Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Biokeemia praktikumi juhend". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
ioon, reaktsioon, ensüüm, kont, proov, ratsioon, molekul, kolonn, ioonid, uurita, katseklaas, lainepikkus, ratsiooni, spektro, graafia, glükoos, absorptsioon, kromatograafialt, subst, tatud, lipiid, neeldumis, hape, moodus, hüdrolüüs, juur, karotenoid, ener, katal, peptiid, reaktiiv, rasv, fraktsioon, lipiidid, karotenoidi, spektrofoto, produkt1.1 VALKUDE REAKTSIOONID 1. Nimetage, millised toodud valkude reaktsioonidest on üld-, millised erireaktsioonid ja põhjendage sellist jaotust. Kvalitatiivseid reaktsioone on kahte tüüpi: -universaalsed e üldreaktsioonid (biureedireaktsioon-on tingitud peptiidsidemete esinemisest), mis on omased kõikidele valkudele, -spetsiifilised e erireaktsioonid (tiooli-, ksantoproteiini-, Milloni reaktsioon jt), mis on iseloomulikud ainult teatud aminohappeid sisaldavatele valkudele. 2. Kirjutage aminohappe molekuli üldistatud struktuurivalem. Kuidas aminohappeid klassifitseeritakse radikaali keemilise ehituse järgi? Valkude koostises leidub 20 proteogeenseteks aminohapeteks. Mõningad valgud sisaldavad ka nn ebaharilikke aminohappeid, peamiselt üldlevinud aminohapete hüdroksü-, metüül-, fosforüül- jt derivaate.
Polaarsed mitteionogeensed radikaalid, ionogeensed radikaalid (happelised ja aluselised), apolaarsed radikaalid. 3. Kuidas tekib peptiidside? Kirjutage reaktsioonivõrrand, kasutades vabalt valitud aminohappeid. 4. Kirjutage 2 polüpeptiidahela fragmenti ja näidake, kuidas tekib biureetkompleks valguga. 5. Milliste aminohapete esinemist valgus näitab positiivne a) tioolireaktsioon Tsüsteiin - Cys b) ksantoproteiinireaktsioon Aromaatset tuuma omavad Tyr, Phe, Trp c) Milloni reaktsioon Fenoolse rühmaga aminohape - Tyr 6. Kirjeldage ksantoproteiini- ja Milloni reaktsiooni kemismi. 7. Mis on valgu isoelektriline punkt (pI)? Valgu pI näitab keskkonna pH väärtust, mille korral valgumolekulis on negatiivsete ja positiivsete laengute hulk võrdne ja valgu molekuli laeng on summaarselt 0. 8. Millistel juhtudel ei kaasne valgu denatureerumisega tema lahusest väljasadenemist? Kui lahuse pH väärtus erineb oluliselt valgu pI'st. 9. Mida tähendavad mõisted
uuritava lahuse piirpinnale purpurne vahekiht. Osasoonide saamine: Osasoonideks nim redutseeriva e taandava suhkru ja kahe kolekuli fenüülhüdrasiini liitumise produkti. Osasoone annavad kõrvuti monoosidega ka taandavad oligosahhariidid. Osasoonid kristalluvad lahustes kergesti , kristallide kuju ja sulamistemp on lähtesuhkrule iseloomulikud ja võimaldavad seda idenfitseerida. Tänapäeval kas suhkrute eristamiseks kromotograafilisi meetodeid. Hõbepeegli reaktsioon: taandavate suhkrite molekulides sisalduv aldehüüdrühm redutseerib ( taandab) mitmete metallide sooli. Hõbeda ammoniakaalsest lahusest sadestub metall klaasi pinnale peeglina. Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahusega: taandavate suhkrute määramisel on üheks tavalisemaks reaktiiviks fehlingi reaktiiv, mis saadakse CuSO4vesilahuse ja leeliselise kaalium.naatriumtartraadi kokkusegamisel ( Fehlingi i ja F II lahuse kokkusegamisel. Tekkiv
2.1 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil Geelkromatograafia on üks kromatograafilist meetodist, mida kasutatakse erineva molekulmassiga ainete lahutamiseks. Kuna ainetel on erinevad molekulmassid liiguvad nad läbi poorsuse geeli erineva kiirusega ning sellest põhineb geelkromatograafia meetod. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks, kusjuures proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil. Kuidas toimub geelkromatograafia? Geelkromatograafiat viiakse läbi kinnises süsteemis kolonnis. Kolonni sisse pannakse poorset geeli, mis kujutab ennast väikesed ümarad graanulid.
2011 Töö teoreetilised alused Geelkromatograafia on kromatograafia meetod, mille põhimõtteks on lahuses sisalduvate ainete lahutamine. Ained fraktsioneeritakse nende molekulmassi järgi, see tähendab, et erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise, ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega. Proovi transportimine läbi kolonni toimub vesilahuse abil. Protsess viiakse läbi kinnises süsteemis kolonnis. Kolonn on täidetud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on vastavuses lahuses sisalduvate makromolekulide dimensioonidega. Geelkromatograafias kasutatavad geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni kirjeldatakse järgmise mahtudefa: 1) kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht - Vv 2) graanulitesisese vedeliku maht - Vs 3) geelimaterjali ehk maatriksi maht - Vg 4) täidise kogumaht ehk üldmaht - Vt
2.1 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil Geelkromatograafia on üks kromatograafilist meetodist, mida kasutatakse erineva molekulmassiga ainete lahutamiseks. Kuna ainetel on erinevad molekulmassid liiguvad nad läbi poorsuse geeli erineva kiirusega ning sellest põhineb geelkromatograafia meetod. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks, kusjuures proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil. Kuidas toimub geelkromatograafia? Geelkromatograafiat viiakse läbi kinnises süsteemis kolonnis. Kolonni sisse pannakse poorset geeli, mis kujutab ennast väikesed ümarad graanulid. Geelid, mida kasutatakse geelkromatograafias, koosnnevad dekstraanist (glükoosi polümeer, mida sünteesib bakter Leuconostoc mesenteroides), agaroosist
puhvris lahus, milles ensüümi kontsentratsioon on 4 mg/ml. Puhvri (boraatpuhver), lahuse täpse mahu (5 ml) ja ensüümi kontsentratsiooni järgi arvutatakse välja ensüümipreparaadi kaalutise suurus (0,02 g). Analüütilistel kaaludel kaalutakse sobiva suurusega kaaluklaasi vajalik kogus ensüümipreparaati ja viiakse kadudeta gradueeritud katseklaasi. Lisatakse väike kogus puhverlahust ja segatakse klaaspulgaga u 5 min kuni ensüüm on lahustunud. Seejärel täidetakse klaas puhverlahusega ettenähtud mahuni (20 ml) ja loksutatakse läbi, et ensüümi kontsentratsioon lahuses ühtlustuks. Ensüümireaktsiooni (kaseiini hüdrolüüsi) läbiviimine · Võetakse 50 ml mahuga suur katseklaas, kuhu pipeteeritakse 25 ml 2%-list kaseiin lahust. Klaas kaetakse korgiga ja asetatakse vesitermostaati 30 °C juurde umbes 7 minutiks soojenema. · Võetakse 4 kuiva normaalmõõdus (20 ml) katseklaasi ja nummerdatakse. Igaühte
1. Töö teoreetilised alused Geelkromatograafia on üks kromatograafia meetoditest, mille põhimõte seisneb lahuses sisalduvate ainete lahutamises (ehk fraktsioneerimises) nende molekulmassi suuruse järgi. Lahuses sisalduvad erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise poorse geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafia meetodit kasutatakse makromolekulide (biopolümeeride) lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks, proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil. Protsess viiakse läbi kinnises süsteemis kolonnis, mis on täidetud pundunud geelgraanulitega, mille poorid on samas suurusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulide mõõtmetega. Geelkromatograafias kasutatakse geele, mis koosnevad dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad mahud: · kolonni vaba maht (graanulitevahelise vedeliku maht) VV · graanulitesisese vedeliku maht VS
on detekteeritav lainepikkusel 639 nm. Mugavaks substraadiks vaadeldava reaktsiooni jaoks on kaaliumheksatsüano-ferraat (II) K4(Fe(CN)6) ehk kollane veresool. POD katalüüsib selles sisalduva Fe2+ oksüdatsioonil Fe 3+- ks. Sellega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerumine veeks, tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III) K3(Fe(CN)6) ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. See reaktsioon kulgeb happelises keskkonnas. Selles töös kasutataksegi POD substraadina kaaliumheksatsüanoferraat(II). 3 Töö käik Töö eesmärgiks on glükoosisisalduse määramine tundmatus proovis. Selleks kasutatakse tööreaktiivi, mis sisaldab eelpoolnimetatud ensüüme glükoosi oksüdaasi (GOD) ja peroksüdaasi (POD), kromatogeenset, st reaktsiooni käigus värviliseks muutuvat substraati
Kromatograafilist protsessi võib läbi viia nii kinnises süsteemis kolonnis (kolonnkromatograafia) kui ka lahtises süsteemis: paberil või kromatograafilisel plaadil (planaarkromatograafia). KOLONNKROMATOGRAAFIA: Kolonnkromatograafia võimaldab lahutada suuremaid ainehulki kui planaarkromatograafia. Tahke materjaliga, millele saab kanda statsionaarset faasi, pakitud kolonni sisestatakse uuritav proov, mille komponente soovitakse üksteisest lahutada. Kolonni voolutatakse lahustite segu vooluti e. eluendiga. Kui proovis sisalduvate ühendite lahustuvused mobiilses ja statsionaarses faasis on erinevad, siis liiguvad nad kolonnis erinevate kiirustega ja väljuvad kolonnist erinevatel aegadel. Kogudes väljuvat vedelikku e. eluaati kogu selle protsessi vältel üksikute
juuresolekul. GOx-i süstemaatiline nimetus β,D-glükoosi:O 2-oksüdo-reduktaas näitab, et ta katalüüsib β,D-glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel. Reaktsiooniproduktideks on vesinikperoksiid ja δ,D-glükonolaktoon, mis kiiresti hüdrolüüsudes moodustab D- glükoonhappe. GOx kujutab endast liit- ehk konjugeeritud valku (flavoproteiini), mis sisaldab mittevalgulise komponendina flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib koensüümina. GOx-i molekul on dimeerne valk (kaks subühikut). Ensüümivalku stabiliseerivad polüsahhariidi ahelad. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerudes FADH 2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. POx on samuti koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide
Geelkromatograafia ehk geelfiltratsioonikromatograafia on üks kromatograafia meetoditest, mille põhimõte on lahuses sisalduvate ainete lahutamine ehk fraktsioneerimine nende molekulmassi suuruse järgi. Lahuses sisalduvad erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise ja võimalikult ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks. Proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil. Geelkromatograafias viiakse protsess läbi kinnises süsteemis ehk kolonnis, mis on täidetud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on samas suurusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulide dimensioonidega. Geelkromatograafias kasutatavad geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: · kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht
Geelkromatograafia kromatograafia meetod, mille põhjuseks on lahuses sisaldavate ainete lahutamine nende moleekulmassi suuruse järgi. Põhiliselt kasutatakse erinevate biomolekulide lahutamiseks orgaanilistest lahustest. Meetodi põhimõte: lahuse sisaldavad molekulid liiguvad läbi geeli erinevate kiirusega sõltuvalt molekuli suurusest. Tüüpiline kromatografeerimissüsteem koosneb kolonnist, eluendi reservuarist ja kollektorist. Kolonn süsteem, kus viiakse geelkromatograafia protsess. Kolonn on täidetud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on samas suurusjärgus lahuses sisaldavate makromolekulide dimensioonidega. Selleks, et transpordita uuritava segu läbi kolonni ja lahutada teineteisest erinevate massidega molekulid, elueeritakse lahuse läbi kolonni ja kogutakse kindla fraktsiooni mahuga (meie juhul 2 ml).
TTÜ keemiainstituut Bioorgaanilise keemia õppetool Biokeemia Laboratoorne töö Töö pealkiri: nr: 6 Glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil Õpperühm: Töö teostaja: Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Protokoll Terje Robal 18.04.2012 09.05.2012 arvestatud: Teooria Glükoosisisalduse kvantitatiivseks määramiseks bioloogilistes objektides kasutatakse tihti ensümaatilist meetodit, mis põhineb ensüümide glükoosi oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. Meetod võimaldab määrata glükoosisisaldust ka teiste suhkrute juuresolekul, sest GOx on substraadispetsiifiline ,D-glükoosi suhtes. GOx kujutab endast liitvalku, mis sisaldab FAD-i. Ka POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist. Pox-i reaktsiooni on hõlbus jälgida spektrofotomeetriliselt, kui kasutada substraati, mill
Inimesele on erilise tähtsusega linool- ja -linoleenhape ehk asendamatud rasvhapped, mida inimorganism ise ei sünteesi. Olulisemaiks loomseks sterooliks on kolesterool, mida leidub pea kõikide loomsete rakumembraanide koostises ja mis tagab membraanide läbitavuse ja liikuvuse/voolavuse. Lisaks sellele toodetakse kolesteroolist sapphappeid, steroidhormoone ning D-vitamiini, kuid kõrget kolesteroolitaset peetakse südame- ja veresoonkonna haiguste riskifaktoriks. 1.3.1 Rasvapleki proov Lipiidid lahustuvad orgaanilistes lahustites. Kui lipiidi sisaldavat lahust kanda paberile, tekib rasvaplekk ja paberi läbipaistvus suureneb. Vastu valgust vaadates on rasvaplekk heledam, pimeda poole vaadates tumedam. Järeldusi saab teha kauiva prooviga. Töö käik Kahte kuiva katseklaasi pannakse kaht tahket materjali, milles tahetakse lipidi olemasolu kindlaks teha. Mõlemasse lisatakse kuni 0,5 ml orgaanilist lahustit. Loksutatakse ja lastakse umbes 5 minutit seista
1Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil. Sissejuhatus Geelkromatograafia põhimõtteks on lahuse sisalduvate ainete lahutamine nende molekulmassi suuruse järgi. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise, võimalikult ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks. Proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil. Protsess viiakse läbi kolonnis, mis on täidetud pundunud geelikraanulitega, mille pooride mõõtmed on samas suurusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulide dimensioonidega. Geelikraanuli pooride suurust ületavate mõõtmetega molekulid ei saa graanulitesse tungida. Geelkromatograafias kasutatavad geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad mahud
Laboratoorne töö 3.1 Invertaasi aktiivsuse määramine Töö teostaja Õpperühm Üliõpilaskood Töö teostamise Juhendaja Protokolli esitamise kuupäev kuupäev Tiina Randla 06.03.13 18.03.13 Teooria Invertaas on on ensüüm, mis kuulub glükosidaaside hulka ning katalüüsib β-D- fruktofuranosiidide hüdrolüüsiraktsiooni, vabastadesneist molekule: Invertaas on inimese jaoks oluline seedeensüüm ning seda ensüümi produtseerivad pärmis, paljud taimed, hallitusseened ja ka mesilased.Sahharoos on looduses levinuim β-D-fruktofuranosiid, mis hüdrolüüsil annab β-D-fruktoosi ja α-D-glükoosi. Sahharoos hüdrolüüsub peensoole limaskesta rakkude poolt toodetava invertaasi toimel vastavalt:
liitumisreaktsioonid kaksiksidemele. 5) Isomeraasid ehk isomeersete molekulide teke ühest molekulist. 6) Ligaasid ehk uute kovalentsete sidemete moodustamine kondensatsiooni teel ATP energia arvel. Kõik ensüümid on vastavalt ära määratud kasutades neid ülemisi liigitamisgruppe. Kui antakse ensüümile süstemaatiline nimetus siis nimetuses on neli tähte peale initsiaale E.C. Näiteks: ATP + D-glükoos ADP + D-glükoos-6-fosfaat ATP molekul ja D-glükoos reageerivad mille käigus ATP kaotab ühe fosfaat rühma ja ensüümi abil see liidetakse glükoosile ehk siis D-glükoosist saab D-glükoos-6-fosfaat. Süstemaatiline nimetus ensüümile mis liidab fosfaatrühma glükoosile on: ATP:D- heksoos fosfotransferaas (E.C. 2.7.1.1) ehk siis triviaalnimetusega heksokinaas. Number 2 näitab ära, et tegu on transferaasiga, ehk siis funktsionaalrühma ülekanne.
meetoditest, mille põhimõtteks on lahuses sisalduvate ainete lahutamine ehk fraktsioneerimine nende molekulmassi suuruse järgi. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise, võimalikult ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks, kusjuures proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil. Segu geelkromatograafilise lahutamise põhimõte Geelkromatograafias viiakse protsess läbi kinnises süsteemis kolonnis, mis on täidetud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on samas suurusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulide dimensioonidega. Kasutatavad geelid koosnevad kas dekstraanist (glükoosi polümeer), agaroosist (lineaarne punavetikate polüsahhariid) vi polüakrüülamiidist.
YAFB21 Jana Sarnavskaja(YAFB163900) Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Protokoll Tiina Randla 06.02.2017 19.02.2017 arvestatud: 1. AINETE TUVASTAMINE KVALITATIIVSETE REAKTSIOONIDEGA Kvalitatiivsed reaktsioonid võimaldavad kindlaks teha mingi keemilise elemendi, funktsionaalse rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumist uuritavas materjalis. Saadav informatsioon on kas ei või jah, kas reaktsioon toimub või ei toimu, kas aine sisaldub või ei sisaldu uuritavas proovis. Hinnatakse iseloomuliku värvusreaktsiooni teket, sademe või hägu moodustumist, gaasi eraldumist ja muid silmaga nähtavaid muudatusi. Käesolevas töös kasutatakse reaktsioonianumana normaalkatseklaase, kus 1- milliliitrisele mahule vastab umbes 1 cm kõrgune vedeliku nivoo. 1.1 VALKUDE REAKTSIOONID Valgud - polüpeptiidid, mis koosnevad aminohapetest, mis on omavahel seotud peptiidsidemete abil
YAFB21 Jana Sarnavskaja(YAFB163900) Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Protokoll Tiina Randla 06.02.2017 19.02.2017 arvestatud: 1. AINETE TUVASTAMINE KVALITATIIVSETE REAKTSIOONIDEGA Kvalitatiivsed reaktsioonid võimaldavad kindlaks teha mingi keemilise elemendi, funktsionaalse rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumist uuritavas materjalis. Saadav informatsioon on kas ei või jah, kas reaktsioon toimub või ei toimu, kas aine sisaldub või ei sisaldu uuritavas proovis. Hinnatakse iseloomuliku värvusreaktsiooni teket, sademe või hägu moodustumist, gaasi eraldumist ja muid silmaga nähtavaid muudatusi. Käesolevas töös kasutatakse reaktsioonianumana normaalkatseklaase, kus 1- milliliitrisele mahule vastab umbes 1 cm kõrgune vedeliku nivoo. 1.1 VALKUDE REAKTSIOONID Valgud - polüpeptiidid, mis koosnevad aminohapetest, mis on omavahel seotud peptiidsidemete abil
glükoosisisaldust ka teiste suhkrute juuresolekul. GOx-i süstemaatiline nimetus ,D-glükoosi:O2-oksüdoreaduktaas (EC 1.1.3.4) näitab, et ta katalüüsib ,D-glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel. Produktideks on vesinikperoksiid ja ,D-glükonolaktoon, mis kiiresti hüdrolüüsides moodustab D- glükoonhappe. GOx kujutab endast liitvalku, täpsemalt flavoproteiini, mis sisaldab mittevalgulise komponentina flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib koensüümina. GOx-i molekul on dimeerne valk. Ensüümivalku stabiliseerivad polüsahhariidi ahelad. FAD seob glükoosi molekulilt 2 vesiniku aatomit, redutseerides FADH 2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükooshapet ja vesinikperoksiidi. Järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna esindajat, rõika peroksüdaasi (EC 1.11.1.7), mille süstemaatiline nimetus on doonor:H 2O2-oksüreduktaas
mille põhimõtteks on lahuses sisalduvate ainete lahutamine ehk fraktsioneerimine nende molekulmasside, täpsemalt molekulide enda suuruste järgi. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise, võimalikult ühesuguse poorsusega geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks, kusjuures proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil. Geelkromatograafia protsess viiakse läbi kinnises süsteemis kolonnis, mis on täidetud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on samas suurusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulide dimensioonidega. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: · kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht Vv · graanulitesisese vedeliku maht Vs · geelimaterjali ehk maatriksi maht Vg
Biokeeemia laboritöö No 5 Invertaasi aktiivuse määramine. Õpperühm: YAGB21 Töö teostaja: Alexander Kirichuk Õppejõud: Tiina Randla Õppejõu märkused: Invertaas taas tulemuste analüüs! Antud juhul võiks jälle keskenduda töökultuurile, analüüsida, kas 10 ja 20 min reaktsiooni aktiivsused on piisavalt sarnased. Kui ei, siis miks? Teoreetiline osa! · Invertaas (-D-fruktofuranosiidi fruktohüdrolaas) ensüüm, mis kuulub glükosidaaside hulka, mis katalüüsivad O- glükosiidsideme hüdrolüüsi. Invertaas katalüüsib -D- fruktofuranosiidide hüdrolüüsireaktsiooni, vabastadesneist fruktoosi molekule. · Saharoos kõige levinum looduses -D-fruktofuranosiid. Hüdrolüüsi produktideks on -D- fruktoos ja -D-glükoos. · Invertaas on väga oluline inimese seedeensüüm. Saharoos hüdrolüüsib peensoole limaskesta rakkude poolt doodetava invertasi toimel.
3.1. Invertaasi aktiivsuse määramine Invertaas, süstemaatilise nimetusega -D-fruktofuranosiidi fruktohüdrolaas (EC 3.2.1.26) on ensüüm, mis kuulub glükosiidsideme hüdrolaaside hulka, mis katalüüsivad O-glükosiidsidenete hüdrolüüsi. Invertaas katalüüsib -D-fruktofuranosiidide hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades neist fruktoosi molekule: Sahharoos on looduses kõige levinum -D-fruktoduranosiid ja tema hüdrolüüsireaktsiooni produktideks on -D-fruktoos ja -D-glükoos. Invertaasi produtseerivad pärmid, hallitusseened, paljud taimed, aga ka mesilased.
arvestatud: Terje Robal 03.04.2012 16.04.2012 AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEETODIL Teooria Geelkromatograafia põhimõtteks on lahuses sisalduvate ainete lahutamine nende erinevate molekulmasside järgi. Lahuses sisalduvad ained liiguvad läbi geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks. Proov viiakse läbi kolonni vesilahuse abil. Geelkromatograafia protsess toimub kolonnis, mis on täidetud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on samas suurusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulidega. Geelkromatograafias kasutatavad geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist vi polüakrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht (V v), graanulitesisese vedeliku maht (Vs),
Lisaks sellele on neil ka kaitse- ja regulatoorsed funktsioonid, nad on signaalmolekulideks ning mängivad olulist rolli hormonaalses tasakaalus. Lipiide rühmitatakse: · rasvhapped · rasvad · glütserofosfolipiidid · sfingolipiidid · vahad · steroidid · terpenoidid Seebistumisvõimest lähtudes võib neid jaotada seebistuvateks ja mitteseebistuvateks lipiidideks. 1.3.1. Rasvapleki proov Kõigi lipiidide ühiseks omaduseks on lahustuvus orgaanilistes lahustites. Lipiidi sisaldava lahuse tilga kandmisel paberile ja lahusti aurustumisel moodustub lipiide sisaldava proovi korral paberile rasvaplekk, millest paberi läbipaistvus suureneb. Töö käik Uuritakse kahte tahket materjali, millest üks sisaldab lipiide. · Võetakse 2 kuiva katseklaasi, millesse pannakse umbes 1g tahket ainet · Katseklaasidesse lisatakse mitte rohkem kui 0,5 ml atsetooni
3.1 Invertaasi aktiivsuse määramine INVERTAAS e -D-fruktofuranosiidi fruktohüdrolaas (EC 3.2.1.26) e - fruktofuranosidaas- ensüüm, mis kuulub glükosiidsideme hüdrolaaside e glükosidaaside hulka, mis katalüüsivad O-glükosiidsidemete hüdrolüüsi vastavalt reaktsiooni üldskeemile: Invertaas katalüüsib -D-fruktofuranosiidide (süsivesikuid, mis sisaldavad fruktoosi molekuli jäägi furanoosset vormi) hüdrolüüsireaktsiooni. Vabanevad fruktoosi molekulid: SAHHAROOS looduses levinuim -D- fruktofuranosiid
keskkonnas Cu -ioonidega violetse kompleksi. 2+ Töö käik: Katseklaasi valatakse 1 ml munavalgu lahust. Lisatakse 1 ml 10%-list NaOH lahust ja mõni tilk 1%-list CuSO4 lahust. Katseklaasi sisu loksutatakse hoolikalt. Järeldus: Segu värvus violetseks ja sellest võib järeldada, et lahus sisaldas kaht või enamat pepiidsidet, mis moodustasid aluselises keskonnas Cu 2+-ioonidega violetse kompleksi. 1.1.2 Ksantoproteiinreaktsioon (Mulderi reaktsioon) See reaktsioon tõestab aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete (Tyr, Trp, Phe) olemasolu valgus. Kontsentreeritud lämmastikhappe lisamisel denatureerib valk pöördumatult ja sadestub. Katseklaasi sisu soojendamisel toimub aromaatsete tuumade nitreerumine. Moodustub intensiivselt kollase värvusega ühend, mis käitub hape/alus indikaatorina, omandades leeliselises keskkonnas oranzi värvuse. Töö käik: Katseklaasi valatakse 1 ml munavalgu lahust ja lisatakse 56 tilka kontsentreeritud HNO3
Tallinna Tehnikaülikool Keemiainstituut Bioorgaanilise keemia õppetool 1.1 INVERATSSI AKTIIVSUSE MÄÄRAMINE Laboratoorsed tööd Juhendaja: Tiina Randla Teooria Invertaas ehk -D-fruktofuranosiidi fruktohüdrolaas on ensüüm, mis kuulub glükosiidsideme hüdrolaaside hulka, mis katalüsivad O-glükosiidsidemete hüdrolüüsi. Invertaas katalüüsib -D-fruktofuranosiidide hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades neist fruktoosi molekule: -D- fruktofuranosiid + H2O ,D-fruktoos + mono- või oligosahhariid Sahharoos on looduses enim levinud -D-fruktofuranosiid, tema hüdrolüüüsi reaktsiooni produktidena tekivad ,D-fruktoos ja -D-glükoos. Invertaasi produktseerivad pärmid,
Meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsoonisegus. Antud töös kasutatakse glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemisel kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktsiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, milles on taandavad suhkrud, viiakse komplekslahusesse. Keemisel taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)- ks ja Cu2O eraldub punaka sademena. Keetmisel toimuv reaktsioon: Tiitrimisel määratakse vabanenud triloon B kogus, kasutades 0,02M vasksulfaadi lahust, tekib uuesti kompleks, mida näeb lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimisel toimuv reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud vasksulfaadi koguse järgi leitakse kalibreerimisgraafikult
AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEETODIL Teooria Geelkromatograafia põhimõtteks on lahuses sisalduvate ainete lahutamine nende erinevate molekulmasside järgi. Lahuses sisalduvad ained liiguvad läbi geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks. Proov viiakse läbi kolonni vesilahuse abil. Geelkromatograafia protsess toimub kolonnis, mis on täidetud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on samas suurusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulidega. Geelkromatograafias kasutatavad geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist vōi polüakrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht (Vv), graanulitesisese vedeliku maht (Vs),
PROTEOLÜÜTILISE ENSÜÜMI AKTIIVSUSE MÄÄRAMINE 1. Töö teoreetilised alused 1.1 Töö eesmärk Töö eesmärk oli määrata proteolüütilise ensüümi aktiivsus, kasutades substraadina kaseiini ja proteaasi preparaadina alkanaasi. Kasutasin meetodit, kus toimus tänu proteaasile peptiidsideme hüdrolüüsi reaktsioon. Et sadestada põhja kõrgmolekulaarsed ühendid kasutasin trikloroäädikhapet ning mittesadenevate hüdrolüüsiproduktide sisalduse määrasin spektrofotomeetrilisel meetodil. 1.2 Teooria Proteolüütilised ensüümid ehk proteaasid on ensüümid, mis katalüüsivad peptiidsidemete hüdrolüüsi reaktsiooni valkudes ja peptiidides, produtseerides madalama molekulmassiga peptiide ja vabu aminohappeid.
annaabi.ee 
