Parandustega kirjand, mis peaks lõpuklassis olema (0)

Proovieksam
Harjutus 1.3.
1.lugemine
1. Aureli meeleolu sünnimaalt lahkudes oli kõhklev, kuid lootusrikas. Ta pidi kõigiga hüvasti jätma, ema, Karlomekesega ja teistega . Aurel teadis, et see hüvastijätt on kõigiga igaveseks . Aurelit hoidis ema viimast korda käte vahel. Karlomeke andis Aurelile kaasa värskeid köömnekukleid, mida polnud Saksamaal saada. Aurel ei tahtnud saada emigrandiks ega võõrastes mõisates ja linnades ringi liikuda . Aurelil oli hullumeelne soov, ilma mingisuguse eesmärgi ja plaanita reisile minna. Aurel ei taha kuulata kibestunute hääli, hangehaldjate vestlusi , ta tahab vaid üksi olla. Aurel tahab iseendas selgusele jõuda. Aurel hakkas tasakesi kuulma muusikat, väikest meloodiat, mida polnud ta kuulnud . Aurel suhtus oma emasse hästi, ja ta jättis oma ema ja teenijatega hüvasti kurbusega.
2. Aureli meeleolu peegeldub ka looduskirjeldustes. Need paar inimest, kellega sa enne sõda tuttavaks said, on kas sõjas langenud või on tuul nad jumal teab kuhu kandnud. Nüüd ilmub silmapiiril nähtavale kitsas triip , sinakas metsatriip, kollane liivarand . Jälle on hommik käes, aga päike on ikka veel looritatud . Ainult siin-seal mängleb hõbehallil veepinnal summutatud valgus. Kogu sellel maakeral ei leia sa paika, mis oleks nii lootusetu, trööstitu, sedavõrd ilma tulevikuväljavaateta kui see õnnetu maatükk. Järjest lähemale ja lähemale tuleb maa: tume mets, kollased luited, puud ja majad. Laiali laotatuna lebas see maa, ootavalt avasüli. Päike oli ikka veel uttu mähkunud, aga siin-seal tungisid säravad kiirtekimbud läbi hommikuhämu auravale maale. Tükk sinist taevast, valge välgatav kajakatiib. „Juba avanes kallas, laev libises kivimuulist mööda jõesuudmesse.“ Ja kui nüüd maa mõlemal pool tema ümber sulgus - madal, raagus puude ja pajuvõsaga kehv aas, armetud kalurihütid, kust lehvitasid lapsed, siis tundus Aurelile nagu oleks ta koju pöördunud.
3. Peategelane suhtub Saksamaasse kritiseerivalt. Peategelane ütleb nii: et seal on Saksamaa- alistatud, orjastatud, tuhande veritseva haavaga oimetu maa. Peategelase arvates on kõik Saksamaalt ära võetud: relvad, au, eneseusk. Kaitsetu, rüüstatud maa, au kaotanud, alandatud rahvas. Peategelane ütleb nii, et tühine Balti kõrvaltegelane, kaalu seda asja: juba enne sõda oli see maa ülerahvastatud, igaüks astus teisele jala peale ja ainult rusikate abil suutsid tublimad ennast tõestada, polnud ruumi elamiseks, polnud õhku hingamiseks. Kogu sellel maakeral ei leia sa paika, mis oleks nii lootusetu, nii trööstitu, sedavõrd ilma tulevikuväljavaateta kui see õnnetu maatükk. Peategelane arvab nii, sest Saksamaal oli kunagi suur sõda, milles Saksamaa sai kannatada. Tühine Balti kõrvaltegelane: kui laev peaks uppuma , siis pole sul vaja koos rottidega lahkuda. Aga ainult narr hüppab uppuvale laevale. Maailm on sinu ees lahti. Kõhkluste põhjused on need, et Saksamaa oli õnnetuste riik, kus juhtus alati mitmesuguseid õnnetusi.
4. „Nüüd, õnnetuses just eriti“- see fraas täidab tekstis sellist rolli, et Saksamaa on olnud sõdade ajal suures õnnetuses, kus kaotas elu palju sakslasi. Siin ei taheta, et Saksamaale tuleb järjest rohkem ja rohkem välismaalasi elama, mis on kunagi suure kaotuse pidanud vastu võtma. Saksamaa ei taha üleliigseid elanikke enda maapinnale. See fraas rõhutab just õnnetust, mis on äsja terve maailmaga toimunud ja kus on olnud palju hukkunuid . See fraas „Nüüd, õnnetuses just eriti“ tahab hoiduda õnnetustest, et enam ei tuleks mitte kellegagi uusi õnnetusi, mis võivad viia katastroofideni.
2. kirjutamine
Kodumaatunne Eestis nii minevikus, kui ka tänapäeval
Rahvuslus on see, mis seob kõigil inimestel kodumaatunde ühtseks tervikuks. Kodumaatunne tähendab kodumaast hoolimist, ühtsuse hoidmist, et kõik hooliksid ja hoiaksid oma riiki ja rahvust. See kõik loob kodumaatunde, mis on kõigil eestlastel hinges . Kõige rohkem mõjutab rahvuslust eestlaste hoolivus kodumaa ja üksteise vastu. Kõik eestlased tahavad oma rahvust hoida. Rahvuse hoidmisest algabki kodumaatunne, millest enamik inimesi tihtipeale ka hoolivad ja mida hoiavad.
Oleks huvitav ja kasulik mõelda sellele, kuidas tänapäeval suhtutakse kodumaasse ja oma rahvusesse. Tänapäeval on vastakaid arvamusi selle kohta, mis see kodumaatunne ja rahvuslus üleüldse on. Ilmsesti on see kodumaatunne ja ka armastus oma rahva ja isamaa vastu kõikidel inimestel erinev. Küllap on erinevatel ajaperioodidel inimesed suhtunud oma isamaasse erineva tundega. Inimeste suhtumist oma kodumaasse on mõjutanud mitmed sõjad, okupatsioonid , küüditamised ja võõrvõim.
Esimene ja Teine maailmasõda määrasid paljude inimeste elusaatuse, sest väga paljud olid sunnitud kodust lahkuma , põgenema välismaale või minema sõtta. Need, kes lahkusid teise riiki, pidid kohanema uute oludega ja kodumaatunne oli vaid mälestus, mida eneses edasi kanti. Peale sõdade toimusid ka küüditamised, millega kaasnes veel suuremaid probleeme. Osad inimesed pidid jätma oma kodumaaga hüvasti mitmeteks aastateks, ilma et nad saanuks koju tagasi tulla. Küüditamiste ja sõdade tulemustel muutus meie rahvuslik meelsus , julgen oletada, et tugevamaks. Nõukogude Liidu ajal püüti salaja hoida rahvuslikke traditsioone, mõelda eestimeelselt ja isamaaliselt.
Tänapäeval, mil oleme vabad, võime rahvusena olla tugevad ja riigina täieõiguslikud. Ka kodumaatunnet ja rahvuslust tunnustatakse tänapäeval võrreldes minevikuga rohkem. Tänapäeval ei mõjuta kodumaatunnet eriliselt mitte midagi, sest ei ole küüditamisi ega ühtegi sõda, mis mõjutaksid meie isamaatunnet. Tänapäeval tunnevad kõik ennast uhke rahva ja riigina, kus hoolitakse rahvusest ja kodumaast. Kõik algab tänapäeval rahvuse ja kodumaa hoolimisest ja austuseat nii riigi kui ka rahva vastu.
Võõrvõimu alla sattudes muutus meie väikeses riigis rahvuslik koosseis pidevalt, meie territooriumil oli nii sakslasi, poolakaid, lätlasi, leedukaid kui ka venelasi . Rahvuslik koosseis seisnes võõrvõimu all olles selles, et pidevalt tulid meie riiki elama ka teised rahvused , mille tõttu meie endi rahvuslik koosseis kannatas. Selle all. Eestlased ei tahtnud võõrvõimu all elada, sest võõrvõimud keelasid paljude asjadega üldse eestlastel tegeleda. millega nad tegelikult oleksid soovinud harrastada. Vene võõrvõimu ajal olid osad asjad piiratud kogustes kättesaadavad. Vene võõrvõimu all olid poed enamasti tühjad või ei olnud piisavalt kaupa saada, sest soovitud kaup oli kallis. Nõukogude ajal said kõike endale lubada ainult jõukamad/ mõjukamad eestlased, kellel oli hea töökoht ja piisavalt hea sissetulek.
Eestis toimusid mitmed okupatsioonid, mille tulemustel lahkus väga palju inimesi võõrvõimude all olles teistesse riikidesse. Enamik eestlasi ei jõudnud oma kodumaale tagasi, sest osad kas jätsid oma elu teises riigis või ei soovimud naasta. Okupatsioonide ajal taheti võtta kõik kaasa, mis tundus eluks vajalik olevat. Kõike ei tohtinud kaasa võtta okupatsiooni ajal, sest inimesed pidid okupeerima end teisse riiki, jättes koduloomad koju. Okupatsioonide ajal oli päris palju piiranguid, mida ei täidetud, vaid tehti vastupidi. Tehti näiteks seda, et võeti koduloomad kaasa, kuid koduloomi ei tohtinud kaasa võtta. Väga paljud eestlased lasti selle pärast ka maha, et nad tegid asju vastupidi, kui tegelikult sooviti.
Kodumaatunne tuleb sellest, kui on piisavalt tugev rahvuslik identiteet . armastus ja tunne püsivad. Kõik algab rahvuslusest. Rahvuse hoidmisest algabki kodumaatunne, millest enamik inimesi tihtipeale ka hoolib ja hoiavad. Tuleks säilitada küllaltki toimiv isamaaline rahvuslus, siis kõik säilib nii nagu on alguses loodud. Olgu kas või sõjad, okupatsioonid, küüditamised või muud sündmused, rahvuslus peab ikka säilima sellisena nagu loodud. Rahvusluse säilitamine on igaühe enda otsustada, kuidas nad soovivad seda teha.
Allar Org 12.klass