Eetika essee "Aukartus elu ees" (0)

AUKARTUS ELU EES
Schweitzeri arvates on eetika tähtsaimaks põhiprintsiibiks mõte, et inimene ei pea hoolitsema mitte ainult enda eest, vaid ka teiste inimeste ja meid ümbritseva inimühiskonna heaolu eest. Eetika, mis põhineb aukartusel elu ees, ei tee vahet kõrgemal ja madalamal, väärtuslikuma ja vähemväärtusliku elu vahel.
See mõte kõlab küll ilusalt ja iseenesest mõistetavana, kuid selle lõpuni mõtestamine ja igapäevaelus reaalselt rakendamine tundub olevat meie ühiskonnas tihtipeale üle jõu käiv, kuna igaüks püüab seisab vaid iseenda eest ja peamisteks väärtusteks peetakse materiaalseid hüvesid.
Eetika arengut jälgides peab arvestama mõju, mida vastav maailmavaade eetikale avaldab. Ajaliku maailma käsitlused erinevad ju üksteisest põhimõtteliselt. Mõned maailmavaated suhtuvad siinmaailma jaatavalt (maistel asjadel ja siinmaailmas eksisteerimisel on nende jaoks tähendus), aga on ka maailmavaateid, mis maailma alavääristavad (soov osavõtmatuks jääda kõige suhtes, mis on maailmaga seotud). Kuid eetika on siiski oma olemuselt maailmajaatav ja tahab headuse nimel toimida ja tegutseda. Erinevates kultuuriruumides on erinevad eetilised normid, kuid eetika põhiprintsiip “aukartus elu ees “on igaühes säilinud.
Inimese maailma tunnetus ning headuse ja kurjuse ( headus on elu säilitamine, hoidmine ja selle täiuslikkuse poole arendamine ning kurjus elu hävitamine ja selle arengu takistamine) olemuse lahtimõtestamine sõltub suuremal määral sellest, millised on last ümbritsevate ja kasvatavate inimeste tõekspidamised. Kui nende inimeste väärtusorientatsioonid on paigas tekib paratamatult väikeses lapses soov elu säilitada, seda arendada ja kaitsta. Terve tundlikkuse säilitanud inimene peab loomulikuks vajadust suhtuda osavõtuga kõigi elusolendite saatusesse.
Schweitzeri arvates nõuab aukartus elu ees peamiselt sedasama, mis armastuseetikagi. Ainult, et aukartus elu ees annab armastuskäsu põhjendatuse ja nõuab kaastunnet kõikide elusolendite vastu (armastuseetika õpetab meile õiget suhtumist ainult teistesse, aga mitte iseendasse). Ainult aukartusel elu ees põhinev eetika on täielik. Eetika, mis käsitleb ainult inimese suhtumist kaasinimestesse, võib olla väga sügav ja elujõuline, kuid ta jääb poolikuks. Nii pidi inimene paratamatult selleni jõudma, et mõistis hukka teist liiki elusolendite karistamatu südametu kohtlemise ja nõudis eetikalt halastust neilegi.
Aukartus elu ees kätkeb elementaarse vastutuse mõistet, mis tuleb inimesel esmalt omaks võtta. Vastutuses peitub jõud, mis sunnib meid õilistama oma individuaalseid, ühiskondlikke ja poliitilisi veendumusi. Eneseteadlikuks saanud elutahtest sündinud aukartus elu ees sisaldab maailma-ja elujaatuse ning eetika üheskoos ja üksteisele.
Eetika nõuab, et inimene otsustaks iga kord ise, kuivõrd võib ta jääda eetiliseks ja kuivõrd peab ta elu kahjustamise ja hävitamise paratamatusele alistuma ning seega süüdlaseks saama. Inimesi peaks aina enam valdama elu säilitamise ja edendamise igatsus . Tõeliselt eetilisele inimesele on igasugune elu püha, ka see, mis inimese seisukohast vaadatuna näib meist nii kaugel allpool olevat.
Minu arvates on oluline, et inimene ei võtaks oma olemasolu lihtsalt kui midagi neile antut, vaid kogeks seda kui midagi seletamatut ja salapärast. Eetilise elujaatuse omaksvõtt on see vaimne tegu, mille tagajärjel inimene lakkab mõttetult olesklemast ja pühendub aukartuses oma elule, andes sellele tõeline väärtus. Eetilise kultuuri kaudu annab üksikisik iseenda ja oma parimad mõtte ning püüdlused oma rahva ja inimkonna teenistusse.
Kogu ühiskond peab veel palju muutuma ja paljusid hetkel käibel olevaid väärtushinnanguid ümber hindama, kui me ei taha hukkuda oma ebainimlikkuse tõttu. Inimesed ei peaks kartma olla need, kes nad tegelikult on ja peaksid rohkem kuulama oma südame häält. Meie ülesandeks on eetilised tõekspidamised au sees hoida ja need omakorda oma lastele edasi pärandada. Peaksime õppima ise elama ja ka teistel elada laskma , kuid samas ei tohi me kaotada siirast huvi meid ümbritsevate inimeste vastu.
3