9. KLASSI EESTI KEELE EKSAMI KORDAMISMATERJAL VÄLDE Eesti keeles on rõhu ülesandeks tähistada sõna algust ehk eesti keeles on rõhk esimesel silbil. I välde lühikese silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult lühikestes silpides. Lühikesed silbid ei saa omakorda esineda üheski teises vältes peale I välte. Pearõhuline silp on lühike ja sellele ei järgne k, p, t. Nt ka-la, ja-nu-ne-ma, ve-de-le-ma II välde pika silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult pikkades silpides. Pearõhuline silp on pikk. Pearõhulisele lühikesele silbile järgneb k, p, t. Nt koe-rad, ham-mas-test III välde kolmanda välte puhul on tegemist ekstra rõhuga, millega võib hääldada pikki silpe. Pearõhulist pikka silpi hääldame ülipikalt. Sõna on ühesibiline.
Muutumatud sõnad :neid ei saa käänata ega pöörata a) Määrsõnad (väljendavad tegevuse viisi kuidas?, aega millal?, kohta kus?, hulka kui palju?, suhtumist ja hinnanguid, nt kiiresti, eile, seal, palju, kahjuks) b) Kaassõnad (kuuluvad nimisõna juurde ja väljendavad abstraktseid suhteid nagu käändelõpudki, nt juurde, all, kaudu, tõttu) c) Sidesõnad (aitavad lauses mõtteid siduda, nt ja, ega, ehk) d) Hüüdsõnad (väljendavad emotsioone, nt oi, ai, halloo). 5.Vormiõpetus:tüvi,liited ja tüvevaheldus Lisamine e aglutinatsioon tunnuste ja lõppude lisamine, nt kassi+de+le Tüvevaheldus sõna tüvi muutub, nt pood : poe, lammas : lamba. a) Astmevaheldus astmevahelduslikul sõnal on mõned vormid tugevas (alles k, p, t, g, b, d või s või on need häälikud kahekordsed) ja mõned vormid nõrgas astmes.
Põimlauses võib sidesõnade ja, ning, ega, ent ees olla koma. - Kõrvallause on pealause järel ( Pealause, S kõrvallause ) - Kõrvallause on pealause ees ( S kõrvallause, pealause ) - Kõrvallause on pealause sees ( Pealause, S kõrvallause, S pealause.) ( Sõber, kellele oma murest rääkisin, kuulas mind kannatlikult. Ütlesin, et olen juba kaua oodanud, ja lahkusin viimaks.) - Lauselõhend on lauseosa(fraas), mille tuumaks pole tegusõna pöördeline, vaid käändeline vorm. Lauselühend ei ole lause, sest puudub öeldis, ta kuulub pealause öeldis juurde nagu lauseliige. Võib eristada nud-, tud-, des-, ja mata- lauselühendit, verbita sõnarühma(puudub tegusüna, tuumaks on nimisõna nimetavas käändes, vastab küsimusele kuidas?: Mees astus tuppa, müts peas.) - Alati eraldatakse komadega - määruslik nud- ja tud- lauselühend: Töö tehtud, hakati sööma
vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, Helilised Helitud (h ja s) ü. L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. (C täishäälik ehk vokaal, V- konsonant ehk kaashäälik) Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Rõhuliite reegel: k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi, kellelegi) Võõrhäälikud: f, s Võõrtähed- f,s,c,q,w,x,y,x,z Foneetika on teadus, mis uurib häälikuid ja nende füüsilisi omadusi. Palatalisatsioon-peenendus naaberhäälikute mõjul. Näiteks kass-kas, kõdu-kõdi,
Lühikese mitmuse osastava moodustamine ainsuse osastava käände järgi: TULEB TIGE PENI JA URISEB kändu kände kassi kasse kuuske kuuski A KASS KÕRTSIS EI KÄI U pauna paunu õuna õunu ilma ilmu heina heinu väina väinu A EKS ÄMM KODUS SÖÖ SÜTT I venda vendi pärna pärni koera koeri hulka hulki sööta sööti külma külmi 24. Abstraktsed käänded nimetav omastav osastav 25. Tegusõna pöördelised vormid on kõik isikulise ja umbisikulise tegumoe kindla, tingiva, käskiva ja kaudse kõneviisi vormid. 26. Tegusõna käändelised vormid: ma-tegevusnimi ta-tegevusnimi Oleviku kesksõnad isikulise tunnus -v (v-kesksõna), umbisikulise tunnus -tav. Mineviku kesksõnad isikulise tunnus -nud (nud-kesksõna), umbisikulise tunnus -tud, e tud-kesksõna. 27. Eesti keele minevik jaguneb liht-, täis- ja enneminevikuks.
4) Eesti keeles võib rõhutu silbi tuumas esineda ainult lühike a, e, i, o, u Nt: auto 19. Morfoloogia e vormiõpetuse mõiste! Morfoloogia ehk vormiõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib sõnavorme nende moodustamist, nende sisemist struktuuri ning nende omavahelisi suhteid. 20. Sõnavormi mõiste! Sõnavorm- ühe ja sama sõna erikuju, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab. 21. Võrdlusastmete moodustamine! · Võrdlusastmeid saab moodustada omadussõnadest · Algvõrre- omadussõna niemtav kääne · Keskvõrre- omastav kääne + m (osade sõnade puhul tüvevokaal a või u muutub e- ks) Nt: must- musta- musteim, vana- vanem- vanim, pikk- pika- pikim · Ülivõrre- kõige ülivõrre ja lühike ülivõrre 22. Sõnaliigid! SÕNAD
Keelemärk sümbol, koosneb kahest osast, tähistajast ja tähistatavast. Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Silbituum täishäälik, täishääliku ühend. Max. Kaks. 3. Välde Eesti keeles esineb kolm väldet. 1. välde esineb ainult lühikestes silpides, ja välde määratkse sõna rõhulises silbis. Kui sõna esimene silp on lühike siis see sõna ongi esimes vältes. 2. ja 3. välte sõna kirjapilt on täpselt ühesugune, seega 2. ja 3. välde esineb pikades sõnades, aga kolmanda välte sõnu saab hääldada intensiivsemalt. 4. Fonotaktika reeglid Fonotaktika näitab, millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte. Eesti keeles sõnad algavad ühe kaashäälikuga, vanad soomeugri sõnad. 1. Need sõnad mis algavad tänapäeval kaashääliku ühendiga, on laenusõnad. 2
poisse, võitlevad ateistid, loetavamaid teoseid, kuid ni, na, ta, ga käänetes on ühildumine osaline halli kivini. On täiendeid, mis ei ühildu vilunud töölised, sõstrakarva silmades, plikaohtu piigat (st laadi, karva, värki, ohtu, asesõnadest mis, kogu, oma). Muus vormis täiendid- kiri sõpradelt, valjusti hüüdmine. LAUSELIIKMED Lauseliikmeteks kutsutakse lause osalidi. Lause pealiikmeteks on alus ja öeldis. · Öeldis väljendab lause tegevust, on tegusõna. · Alus väljendab tegijat või olijat. · Sihitis väljendab objekti kellele või millele tegevus on suunatud. · Öeldise täide annab edasi alusele iseloomulikku · Määrus väljendab tegevuse aega, viisi, kohta või vahendit. LAUSE MOODUSTAJAD Lausemoodustajad on omavahel grammatiliselt seotud. Grammatilise seose liike on kolm: alistus, rinnastus, predikatsioon. Rinnastus seob samaväärseid moodustajaid. Rinnastus seos esineb siis, kui on tegemist loeteluga
Häälikuühendite õigekiri Häälikuühendeis märgitakse iga täht ühekordselt: linlane, õmbleb, usjas, mängis golfi, sõi borsi. Erandid 1. rõhuliite -gi/-ki ees: sallgi, lippki, ehkki; kaskki, maskki; kukkki, sukkki; 2. liitsõna liitumiskohal: kristallvaas, purskkaev, parkettpõrand, keskkool; 3. ülipikk ss heliliste l, m, n, r järel: valss, pimss, seanss, ressurss, renessanss; 4. kui liide algab sama tähega, millega sõna lõpeb: õhkkond, rõhkkond, keskkond, modernne Harjutav etteütlus Jutud petliku loomuga ametniku mõttetust nõudlikkusest ja absurdsest kokkuhoidlikkusest olid jõudnud korralikkude kodanikkude kõrvu. Läbi matjast klaasist akna paistis tünja mehikese siluett. Hajameelne professor oli dokumente allkirjastades end kogemata tusiga määrinud ja pidi nüüd dusi alla minema. Noore lauljatari fänkond ilmutas ebasõbralikkust kontserdil viibijate suhtes
5. Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh, ai-ai. 1) isoleerivad keeled – sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised (sõnadega väljendatakse nii leksikaalset kui ka grammatilist tähendust) ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid afikseid (tunnuseid ja lõppe), s.t seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele
a) Määrsõnad (väljendavad tegevuse viisi kuidas?, aega millal?, kohta kus?, nt kiiresti, eile, seal) b) Kaassõnad (kuuluvad nimisõna juurde ja väljendavad abstraktseid suhteid nagu käändelõpudki, nt juurde, all, kaudu, tõttu) c) Sidesõnad (aitavad lauses mõtteid siduda, nt ja, ega, ehk) d) Hüüdsõnad (väljendavad emotsioone, nt oi, ai, halloo). KÄÄNAMINE: Eesti keeles on 14 käänet, käändsõnad käänduvad 14nes käändes. Käändsõnadeks on: nimisõnad (nt koer, auto), omadussõnad (nt ilus, sinine), arvsõnad (nt kolm) ja asesõnad (nt sina, keegi).
tehtud, oli käinud, peab olema, metsa poole, laua all. 5) Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh. Keele morfoloogilised põhitüübid - 1) isoleerivad keeled sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid tunnuseid ja lõppe, seega seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele tähendusele vastab üks vorm
Monstrumsõnad moodustatakse tavad peamiselt esemeid, olendeid, nähtusi, tegevusi ning oma- Piirangutest hoolimata on tüve- Milline on kõige pikem sõna eesti keeles? tüvede ja liidete dusi. Nende tähendus on tavaliselt kergesti kirjeldatav. Tüved de ja liidete kombineerimis- Sellele küsimusele on raske vastata, sest abil saavad lauses esineda täiesti iseseisvalt, ilma et neile liituks teisi võimalused eesti keeles siiski eesti keel sõnamoodustus võimaldab luua tüvesid või liiteid. nii suured, et nende abil saab üsna pikki sõnu. 2. Tuletusliited väljendavad üldist (abstraktsemat) tähendust, sõnavara pidevalt uute sõnade- Igapäevastest sõnadest on suhteliselt pikad
Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: Foneetika keeleteaduse kõige väiksem osa, teadus häälikutest. Oluline on heli, mis tekib, ja selle heli omadused. artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused,
Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel. Morfeem - keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemi tähendus võib olla kahesugune – grammatiline või leksikaalne. Leksikaalset tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tüvimorfeemideks ehk lihtsalt tüvedeks, ka juurmorfeemideks. Tüved võivad esineda koos liidetega, liide on samuti leksikaalset tähendust kandev omaette morfeem. Grammatilist tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tunnusmorfeemideks ehk tunnusteks. Eesti keele vormiõpetuses on käände- ja pöördetunnuseid nimetatud ka lõppudeks selle põhjal, et nad esinevad alati sõnavormi lõpus. Iga sõnavorm koosneb kas ainult tüvimorfeemi(de)st, nt auto, hüppa või tüvimorfeemi(de)st ja ühest või mitmest tunnusmorfeemist, nt autost, hüpatagu.
· Muutuvad sõnad on need, millele on võimelik liita tunnuseid ja lõppe. · Muutumatud sõnad on need, millel on alati sama kuju. · Nimisõnad on sõnad, mis nimetavad asju, olendeid, abstraktseid mõisteid ning vastavad küsimusele mis?/ kes?. · Omadussõnad on sõnad, mis väljendavad omadusi ning vastavad küsimusele missugune?. · Arvsõnad on sõnad, mis väljendavad arve. · Asesõnad on käändes ja arvus muutuvad sõnad, mis käituvad lauses nagu nimisõnad, omadussõnad ja arvsõnad, kuid on täistähenduslike sõnadega sisuvaesemad ja üldisemad, olukorrast sõltuva tähendusega. · Tegusõnad on sõnad, mis väljendavad tegevust ja olekut ning vastavad küsimusele mida tegema?. · Määrsõnad on muutumatud sõnad, mis väljendavad kohta, aega, viisi, seisundit, määra, suhtumist jm. · Kaassõnad on muutumatud sõnad, mis kuuluvad nimisõna juurde ja annavad sellele
reema, fookus, tuntud tundmatu. MOODUSTAJATE SÜNTAKTILISED FUNKTSIOONID: LAUSELIIKMED Öeldis e. grammatiline predikaat finiitne verbivorm, nt Poiss jookseb, Lapsed kirjutavad kirjandit. Alus e. grammatiline subjekt nimisõna(fraas) nominatiivis või partitiivis (küsimus kes? mis? keda? mida?), väljendab tegijat või olijat, nimetavas käändes alus ühildab endaga öeldisverbi. Nt. Lapsed kirjutavad kirjandit, Metsas on puravikke. Alus ja öeldis on lause pealiikmed. Sihitis e. grammatiline objekt verbist sõltuv nimisõnafraas partitiivis, genitiivis või nominatiivis, mis väljendab tegevuse objekti, nt. Lapsed kirjutavad kirjandit. Öeldistäide e. predikatiiv verbist olema sõltuv käändsõnafraas nimetavas või osastavas käändes, mis näita, kes, mis või missugune on alusega tähistatu, nt. Peeter on õpetaja, Kass on koduloom, Taevas on sinine, Jüri on meie aktiivsemaid tudengeid.
kevad 2007 HÄÄLIKUD vokaalid ehk täishäälikud konsonandid ehk kaashäälikud a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, l, m, n, r, v, j k/g, p/b, t/d f h, s, s helilised häälikud helitud häälikud (neile liitub liide -gi) (neile liitub liide -ki) HÄÄLIKUTE PIKKUSE MÄRKIMINE KIRJAS LÜHIKE PIKK ÜLIPIKK erandlikult padi paadi paati ja veri veerin veeris te kolituli kooli kooli
4. h kirjutamine sõna alguses sõltub traditsioonist: haare, hobune, hajameelne, hetk. 5. Sõna sees kirjutatakse silbi lõpus /' ja silbi alguses j: mai-as - ma-jas, hoi-ab - ko-jas. 6. ü ja / järel ei kirjutata üldiselt j- i: müüa, käiakse, minia, keemia. See reegel ei kehti tegijanimes ja liitsõnades: müüja, otsija, värsijalg. 1.2 Kaashäälikuühendi õigekiri Kaashäälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega: kastma, kurke, metalne. Kaashäälikuühendi reegel ei kehti järgmistel juhtudel: 1) liitsõnades: plekkpurk, allkiri, klapptool; 2) kui liide algab sama tähega, millega lõpeb sõnatüvi: modernne, õhkkond; 3) rõhuliidete -gi ja -ki ees: kasski, vurrgi, epohhki; 4) I, m, n, ja r järel kirjutatakse ülipikk s kahe tähega, kui ei järgne kaashäälikut: valss, seanss. Võõrsõnade õigekiri: 1
KÕNE jutumärkidega. (!?)" ,,Palun vabandust, (!?)" lausus Ain. ,,Palun vabandust," lausus Ain, ,,et end oodata lasin.(!?)" 5. KAUD- KÕNE 6. LAUSE- Lauselühendis on kõrvallause öeldis LÜHEN asendunud verbi käändelise või D puudub hoopis. Komaga eraldatakse: a)verbita lauselühend Isa seisis, rihm käes, ja vaatas poisile kurjalt otsa. b) määruslikud nud- ja tud-lühendid Võtnud rihma kätte (millal?), (küsimus millal?) vaatas isa poisile kurjalt otsa.
EESTI KEEL Häälikuõigekiri Häälduse järgi kirjutatakse: HÄÄLIKU PIKKUSE ÕIGEKIRI · Hääliku pikkuse põhireegel lähtub hääldusest: Lühike häälik kirjutatakse ühe (nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid kasse). · Sageli tekib õigekirjaviga valest hääldusest. Tuleb hääldada õigesti (st jälgida hoolega, et hääldatakse ühe tähega kirjutatut lühidalt ja kahetähelist pikalt), jätta meelde kriitiliste sõnade õigekeelsus: samet, amet, komisjon, talitama, kuni, karikatuur; varrukas, kummardama, intelligentne, kolleeg, grammofon, barrikaad, paralleelne,
kuid tüvede mitmesugused morfoloogilised variatsioonid (käsi-käe-kätt) ei esinda siiski puhast aglutinatiivsust. * Flekteeriv (fusiivne) – rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone; sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust. Germaani keeled, ladina keel. * Polüsünteetiline (hiljem lisatud) – väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole selge. Eskimo e innuiidi keeled, mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled. August Schleicher (1821-1868). Keelepuu mõiste, aluskeeled. Keel kui organism, mis areneb. Isoleerivaglutineerivflekteeriv. Noorgrammatikud (19. saj lõpp). Esindajad A.Brungmann, H.Paul. Uurisid keelemuutuste põhjused: absoluutsed häälikuseadused e häälikuseadustes ei ole erandeid. Eranditest tunnistati vaid analoogiat. Laenamine. *XX sajandil (strukturalism – Saussure) 20
Interpunktsioon Kirjavahe märgistamine (koos näidetega) Eellugu: Koma panek sõltub lauseliikmete heast tundmisest. Eriti oluline on tunda - *Täiend -> Kuulub lauses nimisõna juurde *Määrus -> Kuulub tegusõna juurde (Millal, Kus, Kuidas? Aeg, koht, mis, kellega? *Öeldistäide -> Kuulub öeldise juurde (NB! Öeldises OLEMA vorm [Kes, mis, missugune]) I. Koondlause Lause kus üks öeldis ja korduvas lauseliikmed. 1. Korduvad sihitised, alused, öeldistäited eraldatakse ALATI komadega. N: Risto, Risto ja Risto õpivad x. Klassis. Marile meeldib vaadata Ristot, Ristot ja Ristot. NB! Öeldistäide vastab 3'le küsimusele: Kes, mis, missugune ja öeldiseks võib olla vaid olema vorm. 2. Korduvad täiendid. NB! Komaga eraldamine sõltub sellest, kas täiendid on samalaadsed või erilaadsed. 2.1 Samalaadsed täiendid eraldatakse komaga. Täiend Kuulub alati nimisõna juurde!
Eesti keeles on 26 kvalitatiivselt erinevat segmentaalfoneemi: 9 vokaali /a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü/ 17 konsonanti ehk kaashäälikut /f, h, j, k, l, l', m, n, n', p, r, s, s', š, t, t', v/. Loetletutest on /f/ ja /š/ võõrkonsonandid, mis esinevad ainult võõrsõnades. Minimaalpaar - sõnad, mis erinevad ühe foneemi poolest NT: „kana“ ja „kala“ Foneemide distinktiivsed omadused 6. Sõna. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna on keele vähim iseseisvalt kasutatav üksus lauses. Sõnad koosnevad morfeemidest. Tüüpiline sõna liigub üksi, esineb tervikuna ja omab tähendust. Ebatüüpilised sõnad: artiklid, sidesõnad, eitus. Homonüümid on samakujulised, aga erineva tähendusega sõnad ( tee-tee) Homofoonideks nimetatakse sama häälduse, aga erineva kirjapidi ja tähendusega sõnu (baar-paar; ball-pall) Homograafideks nimetatakse sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnu (palk-palk; tall-tall) 7. Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid.
Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil. Keele allsüsteemid: Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu. Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri. Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited, mis jagunevad omakorda neljaks: infiks, sufiks, prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0. Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib lausete struktuuri ning püüab formuleerida reegleid, mille alusel sõnad moodustavad fraase ning fraasid omakorda lauseid
Morfeemi tähendus võib olla kahesugune – grammatiline või leksikaalne. Allomorfi definitsioon - Ühe morfeemi erinevaid konkreetsetes sõnavormides esinevaid variante nimetatakse allomorfideks. Võivad olla kas üksteist välistavad ehk komplementaarses distributsioonis (oma ümbrusest tingitud) või vabalt varieeruvad. Leksikaalset tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tüvimorfeemideks ehk lihtsalt tüvedeks, ka juurmorfeemideks. Tüved võivad esineda koos liidetega, liide on samuti leksikaalset tähendust kandev omaette morfeem. Grammatilist tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tunnusmorfeemideks ehk tunnusteks. Eesti keele vormiõpetuses on käände- ja pöördetunnuseid nimetatud ka lõppudeks selle põhjal, et nad esinevad alati sõnavormi lõpus, nt raamatutele, kirjutasime. Formatiiv: Ühes sõnavormis kajastub enamasti mitu grammatilist tähendust. Kõigi ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendust nimetatakse
Eesti keele reeglid 1) Lause lõpumärgid Lausetega anname me edasi oma tundeid, soove, esitame küsimusi, keelame ja palume midagi. Kõige lihtsama ehk siis jutustava lause lõppu käib punkt. Homme hakkab kool. Eile käisime õues. Hüüd- või soovlause lõpus peab olema hüüumärk. Ära mängi lolli! Tule tuppa! Küsilause lõppu tuleks panna küsimärk. Mitu tundi sul on? Kas sa tuleksid minuga kinno? 2) Lauseosa Öeldis Väljendab tegevust, tähtsaim lause osa (Öeldis on igas lauses!). Alus Väljendab tegijat. Sihitis Väljendab eset või olendit, kellele tegevus on suunatud. Määrus Väljendab aega, kohta, viisi vms. Täna hommikul magasin ma väga sügavalt oma voodis. Millal? Mida tegin? Kes? Kuidas? Kus? Määrus Öeldis Alus Määrus Määrus Sõnu, mis iseloomustavad ja täpsustavad nimisõnu, nimetatakse täienditeks.
v-kesksõna: tegev,jooksev da-tegevusnimi: lugeda Alus(lauseliikmed) - tegija, olija. Nimetav(kes?mis?) omastav(kelle?mille?) osastav(keda?mida?) Aluse puudumine 1) Umbisikuline tegumood olevik - tehakse ( ei tehta) lihtminevik - tehti täisminevik - on tehtud enneminevik - oli tehtud 2) Pöördelõpp ütleb tegija Oleme koos ( meie ) Saan raha ( mina ) Sihitis - näitab, millele tegevus on sihitud Nõuab sihilist tegusõna. Tegevus: 1) tulemus 2) vaheprodukt Osastavas käänes(keda?mida?) Öeldistäide Kuulub sõna "olema" juurde. Nt: on, oli, oleme, olid jne. ÖT näitab, kes keegi on või missugune ta on. Nt: Getter on õpilane, Stella on unine. Kohamäärus Muutumatud sõnad näitavad tegevuste aega, kohta, viisi ja hulka. Kus?kuhu?kust? sisseütlev,seesütlev,seestütlev,alaleütlev,alalütlev,alaltütlev. Täiend Nimisõna täiendus Nt: alus, õeldis kelle?mille?missugune? enamasti omadussõna.
Wilhelm von Humboldt (raamatust Jaava saare Kaavi keelest) • Isoleeriv – pole mingeid tunnuseid, lõppe (teevad kõik asjad ära sõnajärjega) • Aglutineeriv – lisatakse tüvele osakesi, morfeeme • Flekteeriv (e fleksiooniline)– pakivad tähendusi kokku (bring-brought) • Polüsünteetiline – väga palju erinevaid morfeeme, mis liidetakse kokku, tunnuseks on tavaliselt see, kui ühte sõnasse pannakse kokku mitu tegusõna Morfoloogilise sünteesi astme järgi jagunevad keeled Analüütilisteks – iga sõna lauses koosneb ühest morfeemist (sõnu ei muudeta) Sünteetilisteks – sõnad koosnevad mitmest morfeemist Polüsünteetilisteks – morfeeme on äärmiselt palju 4. Tüpoloogia empiirilisus ja andmete kogumise põhimõtted. Tüpoloog peab usaldama, aga …. Paljusid keeli ei ole uuritud või on uuritud halvasti.
variatsioonid (käsi-käe-kätt) ei esinda siiski puhast aglutinatiivsust. Flekteeriv (fusiivne) – rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone; sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust. Germaani keeled, ladina keel. Polüsünteetiline (hiljem lisatud) – väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole selge. Eskimo e innuiidi keeled, mitmed Põhja- Ameerika põlisrahvaste keeled. Noorgrammatikud (19. saj lõpp). Esindajad A.Brungmann, H.Paul. Uurisid keelemuutuste põhjused, pöörasid suurt tähelepanu foneetilisele täpsusele: absoluutsed häälikuseadused e häälikuseadustes ei ole erandeid. Eranditest tunnistati vaid analoogiat. Laenamine. Keelemuutuste põhjused : 1. Absoluutsed häälikuseadused, mis kehtivad teatud aja – st
Sidesõnad 2.Omadussõnad 2.Hüüdsõnad 3.Arvsõnad 3.Määrsõnad 4.Asesõnad 4.Kaassõnad b) tähenduse järgi nimisõnad, omadussõnad, tegusõnad jne... Tähenduse järgi liigituvad sõnad 2 rühma: 1.Iseseisvad sõnad - neil on tähendus üksisõnana (nt inimene, kodu, loodus), nad esinevad lauseliikmena (alus, öeldis vm) 2.Abisõnad - üksinda tähendust ei kanna, täpsustavad iseseisva sõna tähendust (nt inimese kõrval, kodu jaoks, looduse üle), ei esine üksi lauseliikmena 5. Käänded. Sõnavormi käände määramine. Nimetav kes? mis? Omastav kelle? mille? Osastav keda? mida? Sisseütlev kellesse? millesse? kuhu? Seesütlev kelles? milles? kus? Seestütlev kellest? millest? kust? Alaleütlev kellele? millele? kuhu? Alalütlev kellel? millel? kus? Alaltütlev kellelt? millelt? kust? Saav kelleks
artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Häälikute ja häälduse metakeel: [u:] Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. Foneetika põhiüksus häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja / või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu. Häälikute kvaliteeti mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on
turumajandusele; Sul veel elu sees; Ise nii väike ja juba nii tark. Neutraalses kõnepruugis ei tohi olema ära järmisega liialdada. See sobib hästi täiendlauses nt: Kõik, kes (on) töö lõpetanud võivad minna. Kontekstellipsi korral on oluline välja jäetava sarnasusega olemasolev nt:Mari joonistas lille ja Jüri (joonistas) vaasi. 4. Mis on fraas? Fraas on sõnaühend , mis täidab lauses mingit kindlat rolli( on alus, sihitis, määrus või öeldistäide). Fraas on tervik ja pole oluline kas ta koosneb ühest sõnast või kümnest nt: Kass püüdis hiire. 5. Lauselühend. 1. des- ja mata-lühend Koma oleneb tuuma asukohast Jõudes koju, helista. / Koju jõudes helista. 2. Määruseline nud-, tud-lühendi puhul kasutatakse koma, olenemata peasõna asukohast. (millal?) Jõudnud koju, istus isa kohe tugitooli. / Viimaks ajalugu õpitud, hakkasin koristama. 3. Lauselühend
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
