Balti erikord (3)

Balti erikord ja keskvalitsus
Katariina II ajal kehtestatud asehalduskord oli tõsiseks löögiks Balti aadli senistele privileegidele. Kuid juba keiser Paul I võttis vastu asehalduskorra tühistamise akti ning taastas enamiku Balti aadli eesõigustest. Uuesti alustasid tegevust asehalduskorraeelsed kohtu- ja omavalitsusorganid: taastati aadlimatriklid , maanõunike kolleegiumid, silla- ja adrakohtud. 19saj koostati ka Balti kubermanguda kohalike õigusnormide kogu Balti provintsiaalseadustik, mille esimesed osad avaldati 1845. Provitsiseadustik – aadlike, linnakodanike ja vaimulike seisuslike õiguste ning eesõiguste kogu – kinnitas veelgi Balti erikorda. Vene avalikule arvamusele ning paljudele valitsusirngkondede tegelastele, kelle sooviks oli kogu impeeriumi ühtlustamine. 1860aastatel vallandusid ajakirjanduses rünnakud Balti erikorra vastu. Neile rünnakutele vastasid baltisakslased omapoolsete selgituste ja vastulausetega.
1710–1850. Balti erikord 1710. aasta rüütelkondade ja linnade kapitulatsioonidega, mida hiljem kinnitasid ka kõik järgnevad tsaarid kuni Aleksander II (1855–1881), määrati kindlaks Eesti- ja Liivimaa suhe Vene impeeriumiga ja kujunes lõplikult välja nn. Balti erikord ( Landesstaat ). Tsaari kohapealseteks lepingupartneriteks olid küll ainult aadel ja linnakodanikud, kuid tolleaegsete seisuslike arusaamade järgi kujutasidki nemad endast kogu maad.
Baltisaksa seisusliku omavalitsuse tähtsaim organ oli maapäev, kuhu kuulusid kõik immatrikuleeritud s.t. kindlasse nimistusse kantud perekondade aadlikud — 18. sajandi keskpaigaks ühendasid Eesti-, Liivi- ja Saaremaa rüütelkonnad 324 aadliperekonda. Ehkki oma eesõiguste kaitsel järeleandmatud, ei muutunud rüütelkonnad siiski täiesti suletuks, vaid täiendasid end ise indigenaadiõiguste andmisega uutele suguvõsadele, kelle nimed lisati aadlimatriklisse. Maapäeva õiguseks oli maksude kinnitamine ja seadusandlik initsiatiiv, tähtsamate ametikohtade ja kohtutoolide täitmine ning kirikuasjade kaasahaldamine. Maapäevade vaheajal oli rüütelkondade täidesaatva võimu organiks maanõunike kolleegium.
Linnasid juhtis raad , mis end ise täiendas kaupmeeste ja juristide esindajate hulgast, ühendades endasse seadusandlikud, haldus- ja kohtufunktsioonid. Linnade kodanikkond ja elanikkond ei kattunud sugugi , enamusel elanikest, kes kuulusid valdavalt alamkihti, ei olnud kodanikuõigusi. Alamrahvast, omakorda, moodustasid enamuse eestlased.
Balti erikorda kaitses ka baltisaksa aadli nende väikese arvuga võrreldes üleproportsionaalselt suur esindatus Venemaa eliidi hulgas kahe järgneva sajandi vältel. Paljud Balti provintsidest pärit aadlikud tegid sõjaväelist karjääri (neist väljapaistvaimana Napoleoni vastu peetud sõjas silma paistnud väejuht Michael Barclay de Tolly), silmapaistvalt kõrge oli parema hariduse ja keelteoskusega baltisakslaste osatähtsus Vene diplomaatilises korpuses; mitmed baltisaksa aadlikud tõusid Venemaa ministriteks ja kindralkubernerideks.
Kõike tehakse käsitsi, manufaktuurid , tööjaotus, tootlikuse kasv, tehased, vabrikud, energiaallikaks aur, tööstuslik revulatsioon e pööre 1750 Inglismaal, raudtee teke 1825 Liverpool-> Manchester , 19saj on kõige uue algus, pärisorjast peremees .
Kuidas Eestimaad valitseti?
Eestimaa kubermang moodustati rootslaste poolt peale Põhja-Eesti vallutamist 1584. aastal ja eksisteeris kuni veebruarini 1918.
Aastal 1584 kujundati neljast Põhja-Eesti maakonnast (kreisist) – Harju–, Viru–, Järva– ja Läänemaast Eestimaa vürstkond, kuid see pole kunagi olnud haldusüksuse nimi. 16. sajandi lõpus võeti kasutusele Eestimaa kubermangu, kui haldusüksuse nimi. Esimene kuberner Lars Ivarsson Fleming määrati Rootsi poolt vallutatud aladele juba 1561. aastal.
1561. aastal Rootsi kuninga poolt kinnitatud seaduste alusel, moodustati 1584. aastal Harju–, Viru–, Järva– ja Läänemaa kreisi aadelkondadest Eestimaa rüütelkond koos oma õiguste ja privileegidega, kellest sai Eesti kubermangus tegelik võimukandja. Rüütelkond teostas võimu kubermangus Maapäeva (Landtag) otsute kaudu, kuni 1917. aastani.
17. sajandi esimesel poolel kasutati kõnekeeles Eestimaa kubermangu, kui haldusüksuse kohta Eestimaa vürstkonna hiljem Eestimaa hertsogkonna nimetust , mis tulenes Rootsi kuninga tiitlistikus olnud Eestimaa hertsogi tiitlist.
Põhjasõjas vallutati Eesti alad oktoobriks 1710 Vene keisririigi poolt ning Eesti kubermang sai uue valitseja. Pärast Põhjasõda jäi Eestimaal kehtima Rootsi haldussüsteem. Selle tagasid ka eestimaa linnade kapitulatsiooniaktid, millega kapituleeriti vene vägedele Põhjasõjas. Eestimaa kubermang oli 1. järgu haldusüksus Venemaal ja üks kolmest Balti kubermangust.
Aastal 1708 eraldati Eestimaa kubermangust Virumaa, millele liideti veel Tartumaa ja nimetati Narva maakonnaks ning liideti Peterburi kubermanguga. 1719 liideti Eestimaa kubermang Peterburi kubermangu provintsiks.
Rootsi loovutas Eestimaa alad ametlikult Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Peale rahulepingu sõlmimist 1721. aastal moodustas vene võim restitutsioonikomisjonid, mis asusid 1722 tööle. 1722. aastal eraldati Narva maakond Peterburi kubermangust, kuid Narva linn jäi Peterburi kubermangu, kus oli aastatel 1775-1802 maakonnalinnaks. Tartu maakond liideti Liivimaa kubermanguga ning Eestima kubermang eraldati uuesti Peterburi kubermangust eraldiseisvaks 1. järgu haldusüksuseks.
Alates Põhjasõjast kehtis Eestimaa kubermangus niinimetatud Balti Erikord, millega säilitati juba keskajast pärinevad aadlike privileegid , saksa keel asjaajamiskeelena ning luteri usk. Seda üritati tsaaririigi poolt korduvalt muuta, kuid ei soovitud konfliti kohaliku aadelkonnaga. Eestimaa kubermangu halduskorraldust muutis ka tsaarinna Katariina II oma ukaasiga. Eestimaa kubermangu asemele moodustati 1783. aastal vastavalt Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seaduse alusel Tallinna asehaldurkond. Seda ajajärku Baltimaade ajaloos nimetatakse asehaldurkorra perioodiks . Kuna uus kord kärpis baltisaksa aadlike õigusi, õnnestus neil saavutata asehaldurkorra muutmine uue keisri Paul I poolt 1796. aastal, muudatus jõustus 1797. aastal. Alles Aleksander III venestamispoliitika ajal 1880ndatel hakati nn Balti erikorda olulisemalt likvideerima.
1917. aastal sai Eestimaa kubermang Venemaa ajutiselt valitsuselt autonoomia ning 12. aprillist (vkj. 30. märts) 1917 kuni 24. veebruarini 1918 olid Eestimaa kubermanguga liidetud eestlastega asustatud alad Pärnumaal, Saaremaal, Tartumaal, Valgamaal, Viljandimaal ja Võrumaal. Kubermangu uut piiri Liivimaa kubermanguga täpset kindlaks ei määratud.
1917. aasta märtsist oktoobrini oli Eestimaa kubermangu viimaseks komissariks Jaan Poska .
Talurahva omavalitsus | Majandus ja linnad
1.seaduste plokk – Eestimaal 1802 ja Liivimaal 1804 – talurahvas võis pärandada oma vara pojale.
2.seaduste plokk – pärisorjast peremees, pärisorjuse kaotamine, Aleksander I, 1802 Tartu ülikool, talupoeg võib omada maad ja vara, minnakse linna.
3seaduste plokk – 1849 Liivimaal ja 1856 Eestimaal – raharent .
1866 – vallavolikogud, linnavalitsus , esimene seadusandlik kogum, mõisnik hakkab eralduma talupojast, talupoeg õpib asju ajama , keelustatu ihunuhtlus. 1863 – passid
19saj teisel poolel tekkisid kuulujutud , et venemaal on täiega hea elu ja kuna talupojad olid hästi kergeusklikud siis nad tormasid kohe sinna. Hea elu, tasuta maa, pudrumäed, piimajõed.
Usuvahetusliikumine : luteri->õigeusk. Kui võtad vastu õigeusu, saad tsaarilt maad. Talurahvas kergeusklik, majanduse kasv, vabamad käed, talud ostetakse päriseks, saadi raha kartulikasvatamisest, kartul lõpetab näljahäda 1840tel, linast kangad, 70date ärkamisaeg, massiline talude endale ostmine ja vahel ka laenuga(30a) + perekonnanimed !
Suuremad ja uhkemad mõisad, viljatootamine, viin , hea elu, mõisnikud kulutasid rohkem raha. Kasumajandus – kauplemine, paremad suhted, nihverdamine. Hakati korralikult riides käima, jaga kingad ja saapad , mitte enam pastlad.
Vaimuelu
Tartu ülikool esimest korda 1632 Rootsi ajal. Siis pandi piirid kinni ja sõdade tõttu ülikool suleti ning taasavati 1802. Tartut hakati taastama ja oli palju klassitsismi. Iga suur vallutaja (ka Napoleon ) armastan klassitsismi. Tartut hakatakse ülikooli pärast nimetama teaduselinnaks. Üliõpilastest peetakse lugu ja saadakse aru „rebaste“ naljast. Tänu ülikoolile saavad ka inimesed tööd juurde – kojamehed , riidehoiutädid, õpetajad, professorid. Eestlased hakkasid rohkem koolis käima (K.J. Peterson , Masing, Faehlmann , Kreutzwald)
Aleksander I lõpetab pärisorjuse ja tema auks Ingli sild . Puruks pommitatud toomemäe asemele tehakse inglise stiilis park. Sakslased toovad Eestisse kartuli, mustavalged lehmad . Kui läheb aeg edasi ja inimesed arenevad mõistuselt, luuakse Õpetatud Eesti Selts. Koole tekib juurde ja talurahvas läheb kooli. Koolikatsumused – võrreldi koolide tasemeid. Eesti talupoeg kuulutati kõike paremini lugevaks talurahvaks Euroopas.
Rahvustlik liikumine 19saj II poolel ja ärkamisaeg – avastati, et oleme eestlased, lätlased, prantslased jne.. mitte ei nimetatud end kohanime järgi.
Aleksander III pealetulekuga hakkas venestamine , ametlikes asjaajamistes mingi üle vene keelele. Kõik muutus vene keelseks – koolid ja omavahel suhtlemine . Ainuke hea asi oli see, et saadi Venemaale kõrgkoolidesse. Loodi nn salajasi seltse – karskusseltsid , kutseühingus, tuletõrjeseltsid, kus tegelikult arutati ka eesti asju.