David livingstone (1)

SISUKORD

Sisukord 1
Sissejuhatus 2
Nooorus ja kooliaeg 3
Misjonärina Aafrikasse 5
Kesk-Aafrika ekspeditsioonid 7
Tagasi Londonis 9
Uued retked 10
Viimane teekond 11
Kokkuvõte 12
Kasutatud kirjandus 13

SISSEJUHATUS

Ehkki maadeuurija David Livingstone (1813–1873) maeti auavaldustega Londoni Westminster Abbeysse, on nii tema kaasaegsed kui ka järeltulevad põlved andnud talle vastakaid hinnanguid. Livingstone’i rasked rännakud, mille katsumused näivad kohati ületavat inimvõimete piiri, kuid mida suurkujuks saanud rännumees ületas imetlusväärse sihikindlusega. Ta läbis esimesena Aafrika läänest itta, avastas Victoria joa, mitu järve ja Kongo lähtejõed. Livingstone suhtles aafriklaste kui võrdsetega ning seadis sihiks orjakaubanduse tõkestamise. Ent ajalool oli plaanis midagi muud.
Kuulus maadeuurija David Livingstone pani juba eelmisel sajandil Aafrikat külastades tähele, et sealsed elanikud paistsid silma oma väledate jalgade ning heraklesliku jõu poolest. Joostes paarikümne kilomeetri kauguselt naaberkülast tamtammi laenamas käia oli neile käkitegu ning kookospähklid tundusid mõne kogukama mehe käes justkui herneterad. Küllap saigi Livingstone’le saatuslikuks see, et ta proovis pärismaalaste kombeid järgida ning, kui vähegi võimalik, ka nendega sammu pidada. Tulemuseks oli organismi ülekurnatus, troopikapalavik ja… surm. Ta jõudis küll oma reisimuljed paberile panna, ent mustanahaliste müstiline kiiruse ja jõu saladus jäi temalgi lahendamata.

NOORUS JA KOOLIAEG

DAVID LIVINGSTONE sündis 19.03.1813.a. Glasgow ´lähedal asuva Blantyre´I vabrikulinna Shuttle-Row`ks nimetatud üürimaja ülemise korruse korteris Neil Livingstone´i ja Agnes Hunteri teise pojana . Räägiti gaeli keelt, peres valitses range religioosne atmosfäär.
David mässas isa vastu mitmetes küsimustes – nimelt innustas Davidit tema loodus- ja teadushuvi, mitte aga isa soovitatud usuraamatud. Ajaks kui David võitis vastuolud enda ja isaga ning läks sõltumatusse kirikusse üle, oli ta töötanud kohalikus manufaktuuris juba kümme aastat.Alustanud oli sidujana, edasi töötas ketrajana. Enne tööle asumist oli ta käinud külakoolis, kus omandas lugemise, kirjutamise ja rehkendamise algoskused. Pärast kaheteistkümne ja poole tunni pikkust vabarikutööd käis ta veel vabrikukoolis. Kolmeteistkümne aastasena alustas ladina keele õpinguid. Piibliõpingutel omandas ka heebrea ja kreeka keelt. David kujunes haruldaselt tahtejõuliseks ja sihikindlaks noormeheks, kes ei hoolinud neist, kes suhtusid asjadesse temast erinevalt.
Teda veetles kohalik kaunis maastik , kus käis igal võimalusel uitamas. Teadlaslik uudishimu avaldus temas väga varakult – tihti tassis lubjakaevandusest koju kivistunud teokarpe, huvitus botaanikast, kogus taimi, uuris põhjalikult astroloogiat, käis vendadega agaralt kalastamas. Kahekümne ühe aastasena soovis ta minna ülikooli, õppida arstiteadust ja saada misjonäriks. Ta alustaski õpinguid Glasgow´i Andersoni kolledžis, kuhu jäi kaheks aastaks. Kolledžis käis ta oma tehases teenitud raha eest, millest mitte alati ei jätkunud. David püüdis igati kokku hoida, et tasuda õppemaks 12 naelsterlingit aastas, samuti korteri- ja toiduraha. Nagu alati, ilmutas David uues olukorras sihikindlust ja lausa tõrksuseni ulatuvat visadust ning jätkas valitud teed.
Arstiteaduses jäid Livingstone´i teadmised üsnagi tagasihoidlikeks. Loodust püüdis ta mõista kindlalt teadlikest alustest lähtudes. Huvi looduse vastu oli muutunud sügavamaks ja keskendunumaks. Ta tegi hoolikalt Aafrika fauna ja floora teaduslikke vaatlusi. Õppis visalt Aafrika keeli – oskas tsvana keelt ja omandas selle kaudu ka teisi. Tegi bantu keelte struktuuri kohta paikapidavaid oletusi, mis on praeguseni aktsepteeritavad.

MISJONÄRINA AAFRIKASSE

Aafrikasse siirdudes olid Livingstone`i meditsiiniteadmised üsna piiratud, kuid ta luges palju ajakirju ja uuris uusimaid saavutisi, kusjuures ise õppis kasutama hiniini, kloformi, tegi avastusi, uuris trüpanosomoosi. Oli esimene arst, kes tõdes, et ainult teraviljast toitudes võib kaasneda krooniline nägemise halvenemine.
Livingston oli pidevalt mures mustade kohutava orjapõlve pärast “kristlike” ameeriklaste maal, mistõttu rääkis puuvilla kasvatamise võimalustest Kesk-Aafrikas – ta lootis, et Kesk-Aafrika varustaks Briti turgu ja lõpetataks orjapidamine Ameerikas, mis poleks siis enam majanduslikult tulus .
Livinstone oskas inimeste poolehoidu võita, kuid samas leidus neidki, kellel oli raske taluda mehe tõrksat sihikindlust, võiduiha ja lausa fanaatilist eesmärgile keskendumist ja neisse , kes polnud tema sarnased, suhtus Livinstone sageli lõikava halvakspanuga.
David minemas Hiinasse, kuid Moffat, tema tulevane äi, viis mõtted Aafrika kasuks. Livinstone tegeles tol ajal klassikalise teoloogiaga, edasi aga Londonis meditsiiniõpingutega, mida toetas Londoni Misjoniselts (LMS). 1840 tegi ta arstieksami ära. 20. nov. 1840 pühitseti Livingstone aga “jumalasõna ja sakramenti kuulutava õpetajana” ametisse.
08.12.1840 asus ta parklaeval George Londonist teele Hea Lootuse neeme poole.
Livinstoni reisid viisid teda Aafrikas erinevatesse paikadesse, 1840.a. sõitis ta Rio de Janeirosse, sealt edasi Kaplinna. Reis oli pikk, isegi laeva põhjaminek polnud erakordne. Rios häiris Livingstone asjaolu, et seal viibivad briti ja ameerika meremehed olid teistest erinevalt teiste rahvaste omadest pidevalt purjus ja mürgeldasid, et midagi ette võtta läks ta kurikuulsassse sadamakõrtsi ja jagas seal vaimulikke traktaate – hea, et ta sealt eluga pääses. Reisil õppis ta hollandi ja tsvana keelt, et paremini kogukondadega suhelda.
Livinstone soovis rännata ka nendele aladele põhja, kuhu valge pole veel jõudnud. Soovis kindlasti reisida Abessiiniaasse.
Oma pikkadel teekondadel Kurumanist põhja poole mõistis ta, et misjonäridesse suhtusid paremini hõimud, kelle juurde eurooplastest kütid ega kaupmehed polnud veel jõudnud. Kohatud hõimud rääkisid Bantu keeli, ka kultuuris ilmnes olulisi ühistunnuseid: oli kõplapõllundus, karjakasvatus , küttimine, kalastamine , usuti ühte loojast jumalasse, kes oli õiglane, heatahtlik, kuid jäi lihtinimeste elust väga kaugele. Kõik see osutus Livingstone´ile erakordselt soodsaks – tsvanade hulgas elades , nende keelt õppides ja nende mõtlemisviisi süvenedes mõistis ta: kõigest omandatust on tal abi ka nii Malawi järve äärsetel viljakatel aladel kui ka kaugemal Botswana poolkõrbes. Ainult aafriklased ise saavad Aafrika usku pöörata, mistõttu tuleks misjonitööd avardada ida ja põhja poole.
1844.a. 16. veebr. ründas Livingstone lõvi – ise ta sellest välja ei teinud, vaid tekitas temas kohmetust. Purustatud luu kokkukasvamist takistas sekundaarne infektsioon. Kui lõpuks luumurd paranes , jäi talle keset õlavarreluud suur mügarik. 1843.a. toimus kihlumine ja abiellumine Mary Moffat´iga, kes oli temasse kiindunud, oskas tsvana keelt, tundis Aafrikat ja teadis, kuidas metsikul võsamaal elatakse. 1846.a. sündis neil poeg Robert. Livingstone jätkas ka tsvana keele sõnastiku koostamist. Peale seda jätkas ta ka Lõuna-Aafrika süveneva kuivamise teooria kinnitamiseks tõendusmaterjalide kogumist. Enne perekonna lahkumist Chonuanest uude kohta, sündis tütar Agnese.
Järgmine ekspeditsioon viis Livingstone Kolobengi - tema ja ta kaaslased olid esimesed eurooplased , kes nägid Ngami järve. Livingstone vaimustas see, et Kesk-Aafrika ei olnud üksainus suur kõrb , nagu arvati, vaid veeküllane ja rahvarohke piirkond. Livingstone oli vahepeal jälle saanud isaks – poeg Thomas. Uuele ekspeditsioonile mingi kogu perega – lapsed ja lapseootel Mary, kuid kaugemale Ngami järvest ei jõutud – lapsed haigestusid ja Mary rasedus oli kaugele jõudnud. Sündinud Elizabeth suri kahjuks peagi. Ka Mary haigestus. Livingstone´i masendas tõik, et mitmetesse paikadesse olid jõunud portugali orjakauplejad. 1851 . sündis poeg Oswell. Livinstone otsustas perkonna saata Šotimaale.
Livingstone on kirjutanud, et Kapimaa ajalugu kajastub juba Ameerikas, et valge rassi järkjärguline kasvamine põhjustab aegamisi mustade kadumise. Livingstone tunnistas kõigi inimolendite võrdseid õigusi. Kuigi kultuuriarengult olid nt. kosad metslased, sellegipoolest inimolendid ja neilgi pidi olema “teatud võõrandamatud õigused”. Kosadel on õigus võidelda oma kodumaa vabaduse eest. Livingstone soovis, et neist kõigist saaksid kristlased ja ühteaegu “ tsiviliseeritud ” inimesed ning nende elu omaddaks parema kvaliteedi, mida me praegu nimetame arenguks. Tema määratluse kohaselt oli “metslane” kultuuritermin, mitteprandamatu geneetiline tunnus.
Livingstone keel ja ideed aitasid tal, kosade õiguste kirglikul kaitsjal, võidelda nende Briti võimu alt vabastamise eest.
KESK-AAFRIKA EKSPEDITISOONID
Livingstone otsustas reisida 1852 .a. Kesk-Aafrikasse. Siis kirjutas ta ka oma uurimistööd, milles rõhutab, et tavapärane klassikaline grammatika pole rakendatav keelte puhul, mida hiljem hakati nimetama bantu keelteks . Ta kordab taas usku, et muistne Egiptuse kultuur on olnud Aafrika kultuur.
Livingstone oli õppinud geograafilist pikkust ja laiust täpselt määrama. Kaardid, mis ta koostas Zambezi ülemjooksul, olid otsekui täpsuse etalon ja ületasid tolleaegseid Portugali kaarte. Tema oli esimene, kes kaardistas Kesk-Aafrika sisemaa põhjalikult.
Teekonnal pühendas Livingstone palju aega selles põuases Aafrika piirkonnas elutsevate putukate, selgroogsete ja ka inimeste uurimiseks ning kõikvõimaliku informatsiooni talletamiseks. Kirjeldas üksikasjalikult, kuidas termiidid ehitavad pesakuhilaid ning püüdis mõista, kuidas nad üksteisega suhtlevad. Uuris teel kohatud loomade, nt. ninasarvikute ja gnuude toitumist.
Mais 1853 jõuti lõpuks härjavankritega Linyantisse – kololode pealinna, mis asus Kaplinnast linnulennult tuhande kahesaja miili kaugusel, musta mandri südames. Kesk-Aafrika kogukondade juhid polnud eurooplasi varem näinud. Livingstone seati oma jutlustamise ja osutatud arstiabi tõttu nende maailmavaatega sobivasse ravitseja nganga ehk sing ´ anga rolli.
Kuna piirkonnas räägiti lozide põliskeelt, siis otsustas Livingstone kohe asuda sõnaraamatut koostama . Ta mõistis, et tegutsebki nüüd Sekeletu, uue pealiku, nduna rollis, mis aitab tugevdada pealiku mõjuvõimu kogu piirkonnas. Kololode kuningriigis aga polnud kuiva ja kõrget malaariavaba paika, kuhu rajada uut misjonijaama. Livingstone veetis seal kolm kuud ja pani tähele, et ka see piirkond oli kaasatud orja- ja vandlikaubandusse. Nüüd ihkas Livingstone leida lääne- või idarannikult lähtuv sobiv tee, mille kaudu piirkonda jõuaks seaduslik kaubandus, mis õõnestaks orjakaubanduse aluseid ja hävitaks selle. Pealik nägi uues kaubatees kasu ka endale. Livingstone`le pakuti vandlid retke kulude katteks. Livingstone nägi endas ristiusu ja kaubanduse teerajajat, kes jutlustab evangeeliumi kõikjal, kuhu ta jalg astub. Ta uskus ikka veel leidvat Euroopa misjonäride baasiks sobiva paiga, kuid arvas sedagi , et seal peaksid armuõpetust levitama kohalikud. Sellest retkest kirjutab Livingstone raamatu “Missionary Travels”. Livingstone haigestub düsenteeriasse ja malaariasse, pärast esialgset paranemist halvenes Livingstone`i tervis taas ning ta oli juba hinge heitmas. Tema elu päästis ühe sadamas viibiva Briti ristleja laevaarst. Livingstone sai oma meestega ekspeditsioonidel hästi hakakma, ehkki mitmele teisele rändurile lõppes selline ettevõtmine Ida- ja Kesk-Aafrikas õnnetult. Talle jäid lihtsalt isiklikud pooldajad , nt. kololod, truuks, kuigi tasuliste kandjate juhina ei saanud ka Livingstone hakkama.
Livingstone sai teada, et Linyanti ja idaranniku vahel asub suur järv, suahiili keeles Nyassa, kuhu viis uus uurimisretk . Teel otsustas Livingstone vaadata ka Mosi-oa-tunyat, mille ta hiljem nimetas eurooplastele suupärasemaks Victoria joaks. ikal teel pani ta kirja piirkondade fauna ja floora, geoloogiat, teel läbitud külades elavate hõimude tavad. Malaaria kimbutas jälle, polnud enam ka hiniini, kuid Livingstone kasutas Cinchona koort, mis sisaldas hiniini. Ta joonistas selle puu lehed hoolikalt üles ja saatis identifitseerimisekes Londonisse.
Livingstone`i ekspeditsioonipiirkonnad Aafrikas

TAGASI LONDONIS

1855.a. saabus Livingstone tagasi Britanniaase, taaskohtumine Maryga oli emotsionaalne.
Livingstone tuntus levis üha laialdasemalt, võttes ulatuse , mida kunagi varem polnud nähtud. 1854.a. dets. Valis Glasgow´ ülikool Livingstone in asentia audoktoriks, andes talle LL.D kraadi. Kuninglikus Geograafiaseltsis tuli vastu võtta kuldmedal . Oma raamatus „Trawels and Rearches” mainib Livingstone, et tema reis sai teoks tänu kololodele.
1857.a. sõitis Livingstone Šotimaale, et külastada Hamiltonis elavaid õdesid ja äsja leseks jäänud ema. Isa surma teate sai Livingstone Aleksandrias.
Livingstone saabumisel Britanniasse ilmus raamat „Missionary Travels and Researches in South Africa ”, see pälvis suure lugejamenu, juba enne ilmumist oli tellijaid tuhandeid, järgnesid ka kordustrükid. See raamat pälvis ka tunnustavaid arvustusi.
Britanniasse saabudes oli Livingstone öelnud, et tahab Zambezile naasta võimalikult kiiresti, hiljemalt 1857 aprillis, kuid uue retke finatseerimine polnud veel kindel. Livingstone kirjutas välisminister lord Clarendonile, et tema esmane ja peamine eesmärk on muuta Zambezi teeks , mida mööda kaubandus ja ristiusk jõuaksid Aafrika südamesse. Ta selgitas mehele, et portugallastega saaks teha koostööd kui vaid riik toetaks.
Livingstone loengutuuri haripunktiks võib lugeda esinemist Cambridge ´i ülikooli õpetatud nõukogus 4.dets. 1857.a. – kõne lõpus hüüdis ta – anun teid, et te pööraksite tähelepanu Aafrikale. Tean, et mõne aasta pärst pean lahkuma sellelt maalt, mille ust on paotatud. Kuid ärge laske sellel uksel uuesti sulguda! Ma pärandan selle teile.
Selle päeva järel sündis Oxfordi ja Cambridge´i missioon, mis hiljem ülikoolide lisandudes nimetati Kesk-Aafrika missiooniks.
Oli hakatud kujundama Briti-Zambezi ekspeditsiooni. Tema sattus juhi rolli, kuhu ta mitte ei sobinud.

UUED RETKED

Mõtted uuele ekspeditsioonile viisid Linyantisse. Ilmus raamat “Narrative of an Expedition to the Zambesi”. Kuus kuud kestnud retk oli tulvil dramaatilisi sündmusi ja konflikte, mis põhjustasid Livingstone vihast ründamist Briti misjoniringkondades. Misjonärid haigestusid malaariasse, mitmed surid. Süüdistati Livingstone, tal ei õnnestunud süüdistusi ka leevendada, nähti temas kibestunud ja lepitamatut inimest. Kuigi Livingstone ei vedanud iial misjonäre alt ega murdnud neile antud lubadusi. Mõõdistatud sai korralikult Victoria juga.
Livingstone`il oli soovitatud leevendada kriitikat Ida-Aafrikas tegutsevate portugallaste aadressil. Kuid kui ta avastab Zambezi orus lokkava Portugali orjakaubanduse, siis valdab teda lausa piiritu viha. Portugallased alustasid kampaaniat ajakirjades, et kõik uus, mille avastas Livingstone, polegi nende jaoks midagi uut, ammu teadaolev. Livingstone`ile tundus, et peab kõik väited enda vastu kummutama. Livingstone soovis leida alternatiivtee Malawi järve piirkonda. Portugal proovis tema katseid nurjata. Kuid uus retk sai jälle teoks, liikmeteks ka kololod. Livingstone oli peaaegu kogu Aafrikas elatud aja jooksul uskunud, et ta on valmis võitlema kui teda selleks sunnitakse , ent peaaegu alati õnnestus tal küpsevaid konflikte sõnadega ära hoida, ehkki puhuti siiski ainult siis, kui ta ilmutas, et on valmis haarama relva, kui kuidagi ei saa. Nüüd toimus kokkupõrge jao`dega.
Malawi järve ääres nähti kõige tihedamini asustatud Aafrika piirkonda, kuid seda laastas kaks ulatusliku ja hukutavat võõraste sissetungi. 1862 . kohtus Livingstone üle pika aja jälle naise Maryga, ehkki see valmistas algul suurt rõõmu, kujunesid järgnevad kuud kõige masendavamateks ja kurvemateks tema elus. Naine haigestus raskelt malaariasse ja viidi laevaga ekspeditsiooni majja. Livingstone viibis kogu aeg tema juures, 27.aprilli õhtul langes Mary koomasse ja suri. Livingstone oli kohutavalt löödud, ahastas ja nuttis. Mõnda aega tundus Livingstone olevat kurvastusest halvatud, kuid siis sukeldus ta palavikuliselt töösse, nagu ta õnnetuste ja kaotuste puhul alati tegi.

VIIMANE TEEKOND

1871.a. kui Livingstone jõudis oma kaaskonnaga Ujijisse, oli nende tulevik tume – neid ootas kerjuseelu. Kuid abi oli juba teel – Henry Morton Stanley , ameeriklane, ajakirjanik, kohtus Livingstone`iga õigel ajal. Stanley ja Livingstone leidsid teineteist – Livingstone temas poja ja Stanley isa, keda tal kunagi polnud. Nende sõpruse tingis psühholoogiline vajadus rääkida, avaldada oma mõtteid. Stanley püüdis igati Livingstone veenda, et ta Britanniasse tervist parandama sõidaks, kuid too keeldus, hoopis mindi koos retkele. Kõikides oma kirjutistes ülistas mees Livingstone tema paljude isikuomaduste pärast ja oskuses suhelda aafriklastega.
Livingstone soovis retke Taborasse, enne uuris piirkonnas geoloogiat, faunat, floorat, õppis njamveesi keelt.
Oswell soovis isa koju viia, et saada tal oma asrtiõpinguteks raha, kuid Livingstone loobub järjekordselt. Ta reisis Tanganjika järve äärde 1872.a, kuhu jäi laagrisse . Livingstone oli nõrk ja vaevles rängas valus .
30. aprillil 1873 leiti ta oma voodi juurest surnuna. Rituaalikohaselt kanti surnukeha majast välja tagaseina murtud avausest, mitte uksest. Livingstone mehed nutsid meeletult, karjusid ja tulistasid õhku. Livingstone surnukehast eemaldati sõda ja sisikond, mis paigutati plekk- karpi ja maeti kombekohaselt maha.
Surnukeha ise otustati mumifitseerida, painutada põlved rinnale ja paigutada puukoorest toru sisse, nii et kandam sarnaneks tavalise kaubapalliga. Viimane retk oli tuhande viiesaja miili pikkune.
Valitsuse kulul korraldati matusetalitlus 18.aprillil 1874. saatjateks tuhanded inimesed Londonis, tõllarivi eesotsas kuninganna tühi tõld.

KOKKUVÕTE

Livingstone oli protestantismi pühakust kangelane, imperialismi ikoon , šotlaste taastekkiva eneseuhkuse tuntuim kehastus ning lõpuks, 1960. aastail ka Aafrika natsionalismi kaitsepühak. Selleks et tavalisest surelikust saaks kangelane, peab temas olema pisutki seda, millest saab vormida kangelase. Ja vaja oleks ka publikut. Selles oli Aafrika rahvas. Aga samas ka britid. Tema matustel ehtis kirstu kuninganna Victoria enda saadetud pärg.
Aafrikasse võistu tungimise aastakümnel, kui manner jaotati Euroopa riikide vahel, kirjeldasid imperialistlikud riigimehed ja poliitikakommentaatorid seda sissetungi kui Euroopa vastust Livingstone`i kuulsale üleskutsele, millega ta õhutas välismaailma sekkuma, et lõpetada Ida-Aafrika orjakaubandus. Livingstone pidas endastmõistetavaks, et kogu inimkond on võrdne ning kõigil on ühesugused inimõigused. Ta seisis alati vastu mõttele, et Aafrikat peaksid valitsema valged ning sinna tuleks rajada ulatuslikke valgete kolooniaid .
Livingstone`i unistus , et ristiusk ja kaubandus panevad aluse Aafrika arengule – annavad sellele “stardikiirenduse”, osutus täitmatuks, kuid samas oli tõsi, et ei kujunenud sinna euroopalik asundus.
Pidasid paika tema sõnad:
Sellel maal pole ühtki pärismaalast, kes nüüd kindlalt teaks, kelle poolt ma olen.
Kasutatud kirjandus:
David Livingstone. Missioon ja impeerium . Andrew C. Ross . Kunst 2006
13