Eesti ajalugu - vabadussõda, majandus, sise- ja välispoliitika (1)

EESTI VABADUSÕDA
11.11.1918 lõppes I ms Saksamaa kapituleerumisega. Nõukogude Venemaa aga ei kavatsenud loobuda Baltikumist ja kutsus siinseid rahvaid üles taastama Nõukogude võimu. Vene punaarmeenlastest ning Eesti ja Läti punastest küttidest moodustatud väeüksused tulid Narva kaudu Eestisse, Pihkva kaudu Läti aladele ning algas relvakonflikt – Vabadussõda. 28.11.1918 üritasid punaväelased vallutada Narvat, nad löödi esmalt tagasi, kuid järgmisel päeval Narva alistus.
Eesti Vabadussõda 28.11.1918-02.02.1920. Pärast Saksamaa kapituleerumist alustas NV sõjategevust Baltimaade vastu. 29.nov 1918 kuulutasid Eesti kommunistid Narvas välja Kommuuni Nõukogu, esimeheks kinnitati Jaan Anvelt. Kommuuni väed saavutasid Eestis kiiresti edu ja detsembris 1918 kujunes murranguliseks: kommuuni väed jõudsid Valklani. 1) Eestis viidi läbi sundmobilisatsioon 20-24aastastele noortele (Saaremaal osutati vastupanu). 2) Tallinnasse saabus esimene välisabi Põhjamaadest (vintpüssid, kuulipildujad, suurtükid). 3) Et välislaenu saada, korraldati rahareform – kasutusele võeti Eesti mark (esimene välislaen saadigi Soomelt). 4) Antanti riigid otsustasid toetada Balti rahvaid võitluses Vene bolševikega, lootes taastada Venemaal kas monarhiat või 1917a väljakuulutatud vabariiki ning Tallinna lahte saabusid Briti kergristlejad admiral Sinclair’i juhtimisel, kes toetasid Eesti maavägede tegevust, sh soomusronge, Tallinna ja Narva vahel. Soomusrongide tegevust koordineeris Pitka .
Jaanuaris suutsid Eesti rahvusväeosad vastu minna pealetungile. Soomlaste abiga võeti tagasi Narva, seejärel kandus sõjategevus üle Lõuna-Eestisse, kus samuti saavutati edu ning sõjategevus kandus edasi Läti ja pihkva kubermangu aladele.
Kevadeks 1919a puhastati Eesti ala punavägedest ja alustati riigi ülesehitamist: aprilli alguses valiti Asutav Kogu (pidi välja töötama esialgsed seadused, hakkama välja töötama põhiseadust ja täitma nii seadusandlikku kui ka täitevvõimu ülesandeid kuni riigivõimu organite moodustamiseni PS alusel). AK esimene istung toimus 24.apr 1919 Estonia kontsertsaalis. Seal moodustati uus valitsus, otsustati võtta vastu maaseadus , töötada välja PS. Maaseadus oli esimene ja väga tähtis seadus, mille AK vastu võttis. Natsionaliseeriti mõismamaad ilma kompensatsioonita, pandi alus nn asundustaludele, mida jagati esmajoones Vabadussõja veteranidele. Pandi alus riiklikule maafondile.
1919a mais alustasid Eesti rahvusväeosad üldpealetungi Petrogradi ja Pihkva suunas Vene Valgekaartlaste toetusel. Petrogradi vallutada ei suudetud, kuna Vene Valgekaartlased ei suutnud koostööd organiseerida. Endised Antanti liitlased nõudsid Eestilt ja Lätilt Vene Valgekaartlaste toetamist nähes selles koostöös võimalust kukutada bolševikud.
Uus oht Läti ja Eesti riiklikule iseseisvusele oli Balti-Saksa ja Saksa sõjaveteranide poolt moodustatud Landeswehr (maakaitsevägi). Baltisakslased leidsid , et Baltikum on nende kodumaa ja et balti Hertsogriik ebaõnnestus ja siis nüüd segastel aegadel lootsid nad siin võimu võtta. Landeswehril oli õnnestunud haarata võim Lätis. Seaduslik valitsus suudeti kukutada. Seejärel palus Läti Eestilt abi ning Eesti väeosad suundusid Lätisse võitlusse Landeswehriga. 23.06.1919 purustasid Eesti väed Võnnu lahingus Landeswehri.
Suvel 1919 püüdis Nõukogude Venemaa alustada rahuläbirääkimisi Eestiga. See andis Eestile võimaluse rahutingimusi dikteerida. Esialgu rahuläbirääkimiste ajas kokku ei lepitud, samuti mitte tingimustes. Nad kohtusid dets 1919, siis algasid ametlikud läbirääkimised Tartus. Adolf Joffe juhtis Vene delegatsiooni ja Jaan Poska Eesti oma. Samal ajal jõudis Punaarmee uuesti Eesti piirini ning terve detsembrikuu vältel tuli tõrjuda Punaarmee rünnakuid Narvale. Vaenlane õnnestus küll seegi kord tagasi lüüa, kuid veelgi suuremate kaotuste hinnaga.
Eesti-Vene rahukonverents toimus Tartus ja kestis ligi kaks kuud. Rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril 1920. aastal. Leping lõpetas sõja, tagas Eestile soodsa idapiiri ning lahendas mitmed majanduslikud (varade jaotamise) probleemid. Venemaa tunnustas tingimusteta Eesti iseseisvust ja loobus igaveseks ajaks kõigist varasematest õigustest Eesti suhtes.
EESTI MAJANDUS 1920-1930 aastatel
Baltikum oli Venemaa üks arenenumaid regioone, paljuski tänu baltisakslastele. Seoses iseseisvumisega vähenes Eesti vahendajaroll Vene ja Lääne-Euroopa vahel. Venemaa, mis oli suurtes sise- ja välispoliitilistes raskustes, ei suutnud arendada majanduslikku koostööd Lääne-Euroopaga. Lääneriikidele tuli tagasi maksta sõjalaenud, rahandus oli ka alles ’’lapse kingades ’’. Pealegi puudus kindel orientatsioon , kas saada tööstus- või põllumajandusriigiks. Tööstusriigi orientatsioon kadus päevapealt, seoses tooraine ja tööjõu saamise vähese tõenäosusega, samuti suutmatus konkureerida Lääne-Euroopaga.
1920ndatel aastatel leidis aset mõningane majanduslik tõus: Venemaalt saadi riiklikke tellimusi (lühikest aega), mõningal määral jätkus transiit, loodu uusi tööstusettevõtteid, Eesti Pangalt saadi ulatuslikke laene uute ettevõtete rajamiseks. Halvad laenud (need, mida ei saanud enam tagasi): 1922a sulgus Eestile juba Vene turg . 1923 oli Eestile kriitiline. 1924 kevadel alustas rahandusminister Otto Strandman majandusreforme: 1) kärbiti riiklikke kulutusi 2) piirati sissevedu 3) otsiti võimalusi, et toota eksporti 4) karmistati laenude andmise tingimus 5) tööstus asendati põllumajandus orientatsiooniga. Põllumajanduse toetamiseks loodI: 1) Maapank 2) kuluka põllumajandustehnika soetamiseks asutati masinaühistud 3) otsiti võimalusi Eesti põllumajandustoodete tunnustamiseks välismaal.
1920aastate teiseks pooleks saavutati normaalne majanduslik olukord. Kõik funktsioneeris. Reforme tööstuses: 1) likvideeriti tühjalt seisvad tsaariaegsed ettevõtted 2) rajati väiksemaid kohalikku toorainet kasutavaid ettevõtteid nagu: a) kütusetööstus b) keemiatööstus c) puidutööstus d) ehitusmaterjalide tööstus e) tselluloosi- ja paberitööstus.
Sotsiaalseks probleemiks jäi tööpuudus.
Viidi läbi ka rahareform. Rahvaste Liidu vahendusel saadi Inglismaalt laen rahareformi läbiviimiseks ja 01.01.1928 alates hakkas käibima EEK (seoti SEK-ga). Sellega seoses algas Eesti majanduse integreerimine Euroopa majanadusruumi.
Tänu majandusreformidele elas Eesti majandus üle 1930ndate alguses alanud ülemaailmse majanduskriisi. Väljendus selles, et välisturg tõmbus veelgi koomale ja kasvas tööpuudus. Kogu Euroopas hakati nõudma kõva häälega valitsusi. Eesti majandus saadi korda 1930ndate lõpuks. Majandusnäitajad olid sel ajal kõrgemad kui Soomes.
EESTI VÄLISPOLIITIKA 1920-1930 aastatel
1921a septembris võeti Balti riigid (ka Poola) Rahvaste Liitu. Balti riikidele olid endiselt ohtlikud nii Nõukogude Venemaa kui ka Saksamaa. Nagu varem otsiti toetust Antanti riikidelt, eriti Suurbritannialt, kuid Suurbritannia jaoks Baltikum ei omandanud enam poliitilist tähtsust. Britid soovitasid Balti riikidel teha omavahelist koostööd. Ideed: 1) Balti Liit- lootsid selle peale, kuid Poola ja Leedu olid omavahel konfliktis Vilniuse linna pärast. 2) 1923 sõlmiti Eesti-Läti kaitseliiduleping, kuid see ei pakkunud kummalegi julgeolekut. 3) 1920ndate lõpul tihenes koostöö Rootsiga , kuid 1934 märtsis, pärast Pätsi ja Laidoneri korraldatud riigipööret, Rootsi huvi lõppes. 4) 1930ndatel tugevnes Saksamaal militarism ning vastukaaluks sellele aktiviseerus Nõukogude huvi Baltikumis ja lääneriikide poolt jäid siinseid väikeriigid silmitsi kasvava kommunismi ohuga. 5) 1935a seoses Suurbritannia-Saksa mereväe kokkuleppega jäi Balti riikidele üle laveerida Saksamaa ja Venemaa vahel (üritada mõlemada läbi saada). Põhjamaade eeskujul kuulutas Eesti end neutraalseks riigik, omamata samas jõudu oma neutraliteedi kaitseks.
EESTI SISEPOLIITIKA 1920-1930 aastatel
21.dets 1920 jõustus Asutava Kogu poolt tehtud põhiseadus, mis pani aluse parlamentaarsele demokraatiale ja Eesti omapärana ei nähtud ette eraldi riigipea institutsiooni, vaid tema esindusülesanded pandi peaministrile, kes samuti vastatus parlamendi ees ja keda nimetati ameti järgi riigivanemaks. Tulemuseks olid sagedased valitsuse vahetused, nt 1921-31 vahetus 11 valitsust.
Ebastabiilsuse mõõdupuuks EV-s kujunes 01.12.1924- kommunistliku riigipöörde katse.
III Kommunistlik Internatsionaal e Komitern- idee oli viia läbi kommunistlik maailmarevolutsioon alustades nendest riikidest, kus olid majanduslikud raskused ja võim oli kaugenenud rahvast ja Moskvas leiti, et selliseks riigiks oli hetkel EV.
Riigipööret pandi juhtima eestlasest kommunist Jaan Anvelt. Tallinnas valmistati ette löögirühmi. Skeem oli selline, et ületõusu pidid läbi viima kohapeal ettevalmistatud löögirühmad ja alustada tuli varahommikul enne tööpäeva algust. Tuli vallutada politseijaoskonnad, telefonikeskjaam, telegraad, Tondi sõjaväe kasarmud ja seejärel lasta sadamas välja signaalrakett merele saabunud Vene sõjaväelaevadele, mis oleks maale toonud dessendi ja viinud lõpule riigipöörde. Plaan ei õnnestunud, kuid oli ohtlik õppetund Eesti valitsusele ja nii kerkis päevakorrale PS-e muutmine, mis kehtestaks võimude lahususe. Selleks oli vaja lahutada peaministri ametist riigipea ülesanded ja kehtestada riigipea institutsioon . Seda sai teha PS-e muutmisega, mis pidi toimuma läbi rahvahääletuse e referendumi.
20ndate lõpul üritati Riigikogu poolt PS-i muuta, siis tuli vahele majanduskriis ja see seadis riigi ette teistsugused ülesanded. 1932 pandi PS-se muudatus esimest korda rahvahääletusele, kuid rahva passiivsuse tõttu kukkus see läbi. Katset korrati järgmisel aastal (1933), kuid tulemus oli sama. Seejärel kuulutati riigis välja kaitseseisukord , millega piirati poliitilisi vabadusi.
1934.a märtsi riigipööre: 1920ndate lõpul asutasid Vabadussõja veteranid oma organisatsiooni- Vabadussõjalaste Liit, eesmärgiga toetada veteranide majanduslikke nõudmisi. Organisatsioon sai populaarseks kesk- ja alamkihtide hulgas ja kujunes kiiresti Eesti arvukamaiks organisatsiooniks, mis hakkas tegelema ka poliitiliste küsimustega- hakkasid nõudma PS-e muutmist , lõpetada korralagedus riigis. Selle org. etteotsa kerkis veteran Andres Laika ja ideloogiliseks juhiks sai Sirk . Organisatsioone tekkis üle Eesti ja kuna see oli asutatud erusõdalaste organisatsioonina ja selle nõudmiseks kohati sarnanevad partei nõudmistega, on vabadussõjaväelasi e vapse võrreldud ka Itaalia fašistidega. 1930ndate lõpuks ühinesid kõik vapsid Vabadussõjalaste keskliiduks. Vapside ideoloogiajuhi Sirk’i juhtimisel töötasid oma PS-e muutmise kava välja ja see pandi rahvahääletusele. 1933 okt kiideti referendumil see heaks. See nägi ette muudatusi riiklikus korralduses: 1) Riigikogu- 50 saadikukohta 2) riigipea eraldati peaministrist, kuid nimega riigivanem , mitte president . Peaminister oma nimeda eraldi ametina. 3) valitukabineti tegevust pidi juhtima riigivanema. Selle PS’e muudatusega suunati Eesti presidentaalse demokraatia teele. 4) rahvas valis riigivanema otse.
Niisiis eelseisvad riigivanema valimisteks seati üles senituntud poliitikud, nt Päts, Laidoner, Laika. Mõni taandas end nähes, et vapsid võidavad selle.
Uus PS jõustus 24.01.1934. kuni seaduslike riigiorganite moodustamiseni moodustati nn ülemineku valitsus, eesotsas Pätsiga. Aprillis 1934 pidid toimuma riigivanema valimised ja kuna rahvameelsuse uuringud näitasid, et riigipeaks valitakse Laika, korraldasid Päts ja Laidoner 12.märtsil ennetava sõjaväelise riigipöörde: arreteeriti vapside liidrid , suleti nende organisatsioonid ning 6ks kuuks kuulutati välja kaitseseisukord põhjendusel, et olevat lavastatud vapside võimuhaaramise kaitse.
Septemberis (kui 6 kuud möödus) pikendati kaitseseisukorda aasta võõra. Riigikogu saadeti määramatuks ajaks puhkusele – algas nn vaikiv ajastu. 1936ndal aastal asendus demokraatia riigikord Pätsi juhitava autoritaarse diktatuuriga.
1936a algul sai Päts referendumil loa moodustada organ uue PS-e moodustamiseks. Uue PS-e väljatöötamiseks moodustati kahekojaline Rahvuskogu , mis tuli kokku 1937 veebruaris ja võttis vastu uue PS-e 24.juulil 1937 ja see jõustus 01.01.1938. rahvuskogu eeskujul valiti kahekojaline riigikogu.
Vastavalt uuele PS-le sai Eesti endale presidendi ja valimised toimusid 24. aprillil 1938. Presidendiks sai Päts. Kommunistide poolt valitud Riigivolikogu esimene istungjärgul 21-23 juuli 1940a vabastati Päts ametist ja 30 juulil 1940 küüditati ta koos perekonnaga Nõukogude Liitu.