Stratosfäär Kain Merilai 10.a Stratosfäär • Paikneb kõrgusel 13–45 (10-50 m) • Stratosfääris puudub konvektsioon • Esineb inversioon • Stratosfäär sisaldab umbes 90% atmosfääri osoonist • Kõrgusega kasvab osooni kontsentratsioon • Enamik osoonist tekib ja laguneb troopikas stratosfääri ülemises osas • Kõrgusel 20–30 km paikneb osoonikiht • Enamus osoonist tekib ja laguneb troopikas • Dissotsieerub alumises osas • Osooni lagundajad on – Vabad radikaalid – Lämmastikmonooksiid – Halogeeniühendid • Veeaur stratosfääris peaaegu puudub, sest kontsentratsioon väga
Ainete jagunemine ioonideks lahustumisel polaarses lahustis. Elektrolüüt- aine, mis lahustumisel või sulamisel jaguneb täielikult või osaliselt ioonideks. Lahus juhib elektrit. Elektrolüüdid on soolad, alused, happed. Nt: NaCl, NaOH, H2SO4 Mitteelektrolüüt- aine, mille vesilahused ei sisalda ioone. Ei juhi elektrit. Mitteelektrolüüdid on paljud orgaanilised ained, lihtained, oksiidid. Nt: C6H12O6, CH4, O2, Al, Al2O3 Tugev elektrolüüt- elektrolüüt, mis dissotsieerub täielikult ioonideks. Lahuses on ioonid. Tugevad elektrolüüdid on soolad, leelised, tugevad happed. Nt: HBr, HNO3, KOH, NaCl, Na2SO4 Nõrk elektrolüüt- elektrolüüt, mis dissotsieerub osaliselt ioonideks. Lahuses on ioonid ja molekulid. Nõrgad elektrolüüdid on nõrgad alused ja nõrgad happed. Nt: H2SO3, Fe(OH)2, H3PO4 NB! NH3 * H2O, CH3COOH- etaanhape pH- suurus, mis väljendab vesinikioonide sisaldust lahuses (negatiivne logaritm vesinikioonide kontsentratsioonist)
omadus on happelisus, seda rõhutab nende nimetuski. Igapäevases elus kokkupuutudes karboksüülhapetega oleme kogenud, et tegemist on hapetega: nende vesilahused on happelised, mõned võivad toimida isegi söövitavalt. Sageli põhjendataksekarboksüülhapete happelisi omadusi karbonüülrühma mõjuga hüdroksüülrühmale, mistõttu karboksüülrühmas asuv hüdroksüül- rühm on palju polaarsem kui alkoholi molekulis ja sellepärast dissotsieerub kiiremini. Hape dissotsieerub siis, kui on võimalik prootonit üle anda mingile alusele. Füüsikalised omadused Karboksüülhapete füüsikalised omadused on määratud nende molekulide võimega moodustada tugevaid vesiniksidemeid. Karboksüülhapete molekulidevahelised visiniksidemed on sedavõrd tugevad, et isegi aurus võib leida omavahel ühinenud molekule. Sel põhjusel on korboksüülhapped võrdlemisi kõrge keemistemperatuurida vedelad või tahked ained. Rasvad
Ta on tahke, kollakas, lõhnatu, maitsetu, pehme, sulamistemp. on madal, elektrit ei juhi, soojust veidi juhib, vees ei lahustu. Väävli aktiivsus on keskmine. Divesiniksulfiid (H2S) saab kätte, kui vesinik juhtide keemiseni kuumutatud vedelasse väävlisse või sool + hape (HCl nt.). H2S on väga mürgine gaas , värvusetu (põleb sinisena) ja õhust raskem. Tal on iseloomulik mädamuna hais. H2S vette juhtimisel tekib väga nõrk ja ebapüsiv hape H2S(vedel!). Dissotsieerub kahes astmes, HSmiinusega ja Skahemiinusega. Sulfiidide hüdrolüüsil tekib aluseline keskkond. Sulfiidid on tugevad redutseerijad. Väävli põlemisel tekib terava lõhnaga värvusetu mürgine gaas, vääveldioksiid SO2. Ta on kergem kui õhk ja seetõttu tekitab happesademeid oksüdeerudes SO3-ks ja edasi kokkupuutel veega H2SO4- ks. Seda kasutatakse keldrite, ladude jt. hoidlate desinfitseerimiseks (ta hävitab mikroorganisme. Happeline
Nukleofiilne asendusreaktsioon Nukleofiilne asendusreaktsioon NaOH dissotsieerub lahuses - H + - H C Cl H H O Erinimeliselt laetud osakesed + Na tõmbuvad Halogeenühendis on elektronpaar suunatud elektronegatiivsema Side süsiniku ja elemendi kloori vahel ehk kloori
KL(BaSO4) = 1,1 10-10. (1,05 10-5mol/dm3 ; 2,45 10-3g/dm3; 2,45 10-4 %) 2. Arvutage Ba+2 BaSO4 küllastunud lahuses, millele on lisatud 0,01 mooli Na2SO4. Ruumalamuutust mitte arvestada. (1,1 10-8 mol/dm3) 3. Pliifluoriidi lahustuvus 25 °C juures on 0,64 g/1000 ml lahuses. Arvutage pliifluoriidi lahustuvuskorrutis. (710-8) 4. Arvutage kaltsiumhüdroksiidi molaarne lahustuvus (küllastunud lahuse molaarsus). Kl(Ca(OH)2) = 6,510-6. Eeldage, et kaltsiumhüdroksiid dissotsieerub täielikult. (1,210-2 M) 5. Arvutage kaltsiumfluoriidi lahustuvuskorrutis, kui ühes liitris tema küllastunud lahuses on 0,017 g kaltsiumfluoriidi. (4,14 10-11 ) 6. On 0,010 M MgCl2 lahus. a) Missugune peab olema lahuse pH, et sellest lahusest hakkaks sadenema Mg(OH)2 ? (9,4) b) Missugune peab olema lahuse pH, et Mg2+ -ioonide sadenemise võib lugeda täielikuks (kui tema kontsentratsioon lahuses on väiksem kui 10-6 M)? (11,4)
Kuna lämmastikhappe lahus on 69 massi%-line, siis seda lahust on vaja võtta järgnev kogus: 69 % - 1.89 g 100 % - ? 100% × 1.89 g V( HNO 3lahus ) = = 2.74 g 69% Kuna teada on lahuse tihedus, siis saab leida milline on 2.74 g kaaluva lahuse ruumala. ρ = mass/V; V = mass/ρ = 2.74 g/ 1.41 g/ml = 1.94 ml Vastus: 1.94 ml 5. Lahus sisaldab 12.6 ppm Ca(NO3)2, mis dissotsieerub täielikult. Leia NO3- kontsentratioon ppm-ides. - Iga Ca(NO3)2 (molaarmassiga 164.008 g/mol) mool sialdab 2 mooli NO3 (molaarmassiga 62.005 g/mol), seega nitraadile kuuluv osamass ehk kaalanalüütiline tegur on: 2molNO3− 62.005 gNO3− / molNO3− gNO3− −
endotermilise protsessiga) 2. mida lahjem lahus, seda suurem on dissotsatsioon (Ostwaldi lahjendusseadus – kontsentratsiooni vähenemisel dissotsatsioon kasvab, lõpmatul lahjendamisel saab α võrdseks ühega) 3. mida rohkem elektrolüüdi molekule, seda nõrgem dissotsatsioon (vastavalt Le Chatelier’i printsiibile) ALUSED HAPPED Arrheniuse teooria hape – aine, mis vesilahuses dissotsieerub vesinikioonideks ja anioonideks alus – aine, mis vesilahuses dissotsieerub katioonideks ja hüdroksiidioonideks. Brostedi-Lowry / protolüütiline teooria hape – aine, mille osakesed loovutavad prootoneid (H+) – PROOTONI DOONOR nt: H3O+; NH4^+; H2S; HNO2; CH3COOH alus – aine, mille osakesed seovad prootoneid (H+) – PROOTONI AKTSEPTOR nt: H2O; OH-; S^2-; NH3; F-; HS- happed ja nende konjugeeritud alused:
asemel enamasti vaske, mis on samuti hea elektrijuht. Metallide juhtivus tuleneb nende aatomite elektronkatte väliskihi elektronide ehk valentselektronide nõrgast sidemest aatomituumaga. Metalljuhte kasutatakse juhtmete ning elektriseadmete elektrit juhtivate detailide valmistamiseks. IOONJUHID Ioonjuhtivusega elektrijuhid on elektrolüüdid, harilikult hapete, aluste või soolade lahused. Nende juhtivus tuleneb sellest, et vees keemiline side dissotsieerub, s.t molekul laguneb katiooniks ja aniooniks, mis on vees vabalt liikuvad. DIELEKTRIKUD JA POOLJUHID Materjali, mis elektrit ei juhi, nimetatakse dielektrikuks ehk isolaatoriks. Aineid, mille juhtivus toatemperatuuril on väiksem kui metallidel ja suurem kui dielektrikutel, nimetatakse pooljuhtideks. Puhta pooljuhi elektritakistus on peaaegu sama mis dielektrikul. Erinevalt juhtidest pooljuhtide takistus temperatuuri tõustes väheneb. TÄNAN KUULAMAST!
Fosforhappe kontsentratsiooni määramine potentsiomeetrilisel tiitrimisel. Fosforhape H3PO4 on kolmeprootoniline hape, mis dissotsieerub vastavalt kolmeastmeliselt , kus juures nii teise kui kolmanda astme dissotsiatsioon on madal: H3PO4 H+ + H2PO4- Kh,1= 7,5 10-3 H2PO4- H+ + HPO42- Kh,2= 6,2 10-8 HPO42- H+ + PO43- Kh,3= 2,2 10-12 Kuna Kh,1 << kui Kh,2, Kh,2, siis võime põhimõtteliselt lahuse ligikaudse kontsentratsiooni määrata lahuse pH järgi. Samas põhjustab siin väike muutus pH näidus suure vea kontsentratsioonis
to- CN- Tsüano- OH- Hüdroks O2 Dihapnik- o- NO2 Nitro- SO42- Sulfato- O2- Okso- - SC Tiotsüanat (COO2) Oksalat H- Hüdrido- N- o- 2- o- Kompleksühendi püsivus – mida väiksem on kompleksi üldine ebapüsivuskonstant, seda püsivam on kompleks. Seda vähem ta dissotsieerub. [Ag(NH3)2]Cl → [Ag(NH3)2]+ + Cl- [Ag(NH3)2]+ → [Ag(NH3)]+ + NH3- [Ag(NH3)] → Ag+ + NH3- Ebapüsivuskonstant – koordinatiivse dissotsiatsioonireaktsiooni tasakaalukonstant. NH ¿ ¿ ¿3¿ ¿ ¿ +¿∗C NH 3 ¿ N H 3 ¿2 ¿+¿ ¿ Ag ¿ Ag ¿ ¿ ¿ C¿ K 1=¿ +¿ Ag ( N H 3 ) ¿ ¿ ¿ C¿ Ag+¿∗C NH 3 −¿ ¿ C¿
lahustunud aine molekulide üldarv Dissotsiatsiooniaste sõltub lahuse kontsentratsioonist – lahuse lahjendamisel α suureneb. Dissotsiatsiooniastme alusel lahjendatud lahustes (kontsentratsiooniga ca 0,1 M) klassifit- seeritakse elektrolüüdid tugevateks (α > 30%), keskmiselt tugevateks (2% < α < 30%) ja nõrkadeks (α < 2%). Eespool osutatud naatriumkloriid dissotsieerub vees praktiliselt täielikult ning on seetõttu tüüpiline näide tugevast elektrolüüdist (α ≈ 100%). Tugev elektrolüüt on ka inimese maomahlas leiduv soolhape (α = 90 – 95%). Seevastu inimese organismis elutegevuse jääkproduktina pidevalt produtseeritav süsihape kujutab endast nõrka elektrolüüti (α = 0,02%). Põhimõtteliselt on ka vesi ise elektrolüüt, kuigi äärmiselt nõrk. Destilleeritud vees dissotsieerub toatemperatuuril keskmiselt 1 molekul 556-st miljonist
3. H2S omadused ja kasutamine Väga mürgine mädamunalõhnaga gaas Laboris saadakse sulfiidide reageerimisel tugeva happega. Näiteks FeS+HCl=....... Gaasiline H2S põleb õhus sinaka leegiga, oksüdeerides vääveldioksiidiks: H2S + O2= H2S satub atmosfääri vulkaanidest, orgaaniliste ainete kõdunemisel 4. H2SO4 omadused ja kasutamine H2SO4 on värvuseta, lõhnata, veest ligi kaks korda raskem õlitaoline vedelik Väävelhape on tugev hape, mis dissotsieerub: H2SO4H+ + HSO4 Kontsentreeritud H2SO4 on söövitavate omadustega. Suhkru söestamine Kontsentreeritud väävelhappe lahjendamisel tuleb valada hapet peene joana vette. Mitte vastupidi! Kontsentreeritud väävelhapet kasutatakse paljude ainete kuivatamiseks eksikaatoris Kontsentreeritud H2SO4 reageerimine metallidega Konts. H2SO4 reageerimisel metallidega ei eraldu vesinikku.
(tugevad alused) Mitteelektrol. -molekulaarne aine, mis lahustumisel ei moodusta ioone Molaarne -lahuste ja segude koostist väljendav suurus konsentratsioon Neutraalne oks. -oksiid, mis ei reageeri hapete, aluste ega veega. NO,N2O, CO Neutralisatsiooni -happe ja aluse vahelised reaktsioonid, mille saaduseks on sool ja reaktsioon vesi Nõrk elektrolüüt -polaarne ühend, mis lahustumisel osaliselt dissotsieerub ioonideks Oksiid -aine, mis koosneb kahest elemendist, millest üks on hapnik. (aluselised, happelised, amfoteersed, neutraalsed) Pöördumatu -reaktsioon, mille puhul lähteaine reageerimisel tekkinud saadused reaktsioon omavahel ei reageeri Pöörduv reaktsioon -reaktsioon, mis võib kulgeda kahes suunas: lähteainete
Nagu on näidatud joonisel: 3. Hape-alus tasakaal: pH mõiste, pH skaala; vee ionisatsioon; tugevate ja nõrkade elektrolüütide dissotsiatsioon mis on Ka, mis pKa ? Puhverlahused. Henderson-Hasselbalchi võrrand ja selle rakendused. · pH skaala on defineeritud H-ioonide kontsentratsiooni negatiivse logaritmina. · Vesi ioniseerub, kuna suurem ja tugevam elektronegatiivne hapniku aatom tõmbab ära elektroni ühelt vesiniku aatomilt, mille tulemusena proton dissotsieerub. · Tugevateks elektrolüütideks nimetatakse aineid, mis vees peaaegu täielikult dissotsieeruvad ioonideks. · Nõrkadeks elektrolüütideks nimetatakse aineid, mis vees dissotseeruvad ioonideks ainult vähesel määral. · Ka on dissotsatsioonikonstant. Ka= [H+][A-]/[HA] · pKa vastab sellisele keskkonna pH väärtusele, mille puhul nõrga happe ja konjugeeritud aluse kontsentratsioonid on võrdsed.
Hemoglobiin transport 100 ml veres 15 g O2 Na- ja K-sooladena 1 gr Hb seob 1,36 ml (80%) Hapnikumahtuvus Hemoglobiiniga (10%) 20,4ml Lahustunult (10%) Oksühemoglobiini protsent O2 ja CO2 osarõhk Temperatuur Vere pH Süsihappegaasi transport Karbonaatpuhversüsteemis · CO2 ühineb veega, tekib süsihape CO2 + H2O H2CO3 · Süsihape dissotsieerub vesinikuks ja bikarbonaadiks, mis ühineb Na-ga H2CO3H+ + HCO3- HCO3+NaNaHCO3 (naatriumbikarbonaat) Hemoglobiini puhversüsteemis O2+HHbCO2HHbO2+CO2HbO2+H++CO2 6 Hingamine kehalisel tööl · Kopsude ventilatsiooni tõus · Vere hapnikumahtuvuse tõus · Maksimaalne hapniku tarbimine · Anaeroobne lävi (4 mmol/l, 160 175 lööki minutis) 7
moodustadeshüdrooniumiooni H3O+ ·H2O + HNO3 H3O+ + NO3 ·Lihtsustatult HNO3 H+ +NO3 Astmeline dissotsiatsioon ·Mitmeprootonilised happed dissotsieeruvadastmeliselt (peamiselt esimeses astmes) ·Vesiniksoolad dissotsieeruvad katiooniks javesinikku sisaldavaks happeaniooniks NaHSO4 Na+ + HSO4-- Ammoniaakhüdraat kui nõrk alus ·Ammoniaagi lahustumisel vees tekibammoniaakhüdraat NH3 + H2O NH3·H2O·Ammoniaakhüdraat dissotsieerub nõrga alusena NH3·H2O NH4+ + OH Reaktsiooni toimumise tingimused Ioonidevahelisedreaktsioonidkulgevad lõpuni, kui tekib ·sade ·gaas ·vesi ·mõni muu nõrkelektrolüüt NaCl + AgNO3 AgCl + NaNO3 NaCl + KNO3 KCl + NaNO3 (ei toimu, sest muutust ei ole, lahuses samad ioonid) Molekulaarne võrrand NaCl + AgNO3 AgCl + NaNO3 Täielik ioonvõrrand Na+ + Cl + Ag+ + NO3 AgCl + Na+ + NO3 Lühendatud ioonvõrrand Cl + Ag+ AgCl
2. 22,4 ja 22,7 mol/l mis määrab nende vahe? V: Gaasi ruumalakonstandid normaal- ja standardtingimustel, nende vahe määrab erinevus rõhus: 22,4 puhul on rõhuks võetud 101,3 kPa, 22,7 puhul aga 100kPa 3. mis on kompleksühendi ebapüsivuskonstant, koordinatsiooni sisesfäär v:Tsentraalaatom ehk kompleksimoodustaja seab endaga talle iseloomuliku arvu ligande, mis moodustavad koordinatsioonisfääri. Neutraalne sisesfäär dissotsieerub (laguneb) lahuses vähesel määral. Koordinatsiooni sisesfäär kirjutatakse valemis nurksulgudesse. See võib olla kas elektroneutraalne või omada positiivset või negatiivset laengut (kompleksanioon või -katioon). Kompleksühendi sisesfäär on üldiselt püsiv ja seda püsivust iseloomustatakse ebapüsivuskonstandiga. Kompleksi ebapüsivuskonstant on selle dissotsiatsioonireaktsiooni tasakaalukonstant. 4. atmosfääri koostis
Milline on ammoniaagi massiprotsent saadud lahuses? 2) aine reageerimine veega; 3) aine lagunemine vee toimel; 4) vee eraldumine aine kuumutamisel (aine lagunemisel). Süsiniku allotroobid teemant ja grafiit erinevad teineteisest _____ 1) kristallide suuruse poolest; 2) elektronide arvu poolest aatomis; 3) aatomite arvu poolest molekulis; 4) kristallstruktuuri poolest. Elektrolüüsi korral _____ 1) elektrolüüt dissotsieerub (jaguneb) ioonideks lahusti molekulide toimel; RIIKLIK EKSAMI- JA KVALIFIKATSIOONIKESKUS 2) muudetakse keemiline energia elektrienergiaks; KEEMIA RIIGIEKSAM VARIANT B 2007
fenoolftaleiin (ff) pöördeala (värvuse muutumise pH vahemik) pH 8,3...9,9 (sellest väiksema pH juures värvitu, suurema juures punane), metüülpunane (mp) pöördeala pH 4,2...6,3 (sellest väiksema pH juures punane, suurema juures kollane, pöördealas oranz), tahked soolad Al2(SO4)3, NaCl, Na2CO3, Na2SO3 NH4Cl, CH3COONa, CH3COONH4 ning tsingigraanulid. Katseandmete töötlemine ning metoodikat 1. Tugevate ja nõrkade elektrolüütide keemiline aktiivsus. 2HCl + ZnZnCl2+H2 (HCl dissotsieerub täielikult H+ Cl-) CH3COOH+ZnCH3COOZn+H2 Tugev happe on keemilise aktiivsem, reaktsioon voolab kiiremini, sest muutused tsingiga on nähtavad praktiliselt kohe. Tugev happe on HCl ja nõrk happe on CH3COOH 2. Tasakaal nõrga happe ja nõrga aluse lahuses CH3COOH+ CH3COONa CH3COONa+H2 (lahus oli roosa sai oranziks) Tasakaal nihkub vasakule, vesinikioone kontsentratsioon vähenes NH4 H2O+NH4Cl (NH4 H2O)Cl (lahus oli lillaks sai läbipaistvaks)
indikaatori pöördeala pH vahemik, milles toimub märgatav indikaatori lahuse värvuse muutus. [ H+ ] 2 [ H + ]2 pH nõrga happe lahuses: Kh = , c - [H + ] ch Kh / Ka nõrga happe/aluse dissotsiatsioonikonstant, ch / ca nõrga happe/aluse molaarsus. 4. Happed ja alused Arrheniuse hapete-aluste teooria · hape aine, mis vesilahuses dissotsieerub vesinikioonideks ja anioonideks, · alus aine, mis vesilahuses dissotsieerub katioonideks ja hüdroksiidioonideks. TÜ, Füüsikalise Keemia Instituut Keemia alused. Põhimõisted ja -seaduspärasused Protolüütiline ehk Brønstedi-Lowry hapete-aluste teooria. · hape prootoni doonor aine, mille osakesed loovutavad prootoneid (H+-ioone),
intensiivsusest · Kui veekaotus osmolaarne kontsentratsioon on 1 nende elektrilaengust Er arvust, (leukogrammi) all mõeldakse erütrotsüütide aglutinatsioon ületab kehasse lisanduva vee, tekib osmool (Osm)/l. Kui aine plasma albumiinide ja globuliinide leukotsüütide alaliikide · Veregruppi saab kindlaks dehüdratsioon · Sellise hulga vee dissotsieerub 2 iooniks n. Na+ ja suhtest jm. Kiiresti setib hobuse protsentuaalset suhet, mis saadakse määrata, kasutades vastavaid kaotus, mis võrdub 10% keha Cl -, siis ühe mooli Na Cl veri, kus see on näha vere värvitud äigepreparaadil antiseerumeid.
indikaatori pöördeala – pH vahemik, milles toimub märgatav indikaatori lahuse värvuse muutus. [ H+ ] 2 [ H + ]2 pH nõrga happe lahuses: Kh = ≈ , c − [H + ] ch Kh / Ka – nõrga happe/aluse dissotsiatsioonikonstant, ch / ca – nõrga happe/aluse molaarsus. 4. Happed ja alused Arrheniuse hapete-aluste teooria • hape – aine, mis vesilahuses dissotsieerub vesinikioonideks ja anioonideks, • alus – aine, mis vesilahuses dissotsieerub katioonideks ja hüdroksiidioonideks. TÜ, Füüsikalise Keemia Instituut Keemia alused. Põhimõisted ja -seaduspärasused Protolüütiline ehk Brønstedi-Lowry hapete-aluste teooria. • hape – prootoni doonor – aine, mille osakesed loovutavad prootoneid (H+-ioone),
Soojendasin. 5. Valasin katseklaasi 4 mL vett, lisasin veidi tahket NH4Cl ja 2 tilka metüülpunast. Jagasin lahuse kaheks. Ühe katseklaasi jätsin võrdluseks, teist kuumutasin keemiseni. Võrdlesin värvusi. Jahutasin ning võrdlesin taas värvusi. Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs Tugevate ja nõrkade elektrolüütide keemiline aktiivsus Soolhape mõjus tsingile tugevamalt kui etaanhape, kuna HCl on tugev elektrolüüt ning vesilahuses dissotsieerub täielikult, seetõttu mõjub ka tugevamalt. Tasakaal nõrga happe ja nõrga aluse lahuses Vesinikioonide kontsentratsioon lahuses vähenes. Tasakaal nihkus vasakule. Tasakaal nihkus molekulide dissotsieerumata suunas, hüdroksiidioone ei ole nii palju. Et nihutada tasakaalu dissotsieerumata molekulide suunas, tuleb nõrgale happele lisada tugev alus ja tugev hape nõrgale alusele. Soolhappe kontroll-lahuse täpse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega
Indikaatorid- universaalindikaatorpaber, fenoolftaleiin (ff), metüülpunane (mp). Tahked soolad Al2(SO4)3, NaCl, Na2CO3, Na2SO3 NH4Cl, CH3COONa, CH3COONH4 ning tsingigraanulid. 1. Tugevate ja nõrkade elektrolüütide keemiline aktiivsus. Ühte katseklaasi valada 2-3 ml 2M soolhapet, teise samapalju 2M etaanhapet. Kumbagi katseklaasi viia ühesugused tsingitükid. Mõlemad katseklaasid asetada kuuma vette. Energilisemalt mõjub tsingile HCl, sest on tugev hape, etaanhape on nõrk hape. HCl dissotsieerub täielikult H+ + Cl- . 2. Tasakaal nõrga happe ja nõrga aluse lahuses. a. Katseklaasi valada 4-5 ml vett ja lisada sellele 3-4 tilka 2M etaanhapet ja 1-2 tilka metüülpunast. Lahus jagada kaheks. Ühele osale lisada väike kogus tahket naatriumetanaati, loksutada ja võrrelda lahuste värvusi mõlemas katseklaasis. Algselt lahus roosa, CH3COONa lisamisel muutus värvus punaseks. Tasakaal nihkus vasakule, vesinikioonide kontsentratsioon vähenes.
tulekustutamisel. Tulekustutid on täidetud kas vedela CO2-ga või naatriumvesinikkarbonaadi lahuse ja väävelhappe ampulliga. Kustuti töölerakendamisel satub väävelhape kontakti naatriumvesinikkarbonaadiga: 2NaHCO3+H2SO4+2H20+2CO2 Tugeval jahutamisel tardub CO2 tahkeks, jääga sarnaseks massiks-,,kuivaks jääks", mida rakendatakse toiduainete(näiteks jäätise) säilitamisel. CO2 lahustub vees, osaliselt veega reageerides, seejuures moodustub kasealuseline hape süsihape, mis nõrga dissotsieerub peamiselt esimese järgust CO2+H2OH2CO3H++HCO3- CO2 on happeline oksiid ning reageerib metallioksiididega ja hüdroksiididega moodustades süsihappesoolasid-karbonaate(CaCO3, Na2CO3) ja vesinikkarbonaate[Ca(HCO3)2, NaHCO3]. Kõik karbonaadid reageerivad hapetega, kusjuures eraldub CO2. Seda reaktsiooni kasutatakse karbonaatide määramiseks. Kuumutamisel karbonaadid(välja arvatud leelismetallide karbonaadid) lagunevad: CaCO3CaO+CO2 Karbiidid
Hapniku transport veres Hemoglobiin 100 ml veres 15 g O2 1 gr Hb seob 1,36 ml Hapnikumahtuvus 20,4ml Oksühemoglobiini protsent O2 ja CO2 osarõhk Temperatuur Vere pH 8. Süsihappegaasi transport veres Na- ja K-sooladena (80%) Hemoglobiiniga (10%) Lahustunult (10%) Karbonaatpuhversüsteemis: CO2 ühineb veega, tekib süsihape (CO2 + H2O = H2CO3); süsihape dissotsieerub vesinikuks ja bikarbonaadiks, mis ühineb Na-ga (H2CO3 = H+ + HCO3-; HCO3 + Na = NaHCO3 naatriumkarbonaat). 9. Seedimine. Seedeelundkonna pôhifunktsioonid. Toidu peenestamine, edasiliikumine seedetraktis, toidu imendumine (mehhaaniline töötlemine); toidu töötlemine erinevate seedeensüümidega, sapp, soolhape (füs-kem töötlemine). Toiduainete org. ühenditelagundamine lihtsamateks; energia hankimine - energeetiline
Polaarne aine polaarsetest molekulidest koosnev aine. Iooniline aine ioonilise kristallivõrega aine, milles osakesed on seostunud ioonilise sidemega. Elektrolüüdi lahus juhib elektrivoolu. Lahuse elektrijuhtivus Hape keemiline aine, mis vesilahustes dissotsieerudes annab lahusesse vesinikioone ehk loovutab vesinikioone ekh prootoneid. Happeline oksiid hapnikhappele vastav oksiid, mis reageerib alustega. Tugev hape hape, mis dissotsieerub vees täielikult (HI; HClO4; HBr; HCl; H2SO4; HNO3). Nõrk hape hape, mis ei lahustu vees täielikult (H2CO3; H2S; H3PO4; HNO2; CH3COOH). Alus keemiline aine, mis vesilahustes dissotsieerudes annab lahusesse hüdroksiidioone; seob vesinikioone ehk prootoneid. Aluseline oksiid hüdroksiidile vastav oksiid, mis reageerib hapetega. Leelis vees hästilahustuv tugev alus (hüdroksiid): NaOH; KOH; Ca(OH)2; Ba(OH)2.
elektrit. 58) Dissotsiatsioonimäär - on keemias dissotsieerunud molekulide arvu ja molekulide üldarvu suhe. 59) Polaarne aine - polaarsetest molekulidest koosnev aine. 60) Iooniline aine - ioonilise kristallvõrega aine, milles osakesed on seostunud ioonilise sidemega. 61) Hape - on aine, mis annab lahusesse vesinikioone. 62) Happeline oksiid - hapnikhappele vastav oksiid, reageerib alustega. 63) Tugev hape - on hape, mis dissotsieerub vees täielikult. 64) *Tuntuimad tugevad happed: HI, HClO4 , HBr, HCl , H2SO4 , HNO3. 65) Nõrk hape - on hape, mis ei lahustu vees täielikult. 66) Alus - aine, mis annab lahusesse hüdroksiidioone. 67) Aluseline oksiid - hüdroksiidile vastav oksiid, reageerib hapetega. 68) Leelis - vees hästi lahustuv tugev alus.1A ja 2A rühma elemendid. 69) Neutralisatsioonireaktsioon - aluse ja happe vaheline reaktsioon, milles tekivad sool ja vesi. 70) Lahuse Ph skaala -
Sellest alates täidavad valgud biofuntksioone. (Denaturatsioon – valkude kõrgema struktuuir muutumine, millega kaasneb võimetus täita biofuntksiooni NT: palavi, ei denaturiseerita inimese valke vaid batkertirakke) Kvarsternaarstruktuur – Molekulis on 2 või rohkem tertsiaarstuktuuriga polüpeptiidahelat (sumbühikut). Seotud nii kovalnetserte kui mittekovalentsete sidemetega 26) Denaturatsioon: Toimub, kui suure molekulmassiga valk dissotsieerub subühikuteks. Nõrkade siemete lõhkumine. Nt alkohol, happed ja alused, raskemetallid. 27) Renaturatsioon: Täielikult denatureerunud valku ei saa renatureerida. 28) Protomeer: Avaldunud bioaktiivsusega suure molekulmassiga funktsionaalosa. (nt Na-pump) 29) Valkude klassifikatsioon: Füüsikaline/keemiline – vesilahustuvad, vees mittelahustuvad. Päritolu – loomsed, taimsed, bakteriaalsed, viirused. Paiknemine – membraanvalgus, tsütoplasma, mitokondrid jne
puudub. Saame neid vaadelda lõpmatult lahjade lahustena. Side α ja isotoonilisuse koefitsendi vahel: α= i–1 1≤i≤ν ν–1 Kui mingi välismõju muutmine rikub süsteemis keemilist tasakaalu, siis kulgevad süsteemis selle mõju tagajärgi vähendavad reaktsioonid, mis viivad süsteemi tasakaaluolekusse. Igasuguse tasakaalu korral kehtib Le Chatelier’ printsiip: CH3COOH ⇄ CH3COO‾ + H+ Kui lisada HCl, mis dissotsieerub täielikult, suureneb H+ hulk → tasakaal vasakule: väheneb etanaatioonide kontsentratsioon. Lisades lahusele mingit iooni, mis on tekkinud dissotsiatsiooni tagajärjel, siis tasakaal nihkub mittedissotsieerunud osa suunas ja α väheneb. Mitmealuselised happed ja mitmelaenguliste katioonide alused dissotsieeruvad astmeliselt: H3PO4 ⇄ H2PO42‾ + H+ Kd1=7,5·103‾ H2PO4‾ ⇄ HPO4 ‾ + 2H 2 +
membraanstruktuurid, kus toimub teatud orgaaniliste ainete lagundamine, aga kuidas saavad need ained üldse lüsosoomidesse? Selleks on kolm erinevat moodust. Esiteks endotsütoos. Raku pinnal olevad ained/organismid seostuvad vastavate retseptoritega, mis valk adaptiini vahendusel on seotud klatriiniga. Klatriiniga kaetud süvendid suurenevad ja valgu dünamiini vahendusel nöörduvad membraanist lahti ja liiguvad tsütoplasmasse. Klatriin dissotsieerub ja retsükliseeritakse. Tekkinud lahtiriietunud vesiikul ühineb teiste sarnaste vesiikulitega ja moodustub nn varajane (primaarne) endosoom. Endosoomis on kergelt happeline keskkond, seal algab endotsüteeritud materjali lagundamine. Varajased endosoomid muutuvad hilisteks (sekundaarseteks) endosoomideks. Muutumise käigus toimub põhiliselt 2 protsessi: endosoomi sisemus hapustub H+-ATPaasi funktsioneerimisel ja seejuures vabanevad retseptorid, mis võivad retsükliseeruda ning
● temperatuurist Neelduvustegur EI SÕLTU aine kontsentratsioonist. 15.UV-Vis elektronüleminekud orgaanilistes molekulides Kõik org. ühendid on võimelised neelama EM kiirgust, sest sisaldavad v alentselektrone, mida saab ergastada ja üle viia kõrgematele energiatasemetele. 16.UV-Vis spektromeetri ehitus Lambid: ● Deuteeriumi/vesinikulamp (UV ala, 160-375 nm) - pidevspekter tekib deuteeriumi elektrilisel ergastusel. Ergastatud molekul dissotsieerub vabastades UV footoni. D2 + Ee → D*2 → D’ + D” + hv ● Volframlamp (nähtav ja IR ala, 320-2500 nm) - volframi traat kuumutatakse 2870K juures. Emiteeritav kiirgus omab max intensiivsust u 1200 nm juures. Ühekiireline instrument: Monokromaatorist väljuva kiirguse ette asetatakse nn tühiproov ja seejärel uuritav proov. 100% neelduvus (A) seatakse blokeeritud kiirega (shutter). Tühiproov annab 0% neelduvuse
Kompleksühendite klassifitseerimiseks kasutatakse kas ligandide nimetusi või omadusi. Kasutamist on leidnud alljärgnevad üldnimetused: a) ammiinkompleksid ligandiks on NH3 molekulid; b) atsiidokompleksid ligandiks on hapete dissotsiatsioonil moodustuv anioon; c) akvakompleksid ligandiks on H2O molekulid; d) hüdroksokompleksid ligandiks on OH- rühmad. Tugev kompleksühendist elektrolüüt dissotsieerub ioonideks nagu mistahes tugev elektrolüüt. Nii on kompleksühendi [Ag(NH ) ]Cl vesilahuses [Ag(NH ) ]+ ja Cl- ioonid. 3 2 3 2 [Ag(NH3)2]Cl [Ag(NH3)2]+ + Cl- Lisaks ülaltoodud ioonidele on esimeses lahuses veel [Ag(NH3)]+ ja Ag+ ioone. Nende osakeste olemasolu on tingitud kompleksioonide endi vähesest dissotsiatsioonist. [Ag(NH3)2]+ dissotsiatsioon kulgeb järgmiselt: [Ag(NH3)2]+ [Ag(NH3)]+ + NH3 + +
Kogu järgnev jutt käib vesilahuste kohta. Happed ja alused: prootoni doonorid ja aktseptorid Brønstedi hapete ja aluste teooria järgi on happed ühendid, millel on kalduvus loovutada prootonit ja alused on ained, millel on kalduvus liita prootonit. Keemias on kasutuses veel üks üldisem happe-aluse teooria (Lewise teooria) kuid kuna biokeemias on enamik happeid ja aluseid just Brønstedi happed ja alused, siis jääme me selle teooria raamesse. Tugev hape dissotsieerub peaaegu täielikult prootoniteks ja vastavateks anioonideks. Näiteks on HCl peaaegu täielikult dissotsieerunud H+ ja Cl- ioonideks ja seeläbi tekkinud H+ ioonide hulk vastab HCl hulgale. Sarnaselt on NaOH tugev alus, kuna ta ioniseerub täielikult Na+ ja OH- ioonideks, viimased on aga väga tugevad prootoni aktseptorid. Siiski on enamik biokeemias ette tulevatest hapetest ja alustest nõrgad happed ja nõrgad alused, mis dissotsieeruvad ainult osaliselt
kus on aktiivsustegur. Tavaliselt on väärtus ühest väiksem, väga lahjades lahustes läheneb väärtus ühele. Näide 1. 400 cm 3 lahust sisaldab 0,05 mooli K 2 SO 4 . Arvutage K + - ja SO 2- 4 - 2- ioonide molaarsed kontsentratsioonid ( [K + ] ja [ SO 4 ] ) selles lahuses. Lahendus. K 2 SO 4 kui tugev elektrolüüt dissotsieerub vesilahuses täielikult vastavalt võrrandile K 2 SO 4 2K + + SO 2- 4 . Võrrandist on näha, et 1 mooli K 2 SO 4 dissotsiatsioonil tekib 2 mooli K + -ioone ja 1 mool SO 2- 4 -ioone. 0,05 mooli K 2 SO 4 dissotsiatsioonil tekib seega 0,05 mooli 2 = 0,1 mooli K + -ioone ja 0,05 mooli 1 = 0,05 mooli SO 2- 4 -ioone. Ioonide molaarse kontsentratsiooni arvutamiseks tuleb vastavate ioonide moolide arv jagada lahuse ruumalaga (dm 3 ).
NB! Vaadake slaide 12 - 13 EF-Tu Tu” : T –” transfer”, u - “unstable”. Monomeerne GTPaas, 3 domeeni GTPaasne aktiivsus. GTPaasi stimuleerib ribosoom. Kolmikkompleks : EF•Tu-GTP•aa-tRNA. EF-Tu seondub ribosoomiga kolmikkompleksis. EF-Tu konformatsioon muutub GTP hüdrolüüsi järel. EF-Tu•GTP kompleks seob aa-tRNAd tugevalt EF-Tu nn. “suletud” vormis GTP hüdrolüüs EF-Tu-l. EF-Tu omandab “avatud” konformatsiooni EF-Tu•GDP dissotsieerub aa-tRNA küljest. His84 aktiveerib H2O molekuli, see atakeerib γ-fosfaatrühma GTPs. Val20/Ile60 “värav” kaitseb GTP-d His84 toime eest. Ribosoom stimuleerib “värava” avanemist. “Avatud” värava korral toimub GTP hüdrolüüs . EF-Ts. Ts: T – “temperature”, s- “stable”. Monomeerne valk. G-nukleotiidi vahetusfaktor (GEF) EF-Tu jaoks: EF-Tu•GDP + GTP EF-Tu•GTP + GDP EF-G. Monomeerne valk. 5 domeeni
1. Millistel juhtudel nõrga elektrolüüdi dissotsiatsioonimäär suureneb? Miks? a) lahuse lahjendamine - kasvab. b) lahuse kuumutamine tasakaal nihkub H>0, diss. tugevneb, kasvab. c) HNO2 lahusele KNO2 lisamine väheneb. selle happe soola lisamine d) HNO2 lahusele HNO3 lisamine väheneb. happe lisamine tsakaal <- e) HNO2 lahusele KOH lisamine leelis seob ära osa prootoneid, tasakaal ->, kasvab. 2. Miks H2S dissotsieerub lahuses peamiselt I astmes? Kuna vesinikdisulfiidhape on nõrk hape, diss. lahuses anult osaliselt. 3. Reastage järgmiste ainete 0,1 M lahused pH kasvu järjekorras (põhjendage vastust): H3PO4 H2CO3 HNO3 CH3COOH NaOH NH3H2O Fe(OH)3 pH=0,5 pH=0,7 pH=1 pH=5,7 pH=13 pH=13 pH=13,4 4. Miks ammooniumpuhvri pH oluliselt ei muutu väikese koguse tugeva happe või aluse lisamisel ega ka lahjendamisel (st. kuidas lahus "puhverdab")?
- neelduvustegur Monokromaatne valgus lainepikkusega läbib uuritava lahuse küvetti; kui uuritav lahus neelab selle lainepikkusega valgust, siis proovi läbinud valguse intensiivsus on madalam kui esialgne valguse intensiivsus; valguse neeldumine kihis on võrdeline esialgse valguse intensiivsusega P0 ja kiirgust neelavate osakeste kontsentratsiooniga. 12.UV-Vis spektromeetri ehitus Lambid - deuteeriumlamp (160-375nm) spekter tekib deuteeriumi elektrilisel ergastamisel; ergastatud molekul dissotsieerub vabastades UV footoni. Volframlamp (320-2500nm) 13.Kuidas tekib absorptsiooni spekter 14. Seletage, miks riboflaviini lahus on kollast värvi 15. Kvantitatiivne analüüs spektrofotomeetrias Tuleb valida õige: Lainepikkus - mille juures neelduvus on maksimaalne => saavutatakse maksimaalne tundlikus. Solvent - peab olema sama nii uuritavas kui ka tühiproovis. Küvetid - peab valima õige küvetti vastavalt lahusele.
punane fosfor valgeks ja süütab tikupea. Fosforiühendeid tarvitatakse taimekaitsevahenditena, näriliste hävitusvahenditena (Zn3P2) jm, tähtsamaiks kasutusalaks on aga fosforiühendite rakendamine mineraalühenditena. 5. Fosforhapped. Fosfori oksiidide reageerimisel veega tekivad happed P4O6+6H2O=4H3PO3 (fosforishape) Fosforishappe valemit kirjutatakse sageli kujul H2(HPO3), mis osutub, et üks vesinik (nurksulgudes) on seotud fosforiga otseselt ega dissotsieeru lahuses. Seega dissotsieerub fosforishape ainult kahes järgus: H2(HPO3)=H++H(HPO3)=H++H++HPO2-3 ning moodustub kaks rida soolasid. Fosforishappe soolasid nimetatakse ortofosforhape H3PO4. P4O10+6H2O=4H3PO4 Ortofosforhape on värvuseta kristalne aine, mis lahustub hästi vees. H3PO4 ei ole mürgine. Ta on keskmise tugevusega hape, mis moodustab 3 rida sooli: lihtsooli--ortofosfaate (Na3PO4, Ca3(PO4)2), mida tavaliselt nimetatakse fosfaatideks; vesinikfosfaate (Na2HPO4,
Halogeenide ühinemisel vesinikuga tekivad vesinikhalogeniidid vesinikflouriid HF, vesinikkloriid HCl, vesinikbromiid HBr ja vesinikjodiid HI. Need on kõik keemiliselt aktiivsed gaasid. Vesinikkloriidi saadakse tööstuses kloori ja vesiniku ühinemisel: H2 + Cl2 = 2HCl. Vesinik põleb klooris. Hcl on õhust veidi raskem, värvuseta, suitsev ja lämmatav gaas, mis lahustub hästi vees. Toatemperatuuril lahustub ühes mahuosas vees umber 500 mahuosa vesinikkloriidi. Vees vesinikkloriidhappe dissotsieerub: HCl = H+ + Cl-. Laboris saadakse HCl tahke naatriumkloriidi NaCl ja kontsentreeritud väävelhappe H2SO4 vahelisel reaktsioonil. NaHSO4 nimetatakse naatriumvesiniksulfaadiks. Et HCl on õhust raskem, siis võib teda koguda sel viisil, et gaasijuhtetoru suunatakse kuva silindrisse. Udu teke silindri kaela juures näitab, et vesinikkloriid reageeris õhus sisalduva veeauruga ning tekkisid väikesed vesinikkloriidi tilgad. Vesinikkloriidhappe valem on samuti HCl ja teda nimetatakse ka
Süsihappegaas on põlemise kõrvalsaadus, mis eraldub näiteks vulkaanipursetel ja kuumaveeallikatest ehk geisritest. Süsihappegaasi eraldub ka karbonaatsete kivimite lõhustumisel.3 Süsihappegaasi (CO2) leidub õhus keskmiselt 0,03 mahuprotsenti ehk 0,3 ml/l. Vees lahustub normaaltingimustel aga 1 liitris 0,514 ml CO2. Temperatuuri tõustes ja soolsuse suurenedes lahustuvus vees väheneb. Süsihappegaas esineb vees peamiselt lahustunud molekulidena. Ca. 1% moodustab neist süsihappe, mis dissotsieerub. Süsihappegaas on omapärane selle poolest, et ta kolmikpunkti rõhk on suurem atmosfäärirõhust. Atmosfäärirõhul sublimeerub süsihappegaas temperatuuril -78 °C. Kõrgematel rõhkudel ta sulab; kriitiline punkt on 31 °C ja 73 atmosfääri. Süsihappegaas lahustub vees mõõdukal määral. Lahused on happelised süsihappe esinemise tõttu, mis tekib süsihappegaasi ja vee reaktsioonil: H2O + CO2 = H2CO3.4
Termiline: vee keetmine, Ca ja Mg ühendid sadestuvad, eraldatakse filtreerimisega Lubja ja soodaga töötlemine: metalliioonid sadestati reagentide lubi (Ca(OH)2) ja sooda (Na2CO3) abil Ioniitide kasutamine: nüüdisajal kasutatav, näit: Na või H katioonid vahetavad Na(+) või H(+) ioone lahuses olevate Ca ja Mg ioonidega. Vee Ph · Negatiivne logaritm vesinikioonide kontsentratsioonist · (Puhas vesi dissotsieerub nõrgalt vesinikioonideks ja hüdroksiidioonideks) · Puhta vee pH on 7 (pH=-log 10^-7=7) 10^-7, kuna vee dissotsiatsioonikonstant on 10^-14, jaguneb vesinikiooni ja hüdroksiidiooni vahel võrdselt, seega kummagil 10^-7 mol/L · Looduslike magevete pH tavaliselt 6...9 Veeringe · Vesi ringleb Päikeselt saadava energia ja raskusjõu mõjul ning organismide vahendusel. · Väike veeringe: maailmamere pinnalt vesi aurub -> kondenseerub -> langeb
Polaarsed, mille laeng on ebaühtlaselt jaotunud (Thr, Cys) Happelised ehk negatiivselt laetud (Asp, Glu) Aluselised ehk positiivselt laetud (Lys, Arg) Ebatüüpilised aminohapped: Kollageen, Fosfoseriin 2. Aminohapete dissotsiatsioon millised ioonsed vormid esinevad? pKa1, pKa2 ja pKa3 (pKaR) mõiste, ligikaudsed väärtused. Aminohappe pI ja kuidas ta avaldub. Kõigil aminohapetel on vähemalt kaks deprotoneeruvat fun.rühma. Dissotsieerub karboksüülrühm: H2A+ + H2O = HA0 + H3O+ Dissotsieerub aminorühm: HA0 + H2O = A- + H3O+ 3. Aminohapete stereokeemia suhteline (D/L) ja absoluutne (S/R) konfiguratsioon ja kuidas seda määrata. Looduses leiduvad aminohapped on enamus L-konfiguratsiooniga, kuid esineb ka D- aminohappeid. 4. Peptiidside formeerumine, sideme omadused, osalise kaksiksideme esinemisest tingitud omadused.
Puhverlahused. Henderson- Hasselbalchi võrrand ja selle rakendused. pH on negatiivne logaritm hüdrooniumioonide (vesinikioonide) kontsentratsioonist pH = - log [H3O+] pH skaala ehk hape-alus tasakaal on mugav vahend madalate kontsentratsioonide väjendamiseks. Vesi ioniseerub kuna suurem ja tugevalt elektronegatiivne hapniku aatom tõmbab ära elektroni ühelt vesiniku aatomilt, mille tulemusena prooton dissotsieerub. Tugevateks elektrolüütideks nimetatakse aineid, mis vees peaaegu täielikult dissotsieeruvad ioonideks, nagu näiteks: mitmed soolad: Na2SO4, KCl; tugevad happed: HCl, HNO3; tugevad alused: NaOH, KOH. Nõrkadeks elektrolüütideks nimetatakse aineid, mis vees dissotsieeruvad ioonideks ainult vähesel määral, näiteks äädikhape ja süsihape.
Puhverlahustel on oluline roll keemilistes ja bioloogilistes süsteemides. Organismis varieerub pH suuresti - maomahl 1.5, veri 7.4. Nende väärtuste säilitamise eest hoolitsevad keerulised puhversüsteemid. Ka paljude analüüside (näit. sadestamine) läbiviimisel on oluline hoida keskkonna pH muutumatuna. 68. Vee dissotsiatsioon. Vee ioonkorrutis, vesinikeksponent, lahuste pH skaala. Destilleeritud vesi on äärmiselt nõrk elektrolüüt. 556 miljoni vee molekuli kohta dissotsieerub üks molekul vett. Vesi dissotsieerub üheaegselt kui hape ja kui alus, tal on võrdselt nii happelised kui ka aluselised omadused: vesi on amfoteerne. Et vee molekulide dissotsiatsioonil tekib võrdne arv vesinik- ja hüdroksiidioone, siis on puhtas vees nende kontsentratsoon vordne: [H+] = [OH-] Puhtas vees on vesinik- ja hüdroksiidioonide kontsentratsioon võrdne ning keskkonna reaktsioon on neutraalne.
2 Kompleksühendite klassifitseerimiseks kasutatakse kas ligandide nimetusi või omadusi. Kasutamist on leidnud alljärgnevad üldnimetused: c) akvakompleksid ligandiks on H2O molekulid; b) atsiidokompleksid ligandiks on hapete dissotsiatsioonil moodustuv anioon; a) ammiinkompleksid ligandiks on NH3 molekulid; d) hüdroksokompleksid ligandiks on OH- rühmad. Tugev kompleksühendist elektrolüüt dissotsieerub ioonideks nagu mistahes tugev elektrolüüt. Nii on kompleksühendi [Ag(NH3)2]Cl vesilahuses [Ag(NH3)2]+ ja Cl- ioonid, H2[AgI3] vesilahuses H+ ja [AgI3]2- ioonid jne: [Ag(NH3)2]Cl [Ag(NH3)2]+ + Cl H2[AgI3] 2H+ + [AgI3]2 Lisaks ülaltoodud ioonidele on esimeses lahuses veel [Ag(NH3)]+ ja Ag+ ioone, ja teises lahuses [AgI2]-, I ja Ag+ ioone ning dissotsieerumata hõbejodiidi, kuid oluliselt väiksemas kontsentratsioonis
2. seotult valkudega:erütrotsüütides hemoglobiiniga ja Oksühemoglobiini protsent vereplasmas vähesel määral selle valkudega O2 ja CO2 osarõhk 3. vesinikkarbonaadina vereplasmas ja erütrotsüütides Temperatuur 4. väga väikeses osas ka dissotsieerumata süsihappena Vere pH CO2 ühineb veega, tekib süsihape CO2 + H2O → H2CO3 Süsihape dissotsieerub vesinikuks ja bikarbonaadiks, mis ühineb Na-ga H2CO3→H+ + HCO3- HCO3+Na→NaHCO3 (naatriumbikarbonaat) 10. Vere hapniku mahtuvus, seda mõjutavad tegurid Hapnikumahtuvus- Suurus- 20, 4 ml. Seda üheks mõjutavaks teguriks on hemoglobiini tase veres. Homoglobiin võimaldab verel hapniku siduda ning transportida. 11. Hingamise regulatsioon. Hingamiskeskuse talitlus. Kopsude ventilatsioon reguleerib piklikajus asuv hingamiskeskus,millel eristatakse sisse-ja
või nõrgast happest ja selle soolast tugeva alusega. Puhverlahused tekivad alati nõrga aluse või happe tiitrimise käigus. 68. Vee dissotsiatsioon. Vee ioonkorrutis, vesinikeksponent, lahuste pH skaala. Dissotsiatsioon on keemiliste ühendite või molekulide lagunemine ioonideks, aatomiteks või lihtsamateks molekulideks. Destilleeritud vesi on äärmiselt nõrk elektrolüüt. 556 miljoni vee molekuli kohta dissotsieerub üks molekul vett. Vesi dissotsieerub üheaegselt kui hape ja kui alus, tal on võrdselt nii happelised kui ka aluselised omadused: vesi on amfoteerne. Et vee molekulide dissotsiatsioonil tekib võrdne arv vesinik- ja hüdroksiidioone, siis on puhtas vees nende kontsentratsioon võrdne: [H+ ] = [OH-] 69. Tugevad ja nõrgad elektrolüüdid. Selle järgi, millisel määral on elektrolüüdid jagunenud ioonideks, liigitatakse neid
Nimetatud seaduse avaldas Germain Hess 1840. a. Reaktsiooni molekulaarsus. Molekulaarsuseks nimetatakse keemias elementaarreaktsioonis põrkuvate osakeste (aatomite, molekulide, ioonide, radikaalide) arvu, st ühes reaktsiooni elementaarstaadiumis osalevate osakeste arvu. Seda suurust kasutatakse keemiliste reaktsioonide iseloomustamisel. Molekulaarsuse järgi jagatakse elementaarreaktsioonid: · monomolekulaarne reaktsioon, milles osaleb üks osake (molekul A dissotsieerub või isomeriseerub produkti(de)ks) · bimolekulaarne reaktsioon, milles osaleb kaks osakest · trimolekulaarne reaktsioon, milles osaleb kolm osakest. Trimolekulaarsed reaktsioonid on väga haruldased, sest kolme osakese samaaegne põrkumine on vähe tõenäoline. Elementaarreaktsioonide kirjeldamisel kasutatavad mõisted nagu molekulaarsus, reaktsiooni järk ja stöhhiomeetriline koefitsient on tavaliselt
annaabi.ee 
