Eesti ajalugu 11.klass (1)

EESTI AJALUGU
Muinasaeg
KIVIAEG – 1) paleoliitikum – puudus inimasustus , jääaeg.
2) mesoliitikum – tekkisid esimesed püsivad asustused, kaugelt saabunud jahimehed asustasid endale elukohad , mesoliitikumist on päris vanimad asutused Kunda, Pulli, arvatavasti elasid sealt sarnase kultuuri ja kommetega inimesed.
3)neoliitikum – asulate laienemine, tekkis rohkem inimesi, elati vähem sugukondades, piirkondadesse sattusid uued jahimehed, kes endaga kaasa tõid uued tööriistad, näiteks:

• Venekirves kultuur
  
• Kammkeraamika kultuur (nõud jms olid kaunistatud mustriga, mis meenutas kammimustrit)
  

PRONKSIAEG - 4 a. t. – 5 saj. eKr
Asvakultuur – kindlustatud asula kultuur, külad, asulad, mis olid kaitstud, kindlustatud.
Põllumajanduse paranemine, saagikuse kasv, rikkuste kasv, tõi kaasa röövretked. Tänu tööriistadele. Eesti aladel ei esinenud väga, sest pronksi oli vähe. Siia jõudsid pronksist tööriistad mujalt maadest, kasutati edasi kiviaja tööriistu.
RAUAAEG – 5 saj. eKr – 13 saj. pKr
Samal ajal Euroopas oli juba kõrgkeskaeg ja tekkisid tsentraliseeritud riigid.
1)varajane
2)keskmine
3)noorem
Eestis on leida rauamaaki soodes, rabades. Tõrjus välja kivist ja pronksist tööriistad. Oli võimalik koha peal rauda toota, põllumajanduse paranemine, saagikuse kasv, elatustaseme tõus. Suurenes kaubavahetus välisriikidega.
Kujunes välja tüüpiline rehielamu. Vili korjati kokku ja pandi rehe alla kuivama, sest põllul vili valmis ei saanud. Rehielamud olid ehitatud palkidest, maani ja tegevusi tehti koos ühes ruumis.
Kujunes välja perekondlikkus, individualism. Hakati rohkem tegelema käsitööga, paranes relvade kvaliteet.
Rauaajast on pärit kõige varajasemad nimetused rahva kohta. AESTID , FENNID, TŠUUDID.
Kasvas inimese arv, parem ja rohkem toitu.
Hakati rajama linnuseid, kõige rohkem asus linnuseid L-Eestis, sest seal tuli kõige rohkem vaenlasi.
Mägilinnus – (Otepää) Looduslike küngaste otse ehitati linnused müüridega.
Neemiklinnus – Looduslike poolsaartele ehitati, kolmest küljest kaitses jõgi, neljandale küljele rajati vallikäär.(Keava)
Ringvalllinnus e. maalinnus – ( Varbola ) rajati kunstlikult kõrgem koht, linnusele tehti ümber muldvallid ja palkseinad. Varbola linnus oli arvatavasti kõige uhkem , suurem ja kaitstum linnus muinaseestis.
Kalevipojasäng – ( Alatskivi ) Pikad lootsikud, linnuses sees elasid ülikud, ohu korral said varju tavakodanikud. Viidi kaasa loomad, toit ja muu vajalik.
Rauaajal oli ka viikingiajastu 9. – 10. saj.
1187 arvatavasti saarlased ja eestlased hävitasid Rootsis Sigtuna linna.
10. – 13. saj.
Eesti oli jagatud maakondadeks ja kihelkondadeks. Eesti aladel oli 8 suurt maakonda . Ja nende vahel veel 4 väikemaakonda e. suurkihelkonda. Kihelkondade juhti Eestis nimetati vanemateks.
LEMBITU – Leola linnus.
Maleva - sõjavägi – Läti Hendriku kroonikas kirjapandule teame muistsest sõjaväest.
Põlluharimine: kahevälja ja kolmeväljasüsteem. Kaheväljasüsteemi puhul üks poolt põllust kandis vilja, teine pool puhkas. Kolmeväljasüsteemil kaks osa põllust kandsid vilja ja kolmas puhkas. Järgimisel aastal tehti vahetust. Põllumaad saadi juurde metsade arvelt – alepõllundus. Mets raiuti maha ja seejärel pandi põlema, tuhk oli hea väetis. Tuhk kandis aga vilja vaid 3 aastat, pärast seda kaotas see oma väärtuse ja tuli vahetada maad. Metsaraie andis tõuke kliimamuutustele. Kuna vili ei saanud põldudel valmis küpsega lühikese suve tõttu, pidi seda kuivatama ja edasi töötlema rehielamutes. Rehielamud olid väga tervislikud , sest suits tubades tappis bakterid, kui inimesed surid, siis pimedate kuid tervetena.
Muinasaegne kaubavahetus: Umbes alates 10. saj. Väga tihedad kaubasuhted Soome, Rootsi ja Venemaaga. Tänapäeva Tallinna kohale kerkis keskus Revala . Enne muistset vabadusvõitlust elasid inimesed paremini, põllumajandus oli parem.
Muinaseestlaste uskumused: eestlased olid paganad, olid loodususklikud ehk animismid. Usuti et kõigel on hing ja, et pärast surma rändab hing teise kehasse. Sellepärast ei tapetud putukaid, sest seal sees võis olla mõne tuttava hing, paluti andeks lilledelt, puudelt, kividelt. Usuti ka, et kõigel on VÄGI, eriti just küüntes, hammastes, juustes. Neid ei piiratud, kui siis ainult täiskuu ajal.
Usuti, et veekogudes elasid haldjad, kellega pidi hästi läbi saama, kujunesid välja pühad kohad, kus käidi haldjaid austamas, ohverdati toitu ja ka inimesi, tavaliselt vanureid. Tekkisid ohvrikohad, HIIED, kus olid omaette ohvrikivid, tavaliselt lohkudega. Enne sõjakäike ohverdati palju. TAARA e. Tarapiita oli eestlaste jumal, tuntakse, kuna on mainitud Läti Hendriku kroonikas. Arvatavasti oli jumal, keda austati kõikides maakondades. UKU oli teine jumal, keda tunti. Veel olid targad e. nõiad e. arbujad , kelle juures käidi nõu ja abi küsimas. Eestlased pidasid kodudes usse, kes püüdsid hiiri, usuti, et targad on neile sõnad peale lugenud ja nad ei teinud perele halba. Surnuid põletati, mitte ei maetud , sest siis sai hing vabaks ja ta sai minna hingena kellegi teise sisse, ei maetud ka sellepärast, et arvati, et laibad rikuvad maad ja reostavad vett. Igas kodus oli ka majahaldjas, kellele alati toitu jäeti.
Umbes 18. sajandil algas kokkupuude ristiusuga, väliskaupmehed tõid endaga kaasa preestreid, kes seletasid paganatele ristiusu põhimõtteid. Planeeritud ristiusustamine algas 12. saj lõpus, kui siia saadeti piiskoop Meinhard ,kes enamasti tegutses Liivimaal, eestlaste seas Meinhardil mõju polnud. Kui Meinhard suri saadeti siia Berthold , kes hakkas ristiusku peale suruma . Pärast teda saabus Saksamaalt Albert , kes teadis täpselt, mida teha tuleb. Arvas , et puudub korralik tugipunkt , 1201 rajas Riia linna. 1202 moodustas ta Mõõgavendade ordu. Suutis Liivlastele ristida lisaks ka muid rahvaid. Albertiga hakkas koostööd tegema Liivlaste vanem Caupo ( Kaupo ). Liivlased soovisid ka kätte maksta Eestlastele ja sellepärast lasti end ristiusustada, sest eestlased olid käinud Liivimaal rüüsteretkedel.
Kuni aastani 1208 toimusid lihtsad rüüsteretked, kuid siis algas Muistne vabadus-võitus (1208 – 1227)

1208 – 1212

1215 – 1221

1222 – 1227
Alguseks peetakse sündmust, kui rünnati Ugandi maakonda. 1210 andsid eestlased vastulöögi Liivlastele ja ristirüütlitele. ÜMERA LAHING, sai alguse sellest, et eestlased piirasid Võnnu kindlust , eestlased taandusid, sest teatati, et saabumas on suur Riia vägi, eestlased varjusid metsa, kui saabusid ristrüütlid asuti vasturünnakule ja saavutati võit.
Ristisõjad algasid 1096, Eesti ristiusustamise ajal oli käimas 4. ristisõda.
1212 otsustati sõlmida vaherahu , eestlaste ja ristirüütlite vahel. Toreida (Turaida) vaherahu, sest oli vaja hakati otsima uusi ristirüütleid ja sellel ajal tabas „Must surm“ siinseid alasid. Lõppes esimene periood.
1215 algas teine periood, kui rünnati Leola e. Lõhavere linnust. Samal ajal algasid ka sõdimised venelastega. Venelased olid lahingutes nende poolt, kumb pool kasulikum oli. 1217 toimus Madisepäeva lahing (21. september) toimus Viljandimaal, Leola linnuse lähedal, aga siiani pole teada kus täpsemalt. Madisepäeva lahingut kutsutakse ka PAALA lahinguks. Eestlased kaotasid lahingu väga rängalt. Selles lahingus langes ka Lembitu (eestlaste vanem) ja Kaupo ( liivlaste vanem), kõige valusam oli eestlastele see, et hukkunud maeti maha, mida eestlased ise ei teinud, kui liivlased lahkusid kaevati hukkunud üles ja põletati siiski ära.
Saabusid ka Taanlased , 1219 tänapäeva Tallinna alla, Rävalasse. Neid palus piiskop Albert, Toompea lähistel toimus suur lahing eestlaste ja taanlaste vahel. Eestlastel oli väga vähe lootust võita, taanlased said veel motivatsiooni, sest väidetavalt tekkis taevasse Taani lipp ja seejärel langes see maha, taanlased said võidu ja lipu. Taanlased asusuid vallutama Põhja-Eesti alasid. Albertile see ei meeldinud, sest tänu taanlaste võidukusele kaotas tema oma alad. „Võiduristimine“ algas sakslaste ja taanlaste vahel, hakati võidu linnu enda omaks ristima. 1220 saabusid Lääne-Eestisse rootslased, Lihula linnuse juurde. Suudeti vallutada Lihula linnud , loodeti, et sellega on alistatud see paik, rootslased lahkusid ja eestlased vallutasid linnuse endale tagasi. 1220-1221 loetakse teine perioodi lõpuks.
Järk-järgult vallutasid ristirüütlid siinsed alad. Algas ka eestlase sõjaline areng ja paljud alad suudeti tagasi võita. Alates 1224 oli kogu mandrieesti jällegi sakslaste käes ja Lõuna-Eesti taanlaste käes.
1227 tekkis suur pakane, mis jäätas mere ja rootslased said sinna viia oma sõjavarustuse ja mehed. Viimane lahing toimus Muhus ja Valjalas ei toimunud lahingut, sest saarlased alistusid ilma võitluseta.
!!!Üheks põhiliseks kaotamise põhjusteks oli organiseerimatus – maakonnad olid eraldi ja puudus koostöö. Puudusid nii võimsad relvad. Suletud ühiskond, ei olnud juurde võtta mehi, kes oleks valmis võitlema. Väga palju välisvaenlasi, kelle vastu tuli võidelda.
Positiivsed tulemused
Kaupmeeste tulek – Hansaliidu teke siinsetele aladele .
Eesti alad läksid ühtsesse kaubandusruumi. Areng - põllutööriistade paranemine.
Haridus (hiljem).
Lääne ristusk päästis meid venestamisest. Eesti alad lülitusid Euroopa kultuuriruumi. (haridus, teadus, kultuur euroopalikud).
Negatiivsed tulemused
Kadus vabadus, sellega otsustusvabadus ja oma saatuse määramine)
Tõi kaasa pärisorjuse.
Koormised, maksud , kirikumaks.
Muutusid kombed ja toodi kaasa uued traditsioonid.
Ristirüütlite tulek oli kaugelt näha, kuna nende rüüd peegeldasid päikese käes ja alati tuldi suure lärmiga, hobuste kapjade klõbin kuuldus kaugele. Tavaliselt jälgisid poisikesed kõrgete puude otstes ja kui näha oli ristirüütlite tulekut, teatati külarahvale, kes siis varjusid linnustesse koos söögi ja loomade ja muu vajalikuga. Ristirüütlid püüdsid kõiksugustel võimalustel linnust kahjustada ja lõhkuda. Kui ristirüütlid saabusid siis kallati neile linnusest kuuma vett, pigi vms. Heideti ka kiviheitemasinatega kive vaenlastele. Piiramine linnuse ümber võis kesta mitu nädalat, kuni lõpuks alla anti ja sai rahva ära ristida. Võeti ka alati pantvange, tavaliselt kuni 10 aastaseid eriti just poisslapsi, kes kasvatati kristlasteks. Hiljem kasutati neid oma rahva vastu ära. Lahingusse saadeti alguses liivlased ja lätlased, ristirüütlid sekkusid alles siis, kui vaadati, et olukord on juba liiga karm ja liiga paljud liivlased, lätlased on hukkunud. Ristirüütlite väed koosnesid kahest osast: Eliitvägi relvadega jne ning olid ka lätlased, liivlased, kes sunniti kaasa tulema (olid juba ristiusustatud). Nemad saadeti esmalt lahingusse ja lasti neid tappa, siis sekkus alles õige vägi lahingusse.
Küsimused:
1)Millised olid eri rahvustest ristisõdalaste omavahelised suhted?
Sakslastest ristisõdalased tegid koostööd ka liivlaste ja lätlaste ning mujalt päris ristisõdijatega, sest eesmärk oli kõigil sama. Samas kui nähti liiga tugevat vastast hooliti ainult sellest, et oma maa rahvas minema saaks põgeneda ja reedeti teised ristisõdijad mujalt maadest. Pealikud andsid nõuandeid ka teistele pealikutele. Puudus usaldus ja ühtekuuluvustunne siiski.
2)Millised olid kroonikakatke järgi otsustades eestlaste suhted venelastega?
Eestlased lootsid, et venelased pakuvad neile oma abi ja saatsid neile kõiksugu ande, sooviti, et venelased takistaks sakslaste rünnakuid, aga venelased ei jõudnud õigeks ajaks ja sakslased saavutasid oma tahtmise. Ainult poliitilised suhted.
3)Miks lõppes Madisepäeva lahing eestlaste kaotusega?
Sest vastaste sõjavägi on tunduvalt tugevam ja võimsam, selles oli rohkem sõdalasi ja vastupanu oli minimaalne, nad tapsid või orjastasid paljud eestlased, röövides neilt toitu, relvad ja muud saaki. Eestlased ei töötanud ühtse sõjaväena, maakondade kaupa ei tekkinud sellist ühtekuuluvust ja ühisel eesmärgil võitlemist, nagu vastastel oli. Ka eestlaste relvatus oli kehvem ja relvi oli vähem. Venelaste abi ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Ristirüütlitel oli väga hea strateegia, ründasid eri külgedest.