Marie Udam Identiteediproblemaatika Siegfried von Vegesacki teoses ,,Balti tragöödia" Baltisaksa kirjandus eesti kirjandusloo taustal (FLKU.05.076) Tartu 2011 ,,Võõras rahvas sinu üle, võõras rahvas sinu all sa oled sakslane, sa oled üksi." Nii tundis peategelane Aurel Siegfried von Vegesacki romaanis ,,Balti tragöödia". Aurel teadis, et ta on sakslane, kuid ei suutnud end 19. sajandi lõpu ja 20. alguse Liivimaal siiski leida. Korraga puhusid tuuled nii idast kui ka läänest. Määravaks sai aga see, mida arvasid Baltikumi
Retsensioon Dr. Bertrami teosele ,,Tartu tudengid 50 aastat tagasi" Doktor Bertram pöördub lugeja poole tõdemusega, et Tartu linn on muutunud. Seesuguse väitega võib raamatut alustada ükskõik mis ajal, ka praegu, 200 aastat hiljem, kuid härra Bertram keskendub siiski 19. sajandi esimese poole keskpaigale. Oma kirjutises maalib ta lugeja silme ette värvika pildi tudengilinna üliõpilasest ning seda nii välimust kui ka läbi lugude iseloomu tutvustades ja kirjeldades. Raamat koosneb kolmest jaost, milles omakorda on kirjas pildikesi tolleaegsest Eestist. Esimeses osas on pigem üldpilt, et lugeja saaks silme ette korraliku kujutluse ajastust ja ajaloost, mis teises jaos, kus kirjas lood, kõvasti abiks on. Tudengitembud ehk jutustused toovad lugejani üliõpilase lõbusa, samas kohati kehva elu ja annavad edasi kujutelma, kuidas varem aega veeti. Tahes-tahtmata tekitavad lood võrdlusmomendi tänapäevaga ning ehk kõige parem...
KEELATUD SUHTED Esimesed kirjalikud teated eestlaste seksuaalkäitumisest pärinevad võõraste sulest ja suhteliselt hilisest ajast. Pole ka ime, et näiteks Läti Henrik 13. Sajandi sõjakeerises paganate „pattudele“ (sest mille muuna kohalike elanike kombeid võinuks tollal kristlike silmis paista) tähelepanu ei pööranud. Saksa ja rootsi kirjamehi iseloomustas mõistagi kristlik vaatenurk. Seepärast suhtus enamus neist maarahva kommetesse umbusklikult või halvakspanuga. Igaühe isiklikust ilmavaatest sõltus vaid see, kas patuelus peeti süüdlaseks sakslastest ülemkihti või talurahva enda pahelist loomust. Baltisaksa kirjamehed kujutasid eestlasi enamasti, kui häbituid endassetõmbunuid olevusi, kes ei loobunud paganlikest rituaalidest. Sama moodi on kirjeldatud ka mõisnikke ja nende endi kombeid, tihti manitsuse vormis. Mõisas maksis teine kõlblus, kui külas. Herraste juures maksis põhjusmõte, et sugulik ühendus orjadega ei häbi...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
