Õiglus kui ausameelsus vs õigus Eesti Vabariigis kui JOKK* (0)

Õiglus kui ausameelsus vs õigus Eesti Vabariigis kui JOKK *
Mati Hint , Eesti Rooma Klubi liige
Ettekanne Eesti Rooma Klubis 8. novembril 2016
“Elus on hädasti vaja eristada formaalset ja moraalset õigust.” – Ülo Vooglaid: Aeg ja vaim. Mõtteid ja arutlusi. Koostanud Ivar Tröner. Kirjastus SEJS 2015, lk 56.
Kõik on seaduse ees võrdsed. (Eesti Vabariigi Põhiseadus, § 12). Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele... Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. (Eesti Vabariigi Põhiseadus, § 13).
Ja veel nägin ma, et kohtumõistmise paigas on alatus ja õigluse paigas on nurjatus. (Koguja 3:16 Vello Salo ja Jaan Kaplinski uustõlkes 2016)

• "Meie ühiskond on saavutanud küpse korruptiivsuse taseme." – Karin Hallas-Murula ("Raine Karp kaante vahel” – Sirp 22. juuli 2016)
  
• “Täiesti lubamatu on kahtluse alla seada õiguskaitseteenistuse pädevus korruptsioonikuritegude menetlemisel, sest neil on olemas pädevus ja volitused .” – Jüri Saar, Tartu ülikooli kriminoloogiaprofessor (“ Masendav õigusnihilism levib.” – Postimees 6. juuli 2016)
  
• JOKK – juriidiliselt on kõik korras.
  

Ettekande põhjendus

Ettekande ajastamine on juhuslik: Eesti Rooma Klubi tegi ettepaneku kõnelda mulle ja klubile sobival teemal. Mul oli peaaegu valmis ettekanne pakkuda. Kuupäev sattus ajalisse lähedusse valitsuskriisiga, Rail Balticu diskussiooni elavnemise ja internetiportaali “ Objektiiv ” aastapäevakonverentsiga “Millist Eestit me tahaksime?” 5. novembril. Kui oleksin saanud konverentsile minna, oleksin sõna võtnud vastutuse ja õigluse teemal, hiljem veendusin, et mitu ettekannet tollel konverentsil käsitlesid samu teemasid minu hinnangutega lähedases võtmes. Need momendid kuuluvad kindlasti minu teemamotivatsiooni hulka.
Eestist on kodanike ja elanike rahvakodu asemel kujundatud näilise demokraatiaga näiline õigusriik. Õiguskaitsesüsteem on üks osa sellest ametnike riigist, kus ametnikel on õigus otsuseid teha millegi eest vastutamata.
Huvi õigluse teema vastu on Vene-aegsetel represseeritutel loomulik elukaaslane, minul lisandusid sellele repressioonid Eesti Vabariigi õiguskaitsesüsteemilt. Hiljutised isiklikud kogemused kokkupuudetest Eesti õiguskaitsesüsteemiga motiveerisid mind teemat veel kord võimalikult süsteemselt käsitlema.
Ettekandest kiire ülevaate saamiseks piisab esiletõstete ja slaidide lugemisest.

• Sissejuhatus
  
• Selle essee esimeseks motoks on väljavõte Eesti ühiskonna valvehundi Ülo Vooglaiu 80. sünnipäeva auks koondatud mõttekatketest, millele enamasti ei ole võimalik vastu vaielda . Neljas ja viies moto on omavahel selges vastuolus – üks neist peab olema vale, kui teine on õige.
  
• Karin Hallas-Murula on sõltumatu intelligendina sõnastanud Eesti ühiskonna silmakirjalikkuse, kuigi see ühiskond oskab etendada simulaakrumit (näivust, näideldut) toimiva demokraatliku korrana. Jüri Saare artikkel idealiseerib Eesti õiguskaitsesüsteemi ja laiemalt võttes status quo’d EV-s, just nagu ei saakski Eesti õiguskaitsesüsteemis olla midagi vaieldavat, sest see on Jüri Saarele keskkond “milles me elada tahaksime”.
  
• Eesti õiguskaitsesüsteem tegutseb ruumis, mille on kujundanud “võitja võtab kõik” mentaliteet , kus opositsiooni (hetkel Keskerakond ja EKRE; poliitiline olukord muutus juba järgmisel nädalal) halvustatakse ja sildistatakse, aga valitsusparteide tegelaste mastaapsed mahhinatsioonid võidakse maha vaikida. Kõigil režiimidel ja valitsustel on ikka olnud palgal parteiajaloo, poliitökonoomia, tõelise demokraatia, revolutsioonilise õiguskorra jne professoreid, kelle ülesandeks on olnud süsteemi põhjendamine ja kriitika eest kaitsmine, aga ma ei taha, et Eesti NSV mudel kloonitakse ka EV-s. Ootaks, et akadeemiline tase ei laseks ennast ära kasutada pisirikkumiste suureks puhumisel, nii et selle varjus kaoks tähelepanu tuhat kuni sada tuhat korda (sõna matemaatilises mõttes) suurematele-ohtlikumatele korruptsioonikuritegudele. Aga võta näpust.
  

Jüri Saare kirjutises on eriliselt luubi all Tallinna Kesklinna vanem Alar Nääme, kes väidetavalt kuritarvitas ühiskondliku rahaga ostetud 68-eurose hinnaga kringlit enda isikule populaarsuse võitmiseks. Teiselt poolt on imeks pandud, et 68-eurose hinnaga kringlile pühendatakse ridamisi kohtuistungeid, mille kulud maksab kinni maksumaksja (Tarmo Vahter : “Kohus keskerakondlase üle: kes sõi õuna-kohupiimakringlit? Kaheksa halenaljakat sketši Harju Maakohtu saalist 202." – Eesti Ekspress 25. 05. 2016).
Kõike ühiskonnas laiduväärset ei jõua ka Jüri Saare kujutluses ideaalilähedane õiguskaitsesüsteem läbi hammustada; küsimus on selles, kas õiguskaitseteenistus tegutseb tasakaalustatult, poliitiliste ja konjunktuursete-korruptiivsete eelistusteta. Selles kahtlejaid on palju. See mõjub purustavalt ühiskonna sidususele.
Ühiskonna sidusust laastab ka Eesti vaba ajakirjandus , kus vihakõne poliitilise opositsiooni vastu võib võtta uskumatuid vorme. Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora on ajalehe 29. septembri (2016) juhtkirjale pannud pealkirja "Metsaline märatseb veel". Eesti suurima partei – Keskerakonna – liikmed (arvatavasti siis ka nende poolt hääletajad – umbes neljandik Eesti valijatest) saab metsalise sildi. Erik Moora ütleb otse, et keskerakondlased ei ole pärisinimesed, ja et metsalisest ei saagi päris inimest üleöö, kuigi presidendikandidaat Mailis Repsist tunnistab ta imestusega: "vaatamata kõigele ikkagi inimene". Kas see erineb sellest, kuidas natsid pidasid juute, mustlasi ja slaavlasi poolinimesteks (Halbmensch) ja venelased omakorda kõiki sakslasi fašistideks, kes tuleb hävitada. Siin ja praegu toovad politoloogid ja poliittehnoloogid samasuguse sõnavara Eesti sisepoliitikasse.
Kesklinna vanem Alar Nääme istub kohtupingis.

Mida inimene vajab? SLAID 2

Ühiskonda käsitlevates arutlustes nõustutakse väga laialdaselt sellega, et tsivilisatsiooni ja kultuuri loomisega ja ka kultuuri tarbimisega saavad inimesed tegelema hakata alles seejärel, kui eksistentsi kolm põhieeldust on mingil tasemel tagatud. Nendeks eeldusteks on 1) julgeolek; 2) toit ja jook , kehakatted, peavari ; 3) seks ning vajadus läheduse järele selle mitmesugustes vormides . Kui kaugele-kõrgele ühiskond ka ei areneks, need kolm valdkonda jäävad ikka eksistentsi eeldusteks. Tänapäevases ühiskonnas tuleb nendes valdkondades toimetulek ära jagada riigi ja isiku enda vastutusaladeks. Kui keegi kas võimaluste puudumise või isiksuslike eelduste tõttu piirdub nende inimeksistentsi eeltingimustega ning ei küüni(ta) kultuuri ja tsivilisatsiooni võimaluste poole, siis ta jääb (jätab ennast) inimeseks olemise kõige selgematest tunnustest ilma.
1. Julgeolek – riigi julgeolek, ühiskonna sotsiaalne julgeolek ja inimeste isiklik julgeolek – peaks olema võimalikult täielikult riigi vastutusala. Inimese igapäevaelu seisukohalt on selle valdkonna kõige tähtsam osa õiguskaitse ning õiguskaitset tagavate institutsioonide süsteem: politsei (ka päästeamet), jälitus- ja uurimisorganid ( kapo ja kripo, prokuratuur ), advokatuur , kohus. Kohtusüsteem ja advokatuur on õigusriigis täidesaatvast võimust lahutatud ja nad peaksid olema põhimõtteliselt sõltumatud. Kuidas Eesti inimene saab sellele süsteemile loota , kuidas see süsteem kaitseb või ei kaitse tema põhiseaduslikke ja teisi sõnades seadusega tagatud õigusi, see ongi käesoleva essee teema tavalise inimese seisukohalt.
Õigus peab vabaduse ja demokraatia tingimustes teenima õiglust: Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambul sõnastub Eesti Vabariigi kui riigi “mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele”. Õigusrikkumiste jälitamisel-avastamisel, uurimisel ja süüdistuse esitamisel on juhtroll loomulikult riigi käes – politseilised uurimisorganid (kapo ja kripo) ning prokuratuur on riigi instrumendid kahtlustuste uurimisel; advokatuur peab tagama süüdistatu õiguste kaitse ja uurimise menetlustoimingute vastavuse kehtestatud normidele; kohus peab erapooletult ja sõltumatult kaaluma süüdistuse (riigi) ja kaitse (sõltumatute advokaatide) argumente. Inimene peab lootma , et teda koheldakse õiguskaitse süsteemis õiglaselt. Meie aja Euroopa tippkirjanik Michel Houellebecq väljendab seda nii: “... füüsiline turvatunne on vaba mõtte eelduseks .” (“Saare võimalikkus.” Tõlkinud Triinu Tamm. Varrak 2015, lk 244–245).
Kuidas see ideaalskeem toimib tegelikkuses, see on küsimus, millest sõltub riigi sisejulgeolek ja riigi kodanike/elanike usaldus oma riigi ja tema õiguskaitsesüsteemi vastu. Sellest sissejuhatuste järel jutt tulebki.
2. Toit ja jook, kehakatted ja peavari, kogu isiklik toimetulek on tänapäevases kapitalistlikus ühiskonnas inimese enda vastutusel, aga riik peab looma seadusandluse näol raami, mis toimetulekut võimaldab ja õiglaselt toetab. See on valdkond , kus riik ja inimene (kodanik, elanik) on partnerid . Ilma majandustegevuseta riik ei püsiks, riigi aruka ja heatahtliku toeta majandus ei toimiks. Kuidas Eesti Vabariiki valitsenud valitsusparteid on selle partnerlusega hakkama saanud ja kuivõrd nad on üldse hoolinud inimeste toimetulekust, seda näitab iseseisvuse ajal umbes 100 000 Eestist väljarännanut ning hoolimatus näiteks maaeluga seotud majandusharude toimetuleku suhtes.
3. Kolmas inimese täisväärtusliku elu külg on seksuaalelu , laiemalt – läheduse vajaduse mitmesuguste vormide realiseerimine . See peaks olema inimeste privaatsfäär, millesse riik ei sekku rohkem kui hädavajaliku seadusandluse näol, et reguleerida perekonna loomisega kaasnevad õigused ja kohustused, tagada üksikvanemate õigused, hoida ära laste ja abitute seksuaalne kuritarvitamine ning kaitsta inimesi nii perekonnas kui ka perekonna lagunemise korral võimaliku materiaalse ülekohtu ning vägivalla eest.

Aga kuidas on Eestis?

Eesti Vabariigis on kõik vastupidi. Kõige rohkem tähelepanu on paari viimase aasta jooksul Eestis saanud nn kooseluseadus ja sellega haakuvad probleemid, kusjuures sedagi on kasutatud ühiskonnas vastuolude tekitamiseks. On osatud jätta mulje, et kõigile peaksid korda minema eeskätt homoseksuaalide probleemid ja eluraskused, justkui teistel (heterotel) polekski probleeme, mida on raske või võimatu prevaleeriva taustasuhtumise oludes leevendada. Seadusandlus tegeleb homoseksuaalidega, heterote probleemid on kollase ajakirjanduse pärusmaa, kus üks abieluväline suudlus võib kaasa tuua kuudeks kogu teabevälja ummistumise. Võltsvagadusest nõretavad riigimehed on plaanitsenud Eestist teha prostitutsiooniparadiisi (Mart Laari valitsus 1993.–94. aastal) ja ise külastanud lõbumaju, ajakirjandus aga hakkab võltsmoraliseerima seal, kus on tegemist inimeste reaalsete emotsionaalsete kannatustega.
Kuidas Eesti Vabariik suhtub majandusasjade edukasse korraldamisse, selle kohta jäävad ajalukku kuuluvateks näideteks Vjatšeslav Leedo Saaremaa laevaliinid (Tuulelaevad) ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla ülesehitamine. Saaremaa Orissaare valla elanikuna sõidan ma mandri ja Saaremaa vahet vähemalt paar-kolm korda kuus, mul on käinud külas kolleege Soomest Californiani. Üldine hinnang Vjatšeslav Leedo luigelaevadele on olnud selline: mitte kuskil maailmas pole keegi näinud nii sujuvalt toimivat laeva ja kai koostööd, nii täpset graafikust kinnipidamist jne. Olen üle Suure Väina edasi-tagasi sõitnud 34 aastat ja tean, et Vjatšeslav Leedo Tuulelaevadest midagi paremat pole võimalik.
Ja riigi suhtumine eraettevõtja õnnestumisse? See on selline: kui sa oled üles ehitanud tõeliselt hästi toimiva operatsioonivälja ja see pole valitsuskoalitsiooni kontrolli all ja sa ei maksa andamit, siis me korraldame asjad nii, et riik võtab selle sinu käest ära, maksku mis maksab. Ja maksab see üle võtmine väga palju nii maksumaksja rahana kui ka kodanike usalduse kaotusena oma riigi valitsejate vastu. Aga sellest ei hoolita, kuigi üle võtmine toob kaasa paari aastakümne suurima segaduse saarte ja mandri vahelises liikluses ning riigile järjest kasvava rahamurede ja häbikoorma pluss laevaliini kasutajatele pidevalt tõusvad piletihinnad ja majandusettevõtetele leppetrahvid tarnete hilinemise tõttu. Aga vastutajast pole kuulda midagi. Selle ja paljude teiste segaduste üks põhiautoreid Juhan Parts kandideerib hoopis kõrgepalgalisele Eesti riigi esinduskohale Euroopa Liidus. Kui niisugune meelevald on seadustatud, siis pole ime, et leidub kõrgeid riigipalgalisi, kes oskavad olukorda ära kasutada muinasjutulise suurusega altkäemaksude väljapressimiseks. Omakasu taotlevaid JOKK- skeeme esitatakse õiguspärasena, otsuste moraalsus ei tule küsimussegi.
Teist tüüpi drastiline näide on Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhi Tõnis Alliku ümber punutud püünis. Prokuratuur ( uurimine ) väidab, et Tõnis Allik on käinud haiglat toitlustava firma kulul puhkusreisidel – seda tõlgendatakse korruptiivse tuluna, mille eest doonorfirmale olnud tagatud konkursieelised. Tõenäoselt oli seal mingeid rikkumisi, aga kui haigla personali üldine hoiak on selline, et 400 (nelisada) arsti ja haiglatöötajat olid valmis kirjutama lahkumisvalduse Tõnis Allikule toetuse avaldamiseks, siis on uurimise poolelt tegemist ilmselt ebaproportsionaalse suhtumisega. Aga ega midagi: prokuratuur on valmis kasvõi põhja laskma ühe kahest Eesti suurimast haiglast, et ainult leida ettekääne suurepäraselt üles ehitatud struktuuri üle võtmiseks. Ka sotsiaalse katastroofi risk ei tekita õiguskaitsesüsteemis kõhklusi. Loomulikult on reeglid täitmiseks kõigile kõrgetele juhtidele, sealhulgas haiglajuhtidele, aga teiselt poolt peaks niisuguse pingega töötavatele inimestele olema ette nähtud ka mingid boonused – näiteks, et nad ei peaks reisima üksi, vaid koos abikaasa või sekretäriga. Niisuguseid kaasuseid leiaks ministrite, kantslerite ja igasuguste osakonnajuhatajate tasemel hulgi, ainult et kõik on peidetud JOKK-skeemi või siis nendele viitamine ei huvitagi õiguskaitsesüsteemi. Oma aktiivse teadlase- ja poliitikuajast tean, et intelligent jääb ametniku silmis alati süüdi, kasvõi juba seetõttu, et ta on intelligent, keda ametnik kohtleb määruste ja ettekirjutuste keeles nii kahtlustavalt kui vaid võimalik.
Need kaks näidet on mastaapsed: nad puudutavad kogu suursaaarte elanikkonda ja saartega seotud majandustegevust ning tipptaseme meditsiiniabi vajavaid inimesi kogu Põhja-Eestis.
Näib, et Eesti Vabariigis on kõige ohtlikum ehitada üles efektiivne toimiv süsteem, ükskõik, kas era- või avalikus sfääris. Kui keegi on sellega hakkama saanud, siis peab ta teadma, et tema vastu leitakse põhjendused või süüdistused, miks ta peab oma suurepäraseks ehitatud süsteemi üle andma mõne valitsuspartei käepikendusele. See ongi Eesti Vabariigi valitsejate sõnum eraettevõtluses ja ka avalikus sektoris edukatele tegijatele: tehke oma töö hästi ära, siis võib mooramees minna. Hea veel, kui terve nahaga minna lastakse. See sarnaneb kommunistide praktikale: kui keegi midagi toimivat oma taibu ja hea õnne abil üles ehitas, siis võeti see üle ja anti parteilastele, edukas inimene aga tembeldati kulakuks või rahvavaenlaseks.
Iga normaalne lojaalne kodanik tahaks tunda, et valitsejad tagavad riigi julgeoleku. Eestis on viimastel aastatel julgeolekutunde asemel sisendatud sõjahüsteeriat, aga enesekaitseks sõjaohu korral soovitatakse inimestele: minge häire korral kõik linnast maale. Ja kõik!

Liberalismi humaanne poliitiline süsteem SLAID 3

Võlgnen selle essee (õigusolukorra analüüsi tavainimese seisukohalt) pealkirja esimese poole Ameerika poliitilise filosoofia guru John Rawlsi raamatule: “Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus” (tõlkinud Tanel Vallimäe. Avatud Eesti raamat. Valgus, Tallinn 2015. 326 lk), mida märkasin tänu Märt Väljataga raamatututvustusele Sirbis (“Kui meil oleksid tiivad.” – Sirp 29. 04. 2016). Sellest üsna puise keelega (pole tõlkija süü) raamatust on vahepeal Aro Velmet teinud põhjalikuma ülevaate (“Me peame rääkima liberalismist.” – Vikerkaar, juuli 2016) ja põiminud raamatu ideede käsitlusse ka Eesti poliitkähmluses osalejate nimesid .
Rawlsi raamatu läbipuremine ei ole kerge, aga selles on palju mõtteid, mida tuleks püüda Eesti poliitika kujundajatele kuidagimoodi teatavaks teha. Keegi peaks selle raamatu olulisemad mõtted lihtsaks tõlkima, selleks et liberalismi turufundamentalistlik hundimoraalivariant saaks kõrvale ka arusaamise humaansest liberalismist, millega poleks raske nõustuda ka sotsiaalselt mõtlevatel inimestel.
Rawls kirjeldab liberalismi, kus ühiskonda lagundava armutu konkurentsi asemel valitseb ühishüvele orienteeritud koostöö. Toon näiteks mõned Rawlsi ideed:

• ühiskond peaks olema vabade ja võrdsete kodanike koostöösüsteem, kus eeldatakse vastastikust ausameelsust;
  
• võrdsed põhivabadused olgu tagatud kõigile kodanikele ;
  
• ainult pluralismi reaalne olemasolu ja lojaalse opositsiooni tolereerimine annab valitsusele legitiimsuse;
  
• ühiskonnaliikmete võimaluste aus võrdsus (ja institutsionaalsed instrumendid, et seda võimalikult suuremal määral saavutada, näiteks jaotava õigluse ehk erinevusprintsiip); enamkindlustatud ei tohi olla heal järjel nende arvel, kes on halvemal järjel (vrd Juhan Parts: “Rikkusele ei tohi seada mingeid piire !”);
  
• majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust tuleb püüda reguleerida ja kontrolli all hoida, et takistada ühiskonna ühe osa domineerimist teiste üle;
  
• igaühe põhivajadused peaksid olema rahuldatud;
  
• õigluse üldkontseptsioon näeb ette, et kõige vähem kindlustatute olukord oleks võimalikult hea (siis kasvab ka enamkindlustatute heaolu);
  
• eeldatakse, et kodanikel on moraalivõime, kaasa arvatud arusaamine, mis on väärikas elu ja väärikad elueesmärgid;
  
• tähtis on majanduslik vastastikkus ja kodanike eneseaustus;
  
• taustatõigluse (õigluse kui ausameelsuse) olemasolu peab olema tajutav ja säilima läbi aja, et juurduks ootus õiglusele kui ausameelsusele.
  

Ja palju muud, mis Eesti riigiideoloogia peavooluga kuidagi ei sobitu, küll aga on hästi kujutletav Põhjamaades.
Aro Velmet vihjab, et Rawlsi võidaks sildistada vasakpoolseks või sotsialismi kalduvaks. Oleneb vaatepunktist. Minu meelest on just turufundamentaalne neoliberalism marksismi sarnane oma majanduse prioriteedi teesiga vaimuelu (pealisehituse) ees: kui “ Turg määrab kõik”, siis on süvakultuuri väljavaated kesised, sest turul müüb laadakultuur. Kommunistide ajal oli propagandaloosungiks Ameerikast möödaminek, Eesti neoliberaalidele Eesti viimine Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Üks ajaloo prügikast mõlemal juhul.
Muide ütleb Rawls tänapäeva Ameerika Ühendriikide kohta, et sealne põhiseaduslik režiim on demokraatlik suuresti vaid vormi poolest (lk169, märkus 94). Nagu Eestiski.

Aga Eesti õiguskaitsesüsteem – kas õigus või õiglus? SLAID 4

Rawls toob sellise näite: riik vajab taustainstitutsioone, mis takistaksid näiteks sellise arstide ühenduse loomise, mille eesmärgiks oleks arstide sissetulekute suurendamine arstiabi hindade tõstmise teel (nii et lepitakse kokku kõrgemates teenustasudes ja piiratakse ligipääsu arstikutsele; lk 120, joonealune viide 62). Aga Eestis on advokaadid just sellise tsunfti institutsionaliseerinud ja täpselt niisuguste eesmärkidega, mida Rawls õiglases ühiskonnas eitab! Seda tuleb Eesti õiguskaitsesüsteemi analüüsides meeles pidada.
Eesti riigis on midagi mäda. Kuhu ka ei torkaks, vastu vaatab korruptsioon , altkäemaksud, ebaseaduslikud soodustused, maksumaksja ja Euroopa Liidu raha järelemõtlematu raiskamine, ennenähtamatus ulatuses salatsemine ja salastamine, inimeste sildistamine, erapoolikus. Prokuratuur ja Kapo ei tunne huvi selle vastu, miks riigi ametikohtade täitmisel isikukonkursside tingimused vastavad täpselt ainult ühele isikule või majandushangete puhul ainult ühele tarnijale või ettevõttele. Õiguskaitseorganid ei tunne huvi ka selle vastu, kuidas ministeeriumid ja igasugused riiklikud struktuurid mehitatakse otse perekondlikult. On üles ehitatud korporatiivne perekondlike-sõpruskondlike sidemetega riigiaparaat, mis sisuliselt on korruptiivne ( Ukraina mudeli leebem ja JOKK-skeemidega kaitstud variant).
Niisuguse olukorra kujunemisel-kujundamisel on kindlasti palju põhjusi, kuid üks pidevalt salatav põhjus on õigusriigiks nimetatava Eesti Vabariigi kogu õiguskaitsesüsteemi kaheldava väärtusega õigusfilosoofilised alused.
Sisuline mõttevahetus riigi ja kodaniku/elaniku vaheliste suhete olemuse ning nende suhete reguleerimise üle ei puudu päriselt, aga harva liginetakse debatis mõttele, et üle vaadata ja läbi arutada tuleks riigi ja inimese vaheliste suhete põhialused. Mitte nii nagu nõukogude ajal, et üksikuid pisipuudusi suurepärases sotsialistlikus süsteemis tohtis ju leida, aga süsteemi õigsuses kahtleja tunnistati sisevaenlaseks või välisvaenlase käsilaseks või sundravile allutatavaks skisofreenikuks.
Tuleb tunnustada viimasel ajal aktiveerunud kriitikat nii konkreetsete õigusemõistmise episoodide üle kui ka seadusloome heitlikkuse üle. Ühiskond on õiguskaitsesüsteemi probleemsusest häiritud, aga see süsteem on ennast niivõrd tsementeerinud, et kõik süsteemis osalejad (peale ohvrite ) on huvitatud ebaefektiivse status quo säilitamisest ja selle õigustamisest. Kriitika annab tunnistust sellest, et ühiskonna usaldus õiguskaitsesüsteemi vastu mureneb. Isegi sellisel määral, et Veiko Vihuri (Saaremaa praost 2001–2015) kolumn portaalis Objektiiv kannab pealkirja “Kapo kui Eesti-vastane organisatsioon ” (13. 04. 2016).
Kapo võttis KGB-lt üle tehnilisi vahendeid ja asjatundjaid, aga ta sai kaasa KGB tehnika ka laiemas tähenduses: vaate, mille järgi poliitiline opositsioon (eriarvamusel olek) on riigivaenulik (dissidentlik) ning kuulub jälitamisele ja hävitamisele.

Valik kriitikat

Rootsi Eesti Päevalehe (Estniska Dagbladet) siinsetele lugejatele avaldab muljet, kui söakalt kirjutavad tolles lehes kodumaised ajakirjanikud ja asjatundjad.
Prof . Peeter Järvelaid tuletab artiklis “Vargusest kultuuriliselt ning poliitkorrektsuseta” (EPL-ED 13.04.2016) meelde riigi (maksumaksjate) ülisuurte rahasummade vähimagi vastutuseta raiskamist, kokkuvõtteks tõdemus: “... korruptsiooni puhul on kõrvalmõjuks suur kahju ühiskonna kõlblusele tervikuna .”
Mõnikord on tolles ajalehes pealkirjadki Eesti õigussüsteemi suhtes kriitilised: “Kui Eestis muudetakse igal aastal 2/3 seadustest , ei saa seda pidada normaalseks” ( Kadri Paas , EPL–ED 25.11.015). Toimetuse refereerivas artiklis “Eesti seadused on aetud liiga üksikasjalikuks” (EPL-ED 13.07.2016) nenditakse: leidub aastaid, mil Riigikogu muudab ära tervelt kolmveerandi kõigist kehtinud seadustest! Mis põhjusel : kas muutuvad Eesti olud nii kiiresti, et kolmveerand kehtivatest seadustest tuleb ühe aasta sees muuta või tullakse järjepanu vastu huvigruppide tellimusele? Või advokaatidele, kes ainsatena selles seaduspadrikus oma kitsamas valdkonnas veel orienteeruvad.
EPL-ED kirjutab 13. juulil 2016: “Viimasest kümnendist leiab kolm aastat, mil riigikogu on muutnud ära tervelt kolmveerandi kõigist kehtinud seadustest ning viimane selline oli aasta 2014...” (viite järgi on hinnangu andjaks Eesti Juristide Liidu president Jüri Heinla ).
Samasugust kriitikat on Eestis väga nõudlikult esitanud näiteks Jaanus Tehver (Eesti advokatuuri juhatuse liige) arvamusartiklis “Kes teab, millised teod on Eestis karistatavad?” (EPL 01.08.2016): “Seadusi muudetakse nii sageli, et paljud inimesed ei tea karistusnormide sisu. Normid kaotavad oma peamise, preventiivse mõju.” Jaanus Tehver rõhutab, et kui riigi sundi rakendatakse valikuliselt, siis see on olemuselt lähedane omavolile. Nii (siinkirjutaja meelest) ongi – õiguskaitsesüsteem karistab ja jätab karistamata valikuliselt.
Eesti Päevalehes Eesti mõjukaimaks intellektuaaliks tituleeritud Rein Raud kirjutab selle tunnustuse puhul: võim on rahvast võõrandunud sellisel määral, et peaministripartei liikmed võivad irvet varjamata esitada oma rahaasjade kohta väiteid , mida mitte ükski normaalne inimene ei usu (EPL 11.12.2015).
Muidugi ilmub ka kirjutisi, mis väidavad, et kõik on hästi, näiteks Merle Talvik artiklis “Eesti riigi kohtusüsteem on Euroopa Liidus üks tõhusamaid” (EPL-ED 18.05.2016). Aga sellised kirjutised tulevad õiguskaitsesüsteemi seest, mitte ühiskonnast.
Ja mis mõttes tõhus? Justiitsministeeriumi analüüs ütleb: "Keskmine menetlusaeg kohtueelses menetluses on 798 päeva..." (vt Virkko Lepassalu: "Pättide paradiis: politsei rahapuuduse tõttu teevad majandussulid Eestis kartmatult rehepappi" – Pealinn 05.09.2016). 798 päeva on rohkem kui kaks aastat ja kaks kuud. Aga on kaasusi, kus menetletakse ja käiakse kohut viis või isegi kümme aastat. See on meeletu inimressursi raiskamine riigis, kus seda ressurssi on nagunii ülinapilt. Uurimise ja kohtuskäimise ajal on osalised traumeeritud, ärevil, teadmatuses, aga uurimine ja kohus võivad protsessi suvaliselt venitada või eesmärgistatult orienteeruda pahateo aegumisele.
Ent kas politsei jätab majandussulid rahule ainult rahapuuduse tõttu? Võibolla siiski ka tahtmatuse tõttu. Hiljuti olevat otsustatud, et tõsine kriminaaluurimine pole kohustuslik, kui kannatanule (ohvrile) tekitatud kahju pole väga suur, on alla 80 000 euro (aga kui tegemist on poliitilise opositsiooniga, siis võidakse ka 68 eurot maksva kringli väidetavalt korruptiivse söömise-söötmise pärast pidada ridamisi kohtuistungeid – Alar Nääme süüasi). Tavaliste inimeste (ohvrite) elus ongi enamus pettusi sellised, mis jäävad alla 80 000 euro. Ühiskond on saanud väga tugeva signaali, et pettust ei karistata ja ohvritele midagi ei heastata – et selline ongi riigi seisukoht. See demoraliseerib ühiskonda. Võlausaldajate liidu juht Marie Rosin ütleb Virkko Lepassalu artiklis: "... selline piiri seadmine väiksema kahju kannatanute suhtes on muidugi sügavalt ülekohtune." Eesti õiguskaitsesüsteem ongi asunud seda laadi ülekohtu kui mitte seadustamisele, siis seaduspärastamisele.
Äärmuslikule subjektiivsusele ning süü ja karistuse ebaproportsionaalsusele pandi Eesti kohtutes alus juba aastaid tagasi. Marko Püüa kirjutab artiklis “Poest varastatud õllepudelid maksid laevakaptenile vabaduse” (Postimees 14. 04. 2004), kuidas töötuks jäänud venelasest laevakapten üritas kümmekond korda pohmellis peaga varastada pudeli õlut ja sai selle eest (kahju tekitamise katse umbes 100 krooni ehk 7 euro ulatuses) rohkem kui poole aasta pikkuse reaalse vanglakaristuse. Samas artiklis on kelmusenäide: ühe suurhaigla juht oskas tervishoiusummadest kanda oma firma arvele 290 000 krooni. See manipulaator sai karistuseks umbes 15 000 kroonise trahvi. Moraal on lihtne: vargus tasub ennast ära, kui varastad suurelt . Sama artikli kommentaaris selgitab legendaarseks tituleeritav kohtunik Helle Särgava, miks karistuspoliitika peabki olema selline.
Ka täitevvõimu sekkumisel õigusemõistmisse on Eestis pikk traditsioon (mis muidugi läheb tagasi Eesti NSV-sse): täiesti ilmselt mõjutas president Lennart Meri suhtumine 2001. aasta sügisel 68 surmaohvriga metanoolitragöödias süüdi olnute ülileebeid karistusmäärasid (vt nt Anu Saare: “68 elu nõudnud surmajoogi müüki panija viieks aastaks vangi.” – EPL 28. 01. 2003).
Jelena Skulskaja ütleb politsei kohta: “... meil ei ole mitte politsei, vaid politsei paroodia ” (“Paroodia paroodia” – Postimees 02. 07. 2016.). Kuigi kontekstist väljakistuna võib see hinnang tunduda lahmivana, viitab ta siiski politsei ebaõnnestumistele ja saamatusele, mõnikord kindlasti ka tahtmatusele kuriteoga tegelda.
Kuku raadio on soliidne meediakanal. Selle raadio 6. juuli (kordus öösel vastu 7. juulit 2016) küsitlussaates Vox populi oli küsimuseks Miks inimesed sülitavad meie õigussüsteemile? Küsimuse sõnastus oli räige, aga enamus saatesse helistajaid vastas samas võtmes: pettumus õigluse puudumisest oli valdav.
Et nii on, see on poliitika ja poliitilise moraali(tuse) tagajärg. Andrei Hvostov: “Ausust Eesti poliitikutelt keegi ei ootagi. Nende kvaliteedikontroll käib mööda kooseluseadust, sisserändeküsimust ja rahvuslikku talupojamõistust. Või selle puudumist. Nagu me teame, peab talupojamõistuse kohaselt mõisa aidast või metsast ikka võtma, kui võimalus avaneb .” (“Raha ei haise, poliitikas kindlasti.” – Eesti Ekspress 08. 06. 2016)
Poliitikute ausus(etus) saaks veel rängema hinnangu, kui poliitikute mahhinatsioonid tuleksid täies mahus avalikuks. Aga ärisaladus ei luba ja ringkaitse ei võimalda.
Aususe kõrval peaks arutatama ka ametnike inimlikkuse küsimust. Albaanlastest põgenikeperekonna elupaigaõiguse taotlejaid näidati Rahvusringhäälingu Aktuaalses Kaameras 3. aprillil 2016. Perekonnas kasvavad lapsed on käinud eesti koolis ja lasteaias, nad kõnelesid saates väga head eesti keelt. Perekonda taheti välja saata, sest eeskirjad võimaldasid seda. Samal ajal töötasid ja reisisid Lõuna-Euroopas ringi kümned Eesti ametnikud ja politseitöötajad, et vastavalt Euroopa Liidu nõudmistele Eestisse saada kasvõi mõnigi Süüria või Iraagi põgenik. Taotletakse formaalsete reeglite järgimist, aga reegleid ei rakendata inimlikkuse teenimiseks, vaid õigustuseks, miks inimlikkust pole vaja. ( Albaania perekonna suhtes on oodata siiski inimlikumat otsust.)
Sõnavõttude rohkus näitab, et mõtlevaid inimesi on haaramas rahutus . Õiguskaitsesüsteem on võõrandunud nii isiklikust kui ka ühiskondlikust moraalist, õieti ta loodigi sellisena. Ühiskonna kõlblusele mõjub hävitavalt kohtu, prokuratuuri või politseiuurimise iga otsus, mis riivab ühiskonna õiglustunnet (enam-vähem Rawlsi taustaõiglus, background justice), sest iga kaasus levitab oma sõnumit: nii ohvrite kannatuste ignoreerimine kui ka korruptantide või vägistajate karistamata jätmine levitavad lähiümbruses kontsentriliste ringidena moraalseid järeldusi, mis õõnestavad usku Eestisse kui õigusriigisse.
Korruptsiooni olemasolu õiguskaitsesüsteemis väga ei varjatagi, küsimus on pigem selles, kas seda pidada loomulikuks ja enesestmõistetavaks ning õigustada ennast Exceli edetabeliga, või siis tunnistada vajadust võidelda õiguskaitsesüsteemi korruptiivsusega. Joosep Värk on hiljuti avaldanud artikli pealkirjaga "Õiguskindlus püsib au sees", selle üheks allpealkirjaks on "Eesti õigussüsteem on maailma tipu lähedal" (Postimees 28. 10. 2016). Maailma tipu lähedases Eesti õiguskaitsesüsteemis on selle artikli (õieti uurimistulemuste refereeringu) põhjal kriminaaluurimiste efektiivsus 57 %, korruptsioon puudub seadusandlikul tasemel ainult 56 % juhtudest (hinnanguliselt) ning ka ebaausat mõjutamist esineb märgatavalt (tõsi, refereerin kõige negatiivsemaid näitajaid). Politseiladvikus ja Kapos on paljastatud nii korruptsiooni ja koostööd kuritegevusega kui ka riigireetureid. Miks peaksime arvama, et rohkem moraalitust õiguskaitses ei esine?
Massküsitlustes peaks eri kategooriatesse panema vastajad, kellel on olnud isiklik või lähedane kokkupuude Eesti Vabariigi õiguskaitsesüsteemiga, ja teise lahtrisse vastajad, kellel pole sellist kogemust.
Küsimused-vastused, mille vastu tuleks huvi tunda, võiksid olla näiteks järgmised:

• Kas kohus on erapooletu?
  
• Kas te usaldate prokuratuuri?
  
• Kas kaitsepolitsei on erapooletu ja usaldusväärne?
  
• Kas õigusemõistmine on kõigile võrdselt kättesaadav?
  
• Kas õigusemõistmine on efektiivne?
  
• Kas õigusemõistmine on asjatundlik (pidades silmas ka alatisi kohtuotsuste ümbertegemisi järgmistes kohtuastmetes)?
  
• Kas riigiametnikud osalevad korruptiivsete riigihangete ettevalmistamisel (Itaalia elektriautode näide, Tallinna Sadama ja parvlaevade näide) ja JOKK-skeemide õigustamisel (Härma turismitalu kaasus)?
  
• Kas ohvrite kaotused-kannatused saavad Eesti õiguskaitsesüsteemis piisavat tähelepanu?
  

Hoolimatus (inim)laste vastu

Eesti õiguskaitsesüsteem on üsna hoolimatu inimeste ja isegi laste vastu. Püütakse nähtavasti vältida endale tüli tegemist ja ebamugavate asjade uurimist .
Paar aastat tagasi nenditi, et kümne aastaga on hukkunud või vägivaldse surma leidnud 584 last, uurimist alustati ainult 44 korral, kohtuni jõudis 17 juhtumit (Kadri Ibrus: “Kes vastutab lapse surma eest?” – EPL 25. 06. 2014; vt ka EPL juhtkirja “Õlakehituse saatel surma” 26. 06. 2014).
2015. aastal jäi Eestis kadunuks 42 inimest, iga neljas neist on/oli laps (Kadri Paas: “Eestis kaovad inimesed jäljetult, politsei jätab aga enamasti kriminaalasja algatamata” – EPL-ED 13. 04. 2016).
Kui palju on Eestis mõrvasid, mis on jäänud selgusetuks? Mõni mõrv taastatud Eesti riigi algusaastatest on jätnud mitte üksnes õiguskaitseorganitele suutmatuse, vaid ka tahtmatuse kahtlused, eriti kui näib, et mõrvadel, väidetavatel enesetappudel ja õnnetusjuhtumitel on varjatud või ilmne poliitiline mõõde. Üks selline on pastor Harald Meri ja tema majapidajanna mõrvamine, selgitamata jäänud mõrvad saadavad ka pangaskandaale ja Estonia uppumist. Asjata arvavad poliitikud ja õiguskaitsetöötajad, et rahvas unustab kõik. Ka väidetavate enesetappude või õnnetuste (Ülo Koit Lielupe jões, Hardo Aasmäe 2015. aasta lõpus) puhul peab seletus olema nii tõene kui ka veenev ; õiguskaitsesüsteem peaks selle nimel pingutama, mitte lootma mahavaikimisele. Kui õiguskaitsesüsteem riskib usaldusväärsuse kaotamisega, siis on ta osaline usu õõnestamises Eesti riigisse. (Vrdl. Jüri Saar: “Nõrkade kaitseks.” – Sirp 17. 06. 2016, lk 39. Siin kõlab juba hoiatus: “Eesti oludes lisandub demokraatiat ähvardavale rumalusele teatav totalitaarne püsitoon...”).
10. märtsil 2003 toimus Tallinnas Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse inimkaubanduse vastane seminar , kus küsiti: miks ei tegele politsei inimkaubandusega, kuid tegeleb piraatkassettide ja piraat -CD-plaatidega? Vastus oli: sest inimene võib jäljetult kaduda ja pole majanduslikku huvigruppi, kes rõhuks, et nii ei juhtuks. Aga piraatplaatide puhul selline huvigrupp on.
Viidates Ülo Vooglaiult valitud motole, tuleb küsida: kas EV-s on võimalik, et formaalselt õigeks mõistetud inimene on tegelikult kurjategija (näiteks “ ristiisa ”), ja vastupidi, et formaalselt süüdi mõistetud inimene on taustaõigluse mõttes süütu või pole talle inkrimineeritud kuritegu tegelikult sooritanudki. Jah, mõlemat tüüpi juhud on EV õiguskaitsesüsteemis võimalikud. Sest Eesti õiguskaitsesüsteemi filosoofiaks ei ole õiglus kui ausameelsus, vaid formaalne õigus JOKK-skeemi mõttes. Kodanike ausameelset suhet ühiskonda ja riigisse ning aumehelikku vastutuse võtmist ei eeldatagi, eeldatakse, et kodanike eesmärgiks on vastutuse vältimine ning kui see saavutatakse juriidilise skeemi abil, siis ongi juriidiliselt kõik korras.
Krister Paris on oma artikli pealkirjastanud üsna rängas sõnastuses: “Kas inimõigusi mitteaustaval Eestil oleks õigus eksisteerida?” (EPL 02. 09. 2016). Artikkel on inspireeritud politseivägivallast Harku väljasaatmiskeskuses 2015. aastal. Krister Paris kirjutab: “Inimõigused rahvust ja kodakondsust ei küsi, nad on üleüldised.”
Aga kuidas on Eestis kolme võimu lahususe põhimõttega?
2016. aastal oli Eesti ( maist novembrini) Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee eesistuja. Eesti eesistumise üheks kandvaks teemaks on Marina Kaljurand välisministrina nimetanud õigusriiklust (Postimees 07. 09. 2016: "Me peame stabiilsuse nimel iga päev pingutama"), aga juba aegsasti oli ametliku Eesti seisukoht, et näiteks Poolale ei hakata esitama küsimusi õiguskaitsesüsteemi täitevvõimule allutamise kohta (küllap mitte ka Ungarile). Õige ongi: mida sa küsid, kui ise oled sama moodi lahkunud kohtuvõimu ja õiguskaitse sõltumatuse põhimõttest, ainult et varjatumalt.

• Õigusfilosoofiline taust: kas ÕIGLUS kui ausameelsus või JOKK-ÕIGUS?
  

“ Karistamine peaks õpetama ja hoiatama . Selle toimimiseks on ---- vajalik, et karistus on vahetu, möödapääsmatu ja range. Meie õigus- ja kultuuriruumis pole võimalik tagada ühtegi neist...” kirjutas koolitaja Jaanus Kangur arvamusloos “Dogmade jõud: miks me karistame?” (EPL 15. 09. 2015). Kangur paneb ette: “ Kuritegevusele reageerides tuleks üha rohkem lähtuda ohvrite vajadustest ...”, aga karistamise fookuses ei ole mitte ohver ja ohvri vajadused, vaid pigem maksumaksja (k.a ohvri) kulul toimuv aja- ja muu ressursikulukas uurimis- ja kohtumõistmisprotsess, mille venitamine muutub ise eesmärgiks.
Selles süsteemis moodustavad kohus, süüdistuse esitajad, advokatuur ning kurjategijad sümbiootilise struktuuri, mille kõik lülid on sellisest süsteemist huvitatud. Süsteem on praeguseks väljakujunenud kujul korporatiive ning halvemal juhul korruptiivne, sest ta ei lase praktikas ellu viia õigusemõistmise kolmainust – karistus tulgu kiiresti, olgu vältimatu ja range. Kuid prokuratuur ja advokatuur on rahaliselt, sissetulekute mõttes, aga ka ühiskondliku tähelepanu keskmes püsimise mõttes, huvitatud võimalikult kaua kestvatest uurimistoimingutest ja kohtuprotsessist. Kohus samuti. Õiguskaitsesüsteemi kolmnurk ei ole huvitatud ei kiirest, vältimatust ega rangest karistamisest. Nad on huvitatud, et õiguskaitsesüsteem säiliks sellisena, kus (riigi)prokurörid vormistavad kangelasliku töö tulemusena kümnetesse köidetesse ulatuvaid süüdistusmaterjale, advokaadid saavad (ka riigi õigusabina) 120-220 eurost tunnitasu ja kohtunikud on sama kangelaslikult ülekoormatud nagu prokuröridki, venitades protsesse aastatepikkuseks. Kurjategijad on õiguskaitsesüsteemi kolmnurgale – süüdistajad, advokaadid, kohus – vajalikud partnerid, mida näitab ka see, kui tihti on kohtuprotsessi finaaliks kokkuleppemenetlus , kus riik istub kurjategijatega ühe laua taga. Kui kurjategijaid ei oleks, siis nad mõeldaks välja, sest süsteem peab ometi näitama, kuidas ta palehigis kaitseb õigust Mida kauem uurimine ja kohtupidamine kestab, seda kasulikum kõigile peale ohvri, kes ju ühiskonna liikmena osaleb prokuratuuri, advokatuuri ja kohtu ülalpidamiskulude kinni maksmisel. Ohvrid süsteemi nelinurka ei huvita, nad unustatakse niipea, kui nelinurk prokurörid – advokaadid – kohus – kurjategijad on oma aastaid kestva etenduse käima saanud. Ohvrid on süsteemi jaoks vajalikud üksnes selleks, et põhjendada süsteemi olemasolu. Süsteemi sõnaõigusega osalejatele on tähtis, et nende positsiooni miski ei ohustaks.
Et õigusemõistmise kolmainus – vahetus, vältimatus, rangus – on eesmärginagi unustatud, see tõenäoselt polnud süsteemi ehitamisel eesmärgiks, aga päris taevast selline süsteem ka ei kukkunud. Nüüd aga on süsteem välja kujunenud ning selle muutmisest ei ole huvitatud ükski osasüsteem, välja arvatud ohvrid, aga et ohvritel pole tähtsust, siis muutub kuriteo ohver uurimise ja/või kohtupidamise käigus veel kord ohvriks – emotsionaalsete-moraalsete üleelamiste mõttes.
Tallinna Sadama altkäemaksukaasuse uurimist kokku võttes nentis rahvaesindaja Artur Talvik hiljuti, et Eestis eksisteerib poliitiline korruptsioon ja et sellega peab tõsiselt võitlema ( Kaja Koovit : “Tallinna Sadama juhtum – kas tuleb riigifirmade juhtimise uus ajajärk?” – EPL 15. 06. 2016). Ent Eestis eksisteerib ka juriidiline korruptsioon, aga sellega ei julge võidelda keegi peale Kaur Kenderi, kuigi taastatud iseseisvuse aja seadusloome kohta on Tiit Made ütelnud: “Seadusi tehti sageli just täpselt nii, nagu see isiklikku tulusaamist silmas pidades vajalik oli. Eriti käib see väide omandireformi kohta.” (“Mõne ärimehe Venemaa-halast” – Õhtuleht 20. 07. 2016).
Rein Lang deklareerib: “Riik ei saa lubada inimväärikuse alandamist” (“Üldsus nõuab “Hamletit”!” – Postimees 17. 06. 2016 ). Rein Lang toob esile, et vaimse vägivalla ja psühhoterrori eest Eesti seadus ei kaitse. Kõik õige. EV-s on psüühilise ja emotsionaalse vägivalla ning käitumise kontrollimise kriminaliseerimine üsna tundmatu (vt siiski vandeadvokaat Eeva Mägi: “Pereliikme järele nuhkimine võib olla kuritegu.” – EPL 21. 09. 2016). Näiteks Rootsis ja Inglismaal on ka emotsionaalne vägivald ja käitumise kontrollimine lähisuhtes karistatav.
Kadri Ibrus (järjekindel alandatute ja solvatute, petetute ja vägistatute kaitsja Eesti ajakirjanduses – respekt !) kirjutas artikli “Prokuratuur: vägistamist uurides tuleb ohvriga rohkem arvestada” (EPL 09. 05. 2016). Aga seda ei sünni. Taksojuht vägistas magama jäänud purjus naiskliendi, vägistajat karistati tingimisi ja temalt mõisteti kannatanule valurahaks 63.50 eurot. Miks just niisugune summa? Ehk leiti see mõne krooniaegse lõbumaja hinnakirjast (1000 krooni)? Niimoodi sülitab Eesti õiguskaitsesüsteem näkku kõigile naistele. Kui palju maksaksid siis Eesti Vabariigi õiguskaitsjate silmis kõik Eesti naised kokku? Umbes 30 miljonit eurot, kui ka teismelised ja eakad sisse arvata. Sõnum ühiskonnale: vägistamine on peaaegu lubatud, selle eest ähvardab 63.50 eurone valuraha (kindlasti palju väiksem summa kui tuleks välja käia prostituudile). Paljudes kaasustes on silmnähtav õiguskaitse püüd süüdistatavat säästa ja ohvrit alandada.
17. juuni (2016) Postimehes oli lühiuudiste rubriigis pealkiri “Prokuratuur leidis, et Tartus oli tegu hädakaitsega.” Lõpetati kriminaalasi, mis uuris 2015. aasta jõulu järel Tartus Toomemäel toime pandud tapmist. Prokurör jõudis järeldusele, et rünnaku tõrjumine rusikahoopidega oli seadusega kooskõlas. Võibolla on siin tegemist kirjaoskamatu kommunikatsiooniga, aga avaldatud kujul saab sõnumit mõista ainult üht moodi: kambal oli täielik õigus inimene surnuks peksta, sest kamp kasutas hädakaitseks ühe mehe vastu surmavaid rusikahoope, mis on seadusega kooskõlas. (Tõsi, hiljem võeti see kaasus uuesti üles.)
Eesti õiguskaitsesüsteemis on küsimus ka selles, keda protsessis peetakse nõrgemaks, kaitset vajavaks pooleks. Korduvalt on sellel teemal kirjutanud vandeadvokaat Leon Glikman, kusjuures tema kaitseks nii kahtlustatavat (süüdistatavat) kui ka ohvrit: "Seadused peavadki olema kaldu kahtlustatava kui nõrgema poole" ("Igikestev mure põhiõiguste kaitstuse pärast." – Eesti Päevaleht 05. 09. 2016). Ja teisal: “... riik peab võimalikuks inimesi süüdi mõista ka ebaausa menetluse tulemusel.” Samas kirjutises edasi: “Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik on aga nii ebaaus, ebatõhus kui ka põhiõigusi eirav.” (Leon Glikman: “Õigusriik Eesti moodi ehk Riigil on alati õigus” – EPL 08. 02. 2016). Ka Glikmani meelest on kokkuleppemenetlus problemaatiline: kokkuleppemenetlusega motiveeritakse enda süüditunnistamist ilma kohtuprotseduurideta, paljalt prokuratuuri süüdistuse põhjal. Kuid see pole kokkuleppemenetluse ainus küsitavus – kokkuleppemenetlus on oma olemuselt riigi diil kurjategijatega.
Sageli on kahtlustatu käsitamine protsessi nõrgema poolena kindlasti õigustatud – siis, kui ta on süüdistuse ebaproportsionaalselt püüdliku surve all. Üldjuhul peaksid seadused ja praktika olema tasakaalus või siis pigem kaldu ohvri kasuks. Ohvrit ei kaitse ka advokaat nii edukalt kui kahtlustatavat (kurjategijat), sest ohvril enamasti pole vara palgata 200-eurose tunnitasuga advokaati (kahtlustatav on tema raha juba omastanud).
Viimati nimetatud artiklis toob Leon Glikman esile, et täitevvõimul on võimalik uurimist marineerida, kuni kätte jõuab viie- või kümneaastane aegumistähtaeg, või siis jätta algatatud asi lihtsalt menetlemata (viidates mõnikord ka avaliku huvi puudumisele, justkui sõltuks õiglus avalikust huvist või selle puudumisest – kas siis õiguskaitse on etendus või meelelahutus?); õiguskaitseorganitel on aga oma otsuste suhtes immuniteet. Ka Leon Glikman märgib, et kuriteo ohvri huvid jätab riik arvesse võtmata, ohvri kannatuste ja kahjude hüvitamisest on riigil ükskõik.
Ebaõiglusel on veel üks koletuslik kaasmõju: levib küüniline mõtteviis, mille järgi ohvri roll ongi olla ohver. Kui niisugune mentaliteet muutub üldvalitsevaks, siis on aeg ühiskonna lagunemiseks küps. Eesti õiguskaitsesüsteemis ei ole eesmärgiks õiglus, eesmärgiks on "juriidiliselt on kõik korras".
Õiglus kui ausameelsus ei saagi kasvada ühiskonna mentaliteediks, kui ühiskond on kasvatatud JOKK-ühiskonnaks. Sellega on Eestis nähtavasti asi ühel pool. Mis Põhjamaast siin unistada ? Unustage ära, ametliku Eesti õigusmentaliteet on lähedane sõprade mentaliteedile Ukrainas ja Gruusias. Ukraina korruptiivsusest küll räägitakse vahetevahel, aga seda põhjendatakse kui traditsioonilist elulaadi. Niisugune on Eesti topeltmoraal.
Õiguskaitse võib menetlemise ja kohtuprotsessiga teha vist peaaegu kõike, mis ta tahab: jätta asi sinnapaika; salastada oma määrused-otsused (üldjuhul 75 aastaks); lubada edasikaebamist üksnes advokaadi vahendusel (advokaadi 200-eurose või veel kõrgema tunnitasuga); teha otsus ohvreid küsitlemata, otsustades paljalt kahtlustatavate ütluste põhjal, et kuriteo koosseisu pole; keelduda kuritegu dokumenteerivate tõendite ja dokumentide vastuvõtust; venitada asi aegumiseni. Tõenäoselt on see arsenal palju mitmekesisem, siin loetletu on tuletatud minu isiklikust kogemusest elamu ja raamatukogumaja ehitamisel Saaremaal aastatel 2010–1015.
Erilist tähelepanu vajab uurimise ja süüdistuse koostöö kahtlustatavate või kurjategijatega. Ajakirjanik Ingrid Veidenberg on kirjutanud vapustava intervjuu "Alla Raudsepp : juriidilise näidispoomise nurkasurutud ohver" (Laupäevaleht 07. 05. 2016). Intervjuu näitab, kuidas politseiuurimine võtab tunnistusi arvesse valikuliselt, tõlgendades lõpliku tõena kasvõi retsidivistist kurjategija tunnistusi ja jättes kõrvale teistsugused tunnistused, kui niimoodi sobib kavandatud kohtustsenaariumiks (või juurdluse lõpetamiseks). See tähendab, et riik oma õiguskaitseorganite kehastuses võib ettekavatsetult rikkuda printsiipi , mis nõuab kõigi kodanike võrdset kohtlemist. Alla Raudsepp räägib, mida tähendab õiguskaitseorganite ringkaitse: kui vaja, siis korraldatakse jõuga, kasvõi justiitsministri (Urmas Reinsalu) surve abil, süsteemi korruptiivsust, erapoolikust ja mõjutatavust paljastava advokaadi n-ö näidispoomine. Alla Raudsepp visati advokatuurist välja, et kellelgi ei tuleks enam pähe mõtet süsteemi ebakohtade vastu välja astuda. Õnneks vilksatab intervjuus ka juristide nimesid, kes ei olnud nõus niisugustest näidispoomistest osa võtma. See võiks anda lootust.

Advokatuuri osa

Nüüd tuleb jutuks võtta advokatuuri osa õiguskaitsesüsteemis. Advokaadid on õiguse teenistuses selles mõttes, et nad ei lase läbi menetlustoimingute rikkumisi. See on nende kohus ja nende ametiuhkus. Aga tegelikkuses on edukas ikkagi see advokaat, kes päevselge kurjategija puhtalt kohtust välja toob. Et advokaatide ametiuhkusse kuuluks ka moraalne kohustus olla õigluse poolel, see vist ei tule Eestis küsimussegi. Kohtuistung on juriidiline sport , kus treenimata osalisel pole väljavaateid ja mõnel osalisel on õigus kasutada dopingut mõjukate isikute toetuse näol.
Parasiitlikus toiteahelas on ühtviisi prokuratuur ja politseiline uurimine ning advokatuur ja ka kohus (eraettevõtluse poolelt lisaks veel turvafirmad ja turvatööstus kui oluline majandusharu, mis sisuliselt on täiesti ebatootlik, ühiskonda koormav ). Seda toiteahelat ei saa senisel kujul säilitada, kui tahetakse, et õiguskaitsesüsteem arvestaks ka ohvriga, aga muutus ei saa tulla selle süsteemi seest, sest toiteahela kõik lülid peale ohvri on huvitatud selle säilitamisest. Alternatiivide konstrueerimine saab tulla ainult väljastpoolt, mitte süsteemi seest. Nii on ühiskond väga raskesti lahendatava paradoksi ees: juriidilise süsteemi õiglasemaks reformimise taotlemisel ei saa loota juriidilises süsteemis osalejatele. Nii nagu relvatööstureid ei huvita rahu maa peal, nii ei huvita ka juriidilise toiteahela osapooli kuritegevuse lakkamine ning õiguskaitse kiire, tõhus ja proportsionaalne toimimine.
Eesti õiguskaitsesüsteemis rakendatakse kohtuotsuseni jõudmisel üha sagedamini kokkuleppemenetlust: kurjategijad (kes ju enamasti mõistetakse süüdi) istuvad ühe läbirääkimislaua taga prokuröri(de)ga, kes neid on pika protsessi käigus süüdistanud. Üht mastaapset partnerluse näidet kirjeldab Liisa Velskeri artikkel "Assar Pauluse protsessi otsus juba koidab" (Postimees 02. 09. 2016): "Asja menetlenud riigiprokurör Andres Ülviste tunnistab, et kuigi läbirääkimised olid rasked, jõuti kokkuleppele." Hiljem on välja imbunud, et kokkuleppemenetluse ettepaneku tegi Assar Paulus, prokurör ainult asus täitma “rühmituse” pealiku soovi.
Kas ka kannatanutega peeti läbirääkimisi? Nemad unustati.
Assar Pauluse “rühmituse” kohtuprotsess kestis rohkem kui aasta aega, riik maksis paarikümnele Eesti tippadvokaadile süüdistatavate (pärast süüdimõistvat kohtuotsust vist võib ütelda: kurjategijate) kaitsjatele umbes 200 000 eurot maksumaksja raha, aga tulemus oli see, et prokurör Andres Ülviste kauples kohtualustega karistusaja pikkuse üle. Karta on, et sellistel juhtudel pole ei advokaatidel, prokuröril ega kohtunikel midagi selle vastu, kui protsess veel aastaid kestaks – kõrge palk ja kõrged honorarid tiksuksid edasi.
Advokaatide roll õiguskaitsesüsteemis on kahepalgeline: kõigepealt on advokaadid ikkagi ülikõrgelt kinnimakstavad süüdistatavate või ohvrite kaitsjad , kusjuures riigiabi korras määratakse tippadvokaate (maksumaksja rahast) ka rasketes kuritegudes kahtlustatavate kaitsjateks (näiteks Assar Pauluse “rühmitusele”). Mida ohtlikum on elu, mida kõrgem kuritegevuse tase, seda kõrgemaid teenustasusid saavad küsida advokaadid ja ka turvafirmad. Kujutage ette, et kuritegevus praktiliselt puuduks – advokaatidele jääks veel lepingute nõustamine jms, aga turvafirmad peaksid oma pillid kotti pakkima . Osa prokuröre ja kohtunikke peaksid leidma teise töö.
Ajakirjanduses on ära toodud näide ka selle kohta, kuidas lapse surnuks sõitnu advokaadist abikaasa nõustas oma abikaasat redutama, kuni alkohol verest kaob, aga kaitseks palgatud advokaat Küllike Namm (tuttav tegija ka Assar Pauluse protsessis) selgitas lapse surma esimeseks aastapäevaks, “et laps ise oli oma surmas süüdi...” (Kirsti Vainküla: “Lapse hind. Surnuks sõitja oli valmis maksma 22 000 eurot.” – Eesti Ekspress 21. 06. 2016).
Aga kui advokaati nii käepärast pole ja pole ka raha advokaaditeenuse jaoks? Siis võib rahapuudus mõjutada edasikaebamisvõimalust, eriti kui kohtuotsust lubatakse edasi kaevata üksnes advokaadi vahendusel (Mikk Salu : “Šokeeriv! “Ütlesin, et isa vägistas mind. Tegelikult seda ei juhtunud” – Eesti Ekspress 27. 04. 2016; selles artiklis ütleb süüdimõistetu: “Pole ka raha, et advokaati palgata...”; ajakirjanik täiendab teda: “Oleks Alexey Vronchenkol olnud rohkem ressursse ...”).
Jääda süüdi lapse vägistamises või oma perekonna tapmises lihtsalt seetõttu, et sul pole kümneid tuhandeid eurosid advokaadile maksmiseks, või et õigusriik ei ole välja töötanud juriidilist mehhanismi jõustunud kohtuotsuse ümbervaatamiseks – kas see on õigusriigile kohane? Prokuratuur ei ole huvitatud oma ekslikkuse tunnistamisest juba jõustunud süüdimõistva otsuse puhul, kuigi on tekkinud kahtlus süüdimõistetu süüs.
Eesti Ekspress on mitu korda üles võtnud nelikmõrvas süüdistatuna tõenäoselt süütult eluksajaks vangi mõistetud Anatoli Nikolajevi juhtumi (nt Janar Filippov: “Kuidas parandada Eesti õigusajaloo suurimat viga?” – EE 08. 08. 2013). Nikolajev on mõrtsukana vangis olnud viisteist aastat, kuigi juba vähemalt viis aastat tagasi oli tungivaid põhjusi arvata, et mees ei ole mõrvar. Ja õigusriigis ei ole ränga ülekohtu (ka moraalse) parandamiseks midagi ette võetud. Vastupidi: mõeldakse välja eksitavaid termineid nagu õigusrahu, mis peavad põhjendama õigusvaidluse lõppemist kohtuotsusega, ükskõik kui ebaõiglane see on.
Juriidiline tõde Eesti Vabariigis on relatiivne . Kohtuotsust mõjutab advokaadi või prokuröri kõneosavus või kõrvaline mõjuvõim. Riigikohtu otsuseid hääletatakse, justkui saaks tõde hääletada. Kohtuotsust tuleb ju pidada juriidiliseks tõeks, aga ta ei ole seda, ta on JOKK. Sest hääletamise kriteeriumiks võivad olla ka huvid, mitte tõde ja õigus. Mis mõttes saab juriidiliseks tõeks pidada kasvõi Riigikohtu otsuseid, mis võetakse vastu ühehäälse enamusega. Parimal juhul on see juriidiline tõsiasi, mitte tõde. Sellist otsust saab võtta täitmiseks, aga mitte pidada tõeks. Ega poleks ime, kui niisugune pragmatism võetaks üle ka teaduses. Küllap seda juhtubki ja häda sellele, kes ütleb: “Ta pöörleb siiski” või “Siin ma seisan ja teisiti ma ei või”.

Rauna raamatukogu

Mul on taasiseseisvunud EV-s õiguskaitsesüsteemi poole tulnud pöörduda kolm korda: 1) 1992–1996 taotledes omandireformi käigus õigustatud subjektina Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu kaudu oma isatalu tagastamist; Eesti NSV Ülemkohus oli minu isale kinnitanud tema omandiõigust, ainult seda realiseerima ei saanud hakata, sest majas elasid kohalikud aktiivsed kommunistid ; minult õigustatud subjektina võttis Eesti Vabariigi kohtusüsteem õiguse isatalule ja andis selle kohaliku kommunistliku nomenklatuuri sugulasele; 2) seoses mulle tagastatud metsa vargusega; ja 3) seoses elamu ehitamisega 2010-2015 Saaremaal Orissaare vallas. Kõigil kolmel juhul on uurimine fakte väänates ja väljamõeldisi, valesid ja vasturääkivusi esitades jätnud minu kaotajaks. Aga kohtu- ja prokuratuurimääruste kvaliteeti näitavad sellisedki mitte just pisivead : esimesel juhul arvas Tartu Maakohtu koosseis, et Rõngu asub Võrumaal; teisel juhul teatas Valga politseiuurija mulle kirjalikult, et süüdlane on teada ja tuleb veel natuke töötada lisatõendite saamiseks, siis läheb asi kohtusse; aga järgmises ametlikus kirjas teatati mulle, et kuna keegi vargust omaks pole võtnud, siis järelikult metsavargust pole toimunud; kolmas juhus on nii uskumatu, et seda tuleks käsitleda eraldi.
Minu mõte oli ehitada oma isakodu asenduskodusse Saaremaal raamatukogumaja, mis säilitaks ühe teadlase teadusliku koduraamatukogu sellisel kujul nagu see kujunes aastatel 1960-2000, tervikuna, ka väheväärtuslikud või ajast maha jäänud teadusliku kirjanduse (umbes 15 000 ühikut), teaduslikud kirjavahetused, fotokogud, arhiivi (umbes 20 meetrit) jm. Mõte oli terviku säilitamises ning ma olen erialainimestelt saanud palju moraalset toetust selle projekti teostamiseks. Aga selle teokstegemine läks üle kivide ja kändude, kuigi arhitektiks oli Ignar Fjuk (keda riigiprokurör Andres Ülviste nimetab Igor Fjukiks). Et riigiprokurör Ülviste määrus selle kaasuse lõpetamisel on 75-aastase juurdepääsupiiranguga, siis ma seda siia välja panna ei saa. Lisan aga oma vastused riigiprokuratuuri otsustele-määrustele, minu kirjad ei vaja salastamist.
Kaasust on kaks korda käsitletud ajakirjanduses, kirjutatut ei ole ümber lükatud ega vastu vaieldud. Need viited leiab slaidide hulgast. Muidugi vajaks see kaasus erikäsitlust ja loodetavasti see tuleb.
Lisad: ettekannet saatnud slaidid ( Tuuli Stewarti töötluses)
M. Hindi vastus 1 riigiprokurörile (10. aprillist 2016)
M. Hindi vastus 2 riigiprokurörile (10. maist 2016)