Ballett (0)

Sisukord

Sissejuhatus 2
1Balleti ajalugu 3
1.1Balleti algus 3
1.2Ballett 18. sajandist 19. sajandi keskpaigani 3
1.3Ballett 19.sajandi keskpaigast 20.sajandi lõpuni 4
2Vene hooajad ja klassikalisest balletist alguse saanud liigid 5
2.1 “Vene hooajad“ aastatel 1909 – 1912 5
2.2 “Vene hooaegade“ mõju Euroopa balleti arengule 5
2.3Neoklassikaline ballett 6
2.4Moderntants 6
3Balleti õpingu üldised reeglid 7
Kokkuvõte 8
Kasutatud allikad: 9

Sissejuhatus

Ballett on muusikaline lavateos, kus on terviklikuks kunstiteoseks ühendatud mitu kunstiliiki: tants, muusika , kirjanduslik süžee ning kujutav kunst lavakujunduse, valguse ja kostüümide näol. Balletis antakse teose sisu edasi tantsu ja pantomiimiga. Selle aluseks olev kirjanduslik süžee on tavaliselt muusikaga lahutamatult seoses. Muusika kajastab etenduses toimuvaid sündmusi ning tegelaste tundeid ja areneb vastavalt vajadusele kõigi dramaturgiareeglite järgi. Balletietenduste ja tantsude loomise kunsti nimetatakse koreograafiaks. Ballettmeister aga loob teose sisule ja muusikale vastava liikumise ja tantsud. Ballett koosneb nii soolo -, kahe tantsija pas de deux `st- kui ka väiksemate tantsurühmade-kordeballeti esinemisest. Muidugi esitatakse seal ka karaktertantse. Klassikalises balletis kasutatakse sajandite jooksul väljakujunenud tantsutehnikat, mida iseloomustab rangelt fikseeritud kehahoid ja jalgade väljapoole pööratus, mis on vajalik liigituste suurema ulatuse saavutamiseks.

Balleti ajalugu

Balleti algus

Omanäoline klassikaline tantsukunst kujunes Egiptuses, Indias ja Hiinas välja juba aastatuhandeid tagasi. Professionaalne tantsukunst hakkas Euroopas arenema keskaja lõppedes, kui toimus ilmaliku kultuuri elavnemine. Balleti rajajaks peetakse 17.sajandil Prantsusmaad valitsenud kuningas Louis XIV, kes armastas eriti tantsu ning sellepärast oli ka tema õukonnas tantsuõpetusel tähelepanuväärne koht. Louis XIV esines esmakordselt balletis kolmeteistkümneaastasena, kuid tema kuulsam osa oli päikesejumal Apollon „Kuninglikus ööballetis“ 1653. aastal ning see ballett kestis 12 tundi. Sel ajal võisid balletti tantsida ainult mehed. Päikesekunigas hakkas 1661. aastal riiki ilma peaministrita juhtima ning 1672. aastal rajas Kuningliku Tantsuakadeemia Pariisi, mis oli esimene sellelaadne asutus Euroopas. Seal kasutusele võetud positsioonid jalgade ja käte asendite jaoks ning paljud sammud on klassikalises balletis püsinud tänaseni. 1681 . aastast võisid tantsima hakata ka naised.

Ballett 18. sajandist 19. sajandi keskpaigani

Paljud vanad balletid põhinevad Kreeka ja Rooma legendidel. Ballett „Marsi ja Veenuse armulood“ etendus Londonis 1717. aastal ning see oli esimesi ballette, kus sündmustik edastati ilma kõnet ja laulu kasutamata. Prantsuse baleriin Marie Camargo tegi 1727. aastal esimesena seeliku lühemaks, et ta saaks tantsida keerukamaid samme ja näidata jalgade liigutusi. 1738. aastal asutati Peterburis Vaganova Balleti Akadeemia ning 30 aasta pärast ka Moskvasse Suure Teatri Balletikool . 1789. aastal esietendus ballett „Asjatu ettevaatus“, mis jutustab Lise armuseiklustest.
19. sajandil sai alguse romantiline ballett, millele on iseloomulik, et tundeline seatakse mõistuslikust kõrgemale. See oli vastukaaluks kõigele sellele, mis reaalses maailmas toimus. Tööstusrevolutsiooni käigus ehitatud tehased ja vabrikud panid ballettmeistreid looma lavastusi, mis olid helged, õhulised ja ebareaalsed. Romantilised balletid jutustasid haldjatest, vaimudest ja inimolenditest, kes olid tegelikust maailmast kõrgemal. Naisi kujutati õrnade olevustena, kes vajasid kaitset ja hella kohtlemist. Baleriinid kandsid sel ajal hästi istuvat pihikut pehme allapoole põlvi ulatuva tüllseelikuga ning juuksed olid keskelt lahku ja kõrvade taha kammitud ning seatud madalaks juuksepalmikuks. Etenduse sisu, muusika ja koreograafia ühtsus sai eriti oluliseks. Romantism oli balleti kuldajastu, tants koos muusikaga seisis kunstiliikide esireas. Välja kujunes kolm peamist balletikoolkonda: Itaalia, Prantsuse ja Vene koolkond.
1836. aastal esietendus üks vanimaid romantilisi ballette „Sülfiid“, mida Nõukogude Liidus tunti „Chopiniana“ nime all, peaosas Marie Taglioniga, mille koreograafia lõi August Bournonville Herman von Lovenskioldi muusikale. Sülfiid jutustab šotlasest Jameist, kes armub õhuvaimu sülfiidi. Marie Taglioni oli esimene baleriin, kes tõusis varbaotstele, et näida hõljuvana ja kergemana. Tolleaegsed varvaskingad aga olid üsna pehmed , mistõttu võis tal üsna valus olla. Marie isa, kes oli ühtlasi ka tema õpetaja, mõtles välja harjutusi, mis jalgu tugevamaks muudaksid, mis on jäänud siiamaani olulisteks harjutusteks.
1841 . aastal lavastasid koreograafid Jean Coralli ja Jules Perrot balleti „ Giselle “ Adolphe Adam muusikale. „Giselle“ jutustab talutüdrukust, kes armastas talupojaks maskeeritud krahvi, ning Giselle raskest saatusest.

Ballett 19.sajandi keskpaigast 20.sajandi lõpuni

19. sajandi lõpus saab alguse klassikaline ballett, kus baleriini sammud on palju julgemad ja keerulisemad kui romantilises balletis. Baleriinid hakkasid kandma klassikalist tutu -d, lühikest kaharat seelikut, tänu millele üha julgemaks muutunud tantsusammud kenasti välja paistsid.
1869. aastal määratakse Marius Petipa Peterburi balletiteatri peaballettmeistriks ning esietendub tema koreograafiaga ja Ludwig Minkuse muusikaga „Don Quijote “. See on tehtud Cervantese kirjutatud romaani ainetel . Samal ajal Pariisis esietendub tuntud ballett „Coppelia“.
1877 . aastal esietendus Moskvas tänapäeval kõikidele teada ballett „ Luikede järv“. See kahjuks ei läinud rahvale peale ehk polnud menukas ja tehti 1895. aastal Peterburis uus lavastus . 1. ja 3. vaatuse koreograafiks on Marius Petipa ning 2. ja 4. vaatuse loojaks on Lev Ivanov. Muusika autoriks on Pjotr Tšaikovski. Etendus räägib prints Siegfriedist ja tema lubadusest armastada luike, kes on tegelikult printsess Odette. Lõpuks armastus võidab kurja nõia.
Pjotr Tšaikovski muusikale etendub 1890. aastal M. Petipa poolt ballett „ Uinuv kaunitar“. Petipa kasutab samasugust mudelit nagu muudeski süžeelistes ballettides ehk siis seal on nii situatsioone, kus esitatakse lugu selgelt näitlemise ja pantomiimi abil kui ka olukordi , milles kasutatakse tantsu, et edasi anda tegelaste tundeid. Loo arengut katkestavad divertismendid, mis on tantsud tantsu enese pärast ja ei ole süžee osad.
1892. aastal esietendub ka P.Tšaikovski muusikale L. Ivanovi poolt loodud „Pähklipureja“, mis on tuntud kui hea laste balletina. Peamiselt on see teatris talvekuudel, sest räägib jõuluõhtust Saksamaal.
Mihhail Fokin seadis 1905. aastal „Sureva luige “ soolonumbri Anna Pavlovale, mis oli mõeldud heategevusetendusele Venemaale. Tema kostüümil kasutati ehtsaid luige sulgi.
Anna Pavlova sündis 1881. aastal Peterburis. Ta oli nõrk enneaegne laps ja tema ema oli vaene lesknaine. Kui Anna oli 8-aastane, viis ema ta jõuluajal Peterburi Maria teatrisse „Uinuvat kaunitari“ vaatama ning seal otsustas Anna otsekohe, et temast peab saama baleriin. 2 aastat hiljem astus ta balletikooli ja õppis seal 10 aastat ja pärast seda võeti ta vastu Maria teatri balletitruppi. Tema eesmärgiks oli tantsida võimalikult paljudele inimestele – niisiis tantsis ta 15 aasta jooksul kõikjal maailmas. Pavlova suri 50. aastasena kopsupõletikku, kuid isegi siis olevat ta sosistanud, et keegi paneks tema luigekostüümi valmis.
20. sajandist hakkas balletti tulema ka uued suunad. Esimesena Isadora Duncani näol, aga see ei tähendanud, et klassikaline ballett ära kadus . 1940. aastal esietendus Leonid Lavrovski koreograafiaga „ Romeo ja Julia“ imeilusale Sergei Prokofjevi muusikale. 1948. aastal esietendus ka Prokofjevi muusikale kõigile tuntud süžeega „ Tuhkatriinu “.

Vene hooajad ja klassikalisest balletist alguse saanud liigid

Vene teatri- ja kunstitegelane Sergei Djagilev, kes oli rühmituse “Mir istkustva“ asutaja , organiseeris välismaal ooperi- ja balletietendusi ehk “vene hooaegu“, millel oli vene teatrikunsti populariseerimisele välismaal tohutu mõju. Nendel hooaegadel ette kantud balletid mõjustasid paljude maade balleti arengut. Esinejad võeti Maria teatrist, Suurest teatrist ja S. Zimini erateatrist. 1908. aastal esineti Pariisis ning ainult ooperitega.

“Vene hooajad“ aastatel 1909 – 1912

1909. aastal lisandusid balletietendused. Balletitrupi juht oli M. Fokin. Mängiti ka ooperit “Vürst Igor“ ja Fokin seadis sellele “ Polovetside tantsud“. Pariisis oli palju Fokini lavastatud lühiballette: “Armida Paviljon“, “Sülfiid“ ja “Kleopatra“ (sama, mis “Egiptuse ööd“). Divertisment “Pidu“ oli koostatud balletmeistrite M. Fokini, N. Goltoi, L. Ivanovi ja M. Petipa seadetest . Esinesid paljud kuulsused: A.Pavlova, V. Nižinek, S. Fjodorova, T. Karsavina, A. Bulgakov . Etendustel oli muusika kooskõlas koreograafiaga. Uudne oli lavakujunduse kooskõlastamine etenduste teiste komponentidega. Pariisi vene balletihooajad kujunesid sündmuseks nii Prantsusmaal kui ka rahvusvahelises ulatuses – vene ballett äratas tähelepanu kogu maailma teatriüldsuses. See oli balletiteatri ajaloo uue etapi algus. Pariisi ajakirjandus nimetas vene balletietendusi nii ilmutuseks kui ka avastuseks. Samuti revolutsiooniks, sest vene tantsijad tõestasid, et tantsukunst on võimeline väljendama ideid, mida kannavad eesrindlikud kaasaegsed ja on võimeline vaimustama inimhulki.
Ka 1910 . aasta hooaeg Pariisis oli suure eduga. Sel ajal nähti M. Fokini uusi ballette: “Šeherezadet“ N. Rimski – Korsakovi muusikale, “Karnevali“ Schumanni ja mitme teise helilooja muusikale, I. Stravinski “Tulilindu“. Prantslased nägid ka oma balletti, mis neil oli unustusse vajunud, kuid Venemaal hoolikalt säilitatud: A. Adami “Gisselle´i“. 1910. vene hooajal avanes kogu säras Tamara Karsavina anne, kes asendas Anna Pavlovat.
Djagilevi trupp hakkas üha enam teisenema, sest Djagilev täiendas truppi järjest välismaa tantsijatega, jättes vene tantsijad kõrvale.

“Vene hooaegade“ mõju Euroopa balleti arengule

Vene balleti ideed mõjutasid välismaa balleti arengusuundi . Näiteks R. Rolland ja A. Rodin tunnistasid hiljem, et „Vene hooajad“ olid nende elu silmapaistvamateks sündmusteks. Vene balletikunstist sai etalon , mille järgi püüti joonduda.
Vene tantsukool , repertuaar, tantsijad, balletipedagoogid, kunstnikud , muusikud, kriitikud said hooaegadest peale vaieldamatuteks autoriteetideks rahvusvahelisel tasandil. Kuulsamad vene tantsijad, kunstnikud, heliloojad said enneolematult kuulsaks Prantsusmaal, Inglismaal, Itaalias, Saksamaal ja teistes maades. Saab moeks võtta endale senise perekonna- ja eesnime asemel lavanimeks vene nimesid . Tantsukunsti populaarsus tõusis kogu maailmas.
“Vene hooaegade“ kogemusi kasutati tsirkuses ja kinos , ooperis ja draamas . Balletikunst aga ärkas uuele elule paljudes riikides, kus valitsesid tagasiminek ja langus.

Neoklassikaline ballett

George Balanchine oli üks 20. sajandi väljapaistvamaid koreograafe ja üks Ameerikasse balleti viijatest. Temast sai alguse neoklassikaline ballett.
Aastal 1921 lõpetas ta Maria teatri kooli balletiklassi ning pärast seda oli ta mõned aastad Peterburi Ooperi- ja Balletiteatri artist, kuni liitus väikese balletitantsijate trupiga, kes käisid turneel Lääne-Euroopas. Londonis nägi teda Sergei Djagilev, kes tegi talle ettepaneku ühineda trupiga Vene Ballett (Ballets Russes) algul tantsijana, hiljem peakoreograafina, sest põlvevigastus tegi tema tantsijakarjäärile lõpu. Mõiste „neoklassikaline ballett“ ilmub 1920ndatel selles samas trupis vastuseks liialdustele romantismis. See stiil kasutab traditsioonilisi balleti liigutusi, kuid mitte nii rangelt. Tihti on liigutused kiiremas tempos ning esikohal on tehniline jalgade töö.

Moderntants

Moderntants kasvas küll välja klassikalisest balletist, kuid on siiski omamoodi pungilik vastuhakk reeglitele, kompositsioonile, sammukombinatsioonidele ja kehahoiakukaanonitele.
Tänane moderntants on sümbioos tantsust, näitlemisest, muusikast, vaikusest, verbaalsest tekstist, häälitsustest.
Moderntantsu loojaks oli Isadora Duncan, kes rõhutas liigutuste voogavust ja graatsilisust. Duncani loomeviisi aluseks oli isiklik, inimese sisemusest väljakasvav liigutus , mis toetus emotsionaalsele kogemusele ja tinglikule formaalsele liikumisele. Jäsemete asetus ja nende loodav kujund olid vähem tähtis kui tantsija hõivatus liikumisega.
Duncani tantsutunni aluseks olid jooksmisel, hüplemisel, lamamisel, püstitõusmisel, keerlemisel ja hüpetel põhinevad harjutused, mida sooritati 19. sajandi silmapaistvate heliloojate muusika saatel. Kerguse saavutamiseks õpiti jooksma ja hüppama kanda täielikult maha toetamata, mis jättis õhulise mulje. Tema kreedoks oli: „Tantsida tähendab elada!”, esteetilised tõekspidamised väljendusid aga fraasis: „Iga tantsuliigutus on alguse saanud loodusest.” Viimane lause väljendas leppimatut vastuseisu olemasolevale tantsutehnikale ning austust väärivat ja vaba üleskutset loomulikkusele ja vabadusele.

Balleti õpingu üldised reeglid

Balletti või nautida ka kutseliseks tantsijaks saamata. Balletiõpingud annavad tasakaalukust, kehahoiakut ning arendavad mälu ja kindlasti distsipliini, mis on vajalik ka paljudel teistel elualadel.
Poisid peavad kandma valget T-särki, retuuse ja mustast või valgest riidest susse ja tüdrukud algklassides trikood, sokke ja riidest beeže susse, hiljem aga ka sukki ja siidist hõlmikseelikut. Varvaskingi võivad tüdrukud kasutada alles siis, kui nad on paar aastat treeninud , sest liiga varane tõusmine võib lõppeda vigastusega.
Varvaskingad on tehtud üldjuhul linasest voodrist, pealiskiht atlass-siidist, tald nahast ning varbatugevdus otsas jämedast kotiriidest vahelduvana liimikihtidega. Need on alati tehtud käsitsi. Baleriin kulutab iga kuu umbes 10 paari kingi , esitantsija aga ka 20 paari.
Juuksed peavad olema alati viimse karvani kinni krunnis, et need ei segaks õpinguid.
Kõik treeningtunnid algavad tugipuu juures, mille ülesandeks on pakkuda tuge lihaseid soojendavate harjutuste sooritamisele ja valmistumisele järgnevateks harjutusteks. Esimeseks on alati kummardus ja siis kahe käega soendus. Põhiline aeg tugipuu juures kulub väljapoolsuse ja õige kehahoiaku harjutamiseks. Õige kehahoiaku all mõeldakse eri kehaosade asendit üksteise suhtes. Harjutused sooritatakse alati mõlemast jalast , sest siis muutuvad mõlemad kehapooled ühtlaselt tugevaks .
Pärast treenimist tugipuu juures korratakse mõningaid harjutusi ilma toeta, et arendada tasakaalu, paindlikkust ja vastupidavust . Alustatakse aeglaste väljapeetud liigutustega , piruetid ehk pöörded, hüpped ja siis varvaskingadel tantsimine . Meestel on selle arvelt rohkem suuremaid hüppeid. Poiste treeningusse kuulub ka raskuste tõstmine, et nad hiljem paaristantsus hakkama saaksid.
Balletti õppides muudetakse tundi iga nädal, välja arvatud eksamitundi, mida hakatakse kuu aega enne eksamit harjutama. Kutseliste tantsijate treeningtunnis on iga kord uued kombinatsioonid, et kontrollida tantsijate oskusi ja mälu ning neid ette valmistada tööks erinevate lavastajatega.
Balletitrennidest ei tohi kunagi puududa ilma mõjuva põhjuseta, sest ainult järjepidevus viib sihile.

Kokkuvõte

Ballett on jäänud siiamaani üheks kultuuri osaks ning loodan, et seda hinnatakse veel aastasadu.

Kasutatud allikad:

• Castle , K. (1996). Tundmatu ja tuttav ballett. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 6-9, 12-19 lk.
  
• Kruus, J. (1999). Legend, mis väärib laulu – Helmi Puur . Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
  
• Goldner, Nancy (2008). Balanchine Variations. Gainesville: University Press of Florida
  
• Sergei Djagilev. Tartu: Galina Kulikova. [WWW] http://www.hot.ee/galina011/tekstid/Sergei_Djagilev.ht m
  
• Moderntants. Tallinn: Tantsuakadeemia. [WWW] http://tantsuakadeemia.ee/et/stiilid/moderntants/
  
• Ballett. [WWW] http://miksike.ee/docs/referaadid2005/ballett_kadry123.ht m
  

Aamer, A. (1990). Maksud . Tallinn: Valgus. 26 lk.
Maaelu arengu aruanne 2011. (2011). Tartu: Eesti Maaülikooli
majandus- ja sotsiaalinstituut.
http://eesti2030.files.wordpress.com/2012/01/maaelu_arengu_aruanne
_2011final.pdf (25.09.2012).