Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "EESTI DRAAMATEATER". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
fourth, luts, lavastuse, draamateater, sepa, tegelenud, tooma, kitzberg, vilde, sõnateater, lastenäidend, rein, pedajas, merle, karusoo, toompere, uusberg, näitlejad, tõnu, kangur, ulfsak, lavastused, saatuse, tuhk, akvaviitDraamateater Teatri ajaloost: Draamateater kasvas välja koolist. Aastal 1920 alustas tegevust Eesti esimene teatrikool, Paul Sepa erastuudio. Selle baasil tekkinud Draamastuudio esimese lennu lõpetajad asutasid 1924. aastal Draamastuudio Teatri, mis 1937 nimetati Eesti Draamateatriks. Aegade jooksul on teater kandnud ka teisi nimesid, nõukogude ajal oli ta Tallinna Riiklik Draamateater, mille nimele lisandus erinevaid tiitleid (ka kõrget taset märkiv akadeemilise nimetus), Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aegu saadi tagasi Eesti Draamateatri nimi (1989). Teater on algusest peale tegutsenud Tallinna kesklinnas asuvas kaunis, art deco stiilis Saksa teatri majas, mis on Eesti kõige vanem säilinud teatrimaja (valmis 1910, mitmed vanemad teatrihooned purustati Teises maailmasõjas). Lisaks suurele saalile (426 kohta) on siin ka 1960-tel juurde
................................................................................. 6 2.4Ingomar Vihmar.................................................................................................. 6 KASUTATUD ALLIKAD.................................................................................................. 7 3 1 TEATRI AJALUGU Draamateater kasvas välja koolist. Aastal 1920, sügisel alustas tegevust Eesti esimene teatrikool, Paul Sepa erastuudio. Seal teatrihariduse saanud noored näitlejad asutasid eraldiseisva Draamastuudio Teatri. Draamastuudios mängisid nad väga mitmekesist repertuaari. Pärast, 1937. aastal nimetati Eesti Draamateatriks. Aegade jooksul on teater kandnud ka teisi nimesid, nõukogude ajal oli ta Tallinna Riiklik Draamateater, mille nimele lisandus erinevaid tiitleid, Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aegu saadi tagasi Eesti Draamateatri nimi (1989).
aastal euro kasutusele võeti. Estonia teatril on olnud aja jooksul palju erinevaid nimetusi, kuid aastast 1998 kannab see nimetust Rahvusooper Estonia ning tegutseb avalik-õigusliku institutsioonina. Aastast 1994 juhib teatrit peadirektor Paul Himma. Kuigi maja kuulub tänapäeval endiselt Estonia teatrile, tegutsevad selles praegu siiski kolm iseseisvat institutsiooni -- ühes tiivas Rahvusooper Estonia ja teises Eesti Kontsert ning Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Draamateater: Draamateater kasvas välja koolist. Aastal 1920 alustas tegevust Eesti esimene teatrikool, Paul Sepa erastuudio. Selle baasil tekkinud Draamastuudio esimese lennu lõpetajad asutasid 1924. aastal Draamastuudio Teatri, mis 1937 nimetati Eesti Draamateatriks. Aegade jooksul on teater kandnud ka teisi nimesid, nõukogude ajal oli ta Tallinna Riiklik Draamateater, mille nimele lisandus erinevaid tiitleid (ka kõrget taset märkiv akadeemilise
külastajale raekoja restaureerimise lugu, ilusa ilma korral aga ka võrratu vaade Toompeale. Maist kuni septembri lõpuni ning jõuluajal ootab külastajaid raekoja iidne kelder. Siin kutsub interaktiivne linnamüüri makett huvilisi virtuaalsele jalutuskäigule mööda linnamüüri, mis maketil on esitatud 1530. aasta seisuga. Raekeldris on aukohal Tallinna tuntuim sümbol tuulelipp Vana Toomas, mis valvas linna raekoja torni tipus üle 400 aasta. Praegu on tornis juba Vana Tooma noor järeltulija. Originaal aastast 1530 naudib rahulikku pensionipõlve raekoja keldris. Vana Toomas pole aga ainus, kes raekoja tornist avanevat vaadet imetleda saab suvel on see võimalus kõigil, kes torni ronimiseks läbivad 115 järsku ja kõrget astet. Vaade on vaeva väärt. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level
huvi. Raamatupoes ma ostsin raamatu, mis oli väljaantud teari juubeliks. Raamat on eesti keeles saksakeelse paralleeltõlkega. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Tallinnas, Baltisaksa Ühing Saksamaal.Raamatus on palju pilte, mis annavad meile võimaluse vaadata, missugused muutused toimusid teatrihoonega, missugune võiks olla Eesti Draamateater ja missuguseks ta sai. Raamat on väga huvitav neile, kellele ka meeldib teater. 2010. aastal, septembris Eesti Draamateater tähistas oma maja juubelit -100 aastat. Sellel päeval oli seal majas avatus uste päev, Kella 12-st kuni 15-ni startis iga veerand tunni tagant teatri lavatagusesse maailma ringkäigule ekskursioonigrupp, mida juhtisid Draamateatri näitlejad. Lift toob huvilised
2) Glyptothek'il on suur tähtsus, sealt käivad inimesed üle maailma imetlemas vanu Kreeka stiile, religiooni ning poliitikaga väga seost ei ole 3) Ehitati hertsog John Churchilli auks, seos poliitikaga seisneb selles, et selle maja uhkus viis poliitilise võitluseni. Arhitekt kaotas oma reputatsiooni ning hertsog tõugati võimult. Winston Churchilli esivanemate elukoht. Pildid Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Seosed Sport skulptuurid sportlastest Poliitika võimu esindamine Ajalugu pikk ning juured ulatuvad esimeste ehitusstiilideni Teater hakati tegema juba Kreeka ajal (stiilid) Muusika Mozart, Beethoven, Bach jne. Juugend Üldine Juugend - 19.saj.-20.saj.vahetuse kunst Juugend ehk art nouveau oli kunsti ja arhitektuuri (eriti tarbekunsti) stiil, mille kõrgaeg oli aastail 1890 1905 Viktor Horta 6 January 1861 - 8 September 1947
Eesti on alla kirjutanud keskkonnakaitsealaseleKyto protokollile. Eesti rahvastikust moodustavad enamiku eestlased, enamasti eesti keelt emakeelena kõnelevläänemeresoome rahvas, kes on lähedases suguluses soomlastega. Eesti keelel on palju sarnasusisoome keelega. Märkimisväärne osa Eesti elanikkonnast (peaaegu 30%) räägib emakeelena vene keelt. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Nimi Eesti nimi (etnonüümina) esineb Pytheasel (320 eKr), tema reisikirjeldus Läänemerelt, teatab rahvast nimega Ostiatoi. Diodorusel(20 eKr) esineb see nimekuju Aestyi. Eesti nime (taas etnonüümina) seostatakse kõige sagedamini Rooma ajaloolase Tacitusega, kes oma raamatus Germania (umbes 98. aastal) kirjeldas Sueebide mere taga elavat Aestiorum gentes kutsutavaid hõime.
Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Estonia teater tänapäeval Teatri loominguline juht ja peadirigent on 2012. aastast Vello Pähn. Rahvusooperis on 25 solisti, balletitruppi kuulub 57 tantsijat, ooperikoori 56 lauljat, sümfooniaorkester on 93-liikmeline. Rahvusooperi suur saal mahutab 690 pealtvaatajat. Teatri hooaeg vältab 10 kuud septembrist kuni juunini. Draamateatri ajalugu (1) Eesti Draamateater sai alguse lavastaja Paul Sepa erateatristuudiost 1920. aasta sügisel, kus teatrihariduse saanud noored näitlejad asutasid eraldiseisva Draamastuudio Teatri. Algusaastatel polnud teatril oma teatrimaja, renditi Tallinna saksa teatri saali ja esineti ringreisidel üle Eesti. 1937. aastal nimetati teater ümber Eesti Draamateatriks 1939. aastal sai teatri ametlikuks koduks tollase Saksa Teatri hoone Tallinnas, Pärnu maantee 5, mis on Eesti Draamateatri koduks tänaseni.
Ta arvas, et lavastaja peab tundma ja valdama näitlejatöö elemente. Ta tõlgendas klassikat kaasaja vaimus. Lavastas erinevates zanrites lavastusi. Tegi lavastusi ka nö leitud ruumides. 6. Voldemar Panso suhtumine kirjandusse. Panso eesti kirjanduse lavastajana, lähemalt kaks lavastust. Panso jaoks oli väga tähtis autori süvamõtte avamine. Ta respekteeris kirjaniku poolt loodud väga. Juba algaja lavastajana oli näha tema nõudlikus lavastuse algmaterjali suhtes. Samuti kujunesid välja tema püsiautorid: Juhan Smuul, A.H. Tammsaare. Panso oli pea kõigi Smuuli näidendite esmalavastaja. Tammsaare ,,Tõe ja õiguse" dramatiseeringuid tegi ta 4 korral. Sageli tegi ta oma lavastuste tarvis ka ise dramatiseeringuid, valdavalt eesti autorite teostest. Neis dram. peitus ka originaalsest lähtuvate kindlate ideeliinide väljatoomine. Oma teksti loomisel olid tal kindlad eetilised põhimõtted.
M. Tamm ,,Kuidas kirjutatakse ajalugu" T. Karjahärm ,,Ajaloolase käsiraamat" ISESEISVAD TÖÖD: 1. Uurimustöö (vali 3st) (võib ka 3 teha, saab paremini eksami tehtud) -5lk - Referaat ühe kõnealusel perioodil tegutsenud näitleja kohta (valiku põhjendus, eluloo ülevaade, olulisemad rollid, näitleja omapära) - Teatriajaloolise arhiivimaterjali otsimine arhiivist, kommenteerimine ja saatesõna kirjutamine - Ühe lavastuse retseptsiooni analüüs (otsida kõik välja selle lavastuse kohta analüüs, võib ka uurida kellegi käest intervjuu vormis) 2. Näidendite lugemise kontroll (test või essee) Juhtnöörid: Võimalikult ammendav ülevaade (uurige välja kõik, mis sel teemal on ilmunud) Austage fakte, kuid looge neile laiem kultuurilooline kontekst Loogiline ülesehitus Korrektne vormistus, viitamine Oma seisukoha esitamine Valik teemasid: Ita Ever, Lembit Eelmäe, Hannes Kaljujärv jne.
Lüüriline. Sapiro rõhutas kontraste, vastuolusid, paradokse. Absurdilikud toonid (enam ,,Kirsiaia" suhtes). ,,Kolm õde" lähemal traditsioonile. Näitlejaid ebaühtlaselt kriitika arvates. Kujundite loomine näitlejamängust psühholoogiline pidevus, karakter selgeks, pidevaks; ei lõhutud. Diskreetselt sisselavastatud kujundid. 5. Voldemar Panso rezii peajooned. Panso ja psühholoogiline realism, lähemalt kaks lavastust. Pansol oli väga nõudlik maitse lavastuse aluseks oleva kirjandusliku algmaterjali suhtes. Läbivaks jooneks oli tema teatritöös autori süvamõtte avamine. Tema püsiautoriteks olid Smuul ja Tammsaare. Ta oli enamus Smuuli näidendite (va ,,Polkovniku lesk") esmalavastaja. ,,Tõe ja õiguse" dramatiseeringuid tegi ta neljal korral, sageli tegi ta ka ise dramatiseeringuid, valdavalt eesti autorite teostest. Tema teatrikeel oli mängulisem ja elusam. Ta esindas Stanislavski
nii et umbes kümnekonnast teatrist koosnev võrk kattis ühtlaselt kogu maa, jõudes ka mõnede vähem kui 5000 elanikuga keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena Viljandi ,,Ugala" (1926) ja Narva Teater (1931), poolkutselistena Võru ,,Kannel" (1927), Valga ,,Säde" (1933), Kuressaare Teater (1935) ja Rakvere Teater (1940). Kuid olulise panuse andsid ka lühikese tähelennu teinud Tallinna ,,Draamateater" (1917-1924) Paul Sepa eestvedamisel ning seejärel püsivamalt kestma jäänud ,,Draamastuudio Teater" (asutatud 1924, hilisema nimega ,,Eesti Draamateater"), kus Leo Kalmet ja Kaarli Aluoja pöörasid erilist tähelepanu algupäranditele, ja Tallinna Töölisteater (asutatud 1926), kus Priit Põldroos ja Andres Särev sidusid rahvatüki mitmete moodsate võtetega. Teiseks põhijooneks oli teatrite tehnilise varustuse ja ametioskuste pidev paranemine.
1948. aastal ühendati „Kannel” ja „Säde” Lõuna-Eesti Teatriks ning Riikliku Noorsooteatri (endise Tallinna Töölisteatri) liitmisel Tallinna Riikliku Draamateatriga moodustati Uus Teater; 1949. aastal liideti Uue Teatriga omakorda „Estonia” draamatrupp, mis tähendas suurte annete ülitihedat kontsentreerimist ühe teatri katuse alla. „Estonia” jäi seega ainult muusikateatriks ja Riiklik Draamateater Tallinna ainsaks sõnalavastusteatriks. Ümberkorralduste käigus suleti Narva Teater Paides (1950), Kuressaare teater ja Lõuna-Eesti Teater (1951), samuti teatriinstituut (1950). 1948. aastal asutati Tallinnas Vene Draamateater. Stalinismi tugevnemine 1940ndate lõpus – murdepunktiks ühiskonna langemisel üldise hirmu ja ebakindluse õhkkonna meelevalda oli 1949. aasta märtsiküüditamine – tõi kultuurielus kaasa räiged rünnakud nn
järgu esindusteoseks, millega võistlevad üksnes Kunderi "Kroonu onu" ja Kitzbergi varased rahvatükid. 6. Teisi 19. sajandi eesti näitekirjanikke. Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) - "Pärmi Jaagu unenäo"; Carl Robert Jakobson (1841-1882) - "Arthur ja Anna, ehk Vana ja uue aja inimesed"; Juhan Kunder (1852-1888) - ,,Kroonu onu"; ,,Vallavanema valimine"; Jüri Orgusaar (18571912) - "Inimese hind ja väimehe väärtus", "Suured vaimud"; August Kitzberg (1855-1927) ,,Punga Mart ja Uba-Kaarel" 7. Teatritegevus seltsides 19. sajandi lõpul 20. sajandi algul. Tänu Koidula etendustele oli teatriharrastus populaarsust kogund. Tallinna selts "Estonia" (1865) toimus esimene näitemäng 1871. aastal. Lühinäidendeid tehti veel järgnevatel aastatel, kuid siis kolis teatrharrastus eeskätt 1877 rajatud "Lootusesse". Siiski jäi näitemäng Tartuga võrreldes veel paar aastakümmet juhuslikuks. Suurem muutus tuli alles sajandi lõpukümnendil
Teater Eestis 19181940 2004 Sisukord: Sissejuhatus.............................................lk3 Teatrielu areng aastatel 1918-1940.................lk4 Vanemuine 1914-1940.................................lk8 Eesti Draamateater....................................lk9 Pärnu teater Endla....................................lk10 Kokkuvõtteks...........................................lk14 Sissejuhatus 2 Nagu kõigil rahvastel on eestlastel oma igivanad mängud ja rituaalid, mis keskendusid aastaringi ja ühiselu pöördepunktidele. Kuid iseseisva kunstivormina tõid teatri siinsetele aladele sakslased, ja pikka aega toimis see hõredalt ja piiratult üksnes baltisaksa
Tähelepanuväärseks sai suur sarnasus kursusekaaslase Anne Paluveriga, mida ka mitmetes näidendites ära kasutati. 1. kursusel 1. semestri erialaarvestusel lavastati Lavakunstikateedris lõike Shakespeare’i „Hamletist,“ kus Priit Pedaja lavastuslõigus „Rosencrantzi ja Guildensterni kohtumine Hamletiga“ sai Kibuspuu Hamleti rolli ära proovida ja püüdis õppejõudude pilku. 2. semestri erialaeksamil lavastas Merle Karusoo Eduard Vilde „Tabamata ime“ 1. vaatuse, milles Kibuspuu oli Leo Saalep, Peeter Volkonski „Pisuhänna“ lavastuses mängis Kibuspuu Tiit Piibelehte. Nii oli juba varajane kontakt Vilde loominguga, millega ta kiitust kogus. 2. kursuse sai Kibuspuu erialaarvestustes mängida Oscar Wilde’i „Dorian Gray portrees“, Priit Pedaja käe all Lord Henryt ja Gribojedovi „Häda mõistuse pärast“ Famussovit ning Tiit Bergi „Kuningas Oidipuses“ nimiosa. 1974
semestrit) samal ajal ka konservatooriumi. Elas tglt Tallinnas. Paul Sepp avas erateatristuudio. Sepp tõi vene kooli ja Moskva Kunstiteatri traditsioonid. Lõpetasid Dramaatilise Ringi tegevuse ja läksid Sepa juurde. 11.oktoober 1920. Millest arenes välja kokkukuuluvustundega mõttekaaslaste kogudus/vennaskond. Stuudio riiklikku toetust ei saanud, Sepp õpetas üksi, kunstnik, halb majandusmees, heitlik ja järjekindluseta. Loodi kõrvale sepa ja õpilastega Draamastuudio Ühing, mis võttis erastuudio üle. Ühing võis toetust saada ja erinevalt teistest seltsidest võis sellesse ühingusse kuuluda ka näitlejad. Õpilaste esindajana kuulus ühingusse koos Nerepiga ka Kalmet (õppeplaani koostamise komisjoni).. Kalmet oli ka stuudiovanem, kes korraldas igapäeva asju, reg tunniskäijad ja korraldada tunnikava. Oma maja polnud, kasutati koolimaju. Improvisatsiooniline õpetamine ja
The faction in Tartu, gathered round the newspaper Postimees, was led by Jaan Tõnisson (1868-1941?), a lawyer and politician, one of the founders of the first Estonian bank in 1902 and establisher of the first Estonian political party Rahvameelne Eduerakond (National Progressive Party) in 1905.1 The group in Tallinn centred round the newspaper Teataja (The Announcer), and was headed by the lawyer and politician Konstantin Päts (1874-1957). Among the members were the writers Eduard Vilde (1865-1933), Anton Hansen Tammsaare (1878-1940), and the philologist Johann Voldemar Veski (1873-1968). The newspaper concentrated on economic development, social problems and democratic reform, availability of primary and secondary education in the native language of Estonians. In Estonian literature critical realism came to the fore, exemplified in the works of Eduard Vilde, many of which have a strong social background; Külmale maale (To
Teatrietendus sünnib näitekirjaniku, näitlejate, lavastaja ja kujundaja (teatrikunstniku) koostöös. Neil on rohkesti abilisi: valgustajad, helitehnikud, rätsepad, riieturid, jumestajad ehk grimeerijad ja lavatöölised. Nii seletab lugejatele lahti teatri ja teatrietenduse (Wikipedia). 1.1. Näitekunsti ajaloost Näitekunsti sugemeid leidus juba loodusrahvaste tavades. Enne jahile minekut korraldati maagilisi mänge, millega paluti jumalailt head saaki. Mänguõnn pidi tooma õnne ka tegelikku ellu. Varajastes ühiskondades leidub jälgi religioossetest rituaalidest, kus preestrid esitasid laulude ja tantsudena stseene jumalate elust. (Hartnoll 1989: 7) Aastatuhandete jooksul arenes sellistest kombetalitustest näitekunst. Eri rahvail on see isesugune. Teater kui meelelahutusasutus tekkis Vana - Kreekas. Just seal esitasid esmakordselt mitte enam preestrid, vaid näitlejad osaliselt tänapäevani säilinud tragöödiaid ja komöödiaid
toetava tegevuse eest Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia 2002: debüüdiauhind filmi eest "Nimed marmortahvlil" 2004: 15. oktoobril tõi Nüganen Poolas Toruni Wiliam Horzyca teatris välja Witold Gombrowiczi näidendi "Laulatus", mis pälvis Opole festivalil "Poola klassika" lavastaja-, kunstniku- ja 2 näitlejapreemiat. 2005: Linnateatri kolleegipreemia - parim lavastus "Tõde ja õigus. Teine osa" 2005: Festivali Draama 2005 väliskriitikute preemia lavastuse "Tõde ja õigus. Teine osa" eest Festivalil "Draama 2005" sai Nüganen väliskriitikute eriauhinna 2007: Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemia (30 000 kr) ja Eesti Teatriliidu aastapreemia 2006 lavastuse "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." eest 2009: teatri parima lavastaja aastaauhind 2010: Eesti Teatri aastapreemia parimale lavastajale (http://et.wikipedia.org/wiki/Elmo_Nüganen) 1.12 Nüganen ja Venemaa
2) erateatrid (üksikisikud, grupid, korporatsioonid). See institutsiooniline jaotus puudutab eelkõige teatrite majandamist ning ütleb vähe kunstiliste eesmärkide kohta. Siiski on võimalik teha mõningaid tähelepanekuid. Riigi- ja munitsipaalteatrid on pisut sõltumatumad, kuna tavaliselt on oluline vaid see, et nad pakuksid võimalikult eriilmelist repertuaari. Eestis on riigiteatrid peaaegu kõik suuremad professionaalsed teatrid: Vanemuine, Ugala, Endla, Draamateater, Rakvere Teater jt. Erateatrid sõltuvad rohkem konkreetselt rahastaja maitsest. Need võivad olla loodud mängimaks mingit kindlat repertuaari. Üks maailmas laialt levinud erateatri liik on nn kommertsteater eesmärk pakkuda meelelahutuslikku repertuaari (Eestis nt Smithbridge Production, mis toob Tallinna Linnahallis muusikale lavale). Teatri jagunemine institutsioonidesse sõltub ka sellest, kas institutsioonil on püsitrupp või palgatakse iga uue lavastuse tarvis uued näitlejad:
suunas teistega lavaruumisja -ajas, mida hakati tähistama sõnaga ,,misanstseen" direktori assistendi ülesandeks oli jälgida, et näitlejad laval üksteist ei varjaks. Ta võis teha märkmeid näitlejate paigutamise kohta fikseeritud misanstseenid, seda tööd nimetati juba stsenaariumi kirjutamiseks. Abitöölisest ehk assistendist saab lavastaja. Teater vajas kedagi, kes oleks suutnud oma autoritahtega asendada kaotatud norme ja reegleid. Nii tekkis teatris uus lavastuse valmimise skeem, mis üldjoontes kehtib tänapäevani. Direktor hiljem direktsioon keskendus nüüd täielikult ettevõtte majanduslikule küljele, jättes üldise kunstilise juhtimise peanäitejuhi hooleks. Sealjuures võis proovide korraldamise ja lavastuse tehnilise külje eest hoolitseda ka assistent ehk lavastusjuht. Vastutus konkreetse tüki eest lasus aga lavastajal, kes tihti oli kutsutud teatrisse väljaspoolt.
hoone, vana ei taastatud), millega algas elukutseline teater. Maja projekteeris soomlane Armas Lindgren. Teatri esimene juht ja lavastaja oli Karl Menning (1874- 1941), kes teatritegemise õppimiseks müüs oma maja maha. Lavastas palju Kitzbergi ning tegi näidendeid vahel ise ümber. Tõi Eestisse realismi. Rahvas aga soovis üldiselt komöödiaid. Menning pettus ja töötas pikka aega diplomaadina. Vanemuise põhiline dramaturg oli August Kitzberg (1855-1927) Estonia muutus kutseliseks teatriks samuti 1906. aastal, maja valmis 1913, arhitektiks samuti Lindgren koos esimese tunnustatud Soome naisarhitekti Wivi Lönniga. 6 Estonias puudus selline juhtfiguur nagu Vanemuises, aga siin olid jällegi karismaatilised näitlejad: Paul Pinna (1884-1949) (ka lavastaja) ning Theodor Altermann (1885-1915). Estonia repertuaaris oli rohkem Euroopa kui Eesti
Tallinna Tehnikagümnaasium Muusikal Grease Retsensioon Õpilane : Merilin Anijärv Klass: 9b Juhendaja: Merle Adelman Tallinn 2013 Sissejuhatus Mis on muusikal ? Eesti esimesed muusikalid Oma retsensiooni kirjutan Jim Jacobsi ja Warren Caseyi muusikalist Greaseist, mida ma külastasin 11.10.2013 Nokia Kontserdimajas. Muusikal (inglise keeles musical) on eelkõige muusikat ja tantsu sisaldav lavateos, (tantsu ja kõnen osa on võrdse tähtsusega ). Seda peetakse teatrivaldkonna populaarsemaks žanriks. Muusikali žaner omaette on suhteliselt hiljutine nähtus. Kui ballett ja ooper olid algupärased õukonna meelelahutused, mida toetasid võimukad patroonid, kuningad ja aadlikud üle terve Euroopa, siis muusikaline komöödia on alati pidanud ise end ära õigustama , ning ligi meelitama publikut kesk – ja alamklassi hulgast. Nüüdisaegne muusikal pärineb New Yorgist Broadwaylt, kus see hakkas kiires
Ega inimene suuda seda välja mõelda, mille vanarahvas on välja mõelnud. Need on ikka nii jubedad asjad, mida eestlased on üksteisele rääkinud. Nii see «Rehepapp» sündiski. Mõni loeb seda kui eestlaste ühist raamatut: kui kanged ja vägevad meie esivanemad ikka olid. Üldiselt on ju orjaaega kujutatud mustades toonides. Eestlane oli selline hallis kasukas talupoeg, kes sai mõisas peksa. Nina oli tal kogu aeg verine ja kõht tühi. Käis ja hädaldas ja vingus. Mõtleme näiteks Vilde või siis Liivi «Varju» peale. Eestlased olid teenijarahvas, aga võim oli nende käes, sest aidavõtmed olid nende käes. Teistpidi on see kurb raamat, sest midagi toredat ei ole, kui maailm on nii madal ning vaevab mure, kuidas õhtusöök lauale saada ja päevast päeva selle halli taeva all elada. Usun, et enamik loeb «Rehepappi» siiski lusti ja lõbuga ning on uhke oma kavalate esivanemate üle. · Ivan Orav mälestused : I OSA
Gleser ja F .Moor . "Tõsistes küsimustes olime alati ühel meelel. Minu abikaasa oli seda tõesti selle sõna parimas tähenduses abikaasa, minu kordaminekutes on suur osa minu naise hooldusel, poolehoiul, sõprusel ja heal südamel".- nii ütleb A.Üksip oma abikaasa kohta oma ’’Mälestustes’’. A.Lauter meenutab etenduse ’’Püve talus’’ (mis oli huvitaval kombel laval terve eestiaja) tüdrukute stseeni: " ...kui ikka Marje Parikas, Meta Luts ja Albina Kausi sisse tulid, oli korrapealt ere, hele, päikseküllane rõõmus stseen. ... Kausi oli tõsimeelne perenaine, kelle silmanurgas väikesed kuradid piilusid, kes õdede lõbust lugu oskas pidada ja seda toetada, ....võrreldes S. Peetsoniga oli Kausi pehmem, aga ta oli jälle nagu rohkem arenenud, laiema inimliku olekuga. Samuti on ta mänginud ka telefilmides ’’Ühe suve akvarellid’’ ja ’’Tädi rose’’
Kultuur: Ühe suunana kujuneb välja tööeestlus nad leidsid, et kirjandust ja kunst peavad olema laiadele massidele ja kõigile arusaadavad, et tuleb rääkida lihtsast tööinimesest. Tööeestlased välistasid elitaarkunsti, Noor-Eesti kohta öeldi, et pole vaja parasiitlevaid vaimuparuneid. Kirjanduses erinevate auhindade väljaandmine üle Eesti. Auhinnarahad Kultuurkapitalilt (I kategooria stipendium Tammsaare, Tuglas, Luts jne. Kõige olulisem oli Riigivanema auhind, suurusega 1500 krooni Tammsaare). Ettevõtted ja asutused andsid välja igasuguseid preemiaid (kõige olulisem preemia oli Presidendi talu saarlane August Mälk (Lagle talu). Ta sai selle rannarahva elu kujutamise ja pidalitõve teema kajastamise eest, mis võlusid Pätsi). 1935 nimetatakse raamatuaastaks. 400 aastat esimese raamatu ilmumisest. Toimus tohutult palju erinevaid üritusi tehti suuri annetusi koolide raamatukogudele
kleiti (enne oli alati särk ja kleit). Kui varem valmistati kõik riided ise, siis saj II poolel lasti riided teha rätsepal või osteti valmis vabrikuriideid, mida müüdi tihtipeale maal laatadel talupoegadele. Sajandi lõpuks rahvariided üsnagi taandusid. Rahvariided kadusid igapäevasest kasutamisest. Linnariided näitasid staatust. Sajandi lõpus tekkis maal uus elanike kiht kiriku ümber olevast külast kasvas välja alev, seal elasid inimesed, kes ei tegelenud enam otseselt maapidamisega, kuid elu oli tihedalt seotud maaeluga. Raudteesõlmede ja peatuste ümber tekkis samuti. Rahvapärased uskumused säilisid enamasti ka 19. saj. sageli olid nad seotud ilma ja loodusega, tervise ja haigustega. Arstiabi kättesaadavaus oli maal raskesti kätte saadav ning raviti end oma vahenditega. Pühade tähistamises jäid vanad kombed püsima: jaanipäev, jõulud (enam ei toodud jõuluõlgesid tuppa, toodi tumma väike jõulupuu, jõuluvana)
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 1 1. Eesti kirjanduse tekkimine: rahvaluule, kroonikad, kirikukirjandus, raamatukultuuri teke jne. Eesti kirjanduse päämine määratleja on olnud keel -rahvuskirjandus Muistsete eestlaste kultuurilisest iseolemisest loovad ettekujutuse mitmed ajalooallikad, uurimused, arheoloogia, antropoloogia, lingvistika. Oluline on samuti rahva mälu - see, mida rahvaluule on suutnud aegadest kanda ja traditsioonis hoida. Kirjandusele on eelnenud suuline luulelooming, rahvaluule, samuti jätkub rahvaluule arenemine kõrvuti kirjandusega. Meie rahvaluulel on oluline osa talurahva omaaegse tunde- ja mõttemaailma väljaselgitamiseks. Muud teated eestlaste kohta varasest ajast ühekülgsed - valitsevate klasside esindajate teated, seega on rahvaluulel eriline osa. Rahva pärimused peegeldavad rahva kui terviku vaimsust, eestlaste kultuuriloo oluliseks koostisosaks on rikkalik rahvaluulepärand, milles pe
seltsi maja. 1906. alustas Tallinnas kutselise teatrina tööd ,,Estonia", kus mängisid andekad näitlejad Paul Pinna ja Theodor Altermann. ,,Estonia" uus hoone (praegune) valmis 1913. aastal. Veidi varem avati Pärnus ,,Endla" (1911). Teatrite professionaliseerumine sai stiimuliks näitekirjandusele. 1896. aastal osteti K. A. Hermannilt ,,Postimees" ja peatoimetajaks sai Jaan Tõnisson. Tema juhtimisel sai ,,Postimehest" tähtsaim eesti ajaleht. Kaastööd tegid ajalehele A. Kitzberg, Anna Haava, K. A. Hindrey jt. Tõnisson toonitas oma kõnedes alati kõlbluse ja vaimuhariduse tähtsust, virgutas isamaalist mõtteviisi ning austust emakeele vastu. 19. sajandi lõpul hoogustus linnade areng. Linnas elas iga viies eestlane. Aastal 1897 loendati Tallinnas 60 000 elanikku, I maailmasõja alguseks oli see juba kahekordistunud. 1901. aastal hakkas Põhja-Eestis ilmuna teine eesti päevaleht ,,Teataja", peatoimetajaks Konstantin Päts.
Üldine teatriajalugu I 2009/2010 kevadsemester 1) Lope de Vega elu ja loomingulised põhimõtted. Hispaanias kujunes välja erakorraline olukord: võit mauride üle (autoriks kogu hispaania rahvas, kõik võitlesid käsikäes), seoses sellega kerkib päevakorda üleüldise võrdsuse idee. Aumõiste kõik võitlusvõimelised kodanikud, mitte vaid aadlikud. Rahvuskarakteri väljakujunemine läbi reconquista. Oma õiguste maksma panemine, seismine oma õiguste eest, üks põhilisi õiguseid oli õigus mitte töötada. Töö oli vastuolus au-ideega. Töö võrdsustati mitte- vabade inimestega. Auasjaks peeti aga hoopis kulutamist. Ameerika kuld ja hõbe lubasid neid veidi aega ülbitseda. Ajapikku saab majanduslik langus üha ilmsemaks. Hispaania kuulub bandiitite ja röövlite armeesse. Tekib Hispaania kelmiromaan ehk piquaresk sisu ja vormi mittevastavus. Kogu see olukord leiab kajastusst ka hispaa
TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 DOKTORIVÄITEKIRI Kaitsmine toimub 20. novembril 2008. aastal kell 10.00 Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi saalis, Lai 13, Tallinn, Eesti. Tallinn 2008 2 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 Muusika osakond, Kunstide Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti. Doktoriväitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks kultuuriajaloo alal 13. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Ea Jansen, PhD Maris Kirme, kunstiteaduste kandidaat, TLÜ Kunstide Instituudi muusika osakonna dotsent Oponendid: Olavi Kasemaa, ajalookandidaat, EMTA puhkpilliosakonna professor
Kõrgkirjandus: 19. sajandil tegutsesid luuletajad-sümbolistid Mallarmé, Verlaine jt. Debussy tundis neid isiklikult ja hindas kõrgelt, ta on loonud laule nende tekstidele. 2 Sõnateatris domineeris bulvariteater kergesisuliste ja skemaatiliste tükkidega. Selle kõrval tegutsesid aga ka traditsiooniderikas draamateater Comédie Française (Prantsuse Komöödia) ja eksperimentaalteatrid. Eksperimentaalsest suunast tuleks kõigepealt nimetada naturalistlikku teatrit (1880ndad aastad), mis järgis prantsuse naturalistide-kirjanike põhimõtteid (Zola jt.) – negatiivsete elu- ja ühiskonnanähtuste ilustamata kujutamine. Seda suunda esindas André Antoine’i “Vaba Teater” (Théâtre Libre). (Tema oli esimene Prantsuse
annaabi.ee 
