Leidsid 8 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti rahvamuusika ülevaade". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
pillid, kannel, lõõts, muusika, metall, torupill, puhkpill, rahvamuusika, parmupill, puhkpillid, keeleke, kandle, roop, teppo, instrument, viiul, roopill, instrumentaalne, duuri, kitarr, vilepill, keelpill, diatooniline, uuem, kromaatiline, poogenpill, põis, akordion, huulte, helikõrgus, meloodia, harmoonia, rahvapillid, spontaanselt, rahvalikudEnamik neist pillidest olid tööriistad, omades kindlat funktsiooni ja neid tohtis kasutada ainult karja väljasoleku perioodil - Jüripäevast (23. aprill) Mihklipäevani (29. september). Muul ajal oli nende kasutamine keelatud. Nende valmistamiseks kasutati käepärast looduslikku materjali (puukoor, puit, loomasarved, kõrred, putked, pilliroog, savi, puulehed, linnuluu jne.)Heli tekitamise printsiibi järgi võib eesti rahvalikud puhkpillid jagada kolmeks: · flöödi tüüpi · klarneti tüüpi · trompeti tüüpi Flöödi tüüpi puhkpillid on kõik erinevad vilepillid. Neid valmistati puukoorest (pajupill), männikasvust (vilepill), putkest(putkepill), linnuluudest(peibutusviled jahimeestele) ja savist (savipiilud). Lihtsamad neist võimaldasid tekitada ainult mõnda heli ja olid mõeldud rohkem väikelaste mänguasjaks
Rahvapillid Kannel Kannel on keelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Viiul Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19
.................... 4 Kannel, torupill, moldpill..............................................................5 1 Hiiu-kannel, põispill, jauram.........................................................6 Kasutatud allikad...........................................................................7 2 Rahvapillide liigid Rahvapillid on rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid edasi. Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid (sokusarv, karjapasun, vilepill, roopill) ning 6-7 keeleline puust kannel. Mitmed Eesti rahvapillid olid ehituselt väga lihtsad ja seetõttu valmistati neid kodus. Siiski on kohalikud külameistrid teinud ka küllalt keerukaid pille nagu viiul, lõõtspill ja isegi koduorel. Pillimäng oli 20. sajandi alguspooleni valdavalt meeste ala, naisi ei peetud niisugusele
Kärdla Ühisgümnaasium Eesti rahvapillid Referaat Gerli Enula XII a 2008 2 Sisukord Sisukord lk 2 Sissejuhatus lk 3 Kannel lk 4 Torupill lk 5 Viiul lk 6 Lõõts lk 7 3 Sissejuhatus Rahvapillid rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi. Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid (sokusarv, karjapasun, vilepill, roopill) ning 67 keeleline puust õõnestatud kannel. 13.14, sajandist alates hakkas levima torupill, 19. sajandil said tuntuks viiul ning uut tüüpi kandled. LääneEestile olid iseloomulikud hiiu ehk rootsi kannel ja moldpill. 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku omandas tähtsa koha lõõtspill.
Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud muusikaliike üksteisest, vaid nimetati neid lihtsalt `muusikaks'. Maailma kõige looduslähedasematel rahvastelgi on oma muusika, mis inimeste pealtnäha lihtsast eluviisist hoolimata võib olla küllalt keerukas. Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma vaimne pärimus. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, sellega on tihedalt seotud tants. Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud, kuid rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika. Rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm
1. EESTI RAHVAMUUSIKA Rahvamuusika on osa folkloorist ehk vaimsest pärimusest, mille all mõeldakse traditsioonilisi teadmisi ja kunstiloomingut, mida antakse edasi vahetu suhtlemise kaudu põlvestpõlve. Eesti rahvamuusika hõlmab eelkõige eestlaste vanemat muusikapärandit, mis peegeldab selgelt kultuurilist eripära. Rahvamuusika kõrval kasutatakse tänapäeval ka mõistet ,,pärimusmuusika", mille alla mahuvad nii traditsiooniline rahvamuusika, kui ka tänapäevasd töötlused. Levikule pani aluse 1990. aastatest korraldatav Viljandi pärimusmuusikafestival. Festivalil peetakse väga oluliseks just muusika pärimuse jätkamist, selle kuuldelist õppimist ja taasloomise oskust, mis annab esitusele kordumatu võlu. Huvi folkloori vastu tärkas 18. sajandi lõpul baltisakslastest estofiilide seas. Suurem kogunemine algas 19. sajandil Jakob Hurda juhtimisel, seetõttu on ka arhiiivides üsna hästi talleatud tollast maarahva pärimust
EESTI RAHVAMUUSIKA 1. Folkloor Laulud, jutud ja kombed sõltuvad aegadest ja inimestest. Igas inimrühmas on väljakujunenud tavad. Inimeste elu ja tegevusega läbi põimunud traditsiooniline vaimuilm ja -looming ongi nende folkloor. Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore teadmine, tarkus). Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma pärimus.
2 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 Muusika osakond, Kunstide Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti. Doktoriväitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks kultuuriajaloo alal 13. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Ea Jansen, PhD Maris Kirme, kunstiteaduste kandidaat, TLÜ Kunstide Instituudi muusika osakonna dotsent Oponendid: Olavi Kasemaa, ajalookandidaat, EMTA puhkpilliosakonna professor Ingrid Rüütel, PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna vanemteadur Konsultant: Kalervo Hovi, PhD, Turu Ülikooli ajaloo õppetooli professor Autoriõigus: Tiit Lauk, 2008 Autoriõigus: Tallinna Ülikool, 2008 ISSN 1736-5031 (doktoriväitekiri, online PDF) ISBN 978-9985-58-594-8 (doktoriväitekiri, online PDF) ISSN 1736-3667 (analüütiline ülevaade, online PDF)
annaabi.ee 
