Surmaesteetika muutmine ja selle muutuse peegeldus ehtekunstis. (0)

20.sajadni filosoofia probleeme I
Essee
Sofja Markarova
MDR I
Juhendaja : Eik Hermann
Tallinn 2013
Surmaesteetika muutmine ja selle muutuse peegeldus ehtekunstis.
Isegi surmakultuuris ja -kultuses on oma esteetika ja kanoonid, mis toovad erinevatest kultuuridest midagi sarnast. Sõna „esteetika“ ei pea olema surmast rääkimise kontekstis eksitav. Eelajaloolisel perioodil olid need kaks mõistet – elu ja surm – kultuuri alused. Idee igavikust pärast surma määrab muinasaja tsivilisatsioonide ilmet ja vaimu. Päris oluline keskajal oli usk – usk kui pääsetee surmast. Surma teema on nii tähtis, et juba muinasajal oli matusetseremoonia kaanoonite ja reeglitega määratletud.
Arusaam surmast, kui elust teises maailmas oli hästi arenenud juba Vana-Egiptuses, see on nähtav nende kunstis ja mütoloogias. Kinnitusi surmajärgse elu olemasolust ja uskumustest leiab muldapanekutest, rituaalidest ja kunstist juba preliterate kultuurides. Sõltumata surnukeha soost ja vanusest , võib paleoliitilistest muinaskalmetest leida oma kaasaja kohta tüüpilisi sõjariistu (kivipikukirved, jahiodad) ning skeletid on enamasti kaetud ehetega. Lääne-Euroopas domineerivad kaelakeed ja käevõrud on valmistatud väikestest karpidest, looma hammastest ja kihvadest. Ida-Euroopas on ülekaalus aga ümmargused helmed, mis on valmistatud elevandiluust , lisatakse ka perforeeritud hambaid, eriti loomade kihvi. Kõige suuremal hulgal ehteid sisaldab matus Vladimiris, sealt avastatud mehe skelett oli kaetud hele ookraga ja luuhelmestega, mis olid õmmeldud rõivaste/kanga peale ja moodustasid peakatte . Peakate oli kaunistatud rebase kihvadega ja kiviplaadiga. Elevandiluust olid tehtud käevõrud ja suur kaelakee. Skeleti kõrval oli räninuga, suur kraabits ja luuvarsi fragment , mis on kaetud spiraali ornamendiga. Paleoliitilistes matustes pole esemeid, mis oleksid spetsiaalselt matmisrituaali tarvis loodud, vaid kaasa on pandud tööristad, ehted , relvad – tavalised olmeesemed. Need ei kõnele mitte midagi surma kohta, nad ainult räägivad elust ja tundub, et elu oli sel ajal tähtsam kui surm.
Individuaalses ja kollektiivses kujutlusvõimes mängib surm keskset rolli, nii usklike kui ateistide jaoks on surm lõplik ja vältimatu fenomen . Antiikaja kultuurides oli surm inimeste ainuõigus (inimesi nimetati “mortals”, moors keeles on “surm”), samas kui elu võtmine oli surematute jumalate või saatuse atribuut. Kristluse eelses kunstis ei omistata surmale inimese sarnast kuju, samuti ei kujutata surma selgesti piltidel, tavaline skelett on pigem tulevikus surnud isiku sümbol. Keskajal oli surma teema, mis peegeldab inimelu haprust (kõige rohkem sellist temaatikat puudutavad Memento mori , Et in Arcadia ego, Homo bulla jne.) kasutatav nii askeetlikus kui penitentalis kirjanduses (patukahetsuskirjades) ( Pseudo -Augustinus, Anselm Canterburyst, Paavst Innocentius III) ja kujutavas kunstis.
Samuti peegeldab ehtekunst oma aja esteetikat. Kui sajandite jooksul on surma teema nii tähtsis inimelus ja kunstis, siis ta kindlasti puudutab ehtekunsti. Näiteks pildil paremal on esitatud Tor Abbey ehe1. See dramaatiline Memento mori ripats mis on kirstu kujuline avab juurdepääsu skeletile. See on tüüpiline Memento Mori ehe, mis räägib sellest, et surm on vältimatu. Kuna skelett ei ole kohe nähtav, sest ripats on tõonäoliselt kinni kandmise ajal, on kirstu kuju selles kontekstis väga tähtis. Seega tänu oma kujule annab ripats siiski selgesti oma mõtte edasi.
Leinaehe näiteks sai väga populaarseks pärast kuninganna Victoria abikaasa Prince Alberti surma. Victoria oli nii laastanud pärast Alberti surma, et ülejäänud elu jooksul, 40 aastat, oli ta riietatud leinarõivastesse. Leinariietuse juurde valis Viktoria musta värvi leinaehteid, tavaliselt olid nad valmistatud mustast jaspist, kuid must jaspis oli võrdlemisi kallis materjal ning must klaas sai populaarseks alternatiiviks, sest see oli kättesaadavam, odavam ja lihtsam töödelda. Teised populaarsed materjalid leiaehe valmistamiseks olid Onyx, vulkaniit, gutapertš ja tamm. Niimodi tekkis mõiste Victorian jewellery. 2
Surm oli Läänemaailma kunstis armastuse loomulik vaenlane kuni hilise 19. sajandini. Pärast võib aga näha, et surm kunstis muutus sensuaalseks õndsuseks. Oma töös “Love beyond Death . The anatomy of Myth in the Arts ” Rudolph Binion kirjutab, et kaasagses kunstis muutus surma mõiste ja kuju füüsiliseks armastuseks. Rudolph Binion jälgib fantaasia joont füüsilise armastuse surma pärast ja Kristliku mõistet vaimse armastuse surma pärast vahel, ta uurib fantaasia rolli füüsilises armastuses pärast surma ning kristlikus mõistes vaimses armastuses pärast surma.
Kogu XIX sajandi jooksul ning ka veidi enne ja pärast seda, Lääne kõrgkultuuris oli levinud võrgutav ja seksuaalne visoon surmast, kus arusaam ning nägemus surmast ja seksuaalsusest on segunenud. Surm oli päris tihti erotiseeritud, aga on veel huvitavam, et surma erotiseerimine kaasneb selle vägivallaga koos. Veelgi olulisem on see, et kuigi füüsilise armastuse ühendamine surmaga kunstis on igivana, muutub selle negatiivne mõiste XVIII sajandi lõpus positiivseks .
Popkultuuris areneb jõudsalt erootilise ehk sensuaalse surma banaliseerimine ja selle tooremaks/robustsemaks muutmine. Heaks näiteks on tuntud filmid vampiiridest - F.W.Murnau “Nosferatu” 1922 – 1931, Bela Lugosi Dracula rollis, 1943. aasta “Son of Dracula” ja loendamatu hulk sarnaseid surma interpreteerimise versioone on haaranud inimeste südameid. Armastus-külmas-veres (külmavereline armastussest) on uus juhtmõte popkultuuris. Surma armastus on nähtav heavy- metal ja rock muusikas, näiteks kasutavad Guns n’ Roses , Metallica, Slayer ja Misfits oma loomingus surma esteetiliselt, nad justkui armastaks ning hooliks sellest/temast. Mõnede muusikaliste kollektiivide esiplaanil on nekrofiilia ja selle interpretatsioonid. Itaalia režissöör, luuletaja, kirjanik ja filosoof Pier Paolo Pasolini pidas surma seksuaalseks ülemuslikuks kogemuseks. Tema loomingus on raske teha vahet seksi, tapmise ja väljamõeldise vahel.
Kaasaegse ehtekunstis on surma temaatika ja esteetika küllaltki oluline. Näiteks tuntud Austraalia kaasaegse ehtekunstniku Julia deVille 'i loomingu põhiteemaks on surma- ja leinaesteetika. Ta ise ütleb: "Mind veetleb Memento Mori esteetika". See sentimentaalsus, mis oli iseloomulik viktoriaanlikele ehtele ja see, kuidas sümbolid olid surmaga seotud, on nähtavad ka Julia deVille loomingus. Samas on tema looming erinev XV-XVIII sajandi ehtekunsti esteetikast – kuigi põhjus ajend, motiiv , stiimul ja põhiidee on samad, on ekstreemus ning väljendusviis teistsugune. Näiteks prossi „ Lein “ jaoks kasutab ta inimese juukseid, mis ammustest aegadest lisavad maagilisust/maagilise tähenduse. Viktoriaanlike ehete valmistamiseks kasutati surnud inimeste juukseid3, aga väga ettevaatlikult kuid Julia deVille pakkub uue visiooni leinaehetest. Ta kasutab julgelt hiirte4 ja lindude kehi, lindude tiibu ja jäneste päid.
Prantslanna Nathalie Perret kasutab surmatemaatikat ehtekunstis teistmoodi. Tema loomingus puudub otsene ja selge surmasümboolika, seda asendab sügav ja puhas kontseptsioon . Tema teosel „Surma visualiseerimine valges värvis“5 pole isegi skeleti kuju ega kasutatud musta värvi, kui sümbolit. Nathalie Perret'i kontseptsioon toetub sellele, et kõige tavalisem reaktsioon surmale, nii objektiivne kui subjektiivne, on kahvatumine. Tema loomingus ja surmaesteetikas on hingelisust, mis muudab eelnevaid arusaamu surmast ehtekunstis.
Kaasaegses kunstis teiseneb vastik atraktiivseks, surm ja arusaam sellest muutub. Ei ole võimalik öelda, mis suunas need muutused liiguvad ning kas see on hea või halb. Esiteks oleks see liialt subjektiivne hinnang ja teiseks poleks sellel lihtsalt mõtet. Huvitav on see, et kaasaegses ehtekunstis kasutavad surma temaatikat ja selle esteetika paljud kunstnikud oma töödes ja suhe sellele muutub viimasel ajal järjest kiiremini. Kunagi tunti surma ees hirmu ning aukartust, kunagi inimene oli mortal, täna aga saab surma üle nalja heita, seda erotiseerida või lihtsalt oma loomingus surmale/surmast mõelda. Muutuvad esitusviisid, sümbolid ja arusaamad, aga surma esteetika muutub keerukamaks ning huvitavamaks.
Surmatemaatika kasutamine kaasegses kunstis on muutunud. Selle esteetika on täiesti tagurpidi pöördunud. Kas see on ühiskonnateadvuse toimuvate protsesside peegeldus? Või sai kunstnik nii suure vabaduse, et kasutab mistahes mõistet ja esteetikat, isegi kui see ei ole ühiskonna jaoks „normaalne“? Või ongi selline vabadus ühiskonnateadvuse peegeldus? Kunagi oli kunstnik ühiskonna ori, selles mõttes, et kunstniku looming oli suunatud vaatajale, et kunst oleks huvipakkuv ja vaatajale sobiv. 1960. aastal algab kaasaegse ehtekunsti ajalugu, kui vastupanu reaktsioon staatuse vastu (kõik inimesed on võrdsed). Tekib liikumine New Jewellery ja 1985. aastal ilmub Peter Dorneri ja Ralph Turneri sama nimega raamat „New Jewellery“. Kaasaegne – tänapäeva ekspression, tehtud täna. Kuid eeldab mineviku ja võõramaiste kunsti tundmist. Kaasaegne – pidevalt muutuv, kasvav ja paindlik, ei käsitle konkreetset stiili. Kaasaegne ehe on traditsioonide rikkumine (kulla standartist kunstniku standartile, võimekusest ja tehnilisusest eksperimendi poole põgenemine) ja nüüd ei otsusta tellija või ostja, kuidas ehe välja peab nägema.
Vabadus, peegeldus jne. võivad olla põhjuseks miks kunstnik surmaesteetikat täna nii julgelt kasutab. Mind aga huvitab rohkem see aspekt, kuidas ta seda kasutab, mis sümboolikat ja rolli toob see teema kunstimaailma, kuidas muutub surmatemaatika läbi aegade. Essee alguses ma kirjutasin et eelajaloolisel perioodil olid need kaks mõistet – elu ja surm – kultuuri alused. Sama tähtsaks jäävad need mõisted tänapäevani. See on elu draama , mille tähtsus ära ei kao, kuid tähendus ja selle arusaam muutuvad radikaalselt.
1 The Tor Abbey Jewel, emailitud kuld , 1540-50 (allik - „ Jewels and Jewellery“ Clare Phillips)
2 Leinapross mustast jaspist. XIX sajand (allik - Wikipeedia )
3 Julia deVille, pross “Lein”, Hõbe, inimese juuksed, klaas
4 Julia deVille, Pross: Gunclub 2004, Hiir , diamonds, jet, 9ct kuld
5 Necklace: Palidecer, the Pallor of old age (visualisation in white of the death). Gypsum powder , elastic strip 2007