Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti keele õigekeel (silbitamine, välted jne)". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
täishäälik, häälikud, silbid, välte, silpi, hääldusüksus, silbituum, kaashäälikud, silbil, silbipiir, vahelt, kõnetakt, häälikupikkus, work, uurimises, lahendamata, lühikesed, sales, departmentsakond, insurance, assistant, manager, engineer, here, müügiesindaja, accountant, raamatupidaja, finance, rahandus, receptionist, administraatorSilp. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesandeks on muuta häälikud kõnes kergesti hääldatavaks ja tajutavaks. Lühikesed silbid on sellised,millel puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust . Pikad silbid on sellised , millel on olemas silbi lõpp, või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust. Lahtised silbid on need, millel puudub silbi lõpp. Kinnistel aga on silbi lõpp. Rõhk. Rõhk on keelenähtus, mille puhul sõna teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui teisi. Eesti keeles on rõhu ülesanne tähistada sõna algust. Kõnetakt on keele kõige väiksem rütmiüksus. 1) Rõhulisele silbile järgneb üks rõhutu silp : e-ma 2) Rõhulisele silbile järgneb kaks rõhutut silpi : Tüd-ru-kud
· Nt: kann- anum, kann- mänguasi; kas- küsimus, kass-loom; patt- pahe, patt- viigiseis 12. Silbi mõiste, osad ja liigid! · Silp- väikseim kõnes esiev hääldusüksus · Silbi tähtsaim osa on silbituum, silbituumaks on täishäälik või täishäälikuühend Nt: a-va-meeln-ne, e-lu, öö, au · Silbi alguses ja lõpus saavad esineda ainult kaashäälikud · Silbi liigid: lühike silp ja pikk silp · Pikad silbid sellised, millel on oelmas silbi lõpp ja mille silbituum koosneb kahest täishäälikust või on rahuldatud mõelamd tingimused · Lühikesel silbil puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik · Lühikesed silbid on alati lahtised, sest neil puudub silbi lõpp · Pikad silbid on need, millel on olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut · Nt: a- lus- ta- ma Va- lu- ra- ha Sar- vi- li- ne
· Lühike on silp, millel puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. · Pikk on silp, millel on olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut. · Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. · Esimene välde on see, mis esineb ainult lühikestes rõhulistes silpides. · Teine välde on see, mis esineb ainult pikkades rõhulistes silpides. · Kolmas välde on see, millel on eriline rõhk, millega hääldatakse rõhulist pikka silpi. · Fonotaktika on see, mis määrab millised häälikujärjendid on keeles lubatud, millised mitte. · Sõnaliik on keeles ühtmoodi käituvate sõnade hulk. · Muutuvad sõnad on need, millele on võimelik liita tunnuseid ja lõppe. · Muutumatud sõnad on need, millel on alati sama kuju. · Nimisõnad on sõnad, mis nimetavad asju, olendeid, abstraktseid mõisteid ning vastavad küsimusele mis?/ kes?. · Omadussõnad on sõnad, mis väljendavad omadusi ning vastavad küsimusele
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust. Geminaatklusiil kahekordne sulghäälik, silbitamisel tekib ta siis kui sulghäälik jääb heliliste häälikute vahele
Lühike silp(L)tuumas 1 vokaal, lõpp puudub. Pikk silp:lahtine(PL)kaks vokaali, diftong, lõpp puudub. Kinnine(PK)lõpp on olemas. K, P, T on nii tugevad, et neid arvestatakse nii eelneva silbi lõpus kui ka uue silbi alguses. RÕHK on keelenähtus, mille puhul sõna teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui teisi. Eesti os'idel on rõhk enamasti esimesel silbil, mida nim. pearõhuliseks silbiks. Rõhulisele silbile järgneb tavaliselt 12 rõhutut silpi. Ühe, kahe ja kolme silbilistel sõnadel on 1 rõhk ning 4 ja enamasilbilistel sõnadel on 2 või 3 rõhku. VÄLDE väljendab rõhulise silbi pikkust. Rõhutud silbid on välte suhtes määratlemata. Lühike silp-I VÄLDE, pikk silp II(tavaline rõhk) JA III VÄLDE(ekstra rõhk). Kõik ühesilbilised sõnad on alati III vältes. Välde tuleb alati määrata ka kond jalik liites ning sõna mõlemas osas.
e keskkõrge eesvokaal, illabiaal, primaarne ä madal eesvokaal, illabiaal, primaarne ü kõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne ö keskkõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne o keskkõrge tagavokaal, labiaal, primaarne u kõrge tagavokaal, labiaal, primaarne a madal tagavokaal, illabiaal, primaarne õ keskkõrge tagavokaal, illabiaal, sekundaarne. Vokaalid moodustavad monoftonge ja diftonge. Monoftong üks või kaks sama laadiga vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Diftong kaks teineteise järel asetsevat, laadilt erinevat vokaali moodustavad silbi tuuma (laud, sai). Eesti keeles saavad pearõhulises silbis esineda kõik 9 vokaali, väljaspool pearõhulist silpi ainult 5: a, e, i o, u. Pearõhulises silnis esinevad kõik 36 diftongi, väljaspool pearõhulist silpi ainult kolm (ai, ei, ui: aastaid, raamatuid). Diftonge kirjeldatakse keele liikumise alusel. Diftongide liigitus:
· Eesti loodus (riigi osa) · üle-eestiline (line-liiteline tuletis) · Eesti film (toodetud Eestis) · eesti film (eesti filmikunst) · Vene võim · vene rahvalaul Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus Välde ·Välde väljendab rõhulise silbi pikkust. ·Rõhutud silbid on välte suhtes määratlemata. ·Väldete jagunemine: -I välde sõna (häälik või häälikuühend) on lühike ehk iga häälik esineb ühekordselt, v.a k, p, t olemasolul esisilpides ning häälikuühendi puhul rõhulistes silpides: kala, kanala, sõdima, lagunema. -II välde sõna (häälik või häälikuühend) on pikk ehk iga häälik esineb kahekordselt, v.a k, p, t, või on häälikuühend rõhulistes silpides: silla, linna, sammu, kapi, Kati, plika, sauna, kirgas,
IPA: kõrge (close), keskkõrge (closemid), keskmadal (openmid), madal (open) Ameerika traditsioon: kõrge (high), keskkõrge (mid), madal (low) Huulte asend: labiaalsus ümardatud/labiaalsed (rounded) ümardamata/illabiaalsed (unrounded) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Vokaalid moodustavad diftonge (kr di `kaks', phthongos `heli, häälik') kahe teineteise järel asetseva laadilt erineva vokaali järjend, mis kuulub ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: esimeseks osiseks kõik 9 vokaali teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u (ä-, ü-, ö-, õ-lõpulised murretes) 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades 18 esinevad vältevahelduses, nii Q2-s kui Q3-s (i-, e-, u-lõpulised); need saavad esineda ka 1-silbilistes sõnades 8 tekib laadivahelduse tulemusel, ainult Q3-s: öe, öa, õa, oa, eo, äo, õo, ao 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades (ie, üe, ue, ia, üa, ua, io, üo, uo, eu)
21. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi: /a e i o u õ ä ö ü/. Fonoloogiline probleem: kuidas käsitleda pikki ja ülipikki vokaale? 3 võimalikku varianti: 1) Lühikesed, pikad ja ülipikad vokaalfoneemid e. kokku 27 vokaalfoneemi (Mihkel Veske). 2) Lühikesed ja pikad vokaalfoneemid e. kokku 18. Pikad foneemid kuuluvad erineva rõhuga (kerge või raske) hääldatud silpi (Tiit-Rein Viitso). 3) Pikad monoftongid on kahe samasuguse vfoneemi ühendid e. kokku 9 vfoneemi (Mati Hint, Arvo Eek, Ilse Lehiste). Lõppseisukoht: foneetiliselt pikad ja ülipikad monoftongid loetakse fonoloogiliselt kahe foneemi järjenditeks. Fonoloogiline põhjendus: pikad monoftongid on funktsioonilt paralleelsed diftongidega (saame-saime). Sarnaselt ka laadivahelduse tulemusel tekkivates monoftongides / diftongides kõrgete vokaalide madaldumine (süsi-söe, lugu-loo). 22
Silbi ülesanne on muuta häälikud kõnes kergesti hääldavaks ja tajutavaks. Silbiosad: serv ehk lävi, tuum, sõlm ehk seina serv ehk lõpp. Tähtsaim on tumm ja see on kõigil silpidel, silp võib ka ainult tuumast koosneda. Sest lävi ja sõlm võivad ka puududa. Kui silbi tuumaks võib olla ainult vokaal, siis servad võivad ka olla konsonandid. Silpide liigitamine on oluline, et määrata väldet. Silpide liigid: lühikesed ja pikad silbid. Lühikestele silpidel puudub sõlm ja pikkadel on sõlm olemas. Silbipiir (silbitamine): Silbipiiri tajumine on oluline, sest sellel põhineb sõnade poolitamine. Silbipiiri õige tundmine on ka oluline selleks, et õigesti määrata liike. Sõnade silbitamise tuleb meeles pidada järgmisi asju: 1. Pika kaksiktäishääliku järel kirjutame ühekordse tähe, kuid silbipiir läheb tegelikult sulghääliku vahelt, sest häälduses tekib topelt kaashäälik ehk geminaad
nt palk (omastav palga) ja pal_k (omastav palgi). Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l', n', s', t' Eesti keele õigekirjas ei tähistata palatalisatsiooni, sõnastikus tähistataksent pal'k, kas'k 13. Missugused on kõne prosoodilised tunnused? Inimkõne ladusaks voolamiseks ei piisa kõne jaotumisest silpideks · Sõnu on kergem hääldada ja tajuda, kui need on rütmiliselt liigendatud · Rütmilisuse tagamiseks vahelduvad kõnevoolus rõhulised ja rõhuta silbid · Kõne prosoodilised (e suprasegmentaalsed) tunnused on rõhk, põhitoon, kestus (NB! Suprasegmentaalsed tunnused on häälikutest suuremate kõneüksuste (silp, sõna, lause) tunnused) 14. Kirjeldage silbi ehitust (tooge näiteid)? Silp on sõna foneetilis-fonoloogiline üksus, mille aluseks on konsonantide ja vokaalide vaheldumine Foneetiliselt on silp ühest või mitmest häälikust koosnev kõnelõik, millele vastab üks õhurõhuimpulss · Eesti keele silpide määramise põhireegel
homonüümiaga. 10. Fonoloogia keeleteadus, mis uurib häälikuid kui kõneüksusi foneem häälikukujund NB! Üksikhäälikul endal pole tähendust. 11. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi tähtsaim osa on silbi tuum. Silbi tuumaks on täishäälik või selle ühend. Silbi 3 osa on algus, tuum ja lõpp. STR - I - TS - L - EI - D ALGUS TUUM LÕPP ALGUS TUUM LÕPP 12. Silbid jagunevad pikkadeks ja lühikesteks. Pikad silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks. Lühikesed puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust. Alguse kohta piiranguid pole. Pikad olemas silbi lõpp või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust või on täidetud mõlemad tingimused. A-LUS-TA-MA KRA-BI SAR-VI-LI-NE A-MET HUL-LUS-TI Lahtised puudub silbi lõpp Kinnised silbi lõpp on olemas 13. Kõnetakt keele väikseim rütmiüksus 14
18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Näited. · Huulte järgi labiaalsed häälikud: ü, ö, o, u · Keeletõusu astme järgi madalad (ä, a), keskkõrged (õ, e) või kõrged (i, u, ü) · Keele liikumise järgi eesvokaalid (i, e, ä) ja tagavokaalid (õ, a) 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Näited. Diftong on 2 teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: 26 diftongi omasõnades või vanades laenudes, 10 diftongi võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi on ainult ai, ei, ui. Diftong saab olla kas II või III vältes. · Tekkimise järgi: algupärased ja hilistekkelised · Hääldamise kõrguse suuna järgi: tõusvad (ai, õi, au, äi, oi), langevad (ea, oa, ao) ja kesksuunalised (eo). 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid
19. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! 1) keele keskjoone kõrgeima punkti asukoht: häälduskoha ees ja tagapoolsus. 2) keeleselja tõusuaste (kõrge, keskkõrge, madal) 3) huulte asend: labiaalsus (ümardatud) ja illabiaalsus (ümardamata) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Diftong kaks teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi (esimeseks osaks kõik 9 vokaali, teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u), 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades, 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi esineb ainult 3 diftongi: ai, ei, ui. Eesti keeles pole triftonge. 21. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Kõrged vokaalid madalduvad. 22
Keele, huulte. 20. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Missuguses keeleselja osas paikneb kõige kõrgem punkt (eeskeel, keskkeel, tagakeel) Kui kõrgele keel tõuseb? (madalad, keskkõrged ja kõrged) Missugune on huulte asend? (labiaalne, illabiaalne) 21. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Diftong koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitus: 1) keel liigub vertikaalselt madalduvad (nt pea) ja kõrgenevad (nt laiad) dif. 2) Horisontaalselt esisuunalised (laul) ja tagasuunalised (lüüa) 3) Poolte asendi muutumine huulte asend muuub, keel on paigal (söe) 22. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid?
silbid ei saa omakorda esineda üheski teises vältes peale I välte. Pearõhuline silp on lühike ja sellele ei järgne k, p, t. Nt ka-la, ja-nu-ne-ma, ve-de-le-ma II välde pika silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult pikkades silpides. Pearõhuline silp on pikk. Pearõhulisele lühikesele silbile järgneb k, p, t. Nt koe-rad, ham-mas-test III välde kolmanda välte puhul on tegemist ekstra rõhuga, millega võib hääldada pikki silpe. Pearõhulist pikka silpi hääldame ülipikalt. Sõna on ühesibiline. Tavaliselt võib sama häälikulise koosseisuga silpe hääldada kas tavalise rõhuga (II vältes) või ekstra rõhuga (III vältes). II välde III välde Nt lau-lu lau-lu kas-ti kas-ti SILP LÜHIKE PIKK
(keele esiosa toetub suuõõne keskteljel, nt vastu hambavalli). Kui sünnib tremulant ehk värihäälik,
paneb õhuvool tööelundi värisema (
10. tema kirjanduslik järeltulija oli Petrarce. 11. kirjutas itaalia keeles 12. Allegoolirine poeem (mõistukõne) 13. peategelast saadab dante lemmikluuletaja vergilus 14. jumelik komöödia sisaldab müstilisi nägemusi mille kaudu dande kritiseerib tolleaja kriitilist elu. 15. dante vihkab konkreetseid tegelasi. Kes kasutasid oma võimu kurjasti. Rõhk ja välde Rõhk ja välde Eesti keeles on rõhk tavaliselt esimesel silbil, teine silp on tavaliselt rõhuta silp, kolmas silp on kaasrõhuline, neljas rõhuta jne Võõrsõnades võib rõhk olla ka mujal. Eesti keeles on kolm väldet see tähendab, et häälikuid saab hääldada lühikeselt pikalt ja ülipikalt. Välde määratakse sõna sisehäälikutes Sisehäälikud on rõhulise silbi (1 silp enamjaolt) täishäälikust kuni järgmise silbi täishäälikuni (nt: reegel Ree | gel Rõhk ja välde
Murdeti on labiaalvokaali eest kadunud v: *vokk > okk. Üksikutes sõnades j: *jutle- > *jütle- > *ütle-. 4 10. Lõpukadu eesti keele ajaloos. 1500 AD Apokoop e lõpukadu: üldkeeleteaduses igasugune häälikukadu sõna lõpust; eesti keeleteaduses sõnalõpulise vokaali kadu: (a) 2-silbilistes pika esisilbiga vormidest, (b) kõigist 3- ja enamasilbilistest vormidest (13.–15. saj): 2 silpi, esisilp pikk: *metsä > mets (vrd mesi – esisilp lühike, i säilinud); 3 silpi: *matala > madal; *laulussa > laulus. Konsonandikaod sõna lõpus: Mõned konsonandid on sõna lõpust väga ulatuslikult kadunud. k kadu on kõige ulatuslikum: *laulak > *laula’ > laula. (k ja t kadumisel ongi ilmselt vaheastmeks olnud larüngaalklusiil: *lounat >> *lõuna’, *olut >> *õlu’, *neitsüt >> *neitsi’) n on kadunud suhteliselt hilja (15.–17
astme vormis teise silbi algul klusiil või s, mis nõrga astme vormis puudub. Vältevaheldus on aga II ja III välte vaheldumine sõna eri vormides, nt *seppä : *seppän : *seppäδä (sepp (III v) = sepa (II v) : seppa (III v)). Astme määramine on laadi- (edaspidi LV) ja vältevahelduse (edaspidi VV) puhul erinev: LV – tugevas astmes on vormid, kus klusiil või s on säilinud; nõrgas astmes aga vormid, kus need on kadunud või asendunud. VV – tugevas astmes III välte vorm, nõrgas astmes II välte vorm. AV-liku sõna iga konkreetse vormi puhul on võimalik öelda, kas see on tugevas või nõrgas astmes. Käändsõnadel: ainsuse nimetav, omastav ja osastav. Ainsuse nimetav on enamasti sarnane osastavaga, üksikutes sõnatüüpides küll muutunud, kuid ajalooline seos olemas, nt põder (VT või ?) : põdra (VN) : põtra (VT); nali (VT või ?) : nalja (VN) : nalja (VT), kus nominatiiv on tänapäeva keele seisukohast määratlemata
sõnu. ! (Sini-Must-Valge luuletus nõuka ajal) PALINDROOM ! Eest taha ja tagant ette lugedes tähendus ei muutu (täpselt sama tähtede järjekord) PILTLUULE ! Kirjapilt ja kujutav pilt liidetakse !! ! ! Hea ! Seen Suur Sirmik... Kirjapildijoonistusi on nimetatud ka konkreetseks luuleks. ! ! "Oi!" --> Oi ja hüüumärgid, mis moodustavad allanoole. LUULE VORM ! Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosakeste- silpide või sõnadesüsteemipärase kordamise ja vastandamisega. ! Silbid (eesi keeles) --> Rõhulised ! |! ! | -> Rõhutud ! |/! |/ lühikesed pikad Mitmeid värsirütmi loomise võimalusi: *silbirõhk *sibivälde *silbiarv ja nende: ! *koosmõju *sõna- ja lauserütmist Eristada võib silbilisrõhulist e silprõhulist, rõhulist ja vabavärsilist rütmi (ehk värsisüsteemi); harvem kohtab puhtalt vältelist või silbilist luulet. ! Loomulikult esineb ka eri rütmipõhimõtete põimumisi. Keele ja luule rütmieeldused SILBID Rütm Lühikesed
3) Etnograafilis folkloristlik ülevaade. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann". Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. Kordustrükid 1893 (täiendanud Hurt) 1875 "Grammatik der ehstnischen Sprache" Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Osad: sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, vormiõpetus, lauseõpetus. Wiedemanni grammatikast : 1) Häälikustruktuur. Häälikud, nende varieerumine murretes, palatalisatsioon, vokaalharmoonia (võru murdes). Kvantiteedis kaks opositsiooni: lühike ja pikk silp; pikal silbil kerge või raske rõhk. Rõhku pole vaja kirjas eristada. Käänamises ja sõnamoodustuses kasutatakse rõhku ja mutatsiooni (astmevaheldust). 2) Sõnamoodustus. Nimisõna-, verbi-, adverbiliited tuletusalus (verb või nimisõna, tugevas või nõrgas astmes, vokaal- või konsonanttüvi). 3) Vormiõpetus
. () () () () () () () () () () ( ) () () () () () () () () () () () () () () () () ( ) () () : täishäälik kaashäälik ( ) ( ) ( ) ( ) ( ) ( ) () () ( ) ()
Arvo Eek „Eesti keele foneetika I“ Clark & Yallop „An introduction to PHONETICS AND PHONOLOGY. Second edition“ Foneetika ehk hääldus- ja häälikuõpetus Kõne kirjeldamine Häälikute ja nende käitumise uurimine kõnevoolus - Häälikud esinevad tavaliselt koos ja on üksteisega seotud, võivad esineda sõnas eri positsioonides, olla eri pikkustega, omavahel kombineeruda ja üksteist mõjutada. Häälikuüleste nähtuste uurimine: - Rõhk (seotud silbiga, mis kannab rõhku sõna ulatuses või lause kontekstis ka sõnarõhk) - Kvantiteet (häälikupikkus) - Kõnemeloodia ehk intonatsioon (pikema lausungiga seotud, sõna ulatuses võib meloodia
Metakeelelised operatsioonid- (meta- teadvustamine)- teadvustame midagi keele osas- operatsioonid või toimingud, mille eesmärk on keelt uurida, keelt teadlikult analüüsida. Loomulik kõne on alateadlik, laps hakkab mõtlema siis, kui puutub kokku kirjaliku kõne osaoskustega. Nt häälikanalüüs- oluline toiming, mille peab omandama selleks, et sõna kirjutada- häälikukoostise analüüs, mis järjekorras on sõnas tähed, häälikud. (Et sõna AUTO kirjutada- sõnas on 4 häälikut, esimene täht on A, teine U jne- see on keeleanalüüs- laps peab mõlema sellele, mis ta enne alateadlikult tegi). Kogu õppetegevus suures osas on metakeeleline- sh käänamised, pööramised jms. Teadlikult mõtlemine sellele, mida ma just kirjutasin. Nt määra lihtminevikus sõnad. · Keele roll inimese maailmapildi mõjutamisel- kuidas on keel ja kultuur omavahel seotud.
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6
Eesti murded I Läänemeresoome lõunarühma keeled vadja; põhjaeesti; liivi; lõunaeesti; Tallinna keel on nagu soome ja setu keele segu! Eesti keele ajalooline kujunemine Varajase läänemeresoome keele keskmurded – 2500 a eKr?; Hilise läänemeresoome algkeele lõunamurded; Põhjaeesti hõimumurre – tugevad Skandinaavia kontaktid. Eesti-Rootsi asustus on juba viikingiaja alguses (7.,8., 9. saj); Keskpõhjaeesti murded; Põhjaeesti keskmurre; Eesti ühiskeel; Eesti kirjakeel + erinevad jooned teistest eesti murretest: 1920-1930ndad; Muinasaja keskused: Sakala – Lembitu; Saaremaa; Virumaa – soomlaste Viru jmt; Rävala; Harju; Ugandi – keskuseks Otepää; Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem. KEEL JA MURRE Mis on keel? Mis on murre? Keel (eristatakse riiklikul tasandil) – murre (maakond) – murrak (kihelkond: surnuaed ja kiri
Ablaut on iseloomulik kõigile indo-euroopa keeltele, mitte ainult germaani keeltele. Germaani keelte tugevates verbides esineb. Jaguneb kvalitatiivseks ja kvantitatiivseks vokaalivahetuseks. Kvalitatiivne vokaalivahetus on siis kui reaalselt täht muutubki nt sõnas sing-sang. Kvantitatiivne vokaalivahetus on siis, kui toimub hääliku pikenemine nt (e-aste) pes-pedis- (o aste) podium- foot (tegu on pikenenud o- astmega). Pikenevad häälikud e ja o. Indo-euroopa keeltes on astmed tavaliselt e-o-0-0 ja germaani keeltes i-a-0-0 (sing-sang-sung, kus sung on 0 aste ja lisatud on u). Ablaut toimub tugevaate tegusõnade puhul ja tugevatel tegusõnadel on 7 klassi ehk pöördkonda. afrikaat – Afrikaat on häälikute kooslus mis on klusiili ja frikatiivi vahel. Selle hulka kuuluvad näiteks paljude germaani keelte „th“ (ð, þ) (the thing), saksa keele pf (Pferd), tz (Zeit)
käänded kõigis soome-ugri keeltes 1879 ,,Eesti keele healte õpetus ja kirjutamise viis": esimene eesti foneetikaõpik, esimene eestikeelne keeleteaduslik uurimus, esimene sõnatüvest lähtuv grammatika. Häälikuvälte mõiste. Erinevalt teistest keeltest ei ole eesti keeles kahte (lühike ja pikk), vaid kolm pikkusastet ehk väldet (lühike, pikk ja ülipikk). G, b, d pole muud kui k, p , t esimese välte märgid. Eestis on üks k-häälik, millel on kolm pikkus, aga kaks tähte, nt tigu : tiku : tikku 7. Jakob Hurt. 1864 ,,Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi": esimene laiadele rahvahulkadele mõeldud eestikeelne ortograafiakäsiraamat uue kirjaviisi õppimiseks. 1871 Eesti Postimehe lisalehe toimetaja, avaldas ettepanekuid, EkmS toetus 1878 Kirjameeste seltsi ettekandes ettepanekud, mis kehtivad tänapäevalgi: ühendverbide lahkukirjutamine
Eesti keele õpe erivajadustega lastele I 1. Eesti keel kui õppeaine – olulised põhimõtted õpetamisel Eesti keele kui õppeaine ülesanded sõltumata koolitüübist: Arendada kõiki kõnevorme ja kõnefunktsioone (teabevahetus, reguleeriv-planeeriv, tunnetuslik). Kõne kirjalik vorm (lugemine ja kirjutamine) tuleb vajaduse korral kujundada koolis algusest (laps ei pea kooli astudes lugeda ja kirjutada oskama, kuigi seda oodatakse). Teadvustada (seda küll erinevas mahus sõltuvalt koolitüübist) spontaanselt kasutatavat keelt: anda teadmisi keelest ja kujundada metakeelelised analüüsioskused. Anda teadmisi emakeele kaudu. Olulisemad on koduloolised teadmised ning teadmised rahvuskultuurist, suhtlemisest ja inimeste käitumisest (käitumisaktide analüüs ja hinnangute andmine). Kujundada oskused õppimiseks emakeelsete tekstide abil, s.t. oskused tekste analüüsida, tekstides orienteeruda, t
*silta *silan *silda *sillan sild silla *jalka *jalkan *jalka *jalgan *jalga *jalan jalg jala Eesti keele morfofonoloogiast Vältevahelduse tekkel palju erinevaid seletusi Nt Veske-Collinderi asepikendusteooria: VV tekkis u 15. saj sise- ja lõpukao tagajärjel Vokaali kao tagajärjel jäi sõna silbi võrra lühemaks Kadunud silbi prosoodiline väärtus anti üle eelmisele pikale silbile, mis muutus seetõttu ülipikaks Asepikendusega pikenenud silbid on praegu III v, pikenemata jäänud silbid II v ja lühikesed silbid I v Martin Ehala, "Eesti keele väldete probleemi üks lahendusi", Keel ja Kirjandus 1999/7, lk 453. Eesti keele morfofonoloogiast Algselt kõik sõnad kujuvahelduseta (KV) Siis kaks muutkonda: KV ja KV 1. *kala-2n > kalade, *m-ta > maad 2. *hampa-ha-n > hamba,*hamas-ta > hammast *kli : *kle-n : *kl-tä > keel : keele : keelt *surnu-2-ksi > surnuks, *kast2-2-n > kaste (sg gen)
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Mo
Täielik universaal tähendab, ta kehtib kõikides maailma keeltes. Näiteks on teada, et igas maailma keeles on mingil viisil võimalik väljendada eitust. Enamik universaalne on tendentsid, s.t et nendes esinevad erandid. Tänapäeval otsitakse universaalidest erandeid. Joseph Greenberg sõnastas 45 universaali, millest osa on tänaseks ümber lükatud. Millised on vähimad üksused keeles? Vähimad üksused keeles on häälikud. Kes oli Ferdinand de Saussure ja millega ta tegeles? Ferdinand de Saussure oli strukturalismi rajaja keeleteaduses. Ta kirjeldas vormi ja tähenduse suhet kui tähistajat ja tähistatavat. Kuidas eristada häälikut morfeemist? Mis on kaksikliigendus? Kaksikliigendus on häälikute ja morfeemide eristamine keeles. Häälikud on vähimad üksused keeles, neil ei ole tähendust. Morfeemid koosnevad häälikutest, nad on väiksemad tähendusega keeleüksused. Millised on strukturalismi põhitõed
annaabi.ee 
