Jumala ja inimese hinge oleluse tõestuspõhjendid, mis on metafüüsika põhialused (Arutlus meetodist) 1. Minu hinnang artikli põhiväited · Antud teksti põhiväiteks oleks asjaolu, et midagi ei saa tunnetada enne intellekti ennast, sest intellektist sõltub kõige muu tunnetamine ja mitte vastupidiselt.. 2. Põhilised argumendid · Me näeme tihti und ja kuna kõik need mõtted, mis meil on ärkvel olles, võivad tulla ka magades, ei ole siiski meie vaimu sattunud asjad unenägude illusioonides tõelisemad. Kes ütleb meile, et me ka praegusel hetkel ei unele ja võib-olla on kogu meie elu üks suur unelm. · Sellest üldistatult ka järeldus me mõtleme, järelikult oleme. Me võime oma
Descartes leiab, kui mõelda, siis järelikult peab ka olemas olema. Sellest lähtuvalt, et ta on olemas, tekkis kohe järgmine probleem kes või mis ta on? Ta võis oletada, et tal pole keha ega üldse mingit maailma ega kohta, kus ta oleks olnud, kuid sellest hoolimata võis ta kindel olla, et ta ise on olemas. Ta mõtles ja kahtles, ta oli substants, kelle olemus sisaldus ainult mõtlemises. Ta ei vajanud selleks ühtegi kohta ega sõltunud ühestki materiaalsest asjast. Descartes leidis, et hing, kes ta oli, oli täiesti erinev kehast ja hinge oli isegi kergem tunnetada kui keha. Kuna Descartes kahtles, siis leidis, et ta pole küllalt täiuslik. Ja kuna tal puudusid mõningad täiuslikkused, siis ei olnud ta ainus eksisteeriv olevus. Seega pidi eksisteerima keegi veel peale tema, keegi täiuslik. Ta leidis, et selleks täiuslikuks olevuseks oli Jumal. Ta oli kindle, et Jumalas
1. Millise meetodi valis Descartes tõeuurimiseks? On see Sinu hinnangul sobiv meetod? 2. Mil moel peab Descartes võimalikuks kahelda meeltes? 3. Milles ei ole võimalik Descartes'i arvates kahelda, kas nõustud tema mõttekäiguga? 4. Descartes'i mina-definitsioon + Sinu kriitika. 5. Descartes'i tingimused mistahes lause tõsikindluseks. 6. Descartes'i mõttekäik täiuslikkusest (jumalast) vajadusel Sinu kriitika. 7. Mis alusel peab Descartes tavamõistuslikke arvamusi, nt.
Üritan neid ka järgnevate tekstide puhul kasutada. 1a) Eelnevalt olen kasutanud olulisema teksti allajoonimist, erinevate värvide kasutamist ning märksõnade ja märkuste väljakirjutamist. Pikemate tekstide puhul olen jaganud teksti lõikudeks, et oleks parem ülevaade. 1b)Mõttekäikude lihtsustatud ümbersõnastamine, jooniste skeemide tegemine, hermeneutilise ringi koostamine. 2.OSA 1. Pole mitte ühtki asja, mis oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme. 2. Sellest, et ma mõtlesin kahelda teiste asjade tões, järgnes väga evidentselt ja kindlalt, et ma olen. 3. Niisiis: see mina, s.o. hing, mille tõttu ma olen see, mis ma olen, on täiesti erinev kehast ja teda on isegi kergem tunnetada kui keha; sest kuigi ei oleks keha, siis hing oleks ikkagi see, mis ta on. 4. Kuna ma teadsin, et mul puudusid mõningad täiuslikkused, siis ei olnud ma ainus
Arutlus meetodist Rene Descartes 1) Antud teksti põhiväide: Inimese ja jumala hinge olemasolu. 2) Descartes arvas, et leida tõestus inimese ja jumala hinge olemasolust, tuleb seada kõik kahtluse alla. Tema eesmärk oli leida kõige õigemad tõed, vastused milles ei ole võimalik kahelda, laused kus kahtlused on võimalikult tugevalt välja juuritud.Ta uuris ja mõtiskles inimese olemasolu üle, et kuidas teada ``Mis ma olen ``. Ta selgitas välja täpselt, et keha on vaimust erinev. Tõestamaks enda
I Minu jaoks on kõige sobivamaks stiiliks allajoonimine, kuna see on kõige kiirem ning minu jaoks kõige lihtsam ning arusaadavam meetod. 1a) Tehnikad, mida eelnevalt kasutanud olen, olid allajoonimine, teksti liigitamine alateemadeks ning jooniste ja mõisteskeemide tegemine. 1b) Tehnika, mida juurde õppisin, on Hermeutiline ring. Ei teadnud varem, kuidas see käib, ega sellest, et selline asi olemas on. II Väited 1. pole mitte ühtki asja, mis oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme a) Meeled võivad meid mõnikord petta 2. ma mõtlen, järelikult ma olen a) Kõik see, mida me mõtleme täiesti selgesti ja täiesti distinktselt, on kõik tõeline Vastu: Teatav raskus peitub ainult selles, et õigesti märgata, mida me nimelt mõtleme distinktselt. 3. tal pole keha, ja üldse pole mingit maailma ega kohta, kus ta oleks olelnud a) Kuna ta mõtles kahelda teiste asjade tões, tähendas see, et ta on olemas 4
Tartu Kivilinna Gümnaasium RENÉ DESCARTES Ander Troost 11e Tartu 2010 Sissejuhatus 1. Sissejuhatus..............................................................................3-4 2. Rene Descartes'i eluloost ja loomingust...................................4-6 3. Descartes'i meetodid...............................................................6-10 4. Descartes ja jumala olemasolu..............................................10-12 5. Kokkuvõte.............................................................................12-13 6. Võrdlus teise filosoofiga.......................................................13-14 7. Kasutatud kirjandus....................................................................15 2 1.Sissejuhatus Oma uurimustöö teemaks valisin filosoof René Descartese
Kokkuvõte Descartes'i "Arutlus meetodist" 4. Osa Probleem: Jumala ja inimese hinge olemasolu ja kaheldavus Väited 1. Pole ühtki asja, mis oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme. 2. Kui mõelda siis peab ka olema. 3. Minu loomus pole küllalt täiuslik, sest tunnetada on täiuslikum kui kahelda. (tulenes sellest, et mõtted ei vasta loomusele) 4. Jumal eksisteerib, sest ta on täiuslik olevus, kellest tuleb kõik see, mis meis on. (tulenes sellest, et loomus pole küllalt täiuslik siis peab olema selle jaoks keegi kõrgem) Argumendid 1a) Vaimu sattunud asjad ei ole unenägude illusioonides tõelisemad.
1a)Eelnevalt oskasin ja rakendasin tehnikaid : olulise allajoonimine, teksti liigendamine alateemadeks, lühikokkuvõtte kirjutamine, mõttekäikude übersõnastamine. 1b)Juurde õppisin jooniste -ja mõisteskeemide tegemise ning hermeneutilise ringi tehnika. Esimest ei ole varem rakendanud ja teisest lugesin esmakordselt. 2. Kokkuvõte Descartes'i "Arutlus meetodist" 4. Osa Väited: 1)Pole mitte ühtki asja, mis oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme. 2)Kui mõtelda, siis peab ka olema. 3) Tunnetada on täiuslikum kui kahelda 4)Jumal on täiuslik olevus- eksisteerib Argumendid: 1)Mõtted ei ole unenägude illusioonides tõelisemad 2)Substantsi kogu olemus sisaldub ainult mõtlemises 3)Substants on ebatäiuslik, kuid jumal on sisestanud ka täiuslikuma poole. (jumal ise on täiuslik) 4)Asjad, mida me tunnetame selgelt ja distinkselt, on tõelised Mõisted: substants - kogu olemus sisaldub mõtlemises jumal - täiuslik olevus
II OSA Keerukam struktuur. Põhiväited: 1),,Kõik mõtted mis meil on ärkvel olles, võivad tulla ka magades kuigi nad pole siis tõelised." (seoses nr 2) 2),,Ma mõtlen, järelikult ma olen." 3),,Jumal on täiuslik. 4),,Jumal eksisteerib" 5),,Jumalat ei tunnetata" 6) ),,Kui ma kahtlen, siis ei ole järelikult minu loomus küllalt täiuslik, sest ma nägin selgesti et tunnetada on täiuslikum kui kahelda." (seos nr 3) ARGUMENDID 1) kõik mu vaimu kunagi sattunud asjad ei olnud mu unenägude illusioonides tõelisemad. 2) Sellest, et ma mõtlesin kahelda teiste asjade tões, järgnes väga evidentselt ja kindlalt, et ma olen. 3) Ent kui maailmas oli mingisuguseid kehi või mingisuguseid mõistuslikke või muid loomusi, mis ei olnud päris täiuslikud, siis nende olemus pidi niivõrd sõltuma Jumala võimust, et nad ei oleks võinud püsida ilma temata ainustki silmapilku. 4) Kuna aga asudes uuesti vaatlema ideed, mis mul oli täiuslikust olevusest, ma leidsin, et
Descartes Descartes väidab, et me saame oma meeltelt tihti petta, on palju kaheldavat ja ebausaldusväärset, mida meeled meieni vahendavad. Küll aga on ka selliseid asju, mis on võetud meeltest ning milles ei saa kahelda, näiteks sellised põhialused, et mina loen praegu seda teksti, või istun siin toolil. Need on esmapilgul iseenesest mõistetavad põhitõed, kuid samamoodi need muutuvad kaheldavaks, kui me kogeme seda unes. Kunagi ei saa kindlate tunnuste järgi ärkvelolekut eristada unest ning kui
3) 1. Mina substants, mille kogu loomus, sisaldab ainult mõtlemises ja mis oma oleluseks ei vaja mingit kohta ega sõltu ühestki materiaalsest asjast. 2. Jumal etaloni kehastus. 3. Olemine mõtlemine 4) Autor peab kõigi täiuste ja ideede allikaks Jumalat. Kuid miks peab ideedel ja täiustel olema üldse mingisugune allikas? Ideed on võrrandid, mis on komplekteeritud teadmistest. Ja need teadmised oleme omandanud erinevate meelte abil. Kui kõik ideed pärineksid Jumalalt, siis oleks see Jumal ebatäiuslik, sest on olemas väga rumalaid ideid. Ja kui Jumal oleks ebatäiuslik, siis kuidas on võimalik väita, et ta on täiuste allikas? 5) Jumala eksistents jääb tõestamata, sest et kui mingil asjal võib olla etalon, ei tähenda see seda, et see olemas on. 6) Kuidas jumal konteksti sobis? Ta ei kaalunud üldse teisi võimalusi, vaid lihtsalt rääkis jumalast kui faktist.
Võib väita, et me oleme ärkvel, kuid seda ei saa tõestada, jah hommikul tegime silmad lahti, käisime pesemas, sõime hommikusööki, aga ei saa välistada, et see on unes toimuv, mitte reaalsus. Kui saab kahelda asjade tõelisust, siis ei tohiks ju uni muuta arvamust , et 2+3 on ikka viis. See kas me magame või mitte ei muuda selle tehte õigsust. Autor toob kohe ka arvamuse, et on olemas jumal, kes on kõikvõimas ja on pannud meid nii mõtlema ja me mõtleme koguaeg valesti. Need, kes jumalat ei usu arvavad, et kõik mis siin ilmas toimub tänu juhusele, kokkusattumusele, saatusele või mingil muul viisil. Sellele ei saa vastu väita, aga saab sisestada arusaamu, mis algselt tunduvad valed. Võib mõelda, et Jumala asemel valitseb meid mingi paha vaim, kes meid nii mõtlema paneb. Võideldes taolise mõttemaailma vastu, on võimalik inimesel ära öelda vääratest arusaamadest, kuid sellist mõttemaailma on raske säilitada,
Rene Descartes'i ,,Esimene meditatsioon" räägib kahtlustest ning sellest, kas maailm, mida tajume, on ikka kõik see, mida me arvame seda olevat. Käesolev kirjutis eeldab, et lugeja on tutvunud eelpool mainitud esseega ning aru saanud selle mõttest. Järgnevaid lõike võib vaadelda nii pealiskaudse kokkuvõttetena ,,Esimesest meditatsioonist" kui ka argumentatsioonina mõtetest, mida kõneall olev filosoof on analüüsitavas kirjatöös kirja pannud. Esimeseks argumendiks toob Descartes välja unenägude mõtte. Ta ütleb, et unenägudes näeb ta tihtipeale reaalsusele(ehk siis ärkvelolekule) sarnanevaid asju. Seetõttu jõuab autor järeldusele, mille kohaselt on raske(kui mitte võimatu) eristada unenäogusid ja ärkvel olekut kogemuste tasandil. Autor ütleb, et on võimalik, et isegi praegu ta elab hoopis unenäos, kusjuures ta ei suuda viimast tuvastada. Vastulauseks tuleb Descartes välja mõttega, mille kohaselt kõik, mida me unes näeme, koosneb ärkvel
1) Kaine inimaru on võime eristada tõde valest ning vastu võtta meie jaoks häid otsuseid. Meie arvamuse erinevus tuleb aga sellest, kuidas me oma mõistust rakendama, milliseid valikuid teeme ja kuidas oma mõtteid juhime, kas produktiivselt või destruktiivselt. Taoline seisukoht on ratsionalistlik kuna eeldab, et inimene eristab õiget ja valet tuginedes enda mõistusele ehk arule mitte aga kogemustele, niisiis teadmised tulenevad meist endist. 2) Descartes teab, et ta on olemas kuna ta on võimeline mõtlema ning keegi ei saa vastupidist väita kuni ta mõtlemast ei lakka. Niikaua kuni inimene on oma mõtete autor on ta keegi, teisisõnu: olematu asi ei saa mõelda. Teiseks väidab Descartes, et kuna inimene kahtleb oma olemuses, siis järelikult kahtlemine teeb temast ebatäiusliku olendi, kelle loomus pärineb mõnest täiuslikust olendist. Argumentide erinevus seisneb selles, et esimese puhul
1b) Õpiobjektist teadsin kõiki tõlgendustehnikaid, aga ei teadnud, et viimast tehnikat Hermeneutiliseks ringiks nimetatakse! 2) Struktureeritud kokkuvõte Descartes'i "Arutlus meetodist" 4. osa põhjal: Põhiväide: Inimese ja Jumala hinge olemasolu, selles kahtlemine ja selle üle mõtlemine ning samas ka mõtlemise üle kahtlemine. Toetavad väited: 1) Ma mõtlen, järelikult ma olen / Kui mõelda siis peab ka olema. 2) Pole ühtki asja, mis oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme. 3) Minu loomus pole küllalt täiuslik, sest tunnetada on täiuslikum kui kahelda. 4) Paratamatult pidi olema mingi teine täiuslikum olevus, kellest ma oleksin sõltunud ja kellelt ma oleksin omandanud kõik, mis mul oli. 5) Me ei pea iial usaldama midagi muud kui ainult oma mõistuse evidentsi 6) Jumal eksisteerib, sest ta on täiuslik olevus, kellest tuleb kõik see, mis meis on. Argumendid:
Olga Dalton, 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 5 MEDITATSIOONID Põhiideed: Descartes alustab esimest meditatsiooni mõttega, et kõik, mida ta kunagi on uskunud, on pettus. Eksiarvamuste hävitamiseks tuleb leida mingi põhjus kahelda põhitõdedes. Aga kuigi saame kõik tõed meelte kaudu, ei saa me kõigis tõdedes siiski kahelda, kuna leidub ka selliseid tõdesid, mida ei saa kahtluse alla seada. Näiteks ei saa kahelda selles, et inimene omab keha. Samas võib inimene ka unes asju tajuda, kuid neid asju tegelikult ei eksisteeri, seega on tegemist pettusega. Pealegi ei ole kunagi võimalik eristada unenägu reaalsusest. Descartes jõuab järeldusele, et tõesed on ainult aritmeetika ja geomeetria, kuna need ei uuri keerulisi looduslikke kaheldavaid nähtusi. Nende
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND VÕRDLEVA ÕIGUSTEADUSE ÕPPETOOL xxxxxxx R. Descartes. Meditatsioonid I, II ja VI raamat Lühireferaat 2012 Iseenda tundmine ja enda parem mõistmine. See on kindlasti üks selline eesmärk, milleni tahaks jõuda iga mõtlev ja filosoofiast lugupidav inimene. Rene Descartes`i meditatsioonid annavad meile selleks tarbeks väga hea ,,töövahendi", mille abil on igaühel võimalus kaevuda sügavale oma sisemusse
retseptiivsest hoiakust üle küsimise ja oponeerimise initsiatiivile on äärmiselt raske ja see õnnestub harva. Lõpuks kätkeb õpetamissituatsioon ületamatut kõnelusraskust, niipea kui ta on läinud väljapoole väikseimagi kõneluse intiimsust. Juba Platon teadis seda väga hästi: kõnelus ei ole võimalik paljudega üheaegselt ega isegi mitte paljude juuresviibimise korral. Descartes: (1596-1650) 16) mis on kaine inimaru, millest tuleb meie arvamuste erinevus ja mille poolest inimene erineb loomast Kaine inimaru on maailmas jaotatud kõige paremini, sest igaüks arvab, et tema on sellega varustatud niivõrd hästi, et isegi need, keda on üliraske rahuldada igas muus asjas, pole harjunud seda ihaldama rohkem kui neil parajasti on. Seejuures pole tõenäoline, et kõik eksivad; see vaid pigem tunnistab, et võime hästi otsustada ja tõde
peegeldavad. Objekti nähtumus langeb kokku olemusega. Kriitika: ei ole võimalik seletada unenägusid, hallutsinatsioone jne. Representatiivne teooria: Näiteks J. Locki tunnetusteooria 17. sajandil. On eraldi asjade maailm ja ideede maailm meie teadvuses. Tuleb eristada primaarseid ja sekundaarseid omadusi (näiteks värvus, lõhn, maitse on sekundaarsed omadused, mis ei iseloomusta otseselt objekti, vaid on sõltuvad tunnetava subjekti meelte iseärasustest) Teaduslik realism: Objekt eksisteerib väljaspool teadvust ja ei muutu tunnetusprotsessi käigus. Teadusliku realismi põhiseisukohad: tunnetuse objekt eksisteerib väljaspool teadvust, on teadvusest sõltumatu ja ei muutu tunnetusprotsessi käigus. Eristatakse kahte uurimisvaldkonda psühhofüsioloogiat ja psühhofüüsikat. Psühhofüsioloogia uurib, missuguseid närviprotsesse teatud füüsikalised (välised) stiimulid tekitavad
Sissejuhatus Rene Descartes`i "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" raamat ilmus esimest korda 1641. aastal. Selles referaadis on kasutatud kolme osa esimest, teist ja kuuendat meditatsiooni. Esimeses meditatsioonis räägib Descartes arvamustest, mida saab kahtluse alla seada. Põhiprobleemiks kujuneb see, kas inimese meeled petavad või on nad tõesed? Teine meditatsioon räägib inimvaimu loomusest: et ta on tuntum kui keha. Selle põhiküsimuseks kujunes, kas inimene on niivõrd seotud oma keha ja meeltega, et ilma olla ei saa? Kuues meditatsioon räägib materiaalsete asjade eksistentsist ehk erinevusest inimese hinge ja keha vahel. Ja selle põhiprobleemiks on materiaalsete asjade olemasolu. Referaat annab ülevaate
Descartes'i ,,Meditatsioonid esimesest filosoofiast" René Descartes oli prantsuse matemaatik, loodusteadlane ja filosoof, kes oli 17. sajandi ratsionalismi loojaks. Tema teos ,,Meditatsioonid esimesest filosoofiast" on üks kuulsamaid filosoofilisi teoseid. Esimeses meditatsioonis arutleb ta selle üle, millistes arvamustes on võimalik kahelda; teine meditatsioon keskendub inimvaimu loomusele ning kuuendas meditatsioonis räägitakse materiaalsete asjade olemasolust ning vaimu ja keha seosest ja erinevustest.
Filosoofia kodutöö nr. 4 Gregor Johannson 134303IAPB, Reede, 1/3, 12:00 DESCARTES “Arutlus meetodist” 1) Mis on kaine inimaru (mõistus) ja millest tuleb meie arvamuste erinevus? Kuidas saate sellest aru ja esitage lühidalt oma arvamus: mille poolest antud seisukoht on ratsionalistlik. (tekst hõlmab I osa 2 esimest lõiku – lk 127) 2) kuidas Descartes põhjendab vajadust uue meetodi järele; iseloomustage meetodi 4 reeglit koos oma arusaamisega nendest reeglitest (mõelge, kuidas matemaatikas lahendatatkse hulknurga pindala ja võrrelge lahenduse eri etappe 4 reegliga); millised on meetodi üldised eelised (II osa, lk 135 –138) selgitage miks on tegemist deduktiivse meetodiga 3) millistes arvamustes ja miks saab kahelda; esitage lühidalt oma arusaam selle kohta
FILOSOOFIA Püha Augustinus, Aquino Thomas, Rene Descartes, Pierre Abelard, Francis Bacon, Benedictus Spinoza PÜHA AUGUSTINUS Eluaeg: 45 saj p.Kr Rahvus: Alziirlane Tsitaat: ,,Issand, muuda mind karskeks, kuid mitte kohe" Teosed: Pihtimused; Jumalariigist Fiosoofia olemus: Kõigepealt hakkas ta manih heistiks (ehk prohvet Mani pooldajaks), mille
teised kehad; mida saab tajuda puudutuse, nägemise, kuulmise, maitsmise või haistmisega, ja samuti liigutada paljudel viisidel, mitte küll ise, aga seda võib teha kes tahes teine, kes teda puudutab nimelt olin arvamusel, et keha loomusesse ei kuulu mingil juhul see, et tal on jõudu iseennast liigutada, samuti aistida või mõtelda." · ,,On täiesti kindel, et nii täpselt saadud teadmine minast ei sõltu neist asjust, mille eksistents ist ma veel ei tea; nõnda ka mitte ühestki neist, mida mõtlen välja kujutledes." · ,,Mis siis oli temas see nii selgesti haaratav? Kindlasti ei midagi sellest, milleni jõudsin meelte abil; sest kõik, mis kuulub maitsmise või haistmise või nägemise või puudutamise vai kuulmise alla, on juba muutunud: vaha ise aga on alles." · ,,Kuna ma nüüd tean, et kehi tajutakse ainuomasel viisil üksnes intellektiga ega
TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL Kairi Õunapuu RENE DESCARTES FILOSOOFIAKÄSITLUS JA I MEDITATSIOON REFERAAT Õppeaines: TEADUSFILOSOOFIA ALUSED Mehaanikateaduskond Õpperühm: KMI11/21 Juhendaja: lektor Endel Mesimaa Tallinn 2010 SISUKORD Sissejuhatus ................................................................. 2 1. Meditatsioonide lühitutvustus.......................................... 3 2. Mõtisklusi Esimesest Meditatsioonist................................. 6 Kokkuvõte...........
olulisemaks. näeme, peab olema sõltuv algsest ühtsusest. · Duns: Tahe püüdleb selle poole, mida mõistus on · Miski, mis on lihtsus ise, on samane "Hädavajaliku tunnetanud, kuid on siiski iseseisev mõistuse poolt Olendiga", see tähendab, et tema eksistents ei antu suhtes. sõltu millestki muust. · Jumala suveräänsus · Kas selline olend on olemas? · Kogu loodu lähtub jumalikust tahtest. · Kosmos on mõistuspärane ja mõistuspärases · Seejuures Jumal tahab vaid seda, mis on
MEDITATSIOONID ESIMESEST FILOSOOFIAST , kus tõestatakse Jumala olemasolu ning erinevus inimese hinge ja keha vahel René Descartes Tõlkinud Andres Luure ESIMENE MEDITATSIOON Arvamustest, mida saab kahtluse alla seada. Märkasin juba mitu aastat tagasi, kui palju eksiarvamusi ma olen nooruses tõe pähe omaks võtnud ja kui kahtlane on kõik, mis ma nende peale hiljem olen ehitanud, ning taipasin, et kui ma tahan
väide valeks ja vaadakem, kas pärast äärmiselt ranget sõelumist üleüldse mõni tõde alles jääb. 3.Cogito ergo sum! Mõtlen, järelikult olen olemas! Metoodilise kahtlemise järgi peaksime kahtlema kõiges, milles loogiliselt on võimalik kahelda. Milles aga ei saa kahelda, on see, et kui ma ka kahtlen kõiges, siis ma pean ise subjektina olemas olema ehk saan kahelda vaid olemas olles. 4.Kaasasündinud ideed ja ratsionalism: Descartes on uusaja ratsionalismi aluse panija. Ratsionalismi alusveendumus: 1.) usk, et kaheldamatu teadmise allikas on mõistus, 2.) et neil on teatud kaasasündinud ideed, teadmised. Need on need teadmised, mis ei ole tulnud elu jooksul LOCKE 1.Ratsionalismi kriitika: Locke usub, et me sünnime absoluutselt teadmatuna kõigest meist ümbritsevast, mitte mingeid kaasasündinud ideesid ei ole, vaid kõigi ideede algupära on kogemuses. Ta
Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis on oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse -- o u s i a, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses ning mille tagajärjel tekivad mõisted. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata -- algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopavõrdpilt abil. Me inimesed oleme nagu koopas. Meie selg on alatiselt pööratud koopa avause poole ja nägu koopa vastasseinale. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist tõelistest esemetest, mis
et ta on valge, soe või 3 küünart pikk, vaid et ta on inimene või jumal) ... Olemus on olemine algseimas tähenduses, sest ta pole olemas millegi suhtes, vaid ta "on" ilma eeltingimusteta." Filosoofia esmast ülesannet nägi ta olemasoleva uurimises. Puhtteoreetiline mõtlemine ja praktiline (meeleline) kogemus võivad olla erinevad ning tihti ka vastuolus. Elea koolkonna põhiseisukohtadeks olid, et meelte andmed mitmekesise ja muutuva maailma kohta on petlikud. Tegelikult pole olemas mingit muutumist, vaid tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega. Teravmeelsete argumentidega püüti näidata paljuse, muutuse ja liikumise vasturääkivat iseloomu. Sokratese meetod. Kriton. Sokratese meetodi struktuur: - Iroonia (ma tean, et ma midagi ei tea) - Induktsioon 4
3 (nt vihkamisest võib saada armastus ja vastupidi). 0. Eleaadid Parmenides (540-515? e.Kr) pidas archeks olemist ennast, sest olemine ei saa tekkida ega hävida, ta jääb aga alati olevaks. Siit teeb ta järelduse, et looduses ja inimeste elus puudub muutlikkus puudub liikumine. Ta sattus tegeliku eluga vastuollu, kus liikumine on ju olemas, ja siis ta muutis on seisukohta väites, et liikumine ja muutumine toimub näivas maailmas ehk meeltega tajutavas maailmas, tõeliselt pole seda aga olemas. Zenon (490-430 e.Kr) töötas välja rea apooriaid ehk mõtteraskusi, millega püüsid tõestada, et liikumist ei toimu. Nt ,,Nool": Ükskõik kuskohas lendav nool ka ei asuks, asub ta alati mingis punktis. Kui nool on mingis punktis, siis ta ei liigu, sest võimatu on olla mingis punktis ja samal ajal ka liikuda. Järeldus: nool ei liigu. 0. Füüsikud (V saj.) Herakleitos (535-475 e
võimalikest maailmadest. (Ilma viirusteta poleks võibolla ka meid. Jumal, kes lõi Suure Paugu ajal maailma, lõi füüsikalised seadused, tegi nii, et elu saaks areneda inimeseni) Postmodernne religioonifilosoofia Pooltargument: argument imaginaarse valla retroaktiivsest teostumisest. Isegi kui Jumal on välja mõeldud,siis sellest ajast peale, kui ta välja mõeldi, on ta olemas: ta struktureerib meie käiku ja olemist. Isegi kui me mõtleme midagi välja,siis see asi saab teatud aja jooksul retroaktiivselt olevaks. Vastuargument: argument loogika transtsendentsest kehtivusest. Loogika roll ja staatus. Kui jumal on kõikvõimas, siis kas ta võib luua nii raske kivi, et ta seda ise üles tõsta ei jõua? Jumala ja loogika vahekord. Kas loogikareeglid on jumalast ülevalpool? Kas jumal hoopis kehtestab loogikareeglid? Jah, ta peaks suutma luua nii raske kivi, sest ta suudab üle astuda loogikareeglitest.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
