Diana Leesalu (1)

Diana Leesalu
Maarja Jürgens
Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium
8. klass
Aprill 2010
Sisukord
Lk 2………………………………………………………Sissejuhatus, elulugu
Lk 3…................................................Loomingust, „2 grammi hämaruseni”
Lk 4…………………………………...…………………..”Mängult on päriselt”
Lk 5………………………………………...……… Intervjuu Diana Leesaluga
Lk 6………………………………………………………….………..Kokkuvõte
Sissejuhatus
Diana Leesalu on noor Eesti kirjanik, kes on oma kahe raamatuga,”2 grammi hämaruseni” ja „mängult on päriselt”, pälvinud paljude noorsoo esindajate tähelepanu. Samuti on ta tunnustatud kirjanik Doris Kareva poolt.
Elulugu
Diana Leesalu sündis 1. novembril aastal 1982 Põlvas. Ta lõpetas aastal 2001. aastal Põlva Keskkooli hõbemedaliga ning 2005. aastal Eesti Maaülikooli loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal cum laude .
Peale seda läks ta 2008. aastal Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli õppima. Kuigi ta tunnistab , et Teatrikoolis on raske, on tal siiski siht ühe oma unistuse poole- saada dramaturgiks.
Kuulsaks on Leesalu saanud ka juba Leedus, kus üsna varsti trükitakse välja tema raamat „Mängult on päriselt”
Ennast iseloomustab Leesalu järgnevalt:
„Mulle tundub, et ma olen maksimalist ja üsna põhjalik inimene. Mõnikord juhtub, et sellest on rohkem kahju kui kasu. Aeg-ajalt võiks asju pisut kergemalt võtta. Kui ma olen kurb või masendunud, siis ikka põhjalikult. Ja kui ma millestki vaimustun, siis ka põhjalikult. Kui mulle meeldib näiteks mõni teatrietendus, siis käin seda ikka oma 5-6 korda vaatamas. Ka oma lemmikraamatuid loen tavaliselt kümneid kordi . Ja liialdada meeldib mulle ka.”
Loomingust
Diana Leesalu otsustas hakata kirjanikuks juba varases eas- seitsme aastaselt. Inspiratsiooni sai ta tol ajal oma kunagist lemmikute Astrid Lindgreni ning Mark Twaini teostest.
Leesalul on siiamaani välja ilmunud kaks raamatut, „2 grammi hämaruseni” ja „Mängult on päriselt”. Leesalu kirjaviisile on omane veidi ropp, kuid aus kõneviis.
„Täiskasvanud inimesed arvavad noorsooromaani kirjutades, et kui mingi slängisõna või pisike roppus sisse panna, siis sellest piisab . Mina usun, et noorteraamatu juures ei ole kõige tähtsam üks «kurat» seal sees, vaid teksti rütm ja värin, mida äratundmine võib tekitada.” (Diana Leesalu, Sakala, 16.03.2007)
Leesalu räägib, et ta on suurepärane alguste kirjutaja, kuid kehv lõpetaja. Ühte keskkooli alustatud lugu, suutis ta lõpetada alles ülikoolis olles.
Inspiratsiooni kirjutamiseks, saab Leesalu elust enesest. Sellest mis ta ümber on ja mida ta ise kogenud on. Et aga kirjutada, peab ta olema täiesti üksi. Kõigepealt peab ta terve päeva ennast õigesse meeleollu viima, et siis öösel kirjutama hakata. Leesalu räägib, et kirjutamiseks peab ta „maailma eest peitu pugema”.
Tema raamatute avalikustamisele on väga palju aidanud kaasa Doris Kareva, kelle julgustuseta, oleks kaks Leesalu raamatut jäänudki vaid sõprade jaoks kirjutatud lugudeks.
„2 grammi hämaruseni”
„2 grammi hämaruseni” kirjastati 2005. aastal. Selle süžee räägib 18 aastasest Leletist, kelle elu pärast ema, kasuisa , vanema venna ning vanaema surma pea peale pöördub. Tema ning ta kasuvend Alex on jäänud üksi koos nende kahe koolieelsete kaksikutest vendadega. Peagi leiab Lelet ennast alkoholi, narkootikumide ja lõppematute pidude keskelt. Kui aga tüdruku sõbrad ennast jamadesse mässivad, ei ole tal enam muud valikut, kui sõprade eest valetada ja ennast süüdi tunnistada.
„Olen juba kaua oodanud, et keegi midagi sellist teeks . See on huvitav noortelugu, millel on olemas oma üheselt mõistetav moraal . Tore on ka omanäoline salingerlik keelekasutus.
Lugu sellest, millisena näeb 21.sajandi väikelinna teismeline tüdruk oma elu, peresuhteid ja maailma, on kindlast huvitav lugemine paljudele teismelistele. Noortekirjandus on see, mis Eesti põuda kannatab. Seetõttu on alust avaldamiseks rohkem kui küll.
Happy End’i puudumine mõjub hästi, kui eesmärgiks polegi noorte armastuslugu , vaid pigem ohujutustus sellest, kuidas kõik puruneb kildudeks, kui me ei saa kätte neid, keda tegelikult armastame. Aga c’est la vie, bljäät : )” ( Sass Henno, 2004. aasta romaanivõistluse võitja).
„Mängult on päriselt”
„Mängult on päriselt” kirjastati 2006. aastal. Eripärana on selles raamatus esitatud pilte, msn’i vestlusi , ajalehe väljaandeid jne. Raamatus on ka kirjutatud käsikirjas, mis teeb lugemise veelgi huvitavamaks.
Lugu räägib noorest Mikust ja tema vanemast õest Mirjamist. Mikk on täiesti tavaline, kuid väga hea peaga õnnistatud 10 aastane poiss. Kooli mitte just kõige armastatuma direktori pojana , saab Mikk pidevalt ähvarduste ja kiusamise osaliseks . Ühel ööl paneb Mikk koolimaja põlema ning olude sunnil peab ta kodulinnast põgenema. Jäädes tänavapoisiks, näeb ta taas elu julma külge, kuid tänu uuele sõbrale Sašale, ei tundu see nii jube. Viimases hädas peab siiski Mikk pöörduma oma õe poole, kelle ühikaelu samuti kõige lillelisem pole. Koos üritavad nad jõuda lahendusele, kuid lõpus traagilise pöörde ning soovides olla Kuldkalake, kes inimeste soove ja kõige kättesaamatuimaid unistusi täidab, leiab Mikk oma lõpu.
Intervjuu Diana Leesaluga:
2.Millal „Mängult on päriselt” Teie mõtetes sündis? Millest saite raamatu loomiseks inspiratsiooni? Kui palju on selles raamatus Teid ennast - mitte Teie mõtteid, vaid Te enese elu?
Inspiratsiooni sain elust enesest. Sellest, mida ma enda ümber nägin, mida kuulsin, mida lugesin. Siin raamatus ei ole midagi, mida ei ole päriselt juhtunud või mis ei oleks võimalik. Minu enese elu on siin loos isegi hirmuäratavalt palju. Mitte otseselt minu endaga juhtunud, aga minu kaaslastega küll. Need seigad, mis puudutavad ühiselamus toimunut , on küll puhas dokumentalistika . Mina ja minu sõbrad ei mänginud neid mänge, aga me nägime seda kõike pealt.
2)Millist vastukaja olete saanud oma ropendava kirjaviisi eest?
Kiruti ikka, aga mitte väga. On inimesi, kes olid tõesti kurjad ja arvasid, et ma üritan nende vägisõnadega lihtsalt muljet avaldada või meelde jääda, aga see pole sugugi nii. Pealegi, neid sõimusõnu ei ole seal ju üldse nii palju. Ma ei usu, et see keel, mida raamatu tegelased kasutavad, erineks kuidagi sellest keelest, mida kasutavad noored päriselt. Kui ma tahan anda tõetruud pilti näiteks väiksest pätipoisist, siis ma ei saa teda ju panna rääkima nagu Inglise džentelmeni. Ja ma tahan anda tõetruud pilti. Ilma ilustamata. Kusjuures see teema tuli erinevatel lugejatega kohtumistel nii sageli päevakorda, et ma olin lausa sunnitud kirjutama ühte Eesti kirjandusajakirja essee teemal "Miks ma ropendan".
3)Oma raamatut tutvustasite ka koolides . Millise vastukaja saite õpilastelt ja õpetajatelt?
Vastukaja on üldjoontes olnud väga positiivne. See on mind isegi üllatanud. Praegu on "Mängult on päriselt" üsna paljudes Eesti koolides kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Ja möödunud aastal käsitleti seda ka üleriigilisel kirjanduse olümpiaadil. See teeb muidugi palju rõõmu. Mulle on jäänud mulje, et õpilastel on olnud huvitav seda lugeda. Ja see on pannud neid mõtlema nende probleemide üle, mis Mikku ja Mirjamit vaevavad. Võib-olla on see sellepärast, et nad tunnevad seal raamatus ära iseennast või neid ümbritsevaid inimesi. Need teemad on neile lähedased ja arusaadavad, nad on nendega ise kokku puutunud.
Mõned õpetajad on väitnud, et minu ja veel mõnede minuga samal ajal kirjandusmaailma tulnud noorte autorite raamatud on tekitanud lugemishuvi ka õpilastes, kes seni ei ole sugugi tahtnud ühtegi raamatut kätte võtta. Kui see on tõsi, siis selle üle on mul tegelikult veel kõige suurem heameel.
4)Kuidas, kus ning millal te oma raamatuid kirjutate?
Põhiliselt kirjutan öösiti. Ma ei teagi miks. Aga siis on kuidagi parem. Magan hommikul kaua ja siis hakkan ennast pikkamööda õigesse meeleollu sättima. Mul peab kirjutamiseks olema alati terve päev vaba, muid tegemisi nendesse päevadesse ei mahu. Sellepärast kirjutangi tavaliselt niiöelda projektipõhiselt. Suvel näiteks. Võtan kuu aega vabaks ja katsun selleks ajaks kõigist teistest kohustustest priiks saada. Ja kirjutada suudam ma ainult ihuüksinda omas kodus. Pean jah selleks ajaks ülejäänud maailma eest peitu pugema.
5) Mida meeldib teile endale lugeda ja kes on Teie lemmikkirjanikud?
Praegu on mu lemmikkirjanik konkurentsitult Chuck Palahniuk . Mulle meeldib tema keel ja tema hullumeelne fantaasia. Samas kogu see ühiskonna valupunktidele osutamine, mis on kõik nii osavalt hüperrealistlike lugude taha peidetud. Ja Will Christopher Baer näiteks, Douglas Coupland, Bret Easton Ellis. Nemad on mulle väga sügavalt muljet avaldanud. Kahjuks on neid üsna vähe eesti keelde tõlgitud. Viimasel ajal loengi põhiliselt inglise keeles.
Aga kui näiteks Eesti autoritest rääkida, siis on mul väga soe tunne mu endavanuste autoritega. Mulle tundub, et me näeme maailma kuidagi sarnase nurga alt. See, millest kirjutavad Sass Henno, Eia Uus või Jim Ashilevi, puudutab mind väga
Kokkuvõte
Diana Leesalu on omapärase ning ausa kirjaviisiga naine, kes kirjutab noorte probleemidest alkoholi, narkootikumide ja suhetega. Kuigi sellised teemad on juba kuluma hakanud, suudab Diana neid siiski esile tuua paeluvalt ning tähelepanu äratavalt.
Mari Klein ’i mulje raamatust „Mängult on päriselt”
„Kui olin selle raamatu lugemise lõpetanud, ei olnud valdavaks reaktsiooniks mitte õlgukehitav “nojah”,  nagu arvasin, vaid justkui puhastustulest läbikäinu tunne. Ainult et... mingi klimp ei taha siiani kurgust kaduda. Tol ööl ei saanud ma mitu tundi und ja mõtlesin. Sellest, kes me siis ikkagi oleme. Kui palju me paneme tähele inimesi enda ümber? Mida me oma lähedastest õigupoolest teame?” (Mari Klein, Eesti Päevaleht, 17 november 2006)