Organismide koostis Org ühendid iseloomulikud elusloodusele. Kõige enam on rakkudes hapnikku, süsinikku, vesinikku. Põhilised elemendid (O, C, H, N, P, S) on makroelemendid. Anorg ainete põhiosa VESI, org ainetest VALGUD. Vesi on hea lahusti, osaleb keemilistes reaktsioonides ja aitab säilitada püsivat temp. Positiivselt laetud ehk katioonide hulka kuuluvad K, Mg, Na, Fe jne. K ja Na ioonid osalevad närviimpulsi moodustumisel. Ca soolad annavad luudele tugevuse.Taimedes Mg. Neg laetud ehk anioonide hulka kuuluvad soolad, nt hüdroksüül-, fosfaat-, karbonaat-, kloriid- ja jodiidioonid. Orgaanilisteks aineteks on sahhariidid, lipiidid, valgud ja nukleiinhapped, teisisõnu biomolekulid. Sahhariididel ja lipiididel on põhiliselt energeetiline ja ehituslik ülesanne. Sahhariidid ehk süsivesikud on ühendid, mis koosnevad C, H ja O. Mono ja oligo on magusad. Monosahhariidid on orgaanilised ühendid, milles süsiniku aatomite arv on enamasti 3-6. Olulisemad neist riboos, desoksür
Vee tähtsus organismis · Ehitusmaterjal (jääkristallvõre) · Suure soojusmahtuvusega (hoiab temperatuuri) · Väldib ülekuumenemist (higistamine, transpiratsioon) · Kindlustab organismide ringeelundkondade tööd · Kaitsefunktsioon (pisarad, liigesed, sülg, loode) Vee tähtsus rakus · Hea lahusti: Hüdrofiilsed ained lahustuvad Hüdrofoobsed ained ei lahustu · Osaleb paljudes keemilistes reaktsioonides · Kindlustab rakkude ja kudede mahtuvuse- tagab siserõhu ehk hurgori. Sahhariidid ehk süsivesikud · C6H12O6 glütsiidid Monosahhariidid Oligosahhariidid Polüsahhariidid 1-monomeer 2-10 monomeeri 10-... monomeeri Enamevinud orgaanilised ühendid looduses: · Taimedes 75-90% · Loomades 2% · Seentes 3% · Mikroorganismides 1
ORGANISMIDE KEEMILINE KOOSTIS Makroelemendid 98-99% · C ; H ; N ; O ; P; S Mikroelemendid vaja väga väikestes kogustes · K; S;P;Cl;Ca;Na;Mg;Fe;Zu;Cu;I;F Ca - luude tugeus,luudekoes Mg klorofülli koostises Fe (aneemia-raua puudusest) hemoglobiinis seob O2 ja võimaldab O2 viia kehasse. I2 - kilpnäärme hormoonide sünteesiks F hambaemaili koostises Kehas on kõige rohkem hapnikku (keem.el.) Orgaanilisest ainest on kõige rohkem valke. Anorgaanilised ained vesi 80% Orgaanilised ained- valk 14% Osmoos- lahustis molekulide liikumine ( K ja Na) VEE ÜLESANDED: · Ainevahetus · Temperatuuri reguleerimine · Jääkide eemaldamine · Ainevahetus reaktsioon · Tagab nahale elastsuse · Tagab rakule vererõhu · Kaitse(loode areneb) · Viljastumine(toimub niiskes keskkonnas) SAHHARIIDID E. SÜSIVESIKUD Sahhariidid on orgaanilised ühendid, mille koostises ohn süsinik, vesinik ja hapnik. 1. MONOSAHHARIIDID R
Organimside koostis Üldine keemiline koostis Loodus koosneb anorgaanilistes ja orgaanilistes ainetest. Orgaanilised ained on iseloomulikud elusloodusele, anorgaanilised ained esinevad põhiliselt eluta looduses. Iga organismi ehituses leiame nii anorgaanilisi kui orgaanilisi aineid, mis koosnevad keemilistest elementidest. Makroelemendid Kõige enam on rakkudes hapnikku (O), süsinikku (C) ja vesinikku (H). Teisteks makroelementideks on lämmastik (N), väävel (S), fosfor (P). Kuna organism vajab neid suurtes kogustes, nimetatakse neid keemilisi elemente makroelementideks. Mikroelemendid Kümnendik- ja sajandikprotsentides leidub: kaaliumi (K), kloori (Cl), kaltsiumi (Ca), naatriumi (Na) ja magneesiumi (Mg). Neist veelgi vähem esineb rauda (Fe), tsinki (Zn), vaske (Cu), joodi (I) ja floori (F). Kuna organism vajab neid elutegevuseks vähesel määral, nimetatakse mikroelementideks. Millised ained on organismide koostises? Anorgaanilised ained 80%. Põhiosa moodustab ve
9. Mõisted + testküsimused. Mõisted: AIDS omandatud immuunpuudulikkuse sündroom. Aminohape Karboksüülhape, milles üks või mitu vesinikku on asendunud aminorühmaga (-NH2) Antikeha kaitsevalk antigeenide kahjutuks tegemiseks. Biheeliks DNA ruumiline kuju (teist jätku struktuur) Bioaktiivne aine Orgaaniline ühend, mis juba väikestes kontsentratsioonides mõjutab organismi ainevahetust ja reguleerib elutalitlusi. Biomolekul Orgaanilise aine molekul, mille moodustumine on seotud organismide elutegevusega (valgud, lipiidid, sahhariidid, vitamiinid, jt.) Biopolümeer Organismides moodustuv polümeer (polüsahhariidid, valgud, nukleiinhapped, jt) Denaturatsioon Valgu kõrgemat (neljandat, kolmandat ja teist) järku ruumiliste strukuuride hävimine. Seejuures säilib valgu esimest järku struktuur. Desoksüribonukleiinhape ehk DNA biopolümeer, mille monomeerideks on
SAHHARIIDID JA LIPIIDID Kõik organismid sisaldavad orgaanilisi ühendeid, mis koosnevad põhiliselt süsinikust,vesinikustja hapnikust. Need esinevad rakkude ehituses, aitavad reguleerida rakkude koostööd, osalevad aine ja informatsioonivahetuses ümbritseva keskkonnaga. Biomolekulid on organismides moodustuvad orgaanilised ühendid sahhariidid, lipiidid, valgud, aminohapped ja vitamiinid. Bioaktiivsedainedon erinevatesse orgaaniliste ainete klassidesse kuuluvad ühendid, mis mõjutavad organismi ainevahetust ja reguleerivad elutalitust. Põhilised bioaktiivsed ained on ensüümid, vitamiinid ja hormoonid. Sahhariididehksüsivesikud on orgaanilised ühendid, mille koostisesse kuuluvad süsinik vesinik ja hapnik. Sahhariidid jagunevad mono, oligo ja polüsahhariidideks: Monosahhariidid on madalmolekulaarsed ühendid, milles süsiniku aatomite arv molekulis on enamasti ko
Kordamine biokeemiaks. 1. Biokeemia areng ja seos teiste teadusharudega Biokeemia – teadus elava mateeria keemilisest koostisest ja biomolekulidega toimuvatest reaktsioonidest Biokeemia on väga tihedalt seotud meditsiiniga, toitumisega ja toiduainetega, metabolismiga. Meditsiinilise biokeemia baasteadmised on aluseks füsioloogiale, immunoloogiale, farmakoloogiale, farmaatsiale, endokrinoloogiale, molekulaargeneetikale, geenitehnoloogiale jt uutele spetsiifilistele arengutrendidele. 2. Keemilised ühendid ja elemendid loomorganismis Põhibioelemendid – C, H, N, O, P, S, mikroelemendid – raud, tsink, vask, mangaan, koobalt, jood jne, ja makroelemendid – kaltsium, naatrium, kaalium, magneesium, kloor. 3. Inimkeha aminohapped Aminohapped – karboksüülhapete derivaadid, mis sisaldavad vähemalt ühte amino- ja karboksüülrühma. Looduses umb 300, inimkehas 20 põhilist – asendamatud ja
1. Bioeemia areng ja seos teiste teadusharudega Esimesed sammud biokeemias tegi Scheele aastatel 1770.....1786 eraldades orgaanilisi happeid ja glütserooli. Aastatel 1770...1774 avastas Priestley hapniku- keemilise ühendi, mida loomad neelavad aga taimed toodavad. Olenevalt uurimisobjektist eristatakse biokeemias kolme erinevat suunda: staatiline, dünaamiline ja funktsionaalne biokeemia. Varasem biokeemia areng oli seotud 19. sajandi keskpaiku, kui hakkas tunnustust võitma seisukoht, et elusorganismide keemia ei ole põhimõtteliselt erinev eluta aine keemiast 20. sajandi esimesel poolel algas biokeemia kiirem areng. Võeti kasutusele kaasaegsed analüüsimeetodid, tehti kindlaks peamised ainevahetusrajad (O. Warburg, O. F. Meyerhof, H. A. Krebs, M. Calvin jpt). 1944 tõestasid Oswald Avery ja Colin MacLeod lõplikult nukleiinhapete seose geenidega. Järgnev biokeemia areng on toimunud tihedas seoses molekulaarbioloogia arenguga, olulisemateks sündmusteks näiteks valkude struktuu
Kõik kommentaarid