamise kontekstis, on minu arvates vaja arvesse võtta väga mitmesuguseid tegureid. Kompetents , nii nagu mina seda näen, tähendab nii „olemist" kui ka „tegemist". Kuigi tulemus on kompetentside rakendamise vältimatu kõrvalsaadus, on oluline mõista, et kompetentsid hõlmavad otsestest tulemustest palju enamat. Pädev (vajalike kompetentsidega) inimene on selline, kellel on uutele olukordadele asjakohaselt reageerimiseks vajalik võimekus. Tänapäeva rahutus sotsiaal­ses ja majanduslikus kliimas on rõhuasetus uutele olukordadele selgelt väga suure tähtsusega. Eelnevates peatükkides esitatud nõustamisrr.udel peegeldab mõnevõrra eripärast karjäärinõustamise käsitust - sellist, mille puhul kujutlusvõimel ja loomingulisusel on nõustamispraktikas keskne roll. Niisuguse käsituse järgimiseks vajalike nõustamis- oskuste arendamine eeldab laiapõhjalist metoodikat. Selles peatükis kirjeldan ma kõigepealt üldist kompetentsimudelit ja seejärel käsitlen spetsiifilisemaid meetodeid, mida saab kasutada õppimise tõhustamiseks.
Ma olen koostanud kompetentsimudeli (joonis 12), mis koosneb kaheksast kompo­nendist. Neid on uurinud professor Magda Ritook Ungari Eötvös Lorandi ülikoolist. Tema uuringute aluseks on oskuste hindamise küsimustik (vt lisa 2) ja järeldused toetavad selle mudeli ülesehitust. Alljärgnevalt on esitatud mudeli peamised komponendid koos lühikirjeldusega.
Pädev (vajalike kompetentsidega) inimene on selline, kellel on uutele olukordadele asjakohaselt reageerimiseks vajalik võimekus.

Eesmärgiteadlikes
Motivatsiooni, pühendumise ja algatusvõime kutsuvad esile selge suunataju ja ees­märgiteadlikes. Inimene on valmis end täielikult ülesannete täitmisele pühendama, kui ta peab seda, mida teeb, väärtuslikuks ja näeb, kuidas tal on võimalik midagi head korda saata. Teil tuleb sõnastada oma isiklik põhieesmärk, mis väljendab teie üldist eesmärgiteadlikkust. Sellelt aluselt on võimalik lahendada isiklikke ja organi­satsioonilisi ülesandeid ausalt ja enesekindlalt.
Joonis 12. Kompetentsimudel

Probleemide lahendamine
Selles raamatus kirjeldatud nõustamismudel toob selgelt esile vajaduse probleemide lahendamise oskuse järele. Nimetatud oskus hõlmab suutlikkust leida teavet väga erinevatest allikatest, kaaluda probleemi kõiki tahke, mõelda loovalt, teha mõistlikke otsuseid ja koostada tulemuslikke tegevuskavasid. Inimesed, kes oskavad hästi prob­leeme lahendada, suudavad mõelda selgelt ka keerulistes olukordades. Kahtlemata on klientide esitatud probleemide keerukus viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud ja probleemide lahendamise oskus on väga vajalik.

Suhtlemisoskus
Oskus klientide, kolleegide , juhtide ja kogukonna liikmetega tõhusalt suhelda on üks olulisemaid ehituskive nõustamisoskuste arendamisel. Suhtlemisoskuste abil (tradit­sioonilised suhtlemistehnikad ja metafooride kasutamine) väljendavad inimesed oma mõtteid (verbaalselt, mitteverbaalselt ja kirjalikus vormis) ja saavad teistelt ideid oma vaatenurga täiendamiseks. Head suhtlejad oskavad väljendada mõistmist ja moti­veerida teisi tegutsema.

Teoreetilised teadmised
Ajakohaste teoreetiliste teadmiste arendamine ja alalhoidmine eeldab õppimist, mis ületab traditsioonilist akadeemilise ettevalmistuse perioodi. Vajadus õppida kogu elu vältel on muutunud reaalsuseks ning te peate ajaga kaasas käimiseks olema val­mis osalema erinevatel koolitusüritustel ( seminarid , konverentsid, kursused ) ja ka üldiselt palju lugema. Teadmiste omandamine eeldab ka info hankimise ja talleta­mise tõhusat süsteemi, mis võimaldab saadud teavet hõlpsasti kasutada.

Teadmiste rakendamine praktikas (efektiivsus)
Kui te püüate teooriat praktikaga ühendada, siis tuleb leida olukorrad, kus teooriat rakendada saaks. Praktiline kogemus peab olema korraldatud nii, et see oleks turvaline, asjakohane ja võimeid proovile panev ning eeldaks kriitilist mõtlemist. Turvaline keskkond on selline, kus saab vabalt riskida , teha vigu ja selle protsessi kaudu uuendus­likke ideid arendada. Asjakohasus on oluline eespool käsitletud eesmärgiteadlikkuse seisukohalt. Võimete proovilepanek innustab seadma kõrgeid eesmärke ja end oma võimete piirini pingutama. Kriitiline eneseanalüüs on vajalik selleks, et õpitavat maksimaalselt suurendada ja paindlikkust soodustada.

Organisatsiooniteadlikkus
Meid ümbritsevad organisatsioonide struktuurid eeldavad oskust töötada süsteemis, et tulemusi saavutada. Te peate mõistma kirjutatud ja kirjutamata reegleid, mille alusel organisatsioonid toimivad, ning oskama kasutada seda teadmist (ausalt), et saavutada oma eesmärke. See oskus eeldab paindlikkust, muutuse mõistmist ning
tahet teha kolleegide ja juhtorganite/otsustajatega koostööd. Niisuguste omadustega inimesed oskavad probleeme tõlgendada ja asju käima lükata.

Suhete loomine
Võime luua ja arendada positiivseid suhteid on ilmselgelt vajalik nõustamisoskus. Tulemuslik nõustaja peab looma suhteid väga erinevate inimestega eri tasanditelt. Te peate uskuma, et inimesed on teie jaoks olulised, ja seda oma tegevuse kaudu neile väljendama (vt II peatükki). Positiivsete suhete loomise oskuse ühe osa moodus ­tab teadmine, kuidas küsida ja saada tagasisidet ning kuidas teistele konstruktiivset tagasisidet anda. Tugevad tugivõrgustikud suurendavad nõustamise tulemuslikkust.

Eneseusaldus
Eneseusaldus saab alguse varasematest kogemustest, toetusest , konstruktiivsest tagasisidest, õnnestumistest, oma suutlikkuse tunnetamisest ja valmisolekust edasi liikuda. Teatud taseme saavutamiseks peate olema enesekindel, et suudaksite algatada tegevusi ja võtta riske. Te peate leidma sisemise jõu, et õppida vigadest, ja olema motiveeritud järjekindlaks jääma. Eneseusaldus viib sageli juhi ja mentori rolli.
Kompetentsimudeli komponentide omavaheliste seoste tõttu moodustavad need ühtse terviku. Nagu juba eespool mainitud, võib lisas 2 esitatud oskuste hindamise kontroll- nimekiri olla kasulik materjal, kui te olete huvitatud oma üldise taseme hindamisest.
Esitatud kompetentsimudelit on kohaldatud spetsiaalselt nõustajate jaoks. Mudeli rakendusala on aga laiem ja seda saab kohaldada ka klientidele. Mitmeski mõttes on nõustamise eesmärk edendada paljusid neist teguritest, mis on kompetentsimudelis määratletud. Klientidega töötades võib olla hea kasutada kompetentsimudelit, et aidata neil hinnata oma tugevaid ja nõrku külgi. Sellise enesehindamise tulemusena võivad esile tulla edasist arengut vajavad valdkonnad.
Järelemötlemispausid
Schoni töö (1983) osutab järelemõttemispauside kasutamise tähtsusele nõustamis- protsessis. Loovus ja tõhus probleemide lahendamine on tihedalt seotud toimuva üle järelemõtlemise ja järgmiste sammude kavandamisega. Tavaliselt võetakse selliseks järelemõtlemiseks aega üksnes nõustamisseansside vahelisel ajal. Juba selle raamatu nõustamistavadele pühendatud osas (II peatükk) viitasin võimalusele kasutada järele- mõtlemispause ka nõustamisseansside ajal. Sellega ei taha ma öelda, et nõustamis­seansside ajal üldse järelemõtlemist ei toimu, vaid pigem seda, et nõustajatel on keeruline keskenduda täielikult kliendile ning samal ajal mõtiskleda võimalike hüpo­teeside ja uute suundade üle.
Loovus ja tõhus probleemide lahendamine on tihedalt seotud toimuva üle järelemõtlemise ja järgmiste sammude kavandamisega.
Üks võimalus kasutada mõtlemispause nõustamisseansside raames on panna kohe alguses paika kava. Nõustaja võiks öelda näiteks midagi sellist:
„ Täna teeme kokku umbes 30 minutit tööd ning seejärel peame pausi, et hinnata, mida me oleme saavutanud, ja mõelda, kuidas peaks edasi tegutsema."
Sellise töökorralduse tavaks muutmisega aitate klientidel käsitada järelemõtlemispausi nõustamisprotsessi ühe osana. Nõustamisseansi ajal võiksite te sobival hetkel teha ettepaneku võtta veidi aega järelemõtlemiseks ja öelda, et te lähete mõneks minutiks ruumist välja. Julgustage klienti mõtisklema selle üle, mida on saavutatud ja millises suunas peaks edasi liikuma, sellal kui teie hindate olukorda ja mõtlete, mida järgmiseks teha. Nõustamisruumist väljumine annab teile aega teistega konsulteerida (vajaduse korral) ja toimunu üle põhjalikult järele mõelda. Nende järelemõtlemispauside ajal on sageli kasulik püüda sõnastada metafoori, mis kirjeldaks toimunu põhielemente. Metafoor võib olla kasulik ka seetõttu, et viitab viisidele, kuidas nõustamine võik
sedaspidi teistsuguses suunas kulgeda. Pärast lühikest pausi, mis ei tohiks kesta üle kolme minuti, tulge ruumi tagasi ja jagage oma mõtteid kliendiga. Paluge kliendil rääkida, milline on tema arvamus, ja siis rääkige enda omast. Seda konkreetset meeto­dit kasutanud nõustajad on öelnud, et väike paus võimaldas neil mõtteid selgitada ja nõustamisprotsessis toimuvat paremini mõista. Paus tundus olevat eriti kasulik olukordades, kus klient kippus hajevil olema ja nõustaja arvates oli vaja kindla­piirilisemat struktuuri.
Nõustamisruumist väljumine annab teile aega teistega konsulteerida (vajaduse korral) ja toimunu üle põhjalikult järele mõelda.
Anderson (1991) kirjeldab veel üht meetodit, mille aluseks on peegeldusmeeskonna idee. Selle meetodi puhul vaatlevad teised nõustajad nõustamisseanssi peegelklaasi tagant, sobival hetkel seanss katkestatakse ning vaatlejad vahetavad nõustaja ja kliendiga kohad. Seejärel arutlevad vaatlejad, mis mõtteid toimunu neis tekitas, ning nõustaja ja klient astuvad vaatlejate rolli, kuulates arutelu. Pärast seda tulevad klient ja nõustaja nõustamisruumi tagasi ning arutavad oma reaktsioone kuuldule. Sellist infovahetust kliendi ja nõustaja ning vaatlejate vahel võib nõustamise käigus mitmel korral kasutada. Kuigi see võib anda väga huvitavaid ja põnevaid tulemusi, tuleb siiski silmas pidada paari ettevaatusabinõu. Kirjeldatava meetodi kasutamine peab olema nõustaja ja kliendi vahel enne läbi arutatud. Vaatlejatele tuleb rääkida, kuidas nad peaksid sõnastama oma märkused, mis nõustamisruumis välja öeldakse. Selle meetodi kasutamise eesmärk on osutada kliendi tugevatele külgedele ja arutelu tuleb väga hoolikalt korraldada. Peegeldusmeeskonna kasutamine pakub põnevaid võimalusi, kuid nagu enamiku jõuliste meetodite puhul, tuleb seda rakendada taktitundeliselt ja lugupidavalt.
Nõustajatele võiksid leida järelemõtlemiseks aega ka väljaspool nõustamisseansse. Mõnele inimesele sobib eelkõige vaikne mõtisklus, teiste jaoks on aga tõhusam olla aktiivne ja panna oma mõtted pabertahvlile kirja. Ka olukorra arutamine teiste inimestega on tavaliselt tulemuslik moodus nõustamisprotsessi eri tahkude selgita­miseks.
Empaatia kolm nägu
Vaatamata tõigale, et selles raamatus on rõhuasetus nõustamismeetoditel, ei tohiks tähelepanuta jätta empaatiat kui nõustamise üht alustala. Tavaliselt eeldatakse nõustamiskoolitustel, et osalejatel on vajalik empaatia olemas, ja eesmärk on eelkõige õpetada inimestele, kuidas empaatiat väljendada, kasutades fraase nagu ,,7'e tunnete .... sestKuigi kirjeldatud lähenemisviisil on aktiivse kuulamise õppimisel kahtlemata tähtis osa, tundub see kohati pealiskaudne ja paneb mõtlema, kas me mitte ei piirdu ainult väliste ilmingute vaatlemisega. Loomulikult on inimeste oskus empaatiat kasutada väga erinev. Mis on selle erinevuse põhjused?
Michael Schwalbe (2007) töö, mis käsitleb rollide võtmist, näib olevat empaatia alli­kate mõistmiseks asjakohane. Empaatia arenemise erinevuste selgitamisel tuleks arvestada vähemalt kolme teguriga .
Empaatiliselt reageerimise oskus ei sõltu ainult aktiivse kuulamise treeningust, vaid ka paljudest teistest kogemustest ja mõtisklustest.
Esimene tegur, TÄPSUS, viitab inimese võimele mõista täpselt teiste inimeste mõtteid ja tundeid. Täpsus pärineb situatsioonidest, kus inimesed on sunnitud keskenduma teiste soovidele ja tunnetele. Niisuguses olukorras on tähtis täpselt tõlgendada, kuidas teised olukorda tajuvad. Kirjanduses võib leida hulga lugusid võimsate valit ­sejate kohta, kes õpivad oma kunsti sel teel, et tulevad oma võimupositsioonilt alla ja võtavad endale tavainimese rolli. Paistab, et inimestega tegelemist ei saa õppida võimupositsioonilt. Tõeline empaatia omandatakse vaid võimu puudumise ja aland­likkuse kaudu. Rakendades seda tingimust laiemalt, oleks minu arvates õiglane öelda, et nii mitmeski mõttes on nõustajal eriline võimupositsioon. Kõiketeadva spetsialistina tegutsemine võib minna vastuollu empaatia arendamisega. Nõustajad, kes soovivad suurendada oma empaatiat teiste inimeste suhtes - vähemalt täpsuse mõttes -, võiksid otsida olukordi, kus nad suhtlevad inimestega vabana nõustajarollist, või mõelda
neile aegadele, kui nad ise hädas olid, seistes näiteks silmitsi sellise probleemiga nagu töökoha kaotus.
Teine empaatiategur on ULATUS. Inimesel võib olla hea empaatia väljendamise oskus, kuid tema empaatia on väga väikese ulatusega. Oma empaatia ulatuse laiendamiseks on vaja hankida erinevaid kogemusi, suheldes eri taustaga inimestega. Suhete kaudu meist erinevate inimestega õpime hindama erinevaid vaatenurki maailmale. Selliste teadmiste omandamist täiendab hoolikas vaatlus ja inimeste lugude kuulamine . Teistsuguse mõtteviisiga inimestega kohtutakse nii oma tutvusringkonnas kui ka väljaspool seda. Lihtne on jääda vanadesse roobastesse ja lävida ainult kitsa suhtlus­ringiga. Meil on nõustajatena ainulaadne võimalus õppida täielikult mõistma teiste inimeste vaatenurki, kui me julgustame kliente oma lugusid rääkima ja neid kuulame.
Kolmas ja viimane empaatia mõõde on SÜGAVUS. Tõeline empaatia läheb pindmistes! küsimustest sügavamale ja puudutab keskseid elumuresid. Inimesed õpivad sügavust tähendusrikaste lähisuhete kaudu. Osavõtlikkust suurendavad inimsuhetega seotud kogemused ja nende analüüs. Me peame olema kogenud küpset suhet, et võiksime mõista inimeste käitumist.
Täpsuse, ulatuse ja sügavuse käsitlemine nõustamiskoolitusel ja nõustajate arenda­misel rikastab empaatia õppimise võimalusi. Elukogemused ja toimunu analüüs on peamised komponendid, millest moodustub empaatia. Empaatiliselt reageerimise oskus ei sõltu ainult aktiivse kuulamise treeningust, vaid ka paljudest teistest kogemustest ja mõtisklustest. Empaatilise mõistmise otsingute üheks näiteks, mille üle võiks mõelda, on alltoodud lühendatud versioon Sumiko Nishizawa luuletusest pealkirjaga «Tabamatut tabamas".
Ma sõitsin Kanadasse, et otsida tundmatut,
et paremini mõista lapsi
oma klassis.
Nende ja minu vahele oli tekkinud liiga suur lõhe.
Ma arvasin varem,, et mõistan neid hästi - 40 särtsakat Jaapani last.
Igal hommikul tulid nad minu juurde ja rääkisid oma lugusid, toredaid lugusid rohelistest kilpkonnadest, poolkuust või küpsekartulitest taldrikul.
Pärast aastatepikkust tööd arvasin, et ma oskan neid kuulata, et ma oskan nendega rääkida, et ma oskan õpetada.
Oma väikeses maailmas arvasin, et ma mõistan oma lapsi.
Ühel päeval tuli minu klassi üks tüdruk.
Ta tundus olevat täpselt nagu teised, aga ta oli kolm aastat õppinud New Yorgis .
Ta oli elav, ainulaadne ja jutukas , hoopis erinev teistest.
Ma püüdsin teda muuta, et ta sobiks minu klassi.
Ta muutus vaikseks.
Ühel päeval kohtasin ma üht Korea-Jaapani tüdrukut, ta oli uje ja vaikne,
tema vanemad muretsesid ta turvalisuse pärast.
Ma ei saanud aru,
miks nad nii väga muretsevad.
Aasta lõpu poole ta naeratas, aga vaikis endiselt.
Kultuurid, keel, rahvus - mida teadsin mina maailmast?
Ma loobusin õpetamisest ja sõitsin Kanadasse, et otsida tundmatut, et paremini mõista lapsi oma klassis.
Nende ja minu vahele oli tekkinud liiga suur lõhe.
Pärast viit aastat Kanadas hakkasin ma mõistma Ameerika tüdruku energilist vaimu,
Korea-Daapani tüdruku rassismihirmu.
Ma tean nüüd, mis tunne on enamusest erineda.
Ma otsin ikka veel tundmatut ja ebaselget, püüan ikka veel mõista kõiki oma klassi lapsi.
Ma õpin ikka veel maailma tundma
ja loodan ikka veel õpetada neile maailma laiust ja sügavust.
Selles luuletuses jagab Sumiko Nishizawa oma raskusi teiste mõistmisel ja otsuse­kindlust oma vaatenurka avardada. Ta on võtnud nõuks laiendada kogemuste kaudu oma teadmisi maailma kohta ja mõista teda ümbritsevate inimeste tegelikku elu. Kuigi me kõik ei pea nii dramaatilisi karjäärimuutusi läbi tegema, on ka meil vaja tunnistada oma maailma väiksust.
Nõustamismudeli rakendamine praktikas
Üks asi on erinevatest nõustamismeetoditest ja hoiakutest lugeda, nende praktikas rakendamine on midagi muud. Nõustajate juhendajana täheldasin ma sageli probleeme, kui mu õpilased püüdsid selles raamatus käsitletud lähenemist oma nõustamispraktikas rakendada. Üks neist, mida ka juba varem mainisin, seisneb selles, et mõnel inimesel on raske probleemi määratlemise juurest edasi liikuda. Kui nii juhtub, kasutab nõustaja hästi aktiivse kuulamise oskusi, sealhulgas empaatiat, kuid ei suuda panna paika selget nõustamissuunda. Edasiliikumise asemel tundub nõustamisprotsess kulgevat ringiratast. Sellest probleemist vabanemine on tihti seotud eneseusalduse kasvatamise ja riskialtima hoiaku võtmisega. Ametit õppivad nõustajad peavad tegutsema enese­kindlalt ning neid tuleb julgustada kasutama oma intuitsiooni (Amundson, Harris- Bowlsbey & Niies 2009). Kõigutada tuleb ka veendumust loovuse ja kujutlusvõime puudumise kohta. Loovuse uuringute tulemustest ilmneb, et inimesed kasutavad oma loomingulist potentsiaali sageli puudulikult varasemate negatiivsete kogemuste tõttu ja hirmust end avatult väljendada
.läbi viima. Selle asemel, ei kiirustada läbi probleemi määratlemise etapi, peaksid nad võtma endale piisavalt aega kliendi loo kõikide aspektide uurimiseks. Ametit õppivad nõustajad peavad tegutsema enesekindlalt ning neid tuleb julgustada kasutama oma intuitsiooni.
Hoopis teist laadi takistus tekib siis, kui nõustaja muutub erinevate probleemila- hendamise ülesanne suhtes liiga entusiastlikuks ning laseb silmist nõustamissuhte ja probleemi olemuse. Sellesse võrku takerdunud nõustajad kasutavad sageli innukalt uusi meetodeid, kuid ei ole valmis pühendama aega ja energiat probleemide algpõh­juste uurimiseks. Kliendid võivad tunda end seetõttu segadusse aetuna ja ebakindlalt nõustaja kavatsuste suhtes. Vähendamaks probleeme kõnealuses valdkonnas, peavad nõustajad vähendama oma sõltuvust meetoditest ja nõustamisprotsessi kaalutletumalt
CVJ
Sama takistusega seondub olukord, kus nõustaja soovib täita nõustamisseansid mitme­suguste probleemide lahendamise ülesannetega. Selle stsenaariumi puhul muutub meetodite kasutamine omaette eesmärgiks ja ilmneb kalduvus libiseda mööda pealis­pinda sisusse süvenemata. Konkreetse meetodi võimaluste täieliku realiseerimise asemel liiguvad nõustajad liiga kiiresti järgmise tegevuse juurde. Ükski nõustamis- meetod ei ole mõeldud olema eesmärk omaette. Tulemuslikud nõustajad mõistavad seda ning neil on tarkust ja kannatlikkust meetodite õigeks rakendamiseks.
Veel üks komistuskivi, mida ma olen täheldatud, ilmneb siis, kui nõustaja aitab kliendil liikuda probleemi määratlemiselt probleemi lahendamise suunas. Paljud nõustajad heidavad seda tehes oma empaatia kasutamise oskused kõrvale ja kesken­duvad rohkem konkreetse meetodi parameetritele. Eriti sageli juhtub niimoodi siis, kui nõustaja alles õpib uusi probleemilahendusmeetodeid ja ta keskendub rohkem sellele, mis hakkab juhtuma, kui sellele, mis parasjagu tema silme all toimub. Empaatia ei ole midagi sellist, mille võib nõustamise ajal suvalisel hetkel välja lülitada. Nagu ma eespool mainisin, on empaatia nõustamise vundament ja peab seega alati olemas olema.
Harjutamise käigus õpivad nõustajad säilitama klientide suhtes empaatiat ka aktiiv ­semate meetodite rakendamise korral. Just selline kahe poole ühendamine on aktiivsel kaasamisel põhineva nõustamismudeli keskmes.
Audio- ja
videosalvestiste kasutamine
Kahtlemata aitab audio-ja videosalvestiste kasutamine nõustajatel oma nõustamis- oskusi parandada. Schon (1983) käsitleb professionaalse eneseanalüüsi tähtsust. Tehnika aitab meid selles protsessis. Kui nõustaja näeb ja kuuleb end tegutsemas, saab ta hakata hindama oma nõustamise tulemuslikkust. Nõustamissalvestuste hinda­misel soovitan ma nõustajatel pöörata tähelepanu nii positiivsele kui ka negatiivsele (Borgen & Amundson 1996b). Paljud nõustajad kipuvad keskenduma sellele, mis ei läinud hästi, ega pane tähele hetki, mil nad tegutsesid tulemuslikult.
Kui nõustaja näeb ja kuuleb end tegutsemas, saab ta hakata hindama oma nõustamise tulemuslikkust.
Otsides kliendi käitumisest positiivseid näiteid, peaksid nõustajad tähelepanelikult kuulama, kas leidub (nii verbaalseid kui ja mitteverbaalseid) vihjeid vaatenurga muutumise kohta. Järgmised tsitaadid illustreerivad klientide ütlusi, milles võib näha vaatenurga muutumist.
„ Kui ma siia tulin, polnud mul aimugi, et nõustamine on nii kõikehõlmav.
Ratta nägemine pani mind hoopis teisiti mõtlema."
„Ma arvasin alati, et ma ei oska inimestega suhelda. See tänane harjutus pani mind mõtlema. Võib-olla olen ma asjast valesti aru saanud. See, et ma ei taha olla juht, ei tähenda veel, et mulle ei meeldi inimesed."
„Ma ei oleks osanud arvatagi, et meditsiinivaldkonnas on nii palju ametikohti. Ma arvasin, et seal töötavad ainult arstid või õed, aga tuleb välja, et võimalusi on palju rohkem."
„Iseenda nägemine intervjuu harjutuses videolindilt avas mu silmud. Uskumatu, kui tihti ma oma märkmeid vaatasin, kui minult midagi küsiti."
„Niimoodi kokkupanduna paistab see tõesti huvitav. Kõik tundub viitavat kas sotsiaaltööle või õendusele. Ma arvan, et nüüd on aeg otsus ära teha."
Neist näidetest ilmneb, et vaatenurga muutus võib seisneda väga väikeses mõtteviisi muutumises. Alati ei ole tegemist ahliaa-elamusega ja me peame panema tähele nii väikeseid nihkeid kui ka suuri muutusi. Vaatenurga muutumise soodustamine ja jälgimine on tähtis nõustamisoskus. Sageli on nõustajad mingil tasandil teadlikud muutuse toimumisest, kuid ei oska kliendi mõtteviisi muutumise konkreetseid hetki selgelt välja tuua. Selle oskuse harjutamine aitab arendada suuremat teadlikkust nõustamisprotsessist ja sellest, kuidas muutus toimub.
Audio-ja videosalvestiste tegemine ja kasutamine ei ole kõikides olukordades võimalik ega otstarbekas. Kui lindistamine ei ole võimalik, võiksid nõustajad tagasivaatamise protsessi veidi teisiti korraldada. Nad peaksid antud nõustamisseansil toimunu ja räägitu kohe pärast seansi lõppu mõttes läbi vaatama ja tegema oma tähelepanekute kohta üksikasjalikke märkmeid (või lindistama oma kirjeldused). Tõlgendamise asemel olen ma lihtsalt palunud nõustajatel kirjeldada, mis nõustamisseansil toimus, ja seejärel nõustamisprotsessi üle mõtiskleda, kasutades kriitilise enesehindamise toe­tuseks oma märkmeid.
Juhendaja otsene panus
Nõustamiskoolitustel kasutatakse juhendamise (supervision) raames muuhulgas videosalvestisi. Praktiseerivatelt nõustajatelt aga ei saa tihti niisugust tagasisidet. Peamine tagasiside saamise võimalus avaneb nende jaoks juhtumite arutamise käigus. Kord töötasin ma olukorras, kus ei saanud kasutada salvestusseadmeid ega jälgida nõustamist läbi peegelklaasi, ja seetõttu töötasin ma välja otsese juhendamise meetodi, mis tundus hästi toimivat. Ma avastasin, et seda kasutades on võimalik teha üht-teist rohkemat, kui tavaline juhendamine võimaldaks. Enne selle meetodi eeliste ja puuduste käsitlemist tahaksin lühidalt kirjeldada oma kolmeastmelist juhendamissüsteemi.

Ettevalmistused
Nõustaja informeerib oma klienti, et nõustamisprotsess hõlmab juhendaja korrapära­seid külastusi (minu kogemuste kohaselt ei ole enamikul klientidel selle vastu midagi, kui just nõustaja ise nende külastuste pärast ülemäära ärevil ei ole). Oluline on siin­juures see, et külastused kuuluvad tavapärase rutiini hulka ega tähenda seega, nagu toimuks midagi erilist. Nõustaja kinnitab kliendile, et kui juhendaja külastuse aeg talle mingil põhjusel ei sobi, siis seda arvestatakse. Lühike sissejuhatav külastus aitab suhteid luua.

Juhendaja külastus
Millalgi nõustamisseansi keskel koputab juhendaja uksele ja küsib, kas aeg külastuseks on sobiv. Nagu ma eespool mainisin, siseneb juhendaja ruumi üksnes nõustaja ja kliendi kutsel. Kui aeg külastuseks on sobiv, räägib nõustaja kokkuvõtlikult, mis on toimunud (paludes kliendil seda kinnitada), ja seejärel jätkab nõustamist. Juhendaja võtab tavaliselt vaatleja rolli ja räägib vaid siis, kui temalt seda palutakse. Pärast vaatlemist (mis kestab umbes 15 minutit) kommenteerib juhendaja, kas kõik tundub kenasti minevat, ja lahkub nõustamisseansilt. Järgmistel nõustamisseanssidel võib samadel alustel korraldada veel külastusi
.Mõnel juhul võib osutuda vajalikuks, et juhendaja läheks vaatlemisest kaugemale ja sekkuks nõustamisse. Austades nõustaja ja kliendi vahelist suhet, võib juhendaja neil juhtudel kliendiga tegeleda, andes talle teavet või kasutades mõnd konkreetset nõustamismeetodit. Selline otsene sekkumine peaks olema hästi ajastatud ja toimima sisuka näitena. Väga tähtis on, et juhendaja ei võtaks nõustamisseanssidel kontrolli nõustajalt enda kätte.

Analüüsimine
Nagu igasuguse juhendamise korral, soovitatakse toimunu põhjalikult läbi arutada. On oluline, et neil kohtumistel ei keskenduks juhendaja mitte ainult sellele, mida ta isiklikult tähele pani, vaid käsitleks juhtumit tervikuna . Seda silmas pidades peaksid nõustaja ja juhendaja olema teadlikud, kuidas jälgitud lõigud sarnanevad nõustamise käigus aset leidnud muude sündmustega või erinevad neist.
Otsese juhendamise meetodi kasutamisel olen ma saanud teadlikuks selle eelistest ja ka puudustest. Plusspoolele jääb see, et vahetu vaatlemine ja ettenäitamine on kindlasti kasulik. Ruumis sees olemisega kaasneb midagi erilist, mis teiste vaatlus­viiside (nt peegelklaasi ja audio- või videosalvestiste) kasutamisel kaotsi läheb. Puudustest rääkides võib mainida katkestust, mis kaasneb nöustamisruumi sisene­misega. Ma olen harjutamise ja taktitunde abil õppinud katkestuse mõju vähendama, kuid see võib sellegipoolest oluline tegur olla. Alati tuleb ka jälgida, et ei õõnestataks nõustaja autoriteeti nõustamissuhtes.
Nõustamisjuhturni kirjeldamine metafoori abil
Selles raamatus on läbivalt rõhutatud metafooride kasutamist kui kliendi probleemide väljendamise ja lahendamise üht vahendit. Metafoorid on piltlikud mahutid, millesse saab paigutada väga mitmesugust teavet. Metafooride mõistmise ja muutmise abil on teil võimalik aidata klientidel saada uusi teadmisi enda kohta.
Ma olen laiendanud metafooride kasutamist juhtumi kui terviku kirjeldamisele, sest piltlikud kujundid võimaldavad teavet hästi sünteesida (Amundson 1988). Mõned Stone'i ja Amundsoni uuringud (1989) on toetanud selle meetodi kasutamist ka nõustajate koolituses. Lisaks on Guiffrida, Jordan, Saiz & Barnes (2007) hiljuti kirjan­ duse kriitiliselt üle vaadanud ja jõudnud järeldusele, et see meetod on uus oluline areng juhendamise ja koolituse valdkonnas.
Metafooride väljendamine joonistuste kaudu pakub võimalust keskenduda millelegi väga konkreetsele.
Esimese sammuna piltliku käsituse loomisel juhtumist palutakse nõustajatel kirjeldada oma kliente mõne metafoori abil (näiteks „udus ekslev inimene" või „keegi, kes kasutab zongleerimisel liiga palju palle").
Neist kujunditest võib lihtsalt rääkida, samuti võib neid väljendada joonistuste kaudu. Kui metafoor on välja mõeldud, palun ma nõustajatel mõelda, kuidas nad ennast selles olukorras näevad. Näiteks üks nõustaja kirjeldas oma klienti kui inimest, kes zongleerib liiga paljude pallidega. Kui ta kujutles ennast sellele pildile, nägi ta end põrandale kukkunud pallide üleskorjajana.
Kui kujund on selgelt määratletud, võivad nõustajad hakata analüüsima loodud kujundi eri elemente. Viis põhitegurit, mida tuleks uurida, on järgmised:

nõustamisprotsessi kulgemise suuna tajumine ;

nõustaja optimism võimalike tulemuste suhtes;

kliendi ja nõustaja vahelise suhte lähedus ja olemus;

mil määral nõustaja tunneb end probleemi eest vastutavana, ja

mõjusus, mida nõustaja nõustamisprotsessi hinnates tunnetab. (Amundson 1988, lk 392)
Kui jätkata näidet, kus nõustaja korjas põrandalt kokku palle, mille klient oli sinna pillanud, siis võib näha, et nõustaja tunnetab mingit suunda, ent see ei pruugi olla ehk kõige kasulikum. Esitatud kujund peegeldab kindlasti ka kasutuse (mõjususe puudumise) tunnetamist ja pessimismi. Nõustaja ja klient teevad koostööd, kuid nendevaheline suhe ei ole kuigi lähedane. Nõustaja tundub võtvat enesele suurema osa vastutusest probleemide (maha kukkuvate pallide) lahendamise eest.
Metafoori muutmine võib olukorra dünaamikat muuta. Oletame näiteks, et nõustaja lõpetab pallide kokkukorjamise ja laseb sündmustel mõnda aega kulgeda. Probleemid võivad lühikest aega süveneda, kuid klient võib ka hakata end tundma suutlikumana. Toodud näite puhul võiks nõustaja aidata kliendil keskenduda tähtsamatele pallidele ja/vöi töötada välja paremad zongleerimismeetodid.
Metafooride väljendamine joonistuste kaudu pakub võimalust keskenduda millelegi väga konkreetsele. Paljud nõustajad näitavad oma joonistusi klientidele ja kasutavad neid konkreetse nõustamisjuhtumi kirjeldamisel. Nii saab joonistusest veel üks nõustamisvahend, mis aitab klientidel oma olukorda paremini mõista (antud juhul nõustaja silmade läbi). Samuti võib olla huvitav võrrelda, milliste metafooridega kliendid ennast ise kirjeldavad ja kuidas neid näevad teised inimesed. Nõustamis­juhtumi kirjeldamisel metafooride abil on peamine eesmärk aidata nõustajatel mõista nõustamissuhte dünaamikat.
Kokkuvõte
Tulemusliku nõustamise õppimine on pidev protsess. Kompetentsimudeli eri osad illustreerivad selle arengu laiapõhjalisust. Võib nii mõneski mõttes öelda, et kohale ei jõuta kunagi ja naudingut pakuvad nii erinevad paigad kui ka teekond .
Ma olen mitu korda rõhutanud, kui tähtis on loovus ja kujutlusvõime, ning pean neid omadusi nõustamisprotsessi olulisteks elementideks. Kui Rogersi põhitingimusi - austust , empaatiat ja siirust - rakendatakse loovalt ja kujutlusvõimet kaasates, saab nõustamisest kunst ja teadus. Karjäärinõustamine peab rajanema laiemal ja paindlikumal alusel, et see oleks kasuks meie praeguse maailma määramatusega heitlevatele klientidele.
Paindlikkus, millele ma siin viitan, puudutab mitut eri tasandit. Kõige lihtsam tasand on küsimus, kuidas karjäärinõustamine erineb psühhologilisest nõustamisest. Näiteks IHerr (1997) kirjutab karjäärinõustamise ja psühholoogilise nõustamise suuremast ühtesulamisest. Nõustamispraktikas osutab aktiivse kaasamise mudel kindlasti vajadusele uurida olemasolevaid nõustamistavasid ning lisada neile aktiivsema ja loomingulisema nõustamise meetod.
Viimases peatükis keskenduti nõustaja isiklikule ja kutsealasele arengule. Nõustajate koolitus ja arendamine peavad käima käsikäes uute nõustamismeetoditega. Just selles valdkonnas olen ma kõige rohkem probleeme kohanud. Liiga lihtne on käia mööda hästi sissetallatud rada, isegi kui see viib vales suunas. Loodetavasti juhib see raamat tähelepanu vajadusele vaadata kaijäärinõustamisele uue pilguga, et mõnd selle tahku tõhustada.