Elu pärast surma erinevate religioonide pilgu läbi (0)

Elu pärast surma erinevate religioonide pilgu läbi
Anneli Kritšmann-Lekštedt
MABCL-1
Surm ja elu pärast surma on läbi aegade olnud üks põhilisi küsimusi, mille üle inimkond oma pead murrab. Elu mõte, kannatus, surm ja pääsemine huvitavad paljusid inimesi. Religioonid on püüdnud leida vastust inimolemuse põhiküsimustele, asjadele, mille üle iga inimene mingil eluetapil mõtiskleb. Kõikidel religioonidel on oma vastused ka surma saladustele.
Surm on kogemus, mis seob inimesi sõltumata ajastust või asukohast. See on midagi, millega iga inimene kunagi silm silma vastas seisma peab ja seda fakti ei tee olematuks mitte ükski religioon , edukus, klassikuuluvus ega rikkus. Surm teeb meid kõiki võrdseks. Suremise paratamatus , sellega kaasnev lõplikkus ning ebakindlus selle üle, kas eksisteerib ka elu pärast surma, tekitab paljudes hirmu. Usk on aidanud seda hirmu lahustada.
Kultuuriantropoloog Clyde Kluckhohn väidab, et inimesi eristab teistest elusolenditest kolm asja: oskus valmistada tööriistu, mõistetav kõnekeel ja religioon ( Duodecim 2003, lk 1281). Maakeralt pole seni leitud ainsatki eelajaloolist, ajaloolist ega tänapäevast kultuuri, milles poleks märke religioossest mõtlemisest ja käitumisest. Me võime järeldada, et kuigi mitte kõik inimesed ei ole religioossed ehk homo religiosus, on religioon ometi üks homo sapiensi määravamaid liigiomadusi. Arheoloogid kinnitavad, et juba 30 000 aastat tagasi välja surnud neandertaallased tundsid tuld, ohverdasid ja matsid oma surnuid ning panid lahkunutele teispoolsuses vajalikke esemeid kaasa.
Suutmata adekvaatselt kirjeldada kõikide maailmas laialt või vähetuntud religioonide surma- ja surmajärgse elu käsitlusi, jätan ma käesolevast tööst välja vanad egiptlased, mesopotaamlased , asteegid, maiad ning antiik- kreeklased ja roomlased . Samuti ei käsitle ma mitme tänapäeval tegutseva usulahu - mormoonide, Jehoova tunnistajate, zoroastristide ega saientoloogide uskumusi. Oma töö aluseks olen võtnud kõige tuntumad maailmareligioonid nagu hinduism , budism , judaism , islam ja kristlus . Kuigi ka neil religioonidel on palju väiksemaid koolkondi, kattuvad nende surma ja teispoolsust puudutavad põhikäsitlused suures osas peavooluga.
Surma käsitlus erinevates religioonides
Surma paratamatuses ilmneb inimese piiratus . Mis aga on teisel pool piiri? Surmaks valmistumine ja matuserituaalid on kõikides kultuurides kindlalt religioossed. Matuse eesmärk on saata kogukonna liige teisele poole piiri ja aidata lahkunul kohtuda teispoolsusega, samas aga teha ruumi siiajääjate leinale ning aidata neil leppida tekkinud olukorraga.
Erinevad religioonid selgitavad surmajärgseid sündmusi väga erineval viisil, kuid põhisuund on kõigil siiski sama – inimene koosneb kahest osast: kehast, mis on kaduv , ja hingest, mis jätkab eksistentsi.
Tähtsal kohal raamatureligioonide kinnistumises on Lähis-Ida kultuuriruumis sündinud religioonide õpetus. Lähis-Ida põhireligioonides ehk judaismis , ristiusus ja islamis usutakse maailma ja inimese ainulaadsusesse. Need on ilmutususundid, kus jumal on ilmutanud oma tahte inimkonnale. Elu mõtteks on jumala tahte järgimine. Maailmapilt on lineaarne nagu joon, millel on algus ja lõpp (alfa ja oomega). Jumal lõi maailma ja tema oma kõikvõimsuses võib sellele ka lõpu teha. Sünd ja surm toimub ainult üks kord. Kui maailm hävib, algab igavik. Usutakse, et elu jätkub ka peale surma ning inimene suunatakse teispoolsuses kas taevasse või põrgusse. Judaism ja islam on lisaks veel käsu-religioonid, samas on ristiusk pigem huvitatud surematu hinge saatusest teispoolsuses. Katoliiklus lõi õpetuse teispoolsuses toimuvast puhastustulest ja märterlusest. Kangelassurma pühitsemine läbib maailmas paljusid kultuure, kuid erilise tähenduse on märtrisurm saavutanud islamimaades , selle pühades sõdades ja enesetaputerrorismis, kus märtrile lubatakse otseteed paradiisi.
Erinevalt Lääne ja Lähis-Ida religioonidest on Indias, Hiinas ja Jaapanis sündinud religioonid palju vähem inimesekesksed. Nende maailmapilt on tsükliline: maailmakõiksus toimib etappide kaupa nagu inimelugi, seega on isiksus tegelikult osake kõiksusest. Inimene sünnib valmis maailma. „Hindu inimene on nagu riidepuu, millel kostüüme vahetatakse inimese ja looma riietuse vastu vastavalt karmale. Budistliku õpetuse järgi (an atta) moodustub inimese olemus mitmest kihist, millest ükski ei ole päriselt inimene. Asjaolu, et meie näeme selles kõiges ikkagi inimest, tuleneb meie piiratusest. Kuna tegelikult inimest ei ole, ei peeta ka inimese surma absoluutseks ega kahetsusväärseks. Budistliku filosoofia järgi on elu üks pidev liikumine ühest olekust teise, mis lõpeb vabanemisega karma ahelatest, nirvaanaga. Hiina religioonide järgi on aga elu mõtteks elu ise. Taoismis usutakse, et tasakaalu saavutamiseks piisab looduslähedasest ja tagasihoidlikust eluviisist. Konfutsionismi õpetuse järgi pürgitakse tasakaalu saavutamise poole aktiivse ellusuhtumise, õpingute ja tsiviliseerituse kaudu. Konfutsius ütles oma õpilastele: „Mida te surma kohta pärite, kui te elugi ei mõista?“
Hinduism ja budism näevad surma suhteliselt sarnaselt. Hinduismis on surm atmani, hinge siirdumine uude kehasse - „nagu inimene vahetab kulunud riided uute vastu.“ Surm ei ole nendes religioonides midagi kurba ega lõplikku. Surm on ajutine olukord, justkui vahepeatus ühest elust teise. Iga uus elu on võimalus õppida ja edasi liikuda . Lahkunule korraldatakse põletusmatus, mille käigus inimese põhielemendid (tuli, tuul, vesi ja õhk) naasevad igavesse ringlusesse. Uuestisündide ahelat kogetakse kannatusena. Hinduismis arvatakse, et see ring lõpeb, kui inimese hing, atman , sulandub brahmaaniga, maailmahingega. Pääsemine tähendabki, et enam pole halbade tegude põhjustatud karmat.
Buddha kirjutas surma kohta: „Elu on teekond . Surm on naasmine maa rüppe. Universum on nagu võõrastemaja. Mööduvad aastad nagu tolmukübe“ (Vairacchedika 32). Budistid pürgivad elujanu lõpetamise ja selle tulemusel saavutatava nirvaana poole. Surm on karma energia tulem, kus inimese põhielemendid ehk kandhad siirduvad uude kehasse (näiteks teise inimesse ) senikaua, kuni jätkub elujanu. Kui see kord lõpeb, katkevad ka uuestisünnid. Nirvaana on lõplik rahu.
Hiina ja mitmed eelajaloolised usundid arvavad , et maailm koosneb nii elavatest kui surnutest. Surmajärgselt suundub lahkunu hingede maailma, kus tal on samasugused vajadused nagu elavate maailmas. Tähtsal kohal on esivanemate kultus ja ohvriannid, et lahkunu hing oleks rahul. Hiina religioonid rõhutavad rohkem siinpoolsust ja pürgivad ennekõike andma eetilisi nõuandeid heaks eluks.
Lähis-Ida religioonides mõjutab surma mõistmist aja tunnetus. Usutakse, et inimesel on ainult üks elu ja surma kaudu ei saada mingit uut võimalust. Surmajärgsel viimsel kohtupäeval inimene kas päästetakse paradiisi ehk taevasse või siis mõistetakse igavestesse piinadesse põrgusse. Judaismis ja islamis sõltub inimese pääsemine ühele või teisele poole tema eluajal sooritatud tegudest. Kristlus seevastu rõhutab pääsemist jumala armu kaudu, mis tähendab seda, et pääsemine sõltub ainult sellest, kas inimene võtab jumala vastu või mitte.
Ehkki traditsiooniline judaism usub kindlalt, et surm ei ole inimeksistentsi lõpp, ei käsitleta seda teemat põhjalikumalt. Selle olulise dogma puudumine jätab üsna suure ruumi isiklikule arvamusele. Ortodoksne juut võib rahumeeli uskuda, et õigete hinged suunduvad kristliku taeva sarnasesse paika, sünnivad mitu korda uuesti või lihtsalt ootavad Messiat. Judaism usub, et kui Messias saabub, taastatakse õiglus maa peal. Õiglased pääsevad paradiisi ja uskmatud satuvad põrgusse. Jumal, kes inimese lõi, on see, kes otsustab inimese igavese elu üle. Kuigi oleks vale väita, et Vana Testamendi judaismis surmajärgset elu üldse ei tuntud, oli rõhk oli ikkagi pigem käesolevas ajas ja praeguses elus toimuval.
Inimese hing ja selle saatus peale surma
Hinduismi õpetuse kohaselt on oma jumalik alge ehk „mina“ olemas igas elusolendis. Kõik maailmakõiksuse elusolendid on ühe suurema Mina peegeldus. Seega saab jumalat tunda ainult iseennast tundes. Seda jumalust saab tunda ainult siis, kui keegi on oma mõtetes vaba, seega on vaba mõtlemise keelamine siin ilmas kõige suurem kuritegu.
Budistlik õpetus põhineb doktriinil, et inimesel puudub hing (anatta). Buddha kirjeldas uude ellu siirdumist vanadest hindu õpetustest erinevalt. Tema võrdles seda järjestikku küünalde süütamisega, milles iga uus küünal süttib eelmise leegist. Kuigi need leegid on omavahel seotud, ei ole siiski tegemist sellesama leegiga. Nirvaana on vabanemine surmaahelast. Täpne kirjeldus oleks „kustumine“ - nagu küünlaleek hääbub, kui küte otsa saab. Sellega lõppevad ka kannatused. See on mõneti paradoksaalne, sest kui lääne inimesele tundub eelnevatele eludele mõtlemine põneva ja eksootilisena, siis Aasias nähakse jätkuvaid uuestisünde kui kannatust.
Vana Testamendi aegne inimesepilt oli kompaktne psüühilis-füüsiline olend ja inimese hingest eraldi ei räägita. Kirjutatud on, et inimesest sai elusolend peale seda, kui Looja tema ninasõõrmetesse eluvaimu puhus. Seda hinge võib siis võrrelda hingamisega, sõõrmetes liikuva õhujoaga. Nii kaua kui inimene hingab, ta elab. „Ja Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks“ (1. Moos. 2:7). Jumala hingeõhk hoiab hinge ja keha koos ning inimesed ja loomad elus ja seesama hing on olemas ka loomadel, mitte ainult inimestel. Kui see hing surma läbi Looja juurde naaseb, lõpeb Vana Testamendi järgi ka elu. „Sa koristad ära oma hingeõhu, nad heidavad hinge ning pöörduvad tagasi põrmu“ (Laulud 104:29). Vana Testamendi mõtlemises rõhutatakse inimese kaduvust ja tema elu lühidust võrreldes Jumala igavikulisusega: „Inimese elupäevad on nagu rohi , kui tuul temast üle käib, ei ole teda. Aga Jehoova heldus on igavesest igavesti “ (Laulud 103:15-17).
Vanas Testamendis rõhutatakse, et hing, kes pattu teeb, peab surema. Surm ei ole mitte ainult kehast lahkumine, vaid elu lõpp – keha muutub maa põrmuks, eluhing naaseb Looja juurde. Kui esimene inimestepaar paradiisist välja aeti, et nad elupuu vilja süüa ei saaks, ei olnud neil enam võimalik surematu olla. (Enne sõid nad surematuks tegevat elupuu vilja nagu kreeka mütoloogias jumalad ambroosiat). Vana Testament kirjeldab taevast Jumala asupaigana. Uus Testament seevastu kuldse linnana, peopaigana, kus ei eksisteeri midagi halba. Nende värvikate kirjelduste mõte mõlemal juhul on aga ühene - ainult taevas saab inimene olla igavesti Jumala lähedal. Õpetus põrgust aga pärineb sootuks hilisemast ajast. Piibel kirjeldab põrgut tule-, suitsu- ja piinapaigana, kuid põhiline aspekt, mida tähele panna, on siiski see, et põrgus ollakse Jumalast lahus. Katoliku kiriku puhastustuli tähendab aega enne igavikku, kus inimene puhastub oma pattudest. Pühakud pääsevad otse taevasse ja need, kes meelt ei paranda, suunduvad põrgusse. Piiblis ei ole kirjas, et pääsevad kõik inimesed. Vastupidi - pääsevad vaid need, kes valivad usu.
Islami õpetuse järgi lahkub inimese hing kehast ja saab sellega taas kokku ülestõusmises. Ainult prohvetid ja märtrid pääsevad taevasse otsekohe pärast surma. Koraan räägib põrgust ja taevast väga palju. Põrgu ehk Jahannum eksisteeris prohvet Muhamedi jaoks peaasjalikult kahel põhjusel: esiteks oli see piinakamber kõigi uskmatute ehk kafirite jaoks ja teiseks pidi see hirmutama inimesi, et nad islami vastu võtaksid. „Uskmatud käivad igavesti põrgu radadel . Karistust ei kergendata, nad jäävad meeleheitest tummaks“ (Koraan 43:74). Islami põrgu ei ole moslemite jaoks, kes vääriti käituvad. Moslemite jaoks on Allah määranud Islami paradiisi ehk Jannati. See on suhteliselt materialistlik paik. Paradiis pakub kõrbes rändavale moslemile kujuteldamatuid rikkusi, millest nad maises elus unistadagi ei julgenud. Kuus põhilist asja paradiisis on kaunid neitsid, noored poisid, vesi, vein, puuviljad ja rikkused. (Koraan 55:57-58; Koraan 22:23) Huvitaval kombel pole paradiisi jõudes Allahi lähedus enam oluline.
Sõna „surematu“ esineb Piiblis kahes kohas, mõlemad Uues Testamendis. Paulus kirjutab: „Nõnda on ka surnute ülestõusmine, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. See kaduv peab riietuma kadumatusega, surev peab riietuma surematusega“ (1. Kor 15:43, 54). Lisaks kirjutas Paulus, et ainult Jumalal on surematus . „Kõigi isandate Issand, kellel üksi on surematus“ (1. Tim. 6:16). Piiblis ei seota kusagil surematust inimese omaduste, hinge ega vaimuga. Surematus ehk igavene elu on ainult Jumala kink , mis saadakse usu kaudu. Aga „ patu palk on surm“ (Room. 6:23). Lineaarne ajakäsitus eeldab, et kõigel on algus ja lõpp, niisamuti maailma ajalool. Seda maailmalõpu õpetust kutsutakse eskatoloogiaks. Usutakse, et aegade lõpus tuleb Jeesus tagasi Messiana ja viib läbi nii-öelda viimse kohtupäeva. Lõpuaja ootused tulevad eriliselt esile inimkonna suurte murdepunktide ajal.
Poeet Dante Alighieri kirjeldas „Jumalikus komöödias“ oma ettekujutust elust peale surma. See koosnes hulgast nägemustest, alates kreeklasete surmajõest Styxist kuni kristlike usulahkude põrgu ja puhastustuleni. Tema süntees sisaldas ka omamoodi sotsiaalset kommentaari, Dante infernos kirjeldatakse erinevate pattude tekitatud kahju inimese hingele. Võrreldes erinevaid religioone võime järeldada, et ühest käsitlust elu kohta pärast surma ei ole, kuid kõikidel maailmareligioonidel on sellest olemas oma nägemus. Üks on siiski kindel, surelikud oleme me kõik. Nii jäämegi uudishimulikult ootama, et teada saada, kellel oli õigus.
Piibel, 1989 Koraan 1974 L.Peltola, J.Pihkala, M.Virta Leeriõpik (2,3,4 osa) EELK Duodecim 2003, lk 1281 http://www.duodecimlehti.f i