Sõja loomuvastasus (0)

Sõja loomuvastasus
Päris kindlasti nõustub suurem osa inimesi väitega, et sõda on loomuvastane. See on väga kurb, mida peavad sõdurid ja tavainimesed sõjas läbi elama. Inimesi saab kohutavalt palju surma ja haavata - nii vaimselt kui füüsiliselt. Teos „Läänerindel muutuseta“ räägibki sõjakoledustest ja inimeste kannatustest Esimese maailmasõja ajal.
Raamatu moto ütleb järgmist: „See raamat ärgu olgu süüdistus ega ülestunnistus. Ta olgu üksnes katse jutustada ühest põlvkonnast, mille sõda hävitas- isegi siis, kui ta pääses tema granaatide eest.“ Jah, nii see on. Sõdurid, kes sellest sõjast eluga pääsesid, võisid küll füüsiliselt terveks saada, kuid nende mällu jäävad tõenäoliselt alatiseks armid sellest, kuidas nad tundsid hirmu, nägid surma igal pool. „Meie teadmised elus piirduvad surmaga.“ ütleb Paul Bäumer. Tõesti, nende jaoks ei eksisteerinud enam õieti midagi muud. See, mida ta päevast päeva nägi, oli surm. Ta räägib ka, kuidas nad on muutunud täielikult tundetuks. Kuidas nad jäid ilma oma perekonnast või sõpradest.
Teoses „Läänerindel muutuseta“ saavad kõik tegelased surma. Jutustaja Paul Bäumer kõige viimasena. Päris loo alguses sureb Kemmerich . Remarque kirjeldab tema surma päris täpselt. „Kemmerichi huuled on justkui maha pühitud, suu suuremaks muutunud, hambad torkavad teravalt silma, nagu oleks nad kriidist. Liha ta näos on kokku sulanud, sarnad tungivad esile. Skelett rajab endale teed. Silmad on auku vajunud, Mõne tunni pärast on kõik läbi.“ Läbi see saigi . Kemmerichi jalg amputeeriti ning sellepärast saabus ka surm. Ometi ei olnud Kemmerich selles maailmas päris üksi. Tal oli ema, kes oli hullumas, kuuldes pojaga juhtunust. Ta nõudis, et Paul räägiks talle täpselt, mis Kemmerichiga juhtus, kuid Paul valetas, et säästa ema kannatamast veel rohkem oma poja pärast, kui ta seda juba tegi.
Üheks Pauli sõbraks oli ka Josef Behm, kellega ei jõudnud me küll lähemalt tuttavaks saada, kuid oli öeldud, et tema kartis sõda kõige rohkem ja ei tahtnud eriti minna sõduriks. „Kummalisel kombel oli Behm üks esimestest, kes langes. Ühel rünnakul sattus mürsukild talle silmadesse ja me jätsime ta surnu pähe maha.“ Missugune saatuse iroonia ! See, kes surmasaamist kõige enam kardab , langeb kõige esimesena.
Sõjas on elu ja surma vahel nii õhkõrn piir. Ühel hetkel võib inimene olla elus ja kohe järgmisel hetkel surnud. Kõige enam taipasin ma seda Kati surmasaamise juures. Paul rääkis Katiga laatsaretti viimise ajal, kuid samas ta ei märganud, et teel oli Kat saanud granaadikillu pähe. „Ainult väike auk on näha; see oli üks õige tilluke , eksinud kild . Aga sellest piisas. Kat on surnud.“ Võib öelda, et see oli üks mind kõige rohkem mõjutanud kohti raamatus. Ühel hetkel oli inimene elavate kirjas (vigastatud, kuid siiski elus), aga järgmisel hetkel surnud.
Sõda muudab inimesed tundetuks, nad teevad asju, mida endast ei oleks uskunud. „Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise ees. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta- mida teame sel hetkel üldse sellest; me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab.“
Lahingus ei loe see, milline inimene varem oli. Seal ei loe enam koolitarkus ega muud suhted. Kui teoses saab surma üks tegelastest Leer , ütleb Paul: „Mis on tal sellest nüüd kasu, et ta koolis nii hea matemaatik oli!“ Tõepoolest, mis kaitset pakkus matemaatika oskus talle lahinguväljal!? Mitte mingit!
Sõdurid elavad ebainimlikus keskkonnas. Lisaks pidevale sõprade kaotusele , peavad nad taluma ka tõelist mustust ja räpasust. „Üht täid üksikult on tülikas tappa, kui sul on neid sadakond.“ ütleb Paul. See annab tunnistust, et keskkond, kus sõdurid elasid, oli täis rotte, lutikaid ja täisid. Kuna käis pidev sõjategevus, ei jõutud ka langenuid ära matta. Ja ei olnud ka kohta, kuhu neid matta. „Päevad on palavad ja laibad lamavad matmata. Me ei saa neid kõiki ära tuua, sest ei tea, kuhu neid panna.“ Kui ma üritan ennast mõelda sellisesse ümbruskonda, siis tulevad judinad peale. Nendel sõduritel, kes seda pealt nägid, pidi kindlasti raske olema. Seda enam, et järgmisel päeval võib ise seal nende asemel olla. Surnuna.
Aga mis saaks siis, kui sõda läbi on? Mis on saanud sõjas osalenutest? „Me oleme tundetud laibad, kes mingi triki, ohtliku nõiasõna mõjul veel joosta ja tappa oskavad.“ kõlab arvamus raamatus, mis võtab päris kenasti selle asja kokku. Sõtta läks terve Paul Bäumeri klass enda kooliõpetaja Kantoreki üleskutsel. Teose keskpaigas arutavad Paul, Müller ja Kropp , kui palju õpilasi oleks elus, kui sõda saaks järsku läbi. „Me arvutame: kahekümnest on seitse surnud, neli haavatud, üks hullumajas. Parimal juhul tuleks seega kaksteist kokku.“. Aga lõppude lõpuks ei tulnud neid 12 kokku pärast sõja lõppu. Tegelikult ei tulnud mitte ühtegi neist tagasi.
Nagu eelpool mainitud , langes viimasena peategelane Paul. See, kuidas teose lõpus Pauli surmasaamist ja leidmist kirjeldati, läks mulle kõige enam hinge. „Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega „Läänerindel muutusteta“.“ Esimene maailmasõda lõppes novembris 1918. Üks kuu oli sõja lõpuni, kui Paul langes. Kui vähe oli tal veel puudu, et pääseda sellest paigast eluga! Siiski ei läinud see nii. Ja mis mind veel mõtlema pani oli see, et kirjas oli, et sõjasõnum piirdus vaid ühe lausega, milleks oli „Läänerindel muutuseta“. Aga ei olnud ju muutusteta. Ei olnud vaikne. Vähemalt üks inimene sai surma! Tuleb vist tunnistada, et ühel inimelul suures sõjas suurt tähtsust ei ole.
Erich Maria Remarque teos „Läänerindel muutuseta“ on suurepärane. See on küll hästi kurb, kuid siiski mõjutab ja paneb mõtlema. Ja see ongi see, mida mina kirjandusest otsin.