Eesti kui sotsiaalne riik (0)

TALLINA ÜLIKOOL
Eesti – kas sotsiaalriik
Rakvere 2016
Sotsiaalne riik – mis see on? Heaoluriik ehk sotsiaalriik on vastavalt Vikipeediale riik, mis garanteerib kodanike nii poliitilisi ja sotsiaalseid õigusi. Riik otseselt ei sekku turumajandusse, kuid vähendab ühiskonna liikmete vahelist sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust maksu-, majandus- ja sotsiaalpoliitikaga. Ehk ühendab turumajanduse sotsiaalse õiglusega. Samuti on sotsiaalriigil ka kohustus tagada inimese loomupärastest eeldustest ja rahakoti paksusest sõltumata võrdne võimalus osa võtta ühiskonna üldisest heaolust (Vikipeedia). Heaoluriigi tekkega peaks kaasnema ka üldise elatustaseme tõus ning suurenema keskklassi osa ühiskonnas.
Üldised heaoluriiki iseloomustavad tunnused on järgmised:

• Vaesuse leevendamine,
  
• Sotsiaalse tõrjutuse vähendamine,
  
• Aktiivne kodanikuühiskond,
  
• Ametiühingute rolli tähtsustamine palga- ja töötingimuste läbirääkimistel,
  
• Tasuta igale indiviidile võimetekohase hariduse tagamine,
  
• Inimestevahelise sallivuse ideaal ja inimõiguste kaitse,
  
• Inimestevahelise koostöö ideaal hea ja inimväärse elu nimel,
  
• Sotsiaalpoliitikas hoolivuse põhimõte, aidata ühiskonnas nõrgemaid järgi,
  
• Heaoluriigi õigused on positiivsed õigused, sest need suurendavad kodaniku võimet iseendaga toime tulla,
  
• Võrdsete võimaluste tekke eelduseks ja heaoluriigi finantseerimiseks progressiivne tulumaks,
  
• Lahendada sotsiaalseid probleeme lähtudes võrdsuse ideaalist (Vikipeedia).
  

Ka peaks riik olema allutatud õigusele ning kodanik ja riik peaksid olema õiguse ees võrdsed. Õigusloome peaks olema demokraatlik, see tähendab toimuma parlamendi kaudu. Seadused peavad olema ülimuslikud ning õigusnorme tuleb täita täpselt ning kõrvalekaldumatult ning tagatud peab olema kindel õiguskord.
Vastust küsimusele, kas Eesti on sotsiaalne riik või mitte võikski otsida lahates eeltoodud kriteeriume ja seda, kui palju üks või teine neist Eestis on rakendatud. Kuna kõigi nende põhjalik analüüsimine on väga mahukas töö, mis väljuks käesoleva essee raamest, võtan vaatluse alla õigusliku keskkonna ja katsun anda ettekujutuse sellest, kas Eesti seadused on positiivsed seadused, mis tõstavad kodanike võimet iseendaga hakkama saada. Õigusliku keskkonna valisin selle pärast, et see valdkond pakub mulle huvi, olen sellega põgusalt eelnevate õpingute käigus tutvust teinud ja ka minu igapäevased töö ülesanded on vähemal või rohkemal määral reguleeritud erineva taseme õigusaktidega. Lisaks eelnenule oleme me riigi kodanikena kõik õigustest sõltuvad.
Mis siis on õigus üldiselt? Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid ning mis mittejärgimise korral tagatakse riigi sunniga (Livental 1999:10). Õiguste kontekstis saab rääkida riigist kui õigusriigist. Õigusriigi mõiste kujunes välja XVIII – XIX sajandi vahetusel. Idee iseenesest – valitsema peab õigus, mitte üksikisik, riigivõim peab olema mõõdukas, kodanikuõigused olgu kindlustatud, valitsegu õiglus – pärineb juba Platonilt ja Aristoteleselt (Sootak 1997:35). Õigust rakendatakse läbi õigusnormide ehk seaduste.
Samas on sotsioloogid välja toonud mitmeid sotsiaalseid tegureid, mis soodustavad seaduste arvu kasvu. Põhiliste teguritena nimetatakse varanduslikku ebavõrdsust, tööjaotust, organisatsioonide mitmekesisuste ja kultuurilisi erinevus. Kõiki probleem püütakse lahenda õigusnormide abiga. Kui ilmneb, et mõne ühiskonnas tekkinud uue sotsiaalse suhte osas õiguslik regulatsioon puudub, jääb vaidlus sisuliselt lahendamata . Varsti luuakse ilmnenud lünga täitmiseks uus norm. Paraku ei suuda seadusloome käia ühte jalga ühiskonna kiire arenguga. Seetõttu tekib järjes uusi (mingil kindlal hetkel) õiguslikult reguleerimata sotsiaalseid suhteid. Nii tuleb pidevalt vastu võtta uusi seadusi, mis on mõnikord nende kehtima hakkamise ajaks juba ajast maha jäänud ( Kaugia 2002). Ehk siis võiks meil tekkida küsimus, kas iga asja ikka peab seadusega reguleerima.
Kui nüüd vaadelda õiguskorda, siis seda saab teha kolmest aspektist lähtuvalt:

Dogmaatiline - on võimalik uurida normatiivset korrektsust, seda, kas õigusaktid ning õigusotsuste tegemise meetodid ning tehnika on õiguspärased;

Filosoofiline - on võimalik uurida õigusaktide õiglust, seda, kas need vastavad inimeste õiglustundele, nende väärtustele ja õiguskujutlustele;

Sotsioloogiline – on võimalik uurida, kas seadused ka toimivad .
Mind huvitab eelkõige see viimane. Kokkuvõtvalt võib siis vast esitada küsimuse, kas Eesti seadused on õigusriigile kohased, ja kas need ka meie, inimeste, jaoks toimivad.
Õigusriigile on kohane, et põhiseadus seab raamid riigivõimule. Riigis on tagatud kodaniku- ehk inimõigused. Ühiskonna sotsiaalsete küsimuste lahendamine toimub üldiselt, mitte üksikjuhtumitega ja seadused on kohustuslikud ka seadusandlikule ja täidesaatvale võimule. Riik peab kaitsma oma kodanike vabadusi ja omandit riikliku omavoli eest ning maksma hüvitist kodanikele nende vara võõrandamisel. Inimestel on õigus saada teavet ning riigil kohustus teavet levitada. Samuti on kodanikel õigus olla opositsioonis. Neile peab olema tagatud mõtte- ja sõnavabadus.
Õigusriik jaguneb formaalseks ja materiaalseks õigusriigiks, millest viimane määratlus näitab riigi positiivset tegevust, lähtumist väärtuskategooriatest, eelkõige inimväärikuse mõistest. Inimväärikus kuulub lahutamatult inimelu juurde ning tähendab iga inimese olemuslikult vaimset ja kõlbelist väärtust tema enese pärast, väljendades inimese õigust areneda puutumatult ja iseenesest määratuna loomuliku inimesepildi ja vaimsuse alusel (Sootak 1997:37). Materiaalne õigusriik seondub sotsiaalriigi mõistega, mis tähendab riigi tegevust sotsiaalse õigluse realiseerimisel, seega elanike heaolu, arstiabi, pensionite jms tagamisel , tulude ja kulude õiglasel jaotamisel ning majanduse suuremal või vähemal määral reguleerimisel (Sootak 1997:38).
Ülim kõikidest seadustest on iga riigi jaoks põhiseadus, mis sõna sõnalt võikski tähendada kõige kõrgemat seadust, millele rajaneb kogu õigussüsteem. See on vastu võetud kõrgeima võimu kandja – rahva poolt ning selle muutmine on keeruline.
Minu jaoks avaldubki Eesti esmane nägu Eesti Vabariigi põhiseaduses, mis muuhulgas sätestab põhiõigused, seadused ja kogemused. Seaduses välja toodud õigused, mida tervikuna siin loetleda ei ole mõtet, on sotsiaalsele õigusriigile kohased ja kodanike jaoks olulised. Siiski väärivad vast välja toomist minu jaoks kõige olulisemad järgmised: kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada ; perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Ning täielikult väärib välja toomist paragrahv 28: Igaühel on õigus tervise kaitsele. Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet. Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.
Samuti väärib minu meelest ära märkimist see, et rahval tervikuna on suur võim, mida me alati ise ei adugi. See võim avaldub sättes, mis ütleb, et riigikogul on õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele. Rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega. Rahvahääletusel vastuvõetud seaduse kuulutab Vabariigi President viivitamatult välja. Rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik (EV põhiseadus). Samuti on keeruline Põhiseadust muuta, sest üldkorrana peab selle muutmiseks hääletama selle poolt kaks järjestikust riigikogu koosseisu
Seni toodust võiks järeldada, et seadused on positiivsed ning loovad õigusliku raamistiku õigusriigi tegutsemiseks. Siiski on minu jaoks seadusloomes asju, mis on läbimõtlemata, ja mis ei teeni piisavalt kodanike huve. Vahel tuleks võib-olla esitada ka küsimus, kas üldse on võimalik, et kõigi huvid on ühesugused, ja kui me vastame sellele küsimusele eitavalt, siis järgmine küsimus võika olla, kelle huvid siis esikohale seada.
Minule tundub, et meil on seadusi parasjagu või siis pigem vähe. Ka jääb mulje, et võetakse vastu seadusi, mis aitaks meil väljapool riigipiire paista demokraatliku riigina, näiteks Kooseluseadus , aga mitmedki valdkonnad, mille reguleerimist inimesed vajaksid, jäävad reguleerimata või siis venib seaduste vastuvõtmine tohutult pikka aega näiteks Avaliku teenistuse seadus, mille muutmine võttis pea kakskümmend aastat või siis pikalt arutuse all olnud elatisabi maksmine lapsele, kelle vanem oma kohustusi ei täida. Samuti ei täida kõik seadused minu arvates hoolivuse ja nõrgemate järeleaitamise põhimõtet, või et siis täidavad küll, aga on pisut läbimõtlemata selleks, et inimeste vajadusi täiel määral katta ja samas on paljud seadused liiga universaalsed, sätestamata erandeid või jätmata ruumi kaalutlusele, kelle õigusi tagada. Seda just sotsiaalse sisuga seaduste puhul.
Kindlasti on meil hulk seadusi, mis peaks tagama võrdsed võimalused nõrgematele:

• Vanemahüvitise seadus,
  
• Peretoetuste seadus
  
• Vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe hüvitamise kord jt.
  

Samas on just Vanemahüvitise seadus üks enam kriitikast saanud seadus, millele muuhulgas heidetakse ette, et ta süvendab palgalõhet, mis Eestis on euroopa suurimaid (Kallas 2016). Kaja Kallas väidab oma blogis, et poolteist aastat töölt kõrval olnuna on raske tööle naasta, sest elu meie ümber muutub tänu erinevatele uutele tehnoloogiatele ja arengutele kiiremini kui kunagi varem. Kõikide muutustega kursis olemine nõuab isegi pidevalt tööl käivatelt inimestelt suuri pingutusi , mis on seda suuremad sellele inimesele, kes on laste sünnitamise ja kasvatamise tõttu rohkem kui poolteist aastat töölt eemal olnud (Kallas 2016). Ta selgitab, et kui tööandja tööle naasva töötaja tagasi võtab, kusjuures sageli ei võtagi, siis sageli selle palga peale, mis tal oli enne lapsega koju jäämist. See suurendabki selgelt palgalõhet, sest tööl pidevalt olevate inimeste palgad on samal ajal kasvanud. Kui kodusoleku aeg on olnud mitu aastat, võib palgavahe olla juba väga suur. Ta teeb ettepaneku jagada lapsega kodus olemiseaega ema ja isa vahel. Kuna seaduses on selleks võimalus tegelikult loodud, siis saan ma aru, et teeb ettepaneku muuta kohustuslikuks , et osa aega on lapsega kodus ema ja teise osa isa, või siis kui isa otsustab temale ettenähtud aega, mitte kasutada, kaotab ka ema võimaluse kodus olla.
Minu jaoks on küsitav, kas õigusriigis peaks kõik valikud inimesele ette kirjutama või võib loota , et inimene tunneb oma võimalusi ja soove ise kõige paremini ja oskab tema oma perele sobivaima valiku. Kindlasti sõltub soov kodus olla, või mitte olla võimalustest, pere üldisest elatustasemest ja mitmest muust faktorist, mida riik kuidagi ette näha ei saa ja minu meelest ei peakski. Samuti tuleks seaduse sellisel muutmisel nägema ette kõikvõimalikud erandid, näiteks üksikvanemad, ajateenijate lapsed, õppurid ja töötud vanemad. Vastasel korral oleks tegemist õigusaktiga, mis ühe käega annab ja teise käega võtab. Üks just selline puudus on selles õigusaktis juba praegugi ja seda hoopis seadusandja läbi mõtlematusest.
Muuhulgas on vanemahüvitise seaduse eesmärk on säilitada vanemale lapsega kodus olemise ajaks varasem sissetuleks ning toetada töö ja pereelu ühitamist ja samas ka soodustada laste järjestikuseid sünde. Vanemahüvitise seaduse paragrahv 3 punkt 8 võimaldab saada lapse puhul, kes sünnib alla kahe ja poole aastase vahega sama suurt vanemahüvitist, kui eelmise lapsega. Samas sätestatakse ka, et sünnitushüvitisele õigust omavale isikule hüvitatakse alates lapse sünnist hüvitise ja sünnitushüvitise vahe Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Siiani tundub seadus väga läbimõeldud ja eesmärgipärane. Siis aga tuleb mängu see kehtestatud kord ja seda Vabariigi Valitsuse 01.04.2004 määruses nr 94. Nimelt sätestab vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe hüvitamise korra paragrahv 3 punkt 3, et Vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe hüvitatakse taotlejale ühekordselt ja makstakse välja koos vanemahüvitisega. Vanemahüvitise esimene väljamakse tehakse aga pärast sünnituslehe lõppu, mis kestab 140 päeva.
Praktikas tähendab see sageli seda, et ema, kelle tavapärane sissetulek ületab miinimumpalga saab sünnitushüvitist miinimumpalga järgi. Selle summaga , mis pärast maksude mahaarvamist teeb täna ligikaudu 1500 eurot, tuleb tal hakkama saada viis või kuus kuud, et siis saada see hüvitatud vahe koos vanemahüvitisega. Inimeste jaoks tekitab see sageli majanduslikult raske olukorra mitmeks kuuks. Seda aga just sel ajal, kui sageli on palju väljaminekuid ning tahaks keskenduda oma Imega koosolemisele.
Sellist olukorda oleks aga lihtne vältida, ühendades hüvitamise mitte esimese vanemahüvitise väljamaksega vaid näiteks hoopis sünnitoetuse väljamaksega. Olles ise korra sarnases olukorras, helistasin Sotsiaalkindlustusametisse ja küsisin, miks nii on ja kas inimesed ei kurda. Mulle vastati üsna üleolevalt, et muidugi helistavad ja kaebavad, aga mis meil sellest, meie täidame seadust. Minu jaoks oli ja on tänaseni arusaamatu, miks ühe valdkonna ametnikkond , kelle eesmärk peaks olema inimeste aitamine , ei pööra ise tähelepanu praktilises töös esiletulevatele kitsaskohtadele. Kuna minu arvates ei ole selline asi mõistlik saatsin vastavasisulise märgukirja läbi patsientide esindusühingu Sotsiaalministeeriumisse, kelle esindaja kohtus ühingu esindajate ja leidis, et see on tõesti tobe ning lubas astuda samme selle seaduse üle vaatamiseks. Sellest hoolimata on täna, enam kui neli aastat hiljem selle õigusakti sõnastus täpselt samasugune . Ma saan aru, et üks märgukiri pole piisav seaduse muutmiseks, aga neid seadusi vaadatakse aeg-ajalt nagunii üle ning selle seaduse sõnastuse muutmine ei ole toonud riigile kaasa mingit kulu, isegi mitte tööjõu oma. Teeb ju vanemahüvitise taotleja vastavasse kasti linnukese, kui soovib saada edaspidi hüvitist samas määras, kui eelmise lapse kasvatamise ajal maksti. Seega pigem vastupidi. Kuna midagi eraldi arvutada ei tule, saaks selle ju maksmisele suunata.
Samasugune tööjõuressursi kokkuhoid oleks võimalik saada muutes Tulumaksuseaduses füüsiliste isikute tulult tehtavaid mahaarvamisi nii, et täiendav maksuvaba tulu lapse ülalpidamise korral arvutatakse vanema palgatulult maha igakuiselt koos isiku enda maksuvaba tuluga. Kujutage ette, kui palju tuludeklaratsioone võiks sellise reguleerimise korral esitamata jääda. See tähendaks aga olulist kokkuhoidu tööjõuvajaduselt ning ka perede igakuine sissetulek suureneks. Kui Tulumaksuseadusest juba rääkida, siis üks puudus, mida sellele väga sageli ette heidetakse on see, et Eesti tulumaks ei ole astmeline ehk progresseeruv vaid proportsionaalne. Proportsionaalse tulumaksu korral arvatakse kõigil maha üks protsent, täpsemalt siis 2016. aastal 20 protsenti. Progresseeruva tulumaksu puhul arvatakse suurematelt tuludelt maha suurem osa. See tähendab, et need, kellel on rohkem, jagavad seda kaudses mõttes nendega, kellel on vähem. Progresseeruva tulumaksu rakendamist peetakse ka üheks õigusriigi tunnuseks. Eestis on astmelise tulumaksu rakendamist aastaid ette pannud Keskerakond ja tegelikult oli see kasutusel kuni aastani 1993. Muuhulgas leitakse, et proportsionaalne tulumaks, mis kasutusel on, aitab kaasa elanikkonna kihistumisele Eestis, mis aina suureneb. Sellega koos suureneb ka sotsiaalne ebavõrdsus, mille vähendamine on üheks õigusriigi tunnuseks. Seega vaadates Tulumaksuseadust võiks väita, et Eesti ei ole õigusriik. Kindlasti ei saa sellist väidet aga esitada tuginedes ainult ühele seadusele.
Mind on pikka aega vaevanud küsimus, kelle huve seadused siis teenivad, ja kas tõesti peabki õigusriigis rahulduma sellega, mis antakse ja olema õnnelik pealegi, sest seadus ise on positiivne. Mina usun, et tegelikult nii ei ole. Samuti arvan, et see üks kord, kui ma olen näidanud üles initsiatiivi olemaks aktiivne kodanik muutmaks teiste ühes ebamugavas situatsioonis olevate inimeste jaoks midagi paremaks, jooksin ma peaga vastu seina. Seega jääb mulje, et tegelikult ikkagi ei oodata, et meil oleks aktiivne ja kaasamõtlev kodanikuühiskond, kus kodanikud avaldaksid arvamust ja annaksid oma panuse saavutamaks toimivat heaoluriiki. Kuna aga töö eesmärk oli vaadelda seadusi, siis ei peaks piirduma paarida.
Teine väga hea ja kasulik sotsiaalne seadus, mis Eestis on vastu võetud on Riiklike peretoetuste seadus. Selle seaduse alusel makstakse peredele nii universaalseid kui ka vajaduspõhiseid toetusi. Üheks universaalseks toetuseks on lapsetoetus, mille määramise kriteeriumiks on laste arv. Vajaduspõhiste toetuste määramise aluseks on tõestatud vajadus, mille puhul toetust maksab kohalik omavalitsus enda poolt kehtestatud korras. Ka sellel seadusel on õigusriigile kohane eesmärk – toetada neid, kellel on suurem vaesusrisk, see tähendab väikeste laste ja eriti paljude lastega peresid.
Minu arvates aga ei täida ka see seadus kaugeltki mitte oma eesmärki. Õigemini täidab küll väga paljude jaoks, aga selle seaduse olemasoluga kaasneb nähtus, et sünnitatakse palju lapsi, kes ei ole oodatud mitte lapse saamise rõõmust ja soovist olla lapsevanem ning üks tore ja hästi hakkamasaav inimene maailmale kinkida , vaid soovist saada lapsetoetust või ka tegelikult varem jutuks olnud vanemahüvitist. Pahatihti on see päev, kui laekuvad lapsetoetused ning mõned päevad pärast seda liigagi suure osa vanemate jaoks pidupäevad, mida vürtsitatakse alkoholiga . Lapseni, kellele parema ja turvalisema kasvukeskkonna loomiseks see mõeldud on, ei jõua sellest toetusest pahatihti midagi. Suisa vastupidi, vanemad unustavad sageli peohoos ka lastele süüa anda. Näiteks on meediast korduvalt läbi käinud klipid ja artiklid ühest Tallinna perekonnast, kellel on vähemalt kuus last. Küll on neid lapsi kaamerate ees ära võetud, üks suisa suri lastekodus lämbudes oma oksesse, aga ikka sünnivad sinna perre uued lapsed, ja ikka makstakse vanematele toetust ning elu läheb samas vaimus edasi. Ka kirjeldas enne jõule üks kiirabiarst oma facebooki blogis situatsiooni, kus ta kutsuti õmblema alkoholist tingitud ebaadekvaatses olekus isa endale tekitatud peahaava . Kogu seda tralli vaatasid pealt jõulurõõmust ilma jäetud väikesed inimhakatised: Korterisse astudes võtsid meid vastu lagedad seinad ja musta pesu nutsakud põrandal. Üks tuba oli täiesti lage, üksikud määrdunud riideesemed lebasid maalilises korratuses põrandal koos erineva olmeprügiga. Tagumises toas oli voodi, millel paiknevaid voosiriideid oli ilmselt pestud viimati laulva revolutsiooni ajal. Ja voodis riietes ja välisjalatsites lebotas kodanik, kelle kuklast immitses verd, mitte küll palju, kuid ikkagi piisavalt, et mäkerdada ära padjad ja ümbrus. Selles kodus elas kaks last. Väiksem kahene ja suurem vast viiene. Mõlemad olid riides ja tatsasid ringi, kell viis öösel. Ma ei näinud ühtegi magamiseks sobilikku kohta, põrand väljaarvatud. Võimalik, et lastel olidki need ainsad riided magamiseks ja päeval liikumiseks. Seni kuni minu assistendid “isa” peahaavaga tegelesid, vaatasin ma neid pisikesi elunatukesi. Kõhnad , räpased, keset ööd üleval. Siis langes mu pilk põrandale. Seal vonkles elektrijuhe, mis oskamatult oli isoleeriga kokkukäkerdatud, kuid osa haljaid juhtmeid oli näha ja see tehnoloogiline kõrgpilotaaž ühendas pistikut elektriradiaatoriga, mis oleks pidanud olema seinale kinnitatud, kuid toetas lihtsalt vastu seina. Tapeet oli sealt alt juba kergelt pruunistunud. Selgus, et tollel isasel olevusel oli jalg jäänud juhtmesse kinni ja nii ta kukkuski lüües pea vastu ainsat mööblitükki korteris - täiskasvanute voodit. Juhtmed olid paljad ja voolu all, lastel vaid paljad varbad. Üks astumine selle õuduse peale ja rohkem ei astu planeedil Maa see laps kohe kindlasti mitte. Ja nüüd tatsas “isa” voodi juurde pisike ning palus süüa. Suurem tüdruk tõi lutipudeli, meesolevus näppis veriste sõrmedega lutti, keeras seda vastu valgust ja andis viieaastasele korralduse lasta kraanist pudel täis külma vett ja see pisitibule anda. Laps läks verine pudel käes antud käsku täitma, astudes vaid mõnikümmend sentimeetrit vigasest juhtmest eemal. Küsisin. millal tuleb ema ja suurem teatas, et neile tuleb tädi Malle vist täna…
Need on kõigest mõned näited, aga kui elad lahtiste silmade ja kõrvade, aga eelkõige vast hoopis lahtise südamega, näed ja kuuled selliseid asju väga palju. Samal ajal kui tahaks hirmsasti öelda, et ka üks selline juhtum on liiast. Ütleb ju ka Lapse õiguste konventsiooni artikli 3 punkt 2, et osalisriigid seavad eesmärgiks tagada lapsele tema heaoluks vajalik kaitse ja hooldus , arvestades tema vanemate, seaduslike hooldajate või teiste tema eest seaduslikult vastutavate isikute õigusi ja kohustusi ning võtavad selleks kõiki vastavaid seadusandlikke ja administratiivmeetmeid (Lapse õiguste konventsioon ). Siiani oleme aga rääkinud tegelikult ju laste hooletusse jätmisest või isegi nende ilma jätmisest inimväärsest elust. Kui sellele liita veel näiteks statistika füüsiliselt väärkoheldud laste kohta, siis on pilt veel hirmsam. Käesoleval aastal justiitsministeeriumi ja Tartu Ülikooli koostöös valminud uuring laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise kohta ütleb, et ligi pooled 15-19 aastased noored on viimase 12 kuu jooksul olnud vaimse ja iga viies noor füüsilise vägivalla ohver (Soo, Lukk jt 2016:94). Samuti on tõdetud, et kodune taust on noorte turvalise arengukeskkonna loomisel äärmiselt oluline – keeruline kodune olukord on näiteks laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise oluliseks riskiteguriks ning väärkohtlemise ohvriks langevad suurema tõenäosusega noorde , kellel pole vanemaga usalduslikku suhet (Soo 2016:20).
Mida siis saaks teha, et seadused, antud juhul siis näiteks Riiklik peretoetuste seadus, täidaks oma eesmärki - toetada neid, kellel on suurem vaesusrisk või suurem risk sattuda ebavõrdsesse olukorda.
Minu meelest peaks alati seadma ettepoole lapse õigused ja vanemate heaolu tahapoole. Samuti võiks kaaluda seaduste karmistamist või mõnede lapsele kasulike meetmete sisseviimist. On ju Vanemahüvitise seaduse puhul olnud korduvalt jutuks võimalus seada hüvitise maksmine sõltuvusse rasedusaegsest ja lapse sünnijärgsest tervisekontrollist. Mingil põhjusel ei ole seda siiani tehtud, aga minu meelest on see suurepärane mõte. Enamasti peetakse ju normaalseks, et me peame tegema tööd saamaks töötasu. Miks siis ei peaks enesestmõistetav olema see, et hüve või hüvitise saamiseks tuleb täita oma kohust. Antud juhul siis oma kohust lapse ees. Tulles tagasi lapsetoetuse juurde, siis on kindlasti ka siin võimalik leida mõni hoob, mis sunniks vanemaid paremini järgima oma laste huve. Üheks selliseks hoovaks võiks olla näiteks isiku ilma jätmine õigusest toetusele ja tegelikult ka vanemahüvitisele, kui kasvõi üks tema lastest on perest eraldatud vanema käitumise tõttu. Ma saan aru, et selline lähenemine võiks riivata mõningaid vanemate õigusi, aga nagu öeldud, mina seaksin lapse õigused esikohale. Teine võimalus, mis kindlasti on pisut raskemini teostatav, aga kaitseks samuti laste huve, oleks võimalus muuta toetust mitterahaliseks. Olgu selleks siis mähkmed, riided, tasuta lasteaed kõikidele lastele või veel midagi muud. Midagi peab olema võimalik teha selle heaks, et lastel Eestis oleks parem elada, et nende õigused oleks tagatud.
Siin toodud näidete kõrvale saab paigutada väga hulgaliselt näiteid positiivsetest ja toimivatest seadustest, aga mina olen siiski arvamusel, et täna Eesti ei ole sotsiaalriik. Meie valitsus teeb küll väga palju selleks, et me paistaksime teistele riikidele sotsiaalriigina. Tegelikul on selleks, et Eestit saaks nimetada sotsiaalriigiks juba ka väga palju ära tehtud. Headeks näideteks mis ka käesolevast töös on juba käsitlemist leidnud on liitumine Laste õiguste konventsioonida ja Kooseluseaduse vastuvõtmine. Need pole aga ainukesed. Siiski jääb vajaka nende õigusaktide rakendamisest. Raamistik selleks on mõnedes valdades ju tegelikult loodud. Seega tahaksin öelda, et minu arvates on Eestil küll suur potentsiaal saada sotsiaalriigiks, aga täna ta seda veel ei ole.

Kasutatud kirjandus

Kaugia, S (2002) Õigusnormide kohast eri kultuurides. Tallinn. Riigikogu Toimetised

Liventaal , J. (1999) Riik ja õigus. Põhimõistete õpetus. Tallinn. Sisekaitseakadeemia

Soo, K., Lukk, M., Aisaar, M., Beilmann, M., Sammul , M., Tamm, G., Espenberg, K., Murakas , R., Arak, T., Aksen, M., Vahaste- Pruul ., Kutsar, D. (2016) Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuring. Tallinn. Justiitsministeerium

Sootak, J. (1997) Kriminaalpoliitika . Tallinn. Tallinna Raamatutrükikoda

Eesti Vabariigi põhiseadus https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002

Lapse õiguste konventsioon

Riiklike peretoetuste seadus

Tulumaksuseadus

Vanemahüvitise seadus

Vikipeedia

Kallas, K. 2016 Blogi http://www.sekretar.ee/uudised/2016/04/20/kaja-kallas-palgalohe-alged-on-vanemahuvitiste-susteemis