EKA I Essee - Surm eesti kirjanduses (0)

Surm eesti kirjanduses
Surmale mõeldes meenusid minule esimesena Artur Alliksaare tuntud luuleread „Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse pettumuste trotsiks...“ Maailmas on nii palju erinevaid inimesi ja surmal on igale ühele neist isemoodi tähendus ja seetõttu on seda raske üheselt defineerida. Surm iseenesest on juba ülimalt mitmekülgne nähtus olles ajatu ja paratamatu, üheaegselt nii kauge kui ka aktuaalne , midagi, mille üle meil puudub kontroll ja millest pole pääsu meil kellelgi . Inimesed on õnnistatud eluga teadmatuses iseendi ja lähedaste surma täpse hetke saabumisest. Surma, millega puutume kokku tegelikult juba üsna varakult ja ehk ka märkamatult, nii kardetakse kui pilgatakse, näiteks lapsepõlvest mäletame, kuidas surevad meie eakamad sugulased või pere lemmikloom; iga päev võime kuulda uudistest, kuidas maailmas saab liiklusõnnetustes surma tuhandeid inimesi; samuti võib surra midagi meie sees, näiteks värskete kristlaste vana patune „mina“ sureb ja uus puhas „mina“ hakkab elama uut ja paremat elu Jumalale ; surma on võimalik trotsida ekstreemsporti tehes ja siis on veel ka võimalus, et ei mõeldagi ei surmale ega elule, vaid löödakse niisama aega surnuks . Järgnevas essees aga uurin, kuidas on käsitletud surma eesti kirjanduses, alustades tutvustusega kõige varasematest üles kirjutustest ja seejärel keskendudes just teostele, mis on kirjutatud 19. sajandil kuni 20. sajandi alguseni . Huvitav on analüüsida, missugust ja millisena surma kirjeldati ja kuidas suhtuti surmatemaatikasse toonases eesti kirjanduses, kas see oli teema, mida pigem välditi või kirjutati sellest julgelt ja detailselt? Kas surma käsitleti kui midagi, mida karta või vastupidiselt oodata? Kas surm oli midagi igapäevast või tavapäratut?
Eestlaste jaoks on kõige esmasemad kanded surmast ja selle seletamine seotud sõjaretkede ja ristiusu leviku ja levitamisega. Kroonikates kirjeldati, kuidas kulgesid sõjaretked, kellest said võitjad ning palju oli langenuid ja haavatuid, surma mainitigi esiti umbmääraste faktidena, arvudena. Üks esimesi kirjamehi, kes oma eesti keelsetes jutlustes surmast laiemalt kirjutas, on ristiusu levitaja, vaimulik Georg Müller. Kristliku filosoofia pooldajana seletas Müller surma just vastavast vaatevinklist. Mülleri alustab surma seletamist inimesest. Nimelt leidis ta, et inimene on nähtus, mille põhitunnuseks on paratamatus, et ta peab kunagi surema. Müller näis oma jutlustes surma ülimalt põlgavat, sest surm on kristlase kõige suurem vaenlane ja kristlase kohus on selle vastu võidelda. Müller samastas surma kuradi ja põrguhauaga ning leiab, et surmalt ei tohiks paluda armu vaid seda peab kindlasti põlgama. Ta julgustas inimesi surma mitte kartma , vaid selle asemel uskuma Jumalasse, lunastusse ja ülestõusmisesse. Müller arvas , et kui inimesed surmale ja patule mõtlemisele väga palju aega ei kuluta vaid pigem eelmainitud alernatiivile, siis nad saavutavadki teatud vabaduse. Müller seletas oma jutluses, et lapsed ja noored ei karda surma, sest nende patukoorem on väiksem kui täiskasvanutel, kelle eksimuste hulk on hulga suurem. Vaatamata surma põlgamisele leidis Müller, et surm on midagi, mida oodata ja serveerib seda ka kui rõõmsat sündmust, sest kui viimne päev saabub siis saab inimene kokku oma lunastajaga. Ta leidis koguni, et elu on justkui halb uni ja surm varjuuni. Seni kuni see päev aga tuleb, peab inimene võitlema patu vastu ja tegelema meeleparandusega, et hoida kurat endast eemal.
Surma kutsus rõõmsalt vastu võtma ka 17. sajandi matuseluule, kus lubati taevas ees ootavat märgatavalt paremat elu. Lisaks prooviti läbi matuseluule inimesi trööstida, juhtides neid eluvaevades ikka Jumalale lootma ja meenutades neile ristiusu põhitõdesid, et Jumala poeg on ohverdatud inimkonna hüvanguks ja lunastuseks.
18. sajandi keskpaigast algas ilmaliku kirjanduse esimene arengufaas ja võib-olla just ka tänu ristiusu üleskutsele võidelda kõrkuse, viha ja kadeduse vastu saab alguse 18. sajandi teisel poolel sentimentalism levik, mis asendab range mõistusekultuse tunnete vastu. Sentimentalismiga said hoo sisse eesti kirjanikud ja sündisid esimesed eesti keelsed kirjatükid.
Vaatamata valgustusele ei kadunud ristiusk ega kristliku õpetuse mõjud eesti kirjanduses mitte kusagile. Näiteks Friedrich Wilhelm Willmann polnud oma juttudele ja valmidele lisatud õpetustes surmatemaatikast kirjutades kristlikku moraali puudutamata jätnud. Willmanni teoses „ Juttud ja teggud“ on väike jutuke pealkirjaga „Surm“ ja selle loo õpetuseks oli kirjutatud soovitus nendele, kes tahavad kaua elada. Nimelt tuleb neil inimestel vältida viina ja tubakat, sest need rikuvad tervise ja inimene kuivab ja sureb, lisaks on soovitus paluda Jumalat. Samuti oli kirja pandud lugu pealkirjaga „Surm ja noor mees“, mille loo lõppmoraaliks oli mõte, et see kes arvab , et on palju aega patust pöörduda petab tegelikult vaid iseennast . Surm tuleb äkki ja aega pole enam kusagilt võtta, tuleb aegsasti muretseda ja valmis olla, et oleksime tervelt meelestatud ja valmis surma tulekuks. Siin tuleb selgelt välja mõlemates lugudes ja õpetustes Mülleri filosoofia võidelda patu vastu ehk üleskutse meelt parandada ja olla surma tulekuks valmis.
Esimese n-ö surmaliik, millest 19. sajandi ja 20. sajandi vahelisel perioodil eesti kirjanduses tihti juttu oli on hukkamine , mille jagan omakorda kolmeks: üldiselt lubamatu hukkamine, ebaõiglastel põhjustel omavoliline hukkamine ja mingilmääral põhjendatud õiglane hukkamine.
Üldiselt lubamatu hukkamise kohta on hea näide C.R. Jakobsoni esimeses isamaakõnes, kus viidati Läti Hendriku kroonikale, millest tuleb välja näiteks, et kuigi eestlased olid 13. sajandil tuntud oma tugeva ja vahva sõjaväe poolest, siis vaatamata sellele ei tapnud eestlased sõjaajal vaenlaste lapsi ja naisi. Sellist julma tapmist peeti jõleduseks ja oli lubamatu. Kõnes vihjatakse sellele, et eestlased polnud julmad, südametud matsid vaid mõtlesid ka enne tegutsemist .
C.R.Jakobsoni kõnedes leidus aga näide ka ebaõiglase hukkamise kohta, mida siiski omavoliliselt tehti. Näiteks kirjutab Jakobson oma esimeses kõnes Läti Hendriku kroonikute näitel halvustavalt vangi jäänud vaenlaste ja igasuguste „nõidade“ ohverdamisest, mida toona järelikult tehti ja tuli rahvast sellepärast manitseda. Sarnasest ebaõiglasest hukkamisest saab lugeda ka August Kitzbergi teoses „ Libahunt “, millest saab järeldada, et teise inimese tapmine ei olnud tabu või midagi eripärast, eriti kui see inimene oli teistest erinev. „Libahundis“ tapeti naine, Tiina ema, keda arvati nõid olevat. Kui kogu küla teda nõiaks pidas ja seda hukka mõistis siis oli hukkamine „õigustatud“ ja see sai ilma pikemalt nõu pidamata teoks. „Nõia“ vastaste meelt ei teinud haledaks isegi mitte tema pisikene tütar, kes kõike pealt nägi ja hukkamise juurest põgenes.
Ühiskonna poolt just kui õigustatud teise inimese hukkamisest võib lugeda Oskar Lutsu teosest „Soo“. Sealne lugu rääkis kunstnikust Toomasest, kes peatus mõnda aega maal, ning tutvus kauni ja elavaloomulise, kohati metsiku tütarlapsega, kes elas oma vanematega majakeses keset sood. Tütarlapse isa ja isa poolt peale sunnitud väimees Madjak olid mõlemad alkoholilembelised, jõhkrad ja vägivaldsed, kellel polnud probleem jõhkrutseda kaitsetute naisterahvastega, loomadest rääkimata. Tegelikult oligi tüdrukul tunded hoopis kellegi teise vastu, kuid isa tahtmine oli kõigest üle. Elu Madjakuga tõotas tulla tõeline piin ja teose lõpus juhtubki nii, et kunstnik Toomasel on tütarlapsest sedavõrd kahju, et ta aitab kaasa Madjaku surmale, mis muudab täielikult mitmete inimeste elu paremaks. Toomas ei tapa Madjakut jõhkralt ja otseselt, tegelikult ta ei suudaksi, sest Madjak oli väga tugev ja võitmatu. Toomas lihtsalt katab ühel õhtul salliga kinni sootalu maja akna tulukese ja Madjak upub justkui ise laukasse ilma otsese „kaasabita“. Asjaga lähemalt seotud olevad tegelased teadsid Toomase teost ja olid talle tänulikud, mitte ei mõistnud teda hukka, sest Madjak oli väga halb inimene ja tema surm säästis kindlasti mitmeid teisi väärtuslikemaid ja tervemaid elusid .
Saatuslik halva õnne tõttu kogemata kellegi käe või juhuse läbi suremine sai osaks näiteks A.Kitzbergi teose „Libahunt“ tegelasele Tiinale, kes oma nõia kuulsusega ja sellepärast surnuks pekstud ema pärast ei sobitunudki kunagi päriselt tavainimestega. Perepoeg Margus ei olnud piisavalt julge, et alustada oma elu koos teistest erineva Tiinaga ja abiellus Mariga, misjärel Tiina metsa põgenes. Pärast viit metsas elatud aastat hiilis ta aga ümber vana kodutalu ja sai Marguse püssist haavata . Margus arvas, et ta tulistas hunti , kuid haavas kogemata hoopis Tiinat. Tiina suri oma armastatud mehe käte vahel, vanaema luges surnule palveid. Tiina suri tolle aja ebausu ohvrina, olles kogu küla poolt põlatud ja see üleüldine põlgus soosis tema surma saabumist ühel või teisel viisil.
Märtrisurma aga on hea iseloomustada August Gailit sõnadega „Õnnelikud on need, kes on surnud isamaa eest“. Eduard Bornhöhe teoses „ Tasuja “ jälgitakse Jüriöö ülestõusuga seotud sündmusi läbi peategelase silmade läbi, kes on kasvanud vaba talupojana ning kutsub rahvast ülestõusule, mis kahjuks lõpuks veriselt maha surutakse ja lõpeb Tasuja surmaga. Tasuja surm on aga eeskujulik ja inspireeriv ning toob välja, et suremine endast suurema ja õilsama eesmärgi nimel ei vääri haletsust vaid see on kaunis ja õilis romantiline ohver.
Surma ees on kõik võrdsed ja surevad kõik, vaatamata nende seisusele, rikkusele või saavutustele elus. Näiteks Eduard Vilde teoses „Mäeküla piimamees “ tegi Tõnu oma elus just sellised valikuid, mis aitaks teda materiaalselt heale järjele, mida ta ka saavutas, kuid lõpuks ei saanud ta õnnelikuks ja suri väga tühiselt pärast purjutamist surnuks külmudes. Anton Hansen Tammsaare on öelnud „Hirmus pole mitte surm, vaid teadmine tema saabumisest.“ Toonasest kirjandusest saab selge pildi, kui erinevalt mõjub surm inimestele. Surm ja sellega kokku puutumine mõjub inimestele väga individuaalselt. Näiteks Lilli Suburgi teoses „Liina“ oli peategelane Liina ülimalt kurb, kui tema lapsepõlve parim sõbranna Aurora lapseeas suri. Liina oli kurb, sest ta oli Auroraga väga lähedane. Aurora leinamine kestis kaua ja minulgi oli seda väga kurb lugeda. Loo tegigi eriti kurvaks asjaolu, et surija oli alles laps. Vastandina võib tuua Juhan Liivi jutustuse „Vari“, kus poisike Villu ei kurvastanudki eriti oma emaks peetud Madli, kes oli tegelikult tema vanaema, surma üle, sest ta oli ise alles noor ja ta ei saanud täpselt aru, mida surm ja suremine tähendab. Surm aga tabas neid kõiki ühtviisi, nii mõisniku tütart Aurorat kui lihtsat vaest talunaist Madlit.
Eduard Vilde novell „Musta mantliga mees“ aga meenutab meile mingil määral inimelu väärtust ja karistust selle ebaõiglase omavolilise lõpetamise kohta. Näiteks nägi doktor Meding pealt, kuidas krahv laenuandja tappis ning seda varjata püüdis. Mitte kellelgi meist ei ole õigust võtta elu teiselt inimeselt, ükskõik kui raskesse olukorda me satume. Iga inimene on väärtuslik. Doktor Meding sai mõrva pealtnägemisega aga võimu krahvi üle, sest kui mõrv oleks avalikuks tulnud oleks krahv vahistatud, mis näitab inimelu väärust toonases kirjanduses. Õnneks oli doktor Meding õiglane mees ja selle õnnetuse pealtnägemine ja saladuse pidamine tõi krahvi perele pigem läbi doktori juurde õnne kui õnnetust.
Kokkuvõtteks saab öelda, et surmatemaatika oli toona sama aktuaalne kui tänapäeval ja usun, et selliseks see jääbki. Surmast kirjutamist ei välditud ega kardetud. Kõige varasemates kirjapanekutes rõhutati just kristlikke vaateid ja trööstiti inimesi ristiusu seisukohalt. Pärast valgustust rõhutati kristlikke vaateid seoses surma ootamisega ehk veidi vähem, kuid inimeste trööstimine, lohutamine jäi samaks. Iga loetud kirjandusliku surmajuhtumiga kaasnevat leinamist ja matusetalitust kirjeldati kasvõi lühidalt kirikliku toiminguga, mainiti palvetamist ja kiriklikku matust või siis selle puudumist. Toonased surmaviisid võisid vaid olla võrreldes tänapäevaga veidi tavatumad ja võõramad, näiteks omavoliline hukkamine ja märtrisurm. Samas aga on tänapäeva maailmas endiselt olemas tapmised, mis juhtuvad kas siis tahtmatult või omakasu nimel nii nagu toonases kirjanduseski.
5