Bob Marley (2)

Robert „Bob“ Nesta Marley
Sünd: 6veebruar 1945, Jamaika St. Anni vald
Surm :11mai 1981 Miami Cedars of Lebanon'i haiglas
Tähtkujult Veevalaja
Martin välja 11d
" Until the philosophy which hold one race Superior and another inferior
Is finally and permanently discredited and abandoned
Everywhere is war, me say war" Bob Marley
1944 aastal Kapten Norval Marley abiellus noore Jamaika tüdruku Cedalla Bookeriga. Muuseas kuulsa muusiku isa oli inglise poliitik ja tema ülejäänud perekond vihkas tumedat rassi. Kõigest aasta hiljem 1945 aasta veebruaris sündis Robert Nesta Marley enda vanaisa majas . Peagi peale poja sündi tema isa lahkus Jamaikalt aga toetas majanduslikult perekonda ja käis vahetevahel poega vaatamas.
See oli viiekümmnendate lõpus, kui tööpuudus Jamaikas oli jõudnud haripunktini. Tänu sellele läks Bob koos oma emaga oma kodust Saint Annist Trench Towni et tööd saada suures linnas. Trenchtown sai oma nime sellest et see oli ehitatud üle kraavi kuhu nõrges Old Kingstoni reovesi. Trenchtownis bob veetis palju aega oma hea sõbra Neville Livingstone Seltsis , keda rahvas kutsus tema hüüdnime järgi Bunnyks(Jänkuks). Suures linnas Bob tutvus paljude muusikutega kelle loomingut ta oli austanud, näiteks Fats Domino ja Ray Charlesega. Bob ja Bunny võtsid osa muusika tundidest mida korraldas kuulus Jamaika laulja Joe Higgs. Selles õppekursuses kohtusid nad Peter Macintoshiga kellega nad peagi olid head sõbrad.
Vahepeal oli Jamaika muusika kõvasti edasi arenenud ja sai väga populaarseks Kariibi saartel „Ska“ muusikastiili leiutamisega. Alates 16 eluaastast hakkas Bob püüdlema oma unistuse poole saada lõpuks muusikuks. Muusika oli Jamaika noorele midagi, mis aitas neil julmast igapäevaelust eemale saada. Üks nendest lastest oli Jimmy Cliff,kes juba 14 aastaselt oli salvestanud mõningad hitid . Peale Bobiga tutvumist, tutvustas Jimmy talle Leslie Kongi kes oli kohalik muusikaprodutsent. Bob järgis oma sõbra nõuannet ja läks Leslie juurde lindistama. Bobi muusikatalent paistis välja tol päeval erksamalt kui ühegi teise artisti oma tol päeval ja peatselt avastas ta ennast lindistamas enda esimest singlit „ Judge Not”. Kahjuks ei „Judge Not”i ega tema 1962 aasta singel „One more cup of Coffee ” saatnud müügiedu . Bob lahkus peale seda kui oli taibanud et mingeid rahasid Kongilt oodata ei ole.
Sel aastal Bob, Bunny ja mõned sõbrad asutasid Wailing Wailersi nimelise bändi. Algul ei läinud neil just kõige paremini, sest et juba peale paart lindistamist lahkusid bändist 2 liiget, Cherry ja Junior Brainwait. Bänd ei lasknud ennast sellest häirida ja varsti tutvustati neile „Coxsone” plaadifirma prosutsenti Clemet Doddi. Peale seda salvestas Wailers oma esimese loo „Simmer Down” mille edu oli märkimisväärt kõrge Jamaikas. Et aidata Wailersil areneda, palkas plaadifirma kooseisu mitu andekat ska muusikut . Wailing Wailers, mis nüüdseks koosnes Bob Marleyst, Bunnyst ja Peter Toshist oli kohalikude seas juba päris populaarne . Nende kuulajaskond kasvas plahvatuslikult. Coxsone stuudios sai salvestatud veel mõningad lood tulevasele debüütalbumile, nagu näiteks „It Hurts to be Alone ” ja „Rule of the Rodie” nende peatse ilmuvale plaadile . Bob asetas peagi ennast bändi liidri rolli, sealhulgas oli peamine lugude kirjutaja ja nii edasi.
10 veebruaril 1966 muutus Bobi elu lillelisemaks kui ta abiellus enda tüdruksõbra Rita Andersoniga. Järgmine päev lahkus Bob ühendriikidest, et minna külla oma emale kes elas tol hetkel Delawares. Bob nägi Ühendriikides head võimalust oma muusika investeerimiseks, südames oli tal aga alati kodumaa Jamaika. Bobi tagasituleku ajaks oli Wailing Wailersi looming arenenud Ska’st Rocksteadyks. See areng ajas aga Coxsone marru, kes tahtis ju Ska bändi. Nii jättiski Wailing Wailers Coxsone headaega ja nimetas ennast ümber „Wailersiks”. Hakkati kirjutama uut plaati mille nimi oli kokkuleppeliselt „Wail n Soul ” , neile kõigile väga südamelähedane. Läbi juhuse sündis samal ajal Bob Marleyl esimene laps kellele sai nimeks Cedalla. Bob lisas oma lugudele „Bend down low” ja „Mellow Mood” vihjeid lapse sünni kohta, aasta lõpuks oli see juba avalikustatud.
Lapse sünd mõjutas tugevalt plaaditöö lõpetamist ja alles peale Lee Perryga kohtumist sai bänd plaadi valmistamisega lõpuks lõpule ja sündisid sellised surematud hitid nagu „Sourl Rebel “,“400 years “ ja „Small Axe“,
1970 liitusid bändiga 2 uut liiget, Aston „Family Man“ Barret ja tema vend Carleton. Wailers oli nüüdseks kariibi mere saarte lähistel üpriski populaarne, laiemas maailmapildis aga tundmatu tegelane. Tänu sellele populaarsusele suudeti valmis teha teine palju edukam plaat. Peagi Wailersi liikmed tutvusid Johnny Nashiga ja nad saadeti koos Rootsisse ja peale seda Inglismaale. Londonis olles salvestas Bob enda loo „ Reggae on Broadway“ mida esitati telekanalis CBS. Seni kuni ülejäänd Wailers Londonisse jõudis et singlit promoda avastas bänd et neil on näpud põhjas. Abi saamiseks pöördus bob „ Island Records Basing Street Studio “’se ja küsib et kas ta saaks bossi, Chris Blackwelliga jutuajamisele saada lootes mingisuguse plaadilepingu peale.
Mr. Blackwell oli juba kuulnud Wailersist ja käitus kiiresti. Ta ulatas kaheksa tuhat naela bobi poole et tema ja tema bänd saaks naasta kodumaale albumit tegema Inglismaa saare elanikele. See oli hiiglasuur diil, esimest korda ajaloos oli regge bändil juurdepääs lindistamistehnika tipptehnikale uhketes lindistamisstuudiotes. Album mida valmistati kandis nime „ Catch a Fire “ ja sai kriitikute poolt palju positiivset vastukaja ja oli sealhulgas 1 esimesi reggae albumeid.
1973 aasta kevadel naabus bänd tagasi Londonisse et pihta hakata enda kolme kuu pikkuse tuuriga Suur Britannias. Tuuri lõppedes oli bänd veidikene meeltesegaduses ja mõeldi käia veel korra Jamaikalt läbi kus Bunny otsustas et ei viitsi enam eriti tuuritada. Bunny asendati Joe Higgsiga. Wailers koos Higgsiga läks nüüd Ühendriikidesse kus nad said tööd koos kohaliku rockibandiga „Sly and Family Stone“ 17 showks taustalauljatena vms. Kahjuks vallandati bänd kõigest peale neljandat esinemist, sest et Wailers kogus publiku seas rohkem erevust kui bänd kelle heaks nad töötasid. Pärast seda väikest õnnetust olid bändi näpud jällegi suhteliselt põhjas omadega ja pealegist olid nad kusagil Las Vegases kus polnud just kõige rahulikum keskond kui sul raha ei ole. Mingit moodi leidsid nad ennast teel San Fransisco’sse. Seal viibides tegin nad kohaliku raadiojaama KSAN-FM jaoks raadiosaate . Kogu see kogemus suurendas nende populaarsust Põhja-Ameerikas.
1973 aastal rahvast pingesse panevas olukorras lasi bänd välja järje albumile „Catch a Fire“ mis sai nimeks „burnin“. Sellelt albumilt võis leida nii mõnedki Wailersi klassikud nagu „I shot the Sheriff“ ja „Get Up Stand Up“. Wailersi populaarsus Põhja-Ameerikas kasvas veelgi enam peale Eric Claptoni ümberlindistamist loole „I Shot the Sheriff“, millest sai number 1 hitt ühendriikide tabelis.
1975 nägi ilmavalgust Wailersi kolmas album ühendriikides nimega „Natty Dread“ koos selliste heade lugudega nagu „ Talking Blues“ või „No Woman No Cry“. Halvast küljest vaadates nüüdseks oli Wailing Wailersi 2/3 algupärastest liikmetest kadunud kuna Peter Tosh ja Bunny Wailer olid lahkunud solokarjääri eesmärgil. See sundis bändi jälle nime vahetama. Seekord siis valmistati nimeks „Bob Marley and the Wailers“. 2 liikme puudumine tekitas augu tagamaks vokaali korralik tagamine ja see tuli kuidagi ära parandada. Bändiga liitusid ilusad I-Three õed, 3 kõige hinnatumat Jamaika naislauljat: Rita Marley, Judy Mowatts ja Marcia Griffiths. See suvi alustas bänd Euroopa tuuri. 2 nendest esinemistest toimusid Londonis, Lyceumi Balliruumis. Mõlemad nendest esinemistest nimetati kümnendiku parimateks.
Mõlemad kontserdid salvestati ja tehti albumiks „laivis“! Mille osa oli unustamatu live versioon „No Woman No Cry“’st millest sai ülemaailmne hitt. Bändi kooseisus toimusid jälle väikesed muudatused kui lisandusid Al Andersion ja Bernard Harvey kes hiljem asendati Junior Marvini ja Tyrone Downie’ga. Viimati kui Wailers originaalkooseisus koos mängis oli heategevuskonsert Jamaika Instituudi jaoks. Bob marley ja Wailers täitis oma rolli lastes välja 1976 aastal imelise albumi „ Rasta man Vibration“. Ühendriike oli vapustamas Reggae- maania . Rolling Stones nimetas nad aasta bändiks. „Rasta man Vibration“ plaadil oli võimukas lugu „War“ mille lüürika pärines keiser Haile Selassie antud kõnel. Bob Marley mõtles 5 detsembril 1976 korraldada tasuta konstserdi Kingstoni rahvuskangelaste pargis
Idee kogu kontserdi taga oli rahulik sõnum hoiatada Ghetto sõdade eest mis tol ajal Trenchtownis aset võtsid. 2 päeva enne seda oli juhtunud traagiline õnnetus, Relvaga mees tungis Marley koju ja lasi Bobi, Ritat ja kahte nende sõpra. Huvitaval kombel pääsesid kõik eluga. Sellest hoolimata esitas Bob tasuta kontserdi naeratus näol . Peale seda lahkust bänd Suur Britanniast. 1977 lasid nad Inglismaal välja enda tõenäoliselt parima albumi „Exodus“. See album oli niimõnda aega edetabelite tipus Inglismaal ja Saksamaal. See oli sammuti aasta üks tippalbumeid
Euroopa tuuri algul tegi bänd nädal aega kontserte Londonis „Rainbow“ nimelises teatris. Selle sama tuuri algul vigastas Bob varvast jalgpalli mängimise käigus mis hiljem diagnoositi vähilikuks. Sammuti selle tuuri käigus bob omandas ühe väga väga tähtsa sõrmuse mille eelmine omanik oli Etoopia valitseja. Mai kuus teatati Bobile lõpuks tema vähi probleemist. Tegelikult vähist oleks saanud kergesti võitu varba ambuteerimisega, aga bob keeldus. See poleks tema Rastafari saatuse ja usuga lihtsalt kokku läinud. Peale seda uudist peatati terve Exodus’tuur. Tema haigus siiski ei takistanud teda muusikat salvestamast, 1978 nägi päevavalgust „Kaya“ millel olid palju mahedamad lood kui eelmistel albumitel. Bobi süüdistati selle väljamüümisel sellega et paljudes lauludes on mainitud ganja’t( kanep ). Rastafarid uskusid, et suitsetades seda püha taime suurenevad neil sidemed nende jumala, Jah’iga.
1978 aprillis Bob naasis oma kodumaale Jamaikale et esitada seal rahu-kontsert „One Love“. Konsterdi rahva seast võis leida Jamaika presidendi Michael Manley sammuti ka vastaspartei juhi Edward Seaga. Bob kutsus nad kontserdi ajal lava peale, ja suutis nad isegi panna kätt üksteisel suruma! 15 juuni autasustati teda ÜRO kolmanda maailma riikide rahumedaliga. Esimest korda elus külastas ta Aafrikat, külastades Kenyat ja Etoopiat. Selle reisi käigus hakkas ta välja töötama enda lugu „Zimbabwe“. Bänd sammuti väljastas oma teise live albumi „Babylon by Bus“ mis salvestati Pariisis. Album mis sellele järgnes oli „ Survival “ 1978 aasta lõpus. Selle albumi juures oli silmnähtavalt temaatikaks musta rassi ellujäämise küsimus.
Seitsmekümnendad olid nüüd lõpule jõudmas ja „Bob Marley and the Wailers“ oli nüüd ülimalt populaarseks kujunenud. 1980 aastal külastas bänd Gabonit, et esimest korda esineda Aafrika rahva ees. Sellel reisi käigus Bob avastas et nende mänedzer on neid rahaga petnud. Bob andis mehele natukene peksa, seejärel vallandas ta. Zimbabwe valitsus oli terve bändi kutsunud esinema Zimbambwe iseseisvuse tseremooniale mis toimus aprillis. Bob on hiljem öelnud, et see on olnud tema kõige auväärsem kutse kuhugile.
Pärast seda meeletut austust ja kogemust bänd jätkas tööd enda peagi valmiva plaadi „Uprising“ kallal mis lasti müüki ikka veel samal 1980 aastal. Kõik oli helge ja bänd planeeris enda Ameerika tuuri koos Stevie Wonderiga talveks. Kuigi Bobi tervis hakkas üha enam halvenema andis tema arst talle loa tuuril osaleda. Tuur algas Bostonis , millele järgnes New York . New Yorki kontserdi ajal bob nägi välja väga haige ja pea aegu minestas. Järgmisel hommikul 21 septembril hommikusörki tehes Bob minestas ja viidi haiglasse. Avastati ajuvähk ja arstid ütlesid et tal on vähem kui kuu jäänud elada. Rita Marley tahtis et tuur ära jäätaks aga Bob tahtis jätkata. Ta pidas maha unustamatu kontserdi Pittsburgis aga oli ikkagi liiga haige et edasi jätkata niiet lõpuks katkestas tuuri.
See oli viimane kontsert mille ta esitas. Ravi pikendas tema elu mingil määral aga vältimatu hakkas peagi juhtuma. Bob viidi Miami haiglasse kus ta ristiti Berhane Selassie’ks Etoopa Ordodoksi kiriku poolt. Viimasel katsel päästa tema elu ta elas läbi vastuolulise ravi Saksamaal. Lõppude lõpuks ei olnud sellest ravist kasu. Bob tahtis surra kodus aga kahjuks ta suri Miami haiglas 11 mail 1981. Tema viimased sõnad pojale Ziggy olid: „Money can’t buy life“(raha ei suuda osta elu). Teda leinati rahvusvaheliselt ja tuhanded inimesed ilmusid välja tema matustele mis leidsid aset 21 mail et anda oma kaastunne edasi. Leinajate seas olid mõlemad, Jamaika president ja vastaserakonna juht. Bob marley nüüd puhkab nüüd enda mauseleumis enda sünnikohas.
Pärast tema surma ta oli autasustatud Jamaika „Meriti“ orderiga. Prohvet Gad soovis tungivalt, et Bobi kurikuulus sõrmus talle bärandatakse. Huvitaval kombes kadus sõrmus lõppude lõpuks ära, nagu tina tuhka.
Bob Marley teadis oma saatust ja oli sellega leppinud. Ta oli oma missiooni täitnud süstides inimestesse rahvusvaheliselt armastust ja heatahtlikust vähendades sellega rassismi. Ta oli surres 36 aastane, tema legend on aga surematu 