Tooma Katsebaas (0)

Tooma Katsebaas
Eesti Vabariigi algusaastail tekkis suur vajadus haritud maaparandusmeistrite järele. Selle lünga täitmiseks avatigi 1928. aastal Tooma Sookultuuri ja Maaparanduse Kool.
Selleks, et saada maaparandusmeistri diplom , tuli kaks aastat koolipinki nühkida. Koolis õppis 30−40 õpilast ja koolmeistreid oli kuus. Kooli esimeseks direktoriks oli Enn Terasmäe, kes pidas seda ametit viis aastat. Siis asus kooli etteotsa Osvald Ojaveer, kes oli sel ametikohal kuni kooli likvideerimiseni fašistliku okupatsiooni päevil.
Koolis õppis noormehi üle kogu Eesti. Selleks, et koolis hakkama saada, pidid olema tugev ja töökas poiss. Nõrgad langesid õige pea välja. Õppeaineid oli palju. Peamine rõhk oli edaspidises töös vajaminevatel ainetel: maaviljelus , sookultuur, maaparandus , geodeesia, loomakasvatus , piimandus, turbatehnoloogia, arvepidamine. Olid ka üldained. Lisaks õpiti aiandust, tervishoidu ja suurt tähelepanu pöörati ka laulmisele. Kooli lauluõpetaja oli Linda Raus, kes pani poisid laulma ja isetegevust tegema. Suures aus oli ka kehaline kasvatus.
Suvel saadeti kõik õpilased riigimõisatesse praktikale. Seal ootas poisse ees füüsiline töö, kus tuli kasutada õpitud teadmisi. Tuli käsitsi kaevata kraave, teha loodimistöid jne. Kui vaja, tuli ka villkopp (pika varrega nõu vedeliku tõstmiseks) kätte võtta ja peldik puhtaks teha.
Koolis ei olnud õppemaksu, kuid suvel tööga teenitud rahast tuli osa loovutada söögi tarvis. Kooli kokk oli Linda Rooma, kes hiljem töötas Tooma Katsebaasis karjabrigadirina kuni pensionile minekuni. Kool oli täielikult isemajandav. Kasvatati kartuleid, vilja, köögivilju ja ka vähesel määral sigu. Viimastest saadi toidulauale liha. Kõiki töid tegid õpilased ise.
Kooli lõpetanud said tööd üle Eesti. Nende teadmisi said kasutada ka talumehed, aga oli ka selliseid talumehi, kes noori õppinud poisse ei usaldanud ja tegutsesid ikka iseenda tarkusest, olgugi et valed töövõtted sageli kätte maksid. Ent paljud ei tahtnud maade ( soode ) ülesharimisest kuuldagi. Eesti riik oli aga suuna võtnud põllumajandusele ja hiljem tuli neilgi uuendustega kaasa minna.
Koolis oli õpilaste omavalitsus, eesotsas õpilasvanemaga, kes oli sidepidajaks õpilaste ja õpetajate vahel. Oli ka agronoomilise nõuande büroo, mis pakkus juhatust talude maaparanduses ja raamatupidamises. Kool sai tegutseda 15 aastat. Paljud läksid hiljem edasi kõrgkooli. Mitmed kohalikud lõpetajad jäid aga ka Toomale tööle. Siinsetest lõpetajatest olid Heino Laanemets, Hugo Kaljumäe ja August Peedo kuni oma elu lõpuni siinsete tööde ja tegemistega seotud. Mitmetest lõpetajatest said nõukogude ajal agronoomid, kolhooside esimehed ning teadustöö tegijad õpitud alal. Kooli likvideerimise järel jaotati väärtuslik kooli raamatukogu teiste tehnikumide ja koolide vahel ära.
Toomale ei rajatud kooli juhuslikult. 1908. aastal asutati Tartu Balti Sooselts, mille üheks ülesandeks oli sookatsejaama asutamine. 1910 . aastal asutaski Balti Sooparanduse Selts Toomale sookatsejaama, millele kuulus üle 120 ha maad. 1928. aastal rajati Toomale kool.
Tähtsam ülesanne oli Sooparanduse Seltsil rohumaade rajamine, parandamine ja teaduslik juhtimine. Just looduslikud rohumaad, mis enamuses asusid soo- ja soostunud maadel, vajasid kultiveerimist. Selle tarbeks osteti 1910. aastal Tooma talu, mis andiski Tooma Katsejaamale ja hiljem Tooma Katsebaasile nime. Algas hoogne areng ja see kestis kuni 1914. aastani, mil algas I Maailmasõda. Katsejaam alustab tööd uuesti alles 1920. aastal.
Balti Sooseltsi poolt kinnitatud temaatika kohaselt oli uuritavate küsimuste ring lai ja mitmekesine. Katsejaam pidi hindama balti soid taimekasvatuse , alus- ja kütteturba tootmise seisukohalt, uurima soode kuivendust, mullaharimise ning väetamise viise, ühtlasi aretama turbamuldadele sobivaid taimesorte jne. Eriline rõhk oli pandud kultuurrohumaade sooniitudele rajamise küsimustele. Tuli uurida madalsoode kuivendus - ja kasutusmeetodeid. Kool sobiski suurepäraselt seltsi tegevust toetama.
Nõukogude ajal kool enam tööd ei jätkanud, kuid just olemasolevate hoonete ja maade baasil tekkis kollektiviseerimise ajal 1949. aastal Tooma Katsebaas.
Tooma Katsebaasis jätkus soode kultiveerimine koos loomakasvatuse ja põllumajandussaaduste tootmisega. Loodi teadlastele head uurimistingimused ja tõestati uuringute põhjal, et soos võib kasvatada peaaegu kõiki rohumaakultuure ning ka põllukultuure. Kuna soos on teatavasti suured temperatuuri kõikumsed (-8 kuni 48 kraadi), siis tekkis vajadus temperatuuride vaatlusandmete järele. Nii loodi 1950. aastal Toomale ka esimene Eesti Vabariigi Soohüdrometeoroloogiajaam, mille vaatlusandmete tulemusi kasutati kuivendusvõrkude ja kultuurrohumaade rajamisel. Heintaimed taluvad temperatuurikõikumisi hästi. Põuagagi saab hea saagi, sest niiskust on piisavalt. Soos saadi põllukultuuridest näiteks peakapsa saagiks 700 tsentnerit hektarilt. Kui ei olnud tugevaid öökülmi, andis kartulgi 500 tsentnerit hektarilt.
1956. aastal moodustati Sakus Jõgeva Sordiaretusjaamast ja 1946. aastal rajatud Eesti NSV Teaduste Akadeemia süsteemis olevast Taimekasvatuse Instituudist ning Eesti Maaparanduse ja Sookultuuri Instituudist Eesti Maaviljeluse Instituut. See oli ENSV Põllumajandusministeeriumi uurimisasutus. Meie asutuse nimeks sai seega Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi Tooma Katsebaas. Samasse alluvusse kuulusid veel 14 isemajandavat katsemajandit: Juuliku, Kuusiku, Polli ja Tooma Katsebaasid; Jõgeva, Karja ja Saku näidissovhoosid; Antsla, Jäneda ja Olustvere sovhoostehnikumid; Põdra, Ravila ja Simuna sovhoosid ning Sangaste aretuspunkt.
Katsemajandite kogupindala oli 1969. aasta andmetel 48 730 ha. Kasvatati eliit- ja kõrgema sordi seemneid. Uurimissuunad olid maa otstarbeka ärakasutamise võimalused, tähtsamate Eestis kasvatatavate kultuuride agrotehnika ja sordiaretus , taimekaitse, maaparandus, tööde mehhaniseerimine, tootmise ökonoomika. Loetelu teostamise tarvis oli Jõgeva Sordiaretusjaamas kaks iseseisvat laboratooriumi − keemilised analüüsid ja mikrobioloogia. Kogu selle suure masinavärgi eesotsas oli alates 1959. aastast Ilmar Jürisson ja keskus, mis asus Sakus.
Tooma Katsebaasi tekkega sai Kärdest ja Toomast ühise tootmisega üksus, tekkisid küladevahelised alluvus- ja partnerlussuhted. Algul oli baasi keskus Toomal, hiljem toodi see Kärdesse, ja nii võibki öelda, et Kärde küla käekäik, majanduslik areng ja inimeste elu-olu ning kõik muu Tooma Katsebaasiga seonduv ongi Kärde ajalugu.
Praegu on kooli renoveeritud hoones Endla Looduskaitseala keskus. Koolihoones ja ka teistes Tooma ehitistes on tunda rootsipärast ehitusmaneeri. Ilmselt oli see tingitud Tooma Sookatsejaama esimese juhataja, Rootsiga tihedates sidemetes olnud baltisakslase Arved von Vegesacki mõjutustest.
Arved von Vegesack
(1880–1945)
Vegesackide baltisaksa aadlisuguvõsa jõudsid Vana-Liivimaale ilmselt 15. sajandi lõpus. Vegesackide Liivimaa haru alusepanijaks oli Tallinna raehärra ja Mustpeade vennaskonna liige Albrecht Vegesack (1460–1524), kes oli tõenäoliselt Münsteri kodaniku Heinrich Vegesacki poeg.
Arved Gaston Eduard Theophil von Vegesack sündis 1880. aasta 17. (29.) augustil Liivimaa kubermangus (tänapäeva Lätis) Valmieras. Vegesackide perekond kuulus aadlike keskklassi – nad olid jõukad, kuid samas elasid küllaltki tagasihoidlikus puidust mõisahoones, ning aeg-ajalt olid sunnitud kasutama perekondlikke tutvusi, et finantskriisidest üle saada. Arvedi isa Gotthard töötas ametnikuna ning oli ka Valmiera Ordnungsrichter – kohtunik, kes oli vastutav linna politsei ees ja otsustas pisikurjategijate saatuse. Ema Jenny perekond oli Liivimaa üks mõjuvõimsamaid, kuuludes Campenhausenite (Vestfaali ja Hollandi päritolu baltisaksa, Rootsi ja Venemaa) aadlisuguvõssa. Hiljem kolis ajastukohaselt paljulapseline (Arvedil oli viis venda ja üks õde) Vegesackide pere pärandina saadud Blumbergshofi (tänapäeval Loberģi, Läti) mõisasse ja 1893. aastal Riia linna.
Arvedi lapse- ja nooruspõlv jääb aega, kui Balti kubermangude sotsiaalses õhkkonnas oli tunda pingestumist ning esile hakkasid kerkima etnilised, poliitilised ja majanduslikud vastuolud Balti kubermangusid oma koduks pidavate eri rahvuste vahel. Venemaa Keisririigi püüe kogu impeeriumit venestada jättis baltisaksa kultuuri ja hariduse baltisakslaste suureks meelehärmiks tagaplaanile. See sama kultuur ja haridus oli seni baltisakslastele andnud justkui kaasasündinud õiguse omakeelsele kõrgharidusele ja juhtivatele ametikohtadele. Saksa keel, mis oli laialdaselt kasutusel kogu avalikus sfääris, asendati vene keelega, ning venelased avaldasid aina visamalt süvenevat kahtlust baltisakslaste ustavuses Vene impeeriumile. Rasketest aegadest hoolimata jäid Vegesackid oma kodukohale truuks.
Gümnaasiumihariduse sai Arved Peterburis, kust suundus keemiaõpingutele Tartu Ülikooli. Juba Tartus tõestas ta ennast eduka, teadusele pühendunud tudengi ja usina uurijana. Arvedi õpingud Tartus katkestas õige pea aga tööliste ja talupoegade poliitilise aktiivsuse tõus 1905. aasta paiku, mis sundis baltisakslasi paluma tsaariarmeed appi olukorda kontrolli all hoidma. Nagu paljudel baltisaksa perekondadel, oli rahutustel ka Vegesackide jaoks kohutavad tagajärjed nii majanduslikus kui ka isiklikus mõttes. Mõisad, kus Arved oli lapsena aega veetnud, olid maani maha põletatud ja kaks tema onudest olid vägivaldselt elu kaotanud.
Tartus oli Arved ise olnud üks aktiivsemaid meeleavaldajaid. Seal puutus ta esmakordselt kokku ka parun Viktor von Stackelbergiga, kelle valdustes korraldati läbirääkimine baltisaksa mõisnike ja eestlaste esindajate vahel. Sel samal kohtumisel avaldas Stackelberg veendumust, et oli kätte tulnud aeg sakslastel , lätlastel ja eestlastel ühiselt vene despotismile vastu astuda. Et parun Stackelbergist saab tema tulevane ülemus, ei osanud kumbki neist veel aimata.
Pärast tormilist 1905. aastat lahkus Arved Saksamaale, kus olid tema jaoks parimad võimalused edasisteks õpinguteks ja juba omandatud teadmiste rakendamiseks. Seal veedetud kahte aastat varjutas põlissakslaste põlgus baltisakslaste vastu ning tema enda mure oma kodu, Liivimaa, ja sealsete rahvuskaaslaste hääbuva seisuse pärast. Pole ka ime, sest Arvedil kui baltisakslasel oli nö päris sakslastega ühine vaid keel. Vegesackide suguvõsa oli Balti kubermangudes elanud 12 põlve ning Liivimaa oli Arvedi jaoks alati olnud üks ja ainus kodumaa. 1907. aastal kaitstes ta Göttingeni ülikoolis füüsikalise keemia alast doktoriväitekirja kolmekomponentsetest plii, magneesium ja tina sulamitest.
Rootsi läks Arved esmakordselt 1909. aastal, kui üks tema sugulasi seal rootslannaga abiellus. Pulmas kohtus ta noore karlstadlanna Inga af Segerströmiga, kellest 12. aprillil 1911 sai tema abikaasa. Ka Inga oli pärit jõukast perekonnast, tema isa Waldemar oli inspektor ühes Karlstadi kahest rongijaamast ning heades suhetes kuninganna Sofiaga.
Noorpaari esialgne plaan oli asuda elama Rootsi, kuid vaatamata pingutustele ei õnnestunud Arvedil seal oma keemiaalasele haridusele vastavat töökohta leida. Tolle aja Rootsis ei olnud keemia veel nii arenenud kui Saksamaal, kuigi juba rootslasedki oskasid seda hinnata kui tulevikuala. Saksamaal ei oleks Arvedil olnud mingisugust probleemi leida enesele hästitasustatud keemiku ametikoht, kus tema kutseoskusi oleks igati hinnatud. Siiski ei tulnud Saksamaale kolimine kõne allagi – Arved mäletas veel liiga hästi, kui võõra ja põlatuna ta tundis end Saksamaal veedetud tudengipäevil.
Kuna Liivimaal, omal väga südamelähedasel kuid kaootilisel kodumaal, normaalse elu alustamine näis võimatu, oli Arved võtnud kangekaelselt nõuks Rootsis end sisse seada, isegi kui selleks oli vaja ohverdada paljulubav teadlasekarjäär. Ju oli see tänu tema vankumatule kindlameelsusele, osalt kindlasti ka tutvustele, et lõpuks hakkasidki Arvedini jõudma huvitavad tööpakkumised Rootsi eri paikkondadest. Kuid just siis, kui ta oli juba valmis suunduma tööle kaugele metsikusse kuid vastupandamatult põnevasse tundrasse, otse Põhja-Jäämere kallastele rajatavasse pliikaevandusse, sai ta ootamatu pakkumise Tartu tudengipäevilt tuttavaks saanud parun Stackelbergilt – hakata Eestimaa ja Liivimaa kubermangu piiril juhtima üht uudset sookatsejaama.
Viktor von Stackelbergi puhul oli tegemist samuti keemikuga ning ta kuulus ka Liivimaa Maanõukogu koosseisu. Mõne aasta eest oli parun valitud Tartus rajatud Balti Sooparandamise Seltsi esimeheks. Seltsi uurimisala – kuidas saaks ära kasutada Eesti- ja Põhja-Liivimaal laialdaselt leiduvat turbaraba, oli Arved von Vegesackile seni veel täiesti tundmatu.
Seda ei oska keegi arvata, mis teda niivõrd võõrale alale meelitas, kuid 1910. aasta suvel sai Arved von Vegesackist Tooma sookatsejaama esimene juhataja. Tema aastapalgaks määrati 2500 rubla, mis lubas perel vägagi mugavalt ära elada. Tooma sookatsejaam oli esimene omataoliste seas Vene impeeriumis ning üks esimesi kogu maailmas, kuid Rootsis oli taoline asutus juba olemas olnud mõnda aega. Enne Toomal ametisse asumist oligi Vegesack end täiendanud Jönköpingus, Rootsi Sookultuuri Seltsis .
Toomal lasid noored endale ehitada traditsioonilises rootsi arhitektuuristiilis suure punase maja. Eeskujuna kasutati rootsi ehitusmeistri A. T. Lagerholmsi raamatut “Villabyggnader och egna hem” (“Elumajad ja omad kodud ”). Punast rootsi Falu värvi maja fassaadi jaoks saatsid sugulased Rootsist. Maja kaunistati suure klaasist verandaga, mis meenutas Blumbergshofi mõisa verandat. Seejärel võis pere kasvama hakata – üheaastase vahega sündisid tütred Barbro ja Inga Britta (Bitti).
Arved tegeles aktiivselt sisulise uurimistööga ning juba 1910. aastal kaardistati ja looditi tema juhtimisel katsejaama maa-ala, kaevati esimesed magistraalkraavid, raadati 2,5 ha madalsood , ehitati 2 ha drenaaži, valmis elamu juhataja ja külaliste majutamiseks, alustati turbalasundi sondeerimist ja tee-ehitust tookordse Piibe maanteeni. 1911. aasta 1. juulil alustati ilmavaatlustega Tooma künkale rajatud meteoroloogiaväljakul. Täpselt aasta möödudes korraldati Toomal esimesed kolmepäevased sookultuuri kursused, millest võttis osa 25 kuulajat. 1914. aastal laiendati Tooma katsejaama 42-hektarilise Kubja naabertalu liitmisega.
Samal ajal kui Arved pühendus soouuringutele, kirjutas artikleid seltsi ajalehte ja vahel võttis ette ka reise Venemaale sookultuuri loenguid pidama (vene keel oli talle selge juba Peterburis koolis käimise ajast), luges Inga eesti keele grammatikaõpikut ja tegeles sedasi iseseisvalt keeleõppega. Kodus oli talle abiks eestlannast lapsehoidja. Inga olevat eelistanud küll pigem mõnda rootslannat, kuid Arved oli selle mõtte maha laitnud, sest tütardele tulevat eesti keele oskus ainult kasuks. Neid mõningaid idüllilisi aastaid on nad ise kirjeldanud kui “rahulikku aega täis vabadust, metsapõlenguid, palavaid ilmu ja aiatöid”.
Siis saabus 1914. aasta oma väga kuuma suvega. Looduses valitses meeletu kuivus ja metsatulekahjud olid sagedased nähtused. Inga oli tervisehädade tõttu kolinud lastega Blumbergshofi. Samal ajal sai maailmas iga päevaga aina selgemaks, et sõja puhkemine on vältimatu. 31. juulil sai Arved käsu liituda vene vägedega Novgorodis, milleks anti ettevalmistusaega kaks ning teekonna jaoks kolm ööpäeva. Järgmisel päeval kuulutas Saksamaa Venemaale sõja ja Arvedist sai baltisaksasest ohvitser vene armees sõjas Saksamaa vastu, sattudes lahingutes vastamisi ka oma sõprade-sugulastega, kes sõdisid sakslaste poolel.
Novembris 1917 jõudis ta Tartusse , kus kirjutas artikleid saksakeelsetesse ajalehtedesse, mida punasest terrorist hoolimata suudeti veel välja anda. 1918. aasta jaanuaris saabus lõpuks kauaoodatud teade militaarteenistusest vabastamise kohta. Aprillis oli kogu pere juba tagasi Toomal, kus Arved soouuringuid jätkas. Ta on ise kirjutanud: “1918. aasta kevadel paistis päike taas pilvede tagant. Hing täis kindlustunnet võis meie väike pere jälle Toomale koguneda.”
Aasta Toomal möödus peaaegu täielikus isoleerituses – puudus postiteenus, ajalehed ei jõudnud Toomani ja mujal maailmas toimuv jäi kaugeks. Inga on kirjutanud: “Meil läheb hästi ja meil on kahju nendest , kes peavad Tartus elama. Palju parem on elada nii, nagu väljaspool Toomat polekski midagi.” Siis aga jõudis punaste pealetung ka nendeni. Viimasel hetkel jõudis pere põgeneda Tartusse. Mõni päev hiljem võtsid bolševikud linna üle ning algas endiste kaitseliitlaste, Eesti sõdurite ja ohvitseride, jõukamate kodanike ja majaomanike ning saksa soost kodanike ja vaimulike massiline arreteerimine ning hukkamine. Ka Arved langes vangistusse, aga enne kui surmaga lõppevate ülekuulamiste järg jõudis temani, sekkusid Tartus toimuvasse Eesti väed. Arved oli jälle vaba mees, kuid vaid mõni tund varem olid selle Kompanii tänava maja keldris 33 süütut Arvedi kaasvangi oma elu juba kaotanud. Kõigi hukatute pead ja kehad olid purustatud. See kommunistide suurim metsikus Eesti Vabadussõja ajal on läinud ajalikku nn Krediidikassa keldri massimõrvana.
1919. aastal müüs ta maja Toomal maha, võttis oma hoiukontolt välja kõik säästud – 3447 rubla, ja temast sai üks vähem kui tuhandest inimesest, kellel õnnestus bolševike eest Rootsi põgeneda. Inga koos lastega oli oma sünnikoju naasnud juba varem. Seal siirdusid Vegesackid elama Värmlandi, kus Arved sai tööd Munkforsis terase tootmise tehnoloogia uurijana. Idülliline elu suures punases majas maalilise vaatega kohas kestis II Maailmasõja alguseni, kui majandustegevus hääbus ja teraseettevõte Vegesackid neile eraldatud majast välja tõstis. Perekond kaotas taaskord oma kodu, nagu oli see kunagi juhtunud ka Toomal. Rahapuudusest hoolimata leiti uus kodu Uppsalas. Seal sai Arved elada vaid mõned kuud – ta suri ägenenud astma tagajärjel 1945. aastal.
Arvedi 1928. aastal Rootsis sündinud pojast, Thomas von Vegesackist sai kirjanik, kirjandusajaloolane, kirjastaja ja kirjanikke ühendava organisatsiooni, Rootsi PEN klubi esimees. Tema sulest on ilmunud raamat isa elukäigust “Utan hem i tiden – Berättelsen om Arved” (Stockholm : Norstedt, 2008). Arvedi panusest Munkforsi roostevaba terase väljatöötamisse on E. Börje Bergsman kirjutanud raamatu “Arved von Vegesack och det rostfria rakbladstålet (AEB) från Munkfors” (Stockholm : Jernkontoret, 1988)
6