Ballett (0)

5

Ballett

Pr. ballet, it. Balletto .
Ballett on sünteeskunsti žanr. Komponentideks – koreograafia , dramaturgia , muusika , kujatav kunst (dekoratsioonid, kostüümid). Nendest juhtival positsioonil kahtlemata koreograafia ehk tantsukunst .
Balleti sisukorda näitab stsenaarium , mis tutvustab sündmusi, määrab ideesid, konflikte ja karaktereid. Stsenaarium on tulevase lavateose eskiis -tekst. Selle autoriks võib olla balleti dramaturg (kirjanik), balleti lavastaja ( ballettmeister ), helilooja , maalikunstnik , balleti solist (või solistid). Stsenaariumi järgi komponeeritakse muusikat. Muusika jaguneb vaatusteks, piltideks, stseenideks ja üksiknumbriteks.
Balleti žanrid on mingil määral sarnased muusika, luulekunsti ja dramaatilise teatri žanritega.
Näiteks:

• Ballett-tragöödia;
  
• Ballett-komöödia;
  
• Ballett-sümfoonia;
  
• Lühiballett;
  
• Suur (mitmevaatuseline) ballett;
  
• Kindla süžeega ballett;
  
• Ilma süžeeta ballett jne.
  

Žanri ajaloost on teada ka mitmeid eriliike, näiteks: ballett-intermeedium, ballett-divertisment jm.
Termin ballett tekkis Itaalias 16. sajandi lõpul ning tähendas kindla meeleoluga muusika episoodi (mitte lavaetendust).
17. sajandil balleti õitseng oli seotud peamiselt Prantsuse kuningliku õukonnaga, kus ballett läbis rida arenguetappe:

• Ballett-maskeraad (sajandi algus) – sammutantsud vaheldumisi koori- ja vokaal-soolonumbritega;
  
• Pompeesne ballett- melodraama (sajandi 10-20-ndad aastad) – sisaldas tantsuepisoode ja sooloaariaid, sisuliselt lähedane opera seriale (rüütlite ajastu või fantastilised süžeed);
  
• Ballett - entree ( paraad , tekkis kahekümnendatel aastatel, domineeris sajandi lõpuni) – koosnes tantsudest ja erinevatest muusikanumbritest;
  
• Ballett-komöödia (kujunes 17. sajandi kuuekümmnendatel aastatel Moliére ja Lully koostöö loomingus).
  

Õukondlik ballett levis Prantsusmaalt teistesse riikidesse.
18. sajandi kestel loobub ballett järk-järgult sõnakunstist ning keskendub ainult tantsule ja pantomiimile. Muusika aluseks olid vana süidi õukondlikud põhitantsud ( allemande , courante, sarabande ja gigue), hiljem võeti juurde gavott, menuett , rigodoon, passacaglia jt.
18. lõpul – 19. sajandi algul (klassitsismi ajal) balletimuusikale lisanduvad avamäng (intrada, introduktsioon) ja üksikud orkestrinumbrid. Beethovenile kuulub esimene katse sümfoniseerida balletti (1801).
19. sajandi balletis oli saavutatud muusika, lavalise tegevuse ja koreograafia täielik ühtsus: lõplikult kujunes välja etenduse numbrite struktuur, kuhu kuulusid:

• Tantsulised episoodid;
  
• Klassikalised tantsuvormid ( pas de deux , grand pas, adagio , variatsioonid );
  
• Aktiivse tegevusega stseenid muusika programmilise osatähtsusega.
  

Välja kujunevad ka nn tantsulise muusika kriteeriumid: kvadraatsus, kindlad meetrumid ja rütmid, meloodiline kantileensus.
Heliloojad - romantikud kasutavad balleti muusikas uusi tantsuvorme (valss, polka , galopp, masurka , bolero, jota, tarantella).
Tšaikovski toob balletti sümfoonilise muusika konfliktse kõlapilti, sümfoniseerib balleti kompositsiooni.
Sajandivahetus ja 20. sajandi esimesed aastakümned reformeerivad balleti:

• Klassikaline ballett ja möödunud sajandi tantsulisuse kriteeriumid kuulutatakse oma aja äraelanuks;
  
• Võetakse kasutusele uudseid liikumisi ;
  

• Lavateose dramaatilisust rõhutatakse impressionismi, ekspressionismi, neoklassitsismi jt. muusikasuunitluste kõlavahendite abil.
  

Euroopas levib peamiselt ühevaatuseline lühiballett (vt. S. Djagilevist lektüüri). Samas hakatakse 20. sajandil lavastama ballettideks orkestriteoste jm. muusikat.
Näiteks:

• M. Fokini balletid “Chopiniana” ( Chopini ),
  
• “Šeherezade” ( Rimski -Korsakovi),
  
• “ Karneval ” (Schumanni),
  
• “ Francesca da Rimini” (Tšaikovski muusikaga),
  
• “Kell” (Haydni samanimelise sümfoonia järgi),
  
• “ Polovetside tantsud” (Borodini ooperist “Vürst Igor” muusikaga) jt.
  

Koreograafilise tegevuse aluseks on tants. Tants saadab sündmusi, iseloomustab tegelasi ja näitab nende hingeseisundeid.
Suur osatähtsus kuulub balletis pantomiimile – žestikulatsioonile, mis annab sisu edasi liikumise ja miimikaga, seega asendab teksti (funktsionaalselt sarnaneb ooperlikule retsitatiivile). Pantomiim asub tantsunumbrite vahel, mõnikord käib tantsuga kaasa.
Balleti koreograafiline tegevus sarnaneb nii draamaetendusele kui sümfoonilisele muusikale (keskendub peategelaste vahesuhete tugipunktidele ning eemaldub üksikasjadesse tungimisest). Siin domineerivad üldkarakterid ja üldvormid. Samas kuulub koreograafiale teatud iseseisvus . Tantsu plastika ja sisukord ei peegelda süžee ja muusika arendust. Tantsu kaudu võib ka oma tundeid ja mõtteid väljendada ja teatri publikule edasi anda.
Balleti tantsu kaks põhitüübi on klassikalised ja karaktertantsud, neist igaüks jaguneb omakorda koosseisu järgi soolo -, ansambli- ja massitantsudeks. Kõik erikujud eksisteerivad nii iseseisvalt, kui kombineeritud variantides. Domineerib süžeega tihedalt seotud tegevustants. Selle kõrval võib kohata divertismenti – kontrastsetest (süžee põhijoonega mitte seotud) tantsupaladest kokku pandud tsüklit. 20. sajandi balletis esineb ka vaba plastikaga nn moderntants .
Balleti terminoloogia (tantsuelementid, keha liikumised, tantsijate kaadrid jne) on prantsuskeelsed, näiteks:

• Corps de ballet ( kordeballett ) – balletirühm, mis osaleb massitantsudes ja -stseenides (nagu koor ooperis).
  

Säilisid ka mõned mitteprantsuskeelsed (pikema ajalooga ) nimetused, näiteks:

• Corifeo (it), Coryphee (ingl), korüfee – kordeballeti eestantsija (nagu koori eeslaulja ).
  

Klassikalise balletitantsu vormid

Adagio
Lüüriline duetttants (esineb lühinumbrina ja pikema kompositsiooni alaosana). Eritunnuseks – arvukad toetused.

Variatsioonid (pr variation )
Tehniliselt keeruline tants ühele, vahel mitmele tantsijale. Nais - ja meestantsijate variatsioonid esitatakse eraldi. Kasutatakse liitvormide alaosadena, vahel ka iseseisvate episoodidena.
VAATA Pähklipureja http://www.youtube.com/watch?v=BGRLOGVHG8Q

Pas de deux (pa de dö)
Tants kahele solistile. Esialgu keskenduti tehnikale ja graatsiale, hiljem tehniline külg muutus üsna keeruliseks.
Klassikaline vorm tekkis romantismi ajal, lõplik variant – 19. sajandi teisel poolel Venemaal (Tšaikovski – Petipa balletides “ Luikede järv”, “ Uinuv kaunitar”):

• Entrée (solistide ekspositsioon ehk sissejuhatus),
  
• Adagio
  
• Meessolisti variatsioon,
  
• Naissolisti variatsioon,
  
• Coda – ühistants, numbri lõpuosa.
  

Vaata: Pähklipureja
http://www.youtube.com/watch?v=9gz9PG3Fu0g

Pas de Trois (pa de truá)
Tants kolmele – klassikaline ansamblitantsu liik, struktuurilt liitvorm:

• Entrée (kaanonlik ekspositsioon),
  
• Adagio,
  
• Kõikide tantsijate soolo variatsioonid (vaheldumisi järjekorras),
  
• Ühine coda.
  

Edvard Lehmann.
Pas de trois cousines (1848)
Sellist ansamblitantsu esitasid tavaliselt korüfeed (kordeballeti eestantsijad, teise plaani solistid), stsenaariumi järgi – peategelaste sõbrad/sõbrannad. VAATA!
Pähklipureja
http://www.youtube.com/watch?v=6--KADktcfk
Ülejäänud klassikalised ansamblitantsud (Pas de Quatre – tants neljale, Pas de Six – tants kuuele) allusid samale struktuuri mudelile. Muusika küljest on nad sageli divertismentid.
Pas de Quatre
(Lucile Grahn, Carlotta Grisi,
Fanny Cerrito ja Maria Taglioni )
VAATA
Luikede järv Väikeste luikede tants
http://www.youtube.com/watch?v=vbY_FIyXPFg
Grand Pas (gran pá)
Suur tants, struktuurilt liitvorm. Tekkis romantismi ajal, lõplikult kujunes välja Marius Petipa loomingus. Grand pas tantsivad solistid ja kordeballett
Kohustuslikud alaosad vahelduvad ranges järjekorras:

• Entrée,
  
• Adagio,
  
• Variatsioonid (kaks mees- ja kaks naispeasolisti variatsiooni ehk tehnilist tantsu vaheldumisi järjekorras),
  
• Coda (ühine lõpulõik).
  

.VAATA Pähklipureja II vaatuse algus
http://www.youtube.com/watch?v=Ze8W4sqkxCQ&list=PL3488EA0BCD733875&index=6

Pas d’ action (pa d’aksjón) VAATA!!!
Luikede järv. http://www.youtube.com/watch?v=3c7tp7mj1Ic
Aktiivne tegevustants, lavateose (või selle üksikvaatuse) kokkuvõte- kulminatsioon . Aktiivne pantomiimi osatähtsus. Algvariandid tekisid klassitsismi ajal 18. sajandi teisel poolel, lõplik versioon kujunes välja Marius Petipa loomingus (19. sajandi teine pool). Esitab balletitrupp tervikuna – solistid, korüfeed ja kordeballett. Liitvorm Grand pas’le sarnase kompositsiooni plaaniga:

• Entrée (tervele koosseisule),
  
• Solistide adagio korüfeede ja kordeballeti saatel,
  
• Rohkearvulised variatsioonid (solistid, korüfeed),
  
• Ühine coda.
  

Dekoratsioonid balletis loovad sündmustele pildi ümbritsevast keskkonnast. Nad peavad jätma lava tantsijatele vabaks.
Kostüümid aitavad luua tegelastele ajaloolis -sotsiaalse ja rahvusliku iseloomustuse . Nad peavad olema tantsimiseks mugavad.
5