libisema. Kodu, kodumaa ja identiteedi tunnetus ei olnud enam kuigi selge. ,,Balti tragöödia" peategelasel Aurelil oli kodu, see oli Lobergi mõis praegustel Läti aladel mõnekümne kilomeetri kaugusel Eesti piirist. Samas tundis ta aga pidevalt, nagu oleks midagi puudu. Ta tundis end sellel maal võõrkehana. Autor püüab näidata, et baltisakslane oli kindel oma rahvuses, tal oli olemas kodu, kuid tal ei olnud kodumaad. Aureli dilemmad said alguse juba lapsepõlves. Tema identiteediotsingutel oli mitu dimensiooni. Ta teadis tugevalt, et on sakslane ja oli selle üle uhke. Siiski ei saanud ta päris täpselt oma baltisaksa rollist aru, eriti kui ta kõrvutas end oma vendadega, kellel kõigil paistis eluülesanne justkui olemas olevat. Lätlastest mõisa alamate ja enda vahel tundis ta olevat klaasseina. Tsaari ja venelasi ei sallinud ta juba eos. ,,Balti tragöödia" jaguneb kolmeks
Ilma maa ja kindla tulevikuta. Sõjas oli palju hukkunuid, metsad raiuti maha ning maad ja mõisad võõrandati. "Heldeke! Halastust! Need kartuli- ja linavabariigid kuidas nad peaksid püsima jääma? Kui kõik metsad on maha raiutud, saavad nad ainult liiva eksportida! See matside majandus kukub ju kindlasti kokku... Võõrandamine: see on ju puhas röövimine! Vargad ja röövlid... (Vegesack 2009:595) just sellised mõtted keerlesid romaani lõpus Aureli peas. Aurel ei suutnud seda muutunud elukorraldust välja kannatada ja lahkus Saksamaale nagu enamus baltisakslasi. Mõned jäid aga uhkusest, trotsist või armastusest oma kodukoha vastu siia. Aureli vend Reinhard näiteks ei suutnud oma maatüki juurest ära minna. Ta tõmbas mineviku ja oleviku vahele selge joone, ei tahtnud tagasi vaadata ja tahtis lihtsalt edasi töötada. Ta oli kaotanud oma mõisahärra staatuse ja pidi hakkama oma vilja nüüd ise veskisse
Proovieksam Harjutus 1.3. 1.lugemine 1. Aureli meeleolu sünnimaalt lahkudes oli kõhklev, kuid lootusrikas. Ta pidi kõigiga hüvasti jätma, ema, Karlomekesega ja teistega. Aurel teadis, et see hüvastijätt on kõigiga igaveseks. Aurelit hoidis ema viimast korda käte vahel. Karlomeke andis Aurelile kaasa värskeid köömnekukleid, mida polnud Saksamaal saada. Aurel ei tahtnud saada emigrandiks ega võõrastes mõisates ja linnades ringi liikuda. Aurelil oli hullumeelne soov, ilma mingisuguse eesmärgi ja plaanita reisile minna
Käisid siidkleidiga juulis kuumaga tööl ja linase 11 kleidiga õhtul välikohvikus veini limpsimas? Tõenäoliselt tekivad siidkleidi kaenla alla järgmiseks 12 suveks augud ja veini juues said nohu. [5] 13 Uurimaks, millest nüüdisaegsed kehakatted valdavalt tehtud on ja kuidas üks või teine materjal 14 vastu peab, suundume Tallinna tehnikakõrgkooli materjaliõpetuse lektori Diana Tuulikuga 15 kaubamaja naistemaailma. [5] 16 Alustuseks püüavad pilku Marc Aureli erksalillelised Capri püksid. Sildil on kirjas klassikaline 17 teksade koostis: 98% puuvilla ja 2% elastaani. Diana katsub pükse käega ja lisab sildil olevale 18 teabele, et tõenäoliselt on neil pükstel ka mustust hülgav viimistlus. Sellele vihjab sile ja libe 19 kangas. Erinevaid töötlus- ja viimistlusviise on lõputult ja neist enamiku kohta infot tarbija jaoks 20 pole antud. Näiteks väga hästi niiskust imav puuvillane kangas on võimalik immutamise või
annaabi.ee 
