Teisiku motiiv Dickensi teoses"Jutustus kahest linnast" (0)

Ljudmilla Pranjuk
Vastandatud tegelased ja teisiku motiiv Dickensi romaanis “Jutustus kahest linnast”
0
Tallinna Ülikool
Eesti Keele ja Kultuuri Instituut
Eesti keel (võõrkeelena) ja Eesti kultuur
Ljudmilla Pranjuk
VASTANDIKUD TEGELASED JA TEISIKU MOTIIV DICKENSI ”JUTUSTUSES KAHEST LINNAST”
Uurimistöö
Juhendaja : Ave Matteus
Tallinn 2011
Sisukord
1 Sissejuhatus 3
2 Sisu ja kesksed tegelased 3
3 Ülestõusmise võimalus 3
4 Vajadus ohvri järele 4
5 Revolutsioon ja vägivald 5
6 Varjud ja pimedus 5
7 Vangistus 5
8 Teisiku-motiiv 6
8.1 Peategelased 6
8.2 Teised tegelased 8
9 Teised teisiku motiivi avaldumisi 8
9.1 Linnad 8
9.2 Rikad ja vaesed 9
9.3 Head ja kurjad 9
9.4 Mehed ja Naised 9
9.5 Sümbolid 10
9.6 Ristviited Greka mütoloogiale 10
10 Kokkuvõte 11
11 Kasutatud materjalid: 12

Sissejuhatus

Charles Dickens (07.02.1812-09.06.1870) oli inglise kirjanik. 1859 . aastal ilmus esmakortses trükis tema romaani „Jutustus kahest linnast“ üle 200 miljoni eksemplaris. See on üks tuntumaid ingliskeelseid kirjandusteoseid ja midagi uut tooaja kirjanduses.
“Jutustus kahest linnast” ilmus vaid 67 aastat pärast sündmusi, mida kirjeldati romaanis. Kuigi tänapäeva lugejale jäävad Prantuse revolutsiooni sündmused varju lähiaja sõdade ja maailmapildiga, Dickensi ajal Prantsuse revolutsioon oli õudne unenägu paljude jaoks. Tema kaudne toon aitas tolleaeksel lugejal distantseeruda nendest emotsioonidest ja tunnetsest ,mida võis tekitada Prantsuse revolutsioon. Selles romaanis Dickens puudutab erinevaid teemasid , millele ma tahaks Teie tähelepanu juhtida. Alguses aga natuke sisust.

Sisu ja kesksed tegelased

Lucie Manette isa, Alexandre Manette´, on aastaid aluseta kinni hoitud Bastille ´ vanglas. Kui Londonis elav Lucie saab teada, et tema isa on vabaduses Prantsusmaal ja ta elu on ohus, siis ta ruttab talle appi. Ta viib haige dr. Manette`i Londonisse, kus viimane paraneb. Lucie abiellub ja saab lapse. Tema isa tuletab mõnikord meelde oma vangistusaega, kuhu ta sattus markii Evremonde pärast (sest ta teadis markii saladust). Kuid Lucie mees, Charles Darnay , ei ole see mees kelleks kõik teda peavad, ta on tegelikult Evremonde järeletulija. Pranstusmaal puhkeb revolutsioon ja dr Manette, Lucie ja Darnay lähevad Prantsusmaale. Seal aga sirutub märatseva rahvajõugu pikk verine käsi Lucie ja ta perekonna poole, paisates Charlesi üha suuremaasse hädaohtu, sest teda süüdistakse oma isa pattudes. Charlesi päästab surmasuust noor advokaat Sydney Carton , kes Carles´i asemel giljotiini alla läheb. Romaan “Jutustus kahest linnast” räägib loo sellest, milleni on võimeline minema rahvamass revolutsiooni ajal. Samuti jutustab romaan armastavast sõbrast, kes ohverdas oma elu armastatu õnne nimel. Sidney võttis endale Charlesi rolli, kuna ta oli õnnetult armunud. Ta pettis Pransusmaa rahvast „varastades“ Charlesi identiteedi, esinedes Charels´ina.

Ülestõusmise võimalus

Sydney Carton-i surm tagab uut ja rahuliku elu Lucie-le, Charles-ile ja Sydney-le ise. Minnes giljotiinile, Sydney osutab kangelasliku zesti. Dickens samastub Sydney-d Jeesus Kristusega, kelle surm päästis teiste elusid. Veel Carton leidis elumõte ja sellega tema elu muutus väärtuslikumaks ja eneseohverdamis hindamatuks.
Sydney jätkab elamist nende inimeste südameis, keda on päästnud, samamoofi nagu tema prototüüp Jeesus Kristust . See teos on märkimisväärne veel sellepärast, et mitte ükski detail ei ole mõttetu. Esimeses raamatus Stryver kutsub Carton-i hüüdnimega “Memory”, mis tõlkes tähendat Mälu. See hüüdnimi on mingis mõttes Saatuse märk sellest, et tema jätkab elamist just mäludes.
Samuti Carton-i surm on sümbolne. See sümboliseerib vana reziimi Prantsusmaal, aga selle surm valmistab ette ilusat ja uuendatud Pariisi, mida Carton, väidetavalt, näeb ette giljotinis olevat.
Alguses Carton-i eluviis tekitab apaatiat, aga romaani viimastel lehekülgedel kohtab lugeja uut Carton-i, kes on valmis tooma oma elu ohvriks, ta teenib seeläbi lugeja austust .
Dickens pühendab palju aega sellele, et kirjeldada nii aristokraatia , kui ka mässajate poolt tekitatud vägivalda. Viisist, kuidas ta seda teeb, võib aru saada, et ise ta ei usu, et sellise meetodi abil saab luua uut ja paremat ühiskonda.
Dickens kasutab ka taasündi teemat, rääkides dr.Manette-st. Palju aastaid vangistuses veetnud dr. Manette on vaimses mõttes surnud, kuid tema tütre hellus , hool ja armastus paneb teda end kokku võtma “ülestõusma” ja alustama uut normaalset elu.
Autor kasutab romaanis otsesel mõistetavat “ülestõusmist” tuues palju tegelasi keda on peetud surnuks , kuid reaalsuses nad olid elus. Näiteks, Foulon ja Robert Cly. Nad korraldasid enda surma ja matuseid, et petta oma vaenlasi . Romaani käigus oldi leitud neid elusana ja nii öelda “ületõusnutena”.

Vajadus ohvri järele

See teema on seotud eelmisega . Ohvri tuua on vaja selleks, et saavutada õnne. Dickens avab seda teemat kahel tasandil: riiki - ja inimeste vahelisel tasandil. Näiteks, mässajad on kindlad selles, et uut Pransusmaad saab saavutada raske ja hirmuäratava hinnaga: peab ohvriks tooma armastuse ja lojaalsuse lähedaste vastu -rahva heaolu jaoks. Kolmandas raamatus, seitsmendas peatükis Darney arreteeriti teist korda. Tema vangivalvur meenutab dr. Manette-le, et revolutsiooni eesmärkide täitmine on kõrgemal, kui lojaalsus ühele inimesele. Veel Madame Defarge annab oma mehele õpetunni, kui ütleb, et tema kiindumus dr. Manette-le on liigne emotsioon, mis segab revolutsiooni eesmärki ellu viimist.
Personaalsel tasandil seda teemat avatakse Carton-i muutumisega. Selleks, et muutuda inimeseks, kellel on elus eesmärk oli vaja ohverdada oma vana isiksus. Kui Carton ohverdab oma elu giljotiinil, annab ta võimaluse saada õnnelikuks Darnay-le ja Lucie-le.Ülestõustes aga ise vaimselt.

Revolutsioon ja vägivald

Terve romaani kestel Dickens arutab revolutsiooni üle lisades sinna tundeid. Ühest küljest, ta nagu toetab mässajaid, teisest aga- toob välja kurjust , mis on nende sees. Autor tunneb sügavalt kaasa vaestele talumeestele ja toetab nende soovi olla vabad. Marquis Everemonde ja mõned teised tegelased kohtlevad talumehi ebaõiglaselt, kasutades vägivalda. Dickens on selle kohtlemise vastu, kuid ta ei toetagi talumehi, kes maksavad kurja ,kurjaga. Nad kasutavad vägivalda, milles all ise kannatasid, kuid selline käitumine ei mõjuta revolutsiooni eesmärki- vabaduse saavutamist. Kuigi Dickens näeb Prantsuse revolutsiooni transformeerimise ja ülestõusmise sümbolina, annab ta mõista, et vägivallaga head ei saavutata.

Varjud ja pimedus

Varjud domineerivad romaanis ja see loob halba eelaimust. Juba romaani algusest Jerry tuleb udust . Lucie ja Jarvis Lorry tutvumine toimub ruumis, kus põleb küünal ja nende varjud sulavad pimeduses. Selline atmosfäär lisab saladuslikkust Lorry missioonile Pariisis ja Manette vangistusele. Samuti varjudega Dickens avab inimese süda pimedamat poolt. Nagu näidatud peatükis “Öövarjud” iga inimene varjab tumedat saladust, mis ei näe kunagi päevavalgust. Varjud liiguvad terve romaani kestel. Kättemaksuhimuline Madame Defarge heidab varju Lucie ja tema lootuste peale,kui kirjeldas Lucied seismas valges lumes , Madame Defarget aga varjuna mööda valget teed mööda minemas. Lisaks, Madame Defarge kasutab dr. Manette kirja, et Charlesi hukka mõista. Sellega ta “heidab varju” kogu tema pere peale. Pärast seda ,kui kohtus loeti kirja otsustasid mässajad hukata terve Charlesi pere. Dickensi pealkirjad on kõnekat. Peatükk, kus avaldatakse kirja sisu kannab pealkirja “Тень оликается плотью 10 глава 3 книги”

Vangistus

Peaaegu kõik tegelased “Jutustuses kahest linnast” võitlevad mingi vangistuse vormiga . Näiteks, dr. Manette ja Darnay sõna otses mõttes võitlevad vabaduse nimel. Nad istuvad vangis sest neid mõisteti selleks alusetult. Pärast pika aega dr. Manette sai ihaldatud vabaduse, kuid tema vaimne tervis kannatas; teda piinavad mälestused vangistuseajast. Ta jääb ajas lõksu kui tuletab meelde too aega ja tal ei jää midagi üle kui tunda hirmu ja parandada kingi (kuna ta oli vangis kingsepp).
Carton võitleb aga iseendaga .Ta ei ole rahul oma eluga, kuna e leia selle mõtet. Veel tal on alkoholisõltuvus, mis on omamoodi vangistus. Kui ta ostustab minna giljotiini Charlesi eest, siis ta hangib oma vana isiksusega vajaliku infot, näiteks kui ta mängib purjus meest, et kuulata pealt Madame Defarge plaani. Ta ei suuda enam tolerantselt kuulata neid kuulujutte mis temast räägitakse,seepärast ta kasutab Barsadi ,et saavutada oma eesmärki.

Teisiku-motiiv

Kõik, alates sündmuste kohtadest ( London ja Pariis), kuni inimesteni välja tuleb paarikaupa. Paarid on omavahel seatud, kuid erinevate printsiipide järgi. Tihti neid vastandatakse, kuid mõned juhivad tähelepanu sarnasustele. Näiteks, juba kohe romaani avasõnades (“It was the best of times , it was the worst of times. . . .”) saab näha vastandumist.

Peategelased

Charles Darnay on aadliku päritolu prantslane, kes elab Londonis. Sydney Carton on inglane, kes töötab advokaadibüroos ja on alkoholisõltlane. Inimesed märkavad ,et nad on juhuslikult väga sarnased. Kohtus tunnistaja oli segaduses kui nägi Cartoni. Ta ei saanud täpselt osutada inimesele, keda ta oli näinud, seega tema tunnistust ei saa õigeks pidada. Charlesi vaenlased märkasid tema välimust sarnasust Cartoniga. Tuues Cartonile veini ja naastes leti taha Madame Defarge ütles oma mehele, et Sydney meenutab Charlesi.
Nende sarnasus sellega ei lõpe. Kaks väliselt sarnast meest armastavad Lucied. Mõlemad avaldavad talle armastust, naine valib Charlesi. Nad abielluvad ja nendel sünnib tütar, Sidney külastab tihti Luciet ja tema tütart, kes peab Sidneyd parimaks onuks. Sidneyst saab perekonna sõber. Vaatamata sellele, et Lucie on abielus, armastab Sidney teda ikka. Kolmiksuhe jätkub. Kohtudes Prantsusmaal saab Sidney teada, et Charlesi elu on ohus ja ta otsustab Charlesi päästa (lk 188). Ta lepib vangivalvuriga kokku, tuleb tund enne hukatamist ja kuna Charles ei ole nõus Sydney plaaniga, siis Sidney uimastab ta ja valvuri abil õnnestub tal oma plaan siiski ellu viia. Sidney hukatakse Charlesi asemel ja Darnay oma perekonnaga pääseb minema. Tänu välisele sarnasusele ja armastusele Cartonil õnnestub päästa Lucie perekonda ja anda võimaluse olla õnnelik.
Dickens kasutab teisiku loomise tehnikat mitte ainult vastandite loomiseks, aga ka peidetud paraleelide paljastamiseks. Nende väline sarnasus on märkimisväärne, kuid nende käitumine on erinev. Dickens kirjeldab Charlesi nagu ideaalset romantilist kangelast, kes on armunud ja käitub härrasmehelikult. Carton aga ohjeldamatu, julm ja alkoholi sõltuvusega,ta on nagu Darnay vastand . Nad on sunnitud vaatama end peeglisse ja lohutama oma teist poolt.
Esimesest pilgust tundub, et Carton on Darnay hale paroodia; Darnay on see mees, kelleks ta võis saada, kuid ta ei saanud. Romaani lõpus Carton muudab end vaesest mehest kangelaseks, kelle head omadused samastuvad või isegi kasvavad Darnay omadest üle. Romaani algusest peategelaste väline sarnasus ainult rõhutab, et Carton on halvem inimene kui Darnay, kuid lõpuks väline sarnasus lubab Cartonile tõsta või isegi ületada Darnay-í, kui ta teeskleb Darnay-id ja sureb tema asemel. Kui Carton läheb surmale , siis selline tegu paneb teda isegi Darnay-st moraalselt kõrgemale.
See roman on eriti seotud tema elus toimuvate sündmustega. Ta oli 47. aastane, kui ilmus tema raamat,kuid aasta enne seda läks ta lahku oma naisest. Tal oli pika aega kestnud suhe, kuid avalikult Dickens eiras kõike. Sellega ta püüdis kaitsta oma pere au. Võib öelda, et sel ajal Dickens elas elu kahe identiteediga: ta ei tunnistanud oma suhteid Elleniga, kuid tema abielu Cateriniga oli läbi. Mõnede kriitikute arvates Carton ja Darney on selle perioodi Dickensi kehastused. Kui need kaks meest oleksid kaks Dickensi identiteedi, siis Carton oleks uus isiksus, kes kirjutab süngeid raamatuid ja jätab oma naise maha, sel ajal Darnay oleks tema vana isiksus: noor-,idealistlik-, humoorikas autor.
Romaanis on veel kaks teisikud- Lucie ja tema isa dr. Manette. Neil on palju välisi sarmasusi, kõige nähtavam oli otsaesise kergitamine aga nendel oli erinev elukogemus. Alexanrdi nägu millele aeg oli jätnud oma jäljed murest ja kurbusest oli vatsnae Lucie värske ja elujõulise jumega. Dickens pööras tähelepanu oma novellides ,kuidas halb keskond võib muuta inimese loomust, tuues näiteks sarnaste iselomujoontega teisikute arenemise protsessi erinevates keskkondades ja selle tagajärgi.Näidates ühesukuste tegelaskujude muutumist ühiskonna mõju läbi.
Dickens vastandab ka teisi tegalasi. Nad on antipoodid. Selline võte aitab talle tuua sisse ja rõhutada teisi teemasid. Näiteks, kaks kõige peamist naistegelast toimivad tekstis vastandatud teisikutena. Lucy on armastav ja toetav , samas Madame Defrage on vihatäis ja verejanuline. Neid vastandatakse ka välimuselt; Lucie on kuldsete juustega ja siniste silmadega, Madame Defarge aga tumedate juustega ja mustade silmadega. Dickens kasutab seda vastasseisu, et teha otsuseid ja temaatilisi väiteid. Kui Lucy toetab oma isa vaimuliku muutmist ja uuendamist, kiidab ta isa vaimulikku ülestõusmist heaks. Madame Defrage oma kättemaksu himuga kiidab heaks ainult terrori ja vägivalda. Lucie on bilingvaalne ja ta ühendab kaks linna. Tema on loomult ühendaja: ta hoiab oma isa, teda nimetatakse kuldseks niidiks, madame Defarge aga oma kudumisega tapab inimesi ja ajab lahku perekondi. Terve romaani jooksul Lucie füüsiline ja moraalne valgus vastandub tumedale Madame Defragile.

Teised tegelased

Teisiku motiivi hästi rõhutab ka kaksikute olemasolu. Näiteks, Charles Everemond on markii Everemondi vennapoeg , Charles´i isa ja markii Everemond on kaksikvennad . Nad on väliselt sarnased kui kaks tilka vett. Nende tegudest võib järeldada, et nad on vägivaldsed. Nad sümboliseerisid tolle aja madalat moraali. Üks neist ajas alla purskkaevu juures last, kes suri kohal. Darnay vastandatakse Everemondi kaksikutele. Selle asemel, et olla samasugune madalale langenud aristokraat , sõidab ta välismaale teise nime all, unustades oma tiitli . Ta püüab keelduda sellest ja käitub vastupidiselt oma onule. Ta ei püüa represseerida vaeseid, vaid püüab aidata neid.
Autor toob sisse valenimesid. Dr. Manette elab Prantsusmaal valenime all, nagu Charles Everemond Inglismaal. Samuti kasutusel on ka inimeste kahepalgelisus; kohtus esinev tunnistaja Roger Cly on töötanud ka valitsuse heaks, kui ka olnud varas. Carton on alkoholisõltlane, samas töötab advokaadibüroos, kus peab olema korrektne ja täpne.

Teised teisiku motiivi avaldumisi

Nagu juba oli mainitud , Dickens on oma romaanis kasutas palju tegelasi ja palju erievaid detaile, mille hulgast mitte ükski ei ole eesmärgita. Ta kasutas detaile selleks, et arendada teemat. Vaatlen lähemalt mõnda neist.

Linnad

Samuti kogu lugu saab jaotada kahe linna vahel: London ja Pariis. Seda võib järeldada juba pealkirjast. Romaan kannab kõnekat pealkirja „Jutustus kahest linnast“.Tegevuse koht pidevalt vahetub nagu näitab alltoodud skeem.
^^--- pealkiri ^^'^ A Tale of Two cities
teose algus -1 peatükk __________________ . teose lõpp – viimane peatükk
Inglismaa Prantsusmaa Inglismaa Prantsusmaa
Võrdlus kahe riigi (Inglismaa ja Prantsusmaa) ja kahe linna vahel romaani lõpus on esimese peatüki võrdluse kordus. See moodustab teose omamoodi raamistiku.

Rikad ja vaesed

Juba algusest Dickens loob kontrasti jõukate ja vaeste inimeste vahele. Kui rikad Everemondid elavad luksuses, siis Prantsusmaa vaesemas piirkonnas inimesed surevad nälga. Prantsuse revolutsiooniga olukord muutub(peegli effekt ): siis need, kes olid rikad istuvad Bastille-s ja vaesed mõistavad neid kohtu. Aadlike vangladesse paigutamine oli tollel ajal tavaks ja autor võrdleb rikkaid kummitustega, kuna neid ootas ees ainult surm. Prantsuse revolutsioon võttis ära kõike seda, mida hinnati prantsuse ühiskonnas: trellide teha sattusid ilu, uhkuse ja väärikuse inimesed ja muutusid kummitusteks, sest neid ees ootas vaid surm. Nende kohtumõistjateks said need, keda nad pika aja alandasid ja neist armu ei saanudki oodata.

Head ja kurjad

Headuse ja kurjuse mõiste muutub teose vältel.Romaani algul aristokraatia kehastab kurjust aga tavakodanikud headust, kui revolutsiooni käigus olukord muutub vastupidiseks.Dickens esitab oma teosega retoorilise küsimuse: keda saab tõeliselt pidada heaks? Kõik tegelased, välja arvatud Lucie teevad kurja. See omakorda lisab rõhku vastandumisel teisiku motiividele.

Mehed ja Naised

Teoses vastandatakse mehi ja naisi. Näiteks, Madame Defarge on tegev naine ja ta seisab revolutsioonäride esiosas ja Carton, kes ei saa isegi alkoholisõltuvusest vabaneda. Need vastandused panevad mõtlema ühiskonna steriotüüpide peale; mees on jõud ja naine- nõrkus. Kust naine saab jõudu saada ja kust seda saab mees? Naised saavad jõudu emotsioonidest, armastusest või siis vihast. Mehed leavad endas jõudu, et maailmale vastu hakata ja midagi muutma . Teoses lugeja kohtab Lucie, kes on süütuse sümbol ja talle vastandub tema isa Alexandre Manette. Alexandre võtab end kokku tütre pärast ja hakab elama normaalset elu ja pärast veel võitlma oma tütre mehe elu pärast. Lucie ei ole tugev naine, temale vaadates mehed ruttavad teda kaitsma. Ta teenib muusana.
Mehed ja naised on loomult erinevad ja autor rõhutab seda. Ta pöörab tähelepanu sellele, et naine saab ka tugev olla, mees aga nõrk. Jõutust saab võita ainult tahega.(свою слабость можно поборать собрав в себе силы,как бы изнутри. Для этого надо найти человека который бы вдохновлял тебя на это)

Sümbolid

Dickens kasutab vesi nagu inoonilise sümbolina. Vesi on tavaliselt elu ja rahu sümbol. Romaani alguses oli mainitud, et markii Everemond ajas alla poisi purskkaevu juures. Samuti oli mainitud purskkaev Everemondide chateau juures. Revolutsiioni ajal purskkaevud muutisid kohaks, kus tapeti inimesi. Purskkaevud täitusid verega, mis on surma sümbol. Vesi on Pranstuse aristokraatia elu sümboliks, ja kuna ta muutub vereks, siis see tähendab, et revolutsioon hävitab neid.
Samuti Dickens kasutab sama sümboli, et tuua esile teist mõtet. Madame Defarge ja Gaspardi surmast räägib ta nii “ purskkaevu lähedal, kus on tõstetud neljakümne jalaline võllas, on mürgistatud vesi”. Selles näites surnud keha sümboliseerib julma kohtlemist Prantsuse aristokraatia poolt, vesi aga- madalat klassi. See fakt, et vesi oli “mürgitatud” surmaga näitab seda, et aadlike poolt tekitatud surmad tekkitasid rahulolematust madalamates klassides, mis tegi neid kättemaksuhimulisteks. See oli veel üks viis, kuidas Dickens oskuslikult kasutas sümboleid.
Veel üks tähtis detail selles teoses on pidev ühte numbri kasutamine. See on 2. Cornelius Agrippa tööle “De occulta philosohpia libri tres” toetudes, saab teha järelduse, et number kaks tähendab äärmuslikke vastandeid , nagu öö ja päev. See number toetab tasakaalu ja loob kontrasti, segades positiivseid ja negatiivseid jooni. Kui vaadata Dickensi teost sellest vaatenurgast, siis võib näiteks olla see, peaaegu kõik tegelased omavad kaks isiksust: hea ja kuri. Sydney on kõige parem näide: ta suutis võita oma vana kurja isiksust ja muuta end paremaks. Prantsusmaal Darnay oli arreteeritud 2 korda ja teine sai temale saatuslikuks. Luciele avaldati armastust kaks erinevat, nagu öö ja päev, meest: Darnay ja Carton ja ta tegi valiku. Oli kaks sündmuste kohta, mida autor ka vastandab. Võib julgelt väita, et number 2 selles teoses on sümboolne.
Autor kasutab maha kukkunud veinivaati, et ennustada tuleviku. Inimesed hakkasid aplalt jooma veini maast. Neid ei seganud see fakt, et nad jõid veini poriga. “Tänavasillutisele jäänud veiniplekkid meenutasid vereplekke,” kirjeldab autor. Veini võrreldi verega.

Ristviited Greka mütoloogiale

Madame Defarge kudumine on seotud Greeka mütoloogiaga. Antiikses Greekas kudumine on seotud kättemaksuga ja saatusega. Kolm saatuse õde esindatud kangurite ja õmblejatena. Üks õde keerutab elulõnga ja viimane lõikab seda. Madame Defarge kudumine määrab ohvri saatust. Saatust määrab raevukas talurahvas, aga Madame Defarge on viimase õe rollis.
Teise raamatu üheksas peatükis pealkiri on “Gorgona pea”, mis viidab Greeka müütidele. Everemondide chateau on kivist, nagu Gorgona oleks sellele pilku heitnud. Gorgona kujutas endast naist, kellel peas olid maod juuste asemel. Kõige tuntum oli Medusa . Oma pilkuga Gorgona muutus asjad kiviks. See võrdlus on peetud edukaks, kuna see hästi illustreerib vana reziimi vigu.
Greeka mütoloogia toomine romaani sisse oli edukas, kuna greeklasi eriti huvitasid saatuse ja surma teemad, mida autor arutabki oma teoses.

Kokkuvõte

Dickensi lugu algab sügavate ja tähendusrikade sõnadega ja omab dramaatilist lõppu. Loos on tegelasi, kelle teod ja motiivid on jaoks omavad suurt tähtsust autoril. On kangelanna, kes meenutab inglit ja ilustab neid sündmusi, pannes meid kaasa tundma. Dickens annab selgelt mõista, et revolutsiooni algus ja selle tagajärjed on valitsuses olevate inimeste süü. Loo alguses mul oli kahju neist inimestest, kuid nende valmisolek taastada õiglust oli austusväärne. Teose lugemise lõpetamiseks sain aru autori seisukoha, mis mulle tundus loogilisena. Teoses autor ei pretendeeri ajaloolisele täpsusele, sest tema teos ei ole ajalooõpik. See on kunstiteos , millel on teine eesmärk: Inglismaa ühiskonna hoiatamine, et on võimalik samasugune olukord nagu oli Prantsuse revolutsioon. Kui vaadata hoolikalt inglise ühiskonnas toimuvat, siis tol ajal sellist ohtu ei olnud, kuid Dickens nägi seda.
Romaan on Simon Schama sõnadest “lihtsustatud prantsuse revolutsiooni version ”. Selles mainitakse peamisi revolutsiooni sündmusi, kuna autoril oli ajaloolile allikas Karlyle. Kuid Dickens puudutab moraali küsimusi; terror , õiglus, ohverdamine .
Autori jaoks oli tähtis esile tuua teisike ja rõhutada nende erinevust, samas pöörata tähelepanu nenda sarnasustele. Palju tähelepanu on pööratud inimese sisemisele transformeerimisele. Dickens kiidab heaks Cartoni julgust ja tema eneseohverdamist armastuse nimel, mis õnnestub tänu peategelaste füüsilisele sarnasusele.
Esile tõstetud eneseohverdamise eesmärk-teiste õnne. Autor rõhutab, et on vaja ohveid tooma selleks, et midagi saavutada, kas see on rahuolu või õnne. On rõhutatud vägivalla eesmärgid revolutsioonis ja sümbolite roll teoses. Tänu tegeleaste vastandamisele lugeja saab teha järeldusi ja eristada head ja kurja. Autor tõstab esile palju retoorilisi küsimisi, mis panevad mõtlema ja asju vaatama teisest nurgast ja, võib olla, pärast isegi oma seisukoha muutma.
Dickensi teos pälvib oma omapärasusega lugejate tähelepanu. See ei ole eriti levinud Dickensi roman tänapäeval, kuna see on tema hilisem looming, kus ilmub depressiivne maailmatunnetus. Kui lugeja tahab tunnetada autori hilisemat loomingut, siis soovitaks just seda romaani.

Kasutatud materjalid:

Bartlett, Andy . Tale of Two Cities Symbolism Essay 2007/13/2 www.scribd.com/doc/6042410/Tale-of-Two-Cities-Essay (20.08.2011)
Dickens, Charles. - Vikipeedia. http://et.wikipedia.org/wiki/Charles_Dickens (06.03.2011)
Heinrich Cornelius Agrippa von Nettesheim www.wikipedia.org/wiki/Heinrich_Cornelius_Agrippa# Works (21.08.2011)
Intertekstuaalsus Charles Dickensi romaanides. http://all-referats.com/diploms/diplom-21572.html (07.03.2011)
Major Themes http://www.gradesaver.com/tale-of-two-cities/study-guide/major-themes/ (20.08.2011)
Антонова О.. Особенности древнегреческой мифологии Томск 2001 www.referats.net/pages/referats/rkr/page28234.html (20.08.2011)
Вронский С. А.. Числа в твоей судьбе www.youhappy.ru/numer.html (20.08.2011)
Ивашева В.. Повесть о двух городах Издательство «Прогресс»,1974 с.3-15
Катарский И. Комментарии Москва 1960 Собрание сочинений том двадцать второй повесть о двух городах с.253-463