JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS (0)

JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
 
Pühendan tõelisele Johnatan Merikajakale, kes elab meis kõigis.
 
ESIMENE OSA
OLI HOMMIK JA
uus päike puistas kulda üle tasase mere säbarlainetuse.
Miil kaldast sõbrutses kalapaat veega ning kutse HOMMIKUEINEKS kõlas õhus, kuni tuhanded kajakad kilades-kakeldes rappesaaki nõudma jõudsid. Vilgas päev oli taas alanud.
Kuid kaugel kaldast, paadist ja hõimukaaslastest lendas Jonathan Livingston Merikajakas ihuüksi. Saja jala kõrgusel lainesäbrust sirutas ta oma lestjalad välja, ajas noka õieli, püüdis kramplikult hoida oma tiibu valuliselt pöörlema kiskuvas vinkelkaares. Neid kaardus hoida oleks tähendanud, et ta suudab vallata rapplendu, peaaegu paigal püsida, ning nüüd jõudiski ta aegluseni, kus tuul oli veel vaid näkkusosin ja ookean tema all näis liikumatu. Kissitades silmi kirglikus keskendatuses, hoides hinge kinni, pingutas ta end ... veel hetkeks ... sekundiks ... vaksa-võrra ... hoidma tiivakaart. Siis lõid suled sagritsi, ta tardus õhus ja kukkus kivina.
Kajakatõug, nagu te hästi teate, ei vaaru õhus, kunagi ei kaota nad tasakaalu. Tuuletallamine on nende jaoks põlastusväärne temp, mis riivab kõikide au.
Aga Jonathan Livingston Merikajakas, häbitu isend , kes pingutusest vabisedes taas ja taas oma tiibu kramplikult kaardu kiskus, et liikuda ikka aeglasemalt, veel aeglasemalt, kuni paigalseisuni, - tema polnud tavaline lind!
Jah, enamik kajakaist vaevub omaks võtma vaid lihtlabased lennuvõtted: kuis jõuda rannast toiduni, kuis loojanguks laidudele tagasi - sellest piisab. Tavaliselt pole lendamine kajakatele üldse peamine, - küll aga õgimine. Ent sel kajakavõsul polnud peamiseks hoopiski söömine, vaid lend. Kõigest kõige rohkem sinitaeva all armastas isepäine Jonathan lendamist!
Muidugi, niisuguse mõttelaadiga, seda taipas ta kähku, polnud just kerge võita suguvendade lugupidamist. Isegi ta lihased vanemad olid jahmunud, et Jonathan pikki päevi tiirutas üksinduses, sooritades sadu madalliugeid, lihtsalt katseks.
Näiteks ei mõistnud ta ikka veel, miks on see nii, et kui ta lendab vähem kui poole tiivasirutuse kõrgusel merepinnast, võib ta õhus püsida kauem, vähimagi jõukuluta. Ka tema liuglemised ei lõppenud tavapärase jalad-harkis-ees sulpsatusega, vaid hoopis sujuvalt laugja kiiluveega, kui ta pinda puudutas, lestad tihedalt voolujoones vastu keha. Ja kui lauglend sai otsa luite kohal ning ta maanduski ette-sirutatud jalu, tatsudes liival hoogu maha, olid ta vanemad ikkagi nõutud.
“Miks, Jon, mis mõtet sel on?” küsis ta ema. “On's sul nii raske olla nagu kõik teised parveliikmed? Las lasevad madalat liugu pelikanid ja albatrossid, - see nende amet. Ja miks sa ei söö, poju? Sinust on jäänud ainult luud ja suled!”
“Köömes, memm, traani pole mul tarviski! Tahaksin kangesti teada, mida ma suudan õhus teha ja mida ei suuda - muud ma ei igatsegi. Lendan endale asjad klaariks.”
“Kuula nüüd, Jonathan!” lausus üpris leebelt ta isa. “Talv pole kaugel, paate jääb vahemaks, kalad kolivad sügavamale. Kui sa just kangesti uurida ihkad, siis uuri saaki: mõtle, kuidas leida priskemat loomust. Tead, poiss, see lendamisevärk on vahva küll, aga ega liulaskmise ilu pukku ei pista! Pea alati meeles: ausa kajaka ainuke lennu-siht on toit.”
Jonathan noogutas kuulekalt. Paar päeva püüdiski ta käituda nagu teised kajakad; tõepoolest püüdis koos PARVEGA kilades-kraageldes heidelda ümber lautripaikade ja mõrrapaatide, viskudes iga kalarappe ja ligunenud koorukese järele. Ainult tõsiselt võtta ta seda ei suutnud - polnud meeltmööda.
See kõik on nii üksluiselt tüütu, mõtles ta, tahtlikult pillates vaevaga kättevõideldud kilu ta kannul ähkivale nälginud vanakesele. Kogu seda aega võinuksin ma kasutada lennutrenniks - nii palju põnevat jäi veel selgitamata.
 
Ja peagi oli kajakapoiss Jonathan jälle omapead avamere kohal, näljane, õnnelik, katsetav.
Eesmärgiks oli tal nüüd kiirus; ning nädalaga sai tast sööstlennu nobedaim kajakas . Tõusnud tuhande jalani, rapsinud tiibadest välja viimse kui võhma, pikeeris ta püstloodis vahkvaleva jutina alla lainekribu suunas; ning ta avastas põhjuse, miks kajakail polnud kunagi õnnestunud see välklev äkksööst. Juba kuuendal langemisviivul liikus ta seitsekümmend miili tunnis, aga sellisel kiirusel muutub harjumata kajakatiib abituks, annab vastusurvele järele, murdub vinklist välja.
Vahel juhtus nii. Kuitahes ettevaatlikult ta end ka kukutas , kogu senist oskust mängu pannes, suurel kiirusel kaotas ta võime oma keha valitseda.
Rebi aga rebi end tuhande jala kõrgusele. Algul aiva otse üles ja siis tiheda tiivavehkimisega vuhinal alla. Paraku, iga kord takerdus ta vasak tiib just üleslöögil, kiskus teda keerlema kurakätt ja kui ta püüdis tasakaalustada paremaga, langes ta metsikusse pöörisesse üle hüvatiiva.
Ta oli kõvasti kimpus selle tiivatakerdusega. Kümmekond korda üritas ta proovida ja kümnel korral kaotas kontrolli, muutudes seitsmekümnemiilisel kiirusel vahuleklopitud sulepuntraks, mis põntsatas merre.
Peamine selle triki juures, mõtles ta, ise läbimärg, peaks olema see, et suurtel kiirustel vehkida ainult viiekümne miilini ja siis hoida tiivad jäigad.
Uuesti proovis ta kahelt tuhandelt jalalt, sööstes pikeesse, nokk õieli ees, tiivad tahapoole liikumatuks kangestunud hetkest peale, mil kukkumisevuhin kõrvus kuulutas pooltsada miili. Püsida nii nõudis tohutut pingutust, aga tulemus tasus. Kümne sekundiga kustutas ta üheksa-kümne miili piiri. Jonathan oli püstitanud merikajakate absoluutse maailmarekordi.
Ent ta võidurõõm oli pelk. Vaevalt alustas ta väljumist pikeest, vaid pisut muutes tiibade kaldenurka, kui jälle tabas teda seesama salapärane keha kuuletamatus ning kokkupõrge õhuga rabas kui dünamiidilaeng. Jonathan Merikajakas tundis end lõhkevat keset laotust, valusat hoopi vastu merepinda enam ei tajunudki.
 
Püttpilkases öös tuli ta teadvusele, loksudes ookeanil kuuvalguse vöötmes. Ta narmendavad tiivad olid kui tina täis, ent veel tinasemalt rusus nurjumise koorem . Ta soovis - muuks täiesti jõuetu -, et see raskus oleks piisav ja veaks teda halastades põhja, - et kõigel oleks lõpp.
Aga kui ta juba madaliku murdlaineis uppuda ukerdas, hakkas temas kumisema mingi õõnes hääl. - Kuskilt pole pääsu. Olen vaid kajakas. Olen oma olemuse kammitsais. Kui mulle olnuks määratud avastada lennusaladusi, peituks mul ajudes vastav kood. Oleksin ma munast koordunud kiirsööstjaks, eviksin pistriku pusstiibu, - kugistaksin hiiri , mitte kalu. Mu isal oli õigus. Pean selle tobeduse unustama . Pean liituma PARVEGA ja olema, kes ma tegelikult olen - vaene veidravõitu kajakanolk.
Õõnes hääl kadus ja Jonathani hing rahunes. Öösel on kajaka koht kaldal ja edaspidi, vandus ta endale, hakkab ta täiesti normaalseks kaldal tukkujaks. Oh, kuidas kõik sellest rõõmu tunnevad!
Surmväsinuna rebis ta end sünkmustast merest lahti ning loovis nõrgas vastutuules maa poole, tänulik saatusele , mis oli talle selgeks õpetanud madallendude jõude-venimise.
Aga ei, sellega on lõpp! - mõtles ta, see tee on minu jaoks suletud. Katsun unustada kõik, mida õppisin. Olen rappekajakas nagu iga teine, pean lendama samal kombel kui teisedki. Ja ta vedas end vaevaliselt saja jala kõrgusele, sundis väsinud tiibu sõgedalt rapsima, surus rinnutsi kalda suunas.
Ainuüksi otsusestki olla solidaarne, PARVEGA sarnane, hakkas tal parem. Ei tule enam pahandusi tolle salapärase tungi pärast, mis kihutas teda asju klaarima, pole karta sulgipuistavaid kraaklemisi ega ka ülepeakaela-äpardusi kõrguses. Oli pagana mõnus loobuda mõtlemisest üldse, vehkida monotoonselt läbi pilkase pimeduse kalda tulukeste poole.
Pimedus! - kumises õõnes hääl ärevalt. Kajakad ei lenda kunagi pimedas !
Jonathan polnud küllalt valvas, et kuulda seda häält. Ta nautis muud. Kui hunnitu pilt, meeliskles ta, - kuu ja tähekillud vilkumas veepinnal ta all, laotuse majakad, mis plingivad kogu öö; kõik oli nii rahulik ja vaikne.
Tule alla! Kajakad ei lenda kunagi pimedas! Kui sa oleksid loodud selleks, oleksid sul öökulli silmad. Oleks vastav pimekood su tillukeses ajus, ja sul oleksid pistriku lühikesed tiivad!
Sumedas öös, sada jalga veepinnast, hakkas plinkima säde Jonathan Livingstoni peas. Ta piinad ja otsusekindlus kadusid .
Lühikesed tiivad! Pussid nagu pistrikul! See ongi lahendus! Heldeke, et lind vöib nii juhm olla! Vajasin vaid vaiksemaid tiibu, oleksin pidanud kokku tõmbama suurema osa kandepinnast ja aina sumama vigursööstudes. Lõigatud tiivad hakkavad lõikama!
Kohe kruvis ta ennast kahe tuhande jalani tõrvmustast merest ning vähimagi huku- või äpardusaimeta, tirinud tiivanukid kindlalt vastu keha, jättes vaid pisut pistodalikku teravust riivama vastuvuhisevat õhku, viskus ta vertikaalselt sügavikku.
Õhuvool kõmas kui äikesemürin ta kõrvus, - seitsekümmend miili ... üheksakümmend ... sada kakskümmend ... kiirus aina kasvas. Ent isegi kiiruse kahekordistudes polnud surve tiivaotstele niigi tugev kui varemalt tühise seitsmekümnemiilise puhul.
Ta pilutas silmi vastu tuuleseina ja juubeldas. Sada nelikümmend tunnis! Ja keha kuuletus täielikult. Huvitav, kui kukutaksin ennast viielt tuhandelt jalalt, mitte kahelt nagu praegu, kui palju võidaksin kiirendust?
Kõik ta äsjased tõotused olid ununenud, olematuks pühitud võimsast leebest hoovusest. Ja siiski, ei mingit süütunnet, ehkki täitmata jäid iseendale antud tõotused. Sellised vandeandmised, arvas ta nüüd, on välja mõeldud lindudele, kes lepivad TAVALISEGA. Kes kordki oma otsinguis puudutab täiuslikkuse võlu, ei vaja siduvat lubadust.
Päevatõusul harjutas kajakapoiss Jonathan taas. Viielt tuhandelt jalalt paistsid kalapaadid täpikestena, HOMMIKUEINE PARVE võis aimata ähmase tolmukübemete sülemina nende ümber ringlemas.
Ta oli elus, ainult võbises pisut õndsusest, aga rohkem vist uhkusest olla oma hirmude peremees. Siis, ilma liigse poosita, sulgus oma tiivanukkide embusse, vaid lõigatult mõõkjaid otsi rooliks jättes, ja pikeeris välguna. Hetkel, mil ta neljandat tuhandet jalga läbis, puudutas ta võimalikkuse piiri, kus õhuvool tihenes pekslevaks seinaks - see taltsutas kiiruse. Aga nüüdki oli see tunnis kakssada neliteist miili! Ta neelatas kuivalt, mõistes, et kui praegu murduks tiivatipp, pudeneks ta miljoniks tibatillukeseks merikajakapritsmeks. Aga kiiruses peitus jõud, see rõkkas liikumisrõõmust, - kiiruses oli puhas ilu!
Tuhande jala kõrgusel püüdis ta pidurdada , - tiivaotste vingudes ja plaksudes rängast survest, paat ja kajakaparv meteoriitidena vastu tormamas, otse risti ta teele. Ta ei suutnud peatuda, sest veel ei osanud ta sellises hoos pikeest välja tulla.
Kokkupõrge aga tähendanuks kindlat surma.
Ja nii ta siis pigistaski silmad kinni.
Ja tollel hommikul see juhtus, just pärast päikesetõusu, -Jonathan Livingston prahvatas otse HOMMIKUEINE PARVE südamikust läbi; kihutades kui kuul. Endal õhuvoolu möirgest ja tiivaotste vingumisest silmad kinni pigistatud. Aga ÕNNE KAJAKAS muigas korraks ta üle ja kõik jäid terve nahaga.
Piisas vaid ühest tahtmatust nokaliigutusest taeva suunas, see viskas teda pikka üleskaarde, sumbutas kiiruse poole võrra. Kui ülesvise oli vaibunud lauglennuks ja väljasirutatud tiivad jälle puhkasid, oli kalapaat taas paras putukas sügaval all.
Tema üritus oli võitnud. Kõrgsööstude Superkajakas, kahesaja neljateistkümne miiliseülikiirusega! See oli LÄBIMURRE, ainulaadne suursaavutus parve ajaloos, - ning sellest peale algas kajakapoiss Jonathani elus täiesti uus EPOHH.
Nüüd, siirdudes oma üksildasele katsetusalale, veel alles kaheksa tuhande jala kõrgusel pikeerimiseks tiibu koondades, plaanitses ta juba uut moodust sujuvaks ülespöördeks. Peatselt avastas ta, et ainsagi lennusule nihutus pöörase hoo juures kas või tolli võrra võimaldab sujuvalt väljuda pikeest. Enne aga kui ta selle võtte vabalt kätte sai, taipas ta muudki, - mitme lennusule takistus paneb sind keerlema nagu püssikuuli ... ja kerge ehmatuse hinnaga oligi Jonathan sooritanud vigurlennu, esimesena maailma kajakaist ...
Tol heldel õhtupoolikul ei raatsinud ta aega raisata nokalaadaks teistega , ning tiirutas loojangu viimse vineni. Ta avastas ehtsa sõlme, aeglase keerise, ülekaelapunktpöörde, pahupidi pöörisesse mineku, kajakaimmelmanni, õhukukerpallid.
 
Kui Jonathan Livingston kaldal parvega ühines, oli sügav südaöö. Iivelduseni väsinud, ei saanud ta siiski heastmeelest veel hoogsat sõlme tegemata jätta, pluss paar kerget ületiivakiirkeerist lausa maandumisel. Ta kujutles, et kui üldsus kuuleb LÄBIMURDEST, levib sõnum vaimustuskriiskeis luitelt luitele. Kui palju enam oli elu nüüd väärt elamist, lendamist!
Mere kojameeste üksluise rähklemise asemel, ikka mõrrast maani, maast mõrrani, tekkis järsku olesklusele sisu. Teadmine, et meie võimuses on ennast tiibupidi lahti rebida nõmedusest, tõestas, et iga tavalinegi rappekajakas suudaks leida endas taipliku ja taidurliku olendi. Me avastaksime selle kaudu vabaduse! Me Õpiksime tõeliselt len-dama!
 
Aastad tulevikku huugasid ja hõõgusid nii lubavalt. Kui ta maandus , oli parv kogunenud ÜLDKOOSOLEKUKS; ilmselt oldi nokkapidi koos juba mõnda aega. Tegelikult oodati teda.
“Jonathan Livingston Merikajakas, astu keskele !” lõhestas vaikust NOSPELKAJAKA tseremoniaalne hääl. Keskele astumine tähendas emba -kumba kas avalikku häbistust või erakordset austust. Ringi keskele kutsumisega oli sageli ära märgitud juhtkajakate enamiku teeneid.
Muidugi - oletas ta - oli HOMMIKUEINE PARV märganud tema LÄBIMURRET. Ent ma ei soovi mingit au ega taha ma ka juhtlinnuks saada. Tahaksin vaid jagada oma avasusi, näidata kätte uusi horisonte, mis võiksid avarduda meie kõigi ees. Ta nihkus ringi sisse.
“Jonarthan Livingston Merikajakas!” kraaksatas NOSPEL. “Astu päris keskele, häbipaika, oma kaaskajakate palge ette!” Talle tundus, nagu oleks ta aeruga pähe saa-nud. Põlvist käis läbi nõksatus, suled vajusid longu, kõrvus tuikas. Häbiposti? Võimatu! Nüüd, pärast LÄBIMURRET!? Siis ei saanud nad must üldse aru! Neil pole õigus, nad eksivad!
“... tema hulljulge vastutustundetuse eest,” tänitas tähtis hääl, „ ... meie usina kajakatõu üllaste traditsioonide kahtluse alla panemise eest!” Reeglina tähendas häbiposti minek, et ta heidetakse välja ühiskonnast, kihutatakse üksildusse KAUGETE KARIDE taha.
„ ... kunagi, ühel päeval, kahetsed sa oma põikpäisust, Jonathan Livingston, ja mõistad, et tühja taga ajada ei tasu. Elu on mõistetamatu ja jääb mõistetamatuks, välja arvatud reaalsus, kuhu oleme pandud randu koristama ja rappeid sööma, et hoida hinge sees viimse viivuni, kuni see kehas püsib.”
Endast lugupidav kajakas ei lasku ealeski vaidlusse PARVEGA, ent Jonathan ei suutnud vaikida. “Vastutustundetus!” karjatas ta. “Vennad, kas merikajakal saab olla rängemat vastutust kui leida ja järgida oma kõrgeima lennu aadet?! Tuhandeid aastaid oleme üksteist tuuseldanud kalapeade pärast, nüüd ometi avardus meie elamise eesmärk ja sisu, - tõeliselt lendama õppides leiame ehk tee vabadusse ! Andke mulle vaid võimalus näidata, mida olen avastanud.”
Ent PARVEL puudus halastus , kõik seisid kurtidena, ühele jalale kivistunult. “ Vennaarm on varisenud!” skandeerisid nad kooris ja pöörasid talle üksmeelselt selja.
Järgnevail päevil lendas Johnatan Merikajakas juba lindpriina, ent oma eraklusalaks valis ta KARIDEST veelgi kaugema koha. Ja nukrus näris teda mitte niivõrd üksildusest kui kahjutundest, et teised kajakad polnud uskunud vabalendude ainulaadset õndsust, millest nad kõik ühiselt oleksid võinud osa saada: nad lihtsalt keeldusid silmigi paotamast, et näha tõde.
Iga päevaga avastas ta nüüd aina uut. Koges , et välkkiiret pikeed saab kasutada üpris rakenduslikult: see võimaldas tal küttida haruldasi ning väga maitsvaid kalu, -neid sõelus hulgi kolme sülla sügavusel ookeani pinnast; ta ei vajanud enam kalapaate ega üle parda heidetud jäätmeid. Muide, nüüd lubas ta lennul endal isegi uinuda; võtnud kursi risti vastu püsivat kaldatuult, tukkus ta purilennul hõljudes loojangust koiduni. Ja seesama, oma võimetesse usku sisendav ülev tunne kruvis teda läbi tihkete udulammide ikka kõrgemale ronima, pimestavalt selgesse pärislaotusse ... kus ta kahetses, et, näe, praegu teised konutavad luidetel, ajus ning luudes vaid vihm ja rõskus. Vahelduseks püsis ta kuivkõrgete õhuvoolude sadulas ka mannermaal, et lõunastada hõrgutavaist putukaist.
Kõiki hüvesid, mida kunagi oli lootnud pakkuda PARVELE, kasutas ta nüüd kuhjaga ise; aina süvenes lennu-taidesse ja ei kaevelnud hinna üle, mida üksildusega maksma pidi. Jonathan Merikajakas mõistis, et tülpimus ja kartused kärbivad kajakasoo eluiga, ning rookinud end vabaks neist elas lendamises tõesti kaunist pikka-pikka ELU.
 
Nad saabusid loojangul pärast päevalasku, just siis, kui hingerahu leidnud üksildane Jonathan sõudis oma armsakssaanud taevas. Kaks kajakat, heledat nagu ehatähe valgus, ilmusid otse ta tiivaulatusse ning mõlema pilk selges öises taevas oli aval ja sõbralik. Ent veelgi võluvam oli nende kaasalennu võrratu kooskõla; nad saatsid teda kummaltki küljelt, täpselt ja muutumatult toll eemal ta enese tiivaotstest.
Sõnatult korraldas Jonathan neile katse, millega harilikud kajakad toime ei tule. Ta kallutas tiivad pidurduseks, jäi peaaegu paigale püsima. Kaks kirgast lindu kordasid katset ta mõttekiirusel, jõudsid lukkasendisse samal hetkel kui ta ise. Nad tundsid tigulendu.
Siis, emmates tiibadega keha. sööstis ta järsult pikeesse saja üheksakümne miilise vaardiga, ent nad ei jäänud temast vaksagi maha, - nii nad triikisid taevast korrapärases kolmikrivis. Ja pikeest valjatulekul läksid nad üie sujuvaks üleseljakaareks, täpselt kui peegelpildis, koos temaga isegi naeratades. Taas lauglennule asunud, oli ta terake aega päris vait, enne kui ühmas: “Vahvasti tehtud! Kes te olete?”
“Oleme su parvest, oleme su aatevennad, Jonathan.” Need olid ranged ja nõudlikud sõnad. “ Tulime , et viia sind kõrgemale, viia sind koju.”
“Mul pole kodu. Ma ei kuulu mingisse parve. Olen hüljatu, igavesti lindprii . Ja praegugi loovime LUMISE MÄETIPU KÕRGHOOVUSES. Veel mõnisada jalga. enam ülespoole ma oma vanaksjäänud keha vedada ei jaksa.”
“Jaksad küll, Jonathan. Oled endaületamist õppinud . Nüüd on üks kool sul seljataga, aeg on alustada uut!”
Et see kirglik soov oli säranud ta ees kogu elu - alustada uut -, paistis kutsuv hetk üsna omasena. Neil oli õigus. Kui tõesti oli saabunud kojulennu viiv , siis suudaks ta end rebida tublisti kõrgemale.
Veel viimne hüvastijätupilk sinitaevasse ja üle selle sulnilt hõbetava maa, kus ta oli nii palju õppinud ja kogenud. “Olen valmis!” lausus ta lõpuks. Ja Jonathan Livingston Merikajakas tõusis ja tõusis koos kahe tähtkrirka saatjaga, kuni kadus kõrgtaeva sametmusta tühjusse.