Muistne vabadusvõitlus (0)

Muistne vabadusvõitlus (1208-1227)

12.sajandi alguses hakkasid sakslased liikuma ida suunas ja jõudsid läänemere äärde. 1143 rajati Lübecki linn. Läänemerel hakkasid liikuma saksa kaupmehed ja nende järel pastorid, ristiusu levitajad. 1184 .a. saabus väinajõe suudme Liivlaste juurde munk Meinkard. Ükskülasse rajas ta linnuse ja kiriku. Liivlaste vanem Kaupo võttis vastu ristiusu ja selletõttu ristiti ka ülejäänud liivlased. Peagi liivlased pettusid ristiusus ja pesid Väinajões ristimise maha. Sellepärast tekkisid Liivlaste ja sakslaste vahel sõjalised konfliktid. Järgmiseks piiskopiks sai munk Albert , kellest kujunes eestlaste vastu peetava sõja ja ristiusu juht. 1201.a. rajas Albert Riia linna, millest sai järgneva vallutuse tugipunkt . Rooma paavst pühendas alistatava maa Neitsi Maarjamaa. 1202.a.asutas Albert ,,Mõõgavendade ordu’’. Need olid randrüü, rüütlid , nende kannupoisid, teenijad ning preestrid. Nende tunnuseks oli valge mantel punase risti ja mõõgaga. Lühikese ajaga alistati ja ristiti kõik Liivi ja Läti hõimud . 1208.a. alguses tungis Mõõgavendade Ordu Ugandi maakonda . Tapeti inimesi, rööviti külasid, põletati maha Otepää linnus. Sellega algas muistne vabadusvõitlus. Võitluse alguses arvasid eestlased, et tegemist on tavapäraste rüüsteretkedega. Nad ei saanud aru, et oli alanud sõda meie maa äravõtmise pärast. 1210 .a. korraldasid eestlased järjekordse tasuretke Võnnu linnuse vastu (tseesis- Läti). Piiramise lõpetas Riiast tulev rüütlite abivägi. Eestlased taganesid ja jäid varitsema Ümera jõe äärde metsa. Ootamatu rünnakuga võitsid nad neid jälitavat rüütlite väge. Võit Ümera jõel andis eestlastele eneseusku ja näitas, et ka rüütleid on võimalik võita. Teade võidust Ümera all, saadeti kõikidesse maakondadesse. 1211.a. piirasid sakslased Viljandi linnuse, jällegi põletati ja rüüstati külasid. Linnust rünnates moodustati vangidest inimkilp. Linnust asuti piirama ja kuuendal päeval lubati preester ristima. Vastuseks Viljandi piiramisele korraldasid eestlased mitmeid sõjaretki ja kavatseti vallutada Toreida linnus ja Riia linn. Mõlemad vallutused ebaõnnestusid. Lahingu katkestas katku epideemia ning näljahäda ja 1212.a. sõlmiti vaenupoolte vahel Toreida vaherahu kolmeks aastaks. 1215.a. rikkusid sakslased vaherahu tingimusi ja ründasid läänemaal Ridala linnust ja samal aastal tungisid sakslased eestlaste maale.
Madisepäeva lahing
Pikapeale laastati maa, kurnati rahvas. Ikka enam ja enam tunti, et tarvis on maad vaenlastest vabastada ning need tagasi mere taha paisata.  Asja etteotsa astus Lembitu . Ta sõitis maakonnast maakonda ja kutsus kogu rahhvast otsustavale võitlusele sakslastega. Võidu kindlustamiseks paluti abi venelastelt. Venelaste abi jäi aga hiljaks . Eestlaste malev, suurusega 6000 meest, kogunes Viljandi lähedale. Ka sakslased valmistusid otsustavaks löögiks. Nende sihiks oli murda eestlaste jõud lõplikult. Lembitu taganes oma vägedega põhja poole, kus oli rohkem metsi ja rabasid. Jäädi Pala jõe lähedusse metsa servale peatuma ja oodati sakslaste lähenemist. Sakslaste väed lahkusid lahingukorras Viljandist 21. sept. 1217.a. ja liikusid eestlaste suunas. Kui paras aeg oli lahingut alustada, tulid eestlased lahinguvalmis äkki metsadest välja ja lahing algas. Vapralt võitlesid eestlased. Sakslaste parem sõjakunst murdis nende jõu. Pealegi langes keset ägedat lahingut Lembitu. Oma vanemate, eriti aga Lembitu langemist nähes kaotasid eestlased julguse. Nad taganesid. Vaenlaste kätte langes umbes 2000 hobust, palju sõjariistu ja muud saaki. Paar päeva hiljem, kui võitjad olid tublisti rüüstanud ja põletanud, palusid eestlased rahu. Nii lõppes kuulus Madisepäeva lahing eestlaste suure kaotusega. Eestlaste võim polnud aga sellega veel murtud .
Vallutatud eestlaste maakonnad ootasid head juhust võõra võimu kukutamiseks, sest et Ugandi, Saare- ja Virumaa ning mitmed väiksemad maakonnad olid veel võitmata. Piiskop Albert teadis väga hästi, et ta ei suuda oma jõududega eestlasi alistada. Seepärast pöördus ta Taani kuninga poole ja palus sellelt toetust.1219.a. tuli Taani kuningas suure sõjalaevastikuga Eesti randa . Eestlased ei avaldanud vastupanu. Nad olid koguni väga sõbralikud taanlaste vastu. See aga osutus eestlaste kavalaks võtteks. Nad tahtsid aega võita oma sõjajõudude kogumiseks. Mõni päev hiljem ründasid eestlased ootamatult Taani laagrit. Eestlased sunniti aga taganema. Eesti maalinn võeti üsna kerge vaevaga ära, lõhuti maha ja ehitati "Taani linn", Tallinn, asemele. Siit püüdsid nad oma võimu eestlaste üle maksma panna. Taanlased põrkasid aga seejuures sakslastega kokku, kes põhja poole tungisid. Nii tekkis taanlaste ja sakslaste vahel äge tüli. Viimaks jõudsid taanlased siiski nii kaugele, et neile sai Tallinn ühes Harju- ja Virumaaga. 1220 .a. suvel tundisid läänemaale rootslased ja vallutasid Lihula linnuse ning hakkasid rahvast ristima . saarlaste malev vallutas Lihula linnuse ja tapeti üle 500 rootslase, sellega nurjati rootslaste katse Eestimaal kanda kinnitada.
Vabadussõja lõpp
Pärast rootslaste purustamist võtsid taanlasedvabadusvõitluse juhtimise enda kätte ja 1221.a. üritati koos teiste maakondadega vallutada Tallinnat . 1222 .a. saabusid taanlased Saaremaale ja hakati rajama kivilinnust. Saarlased koondasid suured jõud ja hankisid Varbola linnusest kiviheitemasinaid, kokku 17. Linnus vallutati ja taanlased lahkusid. Eestlased seadsid endale eesmärgiks kogu maa vabastada taanlastest ja sakslastest. Kõikjal ehitati kiviheite masinaid. 1223 .a. rünnati Viljandi linnuses sakslasi, kellest osa tapeti ja osa pandi jalapakkudesse. Järvamaa rüütlite pealik võeti kinni, tema süda kisti elusalt rinnust, seejärel praeti ja söödi ära. Tartusse ja Otepääle saadeti riideid ja mõõke, mis olid koos sakslaste verega. Tapetud sakslased jäeti põllule vedelema. Lühikeseks ajaks suudeti kogu Eestimaa enda kätte haarata ja vallutamatuks jäi ainult Tallinn. Hävitati kõik, mis meenutas ristiusku. Kaevati üles kristlikult maetud surnud ning põletati. Ristiusuveest pesti puhtaks endid ja oma hooned. Riiga saadeti sõnum: ,,Eestlased ei võta kunagi ristiusku, senikaua kui on elus veel üks aastavanune ja küünra pikkune vennike .’’ Õpiti kasutama ambu. 1223.a. piirasid sakslased jälle Viljandi ja eestlased sunniti ristiusku. Nüüd hakaksid koostööd tegema Pihkva ja Novgorod. Linnustesse paigutati vene väed. Koos venelastega üritati jällegi Tallinnat vallutada ja tagasiteel rüüstasid Harjumaa külasid. 1223.a. jõudis Tartu alla Novgorodi vürst Vjatsko 200 mehega, kes tahtis pärast võitu sakslaste üle Eestimaad omale. 1224.a. piirasid sakslased Tartu ja Vlatskole tehti ettepanek linnusest lahkuda, ta keeldus. Sakslased piirasid linnust kaheksa päeva ja lõpuks vallutati tormijooksuga. Kõik linnuses olijad tapeti, ellu jäeti vaid üks haavatud venelane , kes saadeti Venemaale teatega Tartu langemisest. 1227.a. jaanuaris hakkasid Pärnu alt mööda jääd liikuma 20 000 sõdurit ja üheksandal päeval jõuti Muhu linnuse alla. Muhu linnus vallutati tormijooksuga ja korraldati metsik tapatalgu. Ülejäänud Saaremaa linnused alistusid ja rahvas laskis ennast ristida. Sellega lõppes Läti Hendriku Kroonika ja muistne vabadusvõitlus.
Eestlaste allajäämise põhjused
Meie esivanemad kaitsesid oma maad 20 aastat. Maa vallutati süstemaatiliste rüüsteretkedega. Eestlased olid põlluharijast rahvas, sakslased olid profesionaalsed sõjamehed ja nende relvastus oli parem kui eestlastel. Sakslased said Euroopast pidevalt täiendust, kuid langenud eestlastel polnud kusagilt pealekasvu võtta . eestlastel puudus oma riik ja maakonnad ei teinud tihti koostööd. Samuti puudus koostöö naaberrahvastega. Vallutajate seljataga oli Euroopa suurim sõjalis-poliitilne jõud, Rooma Katolikukirik. Allajäämine oli paratamatu. Sellele vaatamata kaitsesid eestlased oma vabadust 20 aasta jooksul vägagi vapralt ning mehiselt.