Kasutati signaalinstrumendina. Käristi, tirinuiad ja krapid olid mõeldud metsloomade eemalehoidmiseks karjast Heliraud - metallvõru või triangel, mida löödi metallkepikesega. pingipill heli saadi tuhaga üle raputatud puupuitalust, otsast lõhestatud kepiga hõõrudes ja koputades umba ehk jauram - vibukujuline instrument, mille külge on kinnitatud metall litrid. Takti löömisel vastu põrandat litrid kõlisevad. Puuben ühelt poolt kaetud nahaga, venemaise päritoluga trumm. Parmupill - Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõne suuruse muutmisel muutub ka helikõrgus. Ilmselt tulnud sakslaste kaudu. Vanim Eestist leitud parmupill pärineb 13. saj. Laiemalt levis parmupill Põhja- ja Lääne-Eestis 19. sajandil.
trianglit, mida löödi metallkepikesega. Rütmipillid on samuti pingipill - heli saadi tuhaga üle raputatud puupuitalust (pinki, põrandat, uksepakku) otsast lõhestatud kepiga hõõrudes ja koputades, ning umba ehk jauram, mis kujutab endast vibukujulist instrumenti. Selle külge on kinnitatud metall-litrid. Takti löömisel vastu põrandat litrid kõlisevad. Vähesel määral on kasutatud ka trumme. Näiteks Setomaal oli kasutusel väike ühelt poolt nahaga kaetud trumm ehk puuben, mis on venemaise päritoluga. Parmupill ei kuulu otseselt löökpillide hulka, kuid tema tööpõhimõte sarnaneb löökpillide tööpõhimõttele, kus heli tekitajaks on pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Heli tekitamisel on teatav sarnasus ka lõõtsaga, sest mõlema pilli puhul aitab heli tekitada keelekesele suunatud õhuvool (parmupilli puhul mängija puhutud õhuvool). Mängija
õppelaagrites ning kõrgkoolis Membranofonid - löökpillid Heli tekitavad pinguldatud membraanid (õhukesed nahad, kiled vms). Siia liiki kuuluvad eelkõige igasugused trummid. Trummi sarjakujulise kere ühele poolele on pingutatud looma-, eelistatavalt koeranahk. Keres olevaisse aukudesse kinnitatakse tärisevad kettakesed. Trummi mängitakse lühikese puupulgaga või käega. Kogu Eestis on trumm levinud ansambli saatepillina. Setus on tuntud vene päritolu väike puuben, millel on nahaga kaetud ainult üks külg. Rütmipill trumm (enamasti väike tamburiinikujuline käsitrumm) levis alles 19. sajandi lõpupoolel. Ülemeelikus tujus lisati viisipillile saateks kõikvõimalikke naljapille, nagu näiteks luuavars, millega kraabiti tuhaga üleriputatud põrandat või vaadipõhja. Praegusel ajal kogub vanade kultuuritraditsioonide jätkamine aina rohkem popullaarsust.
Pinget muutes saadakse erinev heli. Kammipilli piid on kaetud õhukese paberi või puulehega. Kui kammi vastu huuli surudes viisi ümiseda, hakkab paber või puuleht võnkuma. Trummi sarjakujulise kere ühele poolele on pingutatud looma-, eelistatavalt koeranahk. Keres olevaisse aukudesse kinnitatakse tärisevad kettakesed. Trummi mängitakse lühikese puupulgaga või käega. Kogu Eestis on trumm levinud ansambli saatepillina. Setus on tuntud vene päritolu väike puuben, millel on nahaga kaetud ainult üks külg.10.6. Aerofonid õhkpillidAerofonides tekitab heli võnkuma pandud õhusammas. Juba vanasti pandi tähele, et terava servaga esemed tekitavad häält, kui neid vibutada õhus või kui nende servale puhuda. Vabade aerofonide (vuripuu, vurr) puhul pilli korpus ei piira õhusammast. Vahepealseks vormiks vabade aerofonide ja päris puhkpillide vahel on mitmed looduslikust materjalist valmistatud lihtsad pillid (lehepill, heinapill)
annaabi.ee 
